Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Fincantieri Ancona Laevatehasesse 25.05.-31.12.2009. Lepiti kokku töötamise tingimused Itaalias, palk, erinevate kulutuste kandmise kohustus kostja poolt ning poolte üldised kohustused töösuhtes. Lepingu punkti 2.5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale põhipalka 8,3 eurot töötunni eest, lisaks punkti 2.6 kohaselt sõiduraha 22,4 eurot päevas ning punkti 2.7 kohaselt sotsiaalmaksu vastavalt Eesti seadustele. Lepingu punkti 3.6 kohaselt kohustus hageja töötama täistööajaga 40 tundi nädalas vastavalt töögraafikule. Hageja viibis Itaalias

töölepingut tagasiulatuvalt lõpetada ja kindlasti mitte enne 22.12.2009 (seda juhul, kui võiks tõlgendada, et kostja poolt edastatud kiri hõlmaski endas töölepingu ülesütlemist). Seega lõppesid lepingud tähtaegselt, s.o 31.12.2009. Ka tasus kostja hagejale Itaalias töötatud aja eest 38 823,56 krooni tegelikkuses teenitust vähem. Hageja kostja ühepoolselt koostatud tööajatabelitega ei nõustunud, nendes sisalduvad andmed hageja tööaja kohta on väärad. Hageja ei rikkunud oma töölepingust tulenevaid kohustusi ja kostja igasugused väited selle kohta, et hagejat oodati tööle 14.12.2009, on tõendamata. Kostja ei tõendanud, et hageja rikkus tahtlikult ja oluliselt oma töölepingust tulenevaid kohustusi ning kõik kostja väited põhinevad ühepoolsetel väidetel ja dokumentidel, mille vastavust tegelikkusele ei ole võimalik ei hagejal ega ka kohtul kontrollida. Kostja oleks pidanud hagejat hoiatama töölepingu lõpetamise soovist vastavalt TLS § 97 lg-le 2 vähemalt 15 päeva ette. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väited Itaalias töötatud tööpäevade pikkuse kohta on tõendamata ja valed. Hageja ei töötanud pidevalt 10 tundi tööpäevadel ja 6 tundi laupäevadel hageja tegi mõnikord ületunde, kuid kõik need on märgitud tööandja koostatud tööajatabelites, millest nähtub, et mõnel tööpäeval on hageja töötanud 9 tundi, üksikutel päevadel ka 10 tundi, samuti on hageja töötanud mõnikord laupäevadel (3 või 6 tundi). Hageja töölepingus ja komandeeringulepingus hageja väidetud tööaega sätestatud ei ole, samuti mitte üheski muus dokumendis. Välislähetustes toimub töökorraldus teatud eritingimustel ega ole nii range kui Eestis. Kostja meistritel on õigus lubada välislähetustes töötavatele töötajatele töölt äraolekuid, kui nad seda vajavad või soovivad, samas on meistritel kohustus täita tööaja tabeleid äärmiselt objektiivselt ja ausalt, pannes sinna kirja tegelikult töötatud tunnid. Töölt eemalviibiva töötaja töö teevad ära teised töötajad, kellele arvestatakse ka töötunnid. Töölt eemalviibivale töötajale töötunde ei arvestata ega maksta töötasu selle aja eest. Juhul, kui tekivad arusaamatused mõne töötajaga, nagu juhtus hagejaga, on meistreid instrueeritud, et niisugused situatsioonid tuleb võimaluse korral lahendada kohapeal. Kui selgub, et kohapeal ei ole võimalik lahendada tekkinud arusaamatusi ning töötajaga töö jätkamine osutub võimatuks, on meistritel õigus otsustada töötaja töölähetusest Eestisse tagasisaatmise küsimus, informeerides sellest ettevõtte juhtkonda ja tellida töötaja tagasisõiduks lennupileti. 