A K hagi OÜ EstRek vastu saamata jäänud töötasu ja hüvitiste nõudes ning OÜ EstRek vastuhagi A K vastu transpordikulu 451.15 eurot väljamõistmise nõudes. Hagi hind hagis 8 407.24 eurot ja vastuhagis 451.15 eurot.
Menetlusosalised
Hageja (vastuhagis kostja): A K (isikukood xxxx, elukoht xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Landberg (e-post: [email protected]); Kostja (vastuhagis hageja): OÜ EstRek (registrikood 11021933, asukoht Vesivärava 24A-11, 10126 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares (epost: [email protected]).
Asja läbivaatamise kuupäev
11. juuni 2012
Istungil osalenud isikud
Hageja A K ja tema lepinguline esindaja Epp Landberg; Kostja OÜ EstRek seaduslik esindaja Kaido Kirspuu ja lepinguline esindaja Aleksander Vares.
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõis kostja OÜ-lt EstRek hageja A K’i kasuks 8 398 (kaheksa tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa) eurot 24 senti (sh tasu tööga kindlustamata aja, s.o 2009. aasta novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot,
2-11-44316 2010. aasta veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot; TLS § 100 lg 1 alusel hüvitis 1 456.43 eurot ja TLS § 97 lg 2 p , § 100 lg 5 alusel hüvitis etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 eurot).
3.Kohtuotsuse täitmisel arvestada, et väljamõistetud summast kostja on töövaidluskomisjoni otsuse alusel tasunud hagejale 2 725 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend viis) eurot 80 senti.
4.Ülejäänud, s.o väljamõistetud summalt viivise väljamõistmise, osas jätta hagi rahuldamata.
5.Jätta OÜ EstRek vastuhagi A K’i vastu transpordikulu 451.15 eurot ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise nõudes rahuldamata.
6.Jätta kõik menetluskulud OÜ EstRek kanda.
7.Saata kohtuotsuse ärakiri hagejale ja poolte esindajatele teadmiseks.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.A K esitas 22.06.2011 töövaidluskomisjonile avalduse 9 430.86 eurot väljamõistmiseks, s.h hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 eurot, koondamishüvitis 1 465.43 eurot ning saamata jäänud töötasu 6 500 eurot.
2.Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 16.08.2011 otsusega avaldus rahuldati osaliselt. Otsuse põhjendavas osas pidas TVK põhjendatuks mõista tööandjalt töötaja kasuks välja tööga kindlustamata aja, s.o 2009. aasta novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. aasta veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot ning hüvitis TLS § 100 lg 1 alusel 1 465.43 eurot ja hüvitis TLS § 100 lg 5, § 97 lg 2 p 2 järgi 1 465.43 eurot. Avaldaja nõue 2011. aasta eest 1 300 euro töötasu nõudes jäeti rahuldamata, põhjusel, et tööandja on töötasu selle aja eest tasunud.
MENETLUSE KÄIK
3.20. septembril 2011 Harju Maakohtule esitatud avalduses palus kostja vaadata Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile A K poolt töövaidlusasjas nr 4,4-2/1637 OÜ EstRek vastu esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina.
4.30.09.2011 võttis Harju Maakohus kostja taotluse menetlusse ja nõudis hagejalt hagiavalduse esitamist.
2 (12)
2-11-44316
5.Harju Maakohtu 31.10.2011 kohtumäärusega töötaja taotlusel saadeti tsiviilasi alluvuse järgi Viru Maakohtule.
HAGEJA NÕUDED
6.Harju Maakohtule 20. oktoobril 2011 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.09.2009 töölepingu nr 080/09. Tööleping sõlmiti katseajaga neli kuud ja tähtajalisena kuni töö lõppemiseni. Töötaja asus tööle lepingu sõlmimise päeval. Peale kolme nädalat töötamist öeldi töötajale, et töö on mõneks ajaks otsas aga soovitati olla valmis kohe uuesti tööle asuma ning lepiti kokku, et kostja teatab kohe kui tööd jälle pakkuda on. Hagejale ei olnud tööd pakkuda 2009. aasta novembris ja detsembris, 2010. aasta veebruaris ja märtsis ning 2011. aasta jaanuaris. 2011. aastal jäi hageja kolmeks kuuks haiguslehele, millest teavitas kostjat telefoni teel ning teavitas tervenedes kostjat koheselt uuesti tööle asumise soovist. Kostja avalduse alusel, mille hageja sai kätte 09.06.2011, lõpetati tööleping ette teatamata TLS § 89 lg 1 alusel alates 01.06.2011.
