Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 25.05.2006 esitasid H V ja S S hagi E M vastu xxxxxxxx Tallinn kinnistu kasutuskorra kandmiseks kinnistusraamatusse, õigusvastaselt tekitatud kahju ja kommunaalteenuste hüvitamiseks. 26.05.2009 esitas H V nõude E M ja S S vastu kaasomandi lõpetamiseks. H V palus lõpetada S S kaasomand kinnistule, suurendades vastavalt H Vi kaasomandit ning kohustada teda välja maksma hüvitis 305 066 krooni S Sle. H V palus endale jätta 4/6 kaasomandist ja E Mle 2/6 kaasomandist, tehes vastava kande kinnistusraamatusse. Samuti palus hageja jagada kinnistu korteriomanditeks vastavalt kaasomandi suurusele. 05.10.2010 kohtuistungil täpsutas hageja, et on nõus tasuma S Sle hüvitist 1/6 2 600 000 kroonist. H Vile kuulub 3/6, S Sle 1/6 ja E Mle 2/6 kinnistust x. Kinnistul asuva elamu kasutuskord on ajalooliselt välja kujunenud. Elamu esimesel korrusel asub korter nr 1, mida kasutab H V, elamu teisel korrusel asub korter nr 3, mida kasutab E M. S S kaasomandi osale ei vasta elamus pinda, mida ta saaks kasutada. Kostja E M teeb takistusi maja pööningule pääsemiseks eesmärgiga muuta H Vi elu ebamugavaks. Pööningul paikneb televisiooniantenni võimendi, tuleohutus- ja valvesüsteemi sireen ning andur. Elamu trepikoda ja trepp peavad olema kaasomanike ühisvalduses. Seetõttu palus hageja kanda kinnistusraamatusse vastava märkuse. Hageja asendas krundil sissesõiduteega piirneva amortiseerunud vaheaia metallpostidega puidust lippaiaga, et hoovist ei pääseks sõiduteele lapsed ja koer ning et võõrad isikud ja loomad ei pääseks krundile. 2004. a sügisel lõhkus kostja E M vaheaia. Arvestades materjalikulu ning 8 tundi tööaega, on hageja arvestanud kahju suuruseks 1350 krooni, mille väljamõistmist hageja kostjalt palus. Hageja H V palus E Mlt välja mõista tema poolt tarbitud ja tasumata vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest 820 krooni. Hageja H V on tasunud veearveid, kuid kostja keeldub oma osa tasumast. Kinnistul on üks veemõõtja. Hageja on aluseks võtnud arvestusliku veetarbimise koguse 51,25m ning vee hind oli perioodil, mis kostja sai kaasomanikuks, 16 krooni/m3. Hageja S S nõue 25.05.2006 hagile oli alla kirjutanud S S, kes 08.02.2007 loobus hagist. 28.05.2010 esitas S S nõude lõpetada xxxxxxxxx kinnistul kaasomand ja jätta H Vile kuuluv kaasomandi osa 3/6 S Sle, pannes temale kohustuse maksta H Vile 1 040 000 krooni ning teha vastav kandemuudatus kinnistusraamatus. S S palus kohustada H Vit andma nõusolek kinnistusraamatu kandemuudatuse tegemiseks. S S ei ole nõus H Vi pakutud kaasomandi lõpetamisega. Ta kasutas elamus esimesel korrusel tuba koos köögiga. Pärast kaasomandi omandamist H Vi poolt algasid majas remonttööd, mille käigus tõsteti tema asjad toast välja. S Sl ei jäänud muud üle, kui kasutada elamiseks krundil olevat kuuri. T V lubas, et selline elukorraldus on ajutine, kuid S S enam elamut kasutada ei saanud. H V kasutab elamus rohkem pinda, kui on tema kaasomandi osa ning on I korruse elamispinna korduvalt ka välja üürinud. S S soovib elada xxxxxxxxxxx Tal on raske puue ning uue kodu otsimine on temale raske. Pakutud hüvitise eest ei ole tal võimalik leida uut elamispinda. H V ei ole elamus kunagi elanud, vaid elab koos poja T Viga Tartus.

Arvestades H Vi kõrget vanust, ei ole tõenäoline, et ta asub elama Rästa 10a elamusse. T Vil on teisi kinnisasju ning kaasomandi lõpetamine hageja suhtes ei too talle kaasa kodu kaotust. S S palus jätta kaasomandi osa talle, kuna tegemist on tema koduga. Ta soovib abielluda, kuid ema juures oma abikaasaga elada ei ole võimalik. S Sl on suhted kostja E Mga head, H Viga aga ebausaldusväärsed. T Vil on probleeme ka teiste naabritega. Kinnistu turuväärtus, võrreldes eelmise hindamisega mais 2009, ei ole tõusnud, sest kinnisvarahindade langus on olnud 5%. S S palus arvestada kinnistu turuväärtuseks 1 996 800 krooni. Kostja E M vastus ja vastuhagi Kostja ei ole nõus H Vi poolt pakutud elamu ja kinnistu kasutuskorraga. Samas on takistatud kostja juurdepääs ühiskasutuses olevatesse ruumidesse, sh keldrisse. Samuti on õigusvastaselt vähendatud ühiskasutuses olnud maa-ala suurust ning püstitatud sinna kostja nõusolekuta ehitisi ja rajatisi ning tehtud takistusi kostjale maa kasutamiseks. Seetõttu esitas kostja vastuhagi ning palus määrata ehitiste ning maa kasutuskord ning kanda see kinnistusraamatusse. 05.10.2010 kohtuistungil märkis kostja, et kui rahuldatakse S S nõue kaasomandi jagamiseks, pole vaja seda nõuet läbi vaadata. Kostja pole H Vile tekitanud õigusvastast kahju summas 1350 krooni. H V püstitas ajutise piirde, millega takistati kostja sissepääs kinnistu ühiskasutuses olnud maa-alale. Piirde paigaldamist ei olnud hageja kooskõlastanud kostjaga. Hageja ei olnud nõus kostjale väravat avama ega võtmeid üle andma. Seetõttu tõstis kostja piirde seda kuidagi kahjustamata lihtsalt eest ära ja andis hageja esindajale T Vile. Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui seda tehakse oma õiguste kaitseks. H Vi väitel on kostja jätnud ajavahemikul 10.05.2002-30.06.2003 tasumata tarbitud vee eest. Ajavahemikus november 2002 kuni märts 2003 elas majas kostja ema A M, ülejäänud perioodil maja kasutatud ei ole. Kostja on tasunud kõik temale esitatud arved. Kostja palus jätta ka selle nõude rahuldamata. Kostja ei pea usutavaks, et kinnistu turuväärtus on viimase 10 kuuga 25% suurenenud, nagu väidab H V. Üldteada on kinnisvarahindade langus. Kasutusloata ehitised vähendavad kinnistu turuväärtust. Kostja palus rahuldada S S nõude ja jätta H Vi nõuded rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta H Vi kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus lõpetas menetluse S S 25.05.2006 avalduse osas ning E M vastuhagis seoses hagidest loobumisega. Kohus rahuldas S S vastuhagi kaasomandi jagamiseks, jättes kinnistu S S omandisse 2/3 mõttelises osas ja E M omandisse 1/3 mõttelises osas. Ühtlasi otsustus kohus kanda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr xxxxxxxxxx omanikuna S S - 2/3 kaasomandist ja E M 1/3 kaasomandist. Kohus tuvastas H Vi kohustuse anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr xxxxxxxxxxxx omanikuna S S - 2/3 kaasomandist ja E M 1/3 kaasomandist kande tegemiseks. Otsusega mõisteti S Slt hüvitis 1 040 000 krooni H Vi kasuks. H Vi hagi kaasomandi jagamiseks, kinnistusraamatu kande tegemiseks, kinnistu jagamiseks korteriomanditeks, elamu ja kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks, märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse ja kahju 1 350 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. Kohus mõistis E Mlt välja 712,58 krooni H Vi kasuks.

