Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. veebruar 2013. a Tartu
Tsiviilasja number
2-11-44316
Tsiviilasi
Aleksander Kingi hagi OÜ EstRek vastu saamata jäänud töötasu ja hüvitiste väljamõistmiseks ning OÜ EstRek vastuhagi Aleksander Kingi vastu transpordikulu 451.15 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
8849,39 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. juuni 2012. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ EstRek apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastuhagis hageja): OÜ EstRek (registrikood: 11021933; asukoht: Tallinn Vesivärava 24A-11), esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): Aleksander King (isikukood: 38706285220; elukoht: XXX, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Landberg
1.Jätta Viru Maakohtu 28. juuni 2012. a otsus muutmata.
menetluskulud OÜ EstRek kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksander King esitas 22.06.2011. a töövaidluskomisjonile avalduse 9 430.86 euro väljamõistmiseks, s.h hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 eurot, koondamishüvitis 1 465.43 eurot ning saamata jäänud töötasu 6 500 eurot. Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 16.08.2011. a otsusega rahuldati avaldus osaliselt. TVK pidas põhjendatuks mõista tööandjalt töötaja kasuks välja tööga kindlustamata aja, s.o 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. a veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot ning hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel 1 465.43 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 5, § 97 lg 2 p 2 järgi 1 465.43 eurot. Avaldaja nõue 2011. a eest 1 300 euro töötasu nõudes jäeti rahuldamata. 20.10.2011. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.09.2009. a töölepingu nr 080/09. Hagejale ei olnud tööd pakkuda 2009. a novembris ja detsembris, 2010. a veebruaris ja märtsis ning 2011. a jaanuaris. Kostja avalduse alusel, mille hageja sai kätte 09.06.2011. a, lõpetati tööleping ette teatamata TLS § 89 lg 1 alusel alates 01.06.2011. a. Hageja palus kostjalt välja mõista tööga kindlustamata aja eest, s.o 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. a veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot; koondamishüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 1 465.43 eurot ja etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest hüvitise TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 2 alusel summas 1 465.43 eurot, s.o kokku 8 389.24 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvestada töövaidluskomisjoni poolt viivitamatult täidetavaks tunnistatud 2 725.80 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt 5 663.54 eurot (8 389.34 – 2 725.80) seadusjärgses ulatuses 8% aastas alates 17.06.2011. a kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli seisukohal, et töövaidlusele tuleb kohaldada Soome õigust. Leping lõppes TLS § 80 lg 1 alusel ning lepingu lõppemisega ei saanud kaasneda TLS §-st 100 tulenevad tagajärjed.
3.OÜ EstRek esitas 23.03.2012. a vastuhagi Aleksander Kingi vastu transpordikulu 451.15 euro väljamõistmiseks.
4.Kostja vastuhagi ei tunnistanud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus tegi 28.06.2012. a järgneva otsuse:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja OÜ-lt EstRek Aleksander Kingi kasuks 8 398,24 eurot (sh tasu tööga kindlustamata aja, s.o 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. a veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot; TLS § 100 lg 1 alusel hüvitise 1 456.43 eurot ja TLS § 97 lg 2, § 100 lg 5 alusel hüvitise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 eurot).
3.Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et väljamõistetud summast on kostja töövaidluskomisjoni otsuse alusel tasunud hagejale 2 725,80 eurot.
4.Väljamõistetud summalt viivise väljamõistmise osas jätta hagi rahuldamata.
