Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 18. veebruari 2013 otsus muutmata.
Tartu
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.V. esitas 12. veebruaril 2012 maakohtule A.R. vastu hagi täiteasjas nr 186/2012/30 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja 19. novembril 2012 tuvastushagi täitedokumendist tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11. oktoobril 2010 tsiviilasjas nr 2-10-2555 kohtulikult kinnitatud kompromissi, mille p 5 järgi jäid hageja kanda poegade A.V. ja L.V. kooli- ja treeningutasud. 29. augustil 2011 sõlmis hageja MTÜ-ga Tartu Katoliku Hariduskeskus lepingu nr 88, mille kohaselt kohustus kool tagama õpilasele hariduse andmise riikliku haridusstandardiga kooskõlas oleva õppekava alusel 2011/2012 õppeaasta vältel ning hageja kohustus tasuma õppemaksu 2 x 26 eurot kuus 10 kuud aastas kümne päeva jooksul pärast kooli poolt esitatud arve saamist. Lepingu p 9 järgi on tugiteenused tasulised, vastavalt vajadusele, poolte kirjalikul kokkuleppel.
5.jaanuaril 2012 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks summas 101,74 eurot. Nõude aluseks olid Tartu Katoliku Hariduskeskuse arved nr 111353 (pikapäevarühma teenus märtsi eest ja pikapäevarühma toitlustamine veebruari eest), 113506 (logopeedia ja parandusõppe teenus), 114088 (õppemaks) ja 114307 (logopeedia teenus). Hageja palus sundtäitmine lubamatuks tunnistada, kuna kostjal puuduvad nimetatud arvete alusel nõuded hageja vastu. Arve nr 114088 (26 eurot) tasus hageja 27. detsembril 2011. Samuti puudub kostjal 75,74 euro suurune nõue arvete nr 113506, 114307 ja 111353 alusel, kuna nimetatud teenused tellis kostja ning tehingud on tühised hageja ja kooli vahelise kirjaliku kokkuleppe puudumise tõttu. Kostja kuritarvitas hageja ja kooli vahel sõlmitud lepingut ning tellis tugiteenused pettuse teel. Täiendavas hagiavalduses palus hageja tuvastada temal pikapäevarühma- ja logopeeditasude hüvitamise kohustuse puudumine kostja ees lähtuvalt kompromisslepingu p-st 5. Täiendava hagiavalduse kohaselt peeti kompromissi sõlmimisel silmas laste vajadusi kooli üldhariduse saamisel ja huvialaringides käimisel. Kompromissi sõlmimisel ei olnud teada, et L. V. vajab logopeediteenust, seega ei saanud pooled seda 2010. a ka kaaluda. Pikapäevarühmateenus ei kuulu haridusstandardi koosseisu, vaid on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 25 lg-st 6; §-st 38 ja §-st 58 tulenevalt õppekavaväline tegevus. Logopeedia on Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus nimetatud kui tervishoiuteenuse liik, tegemist on ambulatoorse taastusraviga (§ 7 lg 1).
