Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruskaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
jätta
ASJAOLUD
1.8. detsembril 2010 esitas võlausaldaja AS SEB Pank Pärnu Maakohtule avalduse võlgniku Lauri Malm pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid AS SEB Pank ja L. Malm
septembril 2004 krediitkaardi lepingu A-040007475. Kuna võlgnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ütles pank lepingu erakorraliselt üles 30. augustil 2009. Seisuga 8. detsember 2010 on võlgnevus 33 537,69 kr (2 143 45 eurot).
11.augustil 2003 sõlmiti poolte vahel laenuleping nr 1020142220310, mille alusel pank väljastas laenu 250 000 kr, 23. augustil 2009 sõlmiti laenulepingu lisa ja suurendati laenusummat 310 000 kroonini. Kuna laenusaaja ei täitnud laenukohustusi, öeldi leping erakorraliselt üles 28. augustil 2009. 8. detsembri 2010 seisuga oli lepingust tulenev võlgnevus kokku 298 664,13 kr (18 768.56 eurot).
7.augustil 2007 sõlmisid pooled laenulepingu nr L-070042390 ja 7. veebruaril 2008 lepingu lisa nr 1, mille järgi oli laenulepingu summa kokku 268 597,47 eurot. 8. detsembri 2010 seisuga oli lepingust tulenev võlgnevus 227 093,65 eurot. 21.10.2008 sõlmiti AS SEB Pank ja Lauri Malm vahel käendusleping nr 2008027913, mille kohaselt L. Malm tagas AS SEB Pank ja OÜ Tseptrum vahel sõlmitud laenulepingust nr 2006031771 tulenevaid kohustusi solidaarselt põhivõlgnikuga summas 500 000 kr. Lepingust tulenevalt saabus nõuete tasumise tähtaeg 19. aprillil 2009. Seisuga 8. detsember 2010 oli lepingust tulenev võlgnevus 1 078 060,55 kr (68 900.63 eurot). Võlausaldaja esitas 15. novembril 2010 võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei ole sellele reageerinud. Võlgnik ei suuda juba pikka aega oma kohustusi täita, mis viitab, et maksejõuetus ei ole ajutine.
2.Võlgnik L. Malm vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta avaldus rahuldamata. L. Malm on seisukohal, et pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõue ei ole selge. Pankrotiavalduse esitaja krediidiasutusena pidi tegema L. Malmi kohta laenuanalüüsi, samuti koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Nimetatud andmete puudumisel kohaldub VÕS § 139 lg 1 regulatsioon, kuivõrd nõutav kahju on tekkinud krediidiasutuse süül, mis muudab pankrotiavalduse esitaja nõuded ebaselgeks. VÕS § 139 lg 1 kohaselt on võimalik kahjuhüvitist vähendada, kuna kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. VÕS § 139 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Kannatanu oma tegevusetusega laskis endale kahju tekitada ning põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida. Võlgnik avaldas, et tema kohustused ületavad PankrS § 15 lg 3 p-s 3 toodud 1000 euro suurust summat. Lepingute sõlmimisel oli L. Malm teadlik tagasimaksmise kohustusest ja viivistest. Võlgnik ostis laenuraha eest maja ja paigutas sellesse ka oma raha. Kahjuks on 5,5-miljonilise maja turuväärtus, mis langes nii, et pank müüs selle maha miljoniga. Lepingutel oli tagatis, mille väärtust hindasid eksperdid ja pank aktsepteeris tagatisi.
3.Võlausaldaja täiendava seisukoha kohaselt jääb selgusetuks võlgniku viide VÕS § 139 lg 1 regulatsioonile, sest võlausaldaja ei ole L. Malmi vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet. Võlgniku laenulepingutest tulenev võlgnevus on kokku 270 000 eurot, lisaks käenduslepingust tulenev nõue. L. Malmile anti laenu, kuna tema pangakontol liikuvad summad olid suuremad kui ainult palk. Analüüsi põhjal tuvastati, et võlgnik oli võimeline igakuiselt neid summasid tagasi maksma.
