28. veebruar 2013 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-23503
Tsiviilasi
JShagi AS P saamiseks
Tsiviilasja hind
6930,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja JS(isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Thea Rohtla (Rohtla Law Office OÜ, Viru Väljak 2, 10111 Tallinn, e-post [email protected] ) Kostja AS P (registrikood XXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja Mari Rask (Heli Raidve Tööõigusabi AS, Gonsiori 25-12, 10147 Tallinn, e-post [email protected]) 21.01.2013
Kohtuistung Kohtuistungil osalenud isikud
vastu saamata jäänud töötasu (boonuse)
Hageja JS Hageja lepinguline esindaja Thea Rohtla Kostja seaduslik esindaja VS Kostja lepinguline esindaja Mari Rask
RESOLUTSIOON
Jätta JS hagi AS P vastu saamata jäänud töötasu (boonuse) saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta tsiviilasja menetluskulud hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.
1.Töötaja JS esitas Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse tööandja AS P saamata jäänud töötasu (boonuse) saamiseks.
2.14.05.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/612 jättis TVK JS(S) avalduse rahuldamata.
3.JS ei nõustunud TVK 14.05.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/612 ja esitas kohtule 14.06.2012 hagiavalduse AS P vastu saamata jäänud töötasu (boonuse) saamiseks. Hageja nõue ja selle põhjendused
4.Hageja palub välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu (boonus) 6930,50 eurot ning menetluskulud.
5.Hageja töötas kostja juures müügiesindajana alates 01.09.2003 poolte vahel määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Kostja töötasu oli alates 01.06.2006 8600 krooni. Lisaks maksis kostja hagejale suulise kokkuleppe alusel boonusena lisatasu 25% hageja poolt müüdud kaupade müügikattest, mis arvestati valemist müügihind – ostuhind – transport. Kostja on maksnud hagejale boonust alates 2006. Boonust arvestati siis, kui arve oli kliendi poolt tasutud ning mõne kliendi puhul, kes tasus arveid maksegraafiku alusel, tasuti boonus kohe arve esitamisel. Hageja tööleping öeldi kostja poolt erakorraliselt üles 04.11.2009 TLS § 89 alusel koondamise tõttu. Hagejale maksti lõpparve kahes osas, kuid maksmata jäeti boonus 2009 juuni – novembri kuudel müüdud kaupade müügikattelt ja osaliselt 2009 aprill – mai kuudel müüdud kaupade müügikattelt. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata.
7.Kostja tunnistab, et hagejale on tasutud lisatasu, kuid kokkulepet selle suuruse, arvestamise korra ja tähtaegade osas ei ole sõlmitud. Kostja maksis ühepoolselt enda otsuste alusel hagejale boonuseid, kuna kostja majandustegevus läks edukalt ning kostja soovis hagejat motiveerida. Hageja ei ole tõendanud, et boonust maksti 25% ulatuses müügikattest, hageja on teinud arvutusi bruto- ja netosummade osas. Avaldaja arvutused ei ole müügikatte alusel tehtud ega vasta kostja raamatupidamislikele dokumentidele. Kostja kontrollides enda andmeid, on avastanud, et perioodil aprill – mai 2009 on kostja saanud faktiliselt kahju. Lisaks langes kostja käive 2009 aastal 38%. Müügikate on konkreetne majanduslik termin, mis tähendab seda, palju on firma saanud kauba müügist tulu. Müüdud kauba maksumusest arvatakse maha kogu kauba soetamisega kaasnenud kulud, samuti maksumus, mis on sisse ostetud, kuid mille realiseerimine on muutunud võimatuks ja mis tuleb seetõttu maha kanda. Hageja oli 2007 jaanuaris tellinud kaupa, mida ei suutnud 2009 septembriks maha müüa ning kandis 30.09.2009 aktiga nr 53 kaupa summas 223 380 krooni maha, millega kostja sai kahju. Töölepingu lõpetamisel oli hagejal võlgnevus kostja ees seoses sõiduauto ostmisega. Kostja ei ole kehtestanud mingeid tingimusi ega juhendit boonuse maksmiseks ning boonust ei makstud ühelegi teisele töötajale. Hageja ei ole varasemalt kostjale esitanud nõuet boonuse saamiseks. Lisaks on kostja seisukohal, et hagi on aegunud tulenevalt ITVS § 6 lg 1. Maakohtu põhjendused
8.Kohus, kuulanud vande all üle hageja ja kostja seadusliku esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel.
9.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
2-12-23503 •
• •
• • •
10.Pooled ei vaidle selle üle, et: pooled sõlmisid 01.09.2003 määramata ajaks töölepingu nr 13, mille alusel hageja asus kostja juures tööle müügiesindaja ametikohal (TVK tlk 20-21) töötasuga 7000 krooni, millist suurendati poolte kokkuleppel 8600 kroonini alates 01.06.2006, kostja ütles hagejaga töölepingu erakorraliselt üles 04.11.2009 TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu (TVK tlk 22) ja tasus hagejale lõpparve, kostja on hagejale tasunud boonuseid juuli 2006, august 2006, september 2006, detsember 2006, aprill 2007, juuli 2007, mai 2008, jaanuar 2009, märts 2009, mai 2009, juuni 2009 (TVK tlk 64-65).
