Võlaõigus › Võõrandamislepingud

OÜ Rushford

Tühistada Harju Maakohtu 21.01.2011 otsus osas, millega maakohus jättis OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eesti ja OÜ Ruutmeeter Eesti vastu solidaarselt põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

6.2 Rahuldada osaliselt OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eestis (pankrotis) ja OÜ Ruutmeeter Eesti vastu. 6.3 Välja mõista OÜ-lt Oslo Eesti ja OÜ-lt Ruutmeeter Eesti solidaarselt põhivõlg 447 381 eurot ja 53 senti ja viivis 184 436 eurot ja 73 senti. 6.4 Jätta läbi vaatamata OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Ceramfloor (pankrotis) vastu põhivõla 447 381 euro ja 54 sendi ja viiVe nõudes. 6.5 Tagastada OÜ-le Rushford Enterprises apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 10 539 eurot ja 63 senti. 6.6 Esimese ja teise astme menetluskuludest jätta 25,93% hageja OÜ Rushford Enterprises kanda ja 74,07 % solidaarselt kostjate OÜ Oslo Eesti ja OÜ Ruutmeeter Eesti kanda. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta kõik OÜ Oslo Eesti kanda.

Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 09.11.2009 esitas OÜ Rushford Enterprises (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Oslo Eesti (kostja I), OÜ Highrose (kostja II), OÜ Ceramfloor (kostja III) ning 04.10.2010

menetlusse kaasatud OÜ Ruutmeeter Eesti (kostja IV) vastu põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja kostja I 29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I. Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000 krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma hiljemalt 28.02.2008 müügihinna KR Kaubanduse AS-le. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja III käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendaJ vastutama eelnimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale 29.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude summas 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja III KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR Kaubanduse AS aktsiat. 20.11.2007 taganes hageja 30.01.2007 kostjaga III sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30. jaanuari 2007.a aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 28.02.2008 teavitas kostja III hagejat kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, millega kostja III loovutas tema ja hageja vahel 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemisel väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest 10 000 000 krooni kostjale I. 28.02.2008. tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude. 23.04.2008 tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et 28.02.2008 tehtud tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o 10 000 000 krooni põhisumma ning viivise tasumist. Kostja I ei ole oma kohustusi täitnud. 27.08.2009 sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja loovutas KR Kaubanduse AS-le (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma nõudest kostja I vastu. 30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu p. 1.1 kohaselt kohustus kostja III käendaJ vastutama KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu sõlmimise ning nõude hagejale loovutamisega läksid hagejale üle ka loovutatud nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sh võlausaldajale käenduslepingust tulenevad õigused. Kostja III ei ole solidaarvõlgnikuna täitnud eelnimetatud tehingust ja käenduslepinguga tagatud raha maksmise kohustust. Kostja II vastutus põhines asjaolul, et 11.08.2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I eraldumise teel jagunemine. Selle tulemusena omandas kostja II omandava ühinguna osa kostja I varadest ning seetõttu vastutas kostja II solidaarvõlgnikuna hagis esitatud kostja I kohustuse kohase täitmise eest. Menetluse jooksul 03.03.2010 on kostja I ja kostja II ühinenud. Kuna kostja II enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri, tuleb kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks. Kostja IV vastutus põhineb asjaolul, et kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning seega on kostja IV hagi esemeks olevate kohustuste osas samuti solidaarvõlgnik. Ettevõtte ülemineku tulemusena on kostjast IV saanud hagi üheks aluseks oleva 30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu osapool.