Hageja selgitas, et ei tellinud koolist L. tasulist logopeediteenust, kuna oli leidnud tasuta logopeedi. Kostja lõpetas lapse tasuta logopeediasse viimise ja tellis koolilt tasulise teenuse. Perekonnaseaduse (PKS) § 145 lg-st 1 tulenevalt oleks kostja pidanud kulutused hagejaga kooskõlastama. Kostja ei käitu mõistlikult ja hea usu põhimõttest lähtuvalt. On ebamõistlik, kui hagejal puudub ülevaade oma kohustuste suurusest ja võimalus kulutusi planeerida.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kompromissis kokku lepitud selles, et hageja kanda jäävad laste kooli- ja treeningutasud peavad sisalduma riiklikus haridusstandardis või et need teenused peaks tellima või heaks kiitma hageja isiklikult. Selline tingimus annaks hagejale ainuisikulise õiguse otsustada, kui suureks temale pandud elatise kohustus kujuneb. Tõlgendades kompromissis kokkulepitut lähtuvalt mõistliku inimese perspektiivist, kuuluvad nii pedagoogide soovitatud logopeeditunni ja parandusõppe kui ka pikapäevarühmateenuse tasud üksikvanemana lapsi kasvatava kostja puhul kooli- ja treeningutasude hulka. Logopeediteenus on lapsele vajalik selleks, et ta koolis paremini hakkama saaks, olles seega oluliseks osaks lapse koolikuludest. Ka pikapäevarühm on olemuslikult õppetööga seotud, pikapäevarühmas tegelevad lapsed muuhulgas õppetööga. Kompromissi sõlmimisel nõustus kostja elatisega 159 eurot kuus kahe lapse kohta, mis jääb märkimisväärselt alla seadusega ettenähtud miinimumi, eelkõige seetõttu, et hageja oli nõus tasuma lisaks laste kooli- ja treeningutasud. Ka kõiki neid tasusid arvesse võttes jääb elatise kogusumma praegu alla ettenähtud miinimumi. Kostja märkis, et hageja tasus arve nr 114088 27. detsembril 2011, s.o hilinemisega, ning täitmisavalduse esitamisel ei olnud info selle kohta kostjani jõudnud. Kostja pakkus välja lahendada asi kokkuleppel, sõlmides uue kompromissi elatise maksmiseks miinimummääras, et vältida edasisi vaidlusi kooli- ja treeningutasude üle.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. veebruari 2013 otsusega hagi osaliselt, tuvastas, et R. V. kanda on A. V. ja L. V. pikapäevarühma ja logopeedia tasud vastavalt Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2010 määrusega kinnitatud kompromisslepingu p-le 5 ning tunnistas täiteasjas nr 186/2012/30 sundtäitmise 32,96 euro ulatuses lubamatuks. R. V. hagi täiteasjas nr 186/2012/30 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 68,78 euro suuruse nõude osas jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tasus hageja 27. detsembril 2011 arve nr 114088 alusel õppemaksu 26 eurot. Järelikult tuleb sundtäitmine 26 euro ulatuses tunnistada TsMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks põhjusel, et nõue on rahuldatud. Kohus leidis, et poolte esitatu alusel ei ole võimalik poolte ühist tahet välja selgitada ja seega lähtus kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-st 4, mille järgi tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, ning lg-st 5, mille järgi tuleb muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3) ning lepingu olemust ja eesmärki (p 4). Samuti ei tohi lepingule anda tõlgendust, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kuna kompromiss puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist, lähtus kohus ka PKS § 123 lg-st 1, mille järgi kohus lähtub eelkõige lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Pikapäevarühm koos toitlustusega ja logopeed on tavalised koolides pakutavad lisateenused. PGS § 25 lg 6 kohaselt on pikapäevarühm õppekavaväline tegevus. Pikapäevarühmas pakutakse õpilasele järelevalvet ning pedagoogilist juhendamist ja suunamist õppest vaba aja
