Tööõigus › Muud tööõigusasjad

P. V. töötas ajavahemikul 15.01.1968 – 02.10.2000 R. N. , P. Ilumetsa metskonnas metsaväljaveotraktoristina. P. V. diagnoositi K. K. .06.2000 kutsehaigus - vibratsioonitõbi lokaalsest ja üldvibratsioonist kombineeritud ülekoormustoime nähtudega, ostedüstroofia, perifeerne angiodüstroofia, vegetosensotoorne polüneuropaatia sündroom koos kanalite sündroomidega kätel, kaela- ja õlavöötme müofastsiaalsed valud, krooniline nimmeluu ja kaela radikulopaatia. Kutsehaiguse põhjustas töötamine

aasta vältel metsaväljaveotraktoristina R. N. ning selle õigusjärglastes P. Ilumetsa metskonnas. RMK Ilumetsa metskond lõpetas 27.09.2000 P. V. töölepingu seoses sellega, et viimane oli kutsehaiguse tõttu 80%-lise töövõimekaotusega. Tartumaa VEK tuvastas 03.07.2000 P. V. 80 %-lise tähtajatu töövõimekaotuse kutsehaiguse tõttu. RMK hakkas P. V. maksma kutsehaiguse hüvitist. Alates 01.10.2003 jäi P. V. soodustingimustel vanaduspensionile ning RMK hakkas väljamakstavalt kutsehaiguse hüvisest kinni pidama vanaduspensioni osa. P. V. sai 2007 teada, et kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni maha arvata ja pöördus 15.01.2007 RMK poole avaldusega, paludes lõpetada õiguste rikkumine ja hüvitada kinnipeetud summad. RMK vastas P. V. avaldusele oma 14.02.2007 kirjaga eitavalt. Kuna vähemalt sellest ajast (14.02.2007) sai kohustatud isik hageja nõudest teada, leiab hageja TsÜS §-le 153 lg 1 tuginevalt, et alates 14.02.2004 ei ole tema nõue aegunud. Uuesti pöördus P. V. RMK poole samasisulise avaldusega 11.02.2011. Vastuseks P. V. avaldusele lõpetas RMK alates 01.03.2011 P. V. kutsehaiguse hüvitise maksmise üldse, põhjendades seda põhjusliku seose puudumisega sissetuleku kaotuse ja kutsehaiguse vahel. Hageja leiab, et kostja on ebaseaduslikult P. V. kutsehaiguse hüvitisest kinni pidanud vanaduspensioni osa ning lõpetanud kutsehaiguse hüvitise maksmise. Kuna P. V. kutsehaigestumine toimus enne 01.07.2000, kuuluvad VÕSRS §-de 2 ja 11 kohaselt kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise puhul kohaldamisele TsK § 464 ja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustamisega tekkinud kahju hüvitamise ajutise korra sätted. P. V. kutsehaigestumise põhjustas töötamine hageja ja tema õiguseellaste juures. RMK maksis alates 03.10.2000 kuni 01.03.2011 P. V. igakuiselt kutsehaiguse hüvitist. See annab alust arvata, et kostja aktsepteeris P. V. kutsehaigestumist töötamisel kostja ja tema õiguseellaste juures. Et kostja on Räpina Näidismetsamajandi õigusjärglane, tõendab kanne P. V. tööraamatus, mille kohaselt P. V. 01.03.1992 viidi Räpina NMM-st üle Põlva metskonda. Hageja väitel P. V. pidi töötama traktoritega MTZ-52 ja MTZ -82, mis ei olnud mõeldud metsatööks, vaid olid selleks põllutöömasinast kohandatud. Seetõttu ei vastanud traktorid kehtestatud töötervishoiu- ja ohutuse normidele. Traktori remontimine toimus metsas ja pärast seda ei kontrollinud keegi selle vastavust normidele. Vibratsiooni ei kontrollitud üldse. P. V. tööaeg kestis 8-12 tundi, mille jooksul tuli korduvalt liikuda traktorist välja ja sisse tagasi. Kinnitusvahendite paigutamine ümber palgitüve ( nn tsokerdamine) nõudis füüsilist pingutust. Erakordselt tugeva löögi sai töötaja koos traktoriga kevadeti metsauuendamiseks pindade ettevalmistamisel. Töö toimus aastaringselt välitingimustes, kus puudusid varjualused ja elementaarsed olmetingimused. Vibratsioonitõve väljakujunemisele aitas kaasa ka P. V. töötamine metsalangetajana, kus esimesed mootorsaed olid Taiga ja Družba, hiljem Partner ja Husqvarna. Töötades metsaväljaveokäruga polnud tagatud, et P. V. oleks saanud kasutada töösuunas pöörduvat traktori istet, mis põhjustas pingeid P. V. lihaskonnas ja luustikus. Juhtpult oli paigutatud traktori tagaossa selliselt, et töötamise ajal pidi traktori

2 (17)

tagumine aken olemas avatud. Selle tagajärjel mõjutasid töötaja tervist tuuletõmme, madal temperatuur, müra ja vibratsioon. Tööandja ei andnud töötajale isikukaitsevahendeid, mis oleks teda kaitsnud välisilmastiku mõjude eest ning vähendanud vibratsiooni. Kostja ei taganud P. V. piisavat tervisekontrolli. Kui P. V. oleks töötervishoiuvoliniku poolt suunatud õigeaegselt Kutsehaiguste Kliinikumi, oleks vibratsioonitõbi avastatud tunduvalt varem ja poleks olnud nii raske. Hageja arvates kostja ja tema õiguseellased ei taganud P. V. tervislikke töötingimisi mistõttu viimane haigestus kutsehaigusesse. Rikuti töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-de 3, 5, 6 , 9 , 13, 16 ja 24 sätteid. Kostja rikkus ka ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrust nr 34, mis nägi ette rea abinõusid vibratsioonitõve vältimiseks – töötsüklite reguleerimine, köetavate ruumide olemasolu külmal aastaajal väljas töötavatele isikutele, igaaastane tervisekontroll mitme erialaarsti osavõtul. Kuna töötamine kostja ja tema õiguseellaste juures põhjustas P. V. kutsehaiguse, on kostja TsK § 464 kohaselt kohustatud hüvitama kahju, mis seisneb sissetuleku vähenemises kutsehaigestumise tõttu. Ajutise korra punkti 2 kohaselt võis sellest maha arvata üksnes töövõimetuspensioni. Seisukohale, et kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni osa maha arvata, on korduvalt asunud ka Riigikohus. Asjaolu, et P. V. 2002 haigestus maovähki ja hiljem tehti tal kindlaks 100 %-line töövõimekaotus üldhaigestumise tõttu, ei teinud olematuks P. V. 80 %-list töövõimekaotust kutsehaigestumise tõttu. Eelnevalt esinenud kutsehaigus tingis lisandunud terviseprobleemi korral indekseerimise, mis tõigi kaasa 100 %-lise töövõimekaotuse ka üldhaigestumise tõttu. P. V. töövõimekaotuse kohta tehtud viimase so SKA Lõuna Pensioniameti 28.03.2011 otsuse nr 727054 kohaselt on P. V. 80 %-lise töövõimekaotusega kutsehaiguse tõttu. Uue otsuse kuupäevaga kaotas vana (ajaliselt varasem otsus) kehtivuse. Hageja arvates ei ole ka välistatud, et P. V. täiendava haiguse ( maovähi) põhjustas samuti tema töötamine metsaväljaveo traktoristina, sest noorendikes kasutati taimekaitsevahendit DDT. Ka vajab analüüsimist P. V. 2007 diagnoositud pulmonaalhüpertensiooni ja 1991 diagnoositud südamehaiguse seos kutsehaigusega. Esialgses hagis hageja ( P. V. ) leidis, et kostja on talle alusetult välja maksmata jätnud tervisekahju hüvitist kokku 15913,38 eurot sh alates 02.10.2003 kuni 31.12.2010 summas 12 807,60 eurot, alates 01.01.2011 kuni 28.02.2011 summas 529,39 eurot, alates 01.03.2011 kuni 13.01.2012 2576,39 eurot, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Kohtumenetluse käigus on hageja õigusjärglane ( H. V. ) nõuet vähendanud ja palub kostjalt välja mõista ajavahemikul alates 14.02.2007 kuni 13.01.2012 välja maksmata jäänud tervisekahju hüvitise 15 137,41 eurot. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta täielikult rahuldamata. Kostja arvates on haginõue suuremas osas aegunud. Hagi on esitatud kohtusse 27.02.2012. TsÜS §-st 154 lg 1 tulenevalt on hagi aegumise tähtajaks kolm aastat. Seega on käesolevas asjas aegunud kõik nõuded, mis jäävad ajas kaugemale kui 1. jaanuar 2009. Nõue ei ole aegunud perioodil 01.01.2009 kuni 13.01.2012. Kostja palub kohaldada käesolevas asjas aegumist kõigile nõuetele enne 01.01.2009.

