2.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 14. juulil 2011 tehtud kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamine.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hagejate VT ja JT kanda.
Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna 1(12)
2-11-30625 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17. detsembril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJATE NÕUE
1.VT (edaspidi hageja I) ja JT (edaspidi hageja II) esitasid 30. juunil 2011 Harju Maakohtule hagi Hüpoteeklaen OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2011/4244. Koos hagiavaldusega esitasid hagejad ka avalduse hagi tagamiseks, milles palusid peatada täiteasjas nr 022/2011/4244 menetluse kuni käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hilisemalt on hagejad hagi tagamise taotlust täiendanud, paludes tühistada ka täiteasjas juba tehtud täitetoimingud.
Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid hagejad ja AS ACE(registrikood XXX, kustutatud äriregistrist XXX) 10. juulil 2006 laenulepingu nr XXX(edaspidi krediidileping). Lepingu alusel võtsid hagejad (edaspidi ka krediidisaajad) 18. aastaks eluasemelaenu summas 45 879,40 eurot, eesmärgiga korteriomandi asukohaga XXX soetamiseks (hiljem omandas AS ACE krediidilepingust tulenevad õigused Allied Irish Banks, p.l.c. (edaspidi krediidiandja). Hageja I märgib, et 9. augustil 2010 saadeti talle krediidiandja poolt järgmiseks poolastaks maksegraafik, mille kohaselt oli hagejate laenujääk 41 321 eurot ja võlgnevus 1006,60 eurot. Hageja I väidete kohaselt ei nähtunud eelnimetatud kirjast seda, et krediidiandja tahaks lepingut üles öelda. Peale hagejate ja krediidiandja vahel toimunud telefonivestlust, teatas krediidiandja elektronkirjaga hagejatele, et neile kuuluv XXX korteriomand on arestitud ning suunatakse sundmüügile. Hagejad on seisukohal, et krediidiandja ei ole lepingu ülesütlemise teadet vastavalt seadusele mõlemale hagejale esitanud. Viidatakse lepingu punktile 19.1, mille järgi peavad kõik lepingu alusel edastatavad teated olema vormistatud kirjalikult eesti keeles ja edastatud isiklikult faksi teel (millisel juhul peab adressaat andma kinnituse teate kättesaamise kohta) või saadetud tähitud posti teel. Lepingu ülesütlemise teade saadeti hagejatele alles 2011.a mai kuus, milles sisalduvat ei saa seadusele ja lepingule vastavaks pidada. Hagi õigusliku põhjendusena tuginevad hagejad võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 416 ja 417, leides, et sätetest tulenevaid krediidilepingu ühepoolse lõpetamise eeldused ei ole krediidiandja poolt täidetud. Hagejad viitavad lisaks ka VÕS § 195 lg-s 4 toodule, 2(12)
2-11-30625 mis sätestab, et kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Seega on hagejad leidnud, et lepingu ülesütlemiseks oleks krediidiandja pidanud esitama kaks teadet. Sellest järeldavad hagejad, et antud juhul ei olnud kummalgi hagejatest tagatud mõistlik võimalus tahteavalduse kättesaamiseks ja sisuga tutvumiseks. Krediidileping tuleb lugeda kehtivaks ning seega ei tulene lepingu lõpetamisest õiguslikke tagajärgi, mis võimaldaksid täitemenetluse algatamist. Pärast laenulepingu loovutamist kostjale, pakuti hagejatele kostja poolt uusi krediidilepingu tingimusi. Kostja poolt pakutud maksegraafiku kohaselt kujunes igakuiseks laenu osamakseks 781,15 eurot ning hagejad leidsid, et kostja poolt pakutud tingimused muudavad oluliselt esialgse lepingu tingimusi, kuivõrd esialgse lepingu puhul oli igakuine osamakse umbes 310 eurot. Hagejad keeldusid lepingut uutel tingimustel sõlmimast, kuna uued tingimused olid hagejatele kui tarbijatele äärmiselt ebasoodsad. Hagejad jätkasid kostjale osamaksete tasumist viimatikoostatud maksegraafiku alusel summaga 310,72 eurot kuus, mille peale esitas kostja avalduse kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks. Hagejad leiavad, et tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine ning palub kohtul tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2011/4244.