25.05.2006 hagile oli alla kirjutanud S S, kes 08.02.2007 loobus hageja hagist. 28.05.2010 esitas S S enda nõude kaasomandi lõpetamiseks. Kohus ei ole 08.02.2007 hagist loobumist vastu võtnud. Käesolevaks hetkeks on S S jäänud esialgse hagist loobumise juurde ning esitanud täiendavalt enda nõude. Käesolevaga võttis kohus vastu hageja S S loobumise 25.05.2006 hagist TsMS § 429 alusel. Kuivõrd selle nõude esitas ka H V, ei lõpetanud kohus selles nõudes menetlust, vaid käsitles 25.05.2006 hagis esitatud nõudeid H Vi nõuetena. 05.10.2010 kohtuistungil loobus H Vi esindaja T V nõudest kinnistu jagamiseks korteriomanditeks. 21.10.2010 on H V esitanud taotluse hagist loobumist mitte vastu võtta, sest see ei vasta tema tahtele. Tema esindaja T V olevat olnud sellel kohtuistungil haige ning otsustusvõimetu. Hageja palus isegi määrata oma pojale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, et teha psüühikahäire kindlaks. Kuivõrd H V väidab, et hagist korteriomandite seadmiseks loobumine ei vasta tema tahtele, ei võtnud kohus hagist loobumist vastu ja jättis selle nõude menetlusse. 22.10.2010 avalduses palus hageja kohtuotsust mitte teha ja taastada tsiviilasjas sisuline menetlus. Antud juhul puudusid TsMS §-s 437 sätestatud alused menetluse uuendamiseks. 05.10.2010 eelistungil lahendas kohus kõik esitatud taotlused ja märkis, et samal istungil on võimalik asja sisuliselt arutada, siis esitas hageja H Vi esindaja vandeadvokaat Andres Past teate, et H V soovib põhiistungil kohal olla, mistõttu asja lõpuni arutada ei saa. Teised menetlusosalised vaidlesid sellele taotlusele vastu ja kohus lõpetas eelmenetluse ning arutas asja sisuliselt. Kohus ei ole H Vit ilma jätnud õigusest olla oma asja arutamise juures. Kohus on hagejat tema esindajate kaudu kutsunud igale istungile. H V pole kunagi istungitel käinud, kohus on temale määranud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Samuti on kohus asjaolud piisavalt välja selgitanud. Puudus vaidlus, et xxxxxxxxxx asuva kinnistu kaasomanikeks on H V 3/6 mõttelises osas, S S 1/6 mõttelises osas ja E M 2/6 mõttelises osas. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS 77 lg 1 ja 2 järgi kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. H Vi ja S S vahel on vaidlus, kas nende kaasomand tuleb lõpetada selliselt, et omanikuks jääb H V või selliselt, et omanikuks jääb S S. Puudus vaidlus, et omanikuks jääb E M. Nii H Vil kui S Sl on raske puue, H V on lisaks kõrges eas isik. H Vi väitel elab ta elamus, S S peab seda oma koduks. Samas märgivad S S ja kostja, et hageja H V elamus ei ela. Tõendid ja väited H Vi elamise kohta elamus on vastuolulised. 25.05.2006 hagiavalduses märkis hageja, et viibib ravil Tartu Ülikooli Kliinikus. 20.03.2006 AS Andmevara tõendist nähtub, et hageja elukoht ei ole registreeritud Rästa 10a ja seal elab hageja poeg T V ning samuti teised menetlusosalised. 29.11.2007 on hageja esindaja T V taotlenud kohtult istungi edasilükkamist, kuna H V on haigestunud ning vajab ööpäevaringset järelevalvet, T V peab lähima sugulasena viibima haige juures. Taotlusele on lisatud Tartu perearsti Tatjana Nerro tõend. Sama perearsti tõend on esitatud kohtule 04.02.2008. SA Tartu Ülikool Kliinikumi 14.01.2008 tõendist nähtus, et H V viibis 10.12.2007-12.01.2008 statsionaarsel ravil. Seega ei viibinud hageja pidevalt Tartu Ülikooli Kliinikus ravil, vaid teatud perioodidel ning hageja

perearst asus Tartus. Arvestades hageja vanust ja tervislikku seisundit, on ebatõenäoline, et sellel ajal oli hageja elukoht ka vaidlusalusel kinnistul Tallinnas või et perearst käis hageja juures visiidil Tartust. Hageja on 02.06.2008 pöördumises kohtule märkinud, et vajab ööpäevaringset voodirežiimi ja hooldust. Seega ei saanud hageja ka ise perearsti juurde Tartusse sõita. 24.11.2008 taotluses riigi õigusabi saamiseks märgib hageja, et vajab pidevat kõrvalabi, hooldust ja meditsiiniteenust. Ise ta kohtusse minna ei saa. Aadressiks märgib hageja xxxxxxxxxxxx. Ka edasistes menetlusdokumentides on hageja enda elukohaks märkinud xxxxxxxxxx. Taotlusele lisatud riigi õigusabi teatises märgib hageja samas, et tema elamine elamus on takistatud. Samuti on alates 23.03.2006-28.12.2008, 15.10.200702.09.2008 registreeritud sellel aadressil perekond Cicetti. Nimetatud asjaolu haakub teiste menetlusosaliste väidetega, et hageja üüris elamut välja. Hageja esindaja möönis kohtuistungil, et misjonärid elasid mõnda aega elamus. Menetlusabi taotluse lahendamiseks vajalike materjalide kogumisel selgus, et hageja poeg T V omab kinnisasju Tartumaal ning on olnud registreeritud elukohaga xxxxxxxx. Neid tõendeid on esitanud ka teised menetlusosalised. Seega oli hagejal reaalne võimalus elada Tartus. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et H Vi elukoht oli vaidlusalusel aadressil registreeritud 29.12.200613.02.2007 ja uuesti alates 18.11.2008. 05.05.1997-28.12.2006 ning 14.02.2007-17.11.2008 oli hageja registreeritud elukoht xxxxxxxxxx. SEB Pank on 10.12.2008 kirjas märkinud H Vi aadressiks xxxxxxxxxxxxx. Andmed pangale sai anda ainult hageja ise. 2009. a ja hilisemad tõendeid viitavad hageja elukohale xxxxxxxxxxxxx Kristiine Linnaosa Valitsuse 06.02.2009 kirjast nr 5-10.3-1/310 nähtub, et T Vile on määratud hageja hooldajatoetus. Pärast 04.12.2009 osaotsust on hageja esitanud veel tõendeid tema elamise kohta kinnistul. Tartu Kolgata Baptistikogudus on 19.12.2009 kirjas Tallinna Kristiine Linnaosa Sotsiaalhoolekande osakonnale märkinud, et alates 2007.a. algusest ei ela hageja enam püsivalt Tartus, vaid xxxxxxxxxx. OÜ Koduõde 23.08.2010 tõendi kohaselt on patsient H V koduõeteenusel elukohaga xxxxxxxxxxxx. OÜ Telliskivi Perearstid 23.08.2010 tõendi järgi elab hageja xxxxxxxxxxx pojaga, on vajanud koduvisiite, käib ambulatoorsel vastuvõtul vastavalt vajadusele, saatjaga. Hageja on esitanud 26.07.2010 kiirabikaardi, toiming teostati aadressilt xxxxxxxx. Hageja on esitanud ka erinevate teenuseosutajate arveid alates käesoleva aasta juulist, mille järgi on teenuse saajaks märgitud hageja. Samas on varem toimikusse esitatud teenuste arve saajaks märgitud T V. Hageja jaoks on elamule suvel ehitatud ka kaldtee ratastooliga elamusse pääsemiseks. Hageja soovis tunnistajate ülekuulamist, kuid kohus ei pidanud seda vajalikuks, sest tunnistajate ütlused ei lükka ümber kirjalikke tõendeid, mida on juba piisavalt esitatud. Samuti oleks kostja taotlenud enda tunnistajate ülekuulamist ning sellega ei oleks kõrvaldatud ka tõendite vahelist vastuolu. Vaatamata kõigile esitatud tõenditele ei tekkinud kohtul veendumust, et H Vi elukoht on pidevalt olnud xxxxxxxxx. Vastuolulisi tõendeid on esitanud just hageja ise. See aga vähendab kohtu jaoks hageja väidete usaldusväärsust. Teiste menetlusosaliste väidetes ning nende poolt esitatud tõendites puudub vastuolu, mistõttu pidas kohus neid usaldusväärsemateks. S S elukoha puhul ei ole esitatud vastuolulisi väiteid ega tõendeid. Menetlusosalised ei vaidlusta seda, et S S lahkus elamust remondi tegemiseks ajaks ning elas algselt kõrvalhoones. Remont ei ole käesolevaks ajaks valmis saanud ning S S elab ema juures. S S elab küll mujal, kuid tema lahkumine ei olnud ajendatud vabast tahtest, vaid olude sunnil - H Vi poolt teostatava remondi tõttu. Algselt oli plaan majandushoones asuv pind välja ehitada elamispinnaks, kuid see on jäänud tänaseks teostamata. H Vil seevastu ei ole olnud takistusi elamu kasutamiseks, kuid ta ei ole seda ise pidevalt teinud. Eeltoodut arvestades asus kohus seisukohale, et kaasomandi lõpetamine S S pakutud viisil ei