3 (17)

RMK õigusjärglus ei ulatu ENSV-aegsete metsajamajanditeni, vaid algab alates 1992 märtsist. E. V. Keskkonnaministeeriumi 03.12.1991 määrusega nr 18 Eesti metsandus likvideeriti metsamajandid alates 1. märtsist 1992 ilma õigusjärglust määramata. Kuna õigusjärglust ei määratud, ei saa RMK olla metsamajandite õigusjärglane. RMK moodustamise aluseks oleva metsaseaduse § 60 lõike 1 alusel moodustati RMK Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse, Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade, S. koolituskeskuse, R. , Marana puukooli ja Kullenga puukooli ühendamisega nende õigusjärglasena 1999. aasta 1. jaanuari seisuga. See tähendab, et RMK õigusjärglus võimaliku vastutuse osas saab alata metsamajandite likvideerimisest ja Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade moodustamisest 1992. aasta 1. märtsil. P. V. töötamise periood kestis tööraamatu sissekannete kohaselt 392,5 kuud (15.01.1968 – 02.10.2000). Sellest ajast jääb RMK õigusjärgluse perioodi 103 kuud (01.03.1992 – 02.10.2000). Jagades RMK perioodi 103 kuud koguajaga 392,5 kuud, saame tulemuse 0,262 ehk 26,2 %. See tähendab, et juhul, kui käesolevas asjas eksisteeriksid kõik deliktilise üldvastutuse eeldused, kuuluks E. V. (Keskkonnaministeeriumi ja RMK kaudu) vastu esitatud hagi rahuldamisele 26,2 % ulatuses. Ülejäänud 73,8 % ulatuses oleks vastutajaks E. V. ja S. kaudu. RMK ja S. viimaste aastate õiguspraktikas on jõutud ühisele arusaamisele, et RMK vastutab ainult nende tervisekahjustuste eest, mis on saadud metsamajandites ja metskondades alates 01.03.1992 ja enne 01.03.1992 põhjustatud tervisekahjustuste eest vastutab S. tulenevalt tsiviilkoodeksi §-st 473. Asjaolu, et RMK on ekslikult maksnud P. V. igakuist hüvitist ka nende aastate eest, mille suhtes RMK-l puudub õigusjärglus ning mis kuuluvad S. vastutusalasse, ei anna alust nõuda, et RMK peab jätkama ekslikku õiguspraktikat. Kostja on arvamusel, et esitatud hagi puhul ei eksisteeri neljast vastuse eeldusest mitte ühtegi. Hageja tugineb TTOS väidetavatele rikkumistele. TTOS jõustus alles 26.07.1999. Seega väidetav õigusrikkumine oleks saanud toimuda üksnes viimase tööaasta jooksul. Lisaks on hageja viidatud TTOS sätted üldist laadi, mistõttu hageja etteheited on jäänud ebakonkreetseks. Hageja viidatud ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr. 34 kinnitatud Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik ei kuulunud kohaldamisele taasiseseisvunud Eesti ettevõtetes. Määrustiku punkti 5 lõike 2 kohaselt pidi määrustiku nõuete elluviimine toimuma ENSV ministeeriumide ja keskasutuste poolt väljatöötatud abinõude alusel, mitte aga ettevõtete poolt iseseisvalt ja üksinda. Kuna ENSV valitsuse määrused ei kehtinud enam EV ministeeriumide suhtes, siis taasiseseisvunud Eestis ei toimunud mingite abinõude väljatöötamist, mida oleks pidanud ellu viima ettevõtted ( sh sealhulgas Põlva ja Ilumetsa metskonnad P. V. suhtes). Kostja on veendunud, et alates 01.03.1992 järgis tööandja P. V. suhtes kõiki kehtinud töökaitse ning töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Juhul, kui tööandja käitumises alates 01.03.1992 leiakski mõne töötervishoiu ja tööohutuse alase normi eiramise, ei tooks see veel kaasa tööandja vastutust. Tuginedes VÕS §-dele 104 lg 3 ja 1050 lg 1 ning Riigikohtu praktikale kostja leiab, et kahju õigusvastaselt põhjustanud isik vabaneb vastutusest kui ta tõendab, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kohustatud isik ei ole olnud hooletu, kui ta on teinud kõik, mida keskmiselt mõistlik isik peab hoolsalt käitudes tegema kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks. Põlva ja Ilumetsa metskonna hoolsus töökeskkonna kujundamisel on olnud Eesti metsamajanduses vähemalt keskmisel tasemel ning seda ka möödunud sajandi 90-ndatel aastatel. Kostja arvates tehti Põlva ja Ilumetsa metskonnas aastatel 1992-2000 kehtinud oludes töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas kõik,

4 (17)

