Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. oktoober 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-11-13483
Tsiviilasi
Reinhold Juusi hagi AS Hoolekandeteenused vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
443,08 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 1. detsembri 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Hoolekandeteenused apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. september 2012
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – AS Hoolekandeteenused (rk: 10399457), esindajad advokaa Evelin Pärn-Lee Vastustaja (hageja) – Reinhold Juus (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Anne Vissak Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1. detsembri 2011 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
esindajad
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
esitanud valeandmeid oma hariduse kohta ja viinud sellega kostja tahtlikult eksimusse, siis on hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ebamõistlikult suur.
01.01.2009 ebamõistliku tähtaja jooksul, leidis kohus, et kostja on sellega rikkunud vähemalt TLS § 88 lg-s 4 sätestatud nõuet. Hageja väited, et töölepingu ülesütlemisel kohtles kostja teda teistega ebavõrdselt ega pakkunud teist töö (kirjalikult), ei ole põhjendatud. Kuna kostjal ei olnud vabu töökohti, mida oleks saanud hagejale enne töölepingu ülesütlemist pakkuda, siis ei ole ta rikkunud TLS § 88 lg-s 2 sätestatud nõuet. Ka ei ole seaduslik väide, et vabade töökohtade puudumist oleks kostja pidanud hagejale teatama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lähtudes sellest, et töölepingu ülesütlemisel eiras kostja TLS § 88 lg-s 4 sätestatud nõuet, siis on töölepingu ülesütlemine hagejaga TLS § 104 lg 1 alusel tühine ning seda ei saa TLS § 107 lg 1 alusel lugeda lõppenuks ülesütlemisega. Seega puudub kohtul alus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Arvestades, et hageja on nõudnud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist ja kostja ei pea võimalikuks hagejaga töösuhte jätkamist, siis saab järeldada, et mõlema poole tahe on tööleping lõpetada. Kuna töölepingu lisa 2 kohaselt oli hageja viimane tööpäev 27.01.2011, siis lõpetas kohus töölepingu alates 28.01.2011 TLS § 107 lg 2 alusel poolte taotlusel. Kohus leidis, et hageja hüvitisenõue – kolme kuu keskmise töötasu, s.o 1476,93 euro ulatuses, ei ole mõistlik ega põhjendatud ning seda tuleb vähendada. Hageja töötas kostja juures muu hulgas XXXX- ja XXXX na ning alates 01.01.2009 vajas ta kehtiva SHS § 1134 lg 1 p 1 kohaselt tegevusjuhendaja ametikohal töötamiseks vähemalt XXXX t. V K arvestusraamatu andmete järgi jäi hagejal XXXX. a XXXX klass lõpetamata, s.o XXXX omandamata. Lähtudes sellest, et hageja ise ei ole olnud vajalikul määral hoolas ega ole XXXX e omandamiseks midagi ette võtnud ning kostja juures töötades oli tal alates 01.01.2009 selleks aega ligi kaks aastat, mis peaks XXXX e viimase klassi lõpetamiseks olema igati mõistlik ja piisav aeg, siis vähendas kohus TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist tema ühe kuu keskmisele töötasule, s.o 443,08 eurot.