põhjusta H Vile kodu kaotust. H V ei ole kinnistul elanud pidevalt, tema lahkumise kohta vastu tema tahtmist andmed puuduvad. S S on elanud kinnistul pidevalt ning ta lahkus kinnistult vastu oma tahtmist, olude sunnil. H V on kinnistu ka välja üürinud. S S peab seevastu xxxxxxxxx asuvat elamut koduks. Hageja on remonttööde tegemise ettekäändel paigutanud kaasomaniku S S kuuri elama, mida viimane heaukselt ka tegi. Hiljem oli S S sunnitud kinnistult lahkuma, sest kõrvalruumid ei olnud elamiskõlbulikud. H V soovis hagi esitamisega üldse välistada algselt S S elamukasutuse ning seejärel omandi. Kohus ei pea õigluse põhimõttest lähtudes võimalikuks hageja sellist käitumist seadustada ega H Vi hagi rahuldada. Kohus peab õiglaseks anda kaasomandi osa S Sle. Sellisel viisil kaasomandi lõpetamine koormab pooli kõige vähem. S S ning E M soovivad ühes elamus elada ning nende vahel ei ole vaja kehtestada ka kasutuskorra kokkulepet. Seega jäävad kaasomanikeks S S ja E M. Kaasomandi jagamisel ei ole antud juhul määravaks kaasomanike osade suurus ega ka see, kes ja kui palju on elamu parendamisse panustanud. Kohus jagas kinnistu kaasomandi vastavalt S S nõudele. Kohus lõpetas xxxxxxxxxx, xxxxxxxx asuva kaasomandi, andes H Vi kaasomandi üle S Sle, suurendades ühtlasi S S kaasomandi osa 3/6 võrra. S S omandisse jääb seega 4/6 kaasomandist ja E M kaasomandisse 2/6 ehk vastavalt 2/3 ja 1/3. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 34 lg-tele 1 ja 8 ning TsÜS § 68 lg-le 5 tuvastab kohus hageja H Vi kohustuse anda nõusolek kohtuotsusega määratud omanikukande tegemiseks kinnistusraamatusse. Kohus jättis rahuldamata H Vi hagi kaasomandi jagamiseks, kinnistusraamatu kande tegemiseks ning korteriomandite moodustamiseks. Poolte vahel oli vaidlus kinnistu väärtuses. Pooled ei ole ühel meelel, et kinnistu väärtus on 2 080 000 krooni. Sellel seisukohad olid pooled 30.10.2009 kohtuistungil ja sellele hinnale vastas Domus Kinnisvara Vahendus OÜ eksperthinnang. Hageja H V on esitanud T Oosalu eksperthinnangu, mille kohaselt on kinnistu väärtus 2 600 000 krooni. Arvestada tuleks isiku omandi kaotusele võimalikult lähedast hindamisakti, sest see peaks tagama hinnangu vastavuse turusituatsioonile, mis ajas muutub. Teised menetlusosalised on esitanud vastuväiteid viimasele hindamisaktile. Rime Kinnisvara on 07.09.2010 vastanud S Sle, et hinnad Harjumaal ajavahemikul mai 2009 - märts 2010 on langenud kuni 5% sõltuvalt kinnisvara asukohast, kasutusotstarbest ning seisukorrast. Ka kostja ei pea usaldusväärseks, et 10 kuuga on kinnistu väärtus 25% suurenenud. Samuti ei pidanud kohus T Oosalu eksperthinnangut usaldusväärseks, kuna usaldusväärne ei ole järeldus, et kinnistu turuhind on 10 kuuga ligi 25% tõusnud. Kohus tugines Domus Kinnisvara Vahendus OÜ eksperthinnangule 0206-09 ja määras kinnistu hinnaks 2 080 000 krooni. Kohus rahuldas S S nõude, pannes talle kohustuse, maksta H Vile välja hüvitis 1 040 000 krooni. Kuivõrd kohus nõude rahuldas, puudus vajadus menetleda E M nõuet kasutuskorra kindlaksmääramiseks ja selle kandmiseks kinnistusraamatusse. Kohus võttis vastuhagist loobumise vastu TsMS § 429 alusel ja lõpetas selles osas menetluse. Kuivõrd käesoleva otsuse järgi ei jää H V enam xxxxxx kinnistu kaasomanikuks, puudub alus taotleda elamu ja kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramist ning selle kinnistusraamatusse kandmist, mistõttu jättis kohus ka need nõuded rahuldamata. H Vi nõue E Mlt kahju summas 1350 krooni hüvitamiseks põhineb asjaolul, et 2004.a sügisel lõhkus kostja H Vi ehitatud vaheaia. Kostja väitel ei ole ta hagejale õigusvastast kahju tekitanud. Ajutise piirdega takistati kostja sissepääs kinnistu ühiskasutuses olnud maa-alale.