mida keskmiselt mõistlik Eesti metsamajandusettevõte sai hoolsalt käitudes teha töötajate kutsehaigestumiste vältimiseks. Seda tõendavad RMK Kagu regiooni metsakasvataja, endise Ilumetsa metskonna metsaülema K. T. ütlused. Käesolevaks ajaks tunnistab RMK seisukohta, et vanaduspensioni mahaarvamine igakuisest hüvitisest ei ole õiguspärane. Kuid samas peab kutsehaigele saamata jääva sissetuleku eest igakuise hüvitise maksmisel arvestama Riigikohtu seisukohtadega tsiviilasjades 3-2-1-68-10 ja 3-2-1-68-11. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et tööandja ei pea maksma igakuist hüvitist, kui kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõimetuse kõrval esineb mingi muu põhjus (nt üldhaigestumine, vigastus või vanadusnõrkus), mille tõttu kutsehaige ei suuda enam endistviisi töötada ja endist sissetulekut teenida. T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 arstliku ekspertiisi otsusega nr 333021 on kindlaks tehtud, et P. V. oli lisaks kutsehaigusest tingitud 80 %-lisele töövõimetusele 100 %-liselt töövõimetu ka üldhaigestumise tõttu. Kui P. V. oleks olnud ainult kutsehaigus, siis oleks ta kaotanud 80 % sissetulekust. Kuid kuna tal oli ka üldhaigestumine, siis selle tõttu oli ta kaotanud juba 100 % sissetulekust. Üldhaigestumise tõttu oli hageja täielikult töövõimetu ega saanud teenida enam töist sissetulekut. Kuna kutsehaigus ei suurendanud hageja kogutöövõimetuse määra, siis ei vastuta kostja P. V. sissetuleku kaotuse eest. P. V. vaikis T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 arstliku ekspertiisi otsustest nr 333021 ligemale neli aastat. Kostja sai sellest teada alles jaanuaris 2011, kui P. V. saatis selle dokumendi mingitel kaalutlustel RMK-sse. Sellest tulenevalt lõpetati igakuise hüvitise maksmine. Kohtumenetluse käigus on selgunud, et üldhaigestumisest tingitud 100 %-line töövõimetus tuvastati P. V. juba T. P. AEK 26.04.2004 otsusega. Seega P. V. õigus saada hüvitust sissetuleku kaotuse eest kadus juba 2004 aastal. T. P. 26.04.2004 ja 26.03.2007 arstliku ekspertiisi otsused tõendavad, et puudub põhjuslik seos P. V. töökeskkonnast tekkinud kutsehaiguse ja töise sissetuleku kaotuses seisneva kahju vahel. S. 28.03.2011 otsusega nr 727054 on P. V. tuvastatud üksnes kutsehaigusest tulenev töövõimetus ning tuvastamata on jäetud üldhaigestumisest tingitud püsiv töövõimetus. Seda põhjusel, et kahe otsuse vahelisel ajal jõudis P. V. vanaduspensioniikka ja tulenevalt Riikliku pensionikindlustuse seaduse §-st 16 lg 7 ja sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu §-st 11 lg 1 vanaduspensionäridel ei tuvastata enam üldhaigustest tulenevat töövõimetust. Asjaolu, et arstidel ja sotsiaalkindlustusametil ei olnud 2011 enam võimalik määrata P. V. kui vanaduspensioni ealise isiku puhul üldhaigestumisest tuleneva püsiva töövõimetuse ulatust, ei tähenda, et üldhaigestumisest põhjustatud täielik töövõimetus oleks lakanud olemast. T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 otsuse nr 33302 kehtivusajaks oli märgitud 31.03.2012. Seega kehtis see kuni P. V. surmani. Uus otsus ( S. 28.03.2011 otsus nr 727054) ei tühistanud varasema otsuse kehtivust üldhaigestumise osas, sest uus otsus käsitles üksnes kutsehaigusest tuleneva töövõimetuse ulatust ning õigusliku aluse puudumise tõttu ei hinnanud üldhaigestumisest tulenevat töövõimetust. Hageja väited, et P. V. üldhaigused (südamehaigused ja maovähk) võisid olla seotud kutsehaigusega, on oletuslikud ja ümber lükatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 11.01.2013 vastusega nr 13-1/374/1 hageja järelepärimisele Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Käesoleva hagi esitas kohtule P. V. lepinguline esindaja K. A. .02.2012. Tartu Maakohtu 02.04.2012 määrusega võeti hagi menetlusse vaatamata asjaolule, et P. V. oli 13.01.2012 surnud. P. V. 28.07.2011 notariaalselt tõestatud volikirjast nähtuvalt (tl 44) oli P. V. volitaud K. A. esindama kohtuorganites tähtajatult ja edasivolitamise õigusega, kusjuures

5 (17)

volitus ei lõpe esindatava surmaga. H. V. esitas 07.09.2012 kohtule avalduse ( tl 59), milles teatas menetlusse astumisest hageja P. V. õigusjärglasena. Avaldusele lisatud 16.04.2012 pärandvara jagamise ja asjaõiguslepingust nähtuvalt ( tl 60-64) on P. V. pärandvaraks olnud muuhulgas tema kutsehaiguse hüvise nõue RMK vastu ( lepingu p 1.13), mis peale pärandvara ühisuse lõpetamist ja pärandvara jagamist kuulub P. V. pärijale Heili Villale ( lepingu p 3.1.13). Tartu Maakohtu 14.09.2012 määrusega lubas kohus H. V. menetlusse astuda P. V. õigusjärglasena. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hagiavalduse kohaselt toimus hageja õiguseellase kutsehaigestumine enne 1. juulit 2002. Seega on õige hageja seisukoht, et asjas kuulub kohaldamisele enne 01.07.2002 kehtinud seadus. Töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuse hüvitamise alused, põhimõtted ja hüvitamisele kuuluva kahju suurus tulenevad tsiviilkoodeksi vastavatest sätetest ( TsK §-d 464,448). Kohustuse tekkimise eeldusteks on kannatanul kahju olemasolu, tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Kahjutekitanu süüd eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab tööandja tõendama, et ta ei ole tervise kahjustamises süüdi. E. V. Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta (edaspidi Ajutine kord) on kehtestatud organisatsioonide materiaalse vastutuse alused töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi saadud töövigastusega tekitatud kahju eest , kahju mõiste ja hüvise arvestamise põhimõtted. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et ainuüksi asjaolu, et RMK hakkas 2000 P. V. maksma tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvist, tõendaks iseenesest kostja poolt hagejale õigusvastase käitumisega kahju tekitamist. Kostja pole käesolevas menetluses kahju tekitamist õigeks võtnud. Kõik kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud (kannatanu kahju, õigusvastane tegu, põhjuslik seos kahju ja kahjutekitanu teo vahel ja viimase süü) tuleb käesoleva asja lahendamisel tuvastada. Kohtu hinnangul on ekslik hageja nii esialgses hagis kui 28.01.2013 esitatud hagiavalduse terviktekstis väljendatud arusaam, et käesoleva asja näol polegi tegemist kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Asjaolu, et hageja nõue suuremas osas koosneb kutsehaigusega tekitatud kahjust osaliselt väljamaksmata jäetust, ei muuda seda nõuet mingiks muuks nõudeks kui tervisekahjustamisega tekitatud kahju nõue. Kutsehaiguste Kliiniku 15.06.2000 teatis nr 1048 ja haigusloo epikriis (tl 24-24) tõendavad, et K. K. 15.06.2000 P. V. kutsehaigus – vibratsioonitõbi lokaalsest ja üldvibratsioonist kombineeritud ülekoormustoime nähtudega, ostedüstroofia, perifeerne angiodüstroofia, vegetosensotoorne polüneuropaatia sündroom koos kanalite sündroomidega kätel, kaela- ja õlavöötme müofastsiaalsed valud, krooniline nimmeluu ja kaela radikulopaatia. Kutsehaiguse põhjustas töötamine 32 aasta vältel traktoristina, kus on esinenud tervist kahjustavate teguritena vibratsioon, müra, sundasendid, -liigutused, füüsiline koormus lülisambale, õlavöötmele, kätele, halb mikrokliima. RMK kutsehaiguse raportis ( tl 14) on P. V.

6 (17)