Hageja palus mõista kostjatelt I, III ja IV solidaarselt välja põhivõlg 7 000 000 krooni. KR Kaubanduse AS ja kostja I vahelise osa müügilepingu p. 4.2 kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma viiV 0,15 % tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud seisuga 28.10.2009 viivitusintresse summas 8 841 000 krooni, kuid palus mõista kostjatelt välja viivis summas 7 000 000 krooni. Hageja tasaarvestas pärast hagi esitamist hagi esemeks olevast viivisenõudest 503 023,11 krooni, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tsiviilasjas nr 2-0741185 mõistis kohus hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulud 503 023,11 krooni. Hageja palus mõista kostjatelt välja viivise 6 496 976,89 krooni. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tekkis KR Kinnisvara OÜ osade müügi tulemusena kostja I vastu nõue summas 10 000 000 krooni. Kuna kostja I omandas aga 28.02.2008 kostjalt III loovutuse teel hageja vastu nõude summas 10 000 000 krooni ning tasaarvestas samal päeval enda nõude hageja vastu. Hageja nõudega enda vastu on vastavad nõuded alates 28.02.2008 lõppenud. Tasaarvestus on kehtiv ja õiguspärane. Mõlemal poolel oli rahaline nõue teise vastu. Kostja I poolt tasaarvestatud nõue tekkis, kuna kostja III taganes tema ja hageja vahel sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust. Kostjal III ja hagejal oli nimetatud asjaolu üle ka kohtuvaidlus. Käesolevaks ajaks on olemas jõustunud kohtuotsus, millega kohus on tuvastanud kostja III õiguse KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganeda. Kostjal III tekkis taganemise hetkest, s.t alates 13.02.2008 õigus nõuda enda poolt aktsiate müügilepingu sõlmimisel hagejale tasutud 16 500 000 krooni tagastamist. Hagejal tekkis alates KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemise hetkest õigus saada tagasi KR Kaubanduse AS aktsiad. Vaatamata asjaolule, et kostja III on hagejale aktsiaid korduvalt pakkunud, ei ole hageja ilmutanud vähematki huvi aktsiate omandi saamise vastu. Seega on kostja III teinud endast kõik oleneva, et võimaldada omapoolset tagasitäitmist, kuid hageja on soorituse vastuvõtmisest keeldunud ja sattunud vastuvõtuviivitusse. Seega muutus kostja III nõue 16 500 000 krooni maksmiseks (millest 10 000 000 krooni on tasaarvestatud hageja nõudega) hageja vastu sissenõutavaks, vaatamata sellele, et hagejale ei ole käesoleva ajani KR Kaubanduse AS aktsiate omandit üle läinud. Hagejal puuduvad käesoleval juhul mis tahes põhjendatud vastuväited kostja I nõudele. Kostja I poolt hagejale 28.02.2008 esitatud tasaarvestusavaldus on kehtiv ning tulenevalt VÕS § 197 lg-st 2 on hageja ja kostja I nõuded kattuvas ulatuses lõppenud alates tasaarvestusavalduse tegemisest. Põhimõtteliselt nõustuvad kostjad, et kui hagejal oleks kostja I vastu kehtiv nõue, siis vastutaks kostja III nõude täitmise eest käendaJ lepingu alusel ning kostja II seaduse alusel. Kuna hageja nõue kostja I vastu on aga tasaarvestuse tulemusena lõppenud, siis on lõppenud ka hageja nõuded kostja II ja kostja III vastu. Kuna põhinõue on kostja I poolse tasaarvestusavalduse tegemisega lõppenud, on samal kuupäeval lõppenud ka hageja väidetav viivisenõue. Seega on hageja nõue viivise tasumiseks põhjendamatu. Isegi juhul, kui kohus peaks tuvastama, et põhinõue ei ole lõppenud ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt põhinõude tasumist, on viivise nõue lõppenud, kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet pikema aja vältel. Hageja on kaotanud viivise nõude õiguse isegi juhul, kui põhinõue oleks kehtiv. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on siiski õigus nõuda kostjatelt viiV, on hageja viivisenõue ebamõistlikult suur. Viivisenõude mõistliku suuruse osas tuleb arvesse võtta ka põhinõude suurust 7 000 000 krooni. Sedavõrd suure põhinõudega võrdses summas viivise nõudmine on põhjendamatu, seetõttu paluvad kostjad viivisenõude põhjendatuks lugemisel vähendada hageja poolt nõutavat viiV 500 000 kroonini.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused 21.01.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi kostja I ja kostja IV vastu rahuldamata, hagi kostja III vastu läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Asjas puudub vaidlus järgnevas. KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja kostja I sõlmisid 29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I. Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000 krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma müügihinna KR Kaubanduse AS-le hiljemalt 28.02.2008. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja III käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendaJ vastutama p. 1 nimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale 29.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja III KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR Kaubanduse AS aktsiat. 20.11.2007 esitas hageja kostjale III 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 28.02.2008 teavitas kostja III hagejat kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, millega kostja III loovutas tema ja hageja vahel 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemisel väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest 10 000 000 krooni kostjale I. 28.02.2008 tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude. 23.04.2008 tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et 28.02.2008 tehtud tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o 10 000 000 krooni põhisumma ning viivise tasumist. 27.08.2009 sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja loovutas KR Kaubanduse AS-le (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma p-s 3 nimetatud nõudest kostja I vastu. 11.08.2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I eraldumise teel jagunemine. Sellega jõudis lõpuni kostja I jagunemine, mille tulemusena omandas kostja II omandava ühinguna osa kostja I varadest. Kostja I ja kostja II ühinesid 03.03.2010. Kuna hagis märgitud kostja II enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri, tuleb hagis märgitud kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kelle taganemisavaldus 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust tõi kaasa taganemise õiguslikud tagajärjed. Asja materjalidest nähtuvalt taganes hageja 20.11.2007 kostjaga III 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. Asja materjalidele lisatud 11.06.2008 jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas 2-07-41185 nähtub, et kostja III ja hageja vahel oli vaidlus selles, kas hageja taganemisavaldus 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust on kehtiv. Kohus tuvastas, et hageja 20.11.2007 taganemine ei ole kehtiv, kuna täitmata on taganemise materiaalsed eeldused. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas TsMS § 457 lg-t 1 kohaldada ei saa, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-07-41185 oli hagi ese teine. TsMS § 457 lg-s 1 väljendatut tuleb mõista seega kitsendavalt. TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg-s 1 on sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järelikult on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend kasutatav tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas.

Asjas 11.06.2008 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-07-41185 on veenvalt tõendamist leidnud, et hageja poolt 20.11.2007 tehtud taganemisavaldus ei ole kehtiv, kuna täitmata olid taganemise materiaalsed eeldused. Hageja oma väidet tema taganemisavalduse kehtivuse kohta tõendanud ei ole. Seega on tõendatud, et kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus 30.01.2007 aktsiate müügilepingust on kehtiv. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tagastama kostjale III makstud ostuhinna ning kostja III hagejale saadud aktsiad. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna müügilepingust taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei olnud kindlaks määratud, pidi müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võis VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal, kuid võlgniku täitmise kohustuse hindamiselt tuleb ikkagi lähtuda nn mõistlikust vajalikust ajast. VÕS § 82 lg-s 3 sätestatu kaitseb võlgnikku juhul, kui võlgnikul ei ole võimalik kohustust täita kohe peale selle tekkimist. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejalt nõuti müügisumma tasumist ebamõistlikult lühikese aja jooksul, mistõttu ei olnud tal võimalik kohustust täita. Hageja täitis kohustuse mõistliku aja jooksul, kuigi hageja ise aktiivselt kohustuse täitmisega ei tegelenud, kuivõrd kostja III loovutas müügihinna nõude kostjale I ja kostja I tasaarvestas selle nõude hageja nõudega tema vastu. Käesolevas asjas on vaidlus ka selles, kas kostja I tasaarvestus on kehtiv, kuivõrd kostja III ei ole hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepinguga saadud aktsiaid tagastanud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tuvastades, kas kostja II poolt loovutatud nõue oli sissenõutav, hoolimata sellest, et hagejale ei ole aktsiaid tagastatud, tuleb kohtu arvates hinnata ka hageja ja kostja III sooritusi peale kostja III 13.02.2008 taganemisavaldust. Juhindudes VÕS § 189 lg 1 esimese lausest, tekkis hagejal ja kostjal III 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemisest lepingu tagasitäitmiseks kohustus aktiivselt käituda, kuivõrd VÕS § 189 lg 1 esimene lause sätestab mh, mida kumbki lepingupool võib nõuda. Eriti oluline on aktiivse käitumise kohustus juhul, kui ilma teise poole soorituseta ei saa lepingu tagasitäitmist teostada. Käesolevast asjast nähtuvalt ei ole hageja lepingu tagasitäitmiseks, ei oma kohustuse täitmiseks (müügisumma