2009. a sügisest sagenesid hageja ja meistrite vahelised lahkhelid hageja töö kvaliteedi, töösse suhtumise ja töölt puudumiste pärast ning konflikti ei olnud enam võimalik lahendada kohapeal, kuna hageja ei allunud enam tööandja seaduslikele korraldustele ja jättis tihti oma tööülesanded täitmata. Seetõttu esitasid meistrid A J ja N K ettevõtte juhatajale vastavad ettekanded ning tellisid hagejale lennukipileti Tallinnasse. Kostja pole kunagi lubanud hagejale, et temale võimaldatakse tööd Poolas. Vaatamata peadirektori poolt 11.12.2009 hagejale antud korraldusele ilmuda tööle tööandja asukohas Tallinnas 14.12.2009, ei ilmunud hageja järgnevatel päevadel tööle. Vaatamata ka tööandja pöördumistele ja kirjalikule hoiatusele ei ilmunud hageja tööle. Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine seaduslik nii sisuliselt kui vormiliselt, hageja rikkus tahtlikult ja raskelt töölepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi ega saanud hea usu põhimõtte järgi oodata tööandjalt eelnevat hoiatust TLS § 88 lg 3 mõttes. Samas on selline eelnev hoiatus tööandja 22.12.2009 kirjas siiski olemas. Seoses töölepingu olulise rikkumisega ütles kostja töölepingu üles alates 14.12.2009 ning nimetatud kuupäeva seisuga on hagejale lõpparve välja makstud. Tööandjal ei ole kohustust maksta töötajale palka aja eest, kui töötaja tegelikult ei töötanud ega esinenud ka ühtegi seaduslikku alust töö tegemisest keeldumiseks, vastupidine seisukoht oleks vastuolus töölepingu seaduse ja võlaõigusseaduse mõttega.

Töövaidluskomisjoni 19.10.2010 otsuses leiti, et hagejale on makstud vähem töötasu summas 28 412 krooni, kuid enam lähetuse päevaraha 24 675 krooni ja puhkusehüvitist 3 295,73 krooni ning nimetatud summade osas tegi töövaidluskomisjon tasaarvestuse. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostja on hagejale maksnud vähem töötasu, siis palus kostja analoogiliselt töövaidluskomisjoni otsusega teostada tasaarvestus hagejale vähemmakstud ja enammakstud summade osas. Esimese astme kohtu otsus 27.06.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures tähtajalise töölepingu alusel 18.05.2009-31.12.2009 ning töölähetuses olemise ajal kohustus kostja tasuma töötasu 8,30 eurot tunni eest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millistel tingimustel ja millisel ajal hageja tööd tegi. Samuti vaidlevad pooled töölepingu lõpetamise kehtivuse üle. Tunnistaja A. S ütluste ja hageja vande all antud seletuse kohaselt töötas hageja töölähetuses 10 tundi päevas argipäeviti ja 6 tundi laupäeval. Tunnistaja A. J ütluste ja kohtule esitatud tööaja arvestustabelite kohaselt töötas hageja 8 tundi päevas. Tabelid koostas ja nende sisu tutvustas kohapeal olev meister. Kohus leidis, et dokumentaalsed tõendid ja tunnistaja A. J ütlused tõendavad, et hageja töötas 8 tundi päevas. Hageja vande all antud seletus ei ole usaldusväärne, sest hageja on ise huvitatud tema poolt tõendatavast asjaolust. Hageja ei esitanud pretensioone töötasu osas töötamise ajal ja esitas nõuded alles siis, kui selgus, et temaga uut lepingut ei sõlmita. A. S ja hageja selgitused kattuvad sõnakasutuselt, seega võib arvata, et need on varasemalt kokku lepitud. Muuhulgas ei ole hageja kordagi nõudnud kostjalt tööajatabelite tutvustamist, kuigi ta väidab, et neid talle ei näidatud. Hageja ja tunnistaja A. S ütlused on vastuolulised ütlustega ja selgitustega, mis nad andsid töövaidluskomisjonis. Tunnistajate A. L ja A. J ütlused on vastuolulised tööajatabelite Tallinnasse toimetamise osas, kuid mitte tööaja tabelite koostamise ja nende töötajatele tutvustamise osas. Seetõttu ei kahtle kohus tööajaarvestuses, mis on koostatud kostja poolt ja selline kohustus kostjal ka TLS § 28 lg 2 p 4 järgi oli. Kohus leidis, et hageja, olles töölähetusest kodus, ei töötanud selle aja sees. Seega võib pidada olukorras, kus hageja tegi ületunde, poolte kokkuleppeks, et ületunnitöö hüvitati vaba ajaga. Et tuvastamist ei leidnud, et hageja on teinud ületunnitööd, siis ei kuulu hageja nõue vähemmakstud töötasu väljamaksmiseks rahuldamisele. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja läks pärast Itaaliast naasmist 9. ja 10.12.2009 kostja kontorisse ja soovis teada saada, millist tööd on tal võimalik teha. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei ilmunud 14.12.2009 kostja juurde tööle. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja andis hagejale tööd või mitte. Tunnistaja A. L ja A. S ütlustega ning ka hageja enda seletusega on tõendatud, et hageja ja kostja juhatuse liige A. M rääkisid töö olemasolu võimalustest. Olukorras, kus hagejale jäid ebaselgeks edasised töötamise võimalused, oleks ta pidanud ilmuma igal juhul tööle tema töölepingus märgitud töökohta, milleks on Tallinnas olev kostja asukoht. Tööle ilmumata jätmise osas ei ole vaidlust, seega oli kostja õigustatud töölepingu üles ütlema. TLS § 97 lg 3 sätestab, et käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Arvestades asjaoluga, et hageja tööleping lõppes 31.12.2009,

ei saanud eeldada, et kostja järgib seadusega sätestatud etteteatamise tähtaega. Töötaja põhiline kohustus on teha tööd. Tööle mitteilmumine on äärmiselt oluline töölepingu rikkumine, mille puhul saab kostja kasutada võimalust etteteatamise tähtaega mitte järgida. Seega ei olnud töölepingu ülesütlemine tühine. Apellatsioonkaebus I M palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 97 lg 3 koosmõjus § 88 lg 1 p-ga 3 ning rikkus ka menetlusõiguse norme -TsMS § 436 lg 1 ja lg 3 ja 4, § 438, tuginedes kohtuotsuse tegemisel järeldusele, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mille osas puudus pooltel menetluse käigus võimalus arvamust avaldada. ITVLS § 6 lg 3 sätestab üheselt, et töötasunõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Seega ei ole seadusega kooskõlas maakohtu poolt otsuse põhistamine asjaoluga, et apellant ei esitanud pretensioone töötasu osas töötamise ajal ja on esitanud nõude alles siis, kui selgus, et temaga uut lepingut ei sõlmita. Apellant esitas töövaidluskomisjonile oma töötasu nõude koheselt, kui temale said selgeks tema seadusest tulenevad õigused seoses vastustaja tegevusetuse ja/või tegevusega tööaja arvestamisel, töötasu maksmisel ning töölepingu lõpetamisel. Vastustaja esitas kirjaliku tõendina vaid enda ühepoolselt allkirjastatud tööajatabelid, mida apellandile varasemalt töötamise perioodil ei tutvustatud. Tööajatabelites sisalduvad andmed tööaja kohta on väärad. Kuna nendel puuduvad apellandi allkirjad, siis on nende tabelite tõenduslik väärtus olematu ja neid ei ole võimalik käsitleda usaldusväärse tõendina. Tunnistajate A. J ja A. L ütlustest tulenevalt jääb ebaselgeks ka see, kuidas nende tööajatabelite koostamine ja Tallinna kontorile edastamine tegelikult toimus. Kumbki tunnistajatest ei viibinud tegelikkuses Anconas ega pidanud vahetult jooksvalt arvestust apellandi töötundide kohta, vaid seda tegi hoopis tööde ülevaatajana N. K. Tema tunnistajana ülekuulamise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Tema ütluse kaudu oleks olnud võimalik kõige usaldusväärsemalt järeldada, kuidas, kui palju ja mismoodi apellant Itaalias vastustaja heaks töötas. A. J väitis, et allkirjastas apellandi tööajatabelid ning toimetas need isiklikult või kellegi vahendusel Tallinna kontorisse. A. L aga väitis, et