7.Töövaidluskomisjon arvestas kostja poolt esitatud tõendeid, kuid nendega ei suutnud kostja oma väiteid tõendada. Hageja on seisukohal, et ITVS § 24 lg 5 kohaselt võivad pooled hagimenetluses täiendavalt põhjendada oma seisukohti ja esitada täiendavaid tõendeid, kuid nad ei saa esitada täiesti uusi seisukohti. Seega ei saa vaidlust olla kohaldatava õiguse üle. Töölepingu sõlmimisel on kohaldatavaks õiguseks valitud Eesti õigus, sest Soome õiguse kohaldamises ei ole Eestis registreeritud firmaga sõlmitud lepingus kokku lepitud ja ka koondamisteates oli viidatud töölepingu seaduse sätetele. VÕS § 29 lg 2 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahte ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 p-i 5 kohaselt arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.
8.Hageja hinnangul ei ole eeldused Direktiivi 2008/104/EÜ vahetu õigusmõju kohaldamiseks täidetud – direktiivi vahetu õigusmõju eraisikute ja eraõiguslike juriidilistele isikute vahelistele suhetele ei ole lubatav.
9.Poolte vahel on sõlmitud tööleping. See on pealkirjastatud kui „tööleping“, lepingu punkti 1.3 kohaselt märgiti töötaja katseajaks 4 kuud, punkti 3.1 kohaselt oli tööpäeva maksumaalaseks pikkuseks 12 tundi ja töönädala pikkuseks 72 tundi, samuti pidi hageja oma töö alati isiklikult tegema alludes kostja või tema poolt määratud isikute juhistele ja korraldustele, pidi olema tööl iga päev teatud kellaajaks, tööriistad ja materjalid hankis töö tegemiseks kostja, töö oli orienteeritud protsessile mitte tulemusele ning töölepingu ülesütlemise avalduse saatis kostja samuti TLS sätete järgi.
10.Kostja ei ole tasunud töötasu 2009.a novembri ja detsembri eest ning 2010.a veebruari ja märtsi eest. Hageja nõuab seega 2009.a novembri eest 1 387.68 eurot (normtöötunnid 168 x tunnitasuga 8,26) ja detsembri eest 1 338.12 eurot (normtöötunnid 162 x tunnitasuga 8.26), 2010.a veebruari eest 1 230.74 eurot (normtöötunnid 149 x tunnitasuga 8,26) ja märtsi eest 1 519.84 eurot (normtöötunnid 184 x tunnitasuga 8,26). Kuna töösuhe lõppes TLS § 89 lg 1 alusel 01.06.2011, siis lasub kostjal kohustus tasuda hagejale hüvitist TLS § 100 lg 1 järgi hageja keskmise töötasu ulatuses summas 1 465.43 eurot. Samuti kohustub tööandja TLS § 100
3 (12)
2-11-44316 lg 5 kohaselt tasuma töötajale hüvitist ulatuses, millises tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, mis TLS § 97 lg 2 p-st 2 tulenevalt on 30 päeva. Etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu tuleb tööandjal hüvitada täiendavalt 1 465.43 eurot. Töötasu väljamõistmine brutosummana Töövaidluskomisjoni poolt on hagejale teadaolevalt tavapärane praktika. Töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summalt maksab TuMS § 13 lg 1 alusel tulumaksu töötaja.
11.Töölepingu punktis 3.1 pooled on kokku leppinud summeeritud tööaja arvestuses ning et hageja tööajaks peab kujunema 40 tundi. TLS § 43 lg 1 sätestab, et kui töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul siis loetakse, et töötaja töötab täistööajaga. Hagejat ei ole kunagi teavitatud klientide tellimuse lõppemisest. Ülesütlemise avalduse kohaselt lõpetas kostja poolte vahelise töösuhte alates 01.06.2011. Kokkulepe tähtajalise töölepingu sõlmimise kohta on tühine tulenevalt TLS § 9 ja § 80 lg 2 ning asjaolust, et kostjal puudus mõjuv põhjus tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Eeltoodust lähtuvalt loetakse leping algusest peale tähtajatuks.