18.mail 2012 kohtule esitatud seisukohas leiavad hagejad jätkuvalt, et krediidiandja eiras põhjendamatult võimaluse andmist läbirääkimisteks, mistõttu puudus krediidiandjal ka õigus leping üles öelda. Muu hulgas viitavad hagejad neile 12. oktoobril 2010 kohtutäituri vahendusel kätte toimetatud kirjale, millest üleüldse ei nähtunud, et tegemist on krediidilepingu ülesütlemise avaldusega.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista.
Ebaõige on hagiavalduses väidetu, justkui ei oleks krediidiandja hagejatele kätte toimetanud krediidilepingu ülesütlemiseteadet. Kostja väidete kohaselt saatis krediidiandja hagejatele 7. septembril 2010 jooksva võla teatise, milles palus hagejatel tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 22. septembriks 2010. Krediidiandja andis ka hagejatele võimaluse esitada ettepanekuid võlgnevuse tasumise osas ning selgitas, et kui hagejad tähtaegselt jooksvat võlgnevust ei tasu, on krediidiandjal õigus leping üles öelda. Kostja märgib, et 7. septembri 2010 kirjale hagejad ei reageerinud.
30.septembril 2010 esitas krediidiandja hagejatele täiendava meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 12. oktoobriks 2010. Ühes meeldetuletuskirjaga saatis krediidiandja ka teatise lepingu ülesülemise kohta. Ülesütlemise teatises hoiatati hagejaid, et jooksva võlgnevuse tähtaegsel mittetasumisel nõuab krediidiandja kogu lepingust tuleneva võlgnevuse s.o 42 480,13 euro tasumist hiljemalt 26. oktoobriks 2010. Teatises informeeris kostja hagejaid, et võlgnevuse sissenõudmisel on krediidiandja sunnitud rakendama lepingus ettenähtud meetmeid, sh algatama hagejate kinnisasja suhtes vara sundmüüki. Kostja märgib, et hagejad ei reageerinud ka täiendavate meeldetuletuste peale. Kostja lisab, et lepingu ülesütlemise kohta käiv teatis toimetati hagejale II kätte 12. oktoobril 2010 ning seda kohtutäituri vahendusel allkirja vastu aadressil XXX. Hagejale I toimetati teatis kätte tema abikaasa hageja II kaudu. Seega on kostja seisukohal, et 3(12)
2-11-30625 arvestades täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 213 ja TsMS § 332 lg-s 1 sätestatut, tuleb lepingu ülesütlemise teatis kättetoimetatuks lugeda mõlema hageja suhtes. Seega on kostja seisukohal, et hagejatel oli võimalus lepingust tulenevaid kohustusi täita rohkem kui 7 kuu jooksul alates ülesütlemisavalduse esitamisest enne kui kohtutäitur edastas hagejatele täitmisteate. Eelnevalt kirjeldatud kostja toimimisviis dokumentide kätte toimetamisel lükkab kostja arvates ümber ka hagejate väite, justkui ei oleks kummalegi hagejale tagatud mõistlik võimalus krediidiandaja tahteavalduse kättesaamiseks ja sisuga tutvumiseks. Ühtlasi leiab kostja, et ainetud on hagejate väited selle kohta, et kostja rikkus krediidilepingu ülesütlemisel VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud nõudeid. Kostja leiab, et eelmainitud võlaõigusseaduse sätetest tulev 14-päevase tähtaja määramine ja läbirääkimiste võimalus oli täidetud kostja poolt hagejatele saadetud 7. septembri 2010 kirjaga. Kirjas hagejatele antud 15-päevane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ja ettepanek läbirääkimiste pidamiseks jäeti hagejate poolt tähelepanuta. Kostja viitab ka
30.septembril 2010 hagejatele saadetud kirjale, milles anti hagejatele võla tasumiseks täiendav tähtaeg. Kuivõrd hagejad jätsid ka viimatinimetatud kirjast tulenevale reageerimata, leiab kostja, et olles eelnevalt hagejatele viidanud krediidiandja lepingu ülesütlemisele võimalusele, olid VÕS §-dest 416 ja 417 tulenevad nõuded täidetud. Kostja märgib, et kostja poolt nõude omandamise hetkeks oli krediidileping lõppenud ülesütlemisega ning kostja omandas krediidiandjalt nõudeõiguse kogu krediidilepingust tuleneva ja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse osas. Sellele tuginedes on ainetud hagejate väited nagu üritanuks kostja muuta kehtiva lepingu tingimusi. Kõnesolevale küsimusele juhtis kostja ka tähelepanu vastuses hagejate 12. mai 2011 kirjale, millele lisas kostja ka 12. oktoobril 2010 kätte toimetatud lepingu ülesütlemisavalduse.