4.Viru Maakohtu 30. aprilli 2012 määrusega nimetas kohus L. Malmi ajutiseks pankrotihalduriks Tiia Kalause. Ajutine pankrotihaldur esitas kohtule 14. mail 2012 aruande, mille lõppjärelduse kohaselt on L. Malm maksejõuetu ja see pole ajutise iseloomuga. Võlgnikul puudub sissetulek, millest pärast kohustuslike maksete tasumist jääks vahendeid pankrotivarasse. Võlgnik töötab OÜ-s R C XXXX ja saab töötasu XXX,XX eurot kuus.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2012 kohtumäärusega AS SEB pankrotiavalduse ja kuulutas välja L. Malmi pankroti 12. juunil 2012 kell 16.00. Kohus määras pankrotihalduriks Tiia Kalause. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja pankroti välja kuulutamine on põhjendatud. Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse. Võlgnikule esitati pankrotihoiatus
15.novembril 2010. Võlgnik sai selle kätte, kuid oma kohustust PankrS § 10 lg-s 1 toodud tähtaja jooksul ei täitnud. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavaldus, võlgniku selgitused kohtuistungil, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad kinnitavad, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid, tema vara ei kata kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vara pankrotimenetluse läbiviimiseks võlgnikul puudub. Võlgnikul on teadaolevaid sissenõutavaid kohustusi võlausaldajate ees summas 860 789,84 eurot, millest 333 113,58 eurot on tagatud varaga, mis ei kuulu enamuses võlgnikule. Võlgniku töötasu ei kata isegi kohustust maksta kohtuotsuse alusel igakuist elatist suurusega XXX eurot kuus. Võlgnik ei suuda oma kohustusi õigeaegselt täita ning tal puuduvad reaalsed võimalused oma kohustuste täitmiseks tulevikus. Seega on võlgnik püsivalt maksejõuetu ning PankrS § 31 lg 1 tulenevalt tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot. Kohus ei pidanud kohaseks võlgniku viiteid VÕS § 139 lg-le 1, mis reguleerib kohustuste rikkumisest tekkivaid kahju hüvitamise nõudeid. Võlgniku esindaja on viidanud Krediidiasutuste seaduse § 83 lg-le 2, mille kohaselt on Eesti Pank kehtestanud miinimumnõuded krediidiasutuse poolt laenude teenindamisele. Eesti Panga presidendi määruse nr 9 p-i 3.2. kohaselt peab laenuanalüüs olema suunatud krediidivõimelisuse hindamisele ja p-i 4.3 kohaselt peab iga laenuandmise otsustamisel tuginema eelnevale laenuanalüüsile. Krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Eesti Panga presidendi määrusega nr 9 on kehtestatud miinimumnõuded krediidiasutustele laenude teenindamisel. Nimetatud määruse p-i 3.2 kohaselt peab laenuanalüüs olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust; p-i 3.4.11 kohaselt peab arvestama laenu tagasimaksmisel esmaseid ja teiseseid allikaid. Tuvastatud on, et võlgnik töötas esimeste laenude saamise ajal samas pangas ja laenude andmisel analüüsiti tema sissetulekuid ja kontodele laekuvaid summasid, mis ei olnud seotud ainult töötasudega, ja laenude andmisel arvestati võlgniku sissetulekutega. Võlausaldaja poolt laenude väljastamisel tehtud analüüsi kohaselt oli võlgnik võimeline oma kohustusi katma. Ka olid laenude andmisel laenud tagatud tagatistega. Kohus leidis, et võlgniku väited, et pank ei kontrollinud piisavalt tema laenuvõimekust, ei muuda asjaolu, et võlgnik on maksejõuetu. Pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei muuda ebaselgeks ja lepingute kehtivust ei mõjuta
väidetav hea usu põhimõtte rikkumine. Isiku võimalik hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine ei ole aluseks keelduda laenu tagasimaksmisest. Samas ei ole võlgnik endale mõistlikult aru andnud võetavate kohustuste suurusest ja kohustustega kaasnevatest riskidest. Võlgnikul on võimalus esitada oma vastuväited võlausaldaja nõude suurusele pankrotimenetluse raames.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
