Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluse käik KS esitas 04.04.2011 töövaidluskomisjonile avalduse EELMTÜ vastu töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel, saamata töötasu, puhkusehüvitise ja TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuupalga suuruse hüvitise summas 2676,6 eurot nõudes. 05.05.2011 otsusega jättis töövaidluskomisjon KS’e avalduse rahuldamata. 09.06.2012 esitas KS hagi Harju Maakohtule töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel, saamata töötasu, puhkusehüvitise ja TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuupalga suuruse hüvitise nõudes. 20.07.2011 esitas KS maakohtule hagiavalduse täienduse, milles palus tuvastada hageja ja kostja vahel 30.12.2010 sõlmitud käsunduslepingu punkt 2 tühisus heade kommete vastuolu tõttu või alternatiivselt tühistada käsunduslepingu punkt 2 kui olulise eksimuse mõjul sõlmitud tehingu osa ning välja mõista EELMTÜ-lt käsunduslepingu täitmise eest tasu suma 1 840 eurot ja käsundi täitmisega seotud kulutused 82,82 eurot. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 2010.a novembris EELMTÜ-s (edaspidi liit). Hageja asus liitu tööle 2008.a veebruari alguses. 2010.a novembriks oli liitu jäänud 6 liikmesorganisatsiooni, millest 5 kuulusid EE kontserni. Liidu juhatuse esimees oli alates oktoobrist 2009.a EEAS-i strateegiajuht JA. Enamuse liidus töötatud ajast oli hagejal kaks töölepingut - tähtajatu ja tähtajaline. Tähtajatu lepingu järgsed tööd olid liidu arendamine, koostöö haridussüsteemi ja valdkonnas tegutsevate teiste liitudega, erinevate projektide algatamine, kirjutamine ja lõpetamine jne. Tähtajaline tööleping oli mõne konkreetse projekti juhtimiseks. Mõlema töölepingu kohaselt allus hageja liidu juhatuse esimehele. 2010.a novembris oli hagejal samuti kaks lepingut - tähtajatu tööleping nr 8 ja tähtajaline tööleping nr 12. Novembris 2010.a. avalikustati EEAS uus eetikakoodeks, mis sõnastuse kohaselt laienes ka partneritele. Kuna eetikakoodeksi mitmed punktid ja nende rikkumise eest ette nähtud sanktsioonid ei olnud hagejale eetiliselt vastuvõetavad, esitas hageja 24. novembril lahkumisavalduse omal soovil lahkumiseks, kus ka põhjendas oma lahkumist. Avalduses kasutas hageja selgelt ainsust ja lepingus nr 8 näidatud ametinimetust. Töölepingu nr 12 objektiks oleva projekti "Energeetika tööjõu uuring" töö jätkamist pidas hageja mõistlikuks töö tulemuslikkuse seisukohast, sest oli nii projekti idee algataja, projekti kirjutaja kui ka juht. Poolteist nädalat pärast lahkumisavalduse esitamist hakkas hageja juht nõudma, et hageja annaks üle "Energeetika tööjõu uuringu" dokumendid ja juhi rolli. Hageja tegi talle korduvalt erinevaid ettepanekuid, kuidas olukorda mõistlikult lahendada, kuid JA ignoreeris hageja ettepanekuid ja selgitas suuliselt, et täiendav arutelu vajadus puudub. 15. detsembril saatis JA hagejale maili personaliosakonna töötaja nimega, kellele hageja pidi projekti juhi rolli üle andma. Hageja esitas JA nii suuliselt kui ka kirjalikult mitmel korral erinevaid ettepanekuid projekti juhtimise mõistlikuks lahendamiseks, kuid JA ignoreeris neid.

võtab tagasi oma lahkumisavalduse esitatud sõnastuses ja esitab uue, hilisema kuupäevaga. Läbirääkimistel pidas JA hageja lahkumisavaldust selgelt ainult töölepinguga nr 8 seotuks. Kuna hageja keeldus oma avaldust tagasi võtmast, sai nimetatud tööde tegemiseks alla kirjutatud eraldi käsundusleping nr 15, mille kohaselt vastutas hageja ca 40 000 euro suuruse viimase toetusrahade saamise eest, sealjuures ilma töötasuta, tehes tööd oma töövahenditega ja ise kõiki kulusid kandes. Mingit muud võimalust peale ülalkirjeldatu ei suutnud hageja juht töötasu maksmiseks töö tegemise eest välja pakkuda. Lepingu allkirjastati 30.detsembril 2010.a. Hageja arveldusarvele laekus detsembrikuu töötasu mõlema lepingu eest ja selleks ajaks kasutamata puhkusepäevade hüvitis. Samuti saatis 30. detsembril personaliosakonna töötaja, kellele hageja oli projekti dokumendid üle andnud, asjaosalistele kirja teatega projektijuhi muutmisest. Hageja oli eelnevalt keeldunud selle teate väljasaatmisest oma meiliaadressilt. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis jätkas hageja tööandja tööruumi kasutamist Tallinnas aadressil Kadaka tee 63, ruum 237 liidu dokumentatsiooni korrastamiseks, käsunduslepingu nr 15 ülesannete täitmiseks ja lepingu nr 12 osaliseks täitmiseks. Jaanuaris selgus, et osa projektiga "Energeetika tööjõu uuring" seotud inimestest ei olnud juhi muutustest teadlikud. Hageja nõustas neid sisulistes küsimustes, kus vaja, kuid suunas nad seejärel uue inimese juurde. Veebruaris pani hageja kokku projekti I väljamaksetaotluse esitamisele järgnenud lisaküsimuste vastused, sest uus inimene ei oleks osanud seda teha. Kuna selgus, et uus projektijuht liigub oma põhitööga personaliosakonnast EEAS Tehnoloogiakeskuse personalijuhiks, tegi hageja ettepaneku projekti juhtimise jätkamiseks, kuna uues kohas ei saa KM jääda aega projektiga korralikult tegeleda. Veebruari lõpus esitas hageja oma endisele juhile ettepaneku maksta temale seni reaalselt tehtud töö ees töötasu näiteks töö töövõtulepingu vormis. Hageja juht ei pidanud töötasu maksmist vajalikuks. Kuna hageja juht käitus nii, nagu oleksid hageja mõlemad töölepingud lõppenud, proovis hageja ennast arvele võtta Töötukassas. Selleks palus hageja oma endiselt juhilt väljastada talle "Tööandja tõend kindlustatule", mille hageja sai 28.02.2011.a. Nimetatud tõendis oli kirjas, et hageja töösuhe on lõppenud TLS § 85 lg 1 alusel.