MENETLUSE KÄIK
6.14. juuli 2011 määrusega rahuldas kohus hagejate taotluse hagi tagamiseks osaliselt, reguleerides hagi tagamiseks pooltevahelist õigussuhet ning peatas selleks täitemenetluse täiteasjas nr 022/2011/4244 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (vt toimik, I kd, lk 77-80).
Asja sisulisel arutamisel 23. novembril 2012 toimunud kohtuistungil jäid hagejad senises menetluses esitatud väidete ja nõude juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-st 11 tulenevalt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
10.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle.
4(12)
-
-
-
-
-
2-11-30625 Hagejate ja AS ACE (kustutatud äriregistrist 14.09.2009) sõlmiti 10. juulil 2006 hagis märgitud krediidileping, millega hagejad võtsid eluasemelaenu 18 aastaks summas 45 879,50 eurot korteriomandi ostmiseks Tallinnas aadressil XXX.
10.juulil 2006 sõlmiti hagejate ja AS ACE ka hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi hüpoteegi seadmise leping), millega seati hüpoteek hagejatele kuuluvale Tallinnas aadressil J.XXX asuvale korteriomandile (kantud kinnistusraamatu registriossa nr 5110401; edaspidi XXXkorteriomand) AS ACE (hüpoteegipidaja) kasuks hüpoteegisummaga 292 715 krooni. Muu hulgas on setud hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded hagejate vastu, mis tulenevad
10.juulil 2006 sõlmitud krediidilepingust ja selle võimalikest lisadest. Hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel kohustub hüpoteegiga koormatud eseme igakordne omanik lepingu punkti 3.2 järgi alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. XXX korteriomandile seatud hüpoteek on algse hüpoteegipidaja pool hiljem üle antud krediididandjale (Allied Irish Banks, p.l.c.) ning viimase poolt omakorda kostjale (vt ka toimik, II kd, lk 93-96). Hagejad ei täitnud krediidilepingust tulenevad kohustusi krediidiandja ees nõuetekohaselt ning 30. septembri 2010 seisuga oli sissenõutavaks muutnud nõudeid kogusummas 1678,04 eurot (s.o 26 300,76 kr), sh laenu tagastamata põhisumma 750,69 eurot, intressid 877,35 eurot ja leppetrahvid (trahvid võlgnevuse menetlemise eest) 50 eurot.
2.juunil 2011 esitas kostja kohtutäitur Elin Vilippusele avalduse, milles palub rahuldada krediidilepingu järgi sissenõutavaks muutnud nõuded kogusummas 40 673,56 eurot hagejatele kuuluva XXX korteriomandi sundmüügist saadavate vahendite arvel. Kostja täitmisavalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetluse (täiteasja nr 022/2011/4244).
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas krediidileping on krediidiandaja (st kostja õiguseellase) poolt kehtivalt üles öeldud ning kas täitemenetluse alustamine kogu krediidilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks on põhjendatud.
12.10. juulil 2006 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu (vt toimik, I kd, lk 25-27) punkti 3.3.1 järgi tagab hüpoteek kõiki hüpoteegipidaja (kostja) nõudeid hagejate vastu, mis tulenevad 10. juulil 2006 sõlmitud krediidilepingust ja selle võimalikest lisadest. Hagejatele kuuluvale XXX korteriomandile seatud hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale (kostjale) õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (asjaõigusseadus (AÕS) § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse (sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik). Selline realiseerimise õigus saab tuleneda ka nn kohese sundtäitmise kokkuleppest TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu
24.oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 , p-d 13, 14; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt nt: Riigikohtu 5. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). AÕS § 279 lg-st 1 tulenevalt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 279 lg 2 järgi võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka tulevikus tekkivat 5(12)
2-11-30625 nõuet. AÕS § 338 lg 2 järgi on võimalik hüpoteegi üleandmine hüpoteegipidaja ja hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud kokkulepe alusel.
13.Eeltoodu põhjal järeldab kohus, et kostjal kui hüpoteegipidajal oli TMS § 2 lg 1 pst 19 (ja AÕS § 352 lg-st 1) tulenevalt põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtutäituri poole ja nõuda, et hüpoteegi realiseerimiseks müüdaks koormatud kinnisasi. Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, mille järgi võiks hüpoteegi seadmise lepingu punktis 3.3.1 sisalduv tagatiskokkulepe olla tühine, mh keelatud tüüptingimusena.