5.Jätta OÜ EstRek vastuhagi Aleksander Kingi vastu transpordikulu 451.15 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
6.Jätta menetluskulud OÜ EstRek kanda. Kostja ja hageja vahel sõlmitud soomekeelse töölepingu (soome keeles työsopimus) nr 080/09 alusel asus kostja hageja juurde tööle. Lepingu punkti 1.1. järgi alustas töötaja tööd 29.09.2009. a ja punkti 1.2. järgi sõlmiti leping perioodiks, mis algab 29.09.2009. a ja lõpeb klientidele vajaliku teenuse, s.t määratud objektide valmimisega. Lepingupooled leppisid kokku, et töötaja katseaeg on 4 kuud (t. lk. 41, 141). Lepingu punkti 2.1. kohaselt kuuluvad tööülesannete hulka kõik kindlaks määratud objektide ehitus-abitööd ning metsandus- ja põllumajandustööd. Tööd tehakse renditöödena OÜ EstRek klientide juures. Töötaja eluasemekulud kannab tööandja (punkt 2.2). Tööülesandeid annab ja nende täitmist jälgib klient või tema esindaja (punkt 2.3). Tehingus on oluline tehingupoolte tahe. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käesolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormises TsMS § 230 lg 1 kohaselt teisiti kokku leppinud. Kuna kostja vaidleb hagile vastu, siis hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tõendama, et hagejale makstud tasu ei ole töötasu ning et tasu on makstud muul õiguslikul (käsunduslepingu, töövõtulepingu, muu teenuste osutamise lepingu või seaduse) alusel. TLS § 1 lg 2 järgi, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-26-10 punktis 11 leidnud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Lepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni on kostja käsitlenud poolte vahel sõlmitud lepingut töölepinguna. Kostja ei ole esitanud selgeid väiteid hagejaga käsundus-, töövõtu- või muu teenuste osutamise lepingu sõlmimise kohta ja on jätnud selle kohtu otsustada. Kostja ei
ole tõendanud, et hagejaga lepingu sõlmimisel avaldas ta tahet käsundus-, töövõtu- või muu teenuste osutamise lepingu sõlmimiseks ning et hageja sai aru, et poolte vahel sõlmitav leping ei ole tööleping, mistõttu kehtib TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eeldus, et poolte vahel sõlmitud leping on tööleping. Riigikohus on lahendi 3-2-1-13-08 punktis 10 leidnud, et tööjõudu võib vahendada mitmes õiguslikus vormis. Esiteks võib tööjõu vahendamine olla suunatud kontakti loomisele tööd otsiva isiku ja tulevase tööandja vahel, millest vahendajale ei teki TLS §-des 48 ja 49 sätestatud tööandja õigusi ja kohustusi. Vahendaja ja tööd otsiva isiku vahel võib sellisel juhul olla teenuse osutamise leping. Teiseks võib tööjõu vahendamine olla suunatud töötaja rentimisele kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellisel juhul on vahendaja (rendifirma) sõlminud töötajaga TLS §-le 1 vastava töölepingu, kuid osa tööandja õigustest ja kohustustest andnud üle kasutajafirmale. Hagejaga sõlmitud lepingu punkti 2.2. alusel kohustus hageja tegema renditöid kostja klientide juures. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja klientide juures. Eelviidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt on hagejaga sõlmitud leping tööleping. Lepingu punktis 4.1. leppisid pooled kokku, et töötaja brutopalk on 8.26 eurot tunnis, s.o põhipalk 7 eurot tunnis ja puhkuse kompensatsioon 18.5%. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu-ja tollikeskuse 16.06.2012. a tõendi kohaselt on hageja teinud kostjale väljamakseid 2009. a oktoobri, 2010. a jaanuari, aprilli-detsembri, 2011. a veebruari ja märtsi kuude eest ning on kinni pidanud väljamaksetelt sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksed (TVK t. lk. 14). Kostja ei vaidle vastu hagejale väljamaksete tegemisele. Ka kostja 28.07.2011. a teatise nr 28-07-11/01 kohaselt oli hageja keskmine töötasu viimase kuue kuu arvestuse kohaselt 49.26 eurot päevas (TVK t. lk. 32). Hageja mitteallumine kostjale ei tõenda iseenesest töölepingu puudumist. Kostja vahendas ka teisi töötajaid. Arvestades, et kostja töötajad (ka hageja) töötasid erinevatel objektidel, siis töö iseloomust tulenevalt ei ole mõeldav, et kostja kontrolliks ja juhiks täielikult hageja tööd. Hageja on kinnitanud kohtuistungil, et tööülesandeid jagas talle Soomes elav hageja teine seaduslik esindaja Tomi Oksa, kes vahepeal käis hagejat objektidel kontrollimas (t. lk. 174). Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega poolte vahel muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu sõlmise kohta. Hageja ei vasta VÕS §-s 619 sätestatud käsundisaaja kriteeriumitele, kuna ei olnud oma tegevuses vaba. Lepingust tulenevalt ei olnud hagejal võimalik määrata töö tegemise aega, kohta ega viisi. Seega oli hageja sõltuvuses kostjast (tööandjast). Asjas ei ole tõendatud, et hageja osutas iseseisvalt kolmandatele isikule teenuseid. Hageja tasu maksis ja hageja tasu kasutas kostja. Hageja sai kasutada vaid tasu koos tulumaksuga, millelt ise maksis tulumaksu. Kostja on aru saanud, et poolte vahel sõlmitud leping on tööleping, sest 23.03.2012. a vastuses esitas ta väite, et töölepingu sõlmimise eesmärki ja töö tegemise iseloomu arvestades tuleb tõlgendada töölepingu punkte 3.1 ja 4.1 selliselt, et hageja töötas kostja juures osalise tööajaga, vastavalt poolte vahel igakordselt kokkulepitavale töömahule (t. lk. 116). Lepingust tulenevalt kehtib hageja suhtes TLS § 43 lg-s 1 sätestatud täistööaja eeldus. Asjas ei ole tõendatud, et pooled on töömahtudes kokku leppinud. Hageja ei vaidle vastu lepingu punktis 3.1 sätestatud töötundide arvu üle. Kostja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 19.11.2008. a direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta preambula punkt 14 järgi peaksid renditöötajate suhtes kohaldatavad peamised töö- ja töölevõtmise tingimused olema vähemalt sellised, mida kohaldataks nende suhtes siis, kui kasutajaettevõtja oleks nad samale ametikohale tööle võtnud. Nimetatud õigusakt ei reguleeri, millist õigust renditöötajaga seotud vaidluse kohtualluvusele kohaldada. Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse (ELTTS) § 4 lg 1 kohaselt kohaldatakse lähetatud
töötaja töölepingule kohaldatava õiguse valikul rahvusvahelise eraõiguse seadust. ELTTS § 4 lg 3 kohaselt, kui töölepingule kohaldatava välisriigi õiguse sätted on lähetatud töötajale käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud töötingimuste osas Eesti sätetest soodsamad, kohaldatakse töötajale soodsamat sätet. Kostja vastuväited Soome õiguse kohaldamise kohta ei ole õiged. REÕS § 32 lg 1 alusel kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Soome õiguse kohaldamises ei ole pooled kokku leppinud. Kostja ei ole väitnud, et Soome õiguse kohaldamine oleks töötajale soodsam. Kostja on Soome õiguse kohaldamise vajaduse toonud selleks, et vabaneda töötajale tasu maksmise kohustusest aja eest, mil töötaja tööülesandeid ei täida (t .lk. 3) REÕS § 35 lg 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2. Sama paragrahvi 2. lõike punktist 2 tulenevalt kohaldatakse õiguse valiku puudumisel töölepingule selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, kui töötaja ei tööta harilikult ühes ja samas riigis. Hageja on Eesti Vabariigi kodanik (TVK t. lk. 18.). Hageja on võetud tööle kostja poolt ja kostja on Eesti Vabariigis registreeritud ja tegutsev äriühing (t. lk. 77). Olukorras, kus hageja elukoht ja kostja asukoht on Eestis, tuleb vaidlusele kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Kostja ei täitnud TLS § 28 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Lepingu punkti 4.1. kohaselt oli hageja brutopalgaks 8.26 eurot tunnis ja punktist 3.2 tulenevalt pidi hageja töötama keskmiselt 8 tundi päevas. 