Kuna piirde paigaldamist ei olnud kostjaga kooskõlastatud, tõstis kostja piirde seda kuidagi kahjustamata eest ära ja andis T Vile. Aia mahavõtmine toimus T Vi juuresolekul. S S aia mahavõtmist ei näinud, kuid nägi, et lahtivõetud aed oli majandushoones. Majandushoone võtmed olid hagejatel. Kuivõrd aed ei olnud lõhutud ning see oli antud hageja H Vile, siis puudub õigusvastane kahju ning hageja vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. H V nõuab kostjalt tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest 820 krooni perioodil 10.05.2002-30.06.2003. Pooled ei vaidle, et kasutasid vett ühiselt. Vastavalt AÕS § 75 lg-le 1 kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Elamu puhul on vee- ja kanalisatsioonikulu elamu kasutamisega seotud kulu, mida kaasomanikud peavad kandma ühiselt vastavalt nende kaasomandi suurusele. Pooled ei ole kokku leppinud, et vee eest tasutakse vastavalt elanike arvule. Kohus arvestas kostja kohustust tasuda vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest, arvestades kostja kaasomandi suurust. Kostja kanti kinnistusraamatusse kaasomanikuks 19.11.2002. Seetõttu saab kostjal tekkida kaasomandi kulutuste hüvitamise kohustus alates sellest kuupäevast ning varasemat kuupäeva kandvad arved tuleb jätta tähelepanuta. Puudus vaidlus, et hageja tasus veearveid kostja eest. Kokku kuulus kostjal vee- ja kanalisatsiooniteenuse arve alusel tasumisele 712,58 krooni. VÕS § 1041 alusel on H Vil õigus nõuda kostjalt 712,58 krooni tasumist. Apellatsioonkaebus H V palub maakohtu 25.10.2010 otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et asja on võimalik lahendada ilma asja esimese astme kohtule tagasi saatmata, palub H V tühistada maakohtu otsuse tema hagi ja S S vastuhagi puudutavas osas ning rahuldada tema hagi. Menetluskulud palub apellant jätta kostjate kanda või poolte endi kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellant esitas hulgaliselt tõendeid, mis tõendavad kaasomandi jagamisel arvestamisele kuuluvat asjaolu, et hageja kodu on xxxxxxxxxx. Arvestades apellandi vanust, tervislikku seisundit ja seda, et temaga koos elavad teised sugulased, ei ole põhjendatud apellandi ja vastustajate kaasomandi lõpetamine viisil, et apellant saab omandi kaotuse eest hüvitist. Kohtuotsuses on esitatud vale, ebaõiglane ja põhjendamata järeldus, et kaasomandi lõpetamine S S pakutud viisil ei põhjusta apellandi kodu kaotust. Kohtuotsuses esitatud väide, et apellandil on reaalne võimalus elada Tartus, kuna tema poeg omab kinnisasja xxxxxxxxxxx, ei vasta tegelikkusele. T Vi kasutuses on Õnne 43 asuv ärihoone, järelikult seda pinda ei ole võimalik kasutada eluruumina. Apellant ei saa elada xxxxxxxx, milline eluruum kuulub tema pojapojale Erkki-Ruben Vile. Alates 2007. aastast ei ela korteris püsivalt keegi. Eluruum ei ole elamiskõlblik ja vajab kapitaalremonti (veetorustik on katki külmunud, küttekolle on katki). Kohtuotsuses toodud väide, et S. S on elanud kinnistul pidevalt ning lahkus kinnistult vastu oma tahtmist olude sunnil, on ebaõige ja ei tugine toimikus olevatele materjalidele. Kohus on jätnud esitatud materjalid tähelepanuta. Kõigis S. St puudutavates asjaoludes on kaasomanike poolt varem kokku lepitud. S. S lahkus elamust omal soovil vabatahtlikult ja vastavuses kaasomanike vahel sõlmitud kirjalikule kokkuleppele. S. S vabatahtlikku kokkuleppelist lahkumist tõendab 15.01.2006 kooskõlastusprotokoll.

Apellant registreeris end Tartu elanikeregistrisse 14.02.2007 seoses silmakae operatsiooniga ning peale seda registreeris end Tallinna elanikeregistris 17.11.2008, kus on kuuldeaparaadi saamise järjekorras. Apellant kaotab järjekorrakoha, kui ta Tallinna elukoharegistrist peaks lahkuma. Tallinnas elades viibib apellant enda kodus peamiselt siseruumides ning korterist väljub harva. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas saavad majanaabrid E. M ja S. S, kes kumbki majas ei ela, öelda, et apellant majas ei ela ning kuidas saab kohus neid ütlusi arvestada. Kohus on otsuses märkinud, et tõendid on vastuolulised ja kohtul ei tekkinud veendumust, et apellant elab kõnealuses elamus. Situatsioonis, kus kohus näeb tõendites vastuolu, oleks kohus pidanud istungil üle kuulama apellandi poolt taotletud tunnistajad, mis oleks aidanud kohtul üle saada poolte esitatud tõendite vahelisest näilisest vastuolust. Kui kohus pidas liigseks apellandi tunnistajaid üle kuulata, oleks kohus võinud korraldada paikvaatluse, et veenduda, kas apellant ja tema perekonnaliikmed elavad väidetud kohas või mitte. Samuti oleks saanud tuvastada vaidlusaluse trepikoja ja pööningu kasutamise võimalused. Apellant vaidleb vastu kohtu otsusele, millega jäeti rahuldamata tema nõue kahju hüvitamiseks summas 1 350 krooni. Kohtu seisukoht on ebaõige ning ei tugine toimikus olevatele materjalidele. Kohus on jätnud esitatud materjalid tähelepanuta. Aia lõhkumine on registreeritud politsei avalduste registris nr 2317,04,0.0007521, 23.12.2004. Avaldusele 25.10.2004 kirjutasid alla H. V, S. S, T. V, L. V ja J. T. Seega kinnitasid viis inimest aia lõhkumise fakti vahetult peale sündmuse toimumist. S. S on oma allkirjaga kinnitanud hagi esitamisel aia lõhkumist. Hiljem on ta asunud apellandi suhtes vaenulikule seisukohale ja ei saa eeldada, et tema tunnistus on objektiivne. S. S kohtus antud ütlusi antud episoodis ei saa kasutada tõendina apellandi vastu. Toimikus olevast elamu ehitaja ja esimese omaniku A. R pärija E. V ja tema tütre A. S avaldusest nähtub, et maja sissepääsu kõrval paremal asus vaheaed. Seega oli aed olemas juba ca 1960. aastal. Tegemist ei olnud ajutise piirdega, millega takistati E. M juurdepääsu ühiskasutuses olnud maa-alale, vaid püsiva rajatisega, mis paiknes sellel kohal ca 40 aastat. Aed oli apellandi poolt uuendatud 1996. aastal ja lõhuti 2004. aastal. Lõhkumise tulemusena ei olnud järelejäänud materjal kasutuskõlblik. E. Ml oli võimalus ise paigaldada jalgvärav ning selline ettepanek talle ka tehti. Alusetu on väide, et aed oli majandushoones. Majandushoone võti asus kokkulepitud kohas ja kõik omanikud said seda kasutada. Aia ehitamiseks kantud kulutused koosnevad materjalist (puit, naelad, metallnurgad) ja tööajast. Puitmaterjal oli lõhutud ja saeti pärast küttepuudeks. Metallpostid olid maasse betoneeritud ja madalad ning polnud hiljem taaskasutatavad. Aia lõhkumisega tekitati apellandile rahaline kahju 1 350 krooni ning lisaks moraalne kahju. Selline tegevus kurvastab ja hirmutab kõrges vanuses inimest. Aia lõhkumisega vähenes ka hoovi turvalisus. VÕS § 1043 alusel kuulub apellandile tekitatud kahju hüvitamisele. TsMS § 243 lg 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel. Istungi protokollidest ei nähtu, et kohus oleks istungil tõendeid uurinud. Tegemist on jämeda menetlusnormi rikkumisega, mis tingib asja saatmise uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus on tsiviilasjas kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ja täitmata jätnud TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevat selgitamiskohustuse. Kohus ei ole apellandile selgitanud, et poolte kaasomandis oleva kinnistu kaasomandi lõpetamine korteriomanditeks jagamise teel ei ole võimalik (eksperdi arvamus II kd, lk 177). Seega on kohus sellist kaasomandi jagamise viisi õigeks pidanud, mistõttu on apellant terve protsessi vältel olnud eksimuses, kuna on pidanud

