Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud D P esitas 15. detsembril 2011. a. Põhja Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile Introcom Ehitus AS-i vastu avalduse, milles nõudis töölepingu kirjalikku vormistamist, töötasu arvestamise dokumente ja töölepingu lõpetamise kirjalikku dokumenti. Samuti nõudis hageja kostjalt saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest 2009. a. detsembrist 2009. a. kuni 2011. a. septembrini summas 5893 eurot.

6. veebruar 2012. a. 1, 98 eurot. Komisjon jättis rahuldamata D P nõuded töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitise väljamõistmiseks ajavahemikul eest aprillist 2007. a. kuni

Eelmenetluses selgus, et hageja nõuab maakohtus saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest juunist 2009. a. juulini 2010. a., jaanuaris 2011. a. ning märtsist juunini 2011. a., seega lühema ajavahemiku eest kui töövaidluskomisjonis, ainult algselt suuremas summas, s. o. 9012, 46 eurot senise 2221, 71 euro asemel. Nii on hageja maakohtule esitanud saamata jäänud töötasu nõude ca neli korda suuremana, võrreldes töövaidluskomisjonile esitatuga, kuigi nõue puudutab sama ajavahemikku. Tegemist on hagi muutmisega, mis pole lubatud (vt. 3-2-1-48-08 p. 14), seejuures on hageja töövaidluskomisjonis nõudest juba osaliselt loobunud. Töövaidluskomisjonis nõuete vähendamine kehtib ka maakohtu menetluses, kuna tegemist on sama töövaidluse ja samade nõuetega. ITVS § 20 lõigete 1, 2, 21, § 24 lg 3 lause 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg. 1 mõttest ja Riigikohtu seisukohast tulenevalt saab hageja nõudena käsitleda saamata jäänud töötasu nõuet 2221, 71 eurot ajavahemiku eest juunist 2009. a. juulini 2010. a., jaanuaris 2011. a. ja märtsist juunini 2011. a. Poolte vahel sõlmiti tööleping aprillis 2007. a. Vaidlust pole selles, et hageja lubati tööle, töötaja tööle lubamisega on võrdsustatud töölepingu sõlmimine (töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg. 2). Poolte seletustega kohtuistungil on tuvastatud, et nende vahel pole sõlmitud vorminõuetele vastavat kirjalikku töölepingut. Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-05 leidnud, et töölepingu kirjaliku vormi järgimata jätmise eest kannab vastutust eelkõige tööandja (TLS § 28 lg. 3). Kostja esindaja selgitas, et kuna töö erinevatel objektidel kestis alati üle kahe nädala, siis kestis töösuhe ka üle kahe nädala (TLS § 28 lg. 1) ja kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, et esinesid tingimused, mille puhul oli lubatud sõlmida tähtajaline tööleping (TLS § 27). Seega tuleb töösuhe, mis sõlmiti aprillis 2007. a., lugeda tähtajatuks ja tööleping sõlmituks määramata ajaks. Hageja ja kostja seadusliku esindaja seletustega kohtuistungil on tuvastatud, et aprillist 2007. a. oktoobrini 2011. a. ei vormistatud kordagi hageja ja kostja vahel töölepingu lõpetamist ega makstud hagejale kordagi lõpparvet. Riigikohus on lahendis 3-2-1-117-11 märkinud, et töölepingut ei saa lõpetada kaudsete tahteavaldustega. Töölepingu lõpetamiseks on seadusega ette nähtud kord. Seega oli poolte vahel aprillis 2007. a. sõlmitud määramata ajaga tööleping vaidlusalusel perioodil lõpetamata. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit (personalidokumenti ega raamatupidamisdokumenti või muud tahteavaldust) töösuhte peatamise või lõpetamise ja lõpparve maksmise kohta. Hageja ja kostja seadusliku esindaja selgitustega ning tunnistaja ütlustega on tuvastatud, et Introcom Ehitus AS-s oligi töö aastaid selliselt korraldatud, et töötajat teavitati suuliselt objektist, kuhu tuli tööle minna ja millist tööoperatsiooni tuli teha; kui kostjal tööd pakkuda ei olnud, siis töötajale ka töötasu ei makstud ja töötaja oli kodus töö ootel. Töösuhet kunagi