14.Järgnevalt analüüsib kohus kostja täitmisavalduses märgitud nõuete sissenõutavust. AÕS § 325 lg 4 järgi hüpoteek tagatavat nõuet ei eelda. Siiski ei või hüpoteeki realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt nt: Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1104-08, p 12).
15.Krediidilepingu (vt toimik, I kd, lk 17-24) punktist 12.2 tuleneb, et kui krediidisaajad (st hagejad) ei ole täielikult või osaliselt tasunud krediidiandajale vähemalt kolme üksteisele järgnevat graafiku alusel tasumisele kuuluvat summat, on krediidiandjal õigus määrata krediidisaajatele kuni kahenädalane tähtaeg ning nõuda nimetatud tähtajaks puudujääva summa täielikku tasumist või krediidisaajate põhjendatud ajakava võlgnevuse tasumise kohta hilisema perioodi jooksul. Kui krediidisaajad ei ole krediidiandja poolt antud tähtaja jooksul võlgnevust tasunud või esitanud krediidiandja poolt aktsepteeritud kinnistusi või ajakava võlgnevuse tasumise kohta hilisema ajavahemiku jooksul, on krediidiandjal õigus krediidilepingu punktist 12.4 lähtudes leping üles öelda. Kostja poolt esitatud lepingu maksegraafiku täitmise raportist nähtuvalt olid hagejad krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisega pidevalt viivituses alates 2008. aasta juunist. Seitsmeteistkümne võlgnevuses oldud kuu järel tasusid hagejad oma võlgnevuse, kuid 2010. aasta veebruaris tekkis taas võlgnevus (vt toimik, I kd, lk 136139). Enne ülesütlemisavalduse esitamist olid hagejad olnud krediidilepingust tulenevate kohustuste tasumisega pidevalt viivituses üle üheksa kuu. Hagejad iseenesest ka ei vaidlusta, et sattusid viivitusse krediidilepingust tulenevate igakuiste kohustuste täitmisega. Hagejate esindaja on eelmenetluse käigus kinnitanud, et 30. septembri 2010 seisuga oli sissenõutav summa 1678,04 eurot, sh laenu tagastamata põhiosa 750,69 eurot, intressid 877,35 eurot ja leppetrahvid kogusummas 50 eurot (vt toimik, I kd, lk 193).
16.Eeltoodust võib järeldada, et krediidilepingu ülesütlemise eelselt oli täidetud lepingu ülesütlemise eeldus, mille kohaselt võib krediidiandja lepingu üles öelda, kui krediidisaajad ei ole täielikult või osaliselt tasunud krediidilepingust tulenevaid maksed vähemalt kolmele üksteisele järgneval kuul. 7. septembril 2010 väljastatud kirjas on kostja õiguseellane (Allied Irish Banks, p.l.c.) saatnud hagejale teatise jooksva võla kohta kogusummas 1367,32 eurot ning palutud tasuda see hiljemalt 22. septembriks 2010. Samas kirjas on hagejaid hoiatatud, et krediidiandaja on õigustatud krediidilepingu üles ütlema, kui summat nimetatud tähtpäevaks ei tasuta ega jõuta kokkuleppele summade tasumise osas (vt toimik, I kd, lk 130).
17.Hagejad leiavad, et krediidilepingut ei saa siiski lugeda üles öelduks (krediidiandja ülesütlemisavaldusel (vt toimik, I kd, lk 131-132) ei ole õiguslikke tagajärgi). Esiteks ei ole ülesütlemisavaldust hagejate arvates nendele nõuetekohaselt kätte toimetatud 6(12)
2-11-30625 ning teiseks ei ole krediidiandja ülesütlemisel järginud VÕS § 416 lg-st 2 lähtuvat nõuet.
18.Vaidlusaluse krediidilepingu ülesütlemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused (eeskätt oluline lepingurikkumine). VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-st 1 lähtuvalt tuleb taoline kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. VÕS § 195 lg-st 4 tuleneb seejuures, et kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt.