1 alusel ja soovis nüüd muuta ka töölepingu nr 8 lõpetamise alust (TLS § 85 lg l asemel § 91 lg 1). Hageja keeldus kokkuleppest, kuna talle ei sobinud seal esitatud tingimused. Tööandja oli teadlik hageja soovist jätkata töölepingu nr 12 järgse töö tegemist, kuid ignoreeris hageja soovi ja ettepanekuid töö jätkamiseks mõistliku lahenduse leidmiseks. Tööandja rikkus lojaalsuskohustust hageja kui töövõtja suhtes, rääkides läbi hageja töö ülevõtmise osas asjasse mittepuutuvate isikutega. Tööandja ei võimaldanud hagejal täita tööülesandeid täies mahus, kuid pidas kuni märtsi lõpuni hagejat täies mahus vastutavaks projekti "Energeetika tööjõu uuring" 20 000 euro suuruse väljamaksetaotluse heakskiitmise eest. Tööandja ei lõpetanud hageja töölepingut vastavalt töölepinguseadusele ega maksnud ajavahemiku 01.01.-31.03.2011.a lepingus ette nähtud töötasu. Hageja palub lugeda tööleping nr. 12 lõpetatuks töölepinguseaduse § 91 lg 2 alusel viimase töötamise kuupäevaga 31. märts 2011.a, tööandjalt välja nõuda saamata töötasu ajavahemiku 01.01.-31.03.2011.a. eest brutosummas 2 676.60 eurot, puhkusepäevade hüvitis nimetatud ajavahemiku eest (7 päeva) brutosummas 211.71 eurot ja töölepinguseaduse § 100 lg 4 alusel kompensatsioon kolme kuupalga ulatuses brutosummas 2 676.60 eurot. 20.07.2011.a esitatud hagiavalduse täpsustuse kohaselt pärast hagejapoolset töölepingu nr 8 ülesütlemist ning lähtudes eesmärgist võimaldada hagejal töölepingust nr 8 tulenevate ülesannete täitmist tööandja soovitud tulemuse saavutamiseni sõlmisid pooled 30.12.2010 käsunduslepingu nr 15. Käsunduslepingu punkt 1 kohaselt asus hageja projektijuhina tegema projekti DC lõpetamiseks vajalikud toimingud, sealhulgas valmistama ette vastused rahastaja poolt esitatud küsimustele, esitama vajadusel selgitusi, esitama küsitletud lisadokumendi jmt. Eelminetatud teenuste osutamisel oli hagejale püstitatud eesmärk teha kõik vajalik saavutamaks ca 40 000 euro suuruse toetussumma väljamaksmine tööandjale. Kuigi eeltoodud asjaolu ei ole käsunduslepingus selgesõnaliselt välja toodud, oli see hageja otseseks kohustuseks kuivõrd hageja oli viidatud projektijuht ning ainult tema valdas vajalikku informatsiooni projekti edukaks lõpuleviimiseks. Sisuliselt oli tegemist töölepingu nr 8 töökohustuste täitmisega kuni tööandja poolt soovitud lõpptulemini. Pooltevahel sõlmitud käsundusleping ei reguleerinud niivõrd pooltevahelisi suhteid ja vastastikuseid õiguseid ja kohustusi, kui oli aluseks IT- teenustele võimaldamaks hageja juurdepääsu infosüsteemidele, mis oli projekti lõpuleviimiseks hädavajalik ja vältimatu. Eeltoodud põhjusel, pidades käsunduslepingut eeskätt formaalsuseks sisulise töösuhte jätkamise ja infosüsteemide juurdepääsu võimaldamise meetmeks, allkirjastas hageja käsunduslepingu tingimusega, et tema poolt osutatav teenus ei kuulu kostja poolt tasumisele. Pooltevaheliste pikemajalisele koostööle, samuti 2010.a detsembris toimunud läbirääkimistele ja kostja poolt varasemalt tehtud ettepanekule tuginedes ei saanud hageja eeldada, et ta teeb nimetatud tööd tasuta. Vastasel juhul poleks hageja vastava tingimusega nõustunud. Hageja ei saanud ega võinud ette näha olukorda, kus kostja jätab tema teenuste eest tasumata nii töölepingulisel kui võlaõiguslikul alusel. Siiski näitab kujunenud olukord, et hageja tegutses kostja huvides tasu saamata, ning käsunduslepingus tasu välistamise kokkuleppe sätestamine oli kostja eesmärgipärane samm vältimaks hagejale tasu maksmist. Hageja leiab, et 30.12.2010 käsunduslepingu nr 15 punkt on tühine või tühistatav, mistõttu on see kehtetu algusest peale. Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja poolt osutatud teenuste eest mõistlik tasu, mis on võrdne kolme töölepingu nr 8 järgse töötasuga. Hageja märgib, et enamikul juhtudel on käsundusleping tasuline leping. Käesoleval juhul olukorras, kus hageja täites käsunduslepingut, sisuliselt jätkas tasulise töölepingu nr 8 tööülesannete täitmist, ei saa mõistlikult eeldada, et hageja täidaks enda ülesandeid tasuta. Pooled olid sellest teadlikud, et käsunduslepingu alusel jätkab hageja sisuliselt töölepingu nr

8 tööülesannete täitmist. Nii täitis hageja 2011. a. jaanuari, veebruari ja märtsi kuude jooksul kostja ruumides ülesandeid, mis sisuliselt kuulusid töölepingu nr 8 loetletud ametiülesannete hulka. Ajavahemikul märtsist juuni lõpuni tegeles hageja peamiselt projekti DC lõpetamisega. Kostja oli nimetatud ülesannete täitmisest teadlik ning võttis hageja täitmise vastu. Hageja leiab, et tasu välistamise kokkulepe olukorras, kus hageja heatahtlikult ja enda vastutustundest lähtudes jätkas olemuselt tasuliste kohustuste täitmist on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ning paneb kostjat kui käsundiandjat eelispositsiooni. Hageja arvab, et kostja tegi ettepaneku käsunduslepingu alusel tasu välistamiseks teades, et hageja jätkab töölepingu nr 8 tööülesannete täitmist kohusetundest, ning kavatsedes teadlikult jätta hageja teenuste eest – seda nii töölepingu nr 12 täitmisel kui käsunduslepingu nr 15 täitmisel tasumata. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus hageja on enda ülesandeid täitnud heauskselt ning teinud kõik temast sõltuva kostja soovitud toetusrahade saamiseks, kuid paraku jäi hageja töö täielikult tasumata. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et käsunduslepingu nr 15 p 2, millega pooled välistasid tasu hageja poolt osutatavate teenuste eest, on õigustühine heade kommetega vastuolu tõttu. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Käesoleval juhul ei mõjuta käsunduslepingu punkti 2 tühisus käsunduslepingu ülejäänud osade kehtivust. Esiteks, ei olnud tasu välistamine kõnealuse käsunduslepingu eesmärgiks, vastavalt varasemalt väidetule oli käsunduslepingu peamiseks eesmärgiks võimaldada hagejal jätkuv tööülesannete täitmine ja tagada vajalikud juurdepääsuõigused. Teiseks, juhul, kui pooled oleksid sõlminud käsunduslepingu ilma vaidlusaluse punktita, ei mõjutaks see tehingu kehtivust kuivõrd tasu kokkuleppe puudumisel ning tehingu tasulist iseloomu arvestades kuulunuks tasumisele tavaline mõistlik tasu. Eeltoodust tulenevalt täidaks käsundusleping nr 15 poolte soovitud eesmärki ning oleks seega kehtiv ka lepingu punkt 2 puudumise, selle tühisuse või teistsuguse kokkuleppe korral. Lepingu tühine tingimus on kehtetu algusest peale, mis omakorda tähendab, et poolte vahel puudub kokkulepe tasu osas. Hageja leiab, et alternatiivselt kuulub käsunduslepingu punkt 2 tühistamisele TsÜS § 92 alusel olulise eksimusse tõttu. Käesoleval juhul 2010.a detsembris toimunud läbirääkimistel ja hagejale tehtud pakkumises andis kostja hagejale mõista, et hageja teenuse eest käsunduslepingu nr 15 alusel tasutakse sarnaselt töölepinguga nr 8. Hageja ja kostja pikemaajalise koostööpraktikale tuginedes ei saanud hageja eeldada, et kostja jätab osutatud teenuste eest tasumata. Samuti käsunduslepingu nr 15 sõlmimisel rõhutas tööandja esindaja hr A , et tegemist on eeskätt ja ainuüksi formaalsusega IT osakonna jaoks lubamaks hagejale tööülesannete täitmiseks vajalikku juurdepääsu infosüsteemidele, ning igasuguste raamatupidamislike kannete vältimiseks on käsundusleping sõlmitud tasuta. Sama toonitas ka kostja lepingut koostanud jurist, juhtides poolte tähelepanu, et käsunduslepingu p 2 on õigustühine. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal ekslik arusaam, et vaatamata käsunduslepingus kirjapandule, tasustatakse tema töö analoogselt töölepingus nr 8 kokkulepituga, mida aga ei juhtunud. Hageja leiab, et kostja poolt avaldatud ebaõigete andmete tõttu sõlmis hageja käsunduslepingu p-s 2 toodud tingimusega eksimuse mõjul. Viidatud käsunduslepingu p 2 kuulub tühistamisele TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja esitab tühistamisavalduse 30.12.2010.a käsunduslepingu p 2 tühistamiseks. TsÜS § 90 lg 3 järgi võib tehingu osa tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing

oleks tehtud ka tühistatud osata. Antud käsunduslepingu eesmärgiks ei olnud pooltevaheliste suhete reguleerimine, vaid formaalsete nõuete täitmine, mistõttu ei ole tasu välistamise kokkuleppe lepingu mõistes primaarse tähendusega. Tasu välistava kokkuleppe puudumisel on käsundusleping jätkuvalt kehtiv, kohaldamisele kuulub seadusjärgne regulatsioon. Selliselt on nimetatud tehing osadeks jagatav ning võib eeldada, et pooled oleksid selle sõlminud ka ilma tasu välistava kokkuleppeta või kokkuleppeta tasu osas. Eeltoodu tähendab, et tehingu ühe osa – käsunduslepingu p 2 tühistamine – on õiguspärane ega mõjuta ülejäänud lepingu kehtivust. Hageja sai eksimusest teada 2011.a kevadel, kui selgus, et tööandja jätab hageja osutatud teenuste eest tasumata. Käesolev tühistamisavaldus on esitatud tähtaegselt. Tühistamisavaldus omab õiguslikke tagajärgi vaid juhul, kui tühistamisele kuuluv tehing oleks kehtiv. Tegemist on alternatiivse alusega. Kui kõnealune käsunduslepingu p 2 on tühine – nagu ta käesoleval juhul on – ei oma tühistamisavaldus õiguslikku tähendust. Tühistamisavalduse esitamisega ei tunnista hageja käsunduslepingu p 2 kehtivust. Nii tühine kui tühistatud käsunduslepingu punkt 2 on kehtetu algusest peale. Öeldu tähendab, et pooltevaheline käsundusleping nr 15 kehtib poolte tasu osas kokkuleppe puudumisel. Käesoleval juhul on 30.12.2010.a käsunduslepingu p 2 tühine või alternatiivselt tühistatud, mistõttu puudub poolte vahel kokkulepe tasu osas. Tuginedes pooltevahelisele praktikale, peetud läbirääkimistele ja teenuste töölepingulise iseloomule võib viidatud käsunduslepingu täitmist mõistlikult eeldada vaid tasu eest. Seetõttu tuginedes VÕS § 627 lg 1 ja § 28 lg 1 kuulub kostja poolt hagejale tasumisele asjaoludele vastav mõistlik tasu. Hageja on täitnud ülesandeid käsunduslepingu alusel kolme kuu vältel, seejuures ei ületanud tööülesannete maht töölepingus nr 8 kokkulepitud töökoormust. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt tema kasuks välja käsunduslepingu nr 15 täitmisel saamata jäänud tasu, mille suurus on vastavalt asjaoludele võrdeline töölepingus nr 8 sätestatud töötasu kolmekordse määraga, s.o. summas kokku 1 840 eurot. Kõnealuse käsunduslepingu p-s 4 on eeldatud, et käsundisaaja täidab käsundi mitte ainult tasuta, vaid ka kannab kõik käsundi täitmisega seotud kulud. Eeltoodu ei ole mitte lihtsalt ebamõistlik, vaid ka seaduse regulatsiooniga otseses vastuolus, mistõttu tühine. Olles täitnud ülesandeid kostja heaks peaks hagejal olema õigus kantud kulude hüvitamisele vastavalt VÕS § 628 lg-le 2. Vastava järelduse kasuks räägib ka asjaolu, et töölepingust nr 8 tulenevate ülesannete täitmisel töölepingu kehtivuse ajal kandis kostja kõik hageja projektiga seotud kulud projekti arvelt. Ilma vastavate kulutuste (sidekulud, internetilahenduse kulud, transpordikulud) kandmiseta ei oleks Hagejal võimalik kostja ülesandeid täita ega soovitud tulemus saavutada. Nimetatud põhjusel peab hageja põhjendatuks mõista kostjalt välja hageja vajalikud ja mõistlikud kulud, mida hageja on kandnud seoses käsunduslepingu ehk sisuliselt töölepingu nr 8 täitmisega. Nendeks kuludeks on eeskätt: Ajavahemikul jaanuar-juuni 2011.a hagejale pandud ülesannete täitmisega seotud telefonikulud. Vastavalt töölepingu nr 8 30.09.2010.a lisale nr 2 oli hageja kasutusse antud mobiiltelefoni igakuiseks kompenseeritavaks limiidiks 700 krooni (44,74 eurot). Hageja peab põhjendatuks, et tema ajavahemikul jaanuar – juuni 2011.a tehtud tööalaste kõnede kogumaksumus ei ületa 25% kõnede maksumusest, mida kostja oleks töölepingu nr 8 alusel kompenseerinud, kogusummas 67,11 Eurot (44,74 x 6 kuud x 25%). Ajavahemikul jaanuar-juuni 2011.a interneti kasutamise teenuse kulud. Hageja peab põhjendatuks viidatud kulude hüvitamist summas 17,71 Eurot, mis võrdub ca 10 % hageja kasutatavast internetilahenduse „EK“ mahust üldmaksumusega 29,53 eurot kuus 6 kuu eest.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid 28.11.2008.a pooled määramata ajaks töölepingu nr 8, mille kohaselt asus hageja liitu tööle tegevjuhi ametikohale. Töölepingu nr 8 alusel olid hageja peamisteks ülesanneteks organisatsiooni sisulise töö korraldamine ja arendamine. Täpsem loetelu on toodud töölepingu nr 8 punktis 2.1. Pooled sõlmisid 30.09.2010.a töölepingule nr 8 lisa, millega pooled täpsustasid hageja tööülesandeid ning leppisid kokku, et alates 01.10.2010.a on töölepingu nr 8 alusel hageja ametinimetus projektijuht. 