tagastamiseks) ega ka aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud. Samas puudub asjas vaidlus, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate tagastamisest. Taganemisavaldusest nähtub selgelt kostja III seisukoht, et ta soovib aktsiaid tagastada, väljendades avalduses oma taolist kohustust (avalduse p. 4). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tuginedes asjas sisuliselt sellele, et tagasitäitmissuhtest tuleneva vastastikuste kohustuste täitmisel peab aktiivselt käituma ainult vastaspool, ei ole hageja käitunud kohtu arvates kooskõlas TsÜS §-ga 138 ja VÕS § 6 lg-ga 1. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt soovib kostja III hagejale aktsiad üle anda, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja väited kostja III vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole põhjendatud. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Viidatud sätet ei saa mõista selliselt, et igasugune teise poole vastuväide välistab tasaarvestuse. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud sellise vastuväite olemasolu, mis välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. 28.02.2008 tasaarvestusavaldusega tasaarvestati hageja põhinõue. Kuna 29.01.2007 müügilepingust KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks tulenes müügihinna tasumise kohustus 28.02.2008, s.o päeval nõue tasaarvestati, ei ole müügihinna tasumisega viivitatud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi põhinõue ja viivisenõue on tõendamata ja hagi tuleb jätta rahuldamata, puudub vajadus analüüsida teisi asjas esitatud väiteid, sh seda, kas kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud 30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahelsõlmitud käenduslepingu osapool. Hageja esitas hagi ka kostja kostja III vastu. 12.11.2010 kuulutas kohus välja kostja III pankroti. PankrS § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seega tuleb PankrS § 43 lg 2 alusel jätta hageja nõue kostja III vastu läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja esitas Harju Maakohtu 21.01.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt I ja kostjalt IV solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 447 381,53 eurot ja viivise 415 232,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt ei oma tähendust see, kumma poole taganemine lepingust oli kehtiv. Kuna hageja taganemisavalduse kehtetus on kostjate väide, pidanuks taganemisavalduse kehtetust kaasa toovaid faktilisi asjaolusid tõendama kostjad,

mitte aga hageja. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 jõustunud kohtuotsus ei oma poolte taganemisavalduste kehtivuse hindamise osas ega käesoleva vaidluse kui terviku lahendamisel tähendust. Kohus oleks pidanud hageja 20.11.2007 taganemisavalduse kehtetuse tuvastamiseks selgitama esmalt välja taganemisavalduse kehtetuse aluseks olevad asjaolud. Alles seejärel oleks kohus saanud võtta seisukoha taganemisavalduse kehtetuse või kehtivuse osas. Selliseid asjaolusid ja tõendeid pole aga kostjad käesolevas menetluses nimetanud ja neid ei ole käsitletud ka kaevatavas otsuses. Selliseid asjaolusid ei ole ka kohus tuvastanud. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud kohtulahendi alusel hageja taganemisavalduse kehtetuse järeldusest on maakohus omakorda asunud seisukohale, et kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus oli kehtiv. Selline maakohtu järeldus ei ole loogiline ega seetõttu ka põhjendatud: ühe taganemisavalduse kehtetus ei too iseenesest kaasa teise taganemisavalduse kehtivust. Iga taganemisavalduse vastavust materiaal- ja formaalõiguslikele tingimustele tuleb hinnata eraldiseisvalt. Seda aga kohus ei ole teinud. Maakohus ei ole selgitanud, millist tähendust omab käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt asjaolu, et hageja taganemine kohtu arvates ei kehti. Seetõttu ei ole kohtu otsus põhjendatud ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Olukorras, kus kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud selliseid faktilisi asjaolusid, millest saab järeldada hageja või kostja III taganemisavalduse kehtivust, saab loogiliselt järeldada üksnes seda, et kehtiv taganemine pole aset leidnud. Viimane aga tähendab, et poolte vahel pole tekkinud tagasitäitmise suhteid, sh ei ole kostjal III tekkinud nõuet tasutud ostuhinna tagastamiseks. Ostuhinna tagastamise nõude puudumine toob otseselt kaasa tulemuse, kus kostja I 28.02.2008 tasaarvestusavaldus ei saa olla kehtiv – tasaarvestuse aluseks ei saa kasutada aktiivnõuet, mida ei eksisteeri. Vastavalt langeb täielikult ära ka kostjate ainus menetluses esitatud tasaarvestusel põhinev vastuväide ning haginõue kuulub rahuldamisele. Kehtiva taganemisavalduse ning tagasitäitmissuhte tekkimise ajamomendi määratlemine on oluline ka tagasitäitmisnõuete sissenõutavaks muutumise aspektist. Võlausaldaja nõude sissenõutavusest tuleb eristada nõude maksmapandavust ja seda välistavaid vastuväiteid. Mitte igasugune nõue, mis on muutunud sissenõutavaks, ei kuulu rahuldamisele. Nõuet, millele saab esitada selle maksmapandavust välistava vastuväite, ei saa realiseerida. Käesoleval juhul sai hageja esitada tasaarvestuse aluseks olnud aktiivnõudele VÕS § 111 järgse vastuväite, mis koosmõjus VÕS § 200 lg 4 välistab tasaarvestuse kehtivuse. Vastastikuste kohustuste täitmine saab toimuda üksnes üheaegselt ning printsiibil sooritus-soorituse vastu. Kuna tasaarvestamise aluseks olnud nõue on VÕS § 82 lg 5, § 189 lg 1 ja § 111 tähenduses sünallagmaatilises seoses hagejale kuuluva aktsiate tagastamise nõudega, siis sai tasaarvestamise aluseks olnud nõuet maksma panna üksnes juhul, kui tagasitäitmise korras tagastatakse hagejale kõik üleantu (VÕS § 189 lg 1). Kuna kostja III ei olnud tasaarvestamise teostamise hetke seisuga (28.02.2008) täitnud omalt poolt hagejale aktsiate tagastamise kohustust, ei saanud kostja I kostjalt III omandatud nõudele tuginevalt tasaarvestust teostada. Vastastikuste kohustuste realiseerimine toimub samaaegselt, mitte aga isoleeritult. Kostja III ja kostja I seda aga järginud ei ole. Maakohtu otsuse tulemusena on kostja III läbi nõude loovutamise kostjale I saanud lubamatu eelisseisundi sünallagmaatiliste kohustuste täitmisel. Selline materiaalõiguse väärtõlgendamine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 200 lg 4 kohaldamisala koosmõjus VÕS § 189 lg 1 ja § 111 lg 1. Seejuures on maakohus põhimõtteliselt valesti tõlgendanud lepingust taganemisel tekkivate poolte vastastikuste tagasitäitmiskohustuste sisu VÕS § 189 lg 1 järgi. Seadusest ei tulene ühelgi viisil, et lepingust taganemisele järgneb poolte kohustus mis tahes viisil käituda, sh esitada tagasitäitmise nõue. Vastupidi, seaduses on selgelt märgitud, et

lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud oma püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest, mille aga maakohus jättis tähelepanuta. Seega ei ole hageja ühelgi viisil käitunud vastuolus hea usu põhimõttega –vastupidi, hageja on teinud reaalseid pingutusi tagasitäitmise läbiviimise õnnestumiseks. Tagasitäitmiskohustuste sünallagmaatilisest seosest tulenevalt võib võlasuhte pool seni, kuni teine pool ei ole talle täitnud oma vastukohustust või pakkunud vastukohustuse kohast täitmist, keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, kasutades VÕS § 111 järgset kinnipidamisõigust. Vastuväiteõigus saab lõppeda teise poole vastukohustuse täitmisega või võlausaldaja vastuvõtuviivituse tekkimisega. Käesoleval juhul sellised asjaolud aga puuduvad. Kostja III ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ega pakkunud hagejale kohustuste täitmist. Hageja on maakohtu menetluses esitanud asjaolud ja tõendid, millest ilmneb selgelt, et ta on teinud pingutusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest. Maakohus on lahendi tegemisel jätnud sellised asjaolud täielikult analüüsimata. Maakohtu etteheited hagejale on seega vastuolus asja materjalidega. Kostjad väitsid maakohtumenetluses paljasõnaliselt, et hageja keeldus aktsiaid tagasi võtmast ja oli seega vastuvõtuviivituses. Kuigi kohus ei ole tuvastanud hageja vastuvõtuviivituse olemasolu, on kohus otsuse tegemisel sisuliselt nõustunud kostjate seisukohtadega. Maakohtu arvates järeldub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja III soov aktsiad tagastada. Kohus on ka leidnud, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate tagastamisest (samas). Nimetatud asjaoludel puudub vaidluse õige lahendamise seisukohast tähendus. Kostja I poolt 28.02.2008 tasaarvestuseks kasutatud nõue aktsiate müügihinna tagastamiseks sõltus aktsiate samaaegsest tagastamisest. Tähendust oleks saanud omada vaid hageja sattumine vastuvõtuviivitusse, mis eeldanuks kostja III poolt hagejale kohase pakkumise tegemist aktsiate tagastamiseks. Hageja esitas selle kohta üksikasjalikud õiguslikud põhjendused oma 07.12.2010 kirjalikus avalduses, mille aga maakohus jättis täielikult tähelepanuta. Aktsiate tagastamise pakkumise tegemist hagejale ja hageja sattumist vastuvõtuviivitusse maakohus tuvastanud ei ole. Täielikult on jäänud kohtuotsuses põhjendamata, kuidas nähtub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja III soov aktsiad tagastada. Vastuvõtuviivitust ei tekita mitte igasugune võlgniku avaldus, vaid üksnes selline avaldus (pakkumine), millel on nõutavad komponendid ja kvaliteet. Kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus ei vasta sellistele tingimustele ega saa olla seetõttu vastuvõtuviivituse tekkimise aluseks. Vastuvõtuviivituse tekkimiseks peab võlgniku avaldusest nähtuma konkreetne ja selgepiiriline valmisolek ja tahe kohustused täita. Nimetatud konstateeringust ei nähtu aga ühelgi viisil kostja III konkreetset soorituse tegemise tahet ega valmisolekut. Kostja III konstateeringust ei ilmne isegi potentsiaalset valmisolekut sooritus teha, samuti ei peegeldu sellest soorituse täitmise pakkumisega vahetult seotud nõutavaid faktilisi asjaolusid (pakutud soorituse tegemise aeg, koht, viis jms asjaolud). Soorituse täitmise pakkumine peab vastama kvaliteedile ja sisule, millest selguvad teise poole jaoks kõik soorituse täitmise vastuvõtmiseks olulised asjaolud. Olulisim on, et võlgniku (kostja III) avaldusest peab mõistlikult nähtuma ning võlausaldaja jaoks arusaadav olema, et võlgnikul on selge valmisolek ja tahe sooritus teostada. Sellised asjaolud aga viidatud kostja III avaldusest kuidagi ei nähtu. Maakohus oleks pidanud võtma arvesse, et aktsiad olid muutunud KR Kaubanduse AS-i maksejõuetuse tõttu väärtusetuks ja tagasitäitmiskohustuste raames tulnuks kostjal hüvitada hagejale aktsiate väärtuse langus. VÕS § 119 lg 1 ja õiguskirjanduse kohaselt toob üksnes kohase kohustuste täitmise pakkumine kaasa vastuvõtuviivituse tekkimise.

Maakohus jättis tähelepanuta ka kostjate omaksvõtu selle kohta, et tõendeid aktsiate tagastamise pakkumiseks enne augustit 2008.a olemas ei ole. Maakohus on seega tõendeid valesti hinnanud. Ühtlasi on kaevatav otsus vastuolus VÕS § 111, 189 lg 1 ja 200 lg 4 sätetega. Maakohus on ebaselgelt põhjendanud väiteid hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud oma püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks, kuid maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Esmakordselt pakuti hagejale KR Kaubanduse AS-i aktsiaid tagasi kostja III esindaja 29.08.2008 e-kirjaga. Kuid ka selline tagasitäitmise pakkumine ei olnud kohane. Aktiivnõue peab tasaarvestamise teostamisel olema sissenõutav. Menetluses puuduvad tõendid, samuti ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt saab teha järelduse, et kostja I aktiivnõue oli 28.02.2008 seisuga sissenõutav. Kohus on lugenud taganemise ja tasaarvestamise vahelise aja kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikuks ajaks ainuüksi põhjendusega, et hageja täitis väidetava kohustuse kostja poolt teostatud tasaarvestuse kaudu. Kostja I tasaarvestamise teostamise aeg ei saa kuidagi mõjutada kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja pikkust. Maakohus on seeläbi hageja kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt ebaõigetest alustest, seostades seda hageja kohustuse täitmise viisiga. Asjaolu, et hageja omas kostja III (mitte aga kostja I) vastu eraldiseisvat lepingulist nõuet, ei puutu ühelgi viisil asjasse, hindamaks kohustuse täitmiseks mõistliku tähtaja möödumist. Sellised mõistliku aja hindamise kriteeriumid ei tulene seadusest, samuti puudub sellistel asjaoludel omavaheline loogiline seos. Vastupidi, VÕS § 82 lg 3, lg 7 ja § 197 lg 1 koosmõjust tuleneb, et tasaarvestus pole lubatav enne, kui tasaarvestuse aluseks oleva aktiivnõudega sünallagmaatilises vastastikuses seoses oleva vastunõude täitmiseks mõistikult vajalik aeg pole möödunud ehk selline nõue pole sissenõutavaks muutunud. Lepingust taganemisel 13.03.2008 nõudis kostja III müügihinna 16 500 000 krooni tagastamist. Kostjad pole selgitanud ega tõendanud, et mõistlikult vajalik aeg selle kohustuse täitmiseks oli tasaarvestuse tegemise ajaks (28.02.2008) möödunud. Asjaoludest tulenevalt ei saanud olla kaks nädalat mingil juhul piisav aeg 16 500 000 kroonise müügihinna tagastamise kohustuse täitmiseks. Sellise märkimisväärse summa täitmist nii lühikese perioodi jooksul ei saa ühelgi viisil mõistlikult eeldada. Maakohus on hageja kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt ebaõigetest alustest. Selline materiaalõiguse väär kohaldamine on toonud otseselt kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kuna kostjate vastuväide haginõudele põhineb väitel, et haginõude välistab varasemalt teostatud kehtiv tasaarvestus, on kostjate kanda kehtiva tasaarvestuse eelduste ja läbiviimise tõendamiskoormis. Kostjad pole menetluses esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest tulenevalt saab järeldada kostja I aktiivnõude sissenõutavaks muutumist 28.02.2008 seisuga. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 1.06.2011 otsus Ringkonnakohus 1.06.2011 otsusega tühistas Harju Maakohtu 21.01.2011 otsuse osas, millega maakohus jättis OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eesti ja OÜ Ruutmeeter Eesti solidaarselt põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus

tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas osaliselt hagi. Ringkonnakohus mõistis välja hageja kasuks solidaarselt OÜ-lt Oslo Eesti ja OÜ-lt Ruutmeeter Eesti 447381,53 eurot põhivõlga ja 191 541,73 eurot viiV. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohtu 4.01.2012 otsus Riigikohus 4.01.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 1.06.2011 otsuse osas, millega tühistati Harju Maakohtu 21.01.2011 otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Ruutmeeter Eesti vastu ja selles osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu 1.06.2011 otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 21.01.2011 otsus tuleb osas, millega jäeti hagi rahuldamata OÜ Ruutmeeter Eesti vastu, tühistada ja teha nimetatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle. KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja kostja I sõlmisid 29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I. Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000 krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma müügihinna KR Kaubanduse ASle hiljemalt 28.02.2008. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja III käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendaJ vastutama p. 1 nimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale 29.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja III KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR Kaubanduse AS aktsiat. Hagiavalduse kohaselt põhineb kostja IV vastutus solidaarvõlgnikuna asjaolul, mille kohaselt kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ja sellega koos ka käenduslepingust tulenevad kohustused. Ettevõtte ülemineku tulemusena on kostjast IV saanud hagi üheks aluseks oleva 31.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu osapool. Veel on hageja tuginenud asjaolule, mille kohaselt on käendusleping seotud kostja III ettevõttega, kuna kostja III soovis oma ettevõtet laiendada, millest teavitas ka avalikkust ajakirjanduses. Kolleegium leiab, et esmalt on vaja tuvastada, kas kostja III käenduskohustus kuulus ettevõtte vara hulka. VÕS § 180 lg 2 järgi lähevad üle üksnes need ettevõttesse kuuluvad õigused ja kohustused, mis on ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad. Ettevõtte omaniku käenduskohustus võib, kuid ei pruugi alati olla seotud ettevõtte majandamisega. Kolleegium leiab, et kostja III käenduskohustus oli ettevõttega seotud. Vaidlus puudub selles, et kostjal III äritegevus toimus vaid ühe ettevõtte kaudu. Kostja III põhiliseks majandustegevuseks oli põrandamaterjalide müük ja sellega seotud teenused, mis nähtub majandusaasta aruannetest. Käesoleva hagi aluseks olev rahaline nõue tuleneb 29.01.2007 sõlmitud KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust ja selle tagamiseks 30.01.2007 sõlmitud käenduslepingust. 30.01.2007 omandas kostja III KR Kaubanduse OÜ aktsiad. Nende tehingutega omandas kostja III ja temaga seotud isikud kontrolli KR Kaubandus OÜ ja temaga seotud isikute üle sooV edaspidi majandustegevust ühendada. Hageja on oma sellekohaseid väiteid kinnitanud kostja III avaldustega avalikkusele, mille kohaselt tehingute

eesmärgiks oli läbi tarnijate ja kliendibaaside ühendamise, edasiarendamise ning teenuste valiku laiendamisega tugevdada turupositsiooni ning pakkuda kompaktsemat teenust (t.l. 7, kd IV). Nimetatu on avaldatud avaliku teabena kostja III poolt ajalehtedes, nt Eesti Päevaleht 12.03.2007, mis on kättesaadav kõigile Eesti Päevalehe elektroonilisest arhiiV. Kostja IV ei ole hageja sellekohaseid väiteid ümber lükanud. Järgmisena on vajalik tuvastada, kas kostja III ettevõte on läinud üle kostjale IV. Ettevõte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu. VÕS § 182 lg 1esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Riigikohus on varem selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12; 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja 23. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-113-11, p 47). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu

tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja”. Kolleegium leiab, et 23.04.2012 kohtule esitatud tõendid kinnitavad selgesti hageja väiteid ettevõtte majandustegevusega seotud põhilise vara (n.ö ettevõtte tuuma) ülemineku kohta. Umbes aasta jooksul alates OÜ Ruutmeeter Eesti kandmisest äriregistrisse (25.09.2008) andis OÜ Ruutmeeter kogu oma äritegevuse üle OÜ-le Ruutmeeter Eesti. Seejärel alustati toimingutega OÜ Ruutmeeter kustutamiseks äriregistrist (lõpetamisotsus võeti vastu 02.11.2009). Varem OÜ-le Ruutmeeter kuulunud ettevõte jätkas tegevust OÜ Ruutmeeter Eesti all. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt äritegevuse üleandmise kohta avaldatud asjaolud on sellised, mis täielikult välistavad kostja IV väited, nagu oleks OÜ Ruutmeeter lõpetanud oma tegevuse ja OÜ Ruutmeeter Eesti alustanud enda oma teineteisest sõltumatult. OÜ Ruutmeeter ja OÜ Ruutmeeter Eesti tegevust juhtis sama isik - K V (toimik IV lk 98. Vt ka hageja 17.09.2010 avalduse p 16, toimik I lk 237-242). OÜ Ruutmeeter Eesti tegutses ligi pool aastat ilma ühegi töötajata, kasutades kohtule esitatud tõenditest järelduvalt selleks ära OÜ Ruutmeeter töötajaid, põhivara, sidevahendeid ning väljakujunenud kliendi- ja tarnijasuhteid. Ettevõtte üleandmise perioodi jooksul on omavahelistes suhetes raamatupidamislikult fikseeritud ära osa ettevõtte hulka kuulunud vara (kaupluse ja laoruumid, kaubaveok, laotõstuk – kd IV, lk 94-95, kd V lk 57-87 ja 118-123) ühiskasutus, kuigi tegelikkusest selgelt erinevate proportsioonidega. Seda iseloomustab ka asjaolu, et vastustaja väitel ärilise ebaõnnestumise tõttu oma tegevuse lõpetanud OÜ Ruutmeeter ettevõte on jätkanud OÜ Ruutmeeter Eesti all tänaseni oma tegevust, andes 2008/2009 19,7 mln krooni suuruse käibe juures 1,9 mln krooni kasumit. Esitatud tõendites sisaldub uusi andmeid ettevõtte koosseisus olnud vara üleandmise (käsutustehingute) kohta OÜ-lt Ruutmeeter OÜ-le Ruutmeeter Eesti. Nii on kostjale IV üle läinud järgmine kostja III kuulunuid vara: Pärnu mnt 110 kaupluse ruumid (toimik IV lk 93, V lk 49-94); Kohila 3 laoruumid (toimik IV lk 93, V lk 95-113); Laki 5B laoruumid (toimik IV lk 94, V lk 114-123. Oma kodulehe andmetel jätkas OÜ Ruutmeeter Eesti selle lao kasutamist veel 12.04.2010 – tl I lk 319); Kahveltõstuk BT Cargo C4G (toimik IV lk 95, V lk 57-87 ja 153-156); Sõiduk Citroen C4 (toimik IV lk 95, V lk 150-152); Sõiduk WV Polo (toimik IV lk 95, V lk 157-159); Sõiduk VW Transporter (toimik IV lk 95, V lk 157-159); Tolmuimeja ATTIX (toimik IV lk 95, V lk 160); Pärnu mnt 110 ruumide sisustus (toimik IV lk 94, V lk 127-130); arvutid, koopiamasin ja muud kontoriseadmed (toimik IV lk 95, V lk 131-149); kaardimaksete vastuvõtmise süsteemiga seotud õigused ja kohustused. Alates OÜ Ruutmeeter Eesti asutamisest on uute kaupade sisseostmist ja nende edasimüüki kolmandatele isikutele teostatud peamiselt OÜ Ruutmeeter Eesti kaudu nagu nähtub kostja III poolt esitatud tõenditest. Kõik need isikud, kellelt OÜ Ruutmeeter Eesti on perioodil oktoober 2008 – jaanuar 2009 ostnud põrandamaterjale, on varem olnud regulaarseteks tarnijateks OÜ-le Ruutmeeter. Alates ajast, mil kaupu hakati ostma sisse OÜ Ruutmeeter Eesti kaudu, lõpetati tavaliselt vastavate tehingute tegemine OÜ Ruutmeeter poolt. Sama puudutab ka transporditeenuseid ning muid kaupade ja teenuste sisseostutehinguid. Aluseks on Eve Selbergi poolt esitatud OÜ Ruutmeeter 2008/2009

sisseostuarved (toimik IV lk 119-153) ja OÜ Ruutmeeter Eesti esitatud sisseostuarved (toimik IV lk 86-88). Hageja on esitanud 30.04.2012 kohtule esitatud seisukohtades lehekülgedel 4-8 üksikasjaliku analüüsi esitatud tõenditest tabeli kujul. Nimetatust kinnitab hageja varasemaid seisukohti ettevõtte ülemineku kohta kostjalt III kostjale IV. Alates OÜ Ruutmeeter Eesti asutamisest on OÜ Ruutmeeter müünud põrandamaterjale peamiselt OÜ-le Ruutmeeter Eesti. Kostja III pankrotihalduuri Eve Selbergi poolt esitatud andmete kohaselt müüs OÜ Ruutmeeter 2008.a OÜ-le Ruutmeeter Eesti põrandamaterjale 2 941 317,07 krooni eest ja 2009.a 1 198 226,14 krooni eest (käibemaksuta summad. kd IV, lk 154-202, kd V, lk 1-40). OÜ Ruutmeeter kogu müügikäive aastal 2009 oli 1 868 776,44 (kd IV, lk 91 ja kd V, lk 44-48). Seega moodustas põrandamaterjalide müük OÜ-le Ruutmeeter Eesti üle 64% OÜ Ruutmeeter müügikäibest. Nagu nähtub eeltoodust, on varasemaga võrreldes OÜ Ruutmeeter ettevõtluseks olnud põrandamaterjalide müügitehinguid pärast OÜ Ruutmeeter Eesti tegevuse alustamist tehtud kolmandate isikutega ebaolulisel määral ja OÜ-le Ruutmeeter Eesti esitatud müügiarvete summadega võrreldes täiesti ebaolulistes tehingusummades. OÜ-ga Ruutmeeter Eesti tehtud kaupade müügitehingute andmed näitavad selgelt laovarude üleandmist. Pärnu mnt 110 kaupluse tegevus anti OÜ-le Ruutmeeter Eesti üle 2008 lõpus, mida on kinnitanud OÜ Ruutmeeter Eesti 26.03.2012 avalduse p-s 1.2. Kolleegium nõustub hageja järeldustega, mille kohaselt ainuüksi 2008 detsembri jooksul on OÜ Ruutmeeter müünud OÜ-le Ruutmeeter Eesti põrandamaterjale kogusummas 2 049 599 krooni eest (käibemaksuta), kusjuures 30.12.2008 tehtud müügitehingute kogusumma on 1 565 351 krooni (käibemaksuta, kd IV, lk 189-202). Teiste tehingutega võrreldes ebatavaliselt suured olid OÜ-ga Ruutmeeter Eesti tehtud tehingud ka 2009 aastal. Veel 15.10.2009 - seega vahetult enne likvideerimismenetluse ametlikku alustamist - müüs OÜ Ruutmeeter OÜ-le Ruutmeeter Eesti laojääke kogumaksumuses 175 269 krooni (käibemaksuta, kd V, lk 39). OÜ Ruutmeeter Eesti on jätkanud OÜ Ruutmeeter sidevahendite kasutamist. Pärnu mnt 110 salongi telefoninumber on kodulehe andmetel 6 844 100 ja faks 6 844 103 (kd I, lk 312). Need olid ka OÜ Ruutmeeter põhikontaktid (vt 2008 aruande esilehte - kd I, lk 244). Kuni 31.05.2009 on nende numbrite kasutamise eest tasunud OÜ Ruutmeeter (kd VI, lk 78-81). OÜ Ruutmeeter on sama ajani tasunud ka OÜ Ruutmeeter Eesti poolt üle võetud domeenide www.ruutmeeter.ee ja www.m2.ee sidekulud (samas). Kuni 31.05.2009 on OÜ Ruutmeeter maksnud ka selleks ajaks juba OÜ Ruutmeeter Eesti töötajateks vormistatud R A (tel. xxxxxxxx), M M (tel.xxxxxxxx) ja T E (tel.xxxxxxxxxx) mobiiltelefoninumbrite kasutamise eest (kd IV, lk 98). Pankrotihalduri väitel tasus OÜ Ruutmeeter sama ajani ka K Vi telefonide kasutamise eest. Elisa mobiilteenuste arvest mais 2009 (kd VI, lk 58-68) ja OÜ Ruutmeeter Eesti kodulehtede väljatrükkidest (kd I, lk 314 ja 351) nähtuvalt on varem OÜ Ruutmeeter kasutuses olnud telefoninumbreid võetud hiljem kasutusse ka selliste OÜ Ruutmeeter Eesti töötajate poolt, kes pole OÜ Ruutmeeter töötajad olnud – P A (tel.xxxxxxxxxx) ja A M (tel.xxxxxxxx). Kostja III töötajad olid samuti üle võetud kostja IV poolt. Seda kinnitab asjaolu, et kõik seisuga 31.12.2009 OÜ Ruutmeeter Eesti töötajateks olnud isikud olid varem OÜ Ruutmeeter töötajad (kd I, lk 354). Töölepingute ümbervormistamine on neist praktiliselt kõigiga toimunud nii, et OÜ Ruutmeeter töötajalt on võetud K Vile adresseeritud kirjalik avaldus töölepingu lõpetamise soovi kohta ja järgmisest päevast on vormistatud tööleping OÜ-ga Ruutmeeter Eesti (kd IV, lk 96, kd V, lk 166-200 ja kd VI, lk 1-9). Töölepingute ümbervormistamine kostja III ja IV poolt võtmetöötajateks nimetatud M G ja J T viibis põhjusel, et nimetatud isikud olid vahepeal lapsehoolduspuhkusel, mis nähtub ka Ruutmeeter Eesti OÜ kodulehe 12.04.2010 väljatrükist (kd I, lk 314). Kodulehe andmetest nähtuvalt