toimivaks õiguslikku konstruktsiooni, mille kohaselt ta soovis lõpetada kaasomandi S. Sga viisil, et hüvitab viimasele omandi kaotuse rahas ning moodustab I. Mga korteriomandid. Juhul kui kohus oleks apellandile selgitanud tema sellise nõude perspektiivitust, oleks apellant ilmselt hagi eset muutnud või kaasomandi lõpetamise hagist üldse loobunud või kompromissile jõudnud ning ta ei oleks praegu sellises ebasoodsas situatsioonis. Kohus on vääralt kohaldanud AÕS § 77 lg-t 2, kuna ei ole määranud apellandile hüvitist võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik peab tegema kindla sisuga tahteavalduse, siis asendab seda jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend. Viidatud sättest tuleneb, et isiku nõusoleku tahtevaldus, mille andmise kohustuse kohus peab tuvastama, peab olema selge ja kindla sisuga ning kui kohus nõude rahuldab, siis peab kohtuotsus olema täidetav. S. S on esitanud vastuhagis kaasomandi lõpetamiseks temale sobival viisil põhimõtteliselt õige nõude, kuid on jätnud oma nõude selliselt formuleerimata, et seda oleks rahuldamise korral võimalik täita. S. S on vastuhagis formuleerinud nõude - kohustada hagejat andma nõusolekut kinnistusraamatu kandemuudatuse tegemiseks. Tegemist on ilmselgelt ebapiisava täpsusega esitatud nõudega. Selle asemel, et tulenevalt TsMS § 351 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustusest S. Sle selgitada, et tema nõue vajab täpsustamist, on kohus otsuse tegemisel S. S eest nõuet ise täpsustanud. Apellant leiab, et kohus on rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud hagi piiride ületamise keeldu, sest hagi eseme peab hageja ise formuleerima. Kohus on rikkunud TsMS § 4 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast oleneva, et asi lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. 15.06.2010 tegi apellant teistele kaasomanikele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mille kohaselt oleks tsiviilasjas menetlus lõpetatud ja menetluskulud jäänud menetlusosaliste endi kanda. Apellant ja S. S oleksid loobunud kaasomandi lõpetamise nõudest ning pooled oleksid leppinud kokku kinnisasja kasutuskorra selliselt, et osa Rästa 10a elamu esimesel korrusel asuvatest ruumidest oleks jäänud S. S kasutusse ja teine osa apellandi kasutusse. Apellant oleks enda kulul paigaldanud S. Sle voolumõõtja. Kompromiss jäi sõlmimata, kuigi apellant oli nõus kõigi muude tingimustega peale selle, et tasuda E. M menetluskulud (207 486 krooni). Kohus oleks pidanud välja selgitama erimeelsused ning asjaolud, mis on pooltel kompromissi sõlmimise takistuseks ning vajadusel aitama jõuda kokkuleppele kompromissi sõlmimiseks. Kohtuistungil ei esitanud kohus pooltele ainsatki küsimust kompromissi kohta, kuigi eelnevalt oli tähtaega pikendatud ja kohus oli teadlik, et kompromissläbirääkimised toimusid. Kompromissile jõudmine oleks apellandi suhtes olnud õiglasem ja vähemkoormavam lahendus kui kohtuotsus, millega ta kaotab oma kodu. Kohtu eesmärk peaks olema aidata protsessis osapoolt, kes on 86 aastane. Kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt pole tagatud apellandi õigus saada ilma takistusteta omandi kaotuse eest hüvitist (kohtuotsus peab olema täidetav, TsMS § 442 lg 5). Võimalik on olukord, kus S. S pöördub apellandi tahteavaldust asendava kohtuotsuse täitmiseks registriosakonda ilma, et ta oleks tasunud vastusooritusena apellandile kohtu määratud hüvitist. On võimalik, et S. Sl ei olegi raha, et apellandile omandi kaotuse eest maksta. Apellandil omakorda puuduvad vahendid, et soetada endale uut eluaset, mistõttu ta ei saa oma endisest kodust lahkuda. Kohtuotsus peab olema täidetav takistusteta ja kohus oleks pidanud seadma omandiõiguse ülekandmise apellandilt S. Sle sõltuvusse hüvitise maksmisest S. S poolt või kohustama S. St tasuma raha kohtu deposiiti. Sellega on rikutud poolte võrdse kohtlemise printsiipi, kuna apellant on raha kohtu deposiiti tasunud. Seega oleks kohus asja ja

poolte eripära arvestades pidanud kohaldama TsMS § 445 lg-t 1 ja määrama kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et omanikukande muutmine S. S kasuks oleks seatud sõltuvusse kohtu poolt määratud summa tasumisest apellandile. Kohtu otsus asja arutamist mitte uuendada ja mitte kohaldada TsMS § 437 ja teisi sätteid on ebaseaduslik. Samuti on ebaseaduslik kohtu otsus mitte määrata apellandi esindaja T. Vile kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. 22.10.2010 avalduses esitas apellant palve kohtuotsust mitte teha ja taastada tsiviilasja sisuline menetlus, kuna tema poeg T V viibis 05.10.2010 kohtuistungil haigena. Peale isa matuseid oli T. V kohtuistungil otsustusvõimetu ja tema poolt kohtus tehtud tahteavaldused ei ole kooskõlas tema tegeliku arusaamise ja sooviga. Apellant taotles T. Vile kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist, et teha kindlaks, kas kohtuistungil osaledes oli T. Vil psüühikahäire ning milline oli selle psüühikahäire iseloom ja raskusaste. Kohus ei rahuldanud taotlust. Pärast kohtuistungit halvenes T. Vi tervislik seisund veelgi ning ta viibis statsionaarsel ravil PERH Psühhiaatriakliinikus, diagnoosiks raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Apellant soovib, et T. Vile määrataks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, et kindlaks teha, kas viimane oli 05.10.2010 kohtuistungil otsustusvõimetu TsÜS § 13 tähenduses. Kuna kohus ei rahuldanud tunnistajate ülekuulamise taotlust, jäi apellandil ainsaks võimaluseks lisada kirjalikele tõenditele asjas tähtsust omavad suulised selgitused - tulla ise kohtuistungile ja anda ütlusi. Apellant soovis ütlusi anda vande all. Apellandile oli tema esindaja advokaat A. Past teatanud, et 05.10.2010 toimub eelistung, kus lahendatakse taotlused, st. kuulatakse üle tunnistajaid, nii apellandi kui vastaspoole omi. Samuti lahendatakse kinnistu vaatluse taotlus. Ei olnud mingit põhjust, et apellant võiks eeldada istungi toimumist ja enda kohaloleku vajadust. Seega oli apellandil ainus võimalus ütluste andmiseks 05.10.2010. Kohus märkis, et ei ole apellanti ilma jätnud õigusest olla oma asja arutamise juures. Apellant rõhutab, et tegemist on olnud täiesti erinevate hagide arutamisega. Tagajärjed, mis kohtuotsusega võivad saabuda, on erakordselt rasked, alates kaasomandi lõpetamise hagi arutamisest. Apellant põhjendas kohtule enda olukorda, raskete asjaolude kokkulangevust ja soovi isiklikult ütluste andmiseks. Kohtu selgitused otsuses, et apellandil on olnud võimalus istungitel käia ja ta ei ole käinud, ei ole õiged ja asjakohased. Apellant peab silmas kohtus toimunud kaasomandi lõpetamise arutelu, mille otsusena on võimalus kaotada oma kodu. Kasutuskorra määramiseks toimunud istungid ja nendest apellandi osavõtt on sisuliselt teistsuguse hagi arutamine. Kaasomandi lõpetamise hagis toimus esimene eelistung 03.07.2009. Kohus andis pooltele aja hagiga tutvumiseks ja määras uue istungiaja 07.10.2009. Sellel istungil tegi kohus otsuse, mis tühistati. Sellest istungist ei saanud hageja osa võtta tervise tõttu. 05.10.2011 istungiga seonduvat käsitles apellant eelnevalt. Apellant soovis esitada uut ja täpsustatud hagi ning muuta hagi eset ja alust. Apellant soovis, et kohus tuvastaks tema tahteavalduse kaasomandi lõpetamise viisi osas. 14.10.2010 avalduses märkis apellant, et soovib, et kaasomand jaotatakse reaalosadeks nii, et iga kaasomaniku kasutusse jääb praegu tema kasutuses olev eluruum, Apellant ei soovi S.S osa endale.