28.08.2010.a sõlmisid pooled tähtajalise töölepingu nr 12. Tähtajalise lepingu sõlmimise põhjuseks oli ühe konkreetse projekti "Energeetika tööjõu uuring" läbiviimine. Töölepingu nr 12 alusel asus hageja tööle projektijuhi ametikohale. Alates 30.09.2010.a, kui pooled sõlmisid töölepingule nr 8 lisa, oli hagejal kostja juures töötades kaks kehtivat töölepingut - tähtajatu tööleping nr 8 ja tähtajaline tööleping nr 12. Mõlema töölepingu alusel töötas hageja kostja juures projektijuhina. Kostja üks liikmetest, EEAS, kinnitas 10.09.2010.a EE eetikakoodeksi ning avaldas selle oma kontserni siseveebis. Kuna hagejale oli tööülesannete täitmiseks tagatud ligipääs EE siseveebile, oli tal võimalik tutvuda nimetatud koodeksiga. Hageja luges eetikakoodeksit ning leidis, et see on temale eetiliselt vastuvõetamatu ning tema, EEAS partnerina, ei vasta EE poolt kehtestatud kõrgetele nõudmistele. Eetikakoodeksile tuginedes esitas hageja kostjale 24. novembril 2010.a kirjalikult töölepingu ülesütlemisavalduse, millega palus ennast vabastada kostja projektijuhi ametikohalt alates 01.01.2011.a omal soovil. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte ja vastavalt ülesütlemisavalduse põhjusele ja sõnastusele eeldas, et hageja soovib lõpetada mõlemad temaga sõlmitud töölepingud. Kuna töölepingu nr 12 eseme "Energeetika tööjõu uuringu" läbiviimisega oli kiire, asus kostja otsima nimetatud uuringuks uut projektijuhti, teavitades sellest ka hagejat. 15.12.2010.a andis kostja hagejale teada, et "Energeetika tööjõu uuringu " uueks projektijuhiks saab KM. Kuna hageja oli palunud ennast projektijuhi ametikohalt vabastada alates 01.01.2011.a, oli vajalik, et hageja annaks võimalikult kiiresti uuele projektijuhile üle kõik "Energeetika tööjõu uuringu " projektiga seotud materjalid. Seda hageja ka tegi ning on seda kinnitanud nii Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui ka hagiavalduses. 16.12.2010.a saatis hageja omal initsiatiivil kostja koostööpartneritele e-kirja, milles teavitas neid, et "Energeetika tööjõu uuringu" projektiga jätkab uus projektijuht KM. Kostja peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et "Energeetika tööjõu uuring“ oli töölepingu nr 12 esemeks. Samuti saatis hageja TOF e-kirja, milles teavitas neid, et esitas kostjale 24.11.2010.a lahkumisavalduse. Ka TOF oli seotud "Energeetika tööjõu uuringuga." 27.12.2010.a saatis hageja kostja juhile e-kirjaga enda poolt koostatud käsunduslepingu nr 15 projekti. Käsunduslepingu eesmärgiks oli projekti "DC" lõpetamisega seotud tegevuste teostamine. 29.12.2010.a kandis kostja hageja arveldusarvele töölepingu nr 8 ja töölepingu nr 12 lõpetamise eest lõpparved. Hagejale maksti välja mõlema töölepingu eest väljateenitud töötasud ning kasutamata puhkuse eest hüvitised. Pooled sõlmisid 30.12.2010.a hageja poolt koostatud käsunduslepingu nr 15, mille kohaselt kohustus hageja tegelema projekti "DC" lõpetamiseks vajalike toimingutega. Hageja saatis 10.02.2011.a K. M ja kostja juhile e-kirja, milles tundis muret „Energeetika tööjõu uuringu“ projekti pärast ning tegi ettepaneku, mille kohaselt võiks temalt projektijuhtimise teenust sisse osta. Hageja pöördus 23.02.2011.a Töötukassasse, et ennast töötuna arvele võtta. Kostja väljastas 28.02.2011.a tööandja tõendi kindlustatule. Nimetatud tõendi punktis 1 nimetatud väljamakstud tasud on kostja poolt arvestatud nii töölepingu nr 8 kui töölepingu nr 12 alusel tasutud summadena.

Hageja saatis kostja juhile 27.02.2011.a e-kirjaga töölepingu nr 16 projekti, millega tegi ettepaneku sõlmida viieks (5) päevaks tööleping vahepeal temaga mõlema kostja projektijuhi töölepingu (nr 8 ja nr 12) ülesannetest tulenenud infopäringutest tulenenud aja kompenseerimiseks. Hageja saatis 28. märtsil 2010.a kostjale uue ülesütlemisavalduse töölepingu nr 12 erakorraliseks lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Kostja vastas 31.03.2010.a hagejale ning selgitas, et 24.11.2010.a hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldus ei jätnud kostjale põhjust kahelda, et hageja üheselt mõistetavaks sooviks oli lahkuda kostja projektijuhi ametikohalt. Kuna projektijuht on hageja nii töölepingu nr 8 kui töölepingu nr 12 alusel, on lõppenud mõlemad töölepingud. Seetõttu kandis ka kostja hagejale 29.12.2010.a lõpparve (sh hüvitise kasutamata puhkuse eest) mõlema töölepingu lõpetamise eest. Hageja väidab hagiavalduses, et kasutas lahkumisavalduses ainsust ja töölepingus nr 8 näidatud ametinimetust. Projektijuht oli hageja nii töölepingu nr 8 kui töölepingu nr 12 alusel. Kuna projektijuhi ametikohalt lahkumise ajendiks oli EE eetikakoodeksi vastuvõetamatus hagejale ning ei ole mõeldav, et ühe töölepingu alusel projektijuhina töötades oleks hagejale eetikakoodeks olnud vastuvõetav, samas teise töölepingu alusel aga mitte, võis kostja ühesel mõista, et hageja sooviks oli lõpetada mõlemad töölepingud. Kostja on seisukohal, et hageja on samuti olnud veendumusel, et tööleping nr 12 on 24.11.2010.a esitatud ülesütlemisavaldusega alates 01.01.2011.a lõpetatud. TsÜS § 75 lg 1 teine lause sätestab, et kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Töölepingu ülesütlemisavalduse põhjendusest lähtudes võis iga mõistlik isik üheselt aru saada, et kui hageja edasise projektijuhina töötamise takistuseks on vaid kostja ühe liikme EE eetikakoodeksi sobimatus, siis takistuseks saab see olla vaid mõlema töölepingu alusel projektijuhina töötamiseks, sest mõlemad tööülesanded olid võrdselt tihedalt seotud EEAS-iga. Hageja väidab, et ta jätkas alates 01.01.2011.a töölepingu nr 12 alusel tööülesannete täitmist. Kostja on seisukohal, et hageja tegevused olid tehtud vaid tema enda initsiatiivil ning tegemist ei olnud tööandja poolt määratud tööülesannetega ning hageja edasisi tegevusi ei ole kostja soovinud ega ei otseselt ega kaudselt tellinud. Vastavalt TLS § 1 lg 1 teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Hageja ei ole alates 01.01.2011.a allunud tööandja juhtimisele ega kontrollile. Kostja on hagejaga "Energeetika tööjõu uuringu" projektiga seonduvalt suhelnud vaid tulenevalt vajadusest täpsustada ja parandada hageja poolt tehtut. Ühtegi uut tööülesannet projekti juhtimisega