kutsehaigestumise põhjustena märgitud vibratsioon, müra, sundasendid, -liigutused, füüsiline koormus lülisambale, õlavöötmele, kätele, halb mikrokliima. Samas on kutsehaigestumist põhjustanud töökohtadena ära märgitud kõik P. V. töökohad alates 1964. P. V. tööraamatust nähtuvalt ( tl 97-103) on P. V. töötanud metsaveotraktoristina Räpina Metsamajandis ( hilisem Räpina Näidismetsamajand) alates 15.01.1968 kuni 01.03.1992, mil ta viidi ENSV Töök § 33 p 5 alusel üle Riigimetsa talituse Põlva metskonda traktoristiks. 01.01.1997 on P. V. üle viidud Ilumetsa metskonda. Tööraamatust nähtub ja RMK Ilumetsa metskonna metsaülema 25.09.2000 käskkiri tl 66 ( tl 28) tõendab, et tööleping P. V. lõpetati alates 02.10.2000 TLS § 86 p 4 alusel seoses töötaja mittevastavusega oma ametikohale tervise tõttu. Väljavõte Tartumaa VEK-i 03.07.2000 läbivaatuse aktist nr 866 ( tl 15) tõendab, et P. V. on kindlaks tehtud 80 %-line töövõimekaotus kutsehaiguse tõttu kuni 03.07.2001. Väljavõte Tartumaa VEK-i 17.09.2001 läbivaatuse aktist nr 6028 ( tl 15) tõendab, et P. V. on kindlaks tehtud 80 %-line töövõimekaotus kutsehaiguse tõttu alates 03.07.2001 kuni 16.09.2001. T. P. VEK I koosseisu 17.09.2001 otsusest nr 072131 ( tl 16) nähtub, et P. V. tehti kindlaks püsiva töövõime kaotus 80 % kutsehaiguse tõttu alates 01.08.2001 kuni 30.09.2006. T. P. AEK I koosseisu 27.04.2004 otsusest nr 111647 ( tl 149) nähtub, et P. V. tehti kindlaks püsiva töövõime kaotus 100 % sh 100 % üldhaigestumise tõttu ja 80 % kutsehaiguse tõttu alates 26.04.2004 kuni 30.04.2009. T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 otsusest nr 333021 ( tl 56 ) nähtub, et P. V. tehti kindlaks püsiva töövõime kaotus 100 % sh 100 % üldhaigestumise tõttu ja 80 % kutsehaiguse tõttu alates 13.03.2007 kuni 31.03.2012. S. Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 28.03.2011 otsusest nr 727054 (tl 40) nähtub, et P. V. tehti kindlaks püsiva töövõime kaotus 80 % kutsehaigestumise tõttu alates 01.03.2011 kuni 31.03.2016. Vastavalt TsK §-le 464 lg 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle) osa ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetusastmele vastav pension. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas. Väljavõtted VEK-i läbivaatuse aktidest ja pensioniameti otsused tõendavad, et P. V. oli alates 2000 kutsehaiguse tõttu kaotanud osa oma töövõimest. Seega eelduslikult vähenes samas ulatuses ka P. V. võime saada sissetulekut. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et peale seda, kui P. V. tehti 2000 kindlaks osaline töövõimekaotus kutsehaigestumise tõttu, hakkas kostja P. V. maksma igakuist kutsehaigusega tekitatud kahju hüvist, mis seisnes kaotatud töötasu osas, mille P. V. seoses tervisekahjustusega kaotas. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja, peale P. V. soodustingimustel vanaduspensionile jäämist alates 01.10.2003 kostja vähendas P. V. seni makstud kutsehaiguse hüvist P. V. vanaduspensionile vastava summa võrra ning alates 01.03.2011 lõpetas hüvise väljamaksmise üldse. Hageja väitel, mida tõendab ka P. V. ja RMK vaheline kirjavahetus ( tl 17-26), pöördus P. V. RMK poole nõudega välja maksta kogu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvis ( ilma pensionile vastava osa mahaarvamata) kostja

7 (17)

poole esmakordselt 15.01.2007, millisele pöördumisele kostja oma 14.02.2007 kirjaga vastas eitavalt. P. V. on samasuguse nõudega pöördunud kostja poole veel 2011 jaanuaris ja juunis, kuid RMK on taotluse jätnud rahuldamata. Hagi esitas P. V. on lepingulise esindaja vahendusel kohtule 27.02.2012. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist osale hageja nõudest so kutsehaigusega tekitatud kahju nõue ajavahemiku eest enne 01.01.2009. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.12.2002 otsus asjas 3-2-1-92-02 ; 14.11.2007 määrus asjas 3-2-1-101-07). Erinevalt kostjalt kohus leiab, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude puhul ettenähtud aegumistähtaeg. Sellisele seisukohale on asutud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2013 otsuses asjas 3-21-177-12 (punktis 12). Selles lahendis on Riigikogus selgitanud tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumisega seonduvat. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguse rikkumisest. Ka 01.09.1994 kuni 01.07.2002 kehtinud TsüS § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kolleegiumi arvates tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja käesolevas asjas taotleb kutsehaigusega tekitatud kahju väljamõistmist alates 14.02.2004. Hagiavalduse kohaselt seisneb hageja kahju kostja poolt osaliselt väljamaksmata jäetud kutsehaiguse hüvises. Nagu kohus eespool leidis, vähendas kostja P. V. hüvise maksmist juba alates 01.10.2003. Hageja esindaja on kohtuistungil kohtule kinnitanud, et asjaolu, et kostja kutsehaiguse hüvist vanaduspensioni summa võrra alates 01.10.2003 vähendas, oli P. V. juba siis teada. Seega sai P. V. kohtu hinnangul varalise kahju tekkimist teada juba 2003 sügisel. Seega kuuluvad asjas kohaldamisele alates 01.07.2002 kehtiva TsüS-i aegumist reguleerivad sätted. TsüS § 153 lg 1 kohaselt tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja on seostanud oma nõude aegumist asjaoludega, millal P. V. sai teada kostja käitumise õigusvastasusest ning kostja sai teada P. V. nõudest ( so 2007 jaanuaris – veebruaris). Hageja nõude aegumise seisukohalt ei oma need asjaolud tähtsust. TsÜS § 153 lg 1 ei seosta aegumistähtaega asjaoluga, millal kohustatud isik kahjust teada saab. TsÜS § 153 lg 1 ei seosta aegumistähtaega ka asjaoluga, millal hageja saab teada oma nõude õiguslikest alustest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on juba aastal 2002 asunud seisukohale (30.10.2002 otsuses asjas 3-2-1-114-02), et vanaduspensioni ei ole alust hüvitatavast kahjust maha arvata. Et hageja õiguseellane sai sellisest asjaolust teadlikuks alles 2007, ei anna alust lugeda aegumistähtaja algust alates 2004 või 2007. Kuna kostja jättis osa hüvisest ( so

8 (17)

pensionile vastava osa) juba alates 01.10.2003 väljamaksmata, muutus hageja nõue ka juba siis sissenõutavaks ning hakkas kulgema TsüS §-s 153 lg 1 ettenähtud kolmeaastane aegumistähtaeg. Hageja kohtusse pöördumise ajaks oli see juba ammu möödunud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2013 otsuses asjas 3-2-1-177-12 ( punktis 12) on selgitatud, et kuigi VÕS § 136 lg 2 näeb tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise üldjuhul ette perioodiliste maksetega, ei tähenda see, et tegemist oleks perioodiliste kohustuste täitmisega TsÜS § 154 mõttes. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Seega kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Kostja taotlusel kohaldab kohus aegumist hageja nõudele enne 01.01.2009 tekkinud kahju eest, jättes selles osas hagi rahuldamata. Asjas on muuhulgas vaidlus selle üle, kas P. V. esineb üldse kutsehaigusest põhjustatud kahju. Hageja nõuab sissetuleku hüvitamist, mida ta oleks saanud juhul, kui kostja ei oleks kahjustanud tema tervist. Nagu kohus eespool tuvastas, tõendavad väljavõtted VEK-i läbivaatuse aktidest ja pensioniameti otsused, et P. V. oli alates 2000 kutsehaiguse tõttu kaotanud osa oma töövõimest. Seega eelduslikult vähenes samas ulatuses ka P. V. võime saada sissetulekut. Samas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.10.2010 otsuses asjas 3-2-1-6810 on selgitatud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2011 otsuses asjas 3-2-1-68-11 on selgitatud, et kostja olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, peaks vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele peaks kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. Nagu kohus eespool tuvastas, oli P. V. T. P. AEK I koosseisu 27.04.2004 otsusega juba alates 26.04.2004 kindlaks tehtud püsiva töövõime kaotus 100 % sh 100 % üldhaigestumise tõttu ja 80 % kutsehaiguse tõttu tähtajaga kuni 30.04.2009. Samasisulise otsuse tegi T. P. AEK I koosseis ka 26.03.2007, mil tehti kindlaks P. V. püsiva töövõime kaotus 100 % sh 100 % üldhaigestumise tõttu ja 80 % kutsehaiguse tõttu alates 13.03.2007 kuni 31.03.2012. S. Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 28.03.2011 otsusega nr 727054 on P. V. tehtud kindlaks püsiva töövõime kaotus 80 % alates 01.03.2011 kuni 31.03.2016 üksnes kutsehaigestumise tõttu. Viidatud T. P. otsused tõendavad, et vähemalt ajavahemikul 26.04.2004 kuni 01.03.2011 oli P. V. püsivalt töövõimetu lisaks kutsehaigusele ka üldhaigestumise tõttu, kusjuures juba üksnes üldhaigestumise tõttu oli ta töövõimetu 100%-selt. Seega ei suurendanud kutsehaigus ( mis põhjustas 80 %-list töövõime kaotust) P. V. üldist töövõime kaotuse ulatust. Hageja seisukoht, et kui P. V. poleks olnud kutsehaigust, oleks tema töövõimekaotus üldhaigestumise tõttu olnud hoopis väiksem, on oletuslik ja vastuolus PERH Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 11.01.2013 kirjas tooduga ( tl 125). Hageja enda väitel haigestus P. V. 2002 maovähki ja lisaks põdes ta kopsu arteriaalset hüportensiooni. Tervishoiuasutus on vastates hageja lepingulise esindaja järelepärimisele kinnitanud, et maovähk ei kuulu