12.Hageja palus vastavalt TLS § 1, § 28 lg 2 p 2, § 35, § 89 lg 1, § 95 lg 1, § 97 lg 2 p 2 j a § 100 lg 1, lg 2 välja mõista kostjalt tööga kindlustamata aja eest, s.o 2009. a novembri eest 1 387.68 eurot ja detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. a veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot; koondaishüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 1 465.43 eurot ja etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest koondamishüvitise TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 2 alusel summas 1 465.43 eurot, s.o kokku 8 389.24 eurot ning millisest summast tuleb maha arvestada. Töövaidluskomisjoni poolt viivitamatult täidetavaks tunnistatud 2 725.80 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt viivist põhinõudelt 5 663.54 eurot (8 389.34 – 2 725.80) seadusjärgses ulatuses 8% aastas alates avalduse esitamisest töövaidluskomisjonile 17.06.2011 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni
KOSTJA VASTUVÄITED
13.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on ekslik hageja seisukoht seoses ITVS § 24 lg 5, sest tulenevalt sama paragrahvi lõikest 4 lahendab kohus töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Kostja arvates vaidlusel tuleb kohaldada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 19.11.2008 direktiivi 2008/104/EÜ renditööjõu kohta art 1 p 1 ja art 5 p 1. Kostja on seisukohal, et kuivõrd pooled sõlmisid lepingu, mida hageja asus täitma välisriigis, kuulub kohaldamisele REÕS, mille § 35 lg 2 p-st 1 tulenevalt tuleks töövaidlusele kohaldada Soome õigust. Soome õiguse kohaldamist kinnitab ka lepingu sõlmimine Soome keeles ja selles Soome maksuseadustele viitamine seoses tasu maksmisega. Kostjale teadolevalt Soome seadusandluse kohaselt ei ole tööandja kohustatud tasuma töötajale tasu aja eest, mil töötaja ei täida tööülesandeid. Kostja toetub oma seisukohas analoogiana Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse § 4 lg-le 1 ning Riigikohtu 09.12.2008 otsusele nr 3-2-1-130-08.
14.Hageja osutab oma tõlgenduses liialt suurt tähelepanu töölepingu vormilisele küljele, jättes tähelepanuta selle, et õiguses kehtib „sisu üle vormi“ põhimõtte. Katseaja ega tööpäeva kestvuse määramine ei ole iseloomulik vaid töölepingule, mis on tähtsad ka töövõtu-, käsundus- ja muude lepinguliikide puhul. Hagejale ei ole kunagi seatud takistusi asendustäitja kasutamiseks ning lepingus ei ole määratud, et hageja otseseks ülemuseks on mingi isik, kellele ta peab alluma. Kostja ei kindlustanud hagejat mingite töövahenditega ja hageja pidi ise
4 (12)
2-11-44316 hoolitsema nende olemasolu eest. Kostjal ei olnud võimalik hageja tegevust Eestist kontrollida, hageja oli vaba iseseisvuvalt leppima kokku konkreetne töö vorm konkreetse kostja kliendiga.
15.Poolte vahel sõlmitud lepingu punkri 1.2 kohaselt oli leping sõlmitud määratud tähtajaks. Kostja teatas hagejale, et klientidelt enam tellimusi ei ole ja töö on seega lõppenud. Lepingutähtaeg vastavalt lepingu p-le 1.2 saabus TsÜS § 102 kohaselt hetkel, kui hagejat teavitati tellimuse lõppemisest. Seega lõppeb leping TLS § 80 lg 1 alusel olenemata sellest, et kostja tegi hagejale ka lepingu ülesütlemise avalduse (ekslikult) ning lepingu lõppemisega ei saanud kaasneda TLS §-st 100 tulenevad tagajärjed.
16.Ei ole selge, kuidas ja millele tuginedes on hageja arvestanud välja kostjalt nõutud summad. Töövaidluskomisjoni otsuses toodud arvestuskäik (töötunnid on korrutatud brutotasuga 8,26 eurot) näitab seda, et hagejale on arvestatud väljamõistmisele brutosummad, mistõttu on antud juhul kostja tasumise kohustus ilma igasuguse seadusliku aluseta oluliselt suurem. Arvestades töölepingu sõlmimise eesmärki ja töö tegemise iseloomu, tuleb antud juhul tõlgendada töölepingu punkte 3.1 ja 4.1 selliselt, et hageja töötas kostja juures osalise tööajaga, vastavalt poolte vahel igakordselt kokkulepitavale töömahule. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka hageja tuginemine TLS §-le 35, mille kohaselt peab tööandja maksma töötajale keskmist töötasu ka aja eest, mil tööandja ei kindlustanud töötajat tööga.