sisustamisel, koduste õpiülesannete täitmisel, huvitegevuses ning huvide arendamisel (PGS § 38 lg 1). Kompromissi p-st 5 ei tulene, et koolikuludena on silmas peetud vaid riikliku õppekava täitmiseks tehtavaid kulusid. Pikapäevarühma ajakavast nähtub, et see sisaldab nii mängusid (nii õues kui klassis) kui ka õppimist. Seega ühest küljest on pikapäevarühm seotud otseselt koolitööga, teisalt on mängud kui füüsiliselt aktiivne tegevus osa treeningust. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ja muudes aktides on logopeedia nimetatud kui tervishoiuteenuse liik. Seevastu PGS mõttes on logopeedilise töö vajadus hariduslik erivajadus (PGS § 46 lg-d 1 ja 3; § 51 lg 1 p 1). Kooli ettepanekust, mille kohaselt L. V. on soovitatav osa võtta logopeedia tundidest, nähtub, et need tunnid toimuvad üks kord nädalas eesti keele tunni ajal. Järelikult on need tunnid osa lapse koolipäevast. Nii pikapäevarühm kui ka logopeedia ja parandusõpe on õppekava täitmist toetavad tegevused. Seega võib nimetatud teenuste eest makstavaid tasusid mõistlikult pidada kooli- ja treeningukuludeks. Konkreetsed haridus- ja treeningutasud ei pea olema kompromissi sõlmimise hetkel ettenähtavad. Kui kokkuleppe sõnastuses ei ole loetletud konkreetseid tasusid, siis see näitab, et pooled on arvestanud sellega, et need tasud võivad muutuda. Tartu Katoliku Hariduskeskuse kinnituskirjast tuleneb, et tugiteenuste tellimiseks sõlmitakse eraldi lepingud, mis on lahus õppemaksu lepingutest. Sellise lepingu sõlmimiseks ei ole vaja õppemaksu lepingu sõlminud isiku nõusolekut. Tulenevalt ühisest hooldusõigusest (PKS § 120 lg 1, 7) oli kostjal õigus anda nõusolek, et L. V. saaks osaleda logopeedia tundides ja pikapäevarühmas ning tegemist ei ole tühiste tehingutega. Kompromisslepingu p-st 5 ei tulene, et hageja kannab vaid need kulud, mille võtmisega ta eelnevalt nõustub. Pikapäevarühmas osalemise üle otsustamine on igapäevaelu asi, mida kostja oli PKS § 145 lg 2 alusel õigustatud otsustama ainuisikuliselt. Logopeedia on oluline küsimus, kuna mõjutab lapse arengut püsivalt, ning tegemist on küsimusega, mida lahus elavad vanemad peavad ühiselt otsustama, kuid PKS § 145 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumine teenuse tellimisel ei mõjuta hageja kohustust teenuse eest tasuda, kui vastav kohustus tuleneb hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissist. Kulutuste mõistlikkuse osas ei saa arvesse võtta üksnes seda, et kasutada oli võimalik ka tasuta teenust. Kooli logopeedia tunnid toimusid kord nädalas eesti keele tunni ajal, olles nii lapsele kui kostjale mugavam. Logopeed oli L. V. kooli soovitusel vajalik ja on põhjendatud, et kostja ettepanekuga nõustus. Sõlmitud kompromissi eesmärk oli kokku leppida elatises, mille suurus jääb alla seaduses ettenähtud miinimumi (159 eurot kuus kahe lapse kohta). Lisaks elatisele nõustus hageja tasuma ka laste kooli- ja treeningutasud. Seega oli üheks kompromissi sõlmimise põhjuseks hageja võimetus maksta elatist vastavalt seaduses ettenähtud miinimummäärale. Õppemaks Tartu Katoliku Hariduskeskuses oli 26 eurot kuus. Vaidlusaluste arvete kohaselt oli kostja tellinud tugiteenuseid selliselt, et tasud nende eest olid kokku maksimaalselt 32 eurot kuus. Antud juhul tuleb arvesse võtta ka seda, et hageja makstav elatis ning kooli- ja treeningutasud on ka koos vaidlusaluste tasudega allpool seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Kohus mõistab, et tulenevalt hageja majanduslikust olukorrast on tal eriline huvi omada ülevaadet oma kohustuste suurusest, et oma kulutusi planeerida. Kulutuste eelnevalt kooskõlastamata jätmine ei ole aga piisav alus selleks, et vabastada hagejat kompromissist tulenevas ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmisest. Kohus leidis, et tulenevalt kompromissi sõlmimise asjaoludest tuleb kompromissi tõlgendada selliselt, et hageja poolt kuuluvad hüvitamisele ka need kooli- ja treeningutasud, mida kostja pole temaga eelnevalt kooskõlastanud, kui need on mõistlikult põhjendatud ning kui nende kogusumma ei ületa koos kompromissis kokku lepitud elatisega seaduses sätestatud elatise miinimummäära.