käsitles vastustaja juba siis neid isikuid oma töötajatena. Lapsehoolduspuhkusel oli ettevõtte ülemineku ajal ka K K-L, kelle töölevõtmisega OÜ Ruutmeeter Eesti kodulehe 12.04.2010 andmetest nähtuvalt samuti arvestas. OÜ Ruutmeeter juhatajaks olnud J P aga lõpetas ettevõtte faktilise juhtimise juba OÜ Ruutmeeter Eesti asutamise ajaks ja mõlema äriühingu faktiliseks juhiks oli K V, mida on väitnud ka pankrotihaldur Selberg (kd IV, lk 98). Kostja IV on küll esitanud paljasõnalisi vastuväiteid, kuid pole eeltoodut umber lükanud. Kolleegium nõustub hageja järeldustega, mille kohaselt OÜ Ruutmeeter statistikaaruannetest nähtuvalt oli 2009 II kvartali müügikäive üle 27 korra väiksem 2008 III kvartali müügikäibest (338 000 krooni / 9 247 000 krooni), töötajaid oli aga 2009 II kvartalis vaid kaks korda vähem kui 2008 III kvartalis (9 töötajat / 18 töötajat. kd IV. lk 101-118). Arvestades ka Eve Selbergi poolt 24.04.2012 esitatud andmeid, OÜ-s Ruutmeeter töötanud isikute ametiülesandeid (toimik IV lk 97, V lk 166-200, VI lk 1-9) ja OÜ Ruutmeeter Eesti tegutsema asumist Pärnu mnt 110 kaupluse ruumides alates 2008.a lõpust, on ilmne, et tegelikult töötasid OÜ Ruutmeeter töötajad OÜ Ruutmeeter Eesti heaks juba enne, kui nad võeti tööle OÜ-s Ruutmeeter Eesti. Haigekassa andmetel sõlmiti esimene tööleping OÜ Ruutmeeter Eesti poolt alles 09.02.2009 (kd I, lk 354). Enne seda tehti aga juba ainuüksi OÜga Ruutmeeter miljonitesse kroonidesse ulatunud tehinguid. OÜ Ruutmeeter Eesti on võtnud omaks Pärnu mnt 110 kaupluse tegevuse ülevõtmise 2008.a lõpus (OÜ Ruutmeeter Eesti 26.03.2012 avalduse p 1.2). Sellest ja ka Eve Selbergi poolt esitatud andmetest (kd IV, lk 97) järelduvalt on OÜ Ruutmeeter Eesti kasutanud OÜ Ruutmeeter töötajaid oma tegevuses ära juba enne nende töölevõtmist. Pärnu mnt 110 kauplus omas OÜ Ruutmeeter majandustegevuses keskset tähendust ja selle ülevõtmine OÜ Ruutmeeter Eesti poolt oli täpselt korraldatud tegevus. Kauplus ei katkestanud oma tegevust, selle üleandmine teostati klientide ja äripartnerite jaoks võimalikult vähemärgataval viisil. Omavahelises raamatupidamises on perioodil jaanuar kuni november 2009 fikseeritud Pärnu mnt 110 kaupluse, Laki 5b lao ja ka teiste varade ühiskasutus. Kolleegium leiab, et ülaltooduga on leidnud tõendamist, et ettevõtte põhiline vara (ettevõtte tuum) on üle läinud kostjalt III kostjale IV. Eelnevat arvesse võttes leiab kolleegium, et ettevõtte ülemineku tõttu tuleb kostjat IV pidada ühes kostjaga III hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud käenduslepingu (I kd, tlk 25-26) alusel VÕS § 182 lg 2 järgi solidaarselt vastutavaks. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostja IV suhtes lahendada ka viivise nõue. Hageja nõudis esialgselt viiV summas 415 232,50 eurot (6 496 976,89 krooni). Viivise nõude aluseks on KR kaubanduse AS-i ja kostja I vahelise 29.01.2007 osa müügilepingu p 4.2, mille kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma viiV 0,15 % tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest (I kd, tl 20). Hageja on arvestanud seisuga 28.10.2009 viivitusintresse summas 8 841 000 krooni. Pärast hagi esitamist tasaarvestas hageja hagi esemeks olevast viivisenõudest 32 149,03 eurot (503 023,11 krooni), kuna tsiviilasjas nr 2-07-41185 menetluse lõppemisega läbiviidud menetluskulude kindlaksmääramise tulemusena mõistis kohus hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulud samas summas (I kd, tl 151-164). Kostja on viivise nõudele vastu vaielnud, leides, et hageja on viivise nõudmise õiguse kaotanud põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet põhjendamatult pika aja jooksul maksma pannud. Samuti on kostja märkinud, et kui kohus peaks siiski viivise välja mõistma, siis tuleks viiV põhinõude suurust arvestades vähendada ja pidada piisavaks viiviseks 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Viivise arvestuslikku õigsust ei ole kostja kahtluse alla seadnud.