seoses hagejale alates 01.01.2011.a ei ole antud. Kostja selgitab samuti, et hagejale kostja tööruumi kasutamise võimaldamine oli seotud käsunduslepingu nr 15 toodud ülesande täitmisega. Kuna töölepingu nr 12 lõppemisel oli "Energeetika tööjõu uuringu" projektiga seonduv K. M üle antud, ei esinenud hagejal põhjust ega vajadust viibida kostja tööruumides seoses töölepinguga nr 12 ega seoses töölepinguga nr 8. Hageja väide, justkui pidas KM teda vastutavaks "Energeetika tööjõu uuringu" projektiga seonduvalt, on arusaamatu ja põhjendamatu. Hageja poolt tõenditena lisatud e-kirjades, on üheselt näha, et initsiatiiv kirjade saatmiseks on tulnud hageja enda poolt. Kokkuvõttes leiab kostja, et hageja poolt 24.11.2010.a esitatud ülesütlemisavalduse puhul on tegu kehtiva ülesütlemisega, mis tõi kaasa töölepingu nr 8 ja töölepingu nr 12 lõppemise alates 01.01.2011.a. Tegu on töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötaja poolt ülesütlemise aluseks on TLS § 91 lg 3 ehk töötaja on töölepingu üles öelnud töötaja isikust tuleneval põhjusel. Hageja taotleb töölepingu nr 12 lõpetamisega seoses TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitise maksmist hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 91 lg 2 alusel eeldab hüvitise maksmine tööandja poolset olulist rikkumist ja ühtegi kostja poolset rikkumist ei ole aset leidnud, seega on nimetatud nõue alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei soovinud saada tasu Käsunduslepingu nr 15 toodud ülesannete täitmise eest. Käsunduslepingu nr 15 valmistas ette hageja ning saatis selle e-kirjaga koos selgitava tekstiga kostja juhile 27.12.2010.a. Hagiavalduses on hageja põhjalikult selgitanud, kuidas hageja oli eksimuses tasu osas. Samas on märkimata jäetud asjaolu, et lepingu koostas hageja ning lepingu sõlmimisel keeldus hageja ise tasu saamisest. Eksimuse puhul on oluline, et eksitusse viidavale isikule on esitatud kas valeandmeid või loodud ebaõige ettekujutus tehingu tegemise aluseks olevatest asjaoludest. Arvestades, et hageja on ise korduvalt kinnitanud, et 24.11.2010.a ülesütlemisavaldusega soovis ta lõpetada töölepingu nr 8, samuti asjaolu, et käsunduslepingu valmistas ette hageja ise, ei saa lepingu sõlmimisel olla tegu hageja eksitusega. Hageja poolt viidatud VÕS § 627 lg 1 toodud mõistliku tasu maksmise eelduseks on asjaolu, et tasu osas ei ole kokku lepitud. Käsundusleping nr 15 sisaldas kokkulepet tasu maksmise osas - nimelt sätestab käsunduslepingu nr 15 punkt 2, et "Vastavalt poolte kokkuleppele ei kuulu teenuse osutamine tasustamisele". Ka kokkulepe, mille kohaselt tasu ei maksta, on sisult tasu kokkulepe. Hageja väidab et käsunduslepingu nr 15 eesmärgiks oli võimaldada töölepingust nr 8 tulenevate ülesannete täitmine. Selline seisukoht on väär ning nimetatud väide paljasõnaline. Käsunduslepingu nr 15 punkti 1 kohaselt on leping sõlmitud vaid konkreetse projekti "DC" raames projekti lõpetamiseks vajalike toimingute teostamiseks. Projekt "DC" lõppes 2010.a septembris ning pärast nimetatud tähtaega oli vaja tegeleda rahastajate poolt esitatud küsimustele vastamisega, selgituste ja lisadokumentide esitamisega. Kuna hageja oli "DC" projektiga varasemalt seotud, oli ta nõus sõlmima käsunduslepingu nimetatud toimingute teostamiseks. Töölepingus nr 8 määratletud tööülesandeid nagu organisatsiooni sisulise töö korraldamine, tegevusstrateegia elluviimine, projektide algatamine jne, ei olnud hõlmatud käsunduslepinguga nr 15. Hageja väidab, et käsundusleping nr 15 oli vaid aluseks kostja ITteenustele ligipääsuks ning pooltevahelised õigused ja kohustused tulenesid töölepingust nr 8. Nimetatud seisukoht on alusetu ja tõendamata. Käsunduslepingust nr 15 nähtuvad üheselt kokkulepped poolte õiguste ja kohustuste osas ning ligipääs kostja IT- teenustele on vaid üheks kostja poolseks kohustuseks käsunduslepingu nr 15 täitmisel. Hageja väidab justkui oleks käsunduslepingu nr 15 puhul tegu sisuliselt töölepingust nr 8 tulenevate ülesannete täitmisega. Kostja on seisukohal, et lepingu olemuse mõtestamisel tuleb lähtuda asjaolust, milline on lepingust tulenev sõltuvuse määr, kuivõrd iseseisev on käsundisaaja oma ülesannete täitmisel, kas käsundisaajal on võimalik vabalt valida kuidas, millal ja kus ta käsundit täidab. Eelnevast tulenevalt on arusaamatu hageja hagiavalduses toodud väide, mille kohaselt ta ei teadnud, et tasu ta teenuse osutamise eest ei saa ning et tema seostas teenuse osutamist töölepinguga nr 8. Hageja on ka ise kinnitanud Töövaidluskomisjonile esitatud täienduses, et tööleping nr 8 lõppes 31.12.2010.a vastavalt tema poolt esitatud avaldusele. Seega ei saanud hageja olla arvamusel, et käsunduslepinguga jätkab ta sisuliselt Töölepingu nr 8 täitmist, kui ta oli käsunduslepingu sõlmimise hetkeks esitanud teadlikult töölepingu ülesütlemisavalduse. Samuti arvestades asjaolu, et hageja pöördus pärast käsundusleping nr 15 sõlmimist, 23.02.2011.a Töötukassasse, et ennast töötuna arvele võtta. Juhul kui hageja oleks olnud arvamusel, et tal on endiselt kehtiv töösuhe kostjaga, ei oleks ta pidanud vajalikuks Töötukassasse pöördumist. Kokkuvõttes on kostja seisukohal, et hageja väited käsunduslepingu nr 15 osas on tõendamata, väärad ja eksitusse viivad. Käsundusleping nr 15 puhul on ilmne, et tegu on just käsunduslepingu, mitte aga töölepinguga. Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning uurinud asjas kohtule esitatud tõendeid ja hinnanud nii dokumentaalseid tõendeid kui ka tunnistaja ning kostja seadusliku esindaja poolt vande all antud seletust kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude üle: 28.11.2008 sõlmisid EELMTÜ ja KS määramata ajaks Töölepingu nr 8, mille kohaselt KS asus tööle EELMTÜ tegevjuhi ametikohale. Töölepingu nr 8 alusel olid hageja peamisteks ülesanneteks organisatsiooni sisulise töö korraldamine ja arendamine. 30.09.2010.a sõlmisid EELMTÜ ja KSTöölepingule nr 8 lisa, millega pooled täpsustasid hageja tööülesandeid ning leppisid kokku, et alates 01.10.2010.a on töölepingu nr 8 alusel hageja ametinimetus projektijuht. 