Täitmine › Muud täitmisasjad

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt algatati hageja 18.03.2009 taotlusel võlgnike XXX ja XXXOÜ suhtes täitemenetlus nr 014/2009/340 võlgnevuse 1 843 250 krooni nõudes. Täitmisteate sai XXX kätte 01.04.2009. Täitemenetluse algatamise aluseks oli 18.02.2009 notariaalselt tõestatud kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta, mis on sõlmitud võlausaldaja XXXOÜ, OÜ XXX ja käendaja XXX vahel arvelduskrediidilepingust nr XXX ja selle lisast 1 tulenevate nõuete tagamiseks. Hageja nõude tagamiseks keelas kohtutäitur Kalle Lukil vara võõrandamise ja koormamise ning arestis XXX kuuluva kinnisvara, pangakontod, väärtpaberid ja osaühingute osad. Veel arestimata osaühingu osad (mh OÜ XXX osa nimiväärtusega 120 000 krooni ehk 7669,39 eurot) kinkis XXX kohe pärast täitemenetluse alustamist 30.04.2009 sõlmitud kinkelepinguga oma pojale XXX. Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-44963 tunnistati OÜ XXX osa 30.04.2009 kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks. XXX sõlmis pärast kinkelepingu sõlmimist XXX 06.05.2009 pandilepingu OÜ XXX osa pantimiseks. Pandilepingu p 2.1 kohaselt tagas pandi ese võlgniku XXX ja pandipidaja vahel 26.04.2009 ja 30.04.2009 sõlmitud laenulepingutest (vastavalt summas 600 000 krooni ja 1 250 000 krooni) tulenevaid pandipidaja nõudeid. OÜ XXX osa panditi pärast täitemenetluse algust võetud täiendavate laenude tagamiseks. Seega on XXX teadlikult halvendanud enda varalist seisundit, mida tuleb lugeda sissenõudja huvide oluliseks kahjustamiseks. Panditud osa oli ekslikult jäänud kohtutäituri poolt arestimata. Kui kostja vajas oma laenude tagamiseks tagatist, tulnuks see saada laenude andmisel, seega juba 2007. a, mitte pärast täitemenetluse alustamist. Kostja esindaja selgitused kohtus usalduse kaotusest XXX suhtes pigem kinnitavad XXX teadlikkust XXX kohustusest ja makseraksustest ning sellest, et lepinguga saavutatakse teiste võlausaldajate ees eelis. Kostja I ei ole esitanud pangakonto väljavõtet kuni pandilepingu sõlmimiseni ja seega pole teada, kas XXX ka tegelikult lõpetas maksete tegemise kostjale II või mitte ning kas pandilepingu sõlmimine oli seotud makseraskustega või oli tegemist teadlikult osade kaitsmisega hagejast võlausaldaja nõude eest. XXX on tasunud täitemenetluse käigus võlast vaid 511 601,74 krooni ning nõude jääk on 1 331 648,26 krooni. Kalle Lukil pole piisavalt vara, mida oleks võimalik täitemenetluses oleva nõude katteks realiseerida. XXX ja XXX on mõlemad pandilepingu esemeks oleva OÜ XXX osanikud alates 21.12.2005, XXX oli ettevõtte juhatuse liige perioodil 20.07.2006-25.10.2011, XXX alates 20.07.2006 kuni praeguseni. Kalle Lukil ja XXX on kehtetu seos OÜ-ga XXX (03.02.2010 äriregistrist kustutatud). XXX on olnud XXX tihedas majanduslikus seoses äriühingu kaudu, mille põhitegevusalaks on äriregistri kohaselt muu laenuandmine, va pandimajad. See annab aluse XXX lugemiseks XXX lähikondseks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 alusel. Asjaolu, et XXX oli XXX poeg, ei saanud XXX teadmata olla, kuivõrd nad olid pikaajalised äripartnerid. Seega ei saanud kostjale II olla teadmata ka see, et kinkeleping ja pandileping on tagasivõidetavad. Kostja II suhtes saab kohaldada nii sätet, mis räägib tehingu tagasivõitmisest võlgnikuga teinud tehingu eriõigusjärglaselt kui isikult, kes teadis tagasivõitmise aluseks olnud asjaolusid (PankrS § 116 lg 2 p 1) kui ka isikult, keda kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks (PankrS § 116 lg 2 p 1 ja lg 3). Hagi on võimalik rahuldada nii PankrS § 116 lg 2 p 1, lg 3 kui ka lg 4 alusel. Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et võlgniku eriõigusjärglaseks loetakse ka isik, kes on omandanud kasutusõiguse tagasivõidetavale esemele. Seega saab näiteks juhul, kui võlgnik on kolmandale isikule kinkinud mingi eseme ning kolmas isik on selle omakorda võõrandanud või rendile andnud, esitada tagasivõitmise hagi lisaks kolmandale isikule ka uue omaniku või rentniku vastu, kui võõrandamine või rendile andmine toimus PankrS § 116 lg-s 2 toodud asjaoludel.