Ringkonnakohus ei nõustunud 1.06.2011 lahendis kostja poolt hagile esitatud vastuväitega, mille kohaselt on hageja viivise nõudmise õiguse kaotanud. Varasem kohtupraktika on tunnustanud võimalust lugeda aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 02.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13, 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 p 27). Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. TsÜS §s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt 06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 09.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Väites, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli kostjatel tuua esile erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja oma õigust nõuda viiV heauskselt kasutanud. Kostjad ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ning seetõttu puudub õigustus määrata seaduses sätestatud aegumistähtaja sees täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat tähtaega, mille jooksul hagejal oleks tulnud oma õiguste kaitseks hagi esitada. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja käitumine on andnud kostjatele põhjust uskuda, et hageja on viivisenõudest loobunud, samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Järeldust, et hageja on viivisenõudest loobunud või käitunud nõuet esitades taunitavalt, ei saa tuletada üksnes sellest, et hageja on otsustanud esitada hagi aegumistähtaja teises pooles. Hageja on esitanud hagi TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning ühes põhinõudega palunud välja mõista ka viivise. Viivise maksmise kohustuse müüdud osade eest hinna tasumisega viivitamise puhuks on pooled kokku leppinud müügilepingus ning seetõttu oli ettenähtav, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viiV. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viiV ning seetõttu ei ole kostjate vastuväited viivise nõudmise õigusele põhjendatud. Kostjate taotlust viiviseid vähendada peab kolleegium osaliselt põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohus 1.06.2011 otsuses kasutas kohtu diskretsiooniõigust ja pidas õigeks vähendada viiviseid pooleni võlgnevuse põhisummast. Viivise vähendamiseks annab kõnealusel juhul alust asjaolu, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on märkimisväärselt kõrgem seadusejärgsest viivisemäärast (VÕS § 113 lg 1) ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejale raha tähtaegselt saamata jäämisest tekkinud kahju oleks sedavõrd ulatuslik. Hageja võimalikke väiteid saadaolnud rahalt viivitatud aja jooksul tulu teenida varjutab tõsiasi, et hageja ei ole nõude maksmapanekuga kiirustanud ning seetõttu arvestab kolleegium viivise vähendamise juures kostjate seisukohaga, et hageja on hagi esitamisega asjatult oodanud. Arvestades, et hageja on viivise nõudest 32 149,03 eurot (503 023,11 krooni) tasaarvestanud tsiviilasjas nr 2-0741185 hagejalt kostja III kasuks välja mõistetud menetluskuludega, tuleb mõista kostjatelt solidaarselt välja viivisena 191 541,73 eurot (2 996 976,89 krooni). Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 10 ülalnimetatud seisukohtadega nõustunud ja jätnud otsuse kostja OÜ Oslo Eesti suhtes nii põhivõla kui ka viiVe väljamõistmise osas muutmata. Hageja on nimetatud ulatuses viiVe väljamõistmisega nõustunud, mis on väljendatud hageja poolt

10.04.2012 ringkonnakohtule esitatud seisukohtades ( kd IV, tl 21). 14.05.2012 istungil vähendas hageja viiVe nõuet ja palus välja mõista viivised summas 184 436, 73 eurot, kuna Oslo Eesti OÜ õigusjärglane on tasunud hagejale kohustuse täitmiseks 7105 eurot (vt 14,05,2012 kohtukõneteeside p 27). Riigikohus leidis samas asjas tehtud lahendi nr 3-2-1-129-11 p-s 15, et menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuna ringkonnakohus on tühistanud küll maakohtu otsuse menetluskulude jagamise osas, kuid ei ole oma otsuse resolutsioonis selles osas uut otsustust teinud, siis jätab kolleegium ringkonnakohtu otsustada menetluskulude jaotuse kõikide menetlusosaliste vahel kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulude osas. Ringkonnakohus peab arvestama, et TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jäävad kostja I kanda tema kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud. Kolleegium leiab, et esimeses ja teises astmes kantud menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 25,93% ja 74,05% solidaarselt OÜ Oslo Eesti (pankrotis) ja OÜ Ruutmeeter Eesti kanda. Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja OÜ Oslo Eesti (pankrotis) kanda. Kostja OÜ Ruutmeeter Eesti uus enindaja adv E. Entsik esitas 28.05.2012, s.o vahetult enne 4.06.2012 toimunud kohtuistungit taotluse OÜ Ceramfloor (pankrotis) kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna. Kolleegium leiab, et taotlus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Nimetatud isik oli kaastatud menetlusse kuni tema pankroti väljakuulutamiseni. Nagu nähtub hageja poolt esitatud Harju Maakohtu 22.12.2011 määrusest tsiviilasjas 2-1126567, mis on lisatud ka hageja 29.05.2012 esitatud kirjalikele vastuväidetele, on OÜ Ceramfloor (pankrotis) tunnustanud hageja nõudeid ning sõlminud kompromisslepingu, mille maakohus kinnitas. Peale selle ei võta kolleegium arvesse OÜ Ruutmeeter Eesti poolt 28.05.2012 esitatud uusi vastuväiteid.

Reet Allikavere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.