9 (17)

kutsehaiguste loetellu ning ka pulmonaalhüpertensiooni ja vibratsioonitõve vahel ei ole teadolevatel andmetel otsest ja kindlat seost. Et kutsehaiguse olemasolu tõttu oleks pensioniamet suurendanud P. V. üldhaigestumisest tingitud töövõimekaotuse ulatust, ei tulene ka Lõuna Pensioniameti 07.12.2012 vastusest hageja lepingulise esindaja järelepärimisele ( tl 93-94). Nimetatud kirjas on ära toodud ülevaade sotsiaalministri 03.01.2002 määrusega kinnitatud Töövõime kaotuse protsendi määramise korra sätetest. Tõepoolest tuleneb nimetatud Korra § 2 lg 4 ja 5 sätetest, et kahe või enama haiguse või vigastuse samaaegsel esinemisel määratakse protsendiks kõrgeim üksikule haigusele või vigastusele vastav protsent, kusjuures võidakse kõige raskema tervisehäire protsenti korrutada koefitsiendiga olenevalt raskuselt teise tervisehäire funktsioonihäire iseloomust. Nimetatud sätete alusel ongi kindlaks tehtud P. V. töövõime kaotuse ulatus üldse ( antud juhul 100 %). Korra § 2 lg 8 p 1 kohaselt juhul, kui isikul tuvastatakse rohkem kui üks püsiva töövõimetuse põhjus ja erinevad põhjused tulenevad erinevatest haigustest või vigastustest, määratakse lisaks käesoleva määruse paragrahvi 2 lõike 4 alusel määratud protsendile ka eraldi protsent igast põhjusest tingitud töövõime kaotuse suhtes. Korra § 2 lg 8 p 2 kohaselt käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul võetakse ühest põhjusest tingitud protsendi määramisel arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid, mis on tingitud samast püsiva töövõimetuse põhjusest, kohaldades käesoleva määruse paragrahvi 2 lõigete 4 kuni 7 sätteid. Seega konkreetsest põhjusest ( näiteks kas kutsehaigusest või üldhaigestumisest vm ) põhjustatud töövõimekaotuse protsendi määramisel võetakse arvesse üksnes neid haigusi ja vigastusi ning nendest põhjustatud funktsioonihäireid, mis on tingitud samast püsiva töövõimetuse põhjusest. Eeltoodust kohus järeldab, et üldhaigestumisest tingitud töövõimekaotuse protsendi määramisel sai arvestada siiski ainult üldhaigusi ja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi määramisel sai arvestada ainult kutsehaigusi. Töövõime kaotuse protsendi määramise korra § 2 lg 1 kohaselt protsendiks määratakse 100, kui isikul esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 2 kohaselt täielikult töövõimetu on isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Nõustudes kostjaga kohus leiab, et T. P. 27.04.2004 ja 26.03.2007 otsustega on tõendatud asjaolu, et P. V. ka üldhaigestumise tõttu oli täielikult töövõimetu, mistõttu ta poleks saanud töötada ja endist sissetulekut teenida juba ainuüksi üldhaigestumise tõttu vähemalt ajavahemikul 26.04.2004 kuni 01.03.2011. Seega ei ole P. V. sissetuleku kaotus sellel ajavahemikul olnud põhjuslikus seoses tema kutsehaigestumisega. Seega ei saa ka rääkida kahjust, mis on tekkinud kutsehaigestumise tõttu. Problemaatiline on P. V. tekkinud kahju olemasolu või puudumise kindlakstegemise alates 01.03.2011, kuna S. Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 28.03.2011 otsusega nr 727054 tehti P. V. kindlaks püsiva töövõime kaotus alates 01.03.2011 kuni 31.03.2016 üksnes üldhaigestumise tõttu. Kuigi eelmise so T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 otsusega nr 333021 oli kindlaks P. V. püsiva töövõime kaotus 100 % muuhulgas ka üldhaigestumise tõttu kuni 31.03.2012, tuleb alates uue otsuse tegemisest lähtuda selles toodud P. V. töövõimekaotuse määrast ja põhjusest. Kostja arvates asjaolu tõttu, et seoses P. V. vanaduspensioniikka jõudmisega ei saanudki enam kindlaks määrata tema töövõimekaotust üldhaigestumisest tingituna, tuleb lähtuda T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 otsuses tuvastatust. Kohus sellise kostja seisukohaga ei

10 (17)

nõustu. Sotsiaalministri 23.09.2008 määrusega nr 57 kinnitatud Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ka kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu § 12 lg 4 kohaselt isiku terviseseisundi või püsiva töövõimetuse põhjuse muutumisel võib isik taotleda ekspertiisi enne § 11 lõigetes 1 ja 4 sätestatud püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist või enne lõikes 1 sätestatud korduvekspertiisi taotlemiseks määratud tähtaega. Sama korra §-s 13 lg 5 on sätestatud, et kui isik taotleb ekspertiisi § 12 lõikes 4 sätestatud juhul, muudab uus otsus seni kehtinud otsuse kehtetuks alates ekspertiisitaotluse S. esitamise päevast või postiga saatmise korral lähtekoha postitempli kuupäevast. Kuna S. Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 28.03.2011 otsusest nr 727054 nähtuvalt P. V. taotles 01.03.2011 oma püsiva töövõimetuse tuvastamist ja töövõimekaotuse protsendi uut määramist, mida T. P. ka oma 28.03.2011 otsusega tegi, muutus nende 26.03.2007 otsus nr 333021 kehtetuks alates 01.03.2011. Seega ei saa T. P. AEK I koosseisu 26.03.2007 otsusega nr 333021 tõendada asjaolu, et alates 01.03.2011 oli P. V. jätkuvalt 100 %-liselt töövõimetu ka üldhaigestumise tõttu. Kohus peab küll eluliselt usutavaks kostja väidet, et ilmselt oli P. V. 100 %-liselt töövõimetu üldhaigestumise tõttu ka pärast 01.03.2011, kuid samas tõendeid nimetatud asjaolu kohta kohtu käsutuses ei ole. Kohtu arvates kostja pole tõendanud, et P. V. oleks töövõime kaotuse tõttu alates 01.03.2011 kaotanud oma sissetuleku muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu. Seetõttu tuleb eeldada, et