2009. a novembris oli 21 tööpäeva, detsembris 23 tööpäeva, 2010. a veebruaris 19 tööpäeva ja märtsis 23 tööpäeva. Seega peab kostja tasuma hagejale brutotöötasu 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot (21 x 5 x 8.26 eurot), detsembri eest 1 495.09 eurot (22 x 8 + 5) x 8.26, 2010. a veebruari eest 1 255.52 eurot (19 x 8 x 8.26) ja märtsi eest 1 519.84 eurot (23 x 8 x 8.26), kokku 5 658.13 eurot. Töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonist tulenevalt mõisteti töötaja kasuks välja kokku 9 430.86 eurot, s.h töötasu eeltoodud kuude eest kokku summas 6 500 eurot ning hüvitis TLS § 100 lg 1 alusel 1 465.43 eurot ja hüvitis TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 2 alusel 1 465.43 eurot. TVK on ekslikult välja mõistnud 9 430.86 eurot, tegelikult tuli tööandjalt välja mõista 8 407.24 eurot (1 387.68 + 1 338.12 + 1 230.74 + 1 519.84 + 1 465.43 + 1 465.43). Ka on hageja eksinud oma arvestustega ja nõuab kostjalt tasu väljamõistmist kokku summas 5 476.38 eurot, s.h 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot, detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. a veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot. Kuna hageja nõuab kostjalt tasu töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetust väiksemas ulatuses ja see on kostjale soodsam, siis on põhjendatud hagi rahuldamine tööga kindlustamata aja eest tasu saamiseks summas 5 476.38 eurot. Kostja vastuväide, et lepingutähtaeg vastavalt lepingu punktile 1.2 saabus TsÜS § 102 kohaselt hetkel, kui hagejat teavitati tellimuse lõppemisest, ei ole õige. Esiteks, kostja ei ole suutnud tõendada, kas ja milliste objektide teenindamiseks hagejaga leping sõlmiti. Lepingu juurde ei ole objektide nimekirja lisatud. Teiseks, ei ole esitatud tõendeid objektide valmimise ehk tellimuste lõppemise kohta. Kostja poolt esitatud P.R. kirja kohaselt ei soovinud väidetavalt kasutajafirma hageja teenused kasutada (TVK t. lk. 30, 31). Kuna poolte vahel on sõlmitud tööleping, pidi töölepingu ülesütlemine toimuma erakorraliselt TLS § 88 või § 89 alusel TLS § 95 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
ülesütlemisavaldusega. Kostja on saatnud hagejale kuupäevata teate TLS § 89 lg 1 alusel töölepingu nr 080/09 alates 01.06.2011. a lõpetamise, s.o erakorraliselt ülesütlemise kohta (TVK t. lk 15, 16). TLS § 89 lg 1 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kuigi kostja on väitnud, et ülesütlemine on toimunud ekslikult töölepingu seaduse alusel, arvestades, et pooled ei ole ülesütlemist vaidlustanud, on ülesütlemine kehtiv. TLS § 100 lg 1 sätestab, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama paragrahvi lõike 5. alusel, kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. TLS § 97 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis tööaastat – vähemalt 30 kalendripäeva. Hageja on nõudnud kostjalt koondamishüvitise 1 456.43 euro ja etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 euro väljamõistmist. Hageja on eksinud koondamishüvitise suuruses, sest töövaidluskomisjoni otsusest tulenevalt oli mõlema hüvitise suuruseks 1 465.43 eurot. Kostja ei ole täitnud lepingu ülesütlemisega kaasnevaid kohustusi. Kohus nõustus hagiga ka selles osas ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks TLS § 100 lg 1 järgi koondamishüvitise 1 456.43 eurot ja TLS § 97 lg 2 p 2, § 100 lg 5 alusel hüvitise 1 465.43 eurot. Riigikohtu otsuse 3-2-1-113-11 punkti 55 kohaselt ei ole viivisenõude hilisema esitamise näol tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Kuna töövaidluskomisjonile viivise nõuet ei esitatud ja tegemist on eraldi haginõude esitamisega, mida ITVS § 24 lg 3 alusel ei ole võimalik hagimenetluses esitada, siis esineb TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alus selles osas hagi läbivaatamata jätmiseks. Teise astme kohtu poolt kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise tõttu formaalsetel alustel tühistamise vältimiseks ei jäta kohus hagi läbi vaatamata vaid jätab hagi selles osas rahuldamata. TLS § 38 sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. TsÜS § 142 lg 1 alusel aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Kostja on taotlenud nõudele aegumise kohaldamist. Kohus rahuldas kostja taotluse, kohaldas vastuhageja nõudele aegumist ja jättis vastuhagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.OÜ EstRek esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist resolutsiooni p-de 1-3 ning 5-6 osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta Aleksander Kingi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti tuginenud Eesti õiguse sätetele. Kuna pooled sõlmisid lepingu, mida vastustaja asus täitma välisriigis, siis on antud juhul tegemist olukorraga, kus peaks kohalduma RES § 35 lg 2 p 1. REÕS-i sätted on inkorporeeritud Eesti õigusesse Rooma Konventsioonist (Convention 80/934/ECC on the law applicable to contractual obligations). Apellant leiab, et Rooma Konventsiooni artikli 4 lg-te 1 ja 5 ning artikli 6 lg 2 punkt a kohaselt tuleb antud vaidluse