Hageja taotleb täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-te 1 ja 2, § 188 lg 3, § 191 lg 1 p 1 ja lg 3, § 194, PankrS § 116 lg-te 2, 3 ja 4, § 117 lg 1 p 3 ja lg 3 alusel tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 06.05.2009 sõlmitud osaühingu osa pandileping, millega XXX pantis XXX OÜ XXX osa nimiväärtusega 120 000 krooni, millega tagati XXX (hagiavalduses ekslikult XXX) ja XXX vahel 26.04.2009 ja 30.04.2009 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid pandipidaja nõudeid. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja I hagile ei vastanud, esitades üksnes seisukoha hagi menetlusse võtmise osas. Kostja I leidis, et kuna ta pole täiteasjas võlgnik, ei saa tema vastu esitada hagi tehingu tagasivõtmiseks TMS § 187 lg 1, § 191 lg 1 p 1 ega TMS § 194 alusel. Kostja II vastuväited Kostja II hagi ei tunnista. Kostjate vastu pole võimalik TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt tehingu tagasivõitmise hagi esitada. Kumbki kostja pole võlgnikuks ei täiteasjas nr 014/2009/340 ega üheski teises hageja avalduse alusel algatatud täitemenetluse asjas. Hagejal oleks võimalik esitada tagasivõitmise hagi võlgnike XXXOÜ ja XXX vastu. Iseenesest on õige hageja viide TMS § 191 lg 1 p-le 1, mille järgi kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud pärast täitemenetluse alustamist, kuid selleks peab olema täitemenetlus algatatud tagatise andja vastu. XXX ega XXX suhtes täitemenetlust ei toimu. TMS § 194 pole asjakohane, sest täitemenetluse võlgnik pole sõlminud pandilepingut, mida tagasi võita, ning XXX ei muutunud XXXpandilepingut sõlmides XXX õigusjärglaseks. XXX ja XXX vahel sõlmitud 30.04.2009 OÜ XXX osa kinkelepinguga muutus XXX küll XXX eriõigusjärglaseks, kuid XXX sõlmitud pandileping XXX ei toonud kaasa viimase eriõigusjärglust TMS § 194 tähenduses. TMS § 188 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldaja huvide kahjustamine. Vaidlusaluse tehinguga ei ole kahjustatud hageja huve. XXX võlgnes kahe laenulepingu alusel XXX kokku 1 850 000 krooni. Ühe laenulepingu vormistasid pooled kogu sularahajäägi kohta, mille XXX oli saanud XXX laenuks eri võlakirjade alusel, ning teise (summas 1 250 000 krooni) pangaülekannete teel saadud laenusummade jäägi kohta. Selle tõenduseks on valik Kalle Lukile tehtud ülekannetest. Ettevalmistamisel on XXX hagi XXX vastu maakohtusse. Laenu suurus ületab oluliselt pandi suurust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-113-09 leidnud, et kui võlgnikule kuulunud kinnisasi müüdi turuhinnaga, kuid kinnisasja müügist saadud raha ei kasutatud täitemenetluse võlgniku kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei muuda see võlgniku tegevusetus veel müügilepingut võlausaldajate huve kahjustavaks. Asjaolu, et Kalle Lukil olid kohustused XXX ees ja kolmas isik XXX seadis nende kohustuste täitmiseks pandi XXX ja mitte XXXOÜ kasuks, ei muuda pandilepingut veel hageja huve kahjustavaks. Ekslik on hageja käsitlus XXX kui XXX lähikondsest PankrS § 117 lg 3 tähenduses. Kuigi PankrS § 117 lg-s 1 toodud loetelu on lai, ei pidanud seadusandja võimalikuks sinna lisada füüsilise isiku osalusega juriidilist isikut ega selle juhatuse liiget. Riigikohus on korduvalt märkinud, et lähikondsuse alusena hindamiseks peab isikute vahel olema ühine majanduslik huvi, ja see huvi peab olema sedavõrd suur, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Lähikondsetena, kel on ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (nt samasse kontserni kuuluvad tütarettevõtjad, samuti muud ettevõtjate ühendused, kus majanduslikult saavutatakse lähikondsussuhe seda juriidiliselt vormistamata). XXX ja XXX ei saa pidada lähikondseteks, sest neil puudus sedavõrd suur ühine majanduslik huvi ja kooskõlastatud tegevus. Riigikohtu hinnangul peab majanduslik huvi olema oluline mõlemale poolele. Kalle Lukil on osalused mitmetes äriühingutes, mh oli ta juhatuse liikmeks