6.L. Malm esitas Viru Maakohtu 12. juuni 2012 määruse peale määruskaebuse. L. Malm palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta AS SEB Pank avaldus rahuldamata ja pankrot välja kuulutamata. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) oli pankrotiavalduse esitaja nõue ebaselge; 2) on võlausaldaja enesele ise kahju tekitanud määras, milles põhineb tema esitatud nõue. VÕS § 139 lg 1 kohaselt tuleks kahjuhüvitist vähendada nullini. Kannatanu laskis tegevusetusega endale kahju tekitada ning põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida; 3) on TsÜS § 86 lg 2 p 2 järgi tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Käesoleval juhtumil sõlmisid pooled tehingu enne 2008-2009. aasta majanduskriisi, mis ei olnud kummagile poolele ettenähtav. Krediidiasutus ei võtnud enesele mingit vastutust ettenähtamatute asjaolude osas, vaid nõuab kogu summa tasumist võlgnikult. Seeläbi on sõlmitud tehing kohatult tasakaalust väljas; 4) ei olnud kinnisvarahindade hilisem langus pooltele ettenähtav. Käesoleval juhtumil andis AS SEB Pank krediidiasutusena L. Malmile 3 800 000 kr ( 242 864.26 eurot) laenu 5 550 000 kr (351 514.06 eurot) maksva kinnistu soetamiseks. Laenuandja müüs osundatud tagatiseks olnud kinnistu 1 150 000 kr (73 498.40 eurot) eest, kuigi esialgu pidi see tagama kogu laenu; 5) palus L. Malm ringkonnakohtu poolt välja nõuda andmed kõigi L. Malmi poolt võetud laenude, nendes tehtud tagasimaksete ja intresside kohta ning kohustada hagejat esitama kohtule kogu Krediidiasutuste seaduses ja Eesti Panga presidendi määrusest tulenevad laenuanalüüsi dokumenteeritud andmed, millised tuleb koostada laenuotsuse tegemisel. Osundatud andmeid AS SEB Pank kohtule ei esitanud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vastava laenuanalüüsi jättis krediidiasutus tegemata. L. Malm esitab kohtule oma kontoväljavõtted AS SEB Pangas aastatest 2006 – 2008. Selgub, et sisuliselt krediidiasutus L. Malmi laenuvõimet hinnanud ei ole ning jääb arusaamatuks, mis põhjustel talle üldse laenu anti.
PUUDUDTATUD ISISKU SEISUKOHAD KAEBUSE OSAS
7.Pankrotiavalduse esitaja AS SEB Pank palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Võlausaldaja vastuväidete kohaselt: 1) on AS SEB Pank esitanud kõik asjassepuutuvad tõendid koos pankrotiavaldusega; 2) ei mõjuta võlgniku majanduslik olukord või krediidivõimelisus laenu väljastamisel ning maksevõime muutumine laenulepingu kehtivuse kestel laenu- või käenduslepingu kehtivust;
3) on pankrotiavalduses esitatud nõue selge. Pankrotiavalduses on selgelt märgitud milliste laenulepingute alusel on laenud väljastatud ning millises ulatuses on võlgnik jätnud kohutused täitmata; 4) on võlgniku viited VÕS §-le 139 põhjendamatud, kuna AS SEB Pank ei ole esitanud võlgniku vastu kahju hüvitamise nõuet; 5) on põhjendamatu määruskaebuse väide, et AS SEB Pank on jätnud tegemata laenuanalüüsi, kuna pole esitanud võlgniku poolt soovitud andmeid. Nimetatud andmed ei mõjuta pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kehtivust; 6) on täiendavate tõendite esitamine määruskaebuse esitamisel põhjendamatu. Samuti ei nähtu nimetatud tõenditest, et krediidiasutus ei ole hinnanud laenusaaja laenuvõimet. Pigem nähtub nimetatud väljavõtetelt, et laenusaaja erinevatele kontodele on laekunud teatud perioodil kokku üle 10 miljoni krooni, mis pigem kinnitab laenusaajal piisavate sissetulekute olemasolu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks.
9.PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Maakohus tuvastas, et L. Malm on alaliselt maksejõuetu ja määruskaebuses ei ole maakohtu määrust selles osas vaidlustatud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jätab kohus pankroti välja kuulutamata olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Sama lõike punkt 3 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurus olema füüsilise isiku puhul üldjuhul 1000 eurot.
10.Määruskaebuses väidab võlgnik, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue tema vastu on ebaselge, mistõttu ei ole tema suhtes pankroti väljakuulutamine põhjendatud. Seega tuleb kohtul hinnata, kas esineb PankrS 31 lg 2 sätestatud alus jätta määruskaebuse esitaja pankrot vaatamata tema alalisele maksejõuetusele välja kuulutamata.