17.Kostja märgib, et lepingu tähtajalisus oli seotud sellega, et kostja ei võtnud hagejat tööle lähtudes oma vajadusest tööjõu järgi, vaid lähtudes klientidega sõlmitud tähtajalisest lepingust, mis nägi ette ka lepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalused.
HAGEJA SEISUKOHT
18.25. märtsil 2012 esitatud seisukohas hageja ei nõustunud kostja seisukohaga poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise kohta. Kostja on ka ise töövaidluskomisjonile esitatud vastuses võtnud omaks, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja hageja töötas kindlal tööajal ning ta olid kindlad talle pandud töökohustused, mida hageja pidi tööandja poolt sätestatud kellaaegadel täitma. Kostja ütles töölepingu üles TLS sätetele tuginedes. Töövõtulepingu puhul oleks kostja, kui majandus ja kutsetegevuses tegutsev ja vastavate teadmistega isik, lõpetanud lepingu VÕS sätetele tuginedes. TsÜS § 102 kohaldamine ei ole võimalik, sest TLS § 95 sätestab imperatiivselt, et töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega.
VASTUHAGI
19.23. märtsil 2012 esitatud vastuhagi kohaselt kostja (vastuhagis hageja) tasus korduvalt hageja (vastuhagis kostja) eest tema transpordikulud. Kuna tänaseks on poolte koostöö lõppenud ja vastuhagis kostja ei ole vastuhageja poolt kantud kulutusi hüvitanud, on vastuhagis kostja vastuhageja hageja arvelt alusetult rikastunud. Vastuhageja tasus Tallink Grupp AS-ile ja Viking Line Abp-le vastuhagis kostja laevapiletite eest kokku 451.15 eurot. Vastuhageja palus vastavalt TsMS § 373 lg 1, VÕS § 1027, § 1041 või alternatiivselt § 1028 alusel välja mõista vastuhagis kostjalt 451.15 eurot ning VÕS § 94, § 113, TsMS §-st 367 alusel viivis 8% aastas põhinõudelt 451.15 eurot alates 27.03.2012 kuni nõude summa täieliku tasumiseni.
VASTUS VASTUHAGILE
20.Vastuhagis kostja vastuhagi ei tunnistanud, leides, et tööandja tasus laevapiletite eest poolte vahel sõlmitud suulise kokkuleppe alusel ning töötaja oli igati õigustatud hüvesid
5 (12)
2-11-44316 laevapiletite näol saama tulenevalt TLS § 29 lg 4. Töötaja ei ole kohustatud laevapiletite maksumust tagastama, kuna vastav nõue on aegunud vastavalt TLS § 39. Vastuhagis kostja taotles nõudele aegumise kohaldamist TsÜS § 143 alusel..
KOHTUISTUNG
21.Kohtuistungil hageja ja tema esindaja jäid varem esitatud põhjenduste juurde ja palusid hagi rahuldada. Nad ei nõustunud vastuhagiga, leides, et see on aegunud. Hageja ja esindaja loobusid varem esitatud hageja vande all ärakuulamise ja hageja tunnistaja T E ’i ülekuulamise taotlustest.
22.Kostja esindajad hagiga ei nõustunud ja oma seisukohtade juurde. Vastuhagi osas jäid esindajad varem esitatud põhjenduste juurde, leides, et kuna hageja ja kostja vaheline leping ei näinud ette sõidukulude hüvitamist, siis kostja tegi seda heast tahtest ja hageja on sellevõrra alusetult rikastunud. Eesindajad loobusid varem esitatud kostja seadusliku esindaja Kaido Kirspuu vande all ärakuulamise ja kostja tunnistaja P R ’i ülekuulamise taotlustest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23.Kohus tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, kuulanud ära hageja ja poolte esindajate seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud, kuid kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuhagi aga ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Hagi põhjendatus
24.Kostja kui tööandja ja hageja kui töötaja vahel sõlmitud soome keelse töölepingu (soome keeles työsopimus) nr 080/09 alusel asus kostja hageja juurde tööle. Lepingu punkti 1.1. järgi töötaja alustas tööd 29.09.2009 ja punkti 1.2. järgi leping sõlmiti perioodiks, mis algab 29.09.2009 ja lõpeb klientidele vajaliku teenuse, s.t määratud objektide valmimisega. Lepingupooled leppisid kokku, et töötaja katseaeg on 4 kuud (t. lk. 41, 141). Tööülesannete sisu on reguleeritud punktis 2, mille punkti 2.1. kohaselt tööülesannete hulka kuuluvad kõik kindlaks määratud objektide ehitus-abitööd ning metsandus ja põllumajandustööd. Tööd tehakse renditöödena OÜ EstRek klientide juures. Töötaja eluasemekulud kannab tööandja (punkt 2.2). Tööülesandeid annab ja nende täitmist jälgib klient või tema esindaja (punkt 2.3). Pooltel ei ole vaidlust nende vahel lepingu sõlmimise ja pooltel lepingu alusel õiguste ja kohustuste tekkimise üle.