P. V.

kaotas oma sissetuleku kutsehaigestumise tõttu. Kuna alates 01.03.2011 oli P. V. kutsehaigusest tingituna töövõimetu 80 % ulatuses, siis eelduslikult vähenes samas ulatuses ka P. V. võime saada sissetulekut. Seega alates 01.03.2011 saab rääkida nii kahjust kui võimalkust põhjuslikust seoses hageja õiguseellasel tekkinud kahju ja tema kutsehaigestumise vahel. Hageja väitel põhjustasid P. V. kutsehaigestumise kostja ja tema õiguseellased, kes rikkusid töötervishoiu - ja tööohutusalaseid nõudeid. Nagu kohus eespool tuvastas, töötas P. V. metsaveotraktoristina Räpina Metsamajandis ( hilisem Räpina Näidismetsamajand) alates 15.01.1968 kuni 01.03.1992. Alates 01.03.1992 töötas ta Riigimetsa talituse P. alates 01.01.1997 kuni 02.10.2000 Ilumetsa metskonnas. Hageja arvates kannab kostja vastutust P. V. kutsehaigestumise eest ka viimase töötamise ajal R. N. , kuna RMK on Räpina Näidismetsamajandi õigusjärglane. Kostja leiab, et selline kostja vastutus on välistatud, sest RMK ei ole Räpina NMM õigusjärglane. Kohus nõustub kostja seisukohaga. TsK § 39 lg 1 kohaselt juriidiliste isikute tegevus lõppes reorganiseerimise (ühinemine, jagunemine või liitumine) või likvideerimise teel. E. V. Keskkonnaministeeriumi 03.12.1991 määrusest nr 18 Eesti metsandus ( tl 155) nähtub ( punktis 1), et metsamajandid likvideeriti alates 1. märtsist 1992. Nimetatud määruse punkti 2 kohaselt oli ette nähtud moodustada riigimetsas iseseisvad riigimetsakonnad. Määrus ei kinnita seda, et metskonnad loodi endiste metsamajandite reorganiseerimise, vaid kinnitab hoopis seda, et endised metsamajandid likvideeriti õigusjärglaseta. 09.12.1998 metsaseaduse §-st 60 lg 1 nähtuvalt moodustati RMK Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse, Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade, S. koolituskeskuse, R. , Marana puukooli ja Kullenga puukooli ühendamisega nende õigusjärglasena 1999. aasta 1. jaanuari seisuga. Seega RMK on küll endiste Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade õigusjärglane ( Põlva metskond ja Ilumetsa metskond), kuid ei saa olla 01.03.1992 likvideeritud Räpina Näidismetsamajandi õigusjärglane. P. V. tööraamatusse 01.03.1992 tehtud kanne tema üleviimise kohta Räpina NMM-st Riigimetsamaade talituse Põlva metskonda ei tõenda asjaolu, et RMK oleks Räpina NMM

11 (17)

õigusjärglane. Kuigi sel ajal kehtinud Eesti NSV Töök § 33 p 4 koosmõjus §-ga 37 p 1 võimaldas töölepingu lõpetada administratsiooni algatusel ka seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega, on käesoleval juhul töölepingu lõppemise alusena rakendatud teist töökoodeksi sätet. Nii oli TööK §-s 33 p 5 töölepingu lõppemise alusena ette nähtud töötaja üleviimine tema nõusolekul teise ettevõttesse, asutusse, organisatsiooni või valitavale ametikohale. Selline üleviimine ei sõltunud mingitest seostest töötaja endise ja uue tööandja vahel. Töölepingu kehtivusega seonduvat ettevõtte, asutuse või organisatsiooni alluvuse muutumisel või reorganiseerimisel reguleeris hoopis TööK § 34, mille kohaselt ettevõtte, asutuse või organisatsiooni alluvuse muutumisel või reorganiseerimisel tööleping ei lõppenud, vaid jäid töölise ja teenistuja nõusolekul püsima. P. V. tööraamatust nähtub, et 01.03.1992 tema tööleping Räpina Näidismetsamajandiga lõppes. Kuna ta oli ilmselt nõus enda üleviimisega teise asutusse, puudus vajadus töölepingut lõpetada TööK § 33 p 4 ja 37 p 1 alusel. Kuna RMK ei ole Räpina Näidismetsamajandi õigusjärglane, puudub käeolevas asjas alus ja vajadus hinnata P. V. töötingimusi tema töötamise ajal Räpina Metsamajandis (hilisem Räpina Näidismetsamajand) ajavahemikul 15.01.1968 kuni 01.03.1992. TsK § 473 lg 1 kohaselt esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärgluse puudumisel tema poolt kannatanule seoses tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlusorganile. Hageja väitel P. V. pidi töötama traktoritega MTZ-52 ja MTZ -82. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt töötas P. V. alates 01.01.1997 Ilumetsa metskonnas traktoriga MTZ-82. Tunnistaja teada jäi P. V. traktor metskondade liitmisel samaks, millega ta oli töötanud ka varem. Töötingimised metskondades olid ühesugused, mistõttu võib arvata, et P. V. töötingimused metskondade liitumisel ei muutunud. Seega tõendavad tunnistaja ütlused, et P. V. töötas kostja juures üksnes traktoriga MTZ -82. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt traktoril oli hüdrotõstukiga järelkäru ja P. V. tööülesanneteks oli metsa väljavedu laoplatsile ja kevadeti ka metsa uuendamiseks alade ettevalmistamine, mis seisnes kopaga pinnase koorimises. Seda P. T. tea, et P. V. oleks töötanud metsalangetajana. Ainult mõnel üksikul korral, kui puu traktori ette jäi, võis tekkida vajadus puud maha võtta. Kuna töötati koos raietöölistega, pidi nemad aitama. Tüvesid veeti nõukogude ajal, mistõttu nn tsokerdamist alates 1992 enam ei toimunud. Seega ei kinnita tunnistaja ütlused hageja väidet, et kostja juures töötamise ajal pidi P. V. täitma ka metsalangetaja ülesandeid või nn tsokerdama tüvesid. Küll tõendavad tunnistaja ütlused, et P. V. tööülesanneteks oli metsa väljavedu, milleks kasutati järelkärusid, millest vanematel oli juhtimispult väljas ja uuematel traktoris. Tunnistaja ei välista, et mingil varasemal ajal pidi P. V. veel käima ka väljas laadimas. Tunnistaja ütlused tõendavad seda, et puldid traktoris olid tavaliselt külje peal, kuid võisid olla taga. Viimasel juhul pidi mõnedel masinatel siis aken olema töötamise ajal praokil. Tunnistaja ütlused ei kinnita seda, et P. V. tööaeg oleks olnud 8-12 tundi. P. T. kohaselt olid tööpäevad 8 tunnised ja tööpäeva kestel olid ette nähtud nii tund aega pikk lõuna kui kaks 15 minutilist puhkepausi. Tunnistaja K. T. ütlused tõendavad aga seda, et P. V. töö toimus aastaringselt välitingimustes, kus puudusid soojakud, pesemise ja tualeti kasutamise võimalus. Kutsehaiguste Kliiniku teatise kohaselt on P. V. kutsehaigestumist põhjustanud tööohuteguriteks loetud füüsilist koormust, sundasendeid ja –liigutusi, ebasoodsat mikrokliimat, vibratsiooni. Eespool tuvastatud P. V. tööülesanded ( metsa väljavedu traktoriga MTZ -82 koos järelkäruga, pinnase koorimine traktori küljes oleva kopaga) ja