28.08.2010.a sõlmisid EELMTÜ ja KS tähtajalise töölepingu nr 12. Tähtajalise lepingu sõlmimise põhjuseks oli ühe konkreetse projekti "Energeetika tööjõu uuring" läbiviimine. Töölepingu nr 12 alusel asus hageja tööle projektijuhi ametikohale. Alates 30.09.2010.a, kui pooled sõlmisid töölepingule nr 8 lisa, oli hagejal kostja juures töötades kaks kehtivat töölepingut - tähtajatu tööleping nr 8 ja tähtajaline tööleping nr 12. Mõlema töölepingu alusel töötas hageja kostja juures projektijuhina. 30.12.2010.a sõlmisid EELMTÜ ja KS käsunduslepingu nr 15. Kostja üks liikmetest, EEAS, kinnitas 10.09.2010.a EE eetikakoodeksi ning avaldas selle oma kontserni siseveebis. Eetikakoodeksile tuginedes esitas hageja kostjale 24. novembril 2010 kirjalikult töölepingu ülesütlemise avalduse, millega palus ennast vabastada EEL projektijuhi ametikohalt 01.01.2011 omal soovil. Hageja on seisukohal, et tööleping ülesütlemise avalduse kohaselt soovis ta lõpetada üksnes töölepingu nr 8 ning ei soovinud lõpetada tähtajalist töölepingut nr 12. Kostja leiab, et hageja poolt 24.11.2010 esitatud ülesütlemisavalduse puhul on tegemist kehtiva ülesütlemisega, mis tõi kaasa töölepingu nr 8 ja töölepingu nr 12 lõppemise alates 01.01.2011. TsÜS § 75 lg 1 teine lause sätestab, et kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega tuleb kohtu tuvastada, kuidas tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik hageja 24. novembri 2010. kirjalikku töölepingu ülesütlemist mõistma pidi. Hageja ametinimetuseks oli nii Töölepingu nr 8 kui Töölepingu nr 12 kohaselt projektijuht. Töölepingu ülesütlemise avalduse kohaselt palub hageja teda vabastada EEL projektijuhi ametikohalt alates 01. jaanuarist 2011. Hageja lahkumise otseseks ajendiks on EE eetikakoodeksi kehtiva versiooni (EE juhatuse otsus 10.09.2010 nr 36/2010) mõned punktid, mis on hagejale vastuvõetamatud. Ükskõik millise punkti rikkumine võib kaasa tuua noomituse või töösuhte lõpetamise. Eneseanalüüsi tulemusena on hageja jõudnud tõdemuseni, et kuna EE partnerina ei suuda vastata nimetatud kõrgetele nõudmistele, palub hageja end vabastada projektijuhi ametikohalt omal soovil (tlk 15-16). Kohus leiab, et töölepingu ülesütlemise avalduse põhjendustest lähtudes võis mõistlik isik üheselt aru saada, et kui hageja edasise projektijuhina töötamise takistuseks on vaid EELMTÜ ühe liikme EE eetikakoodeksi sobimatus, siis saab see takistuseks olla vaid mõlema töölepingu alusel projektijuhina töötamiseks, sest mõlema tööülesanded olid võrdselt tihedalt seotud EEAS-ga. Ei ole mõistlik, et EEAS Eetikakoodeks on

ühe töölepingu alusel eetiliselt vastuvõetamatu ja teise aluse vastuvõetav. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja, kui tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik aru saama hageja soovist lõpetada mõlemad töölepingud alates 01.01.2011. Seda, et kostja sai aru, et hageja soovis lõpetada mõlemad töölepingud, kinnitab ka asjaolu, et kostja on hagejale välja maksnud 29.12.2010 lõpparvena mõlema töölepingu eest väljateenitud töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitised. Kostja juhatuse liikme JA poolt 15.12.210 hagejale ning KM saadetud e-kirjaga, milles JA teatab, et KM võtab täies mahus tööjõuuuringu projektijuhi rolli üle (tlk 112) ning JA poolt 29.12.2010 saadetud e-kirjaga, mille teemaks on teade projektijuhi muutustest MTÜ EELprojektis „Energeetika tööjõu uuring“, milles JA teavitab koostööpartnereid, et alates 01.01.2011 on nimetatud projekti projektijuhiks KM(TVK tlk 28), on tõendatud, et kostja mõistis, et hageja soovib üles öelda töölepingu nr 12 , mistõttu on ta leidnud töölepingu nr 12 esemeks oleva projekti „Energeetika tööjõu uuring“ juhtimiseks uue projektijuhi, kelleks sai KM. Asjaolu, et ka hageja ise oli 24.11.2010 töölepingu ülesütlemise avalduse esitamisel veendunud, et ta soovib lõpetada nii Töölepingu nr 8 kui ka Töölepingu nr 12 on kohtu poolt tuvastatud alljärgnevad tõendite alusel: Hageja poolt 15.12.2010 EELMTÜ juhile JA seoses „Energeetika tööjõu uuringuga„ saadetud ekiri, milles hageja annab EELMTÜ juhile kaks võimalust: (1) ta võtab oma lahkumisavalduse tagasi, (2) hoiatab, et kui ta läheb sektorist välja, siis puudub tal alates 01. jaanuarist 201 igasugune moraalne õigustus edasi tegutseda liiduga seotud asjades (tlk 112-113). Hageja poolt 15.12.2010 KM saadetud e-kirjad, milles hageja informeerib KM kui uut Energeetika tööjõu uuringu projektijuhti projektiga seonduvate dokumentidega seotud asjaoludest (TVK tlk 29). Hageja poolt 16.12.2010 ekspertidele ja koostööpartneritele saadetud e-kiri, milles hageja teavitab, et ta ei tegele alates 01.01.2011 Energeetika tööjõu uuringu projekti juhtimisega (tlk 114115). Hageja poolt 10.02.2011 JAle saadetud e-kiri, milles hageja tegi EELMTÜ-le ettepaneku „Energeetika tööjõu uuringu“ projektijuhtimise teenust temalt edaspidi tellida (TVK tlk 36). Hageja poolt 22.03.2011 KM saadetud e-kiri, milles hageja kinnitab, et temal ei ole mitte mingisugust ametlikku seost tööjõu uuringuga (TVK tlk 37). Hageja poolt 23.03.2011 JAle saadetud e-kiri, milles hageja kinnitab, et „Energeetika tööjõu uuringu“ projektiga seotud dokumentide KM üleandmise hetkeks oli 14.12.2010 (tlk 119-120). Hageja väidab, et ta jätkas alates 01.01.2011 Töölepingu nr 12 alusel töötamist. Kostja vaidleb sellele seisukohale vastu. Kostja märgib, et hageja tegevused olid tehtud vaid tema enda initsiatiivil ning tegemist ei olnud tööandja poolt määratud tööülesannetega ning hageja edasist tegevusi ei ole kostja soovinud ega ei otseselt ega kaudselt tellinud. Vastavalt töölepingu seaduse § 1 lg 1 teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Seega tuleb kohtu alljärgnevalt tuvastada kas hageja jätkas töötamist ja juhul kui ta jätkas töötamist, siis kas ta allus kostja juhtimisele ja kontrollile. Kohus leiab, et asjaolud, mis näitavad, et hageja ise oli veendunud, et alates 01.01.2011 olid tööleping nr 8 ja tööleping nr 12 lõppenud on alljärgnevad: Vastavalt töölepingu nr 12 punktile 4.2. kohustus hageja pidama tööaja arvestust ning esitama selle iga kuu teisel kuupäeval EELMTÜ juhatuse esimehele kinnitamiseks. Sama kohustus sisaldus ka töölepingu nr 8 punktis 4.2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et alates 01.01.2011 ei ole hageja tööandjale tööaja arvestuse tabeleid esitanud.