25.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 1 järgi tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 alusel võlasuhe võib tekkida muu hulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 alusel leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
6 (12)
2-11-44316
26.Tehingus on oluline tehingupoolte tahe. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lõike 5 punkti 4 alusel lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada muu hulgas lepingu olemust ja eesmärki.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 tulenevalt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käeolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud. Kuna kostja vaidleb hagile vastu, siis hagi rahuldamata jätmiseks pidi kostja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditega tõendama, et hagejale makstud tasu ei ole töötasu ning et tasu on makstud muul õiguslikul (käsunduslepingu, töövõtulepingu, muu teenuste osutamise lepingu või seaduse) alusel.
28.Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 2 järgi, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-26-10 punktis 11 leidnud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.
29.Lepingu sõlmisest kuni selle ülesütlemiseni kostja ise on käsitlenud polte vahel sõlmitud töölepinguna. Kuigi kohtumenetluses väidab kostja, et poolte vahel sõlmitud leping ei ole tööleping, ei ole kostja välja öelnud, mis lepinguga tema arvates tegemist on. Kostja ei ole esitanud selgeid väiteid hagejaga käsundus-, töövõtu- või muu teenuste osutamise lepingu sõlmimise kohta ja on jätnud selle kohtu otsustada. Kostja ei ole tõendanud, et hagejaga lepingu sõlmisel avaldas ta tahteavaldust käsundus-, töövõtu- või muu teenuste osutamise lepingu sõlmimiseks ning et tema tahteavaldusest tulenevalt sai hageja aru, et poolte vahel sõlmitav leping ei ole tööleping. Lepingu projekti on ette valmistanud kostja. Juhul kui tema tahteavalduseks oli muu lepingu sõlmimine, mis ei ole tööleping, oli kostjal ka kohustus seda hagejale arusaadavaks teha, kirjutades muu hulgas lepingusse, et tegemist ei ole töölepinguga. Kostja ei suutnud tõendada, et ta hagejaga muu tsiviilõigusliku lepingu sõlmis, mistõttu kehtib TLS § 1 lg 2 sätestatud eeldus, et poolet vahel sõlmitud leping on tööleping.
30.Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses väidab kostja, et tema on tööjõudu rendi teenust pakkuv ettevõtte, kelle kliendid on Soome Vabariigis tegutsevad ettevõtted. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses väidab hageja, et asus tööle rendiga tegelevasse ettevõttesse, kuid töötas kostja juures töölepingu alusel. Riigikohus on lahendi 3-2-1-13-08 punktis 10 leidnud, et tööjõudu võib vahendada mitmes õiguslikus vormis. Esiteks võib tööjõu
7 (12)
2-11-44316 vahendamine olla suunatud kontakti loomisele tööd otsiva isiku ja tulevase tööandja vahel, millest vahendajale ei teki TLS §-des 48 ja 49 sätestatud tööandja õigusi ja kohustusi. Vahendaja ja tööd otsiva isiku vahel võib sellisel juhul olla teenuse osutamise leping. Teiseks võib tööjõu vahendamine olla suunatud töötaja rentimisele kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellisel juhul on vahendaja (rendifirma) sõlminud töötajaga TLS §-le 1 vastava töölepingu, kuid osa tööandja õigustest ja kohustustest andnud üle kasutajafirmale. Hagejaga sõlmitud lepingu punkti 2.2. alusel kohustus hageja tegema renditöid kostja klientide juures,. Seega tegelikult on toimunud kostja poolt hageja (töötaja) rentimine kostja klientidele (kasutajafirmadele). Pooltel ei ole vaidlust selle üle, hageja töötas kostja klientide juures. Eelviidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt tegelikult on poolte vahel tekkinud töösuhe ja hagejaga sõlmitud leping on tööleping. 31 Töölepingu mõiste on sätestatud töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1, mille kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Lepingu punktis 4.1. leppisid pooled, et töötaja brutopalk oli 8.26 eurot tunnis, s.o põhipalk 7 eurot tunnis ja puhkuse kompensatsioon 18.5%. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu-ja tollikeskuse 16.06.2012 tõendi kohaselt hageja on teinud kostjale väljamakseid 2009. aasta oktoobri kuu, 2010. aasta jaanuari, aprilli-detsembri, 2011. aasta veebruari ja märtsi kuude eest ning on kinni pidanud väljamaksetelt sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksed (TVK t. lk. 14). Kostjal ei ole vaidlust tema poolt hagejale väljamaksete tegemise üle. Ka kostja 28.07.2011 teatise nr 28-07-11/01 kohaselt oli hageja keskmine töötasu viimase kuue kuu arvestuse kohaselt 49.26 eurot päevas (TVK t. lk. 32).