11.Pooled vaidlevad selle üle: kas hagi on aegunud, kas poolte vahel on suuline kokkulepe, et kostja tasub hagejale boonust 25% hageja poolt müüdud kaupade müügikattest, mis arvestati valemist: müügihind – ostuhind – transport, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale vähemmakstud boonuse perioodi aprill – mai 2009 eest ja boonuse juuni – november 2009 müüdud kaupade müügikattelt.
12.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud aegumise vastuväite, mistõttu annab kohus esmalt hinnangu aegumisele. Pooled vaidlevad, kas hageja nõude puhul on tegemist töötasu hulka käiva nõudega, mille aegumistähtaeg on tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) § 6 lg 3 alusel kolm aastat või töösuhtest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on ITVS § 6 lg 1 järgi neli kuud. Kohus on seisukohal, et boonuse ehk lisatasu puhul on tegemist töötasuga, kuna boonust on makstud hagejale tehtud töö eest. „Töölepingu seadus. Kommenteerinud professor Heino Siigur“ on märgitud, et töötasu kui termin laiemas mõttes hõlmab nii tasu töötaja poolt ajavõi tükitöö alusel tehtud töö eest, majandustulemuse alusel makstava tasu kui ka summad, mida tööandja on kohustatud maksma töötajale seoses hälvetega töötingimustes või juhtudel, kui töötaja mitte oma süü tõttu ei saa teha tööd (võib keelduda tööst) või tema töö ei anna ettenähtud tulemust. Teisisõnu hõlmab töötasu kõik tööandja maksed, mis töötajal tulenevad tööst töölepingu alusel. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul kohaldub ITVS § 6 lg 3, mille alusel töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Töölepingu seadus (TLS) § 84 lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hagejaga lõpetati tööleping 04.11.2009, seega muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks hiljemalt 05.11.2009, millisest ajast algas ka aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg lõppes tulenevalt ITVS § 6 lg 3 05.11.2012. TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja on esitanud avalduse töövaidluskomisjoni 21.03.2012, seega ei ole käesolev nõue aegunud.
13.TLS § 5 lg 1 p 5 alusel töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma muuhulgas vähemalt töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed. TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele tingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Pooled sõlmisid 01.09.2003 määramata ajaks töölepingu nr 13, mille alusel hageja asus kostja juures tööle müügiesindaja ametikohal (TVK tlk 20-21) töötasuga 7000 krooni, millist
2-12-23503 suurendati poolte kokkuleppel 8600 kroonini alates 01.06.2006. Pooled muudes tasudes lepingus kirjalikult kokku leppinud ei ole. Hageja pangakonto väljavõttest perioodil 21.07.2006-04.12.2009 (TVK tlk 64-65) nähtub, et kostja on tasunud hagejale alates veebruar 2006 – mai 2009 boonust. Samas on kostja selgitanud, et kostja maksis hagejale boonuseid ühepoolselt enda otsuste alusel ebaregulaarselt, kuna kostja majandustegevus läks edukalt ning kostja soovis hagejat motiveerida. Kohus leiab, et pangakonto väljavõttest nähtub tõepoolest, et boonust on tasutud ebaregulaarselt ning antud asjaolule ei vaidle vastu ka hageja. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega on tõendatud, et boonust tasuti hageja eduka töötamise korral 25% (tlk 100-102), millise hageja ja kostja seaduslik esindaja leppisid kokku suuliselt. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe, millest tuleneks kostja kohustus hagejale boonuseid maksta. Kostja on hagejale tasunud omaalgatuslikult ning ebaregulaarselt motivatsioonitasu, mis sõltus küll hageja töö tulemuslikkusest, kuid mille maksmise otsustamine lähtus üksnes tööandjast ja hagejal puudub alus selle nõudmiseks olukorras, kus tööandja motivatsioonitasu maksmist põhjendatuks ei pidanud. Antud seisukohta kinnitavad ka asjaolud, et kostja ei kehtestanud juhendit boonuse maksmiseks ega ole boonust maksnud teistele töötajatele. Kohus osundab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-118-10, milles Riigikohus on pidanud õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et tööandja peab lisatasu juhendi kinnitamisega arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust. Iseenesest on õige tööandja seisukoht, et lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus, kuid kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused, siis on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole kostja kehtestatud mingit juhendit ega tingimusi lisatasu maksmise kohta ei hagejale ega ka teistele töötajatele, samuti ei olnud sõlminud ühtegi kirjalikku kokkulepet boonuse maksmise kohta. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt lisaks koondamisel saadud tasudele ka lisatasusid, mille väljamaksmist kostja põhjendatuks ei pidanud.
14.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendamata ja esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
15.Menetluskulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja kanda. Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 kohtukulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul pärast kohtulahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Taimi Kollom Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.