Maksekorraldustest nr 332 ja 321 nähtub, et kostja on tasunud õppemaksu ning tugiteenuste eest 94,78 eurot. Täitemenetlus on algatatud summas 101,74 eurot. Arvete nr 111353, 113506, 114088 ja 114307 alusel kuulub samuti tasumisele 94,78 eurot. Seega tuleb täitemenetlus 6,96 euro ulatuses TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks tunnistada, kuna asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks selles ulatuses hageja vastu nõue. Kuna kompromissi tuleb tõlgendada selliselt, et arvel nr 111353 näidatud pikapäevarühma tasu ja toit pikapäevarühmas ning arvetel nr 113506 ja 114307 näidatud logopeedia ning parandusõpe vastavad poolte jõustunud kohtulahendis kooli- ja treeningutasude mõistele, on hageja kohustatud nimetatud teenuste eest tasuma. Hagi tuleb rahuldada osaliselt ning sundtäitmine tuleb 32,96 (26 + 6,96) euro ulatuses lubamatuks tunnistada. 68,78 euro osas tuleb hagi rahuldamata jätta. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt ja tegemist on laste huve puudutava vaidlusega, siis jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R. V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. veebruari 2013 otsuse tühistamist osaliselt, osas, mis puudutab arveid nr 113506, 114307 ja 111353, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tunnistada täiteasjas nr 186/2012/30 sundtäitmine 75,74 euro ulatuses lubamatuks ja samuti mõista vastustajalt apellandi kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) lähtusid pooled kompromissi sõlmimisel lapse hetkevajadustest. Selle põhjal on võimalik tuletada poolte ühine tahe ja mõistlik inimene pidi seda just nii mõistma. Kompromissi sõlmimise eesmärk oli, et hageja maksab lapsele elatist ning lisaks võtab enda kanda kooli- ja treeningutasud ulatuses, mis hõlmavad konkreetset õppemaksu ja trennides käimist. Seega ei pidanud pooled koolitasude all silmas kõiki kooliga seotud arveid. Kooli- ja treeningutasude mõistet ei saa tõlgendada laiendavalt, vastasel juhul võiks sellega siduda kõik lapse tarbeks tehtavad kulutused, sh teatris, kinos, reisimas käimised, riided, söögi, joogi jne. Selliste kulude katmiseks makstakse elatist; 2) on pikapäevarühm tavaline koolides pakutav lisateenus (küll aga ei ole seda logopeedia), kuid tavaline on, et koolides pakutakse ka meelelahutusega seotud väljasõite, laagreid jms. Ei saa tekkida olukord, kus hagejal tuleb tasuda kõik koolis tavaliselt pakutavad teenused. Tulenevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (§ 38 lg 1) mõttest tegeletakse pikapäevarühmas õppest vaba aja sisustamisega, kuid tegemist ei ole osaga treeningust. Pikapäevarühma töökorraldust analüüsides võib öelda, et kui treeningu hulka lugeda mängimine, siis tegelevad lapsed sellega 60 minutit päevas. Kui L. V. käis samal ajal sulgpallitrennis, mille ühe treeningu kestus oli 90 minutit, ning sellele lisandus kehalise kasvatuse tund 45 minutit, tegeles laps päevas 3,25 tundi treeninguga. Sellises mahus füüsilised pingutused ei ole 1.–3. klassi lapsele jõukohased. Seega pikapäevarühmas mängimine ei ole võrreldav treeninguga, tegemist on meelelahutuse ja puhkusega. Kompromissi sõlmimisel vajadust pikapäevarühma järele ei olnud, kuna L. V. vanemad elasid kooli lähedal ühel tänaval lähestikku. Seega ei saanud pooled seda kompromissi sõlmimisel ka kaaluda; 3) on logopeedia tervishoiuteenuse liik ja vahend lapse erivajaduste kindlakstegemiseks, mille kulude katmiseks on mõeldud elatis. 2010. a ei olnud teada, et L. V. vajab logopeediteenust. Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et kuna logopeedia tunnid toimusid kord nädalas eesti keele tunni ajal, oli see nii lapsele kui kostjale mugavam. L. V. käis arsti soovitatud tasuta logopeedias, kuna meditsiiniasutuse teenus andis paremaid tulemusi. Seega ei lähtu lapsevanemad mitte mugavusest, vaid kvaliteedist. L. V. vend A. V. käis arsti soovitatud