lahendamisel hinnata seda, kus vastustaja lepingujärgselt oma põhitööd tegi ja sellest tuletada mis riigiga on leping kõige tugevamalt seotud. Soome õiguse kohaldamist kinnitab ka poolte vahel sõlmitud leping, kuna see on sõlmitud Soome keeles ja selles on viidatud vastustaja poolt saadava tasu maksustamisele vastavalt Soome maksuseadustele (lepingu punktid 4.1. ja 5.4.); 2) on kohus ebaõigesti leidnud, et poolte vahel sõlmitud leping on tööleping. Leping võimaldas vastustajal teha tööd kas ise või asendustäitja vahendusel. P.R. selgitustest nähtub, et vastustaja tegi töid erinevatel objektidel s.t ta täitis erinevatel objektidel konkreetseid töömahtusid, mille osas temalt oli oodatud kindlate tulemuste saavutamine. Kohus ei ole otsuse tegemisel nimetatud tõendiga arvestanud ega selgitanud sellega arvestamata jätmise põhjuseid. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1; 3) lepingu punkti 1.2. kohaselt oli leping sõlmitud määratud tähtajaks. Lepingu tähtaeg saabus hetkest, mil apellant teavitas vastustajat klientide tellimuse lõppemisest. Seetõttu lõppes leping igal juhul TLS § 80 lg 1 alusel; 4) on kohus ebaõigesti arvestanud väljamõistmisele kuuluvad summad brutotasudena ning pole toonud ära väljamõistetavate tasude arvestuskäiku; 5) on kohus ebaõigesti mõistnud apellandilt välja 2725,8 euro võrra suurema summa. Kuna apellant on enne 20.10.2011. a hagiavalduse esitamist tasunud vastustajale 2 725,8 eurot, siis leiab apellant, et vastavas ulatuses hagi rahuldamine on igal juhul ebaõige ja põhjendamatu; 6) on kohus ebaõigesti jätnud rahuldamata apellandi vastuhagi. Apellant leiab, et TLS § 39 ei piira kostja õigust nõuda hagejalt rahasummade tagastamist isegi juhul, kui asjas tuleb kohaldada Eesti Vabariigi õigust ja poolte vahel oli sõlmitud tööleping.
7.Aleksander King vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) valisid pooled lepingule kohaldatavaks õiguseks Eesti õiguse; 2) oli poolte vahel sõlmitud tööleping. Töölepingust nähtuvalt leppisid pooled kokku nelja kuulises katseajas (töölepingu p. 1.3.), samuti selles, et tööülesandeid annab ja nende täitmist jälgib klient või tema esindaja. Kokku lepiti summeeritud tööaja kasutamises. Kõik eeltoodud tingimused on iseloomulikud töölepingule; 3) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, millise kohaselt on Viru Maakohus jätnud hindamata apellandi poolt esitatud tõendi – P.R. selgitused. Apellant märgib, et selgitustest nähtuvalt on tõendatud, et vastustaja teostas töid erinevatel objektidel ja et vastustajalt oli oodatud kindlate tulemuste saavutamine. Apellandi väide, et vastustaja ei olnud oma töö iseloomust tulenevalt asendamatu, on asjakohatu; 4) lõppes poolte vahel sõlmitud tööleping apellandi poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avaldusega. Vastustaja hinnangul tuleks käesoleval juhul tööleping lugeda algusest peale tähtajatuks. Käesoleval juhul ei ole apellant teavitanud vastustajat tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjustest ega tähtajast. Vastustaja leiab, et tähtajaline töölepingu sõlmimine oli seadusega vastuolus;
5) on ebaõige apellandi väide, et maakohus ei ole kohtuotsuses toonud ära väljamõistetud summade arvestuskäiku. Arvestuskäik on toodud kohtuotsuse p-s 35. Töötasude väljamõistmine brutosummana on tavapärane praktika. Apellandi viited tulumaksuseadusele jäävad arusaamatuks, kuivõrd töölepingu kohaselt pidi vastustaja ise tulumaksu tasuma; 6) on maakohus jätnud õigesti vastuhagi rahuldamata, kuna nõue on aegunud.