12 (17)

töötingimused ( aastaringselt välitingimused, kus puudusid soojakud ja elementaarsed olmetingimused) annavad alust järeldusteks, et sellised tööohutegurid esinesid ka P. V. töötamise ajal kostja juures. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Kutsehaiguste Kliinik, kus tervist kahjustavaks tööalaks ja ajaperioodiks ongi loetud kogu P. V. töötamisaega traktoristina so 32 aastat, mille sisse jääb ka P. V. töötamine kostja juures. Kutsehaigus tekib töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel, kusjuures see võib tekkida ka igati normikohaste töötingimuste puhul. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest tööandjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes kostja töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või kuidas tööandja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja vastutab kutsehaigusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et töötajale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Hageja on kostjale ette heitnud 16.06.1999 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määruse nr 34 sätete rikkumist. TTOS jõustus alles 26.07.1999, mistõttu ei saa selle õigusakti sätte rikkumisega sisustada valdavat osa P. V. kostja juures töötamise ajast. Tööleping P. V. lõpetati 02.10.2000. Seega TTOS kehtivusaega tema töötamisest enne töölepingu lõpetamist jääb üksnes veidi enam kui üks aasta. Asjas on poolte vahel vaidlus ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määruse nr 34 kehtivuse üle E. V. . Kohtule teadaolevalt kehtisid ja rakendati E. V. teatud ajani ka nõukogude aegsed õigusakte, seda küll kuni E. V. vastavasisulise uue õigusakti vastuvõtmiseni. Üheks selliseks oli näiteks NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkiri nr 555 Töötajate ja eratranspordivahendite juhtide meditsiinilise läbivaatuste süsteemi täiustamisest, mis tunnistati kehtetuks alles sotsiaalministri 31.05.2000 määrusega nr 40 Töötajate tervisekontrolli korra kohta. Alates 09.06.1992 vastuvõetud E. V. töökaitseseaduse jõustumisest (01.07.1992) reguleeris töökaitset peamiselt see seadus (edaspidi TKS). Samas kehtisid ka TööK vastavad sätted, sest TööK §-d 147-162 tunnistati kehtetuks alles 16.06.1999 vastuvõetud TTOS-ga. Peale selle võeti ka mitmeid alamalseisvaid õigusakte. E. V. Valitsuse 22.07.1992 määrusega nr 214 E. V. töölepingu seaduse rakendamise otsuse täitmise kohta kinnitati muuhulgas (punktis 5) Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine. Nimetatud loetelus oli muuhulgas ära toodud ka tööd, mis on seotud lokaalse või üldvibratsiooniga. Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja E. V. tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendiga oli ette nähtud töötingimuste tervisekahjulikkuse mõõtmine ja nende üle arvestuse pidamine ( sh vibratsioon). Seega vibratsiooni mõõtmist, vibratsiooniga kokkupuutuvate töötajate tervisekontrolli puudutavad küsimused olid reguleeritud juba uutes õigusaktides ja puudus otsene vajadus lähtuda ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusest nr 34. Seega on käesolevas asjas olukord, kust hageja on küll esitanud kostjale muuhulgas ka terve rea konkreetseid töötervishoiu ja –ohutuse rikkumise alaseid etteheiteid, kuid tema õiguslik põhistus on valdavas osas asjakohatu või on asjakohane vaid P. V. viimase tööaasta puhul. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS §-st 436 lg 7 tulenevalt kohus leiab, et asjaolu, et hageja ise tugineb valdavas osas asjakohatutele õigusaktidele, ei välista kohtul hageja väidetele andmast õiget õiguslikku hinnangut. Õige on küll kostja etteheide, et suur osa hagis esitatud etteheidetest ja tehtud viidetest õigusaktidele kostja käitumise väidetava õigusvastasuse kohta on üldsõnalised Kuid hageja

13 (17)

on kohtu arvates esitanud siiski ka terve rea konkreetseid etteheited. Hageja poolt kostjale tehtud konkreetsete etteheidete sisu kokkuvõtlikult seisneb järgnevas. P. V. traktor ei olnud mõeldud metsatööks, vaid oli selleks põllutöömasinast kohandatud. Seega ei vastanud traktor kehtestatud töötervishoiu- ja ohutuse normidele. Traktori vastavust normidele peale remontimist ei kontrollitud. Vibratsiooni kontroll puudus üldse. Tööandja ei andnud isikukaitsevahendeid, mis oleks töötajat kaitsnud välisilmastiku mõjude eest ning vähendanud vibratsiooni. Tööandja ei taganud P. V. olmetingimusi ja piisavat tervisekontrolli. Seoses hageja etteheitega traktori nõuetele vastavuse ja vibratsiooni kontrollimise osas märgib kohus järgmist. TKS §-s 7 lg 4 on sätestatud, et töökeskkonna kahjuliku ja ohtlikud mõjurid ei tohi ületada normatiive. Mõõtmised korraldab tööandja objekti käikuandmisel ja edaspidi vastavalt normides nõutule. Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja E. V. tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi (edaspidi Juhend) osa II p 3 kohaselt töötingimuste tervisekahjulikkuse mõõtmise kui töökaitseabinõu korraldamise ja selle eest tasumise kohustus lasub tööandjal. Juhendi II p 5 kohaselt töötingimuste tervisekahjulikkust on pädevad mõõtma iseseisvad laboratooriumid või struktuursed allüksused, kes on atesteeritud vastavalt juhendi lisas 2 kehtestatud korrale. Juhendi osa II p 8 kohaselt loeti töökoha ohtlikuks ja kahjulikuks mõjuriks ka vibratsiooni. Juhendi Lisas 3 oli ära toodud ohtlike ja kahjulike mõjurite standardeid ettenägevate aktide loetelu. Ka TTOS § 6 lg kohaselt loetakse vibratsiooni füüsikaliseks ohuteguriteks, mille parameetrid TTOS § 3 lg 3 kohaselt peavad vastama piirnormidele. Seega hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud traktori vibratsiooni kontrollima, on kooskõlas ka alates 1992-2000 kehtinud õigusaktidega. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt töötas P. V. traktoril MTZ-82, mis oli metsatöödeks ümber kohandatud. Traktorite korraolekut kontrolliti igaaastasel tehnilisel ülevaatusel Traktorite Tehnilise Järelevalve poolt, samuti liiklusalaste kontrollide käigus politsei poolt. Samuti vastutas traktori korrasoleku eest mehaanik ning ka traktorist ise pidi rikkest teada andma. Väiksemad rikked kõrvaldati metsas, suuremad garaažis. Kohus leiab, et üksnes asjaolust, et traktorit MTZ-82 kasutati põllumajanduslike tööde tegemise asemel ka metsa väljaveoks, ei anna alust asuda seisukohale, et see ei vastanud töötervishoiu- ja ohutuse normidele. Ka hageja ise pole konkretiseerinud seda, mis keelanuks seda tüüpi traktorite kasutamise metsa väljaveotöödel. Tunnistaja kinnitusel läbisid traktorid ka igaaastase tehnoülevaatuse, kus eelduslikult kontrolliti ka nende ümberehitatuse korral selle lubatust. Kuid kohus leiab, et tunnistaja kirjeldatud traktorite tehnilist kontrolli, samuti politsei kontrolli ei saa pidada Juhendis ettenähtud töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kontrolliks. Tunnistaja kirjeldatud kontroll puudutas traktorite, muude liikurmasinate ja nende haagiste sobivust teeliikluseks ja vastavust registris olevatele andmetele. Tõendid ja andmed selle kohta, et kontrolli käigus oleks mõõdetud ka vibratsiooni vastavust kehtestatud normidele, kohtu käsutuses puuduvad. Olukorras, kus vibratsiooni üldse ei kontrollitud, ei saa olla kindel, et see vastas sellel ajal kehtinud normidele. Kuna pole tõendatud, et P. V. töökeskkonna vibratsiooni oleks kontrollitud, on kostja rikkunud TKS § 7 lg 4 ja alates 29.07.1999 ka TTOS § 3 lg 3 sätteid. Seoses hageja väitega, et kostja ei taganud P. V. elementaarseid olmetingmusi, märgib kohus järgmist.