tööajatabelid edastati igakuiselt palga väljamaksmiseks ka e-posti teel Tallinna kontorile. Apellandile jääb mõistetamatuks, miks ei ole rohkem kui aasta vältel kestnud vaidluse jooksul vastustaja nimetatud e-kirju menetlustoimikusse tõendina esitanud, olgugi, et tegemist on vaidluse ühe keskseima küsimusega. Kõikidest eelnimetatud asjaoludest tulenevalt on apellant veendumusel, et vaidlusalused tööajatabelid on vastustaja poolt hiljem töövaidluskomisjonile esitamiseks koostatud ning need ei kajasta tegelikult töötatud aega. Vastustaja viitas ise asjaolule, et Ancona laevatehasesse pääsemiseks oli vaja läbida vastava uksekaardiga elektroonsed väravad. Vastava väljavõtte alusel oleks olnud võimalik kõige veenvamalt tuvastada apellandi tegelik tööaeg laevatehases. Vastavale informatsioonile omab juurdepääsu läbi oma Itaalia koostööpartneri vaid vastustaja. Tulenevalt asjaolust, et ka neid andmeid ei ole vastustaja käesoleva tsiviilasja toimikusse esitanud, on esitatud tööajatabelid hilisemalt tõendite tekitamiseks koostatud ning eelnimetatud usaldusväärsed võimalikud tõendid, mida toimikusse esitatud ei ole, on sellega vastuolus. Vastustaja peadirektor A. M poolt apellandile tehtud avaldus ja antud korraldused andsid selgesõnalised apellandile mõista, et Tallinna kontoris ei ole võimalik talle tööd pakkuda ja ta ei ole tööle oodatud. Nimetatud asjaolud nähtuvad nii apellandi vande all öeldud ütlustest kui

ka A. S tunnistusest, et vastustaja korraldus oli apellanti üldse mitte tööle lubadagi, s.t Tallinna kontori turvamehele oli antud korraldus apellanti territooriumile mitte lasta. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et vastustaja ütles töölepingu üles tagantjärele. Vastustaja esitas apellandile kaks tähitud kirja: ühe 22.12.2009, mida saab käsitleda kui põhjendust ja hoiatust töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks tööandja poolt ning teise 06.01.2010, lõpetamaks pooltevahelise töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, kus on muuhulgas märkinud töölepingu lõppemise kuupäevaks 14.12.2009. Seega ei ole vastustaja esitanud apellandile töölepingu erakorralise lõpetamise avaldust enne 06.01.2010, mistõttu ei ole seaduspärane lugeda pooltevahelise töölepingu lõppemise kuupäevaks 14.12.2009. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus ning töövaidluskomisjoni toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha asjas uus otsus, millega tuleb hagi osaliselt rahuldada. Hageja esitas maakohtule tulenevalt pooltevahelisest töölepingust ja selle lõpetamisest kostja vastu alljärgnevad nõuded:

Võttes aluseks hageja arvestuse, kus ta töötas igal äripäeval 10 tundi ja laupäeval 6 tundi, on hageja esile toonud alljärgnevad töötunnid: 2009 mais 56 tundi, juunis 244 tundi, juulis 214 tundi, augustis 122 tundi, septembris 244 tundi, oktoobris 66 tundi, novembris 214 tundi ja detsembris 16 tundi. Kokku 1 176 tundi. Kolleegium märgib, et hageja on detsembrikuu tunnid ebaõigesti kokku arvutanud ja õige tundide arv oleks 46, kuid TsMS § 363 lg 1 järgi esitab hageja oma nõude ja vastavalt TsMS § 206 lg-le 1 saab ainult hageja oma nõude alust muuta või nõuet suurendada. Seega lähtub kolleegium hageja esitatud andmetest. Hageja on esitanud tasu nõude tulenevalt töölähetuse lepingus kokkulepitud tasust 8,3 eurot töötunni kohta ja kostja ei vaielnud vastu, et Itaalias oldud aja eest tuli tasuda vastavalt töölähetuse lepingule. Seega oli hageja õigustatud saama Itaalias töötatud aja eest