8.OÜ EstRek esitas täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt: 1) on vastustaja nn asjaolude kirjelduses enim eksinud osas, mis puudutab kontrolli ja järelevalvet vastustaja üle. Apellandi roll piirdus reeglina isikute töölevormistamises, töösuhte peatumise ja lõpetamise vormistamises ning vajadusel isikule töövahendite võimaldamises ja suunamises ühelt objektilt teisele; 2) oli pooltevahelise töösuhte kestvus sõltuvuses sellest, mis on konkreetse kasutaja vajadus tööjõu järgi. Apellant leiab, et see õigustab seda, et poolte vahel sõlmitud leping oli tähtajaline; 3) ei nõustu apellant vastustajaga REÕS § 32 lg 3 kohaldamise tõlgendamisel. REÕS § 32 lg 3 on kohaldatav juhul, kui pooled kohaldavad välisriigi õigust olukorras, kus faktilist kokkupuudet nimetatud riigiga ei ole. Apellant soovib toonitada, et pooltevaheline õigussuhe oli omapärane eeskätt selle tõttu, et vastustaja ei täitnud oma tööülesandeid apellandi juures. Apellant leiab, et see asjaolu muutis õigussuhte oluliselt erinevaks klassikalisest töösuhtest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme.
10.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu lahendi, leides, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuvastas ebaõigesti töölepingu tähtajatuse ja mõistis tööandjalt välja hüvitised, sh aja eest, mil töötajat ei kindlustatud tööga, samuti, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tööandja nõude transpordikulu väljamõistmiseks. Töötaja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, seega ei ole vaidlustatud väljamõistetud tasude suurust sellel põhjusel, et tasude arvestuse aluseks peaks olema Soome õigus. Ringkonnakohus leiab, et töötasule, tagatistele ja hüvitistele kuuluks kohaldamisele Soome õigus (sh oleks tulnud lähtuda Soomes sel tööalal kehtivast palgaalammäärast), kuid kuna töötaja ei ole apellatsioonkaebust esitanud, siis ei ole menetlusõiguse põhimõtetega kooskõlas olukord, kus apellatsioonkaebuse esitamise tõttu muutuks apellandi olukord halvemaks. Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus väljamõistetud tasude ja hüvitise seaduslikkust.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ega hakka neid käesolevas otsuses kordama TsMS § 654 lg 6 lause 2 kohaselt.