XXXOÜ-s, kus on juhatuse liikmeks ka XXX. Seetõttu ei saa väita, nagu olnuks XXX jaoks majanduslik huvi XXXOÜ-s sedavõrd suur, et saaks järeldada, nagu tegutsenuks XXX ja XXX teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Kuigi XXX oli oluline XXX antud laenu tagasisaamine, polnud see ühtemoodi oluline nii Kalle Lukile kui XXX. Samaväärselt on XXX võla tagasisaamine oluline hagejale, kuid see ei anna alust pidada hagejat XXX lähikondseks. Konkreetne majandushuvi peab hõlmama ka konkreetsete nõuete väliseid asjaolusid. Asjaolu, et kaks isikut teineteist tundsid, olid sama äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed, ei seo neid lähikondseteks omavahelise laenulepingu alusel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud avalduste, kostjate vastuväidetega, uurinud kirjalikke tõendeid ja ärakuulanud hageja ja kostja II kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: 1) XXXOÜ, XXXOÜ ja käendaja XXX vahel sõlmiti 18.02.2009 kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta arvelduskrediidilepingust nr XXX ja selle lisast 1 tulenevate XXXOÜ kõigi nõuete rahuldamiseks (tlk16-21, kd I); 2) XXXOÜ avalduse alusel algatatud täitemenetluse nr 014/2009/340 täitmisteade toimetati XXX kätte 01.04.2009 (tlk 32, kd I); 3) XXX sõlmis oma poja XXX30.04.2009 kinkelepingu mh OÜ XXX120 000 kroonise nimiväärtusega osa kinkimiseks (tlk 102-105, kd I); 4) XXX sõlmis 06.05.2009 XXX lepingu OÜ XXX120 000 kroonise nimiväärtusega osa pantimiseks, millega tagati XXX ja XXX vahel 26.04.2009 ja 30.04.2009 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid nõudeid (tlk 108-111, kd I); 5) Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2011 otsusega (tlk 112-116, kd I) asjas nr 2-09-44963 tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks XXX ja XXX vahel 30.04.2009 sõlmitud 120 000 kroonise nimiväärtusega OÜ XXX osa kinkeleping. TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama sätte lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väiteid selle kohta, et täitemenetluses pole hagejal õnnestunud arvelduskrediidilepingust nr XXX ja selle lisast 1 tulenevat nõuet XXXOÜ ja XXX vastu ligi nelja aasta vältel täies ulatuses rahuldada. TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 sätestatud korras. Kohus leiab, et hagi on esitatud õigete kostjate vastu. Kohtu hinnangul võib XXX lugeda XXX eriõigusjärglaseks TMS § 194 tähenduses. XXX omandas 06.05.2009 pandilepinguga õiguse oma nõuete rahuldamiseks pandi arvelt. Kuigi tegemist polnud OÜ XXX osa omandamisega, võib kohtu hinnangul saadud pandiõiguse osas kostjat II siiski käsitada XXX eriõigusjärglasena. Ei TMS ega PankrS ei näe ette erisusi võlgnikuga tehingu teinud poole õigusjärglase vastu nõude esitamise suhtes, kui tegemist on pandilepingu tagasivõitmise nõudega. Kohtu arvates on TMS § 194 ja PankrS § 116 eesmärk anda võlausaldajale võimalus võita tagasi tehingud, kus võlgnikuga tehingu teinud pool teeb omakorda tehingu kolmanda isikuga, mille tulemusena kahjustub võlausaldaja võimalus oma nõudeid rahuldada. Pandilepingu sõlmimise tagajärjena ei saa hageja pandiks seatut oma nõuete rahuldamiseks realiseerida, mistõttu peaks jääma võimalus ka selliste tehingute tagasivõitmiseks. Kolmandat isikut (eriõigusjärglast) kaitsevad sellisel juhul PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud piirangud. PankrS § 116 lg 2 kohaselt võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu esitada