19.Kohus ei nõustu asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal väitega, et ülesütlemisavaldust ei ole hagejatele kätte toimetatud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 5 kohaselt võib tahteavalduse teisele isikule teha ka kohtutäituri vahendusel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seda võimalust on krediidiandja praegusel juhul kasutanud. Asja materjalide hulgas olevast tahteavalduse kättetoimetamise aktidest (vt toimik, II kd, lk 9-10) ilmneb, et ülesütlemisavaldus on hagejale II hagejate elukohas (XXX, Tallinn) isiklikult kätte toimetatud 12. oktoobril 2010. Samal ajal ja samas kohas toimetati kätte ülesütlemisavaldus ka hagejale I, selle võttis hageja I nimel vastu tema abikaasa (hageja II). Vastavalt TMS §-le 213 kohaldatakse tahteavalduse kättetoimetamisele kohtutäituri vahendusel tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta sätestatut (kui seadusest ei tulene teisiti). Kohtutäitur võib kasutada kõiki kohtule dokumendi kättetoimetamiseks lubatud viise. TsMS § 322 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusdokumendi saajat ei saada tema eluruumis kätte, loetakse dokument saajale kättetoimetatuks ka kättetoimetamisega tema eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule. Kohtupraktikas on leitud, et TsMS § 322 lg 1 järgi saab üldjuhul lugeda menetlusdokumendi saajale kättetoimetatuks ka juhul, kui selle võtab saaja asemel vastu temaga samas eluruumis elav isik, sh abikaasa (vt nt: Riigikohtu 2. märtsi 2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-2-1010, p 13). Seega saab ülesütlemisavalduse lugeda 12. oktoobril 2010 kättetoimetatuks ka hagejale I.
20.Seoses hagejate väidetega lisab kohus, et viidatud TsÜS § 69 lg 2 teise lause sisust ei tulene, et avalduse saaja peaks tingimata olema tutvunud taheavalduse sisuga. Piisab sellest, et tahteavaldus on jõudnud tema mõjusfääri (praegusel juhul elukohta) ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kõnealuse ülesütlemisavalduse adressaadiks olid mõlemad hagejad, seega on leping üles öeldud mõlema laenuvõtja suhtes ühiselt (VÕS § 195 lg 4). Kohus lisab, et sisuliselt on hagejad kohtumenetluse käigus ülesütlemisavalduste kättesaamist 12. oktoobril 2010 möönnud (vt hagejate poolt 21. mail 2012 esitatud menetlusdokumendi punkti 2). Asjaolu, et 30. septembri 2010 ülesütlemisavaldus on hagejatele kostja poolt edastatud uuesti ka 2011. aasta mais, ei oma kohtu hinnangul õiguslikku tähtsust.
21.Hagejate hinnangul ei ole krediidiandja lepingu ülesütlemisel järginud ka VÕS §-dest 416 ja 417 lähtuvaid nõudeid. Hagejate esitatud asjaoludest nähtuvalt puudutab 7(12)
2-11-30625 etteheide konkreetsemalt VÕS § 416 lg-st 1 tulenevat eeldust, mille kohaselt peab krediidiandja olema andnud tarbijale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Samuti on krediidiandja rikkunud VÕS § 416 lg 2, mille kohaselt peab krediidiandja pakkuma tarbijale hiljemalt koos sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega võimaluse läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks.
22.Kohus hagejate osundatud seisukohaga ei nõustu. Ülesütlemisele eelnevalt on krediidiandja asja materjalidest nähtuvalt saatnud 7. septembril 2010 hagejatele jooksva võla teatise, milles palus hagejatel tasuda tekkinud võlgnevuse hiljemalt 22. septembriks 2010. Samas teatises palutakse hagejatel võtta kindlasti esimesel võimalusel krediidiandjaga ühendust võlgnevuse tasumist puudutavate ettepanekute osas (vt toimik, I kd, lk 130). Kõnealuses teatises selgitas krediidiandja muu hulgas, et kui jooksev võlgnevus summas 1367,32 eurot ei ole hagejate poolt tasutud hiljemalt
22.septembriks 2010 või kui nimetatud tähtajaks ei ole hagejad jõudnud krediidiandjaga kokkuleppele summade tasumise osas, on krediidiandjal õigus hagejatega sõlmitud krediidileping üles öelda ning nõuda hagejatelt kogu lepingu alusel võlgnetava summa tasumist.