12.Apellandi väide, et vaidlusalusele töölepingu sõlmimisele ja lõpetamisele tuleb kohaldada Soome õigust, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalusele töösuhte sõlmimisele ja lõpetamisele tuleb kohaldada Eesti õigust. Käesolevale vaidluse lahendamisel tuleb arvestada põhimõtetega, mis tulenevad Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/104/EÜ, 19. november 2008, renditöö kohta. Nimetatud akt ei sätesta sõnaselgelt, millise riigi õigus kuulub renditöösuhte sõlmimise ja lõpetamise puhul kohaldamisele. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb lähtuda renditöö olemusest ja selle regulatsioonist Eesti õiguses (Töölepingu seaduses, TLS). TLS § 6 lg 5 kohaselt kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, alludes ajutiselt kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juhtimisele ja kontrollile (renditöö), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale, et tööülesandeid täidetakse renditööna kasutajaettevõttes. Renditööle on omane kahene alluvussuhe: rendiagentuur (apellant) töölepingu sõlmijana kasutab renditöötaja suhtes tööandja õigusi ja kohustusi; renditöötaja annab oma tööjõu kasutajaettevõtja kasutusse, tehes tööd viimase juhtimise ja kontrolli all. Seega annab rendiagentuur tööandjana vaid osa tööandja spetsiifilistest kohustustest (töötervishoid, tööalased kohustused, töötasu jm) üle kasutajaettevõttele, kuid ei anna üle kõiki õiguseid, sh õigust lõpetada töösuhet. Rendiagentuur jääb tööandjana vastutama töölepingu sõlmimise ja sellest tulenevate tingimuste ning muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise eest. Direktiiv 2008/104/EÜ preambuli lõige 15 seob erandite tegemise kaustajaettevõtja juures kehtivatest reeglitest tähtajatu renditöölepingu olemasoluga. Seeläbi mõjutab tähtajalise ja tähtajatu töölepingu sõlmimise siseriiklik süsteem otseselt renditöö kasutamise tingimusi.
13.Apellandi väide, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping, ei ole põhjendatud. Olukord, kus tööandjal on õigus tähtajalist renditöölepingut järjestikku piiramatult sõlmida, toob kaasa olukorra, kus töötaja on reaalselt pidevas töösuhtes, kuid samas puudub tal võimalus olla tähtajatu töölepingu pooleks. Seda lähenemist on EIK pidanud kokkusobimatuks seisukohaga, mille kohaselt töötajate kaitse keskse elemendina tunnustatakse töösuhte stabiilsust, mille tagab eelkõige tähtajatu tööleping kui töösuhte üldine vorm. (Werner Mangold versus Rüdiger Helm, p.64. Kohtuasi C-144/04. Euroopa Kohtu lahendid, 2005 lk I-09981).
14.Kehtiv õigus ei sätesta Eestis eriregulatsiooni renditöösuhte jaoks, seetõttu tuleb ka TLS § 9 lg 1 alusel tähtajalisena sõlmitud renditöölepingu korral arvestada TLS §-st 10 tulenevat piirangut tähtajaliste töölepingute järjestikuseks sõlmimiseks. Tähtajalise renditöölepingu saab sõlmida juhul, kui kasutajaettevõtja juures esineb tähtajalist töö tegemist õigustav mõjuv põhjus või kui on vaja asendada teist töötajat. Renditöö tegemine ei ole selline asjaolu, mis iseenesest annaks aluse sõlmida tähtajalist töölepingut. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas ei ole tööandja toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse kehtivalt sõlmida nn järjestikuseid töölepinguid nii, et töösuhe oleks jäänud tähtajaliseks. Maakohtu järeldus, et kehtiva õiguse alusel muutus töösuhe tähtajatuks, on õige. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga selles, et tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 alusel. TLS § 6 lg 2 kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida ainult mõjuval põhjusel. TLS § 6 lg 2 kohaselt, kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööleping on tähtajaline, peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale töölepingu kestuse ja tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse. Tööandja ei teatanud töötajale tähtajalise töölepingu
sõlmimise põhjusest. Samuti ei teatanud tööandja töötajale töölepingu kestusest ega sellest, millal luges tööandja töölepingu lõppenuks. Tööandja rikkus TLS § 6 lg-s 2 sätestatut. Kuivõrd tähtajalise töölepingu lõppemine on TLS § 80 lg 1 järgi seotud tähtaja möödumisega, pidi töölepingu lõppemist tähtaja möödumise tõttu väitnud kostja tõendama, millal saabus sündmus, millega pooled töölepingu lõppemise sidusid. Kostja ei ole nimetatut tõendanud.
15.Tööandja lõpetas Aleksander Kingiga 29.09.2009. a sõlmitud töölepingu nr 080/09 erakorralise ülesütlemise sätete alusel. Maakohtu seisukoht selles, et ülesütlemine on kehtiv, on õige. Tööandja ei ole esitanud hagi ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel. Kuna tööandja rikkus tähtajalise töölepingu sõlmimise tingimusi ja ta lõpetas töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduse sätete alusel, tuleb poolte vahel sõlmitud töölepingut pidada tähtajatuks lepinguks. Tähtajatu töölepingu võis kostja üles öelda üksnes erakorraliselt, järgides seejuures etteteatamistähtaega ja ülesütlemisavaldusele ettenähtud nõudeid.
