Täitmine › Muud täitmisasjad

1(5)

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 20.11.2012 esitas AI Harju Maakohtusse kaebuse kohtutäituri Risto Sepp 19.10.2012 ja 08.11.2012 otsustele täiteasjas nr 027/2012/ ning hagi KR vastu Harju Maakohtu 06.02.2012 määruse tsiviilasjas n 2-10-57927 korduva täidetavuse tuvastamiseks. Harju Maakohus 07.12.2012 määrusega eraldas hageja hagi tsiviilasjast nr 2-12-47960 iseseisvasse menetlusse ja tsiviilasi sai nr 2-12-54309. Hagi kohaselt põlvneb XXX sündinud alaealine laps RI hagejast ja kostjast. Lapse alaline elukoht on hageja elukoht. Harju Maakohtu 06.02.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-57927 lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja määrusega anti hagejale üle õigus otsustada lapse viibimiskoha, lasteaia ja koolivaliku suhtes. Sisuliselt määrati selle lahendiga, et laps jääb elama isa juurde. Määrusega kohustati kostjat andma laps hagejale üle 07.02.2012 kell 11.0012.00 kostja elukohas. Kuna kostja rikkus kohtumääruse punkti 1.2 ja ei andnud last isale üle määruses märgitud ajal ja kohas, esitas hageja kohtumääruse punkti 1.2. osas täitmiseks kohtutäiturile Urmas Tärnole. Laps anti hagejale üle 14.04.2012 ja kohtutäitur lõpetas lahendi täitmise. Haapsalu Linnavalitsuse lastekaitsetöötaja vahendusel sõlmiti 11.05.2012 vanemate vahel suhtlemiskord, mille kohaselt oli kostjal alates 11.05.2012 õigus võtta laps igal paaritul nädalavahetusel kaheks päevaks enda juurde. Kostja sai lapse selle kokkuleppe alusel 11.05.2012 enda juurde külla ning pidi lapse isa juurde tagasi tooma 13.05.2012. Kostja saatis 12.05.2012 hagejale e-kirja, milles teatas, et tühistab ühepoolselt 11.05.2012 sõlmitud kokkuleppe ja kohtuliku kompromissi ega anna last isale tagasi. Hageja esitas Pärnu Maakohtule avalduse lapse väljaandmiseks, kuid kohus keeldus 30.08.2012 määrusega avalduse kohtu menetlusse võtmisest, leides, et hageja avaldus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, kuna hageja õigusi kaitseb Harju Maakohtu 06.02.2012 määrus, mis on vajadusel korduvalt sundtäidetav. Hageja esitas 03.09.2012 kohtutäiturile täiteavalduse, taotledes lapse üleandmist Harju Maakohtu 06.02.2012 kohtumääruse alusel. Kohtutäitur Risto Sepp keeldus 19.10.2012 otsusega täitetoimingu tegemisest, kuna täituri hinnangul oli kohtu 06.02.2012 määrus täidetud kohtutäitur Urmas Tärno poolt (laps oli üle antud 14.04.2012) ning ülejäänud vanemate vahelistes vaidlustes tehtud lahendid ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 tähenduses. Hageja esitas täituri otsusele kaebuse, mille täitur jättis 08.11.2012 otsusega rahuldamata. Harju Maakohtu 06.02.2012 määrus on korduvalt sundtäidetav. See näeb ette lapse viimiskoha suhtes ainuotsustusõigust omava isiku õiguse nõuda lapse emalt lapse väljaandmist korduvalt. Kohtumääruses fikseeritud lapse üleandmise aja ja koha (07.02 kell 11.00-12.00 lapse elukohas XXX) määramise näol on tegu määruse esmakordse vabatahtliku täitmise tingimuste kindlaksmääramisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel. Lapse esmakordse üleandmise vabatahtliku täitmise korra kindlaksmääramine ei oma õiguslikku toimet lahendi hilisemale sundtäidetavusele või korduvale sundtäidetavusele.

2(5)