ei lõpetatud ega makstud ka lõpparvet. Töötasu suurus lepiti kokku iga objekti puhul eraldi. Hageja arvutas keskmise töötasu suuruse talle reaalselt tasutud töötasu keskmise summa järgi, milleks on 454, 36 eurot kuus. Kostja ei esitanud tõendeid, mis selle töötasu suuruse ümber lükkaksid ja lähtuda tuleb hageja poolt määratletud keskmisest töötasu suurusest. Kehtiv TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töötegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Selle tõendamise koormis lasub kostjal. Nii kehtinud kui kehtiva TLS mõtte järgi ei saa eluliselt töötaja süü esineda pikema aja jooksul, milleks vaidlusalusel juhul on ca 1, 5 aastat. Hageja nõuab saamata jäänud töötasu mitte üksikute päevade, vaid mitme kalendrikuu eest. Töötaja süül töölt pikemaajalise kõrvaldamise korral ilmselt ütleks mõistlik tööandja töötajaga töösuhte üles (VÕS § 1 ja § 7). Seega tuleb tööandjal igakordselt töötaja süül tööga kindlustamata jätmise juhtumil see nõuetekohaselt tuvastada ja fikseerida. 4(9)

Seda pole tehtud ja on seetõttu on see asjaolu kostjal tõendamata. Kostja pole kohtule esitanud ühtegi tõendit, et hageja oleks keeldunud kokkulepitud töö tegemisest või et hageja oleks tema süül töölt kõrvaldatud või ei oleks teda tööle lubatud, mis annaks kostjale aluse hagejale töötasu mitte maksta. Hageja kinnitas kohtule, et ta pole esitanud kostjale ühtegi tahteavaldust töösuhte peatumiseks. Tööandja pole esitanud kohtule ühtegi tõendit hagejaga töölepingu peatumise kohta (hageja tahteavaldust või muud kokkulepet). Vanemahüvitise regulatsioonist, maksmise eesmärgist ja arvutamise korrast tulenevalt ei välista vanemahüvitise maksmine samaaegset töötasu maksmist. Kostja pole tõendanud ega kohus tuvastanud, et hagejale maksti vanemahüvitist nõutud perioodi eest. Kostja pole tõendanud poolte kokkuleppe olemasolu sularahas töötasu maksmise kohta või hagejale töötasu sularahas maksmise kohta (palgaseaduse (PalS) § 31, TLS § 33 lg. 4). Eeldatakse, et töötasu makstakse töötaja arveldusarvele, vastupidist peab tõendama kostja. Tulenevalt raamatupidamise nõuetest tuleb kostja raamatupidajal sularahas töötasu maksmise korral vormistada vähemalt kassaorder, mille allkirjastab töötaja ja mis oleks kostjale vaidluse korral kindlaks tõendiks. Kostja sellist tõendit sularaha töötasu väljamakse kohta esitanud ei ole. TLS § 1 kohaselt on tööandjal töösuhte ajal kohustus kindlustada töötajat kokkulepitud tööga ja tasuda töötajale töötasu, sellise olulise kokkuleppe rikkumise korral peab tööandja hüvitama töötajale vähemmakstud töötasu osa. Hagi rahuldamisel saab lähtuda hageja nimetatud nõudesummast ja esitatud perioodist. TsMS § 162 lg. 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg. 2 rakendamiseks eeldused puuduvad, kuna hagi ei rahuldatud osaliselt, vaid täielikult ja kuna kumbki pool ei pakkunud kompromissi sellesarnases ulatuses, nagu kohus kohtuotsuse resolutsioonis otsustas. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus pole põhjendanud alljärgnevaid asjaolusid: hageja töötasu suurust ühes kuus; kas ja millal hageja ilmus töökohta ja kui ilmus, siis kas kostja andis talle vaidlusalusel perioodil juunist 2009. a. juulini 2010. a. tööd; hageja õigust saada sel ajavahemikul töötasu. Juba ainuüksi töötasu suuruse tõendamata jätmine on piisav hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus on vääralt kohaldanud TLS § 1 ja 35 ning VÕS § 82 lg. 5 ja § 111 lg. 1. Hagejale ei pea palka maksma aja eest, mil ta temast olenevatel põhjustel ise tööle ei ilmunud (Riigikohtu lahend 3-2-1-136-07). Töölepingu puhul on tegemist vastastikuste lepinguliste kohustustega, VÕS § 82 lg. 5 kohaselt tuleb vastastikused lepingulised kohustused täita üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, VÕS § 111 lg. 1 annab aga aluse vastastikuse kohustuse täitmisest keeldumiseks. Töötasunõude esitamiseks peab töötaja kas täitma oma töö tegemise kohustuse või pakkuma täitmist. Arvestades töövõlasuhte olemust, toimub täitmise pakkumine töökohta ilmumisega (v. a. kaugtöö, mis praeguse vaidlusega ei seondu – TLS § 15 lg. 2 p. 2, § 20). Ehitaja puhul ei ole töö tegemine väljaspool ehitustöö tegemise kohta reeglina võimalik. Kui tööd ei anta, on töötaja kohustatud viibima töö tegemise kohal tööpäeva lõpuni, kui tööandja ei anna luba lahkuda (olgu märgitud, et töötaja on kohustatud viibima töökohal isegi streigi ajal). Tööandjal on õigus anda töötajale ka muud tööd (TLS § 17 lg. 4). Töötasu makstakse töö eest, mitte selle eest, et töötaja tööandja nõusolekuta kodus istub. Sama põhimõte on sätestatud ka TLS §-s 35. Hageja ei ole tõendanud, et ta ilmus vaidlusalusel perioodil oma töökohta töö tegemiseks ega ka seda, et ta käis tööd küsimas. Vastupidi, 25. septembri 2012. a. kohtuistungil on hageja isiklikult kinnitanud, et ta ei ole käinud objektidel või kontoris tööd küsimas. Tunnistaja V. I ütlusest nähtuvalt ei saanudki hageja käia vaidlusalusel perioodil kostja juures tööl või tööd küsimas, kuna ta töötas täistöötajaga V. I juures. Sama möönis ka 5(9)

hageja ise. TLS § 35 ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis annaks töötajale õiguse nõuda töötasu aja eest, mil ta tegelikult töötas teise tööandja juures. TLS § 35 eesmärgiks on tagada sissetuleku säilimine, mitte töötaja rikastamine. Hageja nõue maksta talle töötasu aja eest, mil ta tegelikult ei töötanud ega soovinud töötada, on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja viited, et tal on kehtiv tööleping ja ta käis tööd küsimas, kuid kostja talle tööd ei pakkunud, ei ole eluliselt usutavad, sest hageja ei esitanud pika aja jooksul kostjale mingeid pretensioone ega nõudmisi. Poolte käitumine viitab ühemõtteliselt sellele, et nad kokkuleppel kas lugesid töölepingu lõpetatuks või hageja tasustamata puhkusel olevaks. Puhkuse andmine on vormivaba. Hageja käitumine viitab sellele, et ta teadvustas, et tal ei ole kostjale mingeid rahalisi nõudmisi ja ta esitas hagi, omamata selleks faktilist alust, et likvideerida oma võlad. See, et hagejal on tekkinud suured võlad, kinnitas tunnistaja V. I. Kohtuotsuse resolutsiooni koostamisel on maakohus eksinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 41 p. 1 vastu. Tööandja peab kinni pidama tulumaksu töötasult sõltumata sellest, kas väljamakse tehakse vabatahtlikult või täitedokumendi alusel. Samas täidetakase kohtuotsuse resolutsioon muutmatuna. Töötasu nõue tuleb alati märkida netona, sest vastasel juhul saaks töötaja endale ka tulumaksuosa. Kuivõrd kohtuotsuses on viidataud, et 2221, 71 eurot on bruto, siis resolutsioonis tuleb seda summat vähendada tulumaksu võrra. Maakohus on vääralt jätnud kogu menetluskulu kostja kanda. Esimesel kohtuistungil

kulus kolm istungit. Vaidlus oleks võinud lõppeda peale esimest istungit. Hagi rahuldamisel kohtuotsuses märgitud viisil oleks maakohus pidanud jätma 3⁄4 kostja menetluskuludest hageja kanda. Vastavad taotlused on maakohtule esitatud 30. oktoobri 2012. a. kohtuistungil. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Apellatsiooniastmes on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes osas, millega hagi rahuldati. TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust osas, millega hageja nõue rahuldamata jäeti. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega jätab kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda neid. Menetluskulude jaotuse osas ei nõustu kolleegium maakohtu otsusega. Nende poolte vahel jaotamisel lähtus maakohus ebaõigest eeldusest, et rahuldas kostjalt hageja kasuks 2221, 71 eurot välja mõistes hagi täielikult. Tegelikult esitas hageja hagi 9012, 46 euro väljamõistmiseks ja et maakohus rahuldas selle nõude üksnes osaliselt, siis on ka hagi osaliselt rahuldatud. Menetluskulud poolte vahel tuli seega jaotada, lähtudes TsMS §-s 163 sätestatust. Osundatud paragrahvi lõikes 1 sisaldub üldreegel, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega on kohus õigustatud jaotama poolte menetluskulud ühel osundatud sättes loetletud viisil, arvestades vaidluse asjaolusid. Kolleegium leiab, et arvestades asjaolu, et tegemist on töövaidlusega, milles töötaja on nõrgemaks pooleks, et töötaja poolt kohtusse pöördumise eesmärgiks on saamata jäänud töötasu väljamõistmine, et tuvastatud on, et tööandja on jätnud oma töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse täitmata ning töösuhte nõuetekohaselt vormistamata, siis on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda olenemata hageja poolt summaliselt esitatud ja rahuldatud nõude vahekorrast. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Maakohus tuvastas, et vaatamata sellele, et pooled kirjalikku töölepingut ei sõlminud, oli neil alates 2007. a. aprillist tähtajatu töösuhe, mille lõpetamist 2011. a. oktoobrini ei olnud vormistatud. Nende asjaolude üle ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust tõstatatud. Samas on kostja apellatsioonkaebuses leidnud, et kuna hageja pika aja jooksul kostjale pretensioone ei esitanud, siis viitab poolte käitumine sellele, et nad kas lugesid töölepingu lõpetatuks või hageja poolte kokkuleppel tasustamata puhkusel olevaks. Seejuures jätab kostja tähelepanuta asjaolu, et ta on ise vaidlusaluse õigussuhte pooleks ning seega peavad talle teada olema selle töösuhte asjaolud, sealhulgas see, kas töösuhe lõpetati või lepiti kokku, et hageja on puhkusel. Kui kostja tugineb hagejaga töösuhte lõpetamisele, siis tuleb tal ennekõike esile tuua faktilised asjaolud selle kohta, millal ja millistel asjaoludel töösuhte lõpetamine aset leidis. Kostja ei ole seda teinud. Samas ei vaielda selle üle, et olnud alates 2009. a. juunist kuni 2010. a. juulini tööst eemal, täitis hageja kostja juures tööülesandeid jälle 2010. a. augustist detsembrini, 2011. a. veebruaris ja juulist oktoobrini, ilma et tema tööleasumist kuidagi oleks vormistatud. Kostja poolt hagejale antud tõendis on märgitud, et poolte töösuhe on lõppenud 1. oktoobril 2011. a. (TVK toimiku lk. 17), seda on kinnitanud kostja ka kohtule esitatud menetlusdokumendis (tl. 61). Apellatsioonikohtu istungil kinnitasid mõlemad pooled, et peavad nüüdseks omavahelist töösuhet lõppenuks ning hageja kinnitas, et see 7(9)

kestis septembrini 2011. a. Eespooltoodust järeldub, et ajavahemikul kuni 1. oktoobrini 2011. a., sealhulgas ajal, mille eest hageja töötasu nõuab, oli pooltel kehtiv töösuhe. Töötasu nõuab hageja ajavahemiku eest 2009. a. juunist 2010. a. juulini, 2011. a. jaanuari eest ning ajavahemiku eest märtsist juulini 2011. a., seega kokku 19 kuu eest. Vaidlust ei ole selle üle, et osundatud ajavahemikel hageja kostja juures tööülesandeid tegelikult ei täitnud ja töötasu ei saanud. Oma töötasunõuet on hageja põhjendanud väitega, et osundatud ajavahemikel ei kindlustanud kostja teda tööga. Alates 1. juulist 2009. a. kehtiva TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Ka varem kehtinud TLS ja PalS, mida tuleb kohaldada 2009. a. juuni töötasu nõudele, nägid ette tööandja kohustuse kindlustada töötaja tööga ja maksta selle eest ettenähtud tasu, välja arvatud juhul, kui tööseisaku on põhjustanud töötaja süü (TLS § 49 punktid 1 ja 2 ning PalS § 20 lõiked 1 ja 2). Seega tuleb eeldada töötaja õigust töötasu saada ning tööandja, kes on töötasu jätnud maksmata, peab põhjendama ja tõendama, et töö jäi andmata või tööseisak tekkis töötaja süül. Kostja ei ole selle põhjendamiseks faktilisi asjaolusid esile toonud, tõenditest rääkimata. Nii ei ole kostja oma menetlusdokumentides kirjeldanud ühtegi fakti, mil töö jäi hagejale andmata väidetavalt hagejast tulenevatel asjaoludel. Eespool on kolleegium põhjendanud, et 2010. a. augustist detsembrini, 2011. a. veebruaris ja juulist oktoobrini täitis hageja tööülesandeid, tehes ehitustöid kostja ehitusobjektidel. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väidetele, et tööle nendele objektidele asus ta vastavalt kostja igakordsele ettepanekule. Ühtki fakti, mil kostja oleks teavitanud hagejat järgmisest ehitusobjektist ning hageja oleks keeldunud kostja kutsel tööle asumast, ei ole kostja esile toonud. Niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja käima kostjalt pidevalt tööd küsimas. Kostja on küll üldsõnaliselt väitnud, et kokkuleppel hagejaga oli nimetatu vaidlusalustel ajavahemikel puhkusel, on selle kohta aga esitanud erinevaid väiteid, väites kord, et tegemist oli tasustamata puhkusega, ja siis, et lapsehoolduspuhkusega. Samas on kostja isegi olnud nendes väidetes ebakindel, sest samaaegselt on ta väitnud, et tööleping hagejaga võis ka olla lõpetatud. Hageja puhkuseavaldust või muid dokumente tema puhkusele vormistamise kohta ei ole kostja esitanud, tunnistades, et kirjalikku puhkuseavaldust ei ole hageja esitanud ja vastavaid dokumente ei ole vormistatud. Seega on kostja vastuolulised väited hageja puhkusel viibimisest jäänud ka paljasõnalisteks. Nõustuda saab kostjaga, et reeglina tuleb töötajal ehitustöö tegemiseks ilmuda töökohta. Hageja kirjelduse kohaselt oli aga kostja juures töö korraldatud selliselt, et töösuhteid nõuetekohaselt ei vormistatud ning iga kord teavitas kostja töötaja hagejat telefonitsi sellest, millal ja kuhu tuleb tööle minna ning millise mahuga on ees ootav töö; kui ehitusobjekt lõpetati, siis jäi hageja koju töö ootele. Kostja on omaks võtnud, et tööle kutsumine oli objektipõhine, et tööd jätkus vastava objekti lõpetamiseni ning et kuna tegemist oli hooajalise tööga, siis ei olnud kostjal pakkuda hagejale stabiilselt tööd (tl. 62). Niisuguse töökorralduse puhul ei saanud aga eeldada, et töötaja ilmuks töö tegemiseks töökohta, sest töökohad muutusid ja pärast vastava objekti lõpetamist ei olnudki kohta, kuhu hageja oleks kostja teavituseta töö tegemiseks saanud ilmuda. Kostja ei ole väitnud, nagu oleksid töötajad pidanud töö tegemiseks ilmuma mujale kui konkreetsele ehitusobjektile, ka ei olnud kostja juures taolist praktikat. Kokkuvõtteks ei saa nõustuda kostja apellatsioonkaebusest järelduvaga, nagu ei oleks kostjal kohustust maksta hagejale töötasu aja eest, mil hageja faktiliselt tööülesandeid ei täitnud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2221, 71 eurot, mis teeb 116. 93 eurot kuu kohta (2221, 71 : 19 kuud, mil hagejale tööd ei pakutud = 116, 93). See on oluliselt vähem kui vaidlusalusel ajal kehtinud palga alammäär, samas ei ole kumbki pooltest tuginenud sellele, nagu oleks hageja tööleasumisel lepitud kokku, et hageja töötab kostja juures osalise tööajaga. Seega ei olegi vaidluse lahendamiseks oluline see, milline oli 8(9)

tegelikult hageja keskmise palga suurus, millest lähtudes oleks kostjal tulnud hagejale töötasu maksta. Mis tulumaksu kinnipidamist puudutab, siis tuleb tööandjal täita oma kohustus tulumaksu kinnipidamiseks vastavalt tulumaksuseaduse nõuetele olenemata sellest, kas kohus on sellele kohustusele kohtuotsuses tähelepanu juhtinud või mitte. Et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab kolleegium TsMS § 171 lg. 1 ja § 163 lg. 1 koosmõju arvestades põhjendatuks jätta kummagi menetlusosalise apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.