14 (17)

Tunnistaja K. T. ütlused tõendavad asjaolu, et P. V. töö toimus aastaringselt välitingimustes, kus puudusid soojakud, pesemise ja tualeti kasutamise võimalus. TKS § 12 lg 3 kohaselt välitingimustes töötavate inimeste olme tuleb korraldada teisaldatavates hoonetes või muul sobival viisil. Kuna kostja ei taganud välitingimustes töötanud P. V. olmet mitte kõige vähimalgi määral, on kostja rikkunud TKS § 12 lg 3. Hageja on ette heitnud, et tööandja ei andnud isikukaitsevahendeid, mis oleks töötajat kaitsnud välisilmastiku mõjude eest ning vähendanud vibratsiooni. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt oli traktoristidele ette nähtud suvine ja talvine tööriietus ja jalanõud, samuti kõrvaklapid. Kohtu arvates tõendavad tunnistaja ütlused, et P. V. oli tööandja poolt varustatud ilmastikutingimustele vastavate riietuse ja jalanõudega, samuti müra vastase kaitsevahendiga. Milliseid ilmastiku ja vibratsiooni eest kaitsvaid vahendeid hageja silmas peab, pole hagis täpsustatud. Seetõttu kohus leiab, et pole võimalik tuvastada ka seda, milliseid õigusakte kostja on rikkunud. Seoses hageja väitega, et kostja ei taganud P. V. piisavat tervisekontrolli, märgib kohus järgmist. TKS §-s 14 lg 2 ( 09.06.1992 redaktsioonis) on sätestatud, et raske, tervistkahjustava või ohtliku töö tegijad, samuti töötajad, kes oma tervisliku seisundi tõttu võivad tööl teisi ohustada, peavad enne tööleasumist ja edaspidi käima korrapäraselt arstlikul läbivaatusel. Läbivaatuse korra ja nimetatud tööde ning kutsealade loetelu kehtestab E. V. Tervishoiuministeerium kooskõlastatult E. V. Tööministeeriumiga. E. V. Valitsuse 22.07.1992 määrusega nr 214 E. V. töölepingu seaduse rakendamise otsuse täitmise kohta kinnitatud Tööde loetelus, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine, on märgitud ka tööd, mis on seotud lokaalse või üldvibratsiooniga. Seega on õige hageja seisukoht, et P. V. , kelle töö oli seotud vibratsiooniga, pidi käima perioodilises tervisekontrollis. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt tervisekontrollid toimusid metskondades mingil ajal ühe aasta, mingil ajal kahe aasta tagant. Oli periood, kus tuli käia erinevate arstide juures – südamearst, närviarst, kontrolliti nägemist ja kuulmist. Mingil ajal oli töötervishoiuarst ja mingil ajal üldarst. Kuigi kostja ei ole läbiviidud tervisekontrollide kohta esitanud kirjalikke tõendeid, lükkavad kohtu hinnangul ka tunnistaja K. T. ütlused ümber hageja väite, et P. V. töötamise ajal kostja juures piisav tervisekontroll puudus. Tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad, sest erinevatel aegadel on tervisekontrolli sagedust ja mahtu reguleerivad nõuded tõepoolest olnud erinevad. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et tervisekontroll sisaldas kontrolli erinevate eriala arstide poolt. Tunnistaja loetletud erialaarstid on vastavuses isegi hageja nimetatutega. Kostja ei saa vastutada tervishoiuteenuse osutajate tegevuse eest, kes P. V. kutsehaigusele viitavaid tunnused varem ei märganud ja teda Kutsehaiguste Kliinikusse täiendavatele uuringutele ei suunanud. Kindlasti ei kuulunud see TTOS §-dest 17 lg-tes 5 ja 6 tulenevalt töökeskkonnavoliniku pädevusse, nagu ekslikult on leidnud hageja. Seega on käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et kostja on rikkunud tööohutuse norme üksnes sellega, et ei kontrollinud P. V. töökeskkonna vibratsioonitaset ja ei taganud talle mingeidki olmetingimusi. P. V. töötamise aeg kostja juures ei olnud väga lühiajaline (veidi enam kui 8 aastat). P. V. kindlaks tehtud kutsehaigus (vibratsioonitõbi) viitab otseselt asjaolule, et tema tervist kahjustas vibratsioon. Nagu kohus eespool tuvastas, et kutsehaigestumise põhjuseks olnud ka ebasoodne mikrokliima, mis osaliselt võis tuleneda ka igasuguste olmetingimuste puudumisest. Seetõttu kohus leiab, et kostja rikkumine on

15 (17)

põhjuslikus seoses P. V. tekkinud kahjuga – so temal tekkinud kutsehaiguse ning sellest tingitud sissetuleku vähenemisega. Seoses kostja vastuväitega kostjal süü puudumusest märgib kohus järgmist. Tunnistaja K. T. ütlustest tuleneb, et üleminek metsandusettevõtetes Lääne tehnikale toimus alles 2000-ndate aastate teisel poolel. Ka kinnitas tunnistaja, et töötajatele olmetingimuste tagamine metsas oleks läinud liiga kulukaks. On mõistetav, et peale E. V. taaskehtestamist valitsenud majandusolude tõttu kasutati jätkuvalt vanemat tehnikat ning ka töötajate olmet korraldati vastavat ettevõtte majanduslikele tingimustele. Kuid kohtu arvates asjaolu, et paremate töötingimuste loomine ei olnud sel ajal alati majanduslikult võimalik, ei vabasta tööandjat süüst. Kuna P. V. kutsehaigestumine ei ole toimunud ainult kostja juures töötamise ajal, vaid ka eelneva perioodi jooksul, ei ole kostja vastutav kogu kahju eest. Nagu kohus eespool tuvastas, toimus kostja kutsehaigestumine ajavahemikul 15.01.1968 kuni 02.10.2000 (so 392,5 kuud). Kostja juures töötamise aeg moodustab sellest 01.03.1992 kuni 02.10.2000 (so 103 kuud). Seega moodustab kostja juures töötamise aeg kogu P. V. töötamise ajast 26,2 %. Tulenevalt eeltoodust kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja kanda saab jätta üksnes 26,2 % kahjust. Nagu kohus eespool leidis, saab kahjuna vaadelda üksnes alates 01.03.2011 väljamaksmata jäänud kutsehaiguse hüvist. Hageja arvestuste kohaselt ( tl 75) pidi hüvise suuruseks sel ajal olema 247,27 eurot kuus. Kostja pole seda hageja väidet kahtluse alla seadnud. Hageja arvestustest ja RMK 22.03.2013 andmetest P. V. makstud kutsehaiguse hüvise kohta ( tl 165-167) nähtub, et sellise suurusega hüvist oli arvestanud kuni 01.03.2011 ka RMK ise. Seetõttu kohus eeldab, et hageja poolt nõutav 247,27 eurot kuus alates 01.03.2011 on vastavuses Ajutises korras ettenähtud hüvise arvestamise põhimõtetega. Hüvis ajavahemiku 01.03.2011 kuni 13.01.2022 on kokku 2576,39 eurot, millest kostja kanda tuleb jätta 675,01 eurot. Kohus mõistab TsK § 464 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks P. V. kutsehaigusega tekitatud kahju katteks välja 675,01 eurot. Otsuse põhjendused menetluskulude jaotamise ja tsiviilasja hinna osas TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS-s 163 lg 1 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hageja nõude ( mis oli 15137,41 eurot) rahuldanud umbes 4 % ulatuses ( 675,01 eurot). Kuna hagi rahuldamata osa on rahuldatud osaga võrreldes tunduvalt suurem, peab kohus põhjendatuks menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osaga. Seega jätab kohus hagi rahuldatud osa suurusest tulenevalt 4 % kõigist hageja menetluskuludest kostja kanda ning hagi rahuldamata jäänud osa suurusest tulenevalt 96 % kõigist kostja menetluskuludest hageja kanda.

16 (17)

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad pooled nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 kohaselt aluseks hagi esitamise aeg. Kuigi kohtumenetluse käigus on hageja oma nõuet korduvalt vähendanud, oli hagi esitamise hetkel so 27.02.2012 hageja rahaline nõue kokku 15913,38 eurot. Seega tsiviilasja hind TsMS §-de 123 ja 124 lg 1 kohaselt on 15913,38 eurot. Kuigi tegemist on tervise kahjustamisest tulenevate maksete nõude üle peetava vaidlusega, siis alates esialgse hageja so P. V. surmast mingeid järgnevaid makseid käesoleval juhul enam toimuda ei saanud. Seetõttu peab kohus tsiviilasja hinna määramisel põhjendatuks lähtuda mitte TsMS § 129 lg 2, vaid 124 lg 1 sätetest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

17 (17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.