Advokaat A. Pasti poolt uue hagi esitamata jätmisega kaasnesid apellandi jaoks halvad õiguslikud tagajärjed. Olukorda ei muuda teadmine, miks A. Past uut hagi ei esitanud. Tõenäoliselt oli põhjuseks tema teadmine, et põhiistungit ei toimu. Kohus on jätnud need taotlused tähelepanuta ja ei ole 25.10.2010 otsuses andnud selle kohta seisukohta. Vastustajate seisukohad apellatsioonkaebuse osas E M palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud H Vi kanda. S S palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused Vastustaja E M vastuväidetel on apellant apellatsioonkaebuse esitamisega hilinenud, millega kolleegium ei nõustu. Toimiku materjalide kohaselt sai H V kohtuotsuse kätte 12.01.2011 ning apellatsioonkaebuse esitas 28.01.2011, seega TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Õige on aga see seisukoht, et 14.02.2012 apellatsioonkaebuse täiendus on esitatud pärast TsMS § 632 lg–s 1 sätestatud tähtaega ning selles olevad uued taotlused ja väited tuleb jätta tähelepanuta. Maakohtu otsust osas, milles mõisteti välja E Mlt H Vi kasuks vee ja kanalisatsiooniteenuse kasutamise eest 712,58 krooni ning lõpetati tsiviilasja menetlus E M vastuhagis H Vi vastu ning S S hagis ehitiste kasutuskorra määramiseks ning jäeti rahuldamata H Vi hagi elamu ja kinnistu kasutuskorra määramiseks, ei ole vaidlustatud, ning tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus otsust eelnimetatud osas ei kontrolli. Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist kaasomandi jagamisel, kuid otsust tuleb muuta väljamõistmisele kuuluva hüvitise osas. Ülejäänud osas vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid otsus kinnistusraamatus kande tegemiseks tuleb muuta. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõigusnormide rikkumist apellandi taotluste rahuldamata jätmisel, seda ka tunnistajate osas ja vaatluse teostamiseks ning T Vi osas kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks. Maakohus on taotluse osas seisukoha võtnud ja põhjendanud, miks taotlusi ei ole võimalik rahuldada. Kolleegium ei tuvastanud, et käesolevas vaidluses oleks vaatluse tegemine ning tunnistajate ülekuulamine vajalik. Vaidlusaluse hoone kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid koos fotodega, millest nähtub kinnistu olukord. Apellandi väidetel maakohus ei uurinud tõendeid, mis ei vasta tõele. 05.10.2010 kohtuistungi protokollist ilmneb, et kohus uuris (protokollis „vaatas“) kohtusse saabunud dokumente koos menetlusosalistega. Menetlusosalistel ei olnud mingeid vastuväiteid tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamise osas. Kolleegium ei tuvastanud ka hagi piiride ületamist. Apellandi väidetel maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, s.t kui kohus oleks selgitanud nõude perspektiivitust, siis oleks ta hagist loobunud või sõlminud kompromissi. Kolleegium ei tuvastanud väidetud menetlusõigusnormi rikkumist. Tulenevalt dispositiivuse põhimõttest on hagejal õigus otsustada, kas ja millise nõude ta esitab ja kelle vastu. Apellanti esindas kvalifitseeritud jurist vandeadvokaadi näol. Kompromissi oli võimalik sõlmida ka apellatsioonimenetluses. S S oli nõus hüvitise suurust suurendama, ka apellant oli sellega nõus, kuid H Vi poja T Vi mõjutusel kompromissi ei sõlmitud. Apellatsioonimenetluses lükati kohtuistungit korduvalt edasi nimelt apellandi taotluste tõttu. Apellatsioonimenetluses oli apellandil võimalik isiklikult kohtuistungist osa võtta ning selgitusi anda. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaasomandi lõpetamise nõudes.