Et tõlgendada Harju Maakohtu 06.02.2012 määrust, tuleb järjestada määruses lapse hooldusõiguse suhtes tehtud otsustused sisu olulisuse järjestuses. Arvestades perekonnaseaduses (PKS) lapse hooldusõiguse kohta sätestatu olemust, on ilmne, et 06.02.2012. määruse punktidest on olulisem punkt 1.1, kuna sellega piiratakse lapse ema lapse hooldusõigust. Punkt 1.2 on sisult korralduslik. Vastavalt PKS § 124 lg-le 1 on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha, sh elukoha suhtes kuulub jõustunud kohtumääruse alusel hagejale. Vastavalt PKS § 126 lg-le 1 hõlmab isikuhooldusõigus õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab. Tulenevalt isikuhooldusõiguse olemusest on see õigus absoluutne, kehtib kuni lapse täisealiseks saamiseni ja kõigi kolmandate isikute, kellel isikuhooldusõigus selles osas puudub, suhtes. Laps on jätkuvalt alaealine ning kostjal ei ole õigus otsustada laps viibimiskohta ja hoida last hageja nõusolekuta pikaajaliselt enda juures. Harju Maakohtu 06.02.2012 määrus on tehtud kostja osavõtul ja tema suhtes. Sellega pandi temale kohustus laps isale välja anda. See tähendab, et kohtumäärus on täitedokumendina korduvalt täidetav kostja suhtes. Sama seisukohta on avaldanud ka Pärnu Maakohus 30.08.2012 määruses. Hageja palub hagi rahuldada ja tuvastada, vajadusel täitedokumenti selgitades TsMS § 368 lg 2 alusel, et hagejal on 06.02.2012 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-10-57927 alusel õigus nõuda täitemenetluses kostjalt lapse korduvat väljaandmist, kui lapse ema keeldub lapse tagastamisest peale graafikujärgset suhtluskorda või rikub hageja otsustusõigust lapse viibimiskoha määramise suhtes muudel asjaoludel. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on pahatahtlik ja puudub alus selle menetlemiseks või rahuldamiseks. Kohtumääruses on selgelt lapse üleandmise aeg väljendatud, jääb selgusetuks, miks peaks seda korduvalt muutma. Hageja ise on saatnud täiturile kirja, milles ta leiab, et nõue on rahuldatud. Tsiviilasjas nr 2-12-13368 taotleb kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, mistõttu tuleks kas antud asi liita sellega või käesolev menetlus peatada kuni teises asjas lahendi tegemiseni. Hageja ei saa nõuda lapse üleandmist, kui ta keeldub lapse asju lapsega kaasa võtmast. Hageja on avaldanud soovi, et laps käiks Tallinnas koolis. Hageja saatis lapse vabatahtlikult kostja juurde. Hageja menetluskulud on ülepaisutatud. 05.04.2013 esitas kostja seisukoha, mille kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus teinud 25.02.2013 sama kohtliku kompromissi suhtes otsuse tsiviilasjas nr 2-12-13368, millest nähtub, et hagejal ei ole kehtivat täitedokumenti.

Kohtu põhjendused

3(5)

Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastustega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et AI hagi KR vastu müügilepingutest tuleneva kohustuse täitmiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lõikele 2 võib täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. Pooled ei vaidle selle üle, et: 1) 06.02.2012 kinnitas Harju Maakohus poolte vahel kompromissi (t.lk 13-14; tsiviilasi nr 2-10-57927; AI avaldus lapse hooldusõiguse üleandmiseks) 2) 06.02.2012 Harju Maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 kohaselt: kinnitati AI ja KR vahel sõlmitud kompromiss järgmiselt: 1.1 Otsustusõigus RI viibimiskoha, lasteaia- ja koolivaliku suhtes on lapse isal AI; 1.2. AI võtab ja KR annab lapse RI üle lapse kodus XXX 07.veebruaril 2012 kell 11.00-12.00; 1.3. AI kohustub pärast 07. veebruari 2012 mitte lähenema KR lähemale kui 200 meetrit. Pooled vaidlevad selle üle, kas 06.02.2012 Harju Maakohtu määruse (tsiviilasjas nr 2-1057927) resolutsiooni punkt 1.1 on korduvalt täidetav. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 25.02.2013 tsiviilasja nr 2-12-13368 (KR hagi AI vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) määruses, et antud juhul (s.o 06.02.2012 määruses maakohtu märkus) oli kompromissis märgitud üleandmise kohustus seotud üksnes konkreetse kuupäevaga ega olnud kokku lepitud, et selleks kuupäevaks lapse üleandmata jätmisel kuulub kohustus täitmisele sundtäitmise korras. Ringkonnakohus on leidnud, et lisaks sellele sätestab TsMS § 563 lg. 1, et kui vanem ei täida lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust (milliseks on antud juhul kompromissi kinnitav kohtumäärus), siis peab teine vanem pöörduma kohtusse lepitusmenetluse läbiviimiseks. Sama paragrahvi lg. 7 kohaselt lepitusmenetluse ebaõnnestumisel võib kohus määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakenda, ja sama paragrahvi lg. 8 kohaselt lapsega suhtelemist reguleeriva määruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetlust läbi viia üksnes kohtu poolt eelmises lõikes tehtud sunnivahendite kohaldamise määruse alusel. Seega osundatud ringkonnakohtu seisukohast ja tulenevalt TsMS § 563 lõigetest 1, 7 ja 8 ei ole 06.02.2012 kohtumääruse punkt 1.1 korduvalt täidetav s.t tuleb lugeda tuvastatuks, et Harju Maakohtu 06.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-10-57927 ei ole korduvalt täidetav. AI tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2013 juhistest tulenevalt pöörduda kohtusse lepitusmenetluse läbiviimiseks. Juhul kui lepitusmenetlus ei õnnestu võib kohus määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb KR suhtes rakenda. Nimetatud kohtu määrus saab olla aluseks vajadusel täitemenetluse läbiviimiseks.

Menetluskulude jaotus

4(5)

Vastavalt TsMS § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.