tasuta logopeedias, kuhu hageja last viis, kuna pooled leidsid, et see teenus oli parem kui koolis pakutav. Mingil hetkel tekkis kostjal huvipuudus L. V. tasuta logopeedias käia, mistõttu valis ta enda jaoks lihtsama variandi, pannes L. V. tasulisse logopeediasse; 4) on kohtu seisukoht, et mõistlikud kulud on need, mille kogusumma jääb koos kokkulepitud elatisemaksega alla elatise miinimummäära, vastuoluline, kuna arusaamatuks jääb, miks logopeeditasu siis enam koolitasuks ei kvalifitseeru, kui logopeeditasu ulatuks koos elatisemaksega üle elatise miinimummäära; 5) leidis kohus vääralt, et sellise kompromissi sõlmise põhjuseks oli hageja suutmatus tasuda elatist kindla rahasummana. Hageja soovis võtta lisakohustuse kooli- ja treeningutasude maksmise näol, et tagada lapsele vajalik kooliharidus ning treeningutes käimine. Hagejal olid põhjendatud kahtlused, et kui maksta kostjale elatist igakuise maksena, pannakse laps tasuta kooli ning ei lubata osaleda treeningutes. Hageja möönis võimalust, et kooli õppemaks võib muutuda, ning tal ei ole kunagi olnud plaanis ülalpidamiskohustuse täitmisest vabaneda; 6) tasus kostja maksekorralduste järgi arve nr 111353 alusel 20,78 eurot ja arve nr 114307 alusel 74 eurot. Seega ei saa öelda, et kostja on kandnud ka arvete nr 113506 ja 114088 kulu, ning sundtäitmine summas 58 eurot tuleb tunnistada lubamatuks; 7) jättis kohus vääralt menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb hagi osalise rahuldamise korral pooltel kanda menetluskulud võrdsetes osades.
5.A. R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude poolte endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et 2010. a sõlmitud kompromissist on tuletatav poolte tahe ainult laste selle konkreetse hetke vajaduste kohta ja asjaolud, mis siis ettenähtavad ei olnud, ei saa olla kompromissi sisuks. Kompromissi tõlgendamisel tuleb võtta arvesse kompromissi sõlmimise asjaolud. Kostja nõustus kompromissi sõlmimisel elatisega, mille suurus jääb märkimisväärselt alla seadusega kehtestatud miinimumi (159 eurot, elatise miinimum kahe lapse kohta oleks 290 eurot kuus), eelkõige seetõttu, et hageja pakkus välja, et ta tasub ka laste kooli- ja treeningutasud. Ka kõiki neid tasusid arvesse võttes jääb elatis alla ettenähtud miinimumi, kuid et kooli- ja treeningutasude suurused võivad muutuda, sõltuvalt laste vajadustest ja huvidest (näiteks on logopeedia ja parandusõpe ajutine kulu), siis nende muutuvate kulude jäämine hageja kanda oli kostjale argumendiks kompromissi sõlmimiseks. Kostja ei nõustu kohtu otsusega osas, milles see näeb ette, et kulutuste hüvitamine on mõistlik ainult nii kaua, kuni elatis ja kulutused kokku ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Kompromissi sõlmimise motiiv kostja jaoks oligi see, et kooli- ja treeningutasude suurused võivad muutuda, olles mõnikord alla ja mõnikord üle elatise miinimummäära; 2) selgitas kohus ammendavalt, miks nii pikapäevarühma- kui ka logopeediteenuse tasud kuuluvad kooli- ja treeningutasude alla. Nii väikese lapse puhul tähendab treening huvitegevust laiemas mõttes, mistõttu on pikapäevarühma lugemine treeninguks igati õigustatud; 3) on alusetu apellandi väide, et arved nr 113506 ja 114088 ei ole tasutud. Vaatamata maksekorralduses olevale selgitusele on makse summast tuvastatav, et kostja tasus selle maksega ka eelnimetatud arved; 4) jättis kohus menetluskulud õigesti TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
18.veebruari 2013 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.