32.Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega lepingu täitmisel hageja kostjale mitteallumise kohta, sest see iseenesest ei tõenda töölepingu puudumist. Kostja vahendas ka teisi töötaiad. Arvestades, et kostja töötajad (ka hageja) töötasid erinevatel objektidel, siis töö iseloomust tulenevalt ei ole mõeldav, et kostja kontrolliks ja juhiks täielikult hageja tööd. Kostja ei oleks füüsiliselt jõudnud seda teha. Hageja on kinnitanud kohtuistungil, et tööülesandeid talle jagas Soomes elav hageja teine seaduslik esindaja T O , kes vahepeal käis hagejat objektidel kontrollimas (t. lk. 174). Ei nõustu kohus ka kostja vastuväidetega poolte vahel muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu sõlmise kohta. Hageja ei vasta VÕS § 619 sätestatud käsundisaaja kriteeriumitele, kuna ei olnud oma tegevuses vaba. Lepingust tulenevalt ei olnud hagejal võimalik määrata töö tegemise aega, kohta ega viisi, sest lepingu punkt 2. kohustas hagejat tegema tööd kostja kindlaks määratud objektidel ja kostja klientide juures. Seega oli hageja sõltuvuses kostjast (tööandjast). Asjas ei ole tõendatud, et hageja iseseisvalt kolmandatele isikule teenuseid osutas ja olukorras, kus 12 tundi päevas pidi hageja kostja juures töötama, ei olnud hagejal füüsiliselt võimalik kolmandatele isikutele oma nimel teenuseid osutada. Kolmandad isikud ei ole hagejale midagi tasunud ja hagejal ei olnud võimalik tasu kasutada. Hageja tasu maksis ja hageja tasu kasutas kostja, kes sellelt vastavalt TLS § 29 lg 3 sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse kinni pidas ja üle kandis ning hagejale makstud tasu osas esitas Maksu- ja Tolliametile deklaratsioone. Hageja sai kasutada vaid tasu koos tulumaksuga, millelt ise maksis tulumaksu. Hageja seletuste kohaselt Soomes osa maksumaksjad ise maksavad tulumaksu.
33.Kostja on ka ise sellest aru saanud, et poolte vahel sõlmitud leping on tööleping, sest kohtumenetluses (23.03.2012 vastuses) ta on esitanud väite, mille kohaselt töölepingu
8 (12)
2-11-44316 sõlmimise eesmärki ja töö tegemise iseloomu arvestades, tuleb tõlgendada töölepingu punkte 3.1 ja 4.1 selliselt, et hageja töötas kostja juures osalise tööajaga, vastavalt poolte vahel igakordselt kokkulepitavale töömahule (t. lk. 116). Puudub alus lepingu kostja poolt soovitud viisil tõlgendamiseks, põhjusel, et lepingu punkti 3.1. järgi kohustus töötaja töötama tööandja määratud ajal nii, et tööpäevad on maksimaalselt 12 tundi pikk. Tööaja ühtlustamine on 12 kuud, mille jooksul iganädalane tööaeg on ühtlustatud 40 tunnini. Lepingust tulenevalt kehtib hageja suhtes TLS § 43 lg 1 sätestatud täistööaja eeldus. Asjas ei ole tõendatud, et pooled töömahtudes kokku leppinud. Hagejal ei ole vaidlust töötatud kuudel temale lepingu punktis 3.1 sätestatud töötundide arvu tagamise üle. Juhul, kui määratud objektid lõppesid, siis oli tööandjal õigus lepingu punktist 1.2 tulenevalt leping üles öelda klientidele vajaliku teenuse valmimisega 2009. aasta novembris või 2010. aasta veebruaris.