7.septembri 2010 teatis on hagejatele kostja väidete kohaselt saadetud (samal päeval) nii tähitult kui lihtkirjaga. Vastavalt krediidilepingu punktile 19.1 peavad kõik sama lepingu alusel edastatavad teated olema vormistatud kirjalikult eesti keeles ja edastatud isiklikult, faksi teel (millisel juhul peab adressaat andma kinnituse teate kättesaamise kohta) või saadetud tähitult posti teel poole ametlikul aadressil, milleks hagejate puhul on XXX, Tallinn. Punkti 19.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et kasutades mistahes teadete kättetoimetamisel Eesti Vabariigis postiteenuse pakkujate abi, loetakse teade kättesaaduks viie päeva jooksul arvates selle postitamisest, kui postiasutus ei tõenda vastavale dokumentatsioonile tuginedes teisiti. Kostja esitatud AS-i EP töötaja 25. juuni 2012 e-kirjast nähtub, et krediidiandja hagejale I saadetud tähtkiri saabus Lasnamäe kandekeskusesse 8. septembril 2010 (vt toimik, II kd, lk 11). Kohtu hinnangul ei ole krediidilepingu punktis 19.2 sisalduv kokkulepe keelatud tüüptingimusena tühine. Hagejad ei ole menetluses esitanud ka sellekohaseid väiteid ega asjaolusid. Eeltoodust johtuvalt võib lugeda krediidiandja poolt 7. septembril 2010 saadetud teatise hagejatele kättetoimetatuks 12. septembril 2010.
23.Krediidiandja krediidilepingust taganemise avaldus tuleb lugeda hagejatele kätte toimetatuks 12. septembril 2010. Seega oli hagejatel 7. septembri 2010 teatise kättesaamisest arvates kuni lepingu ülesütlemisavalduse tegemiseni (30. septembril 2010) aega rohkem kui 14 päeva võlgnetava summa tasumiseks või krediidiandjaga läbirääkimistesse astumiseks. Lisaks on hageja ka eelkäsitletud ülesütlemisavalduses andnud hagejatele täiendava tähtaja kuni 12. oktoobrini 2010 jooksva võlgnevuse tasumiseks ning palunud võtta kindlasti esimesel võimalusel krediidiandjaga ühendust võlgnevuse tasumist puudutavate ettepanekute osas. Kuigi hagejad said ülesütlemisavalduse kätte 12. oktoobril 2010, ei ole nad tuvastatud asjaolude põhjal ka pärast seda võtnud 14 päeva jooksul krediidiandjaga ühendust sooviga võlgnevuse tasumise osas kokkuleppele jõuda. Hageja I oli saatnud küll 11. oktoobril 2010 krediidiandjale e-kirja, kus on selgitanud rahalisi võimalusi krediidilepingu täitmise jätkamiseks, kuid krediidiandja on vastava ettepaneku vastuskirjaga tagasi lükanud (vt toimik, I kd, lk 31-32, tõlge lk 156). Krediidiandja poolt hagejatele läbirääkimiste võimaluse pakkumine nähtub kaudselt ka kliendi ja panga vahelise korrespondentsi ülevaatest (vt toimik, II kd, 12-13). 8(12)
2-11-30625 Sellest ilmneb muu hulgas, et 2010. aasta suvel saatis krediidiandja hagejatele viis jooksva võla teatist ja korraldas poolte vahel täiendavalt ka kokkusaamise pärast seda kui selgus, et hagejate omandis olevat kinnistut koormab keelumärge AA AS kasuks.
24.Eelnenust nähtub üheselt, et VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused hagejate kui tarbijatega sõlmitud krediidilepingu ülesütlemiseks olid täidetud. Seonduvalt poolte väidetega lisab kohus siinkohal, et VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud 14-päevalise tähtaja määramisel ei pea arvestama üksnes viimast võlateatist. VÕS § 416 lg 1 eesmärk on kaitsta tarbijast laenuvõtjat ja selle normi mõtteks ei ole keelata krediidiandjal korduvate täiendavate tähtaegade andmist (nagu krediidiandja on käesoleval juhul teinud).