16.Kuna Eestis ei ole renditöösuhte reguleerimisel erisusi ning neid ei ole kokku lepitud ka töölepingus, siis peab tööandja maksma kokkulepitud tasu ka selle aja eest, kui ta ei suuda töötajale nn kasutajaettevõttes tööd kindlustada. Kuna kohaldamisele ei kuulu Soome õigus, siis jätab ringkonnakohus hindamata apellandi väite, et Soome õiguse järgi ei ole tööandjal kohustust maksta renditöötajale tasu tööülesannete täitmise vaheajal. Ringkonnakohus vaid märgib, et Soome õiguse alusel reeglina, renditöötajale, kes on küll rendiagentuuri nimekirjas, kuid tööga kindlustamata, ei laiene õigust sellel perioodil töötasule. Samas on sellest reeglist kollektiivlepingutest tulenevad erandid, mil tuleb tasu maksta ka tööülesannete täitmise perioodi vahelisel ajal.
17.Kuna äriühing (apellant), kes on rendiagentuuri staatuses ja täidab tööandja ülesandeid, asub Eestis ning lepingus ei ole töötamise kohta kindlaks määratud, siis tuleb töölepingu sõlmimisele ja lõpetamisele kohaldada Eesti õigust. Samas, arvestades renditöö iseloomu, peab tööandja koos kasutajaettevõtetega tagama, et igas kasutajaettevõttes (ka juhul kui need asuvad erinevates riikides) peab töötamine olema korraldatud vastavuses kasutajaettevõtte riigi kehtiva õigusega ning peab olema tagatud töötingimustega arvestamine, sh töötervishoid, -kaitse ja –tasu. Ringkonnakohus märgib, et tööandja ise on töölepingu lõpetamisel kohaldanud samuti Eesti õigust. Tööandja edastas töötajale töölepingu lõpetamise teate, mille kohaselt lõpetas tööandja Aleksander Kingiga 29.09.2009. a sõlmitud töölepingu nr 080/09 alates 01.06.2011. a TLS § 89 lg 1 alusel.
18.Apellandi väide, et kohus on ebaõigesti arvestanud väljamõistmisele kuuluvad summad brutotasudena, ei ole õige. Maakohus mõistis tasu ja hüvitised õigesti välja brutotasudena, sest töölepingu p 5.4 kohaselt maksti palk välja brutotasuna ning töötajal endal lasus töötasult arvestatud tulumaksu maksmise kohustus.
19.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga selles, et kohus ei ole toonud välja arvutuskäiku, mille alusel mõisteti välja hüvitised. Samas ei ole arvutuskäigu puudumine maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Maakohus on asjaolusid hinnates ja poolte huve kaaludes leidnud, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitised TLS § 100 lg 1 ja § 97 lg 2 ja § 100 lg 5 alusel seaduses sätestatud suuruses. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme
kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praeguses asjas ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud, mistõttu ei saa ringkonnakohus maakohtu otsustusse sekkuda.
20.Apellant väidab, et kohus on ebaõigesti mõistnud apellandilt välja 2725,80 euro võrra suurema summa. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole mõistnud välja suuremat summat kui oleks pidanud. Maakohus märkis resolutsiooni p-s 3, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada seda, et väljamõistetud summast on kostja hagejale tasunud 2725,80 eurot. Järelikult tuleb maakohtu väljamõistetud summast arvestada maha juba tasutud summa.
21.Kohus jättis õigesti apellandi vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu. TLS § 39 sätestab aegumistähtaja töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks. Kostja nõue hüvitada laevapiletite eest tasutud summad kuulub töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete hulka. TLS § 39 annab sellisele nõudele 12-kuulise tähtaja. Kostjal oli piisavalt aega, et nõuda töötajalt laevapiletite eest tasutud summade hüvitamist.
22.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.