34.Kostja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 19.11.2008 direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta preambula punkt 14 järgi renditöötajate suhtes kohaldatavad peamised töö- ja töölevõtmise tingimused peaksid olema vähemalt sellised, mida kohaldataks nende suhtes siis, kui kasutajaettevõtja oleks nad samale ametikohale tööle võtnud. Nimetatud õigusakt ei reguleeri, millist õigust renditöötajaga seotud vaidluse kohtualluvusele kohaldada. Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse (ELTTS) § 4 lg kohaselt lähetatud töötaja töölepingule kohaldatava õiguse valikul kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seadust. ELTTS § 4 lg 3 on sätestatud põhimõtte, mille kohaselt, kui töölepingule kohaldatava välisriigi õiguse sätted on lähetatud töötajale käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud töötingimuste osas Eesti sätetest soodsamad, kohaldatakse töötajale soodsamat sätet. Kostja vastuväited vaidlusele rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 35 lg 2 p 1 tulenevalt Soome õiguse kohaldamise kohta ei ole õiged. REÕS § 32 lg 1 alusel lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Lepingule Soome õiguse kohaldamises ei ole pooled kokku leppinud. Kostja ei ole väitnud, et Soome õiguse kohaldamine oleks töötajale soodsam. Kostja on Soome õiguse kohaldamise vajaduse toonud selleks, et vabaneda töötajale tasu maksmise kohustusest aja eest, mil töötaja tööülesandeid ei täida (t .lk. 3) REÕS § 35 lg 1 kohaselt töölepingu puhul ei tohi õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2. Sama paragrahvi 2. lõike punktist 2 tulenevalt õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, kui töötaja ei tööta harilikult ühes ja samas riigis. Hageja on Eesti Vabariigi kodanik (TVK t. lk. 18.). Hageja on võetud tööle kostja poolt ja kostja on Eesti Vabariigis registreeritud ja tegutsev äriühing (t. lk. 77). Olukorras, kus hageja elukoht ja kostja asukoht on Eestis, siis kohus on pädev asja lahendama ja vaidlusele tuleb kohaldada Eesti Vabariigi õigust.
35.Avalduse juurde lisatud Maksu-ja Tolliameti 16.06.2012 tõendi (TVK t. lk 14) kohaselt kostja on jätnud tasumata töötasu 2009. aasta novembri ja detsembri ning 2010. aasta veebruari ja märtsi eest. Kostja ei täitnud TLS § 28 lg 1 p 1 ja p 2 sätestatud kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 35 järgi tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Lepingu punkti 4.1. kohaselt oli hageja brutopalgaks 8.26 eurot tunnis ja punktist 3.2 tulenevalt pidi
9 (12)
2-11-44316 hageja töötama keskmiselt 8 tunni päevas. 2009. aasta novembris oli 21 tööpäeva, detsembris 23 tööpäeva, 2010. aasta veebruaris 19 tööpäeva ja märtsi 23 tööpäeva. Seega peab kostja tasuma hagejale brutotöötasu 2009. aasta novembri eest 1 387.68 eurot (21 x 5 x 8.26 eurot), detsembri eest 1 495.09 eurot (22 x 8 + 5) x 8.26, 2010.aasta veebruari eest 1 255.52 eurot (19 x 8 x 8.26) ja märtsi eest 1 519.84 eurot (23 x 8 x 8.26). Kokku 5 658.13 eurot.
36.Töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonist tulenevalt mõisteti töötaja kasuks välja kokku 9 430.86 eurot, s.h töötasu eeltoodud kuude eest kokku summas 6 500 eurot ning hüvitis TLS § 100 lg 1 alusel 1 465.43 eurot ja hüvitis TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 2 alusel 1 465.43 eurot. TVK on ekslikult välja mõistnud 9 430.86 eurot, tegelikult otsuse põhjenduste kohaselt tuli tööandjalt välja mõista 8 407.24 eurot (1 387.68 + 1 338.12 + 1 230.74 + 1 519.84 + 1 465.43 + 1 465.43). Ka hageja on eksinud oma arvestustega ja nõuab kostjalt tasu väljamõistmist kokku summas 5 476.38 eurot, s.h 2009. aasta novembri eest 1 387.68 eurot, detsembri eest 1 338.12 eurot, 2010. aasta veebruari eest 1 230.74 eurot ja märtsi eest 1 519.84 eurot. Kuna hageja nõuab kostjalt tasu töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetust väiksemas ulatuses ja see on kostjale soodsam, siis on põhjendatud hagi rahuldamine tööga kindlustamata aja eest tasu saamiseks summas 5 476.38 eurot ulatuses.