11.Pankrotiavalduse aluseks olevad võlausaldaja nõuded on järgmised: 1) 14. septembril 2004 sõlmitud krediitkaardi lepingu A-040007475 alusel on seisuga 8. detsember 2010 võlgnevus 33 537,69 kr (2 143 45 eurot); 2) 11. augustil 2003 sõlmitud laenulepingu nr 1020142220310 alusel on seisuga 8. detsember 2010 võlgnevus kokku 298 664,13 kr (18 768.56 eurot); 3) 7. augustil 2007 sõlmitud laenulepingu nr L-070042390 ja 7. veebruaril 2008 sõlmitud lepingu lisa nr 1 alusel on seisuga 8. detsember 2010 võlgnevus 227 093,65 eurot; 4) 21.10.2008 on sõlmitud käendusleping nr 2008027913, mille kohaselt L. Malm tagas AS SEB Pank ja OÜ Tseptrum vahel sõlmitud laenulepingust nr 2006031771 tulenevaid kohustusi solidaarselt põhivõlgnikuga summas 500000 krooni. Lepingust tulenevalt saabus nõuete tasumise tähtaeg 19. aprillil 2009. Seisuga 8. detsember 2010 oli lepingu alusel võlgnevus 1 078 060,55 kr (68 900.63 eurot).
12.Määruskaebuses ei ole selle esitaja pankrotiavalduse aluseks olevaid erinevatest tehingutest tulenevaid nõudeid eristanud ja on üldiselt märgitud, et „tehing on kohatult tasakaalust väljas“. Määruskaebusest ei ole võimalik aru saada, millist tehingut määruskaebuse esitaja silmas peab. Asja materjalide (näiteks võlgniku vastus ajutise halduri päringule 4. maist 2012 p 4.2 II kd lk 47-50) kohaselt on võlgnik vaidlustanud eelkõige lepingutest 3 ja 4 tulenevad nõudeid
põhjusel, et nõuete aluseks olevad lepingud on heade kommetega vastuolus ja vastuolus ka vastutustundliku laenamise põhimõttega, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3, ka ei ole võlausaldaja läbi viinud laenuanalüüsi. Samas lepingutest 1 ja 2 tulenevaid nõudeid ei ole määruskaebuse esitaja põhiosas vaidlustanud ja nimetatud lepingutest tulenev nõue on seisuga 8. detsember 2010 kokku 20 912.01 eurot, mis ületab PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud võlausaldaja nõude alammäära füüsilise isiku pankrotiavalduse esitamisel, mis on 1000 eurot. Laenulepingute 1 ja 2 sõlmimise ajal töötas võlgnik võlausaldaja juures ja asja materjalidest ei nähtu, et nende lepingute täitmine oleks olnud nende sõlmimise ajal võlgnikule üle jõu käiv. Võlgnik on ise avaldanud ajutisele haldurile (II kd lk 50), et tema maksejõuetus sai alguse aastatel 2006-2008, ajal, kui tekkisid ülemaailmsed kriisid, samas kui lepingud 1 ja 2 sõlmis võlgnik aastatel 2003-2004. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui võlausaldaja nõue on vähemalt PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud määras selge ja tuvastatud on võlgniku alaline maksejõuetus, siis puudub kohtul vajadus pankroti väljakuulutamisel võtta põhjendatud seisukoht ka ülejäänud võlausaldaja nõude selguse osas, milles on võlgnik esitanud vastuväited. Seega puudub vajadus rahuldada määruskaebusega esitatud taotlust nõuda võlausaldajalt välja andmed kõigi L. Malmi poolt võetud laenude, nendes tehtud tagasimaksete ja intresside kohta ning kohustada võlausaldajat esitama kohtule kogu Krediidiasutuste seaduses ja Eesti Panga presidendi määrusest tulenevad laenuanalüüsi dokumenteeritud andmed, millised tuleb koostada laenuotsuse tegemisel.
13.Oluline on märkida, et ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab oma nõuded esitama pankrotimenetluses PankrS § 93 lg 1 sätestatud üldises korras ja vastavalt PankrS § 103 lg-le 2 loetakse nõue ja selle rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks üksnes siis, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Vastuväite esitamisel tuleb võlausaldajal esitada nõude tunnustamiseks hagi (PankrS § 106 lg 1). Vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib esitada ka võlgnik ise (PankrS § 104 lg 1). Seega toimub võlausaldaja nõude põhjendatuse hindamine pankrotimenetluses vaidluses nõuete tunnustamise üle.
14.Seega on maakohus õigesti välja kuulutanud võlgniku pankroti, kuna võlgnik on alaliselt maksejõuetu ja pankrotiavalduse aluseks olev nõue tema vastu on selge vähemalt 1000 euro ulatuses.
15.TsMS §171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta määruskaebuse esitaja kanda.
16.Pankrotihaldur ei ole pankroti väljakuulutamise menetluses menetlusosaliseks, mistõttu jätab ringkonnakohus pankrotihalduri seisukohad määruskaebuse osas tähelepanuta.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.