tasu 152 723,33 krooni. Vaidlust ei ole, et kostja on tasunud hagejale töötatud aja eest 92 927 krooni. Seega oli hagejal õigus kostjalt nõuda 59 796,33 krooni tasumist. Töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja on õigustatud saama kostjalt Itaalias töötatud aja eest töötasu 28 412 krooni, kuid kuna kostja oli esitanud tasaarvestuse avalduse enammakstud päevarahade 24 675 krooni osas, siis mõistis töövaidluskomisjon välja 3 295,73 krooni, mis on hagejale pärast töövaidluskomisjoni otsust tasutud. Seega on hageja saamata töötasu nõudest tasutud või tasaarvestatud enne käesoleva otsuse tegemist 28 412 krooni ja kostja võlgneb hagejale veel 31 384,33 krooni ehk 2 005,82 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu 12 321,10 krooni ajavahemiku 11.12. kuni 31.12.2009 eest. Maakohus ei ole selle nõude rahuldamata jätmist eraldi põhjendanud. Hageja nõude aluseks on TLS § 35, mille kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kuna poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mille kohaselt pidi hageja töötama torulukksepana Tallinnas ja vaidlust ei ole, et hageja 11.12.2009 kuni 31.12.2009 tööd ei teinud, siis tuleb tuvastada, kas hagejale töö andmata jätmine tulenes kostjast või oli see, et tööd ei saanud teha, töötaja süü. Kolleegium leiab, et tunnistaja A. L ütlusest tuleneb, et juhatuse liige A. M ütles pärast hageja Itaaliast naasmist hagejale, et ta peab asuma tööle 14.12.2009 Tallinnas tehases, kuid hageja tööle ei ilmunud. Tunnistaja A. L ütluste kohaselt helistas ta mitmel korral pärast seda hagejale, et teada saada, miks ta ei ole tööle tulnud ja hageja vastas, et ta ei tule enne tööle, kui saab tööd Poolas. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt pakuti talle ja hagejale võimalust pärast Itaaliast naasmist jääda palgata puhkusele, millega tunnistaja nõustus, kuid hageja ei kirjutanud alla ühelegi dokumendile. Nõuet tööle ilmuda on kostja kinnitanud ka 22.12.2009 hagejale saadetud kirjas, millele hageja vastas, et ta ei tule enne tööle, kui ta on saanud tööd Poolas. Seega leiab kolleegium, et hageja pidi pärast Itaaliast naasmist asuma tööle Tallinnas, kuid kuna hageja seda ei teinud ja keeldus tööle tulemast, siis ei ole tal õigust TLS § 35 järgi nõuda töötasu töö mitteandmise eest. Järgnevalt analüüsib kolleegium töölepingu ülesütlemise õiguspärasust. Lisaks töölepingu seaduses sätestatule tuleb töölepingule kohaldada TsÜS § 1 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid ja VÕS § 1 lg 1 järgi võlaõigusseaduse sätteid. Tööleping on kestvusleping, mida saab kolleegiumi arvates üles öelda ainult selle kehtivuse ajal. VÕS § 195 lg 2 järgi on lepingu üleütlemise eesmärgiks vabastada pooled lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Eeltoodud eesmärki ei ole ülesütlemisega pärast lepingu lõppemist võimalik saavutada. TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldusega. Sellisel juhul muutub ülesütlemine kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Vaidlust ei ole, et kostja on postitanud ülesütlemisavalduse