37.Kostja vastuväide, et lepingutähtaeg vastavalt lepingu punktile 1.2 saabus TsÜS § 102 kohaselt hetkel, kui hagejat teavitati tellimuse lõppemisest, ei ole õige. Esiteks kostja ei ole suutnud tõendada, kas ja milliste objektide teenindamiseks hagejaga leping sõlmiti. Lepingu juurde ei ole objektide nimekirja lisatud. Teiseks ei ole esitatud tõendeid objektide valmimise ehk tellimuste lõppemise kohta. Kostja poolt esitatud P R i kirja kohaselt väidetavalt kasutajafirma ei soovinud hageja teenused kasutada (TVK t. lk. 30, 31). Kuna poolte vahel on sõlmitud tööleping, pidi töölepingu ülesütlemine toimuma erakorraliselt TLS § 88 või § 89 alusel TLS § 95 lg 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Kostja on saatnud hagejale kuupäevata teate TLS § 89 lg 1 alusel töölepingu nr 080/09 alates 01.06.2011 lõpetamise, s.o erakorraliselt ülesütlemise kohta (TVK t. lk 15, 16). TLS § 89 lg 1 alusel tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kuigi kohtumenetluses kostja on väitnud, et ülesütlemine on toimunud ekslikult töölepingu seaduse alusel, arvestades, et pooled ei ole ülesütlemist vaidlustanud, on ülesütlemine kehtiv.
38.TLS § 100 lg 1 sätestab, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama paragrahvi lõike 5. alusel, kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. TLS § 97 lg 2 p 2 tulenevalt erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis tööaastat – vähemalt 30 kalendripäeva. Hageja on nõudnud kostjalt koondamishüvitise 1 456.43 eurot ja etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1 465.43 eurot väljamõistmist. Hageja on eksinud koondamishüvitise suuruses, sest töövaidluskomisjoni otsusest tulenevalt oli mõlema hüvitise suuruseks 1 465.43 eurot. Kostja ei ole täitnud lepingu ülesütlemisega kaasnevaid kohustusi. Kohus nõustub hagiga ka selles osas ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks TLS § 100 lg 1 järgi koondamishüvitist 1 456.43 eurot ja TLS § 97 lg 2 p 2, § 100 lg 5 alusel hüvitist 1 465.43 eurot.
10 (12)
2-11-44316 Viivise väljamõistmise nõue
39.TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel hagi muutmiseks ei hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Riigikohutu otsuse 3-2-1-113-11 punkti 55 kohaselt ei ole viivisenõude hilisema esitamise näol tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
40.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja ei ole töövaidluskomisjonile viivise väljamõistmise nõuet esitanud, viivise nõude esitas hageja 25.03.2012 ja 16.04.2012 (t. lk. 119125, 134- 140). Kuna töövaidluskomisjonile viivise nõuet ei ole esitatud ja tegemist on eraldi haginõude esitamisega, mida ITVS § 24 lg 3 alusel ei ole võimalik hagimenetluses esitada, siis esineb TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestatud alus selles osas hagi läbivaatamata jätmiseks, sest selles osas hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Teise astme kohtu poolt kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise tõttu formaalsetel alustel tühistamise vältimiseks, jätab ei jäta kohus hagi läbi vaatamata vaid jätab hagi selles osas rahuldamata. Vastuhagi
41.Vastuhageja nõudeks on töötajalt 451.15 eurot transpordikulude ja sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud väljamõistmine. Vaidlust ei ole selle üle, et vastuhageja töötajaga seoses sellises ulatuses kulutusi tegi.
42.Kohus on tuvastanud, et poolte vahel oli töösuhe. TLS § 38 sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse.
43.TsÜS § 142 lg 1 alusel õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud nõudele aegumise kohaldamist. Kohus rahuldab kostja taotluse, kohaldab vastuhageja nõudele aegumist ja jätab vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud
44.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja OÜ EstRek kanda.
45.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1 ja lg 2, § 631, § 632 1 sätete kohaselt.
11 (12)
2-11-44316 Kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/
Ifret Mamedguseinov
Ärakiri õige Nooremreferet
/allkirjastatud digitaalselt/
Irina Golubev
25.02.2013 Tartu Ringkonnakohtu
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 28. juuni 2012. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ EstRek kanda.
Kohtuotsus jõustus 29. märtsil 2013.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega Nooremreferent
Irina Golubev
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.