7.Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi osaliselt. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
8.Pooltel on antud asjas vaidlus selle üle, kas L. V. pikapäevarühma- ning logopeedi- ja parandusõppetasud on hageja kanda vastavalt hageja ja kostja vahel 11. oktoobril 2010 tsiviilasjas nr 2-10-2555 kohtulikult kinnitatud kompromissi (tl 10) p-le 5, mille järgi jäid hageja kanda poegade A. V. ja L. V. kooli- ja treeningutasud. Vastuseks apellatsioonkaebusele esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
8.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte esitatu ei võimalda poolte ühist tegelikku tahet kompromissi sõlmimisel välja selgitada. Poolte väited kompromissi p 5 sisu kohta on omavahel vastuolus. Hageja leiab, et kompromissi p-s 5 märgitud koolitasu osas leppisid pooled kokku, et hageja kohustus piirdub kooli õppemaksu tasumisega. Kostja on kogu menetluse jooksul väitnud, et nõustus kompromissi sõlmimisel elatisega, mille suurus jäi märkimisväärselt alla seadusega ettenähtud miinimumi, eelkõige seetõttu, et hageja oli nõus võtma enda kanda ka laste kooli- ja treeningutasud, mille suurused võivad aja jooksul muutuda. Seega tuleb lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades vastavalt VÕS § 29 lg-le 5 lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on maakohus õigesti viidanud ka TsÜS §-le 138, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, ning lähtuvalt asjaolust, et kompromiss puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist, ka PKS § 123 lg-le 1, mille järgi kohus lähtub eelkõige lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
8.2.Maakohus leidis õigesti, et kompromissi p-st 5 ei tulene, et koolikuludena on silmas peetud vaid riikliku õppekava täitmiseks tehtavaid kulusid. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kui kokkuleppe sõnastuses ei ole loetletud konkreetseid tasusid, siis see näitab, et pooled on arvestanud sellega, et need tasud võivad muutuda. Seisukoht, et konkreetsed haridus- ja treeningutasud ei pea olema kompromissi sõlmimise hetkel ettenähtavad, on igati mõistlik lähtuvalt ka asjaolust, et kompromissis ei ole märgitud, et see oleks sõlmitud mingiks konkreetseks tähtajaks. Seega tuleb eeldada, et pooled pidasid kompromissi sõlmimisel, 11. oktoobril 2010, silmas laste ülalpidamise korraldamist kuni nende täisealiseks saamiseni. Kompromissi sõlmimisel olid lapsed alles 10- ja 7-aastased ning konkreetseid kooli- ja treeningutasusid ei ole võimalik lähtuvalt laste vajadustest ja huvidest nii pika perioodi ulatuses ette näha (põhihariduse omandavad lapsed reeglina 16-aastaselt ja täisealiseks saamisel sageli õpivad kas gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, millega kaasnevad kulud võivad suuresti erineda, samuti võivad ajas oluliselt muutuda laste treeningutasudeks kuluvad summad).
8.3.Nii PGS § 25 lg-st 6; § 38 lg-st 1 kui ka esitatud pikapäevarühma töökorraldusest ja päevakavast (tl 79) nähtuvalt on pikapäevarühm seotud otseselt koolitööga, sisaldades pedagoogilist juhendamist ja suunamist muuhulgas koduste õpiülesannete täitmisel. Nõustuda võib ka maakohtu seisukohaga, et mängud kui füüsiliselt aktiivne tegevus pedagoogi juhendamisel on 1.–3. klassi lapse puhul osa treeningust. Eeltoodust tulenevalt saab nimetatud teenuse tasu pidada nii lapse kooli- kui ka treeningutasuks.
Õige on ka maakohtu seisukoht, et ehkki Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ja muudes aktides on logopeedia nimetatud kui tervishoiuteenuse liik, siis põhikooli- ja gümnaasiumiseadus käsitleb logopeedilise töö vajadust haridusliku erivajadusena. Kooli ettepanekust, mille kohaselt L. V. on soovitatav osa võtta logopeedia tundidest (tl 27), nähtub, et need tunnid toimuvad üks kord nädalas eesti keele tunni ajal. Kuna nimetatud tasulised tunnid on osa lapse koolipäevast, on see kulu ka ringkonnakohtu arvates selgelt koolitasu kompromissi p 5 mõttes.