06.01.2010 ja hageja on selle kätte saanud 08.01.2010. Pooltevaheline tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 järgi 31.12.2009 seoses tähtaja saabumisega. Seega on kostja tahteavaldus töölepingu üleütlemiseks muutunud kehtivaks alates 08.01.2010 ehk pärast töölepingu lõppemist. Kolleegium leiab, et eeltoodu tõttu on töölepingu ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Kolleegium märgib, et lisaks eeltoodule on õige ka hageja väide, et juhul, kui ka tööleping oleks üles öeldud ajal, kui tööleping ei olnud veel tähtaja möödumise tõttu lõppenud, oleks ülesütlemine tühine ka seetõttu, et tööleping on üles öeldud tagasiulatuvalt. Kolleegium leiab, et võlaõigusseadusest ja töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võiks tagasiulatuvalt töölepingu üles öelda. Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Eeltoodut on rõhutanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 07.12.2011 tehtud otsuses. Seega isegi juhul, kui kostja oleks esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse ajal, kui tööleping kehtis, ei oleks kostja saanud töölepingut lõpetada 14.detsembrist 2009. Juhul, kui töötaja ei täida tööülesandeid, on tööandja õiguskaitsevaheniks TLS §-s 35 sätestatud õigus mitte maksta töötajale töötasu, kuid võimalik ei ole töölepingut tagasiulatuvalt üles öelda. Hageja palus kohtul lugeda TLS § 107 lg 2 järgi tööleping lõppenuks alates 31.12.2009. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud ja lõige 2 järgi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kolleegiumi arvates puudub alus töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 107 lg 2 järgi, kuna tööleping oli lõppenud enne ülesütlemist TLS § 80 lg 1 järgi 31.12.2009. TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja on palunud välja mõista TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses, see on 72 806,56 krooni. Kostja ei ole hageja poolt esitatud keskmise töötasu arvestusele vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et kuigi käesoleval juhul ei lõpetanud töölepingut TLS § 107 lg 2 järgi kohus, on hagejal õigus hüvitisele, sest tööandja oli tekitanud oma käitumisega töölepingu lõpetamisel õiguslikult ebaselge olukorra, kus töötajal ei olnud muud võimalust, kui oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördumine. Kolleegiumi arvates tuleb hageja nõue, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, rahuldada ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et hageja pidi alates 14.12.2009 täitma töölepingujärgseid ülesandeid Tallinnas, kuid hageja keeldus seda tegemast. Seega rikkus hageja töölepingust tulenevat kohustust ja kostja oli õigustatud rakendama õiguskaitsevahendit. Eeltoodu tõttu peab kolleegium põhjendatuks välja mõista ühe kuu keskmine töötasu 24 268,85 krooni ehk 1 551,06 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kokku 3 556,88 eurot. Seoses hagi osalise rahuldamisega (rahuldati nõue Itaalias töötatud aja eest töötasu saamiseks ja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning rahuldamata jäeti töötasu nõue 2009 detsembrikuu eest) tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi maakohtus kantud menetluskuludest jätta 80% kostja ja 20% hageja kanda.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulude jagamisel kohaldab ringkonnakohus TsMS § 163 lg

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Riigikohtu kohtuotsusega 06.02.2013 tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2012 otsus osas, millega mõisteti AS-lt LTH–Baas I M kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro ja 6 sendi suurune hüvitis. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta I M hagi AS LTH – Baas vastu TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro ja 6 sendi suuruse hüvitise saamiseks rahuldamata. Teha uus otsus ka menetluskulude jaotuse osas.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.