Kaasomandi lõpetamisel selle jagamise viis Pooltele kuulub kaasomand Tallinnas Rästa 10a asuva kinnistu osas, millest 3/6 mõttelist osa kuulub H Vile, E Mle kuulus 2/3 mõttelist osa, käesoleval ajal on uueks omanikuks G M, S Sle kuulub 1/3 mõttelist osa. 29.07.2001 abieluvaralepingu alusel on abikaasad E M ja G M omavahel kokku leppinud kinnistu kaasomandiosa omandi üleandmises E M poolt G Mle. 22.08.2011 on tehtud kinnistusraamatus kanne, mille kohaselt kinnistu Rästa 10a, Tallinnas omanikuks 2/6 mõttelises osas on G M, kes on kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kinnistu kaasomanikud H V ja S S soovivad kaasomandit jagada selliselt, et kinnistul oleks kaks omanikku. H Vi sooviks oli omandada S S kaasomandi mõtteline osa ning S S sooviks oli omandada H Vi kaasomandi osa, hüvitades kaasomandi väärtuse. Pooled kokkulepet ei saavutanud. Vastavalt AÕS § 77 lg-le 2 kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Eelnimetatud põhimõttest ongi maakohus juhindunud. Maakohus on otsuses tuginenud Riigikohtu otsusele 3-2-1-65-10, milles on asutud seisukohale, et kohus peab kaaluma kaasomanike huve, lähtudes õiglusest ning kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus. Maakohus, kaaludes kaasomanike H Vi ja S S huve, asus seisukohale, et hageja H V on esitanud vastuolulisi tõendeid xxxxxxxxxx elamise kohta. Õige on, et elamusse sisseregistreerimine ei tähenda veel, et see ka isiku elukohaks on. Maakohus tuvastas, et perioodil 23.03.2006 kuni 28.12.2008 oli elamusse sisse kirjutatud perekond Cicetti, kes ka teiste menetlusosaliste väidetel elamus elas. Seega ei saanud H V sel ajal elamus elada. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid teised menetlusosalised, et nad ei ole H Vit elamus aastaid näinud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud tõendid ei tõenda H Vi pidevat elamist xxxxxxxxxx Vastustaja E M juhib tähelepanu, et 09.10.2009 vastuse lisast 1 nähtuvalt on ajavahemikus 30.04.2002 kuni 15.11.2007 H Vi aadressiks olnud xxxxxxxxxxxx Ka Rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on ajavahemikus 05.05.1997 kuni 28.12.2006 ning 14.02.2007 kuni 17.11.2008 H Vi elukohaks xxxxxxxxxx (IV kd, tl 62-67). SEB Pank 10.12.2008 kirja kohaselt on H Vi elukohaks xxxxxxxx (II kd lk 134). Kolleegium nõustub vastustajaga, et apellatsioonkaebuses toodud väidet sellest, et xxxxxxxxxxx eluruum ei ole elamiskõlblik ja vajab kapitaalremonti, ei ole varem esitatud. Väide on ka paljasõnaline ning kolleegium jätab selle tähelepanuta. Maakohus leidis, et S S ei ole esitanud vastuolulisi väiteid ega tõendeid elamus elamise kohta. Maakohus tuvastas, et S S oli sunnitud kinnistult lahkuma vastu oma tahtmist seoses H Vi poja poolt remondi teostamisega. Esialgselt kolis kõrvalhoonesse, s.o kuuri, hiljem asus elama ema juurde, kuivõrd kõrvalruumid ei olnud elamiskõlblikud ning faktiliselt tehti talle elamine majas võimatuks. Hinnates esitatud tõendeid, asus maakohus seisukohale, et H Vil ei olnud takistust eluruumide kasutamiseks, kuid ta üüris need hoopis aastaid välja. S S oli seevastu sunnitud oma kodust lahkuma nimelt teise kaasomaniku H Vi tegevuse tõttu. Kohus leidis, et eelnimetatud asjaoludel ei ole õiglane lõpetada kaasomand S S osas ning kohus põhjendas otsuses oma seisukohta. AÕS § 77 lg 2 järgi peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel kaaluma poolte huvisid õiglusest lähtudes. Selline kaalumine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt diskretsiooni piiride ületamist ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ka ringkonnakohtul asuda teistsugusele seisukohale. G M väidetel on ta pidevalt elanud elamus ning hagejat näeb ta esmakordselt. Arvestades isegi hageja puuet, ei ole võimalik, et mitme aasta vältel ei ole teised elanikud teda majas näinud. Esitatud tõenditest võib järeldada, et isegi kui H V on episoodiliselt majas elanud, ei ole xxxxxxxxxx olnud talle põhiliseks elukohaks. Apellant ei nõustu, et ta on teinud S Sle elamise majas võimatuks. Õige on, et toimiku materjalide hulgas on H Vi ja S S vahel 15.01.2006 sõlmitud xxxxxxxxx asuva kinnistu kasutuskorra kokkulepe, mille kohaselt pidi S S kasutuses olnud eluruum minema H Vile ning S S kasutusse jääks majandushoones olev pind, mis ehitatakse välja elamispinnaks. Faktiliselt majandushoone ümberehitamist ei toimunud. Vastustajad leiavad, et nimelt hageja poja tegevus elamu remontimisel tegi S Sle elamus elamise võimatuks. See ilmneb ka 20.09.2007 ehitusekspert Jaan Otsa arvamusest, et elamu I korrus on kapitaalselt renoveeritud ning I korrusel asuvast korterist osa eraldamine ei ole ehitustehniliselt võimalik ilma praegust eluruumi oluliselt ümber ehitamata (II kd lk. 177-178). Seega S S jaoks ei ole elamus enam elamispinda ning majandushoonet ei ole elamiseks ümber ehitatud. Maakohus tuvastas, et nii H V kui ka S S on puudega isikud. Seega tuleb mõlema menetlusosalise huvisid eriliselt kaaluda. H V on eakas inimene ja selle asjaoluga tuleb samuti arvestada. Kuivõrd maakohus tuvastas, et H Vi jaoks ei ole xxxxxxxxx olev eluruum pidevaks elukohaks, ei tõsteta vanainimest kodust välja. Apellandi väidetel on S Sl olemas uus eluruum. Õige on, et S S on 2.09.2009 asjaõiguslepingu alusel kantud kinnistusraamatusse xxxxxxxxx korteriomandi omanikuna. Eluruumi üldpinnaks on 36,90 m2 ning kinnistu on koormatud isikliku kasutusõigusega vastustaja ema E T kasuks (V kd lk.163). S S põhjendas ringkonnakohtu istungil, et tegemist on ema korteriga, kus ta on olude sunnil elanud, kuid seal on kitsad elamistingimused ning ta sooviks luua oma peret, mistõttu sooviks elama asuda oma kinnistule xxxxxxxxxxxxx. Kolleegium leiab, et asjaolu, et S S ema pidas vajalikuks oma eluajal vormistada korteriomand poja nimele, ei võta S Slt kui kinnistu kaasomanikult õigust taotleda kaasomandi lõpetamist tema poolt märgitud viisil. Apellandi väide sellest, et E M omab mitmeid kinnistuid, ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaasomandi lõpetamise viisi valikul tuleb arvesse võtta ka kaasomanike omavahelisi suhteid. S S ja E M omavahelised suhted on normaalsed, probleeme on olnud nimelt kaasomaniku H Viga. Ka suhted uue omaniku G M ja S S vahel on normaalsed ning nende ühiseks sooviks on kaasomandit jagada ilma H Vita. Kolleegium veendus ringkonnakohtu istungil, et kaasomanikena G M ja S S suudavad saavutada kokkuleppeid kaasomandi kasutuskorras, kuid H Viga on suhted teistel kaasomanikel konfliktsed, mis omakorda kaasomandi jäämisel H Vile ei lahendaks konfliktsituatsiooni. Sellele juhtis tähelepanu ka 1/3 kaasomandi mõttelise osa omanik G M. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et kaasomandi jagamisel ei oma tähendust kaasomanike osade suurus ega elamu parendamiseks tehtud kulutused. Parenduste väärtus kajastub ka kinnistu turuväärtuses. Kolleegium leiab, et H Vil oli võimalik kulutuste kandmisel esitada vastav nõue kaasomanike vastu, mida ta asus tegema alles ringkonnakohtus ning millega kolleegium ei saa arvestada. Nõude olemasolu, selle suurust tuleb tõendada ning uusi nõudeid ega väiteid ei saa esitada apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 3). Lisaks sellele peaks