8.4.Hageja leiab, et kompromissi p-s 5 märgitud koolitasu osas piirdub tema kohustus õppemaksu tasumisega, mis oli vastavalt kooliga sõlmitud lepingule (tl 13) 2011/2012 õppeaastal kahe lapse kohta (2 x 26) 52 eurot kuus. Kompromissi p 4 järgi kohustus hageja maksma kostjale laste ülalpidamiseks elatist igakuise rahalise maksena summas 2500 krooni, s.o 159,78 eurot, samas miinimumelatis kahe lapse kohta oli 2010. a 4350 krooni ehk 278,02 eurot kuus. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja ja kohtu väitele, et hageja poolt kostjale rahas makstav elatis ning kooli- ja treeningutasud koos vaidlusaluste kuludega jäävad alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, et hagejapoolne kompromissi p 5 tõlgendus ei vasta laste huvidele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (3-2-1-33-11, p 21; 3-2-1-7-05, p 20). Hageja soovib kulutada oma alaealiste laste ülalpidamiseks vähem rahalisi vahendeid, kui seaduses laste huvides ette nähtud. Samas märgib hageja apellatsioonkaebuses, et kompromissi sõlmise põhjuseks ei olnud hageja suutmatus tasuda elatist kindla rahasummana, ning menetluses ei ole ka väidetud, et hageja puhul esineksid PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alused elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 kehtestatud miinimummäära. Hageja sellist käitumist ei saa pidada kooskõlas olevaks ei laste heaoluga, millest nii hageja kui kostja lapsevanematena PKS § 118 lg 1 järgi lähtuma peavad, ega hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuna hageja soovib jätta kostja kanda ka selle osa laste kuludest, mis seaduse järgi peaks olema hageja kanda. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.
8.5.Hageja leiab apellatsioonkaebuses ka, et esitatud maksekorraldustest nähtuvalt ei ole kostja kandnud arvete nr 113506 ja 114088 kulu, kuna nimetatud arveid ei ole nimetatud maksekorralduste selgitustes, ning sundtäitmine summas 58 eurot tuleb tunnistada lubamatuks. Tegemist on uue väitega, mida hageja maakohtu menetluses ei esitanud. TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta antud asjaolu ei esitanud maakohtu menetluses. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning apellandi eelnimetatud väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib siiski, et tegemist on ka täiesti põhjendamatu ja otsitud väitega, kuna esitatud maksekorraldustest ja Tartu Katoliku Hariduskeskuse arvetest (tl 19–20, 23–25) on selgelt tuvastatav, et kostja tasus maksekorralduse nr 332 maksega summas 74 eurot arved nr 113506 summas 32 eurot, 114088 summas 26 eurot ja 114307 summas 16 eurot.
9.Vastuseks kostja väitele vastuses apellatsioonkaebusele, et kostja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles see näeb ette, et kulutuste hüvitamine on mõistlik ainult nii kaua, kuni elatis ja kulutused kokku ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära, märgib ringkonnakohus, et TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras
esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kostja poolt viidatud osas hinnata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et elatis ja sellele lisanduvad kokkulepitud kulud on mõistlikud niikaua, kui nende kogusumma ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära, samas kompromissi sõnastusest lähtuvalt ei saa välistada ka seda, et kulutused koos elatisega võivad ületada miinimumelatist, kuid antud juhul ei võta ringkonnakohus selles osas seisukohta.
10.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väitega, et maakohus jättis vääralt menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega on nimetatud sättes antud kohtule hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel diskretsiooniõigus. Maakohus otsustas rakendada nimetatud sättes antud võimalust jätta menetluskulud poolte endi kanda ja põhjendas vastavat otsustust asjaoluga, et tegemist on laste huve puudutava vaidlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning on oma seisukohta asjakohaselt põhjendanud, seega maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus.
11.Kuna kostja on vastuses apellatsioonkaebusele taotlenud ka ringkonnakohtu menetluskulude poolte endi kanda jätmist, kohaldab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotamisel samuti TsMS § 163 lg-t 1 ja jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.