tagasivõitmise nõude, kui 1) eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud; 2) eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. PankrS § 116 lg 2 p 1 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas kostjale II olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olevad asjaolud. Tehingu tagasivõitmise üldalused tulenevad TMS §-st 188, mille lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 191 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud pärast täitemenetluse alustamist. Sama sätte lg 2 kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis on antud laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise väärtusele vastava rahasumma. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et tagatis anti pärast täitemenetluse alustamist 01.04.2009 ning juba ainuüksi see fakt on tagasivõitmise aluseks TMS § 191 lg 1 p 1 alusel. Samuti ei kohaldu TMS § 191 lg-s 2 sisalduv piirang laenulepingute suhtes, kuna tagatis anti pärast väidetavate laenusummade XXX käsutusse andmist. Seda kinnitavad kostja II esitatud 26.04.2009 ja 30.04.2009 sõlmitud laenulepingud, mille p 2.2 kohaselt on laenusaaja laenu kätte saanud (tlk 4-9, kd II). Kuna XXX ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad summad sai XXX kostja II lisatud maksekorralduste koopiate (tl 163-163, kd I) ja konto väljavõtte (tl 1011, kd II) alusel enda käsutusse juba 2007-2008. a ning hageja pole saanud enda nõudeid XXX vara arvelt rahuldada, kahjustab pärast täitemenetluse alustamist sõlmitud pandileping hageja kui sissenõudja huve. Antud juhul puudub vajadus analüüsida tagasivõitmise eeldusi TMS § 188 alusel, kuna kohaldamisele kuulub TMS § 191, mis on tagasivõitmise üldaluste suhtes erinorm. Eriõigusjärglase (kostja II) vastu nõude esitamise eelduseks PankrS § 116 lg 2 p 1 ja TMS § 191 alusel on seega, kas ta pidi teadma, et XXX suhtes toimub täitemenetlus. Kohus leiab, et kostja II pidi pandilepingu sõlmimise ajal olema teadlik XXX suhtes algatatud täitemenetlusest. XXX antud pandiga tagati XXX ja XXX vahelisest laenulepingust tulenevaid nõudeid. Puudub alus kahelda, et XXX oli teadlik, et XXX on XXX poeg, arvestades ka asjaolu, et pandilepingu sõlmimisel esindas XXX XXX. Kostja II ja XXX vahel olid tihedad ärisidemed - vastavalt hageja esitatud äriregistri väljavõttele (tlk 94-95, kd I) on mõlemad OÜ XXX osanikud ning alates 20.07.2006 kuni 25.10.2011 koos osaühingu juhatuse liikmed. Arvestades ka asjaolu, et kostja II oli andnud XXX laenu, mille tagamiseks sõlmis pärast täitemenetluse alustamist pandilepingu, pidi ta olema tavapärastest rohkem teadlik viimase varalisest olukorrast. On põhjendatud arvata, et kostja II oli teadlik ka XXX suhtes käimasolevast täitemenetlusest. Eeltoodust tulenevalt tuleb TMS § 191 lg 1 p 1 alusel tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks 06.05.2009 sõlmitud osaühingu osa pandileping, millega XXX pantis XXX OÜ XXX osa nimiväärtusega 120 000 krooni, millega tagati XXX ja XXX vahel 26.04.2009 ja 30.04.2009 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid pandipidaja nõudeid. Tulenevalt TsMS §-st 125 on hagihind 7669,39 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 798,89 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1, tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.