kulutuste jagamine sel juhul toimuma kõigi kaasomanike vahel, vastavalt nende omandi suurustele. Arvestades eeltoodut nõustub kolleegium maakohtu poolt kaasomandi jagamise viisiga. Apellandi väidet sellest, et S Sl ei pruugi olla raha hüvitise maksmiseks, on ringkonnakohus kontrollinud ning on välja selgitatud, et tal on võimalik H Vi kaasomandi osa eest hüvitist maksta ning selleks ei pea seda summat kandma kohtu deposiiti. H Vil on õigus esitada taotlus maakohtule kohtu deposiiti makstud summa tagastamiseks. Arvestades eeltoodut asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda teha teistsugust lahendit. Hüvitise suurus kaasomandi lõpetamisel Kaasomandi lõpetamisel on omanik õigustatud saama omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Maakohus lähtus hüvitise määramisel Domus Kinnisvara Vahendus OÜ eksperthinnangust nr 0206-09, milles hinnati kinnistu väärtuseks 2 080 000 krooni ja millest lähtudes määras kohus hüvitise suuruse. Kolleegium oli seisukohal, et kuivõrd maakohtu otsus tehti 25.10.2010 ning apellandi taotluste tõttu on apellatsioonimenetluses kaebus läbivaatamisel alles 2012.a, siis on õiglane ja mõistlik anda menetlusosalistele võimalus esitada uued tõendid kinnistu väärtuse kohta. S S esitas AS Rime Kinnisvara Vahendus ekspertarvamuse, mille kohaselt 05.04.2012 seisuga on vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks 164 000 eurot. Järgnevalt on S S esitanud Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 5121, mille kohaselt vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks on seisuga 21.05.2012 145 000 eurot. H V on esitanud AT Kinnisvarabüroo OÜ eksperthinnangu nr 8809/12, mille kohaselt seisuga 04.06.2012 on vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks 176 000 eurot, mis ei erine oluliselt AS Rime Kinnisvara Vahendus arvamusest. Ebaõige on S S taotlus jätta AS Rime Kinnisvara Vahendus arvamus tähelepanuta. Kohtule on dokumentaalne tõend esitatud ning tõend on kohtu poolt vastu võetud. AS Rime Kinnisvara Vahendus arvamuse puuduseks on asjaolu, et arvamuse andnud spetsialistel puudus täpne informatsioon hoonete pinnaandmete ja ruumide seisukorra kohta. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 5121 kohaselt ei ole uuritud vara osi, mis on kaetud või ligipääsmatud. Kolleegium loeb esitatud dokumentaalsetest tõenditest usaldusväärsemaks AT Kinnisvarabüroo OÜ eksperthinnangut, mille teostas riiklikult tunnustatud ekspert T Oosalu ning kinnistu hindamise juures viibisid kõik menetlusosalised ning riiklikult tunnustatud ekspert Denno Treiman. Eksperthinnangu kohaselt on elamu netopinnaga 108,8 m2 ja ehitisealuse pindalaga 87 m2, kasulikku pinda on kokku 155,7 m2 ja koos elamuga liidetud majandushoonega 255,7 m2. Maatüki suuruseks on 1992 m2. Kinnistu asub Tallinnas Kristiine linnaosas, Rästa tänava ääres. Elamut on laiendatud suuremas mahus, kui seda võimaldab ehitusluba. Arvamuses on analüüsitud kinnistute osas tehtud tehinguid Kristiine linnaosas perioodil 01.08.2011 kuni 29.05.2012 ning võrdluse tulemusena on jõutud seisukohale, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks on 176 000 eurot. Kolleegium loeb antud turuväärtust usaldusväärseks, arvestades maatüki suurust 1952 m2 ning soodsat asukohta Tallinnas, Kristiine linnaosas. 13.06.2012 kohtuistungil oli S S nõus sõlmima kompromissi ning maksma H Vile kompensatsioonina kaasomandi kaotuse eest 88 000 eurot. Kompromiss jäi sõlmimata H Vi poja T Vi vastuseisu tõttu. Kuivõrd kolleegium loeb H Vi esitatud AT Kinnisvarabüroo OÜ eksperthinnangut usaldusväärseks ning põhjendatuks, milles on vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks loetud 176 000 eurot, siis tuleb S Sl tasuda H Vile tema kaasomandist 1⁄2 mõttelise osa eest 88 000

eurot. Arvestades eeltoodut, kuulub maakohtu otsus hüvitise suuruse osas osalisele tühistamisele. H V soovis saada kompensatsiooni elamus teostatud parendustööde eest, mille suuruseks hindas AT Kinnisvarabüroo OÜ 31 200 eurot. Kolleegium nõustub vastustajatega, et parendustööd kajastuvad kinnistu turuväärtuses ning hageja H V ei ole maakohtus esitanud nõuet parendustööde eest kulude väljamõistmiseks. Uut nõuet ei saa esitada apellatsioonimenetluses. Juhul kui kaasomanikud on rikastunud hageja arvel, tuleks nii kantud kulude vajalikkust kui ka selle suurust tõendada, mida ei saa teha apellatsioonimenetluses. Seega tuleb apellandi taotlus jätta rahuldamata.

Kinnistusraamatu kande muutmine Kaasomandi lõpetamise kande tegemiseks on kinnistusraamatuseaduse (KRK) § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaasomandi lõpetamisel on KRK § 341 lg 2 p 2 järgi puudutatud isikuks teine kaasomanik. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Sama põhimõte on sätestatud ka 01.juulist 2010 kehtivas KRK § 341 lg-s 8. Seega on maakohus on põhjendatult S S hagi rahuldamisel tuvastanud H Vi kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatus oleva kande muutmiseks ning kinnistusraamatus kande tegemiseks, tuginedes kinnistusraamatuseaduse § 341 lg-tele 1 ja 8 ning TsÜS § 68 lg-le 5. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellant esitas taotluse, et omandiõiguse ülekandmine apellandile S Sle tuleks seada sõltuvusse hüvitise maksmisest ning määrata TsMS § 445 lg 1 järgi kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et omanikukande muutmine S S kasuks oleks seatud sõltuvusse kohtu poolt määratud summa tasumisest apellandile. Kolleegium leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ning tuleb rahuldada, tulenevalt TsMS 445 lg-st 1. Maakohus on määranud kande muutmise ka selliselt, et E M on 1/3 mõttelise osa omanik. E M kaasomandi suurust vaidlus ei puuduta ning kinnistusraamatus on kehtiv kanne, mille kohaselt on E M kaasomandi osa uueks omanikuks G M. Seega otsus tuleb muuta osas, milles on otsustatud ka E M osas kande tegemine. Kahju hüvitis Hageja H V vaidlustas otsuse ka osas, milles jäeti tema kahjuhüvitise nõue E Mlt 1350 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ning taotleb nõude rahuldamist. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et kostja E M poolt aia mahavõtmine ei olnud õigusvastane tegu ning et lahtivõetud aed oli majandushoones, mida nägi ka S S. Majandushoone võtmed olid H Vi käes. Apellandi poolt esitatud avaldus politseile ei tõenda, et E M tegutses õigusvastaselt. E M ei eitanud vaheaia mahavõtmist ning põhjendas ka maakohtu kohtuistungil, miks vaheaia mahavõtmine oli vajalik. Maakohus ei tuvastanud kahjuhüvitise rahuldamiseks vajalike eelduste olemasolu. Kahju suurust ja kostja õigusvastast tegu peab tõendama hageja, mille kohta puuduvad toimikus usaldusväärsed tõendid. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda teha teistsugust otsust.

Menetlusõiguslikud taotlused

H Vi nõue E M vastu kahju hüvitamiseks on jäetud rahuldamata ning vee- ja kanalisatsiooniteenuste tasu nõue on rahuldatud osaliselt, seega tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Maakohus on vabastanud H Vi osaliselt riigilõivu maksmisest kaasomandi jagamise nõudelt summas 75 000 krooni ja S S nõudelt summas 35 000 krooni. Maakohtu otsusega mõisteti H Vilt riigilõiv välja summas 110 000 krooni. Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et kaasomandi jagamise nõudes tuleb mõlema menetlusosalise menetluskulud jätta nende endi kanda. Seega ei saa H Vile panna kohustust tasuda riigilõiv ka S S eest. Arvestades asjaolu, et tegemist on puuetega isikutega, kelle majanduslik olukord ei ole toimikus olevate andmete kohaselt muutunud, tuleb mõlemad menetlusosalised vabastada riigilõivu maksmisest TsMS § 190 lg 7 alusel. Apellant tuleb vabastada ka apellatsioonimenetluse riigilõivu tasumisest. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 esimese lause kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.