25.Hagejate väidetest järelduvalt heidavad nad kostjale ja tema õiguseellastele ette ka hea usu põhimõtte rikkumist krediidilepingust tulenevate õiguste teostamisel. Hagejate hinnangul on võlausaldajad käitunud vastuoluliselt. Eraõiguses kehtiv hea usu põhimõte (TsÜS § 138, VÕS § 6) sisaldab endas ka vastuolulise käitumise keeldu. Hea usu põhimõttele tuginedes saab kohus erandkorras piirata ka subjektiivsete õiguste kasutamist (vt nt: Riigikohtu 18. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18 ja 19). Hagejad osundavad teise lepingupoole vastuolulist käitumist põhjendades kostja ja krediidiandja 18. veebruari 2011 ühisele kirjale (vt toimik, I kd, lk 33). Kirjas on märgitud, et nii krediidilepingust tulenevad nõuded kui nõuete täitmise tagamiseks seatud hüpoteek on loovutatud kostjale. Sama kirja kohaselt on kostja üle võtnud krediidilepingu teenindamise ja lepingust tulenevate nõuete sissenõudmise ning krediidilepingu tingimused, mida sama teatisega ei ole muudetud, jäävad kehtima. Kohus nõustub iseenesest hagejatega, et kõnealuse 18. veebruari 2011 kirja sisu võib (selle väga üldise sõnastuse tõttu) tekitada tarbijast krediidisaajas ebaselgust, kas krediidiandja ikkagi on lugenud krediidilepingu üles öelduks. Hagejad ei saanud sellest kirjast teha kohtu arvates siiski järeldust, et krediidileping kehtib (st et lepingut ei ole üles öeldud). Hagejate vastupidised väited ei ole veenvad. Esiteks saab kohtu hinnangul lugeda tõendatuks, et hagejad olid krediidilepingu ülesütlemisavalduse tegelikult 12. oktoobril 2010 kätte saanud (vt otsuse põhjenduste p 19). Käsitletavas
18.veebruari 2011 kirjas puudub kinnitus, et krediidiandja ei ole krediidilepingut üles öelnud. Teiseks ei ole hagejad tasunud asja materjalide põhjal otsustades pärast 2010. aasta oktoobrit ka ise ühtegi krediidilepingu järgset osamakset (alles 2011. aasta märtsis on kostjale tasutud 781 eurot). Kolmandaks on hagejad 23. veebruaril 2011 kostjale esitatud avalduses kinnitanud võlgnevust kostja ees summas 44 482 eurot ning palunud kuni 30. aprillini 2011 (hüpoteegiga koormatud) korteriomandi osas sundtäitmist mitte alustada (vt toimik, I kd, lk 34, tõlge lk 204). Seega ei olnud hagejatel, sõltumata 18. veebruari 2011 kirja sisust, eksiarvamust selles, et krediidileping on üles öeldud ning sellega seoses on neil tekkinud kohustus kogu laenujääk tagastada. Menetluses on hagejad andnud osundatud 23. veebruari 2011 avaldusele küll teistsuguse sisu, kuid sellekohased väited on kohtu hinnangul väheveenvad. Kohus nõustub kostja poolt märgituga, et nõuete loovutamine krediidiandja poolt kostjale ei mõjutanud ülesütlemisavalduse kehtivust ja sellest tulenevat nõudeõigust. Krediidiandja on loovutanud kostjale ülesütlemisest tekkinud võlasuhtest tulenevad nõuded. XXX korteriomandile seatud hüpoteek tagab ka neid nõudeid.
26.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagejad on krediidilepingu ülesütlemisavalduse 12. oktoobril 2010 kätte saanud. Ülesütlemisavalduses on piisavalt selgelt väljendatud 9(12)
2-11-30625 krediidiandja tahe leping lõpetada (üles öelda), kui hagejad lepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud kohustusi (st jooksvat võlgnevust) täiendava tähtaja jooksul ei täida. Kohus märgib, et VÕS § 116 lg-st 5 tulenevalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine (vt nt: Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 11). VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused tarbijaga sõlmituid krediidilepingu ülesütlemiseks olid kohtu hinnangul samuti täidetud. Seega on krediidileping on krediidiandja poolt kehtivalt üles öeldud. Krediidilepingu punkti 12.4 alapunktidest tulenevalt on krediidiandjal õigus lepingu ülesütlemise korral nõuda muu hulgas võlgnetava võlakohustuse tasumist ja kogu tagastamata laenu põhisumma tagastamist. VÕS § 195 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega on täitemenetluse alustamine kogu krediidilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks põhjendatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