teadlik, et tal puudub XXXX , ning asus tööle XXXX ametikohale, mis eeldab XXXX e olemasolu, siis on hageja selline käitumine pahatahtlik ja kostjat eksitav. Seetõttu ei ole õige ka kohtu väide, et kostja käitumisest saab järeldada, et kostja ei pidanud ametijuhendis fikseeritud haridusnõuet ja sellest kinnipidamist hageja puhul oluliseks. Esimesed kahtlused tekkisid kostjal alles 2009. a teisel poolel ning kostja palus hagejal esitada XXXX t tõendav dokument. Hageja seda vaatamata korduvatele suulistele järelpärimisele ei teinud; 3) ei pidanud kostja andma hagejale täiendavat tähtaega selleks, et hageja oleks saanud viia ennast vastavusse seadusega kehtestatud nõuetega. Kohtu seisukoht õigustab õigusvastast tegevust, mis ei saa olla täiendava tähtaja andmise mõtteks. SHS § 1134 lg 1 p-s 1 XXXX le kehtestatud XXXX nõue on imperatiivne nõue, millest ei saa töölepingu poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Tulenevalt põhimõttest, et seadused on täitmiseks, saab hageja töötada kostja juures ainult juhul, kui tal on vastav nõue täidetud. Tööandja ei saa ühepoolselt otsustada, et ta siiski lubab isikul edasi töötada, rikkudes seadusest tulenevat keeldu. Sellisel juhul on kohaldatav TsÜS §-st 87 tulenev põhimõte, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Keeld võib avalduda ka kaudselt ning olla tuletatav normi sisust. Ka SHS § 1134 lg-st 1 on tuletatav keeld mitte võimaldada töötada tegevusjuhendajana isikul, kes ei oma XXXX t. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-145-02 järgi võib ametikohale riiklikult kehtestatud haridusnõuete muutumisel tööandja töölepingu lõpetada, kui töötajal ei ole võimalik kehtivat kutsetunnistust esitada. Tähtsust ei oma asjaolu, kas töötamiseks vajalik dokument puudus juba tööle asumisel või kaotas kehtivuse töötamisel ajal toimunud kvalifikatsiooninõuete muutumisel. Kohtu tõlgenduse kohaselt võiks tööandja ja töötaja leppida kokku tähtaja eesmärgiga hiilida kõrvale seadusest tulenevate nõuete täitmisest. See muudaks mõttetuks seadusega imperatiivsete haridusnõuete kehtestamise. Kohtu seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1145-02, SHS § 1134 lg 1 p-s 1 kehtestatud haridusnõude eesmärgiga, TsÜS §-ga 87, TLS § 88 lg 4 mõttega, samuti põhimõttega, et seadused on täitmiseks. Seadusest tulenevate nõuete täitmine on töötaja riisiko, kuna tööandjal ei ole võimalik töötaja eest haridusnõudeid täita. Haridusnõuetele mittevastava töötaja tööle lubamine toob sotsiaalhoolekandeteenuseid pakkuvale ning riigi rahastamisest sõltuvale ettevõttele kaasa riigi finantseeringu kaotamise, kuna rahastamistaotluses saab esitada vaid haridusnõuetele vastavaid töötajaid; 4) on vale ja üllatuslik kohtu seisukoht, et kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et enne töölepingu ülesütlemist ei andnud ta hagejale võimalust XXXX t tõendava dokumendi esitamiseks. Kostja on korduvalt märkinud, et hageja käest on XXXX t tõendavat dokumenti küsitud, kuid hageja ei ole seda vaatamata korduvatele pärimistele esitanud. Samuti tõendas kostja seda töövaidluskomisjonis tunnistaja E.T. ütlustega ning hageja ei ole E.T. ütlusi kahtluse alla seadnud. Lähtudes eeltoodust taotleb apellant ringkonnakohtult täiendava tõendi (tunnistaja E.T. ütlused) vastuvõtmist. Kui kohus ei pea võimalikuks täiendavate tõendite esitamist, siis palub apellant võtta arvesse töövaidluskomisjoni istungil E.T. poolt antud ütlused, et hagejale oli antud võimalus XXXX t tõendava dokumendi esitamiseks.
põhjendatud, eriti veel juhul, kui pooled on äärmiselt ebavõrdses seisus – ühel pool suur äriühing ning teisel pool ilma XXXX eta üksikisik. Isikukaart on tööandja sisedokument ja selle õigsuse eest vastutab tööandja, kuna töötajal puudub sellealane pädevus ning ka võimalus. Kostja on rikkunud hoolsuskohustust, kui on täitnud isikukaardi ebaselgelt ja puudulikult. Kohtuistungil ei osanud kostja vastata küsimusele, kes isikukaardi täitis. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks oma väidet, et hageja andis isikukaardi täitmise ajal valeinformatsiooni või jättis olulise info teatamata. Järgarvude kirjutamise õigekirjareeglid sätestavad, et järgarvu eristatakse arvust punkti lisamisega arvule. Seega on üheselt tõendatud, et tööle võtmisel hageja teatas, et tal on XXX. klass lõpetamata. Ametijuhendi allkirjastamisega on hageja märkinud, et on tutvunud ametijuhendiga, mida talle on tutvustatud peale tööle vormistamist ja enne tööle asumist. Selle allkirja õiguslik tähendus ei saa olla see, et hageja on kinnitanud, et tal on XXXX . Apellandi põhjendus selgitustaotluse esitamise kohta Sotsiaalministeeriumile on asjakohatu, kuna selgitustaotlus on esitatud 15.03.2010. Hageja võeti tööle 02.05.2008 ja eeldatavalt täideti ka isikukaart samal ajal. Töötajat koolitati ja edutati kuni 18.12.2011 olukorras, kus juba 2009. a lõpus oli kostjale teada, et hagejal ei ole XXXX t. Kostja leiab, et hageja on käitunud pahatahtlikult, samas ei ole kostja isegi möönnud, et tema käitumine oleks töötaja suhtes võinud olla lugupidav ja temaga arvestav; 3) oleks kostja pidanud andma hagejale täiendava tähtaja selleks, et hageja oleks saanud viia ennast vastavusse seadusega kehtestatud nõuetega, ning kostja oleks pidanud lähtudes mõistlikkuse põhimõttest kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis andma hagejale mõistliku tähtaja XXXX t tõendava dokumendi esitamiseks koos hoiatusega, et kui ta määratud tähtajaks dokumenti ei esita, siis öeldakse tööleping üles. Kostja väitel sai ta hageja hariduse puudumisest teada 2009. a teisel poolel ning siis oleks olnud samuti võimalus võtta tarvitusele vajalikud meetmed. Antud mõistliku tähtaja jooksul oleks hagejal olnud võimalik omandada XXXX . Selle asemel saadeti hageja veel 26.03.2010 XXXX ja 15.-18.11.2010 XXXX. Hageja edutamise ning koolitamisega rõhutas kostja järjepidevalt, et tegemist on tubli töötajaga, kellega tööandjal ei ole mingeid probleeme; 4) ei pea vastustaja vajalikuks E.T. tunnistajana üle kuulata, kuna vastustaja ei vaidlusta E.T. töövaidluskomisjonis antud ütlusi, et 2010 suvel küsis ta hagejalt haridust tõendavat dokumenti ja hageja vastas, et tal ei ole. Seepeale ütles E.T., et „Too midagigi“. Eeltoodu ei muuda asjaolu, et kirjalikus taasesitatavas vormis mingeid tähtaegu hagejale ei antud. Vastustaja toetab E.T. töövaidluskomisjonis antud ütluste avaldamist. E.T. on kinnitanud, et hageja oli nii tubli töötaja, et „temaga võiks luurele minna“, ning ka seda, et hageja vastas haridust tõendava dokumendi nõudmisele, et tal ei ole; 5) soovib vastustaja esitada täiendava tõendina koopia oma V K arvestuste raamatust nr 18, mida maakohus ei pidanud vajalikuks asja juurde võtta. Tegemist on dokumendiga, mille hageja esitas pärast E.T. korduvat küsimist. Dokumendist nähtub, et hageja on sooritanud arvestusi veel XXXX mais ning lõputunnistuse saamisest on teda lahutanud vaid mõned tegemata eksamid; 6) on vastustaja nõus kohtu seisukohaga, et kohtukulud tuleb jätta poolte endi kanda.
Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et antud juhul esines TLS § 88 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt ning selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus alates 01.01.2009 kehtestati seadusega tegevusjuhendaja XXXX e nõue ning kui kostjal tekkisid juba 2009. a teisel poolel kahtlused hagejal XXXX e puudumises, siis töölepingu ülesütlemine kostja poolt 27.12.2010 ei ole toimunud mõistliku aja jooksul TLS § 88 lg 4 tähenduses. Kostja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, millised oleks takistanud teda juba 2009. a hagejale olukorda selgitama ning küsima hagejalt seisukohta XXXX e omandamise suhtes. Sotsiaalministeeriumile 15.03.2010 selgitustaotluse esitamine ei kinnita töölepingu ülesütlemist mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamist. Valga Kaugõppekeskkooli arvestuste raamat tõendab, et R. Juus võeti vastu VIII klassi 1967. a ning veel 1968. a mais sooritas ta arvestusi ja kinnitab hageja väidet, et tööandja nõudmisel oleks ta XXXX e omandanud. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja käitumisest (näit koolitustele saatmine) sai ta aru selliselt, et XXXX e puudumine ei too kaasa töölepingu ülesütlemist. Apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse hindamisel on primaarne mõjuv põhjus ning selle esinemisel ei ole oluline, millise aja jooksul tööleping üles öeldakse, ei ole õige. TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt on tühine ka seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine ning TLS § 88 lg 4 rõhutab, et töölepingu võib
üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tööandja ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.