27.Seonduvalt hagejate väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Poolte esitatust ilmneb, et 2011. aasta veebruarist kuni täitmisavalduse esitamiseni on hagejate ja kostja vahel toimunud läbirääkimised. Samas ei oma see krediidilepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamise seisukohast tähtsust. Poolte esitatust ilmneb selgelt, et nad on pidanud läbirääkimisi uue laenulepingu sõlmimiseks, et refinantseerida vaidlusaluse krediidilepingu ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud kohustusi (vt toimik, I kd, lk 35-38 ja 39). Siiski ei ole pooled asja materjalidest nähtuvalt uue laenulepingu kõikides olulistes tingimustes kokkuleppele jõudnud (mh ei ole hagejad aktsepteerinud kostja poolt nõutud intressi). Kohus ei leia, et kostja oleks pidanud kõnealuseid läbirääkimisi lepingu sõlmimise tahteta või muul moel pahauskselt. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on pooled 23. veebruaril 2011 isegi sõlminud ajutise kokkuleppe laenujäägi tagastamiseks, kuid hagejad ei ole ise selle kokkuleppe jätkamist soovinud või võimalikuks pidanud (vt toimik, I kd, lk 44). Kohus lisab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 2 esimesest lausest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks üldjuhul vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seda kinnitavad ka ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse põhimõte. Võlaõigusseaduses konkretiseerivad lepinguvabaduse põhimõtet mh § 8 lg 1 ja § 9 lg 1. Seega ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Siiski ei ole lepinguvabaduse põhimõte absoluutne. Riigikohus on 4. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud otsuse 31. punktis leidnud, et lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). Praegusel juhul taolist olukorda pooltevahelistes suhetes kohtu hinnangul ei eksisteeri. Hagejatel on mõistlik alternatiivne võimalus sõlmida refinantseerimise eesmärgil laenuleping krediidisasutuse või mõne teise finantsteenuse pakkujaga.
28.Eelnenust johtuvalt ei ole asjakohased ka hagejate väited, nagu püüaks kostja kehtiva krediidilepingu tingimusi ühepoolselt muuta. Kostja on pakkunud hagejatele võimalust krediidilepingu ülesütlemise järgselt sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ajatamiseks (seades selleks omalt poolt täiendavaid tingimusi). Asjaolu, et hagejad ja 10(12)
2-11-30625 kostja ei jõudnud läbirääkimiste tulemusena kokkuleppele krediidilepingu ülesütlemisel tekkinud võlgnevuse ajatamise tingimustes, ei välista krediidiandja poolt kostjale loovutatud õiguste kasutamist, mh sundtäitmise nõudmist hüpoteegiga koormatud vara arvel.
29.Krediidiandja poolt krediidilepingu alusel hagejatele maksegraafiku väljastamine 9. augustil 2010 (vt toimik, I kd, lk 30) ei piiranud krediidiandja õigust krediidileping hiljem üles öelda. Koos maksegraafikust teavitamisega on krediidiandja hagejaid (samas kirjas) ka informeerinud, et 9. augusti 2010 seisuga moodustas krediidisaajate jooksev võlg 1006,60 eurot. Krediidilepingu ülesütlemise kehtivuse seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et 2011. aasta maikuust asusid hagejad kostjale igakuiselt tasuma krediidilepingust tulenevaid osamakseid (oletatavas) suuruses 310,72 eurot (vt toimik, II kd, lk 22-28). See ei muuda varasemat lepingurikkumist olematuks. Nimetatud makseid on kostja krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisena arvestanud (vt toimik, II kd, lk 30, 39-41).
30.Hagejad on menetluses ka väitnud, et nad ei saa piisavalt aru eesti keelest, sh termini ülesütlemine sisust. Kohtu hinnangul ei oma need väited praeguse asja lahendamise seisukohast iseseisvat õiguslikku tähtsust. Krediidileping on sõlmitud eesti keeles. Lepingu allkirjastamisega on hagejad muu hulgas kinnitanud, et nad on kogu lepingu läbi lugenud ja on teadlikud lepinguga endale võetud kohustustest. Lepingu punktis 19.1 sisaldub kokkulepe, et ka kõik lepingu alusel edastavad teated peavad olema vormistatud eesti keeles. Isegi kui hagejatele jäi mõistetamatuks termini ülesütlemine tähendus, pidid nad 30. septembri 2010 ülesütlemisavalduse sisust tervikuna mõistlikult aru saama, et kui nad ei tasu krediidilepingu järgset jooksvat võlgnevust krediidiandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul (s.o hiljemalt 12. oktoobriks 2010), loeb krediidiandja krediidilepingu lõppenuks ning kogu laenu jäägi tasumise kohustus muutub sissenõutavaks.
31.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Lähtudes TsMS § 386 lg-s 4 sätestatust, tühistab kohus käesoleva otsusega 14. juuni 2011 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud asjas hagejate kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). 11(12)
2-11-30625 Indrek Parrest kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.