Hageja soovis veebruaris 2010 võtta ennast Töötukassas arvele. Hageja poolt 27.02.2011 JA saadetud e-kirjast nähtuvat on hageja palunud kostjal väljastada „Tööandja tõend kindlustatule“, et hageja saaks ennast Töötukassas arvele võtta ( TVK tlk 23). Hageja on ise hagiavalduses selgitanud, et kui tema poole pöörduti seoses „Energeetika tööjõu uuringuga“, suunas ta pöördujad edasi KM kui uue projektijuhi poole. Samuti nähtub KP poolt 17.01.2011 KM saadetud e-kirjast, et hageja väitel tegeleb Energeetika tööjõu uuringuga KM(TVK tlk 33). Hageja oli ajavahemikus 11.01.2011 kuni 24.11.2011 töövõimetuslehel (tlk 221). 24.04.2012 toimunud kohtuistungil on hageja ise kinnitanud, et ei ole kostjale esitanud töövõimetuslehte. Töösuhte puhul on tavapärane, et tööaja esitab tööandjale töövõimetuslehe, mille tööandja omakorda edastab Haigekassale. Asjaolu, et kõik hageja poolsed tegevused pärast 01.01.2011 toimusid mitte tööandja vaid hageja enda initsiatiivil on leidnud tõendamist alljärgnevate tõenditega: Hageja 23.03.2011 JA saadetud e-kiri, millest nähtuvalt hagejal projekti algatajana on mure projekti käekäigu pärast ning milles hageja annab JAle juhiseid ja selgitusi projekti dokumentide kohta (tlk 120). Hageja 27.02.2011 JAle saadetud e-kiri, milles hageja annab JA selgitus L ja tööjõu uuringu kohta. Nimetatud e-kirjas teeb hageja JA ettepaneku sõlmida temaga tähtajaline tööleping näiteks 03-07.01.2011, siis võiks ta saada töötuskindlustushüvitist (TVK tlk 34). Hageja 10.02.2011 KM saadetud e-kiri, milles hageja teeb ettepaneku temalt projektijuhtimise teenust sisse osta (TVK tlk 36). Kohus leiab, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale tööülesandeid jaganud. Televõrk AS 17.01.2011 nr 3-1/11 teatise kohaselt ei ole perioodil 01.01.2011 kuni 31.08.2011 EEAS nimel olevalt telefoninumbrilt XXX, mille kasutajaks on JA, tehtud kõnesid numbril XXX. EMT kõnede eristuse andmetel on perioodil 01.01. kuni 31.08.2011 EEAS numbril XXX, mille kasutaja on JA, numbrile XXX saadetud üks lühisõnum 01.03.2011 ja helistatud kahel korral 18.04.2011 (tlk 166). Vaidlust ei ole selles, et telefoninumbri XXX kasutajaks on hageja. Asjaolust, et KM, kes võttis hagejalt „Energeetika tööjõu uuring“ projektijuhtimise üle, on mõned korrad palunud hagejalt kui endiselt projektijuhilt antud projektiga seoses selgitusi, ei saa järeldada, et KM oleks pidanud hagejat jätkuvalt vastutavaks „Energeetika tööjõu uuringu„ projekti eest. Hageja ja KM e-kirjavahetusest nähtub, et see infovahetus, mida hageja peab projektijuhina töötamiseks, oli tegelikult tingitud asjaolust, et oli vaja parandada hageja poolt varasemalt tehtud puudulikku tööd. Samuti nähtub hageja ja KM e-kirjavahetusest, et hageja soov infot jagada oli suurem kui KM’i vajaduse selle info järgi (TVK tlk 43-44,47-52). Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja juhatuse esimees JA oleks andnud KM korralduse paluda hagejalt nimetatud projektiga seoses informatsiooni. Samuti ei nähtu, et KM oleks olnud pädevus hagejale tööülesandeid jagada. Pigem oli tegemist olukorraga, kus uus töötaja on palunud paaril korral abi endise töötaja käest, millest ei saa aga kuidagi järeldada endisele töötajale tööülesannete andmist ja endist töötajat vastutavaks pidamist tööüleannete täitmise eest. EELMTÜ ja KM vahel 14.12.2010 sõlmitud käsunduslepingu punkt 2.2.1. kohaselt oli KM ülesandeks TOF rahastatava projekti „Energeetika tööjõu uuring“ projektijuhi ülesannete täitmine. Käsunduslepingu punkt

Hageja väidab, et tööandja oli teadlik hageja soovist jätkata Töölepingu nr 12 järgse töö tegemist, kuid ignoreeris hageja ettepanekut töö jätkamiseks mõistliku lahenduse leidmiseks. Hageja poolt 15.12.2010 JAle saadetud e-kirjast nähtuvalt hageja teatab, et ta ei ole nõus vabatahtlikult tööjõu uuringust loobuma (tlk 112). Hageja poolt 16.12.2010 koostööpartneritele saadetud e-kirjast nähtuvalt hageja selgitab, et projekt „Energeetika tööjõu uuring“ on kulgenud kavandatud tempos ja koostöö ekspertgrupiga ning uuringu tegijatega on olnud seni hea. Hageja on valmis projekti juhtima lõpuni mõne teise valdkonnas tegutseva ettevõtete liidu, näiteks EEE (EETEL) koosseisus. Hageja näeb järgmisi edasisi arenguid: 1. Kui TOF lepingupartneriks jääb EEL, vahetub projektijuht, tekib lühiajaline viivitus projekti tegevuses, samuti on edaspidi võimalikud muutused ekspertgrupi koosseisus. 2. Kui TOF on valmis muutma lepinguparterit ja projekti juhiks saab EEE Liit, jäävad kõik projektiga seotud isikud samaks ja projekti saab kavandatud tulemusi saavutades lõpuni viidud (tlk 114-115). Eelnimetatud tõenditest nähtuvalt oli kostja tõepoolest teadlik, et hageja soovis jätkata projekti „Energeetika tööjõu uuringu“ juhtimist, kuid hageja sooviks oli jätkata nimetatud projekti juhtimist mitte Töölepingu nr 12 alusel, vaid hoopis läbi EEL . Sellega ei ole aga kostja nõustunud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna Tööleping nr 12 oli sõlmitud määratud tähtajaks, siis ei saanud hageja seda üles öelda 24.11.2010 esitatud ülesütlemisavaldusega ning seetõttu hageja töösuhe jätkus ka pärast 01.01.2011. Kohtu hinnangul on hageja poolt 24.11.2010 esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse näol tegemist erakorralise ülesütlemisega. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab töötaja põhjendama vaid erakorralist ülesütlemist. Hageja on nimetatud avalduses ülesütlemisvajadust põhjendanud väga põhjalikult, selgitades, et töösuhte jätkamine EELMTÜ-s on võimatu ELMTÜ suurima liikme AS EE Eetikakoodeksi tõttu. Kuna hageja poolt ELMTÜ projektijuhi kohalt lahkumise põhjuseks oli ülesütlemisavalduse kohaselt EEAS Eetikakoodeksi eetiline vastuvõetamatus ja hageja on töölepingu ülesütlemise põhjust põhjalikult selgitanud, siis võis kostjaga sarnane mõistlik isik sellest aru saada, et oli tegemist töölepingu erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 3 alusel. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole ka hiljem hageja teavitanud kostjat, et tema sooviks oli üles öelda üksnes Tööleping nr 8 ja jätkata töötamist Töölepingu nr 12 alusel. Kuigi hageja väidab, et töötaja võib põhjendada ka korralist töölepingu ülesütlemist, ei muuda hageja poolt 24.11.2010 esitatud töölepingu ülesütlemisavaldust korraliseks. Asjaolu, et kostja poolt hagejale väljastatud „Tööandja tõendis kindlustatule“ on märgitud töölepingu aluseks TLS § 85 lg 1 ei tähenda, et hageja poolt töölepingu ülesütlemine ei kehtiks. Kostja on hiljem oma viga tunnistanud ning põhjendanud, et „Tööandja tõendis kindlustatule“ töölepingu alusena TLS § 85 lg 1 märkimine on olnud kostja personalitöötaja viga ning kostja on oma vea valmis hageja soovil parandama. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saanud sellest teada, et määratud töölepingut ei saa üles öelda TLS § 85 lg 1 alusel alles mitu kuud pärast töölepingu ülesütlemist ning hageja ei olnud ise sellest teadlik töölepingu ülesütlemise ajal. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja poolt 24.11.2010.a esitatud ülesütlemisavalduse puhul on tegu kehtiva ülesütlemisega, mis tõi kaasa Töölepingu nr 8 ja Töölepingu nr 12 lõppemise alates 01.01.2011.a. Tegu on töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötaja poolt - ülesütlemise aluseks on TLS § 91 lg 3 ehk töötaja on töölepingu üles öelnud töötaja isikust tuleneval põhjusel. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud Tööleping nr 8 ja nr 12 on lõppenud alates 01.01.2011. Hageja taotleb lugeda Töölepingu nr 12 lõpetatuks tunnistamist TLS § 91 lg 2 alusel viimase töötamise kuupäevaga 31.03.2011 ning saamata jäänud töötasu ning puhkusetasu väljamõistmist ning TLS § 100 lg 4 alusel 3 kuu keskmise kuupalga ulatuses hüvitise väljamõistmist. Kohtu poolt on eelnevalt tuvastatud, et Tööleping nr 12 on lõppenud alates 01.01.2011. Kuivõrd Tööleping nr 12 on lõppenud alates 01.01.2011 ning kohu poolt on tuvastatud, et hageja ei ole jätkanud töötamist Töölepingu nr 12 alusel pärast 01.01.2011, siis on alusetu hageja nõue saamata jäänud töötasu eest ajavahemikus 01.01.2011-31.03.2011. TLS § 91 lg 2 alusel

eeldab hüvitise maksmine tööandja poolset olulist töölepingu rikkumist. Tõendamist ei ole leidnud kostja poolne töölepingu rikkumine, mistõttu hageja nõue TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise välja mõistmiseks on alusetu. Eeltoodut tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude lugeda hageja Tööleping nr 12 lõpetatuks TLS § 91 lg 2 alusel 31.03.2011. Samuti jätab kohus rahuldamata ajavahemiku 01.01.2011-31.03.2011 eest saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis nõude ning TLS § 100 lg 4 aluse kolme keskmise kuupalga ulatuses hüvitise nõude. Järgnevalt võtab kohus seisukoha Käsunduslepingu nr 15 punkt 2 tühisuse tuvastamise nõudes. Hageja on seisukohal, et Käsunduslepingu nr 15 punkt 2, millega pooled välistasid tasu hageja poolt osutatavate teenuste eest, on õigustühine heade kommetega vastuolu tõttu, sest hagejalt, kes jätkas sisuliselt tasulise Töölepingu nr 8 tööülesannete täitmist, ei saa mõistlikult eeldada, et hageja täidaks enda ülesandeid tasuta. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab tehingu tegemise ajal teadma, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikust kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi võimaldab osundatud säte kohtul hinnata, kas esitatud asjaoludel ei tohiks vaidlusalune kokkulepe olla kehtiv vastuolu tõttu ühiskonnas aktsepteeritud väärtustega ja ka õigusdogmaatikas prevaleerivate printsiipidega (vt nt Kuurberg, M. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud, Tartu Ülikool, 2004). Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2001. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-76-01). Seega saab tehingu heade kommete vastasus tuleneda koguhinnangust tehingule, pidades silmas tehingu sisu ja lisaasjaolusid ning ka asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Hinnangu andmisel on oluline tehingu tegemise aeg. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu arvates, ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et Käsunduslepingu nr 15 punkt 2 on TsÜS § 86 järgi vastuolus heade kommetega. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on 30.12.210 sõlmitud Käsundusleping nr 15, mille punkt 1 kohaselt hageja kohustub tegema projekti DC (projekt nr. LLP-LdV7TOI/2008/EE/02, leping nr 2008-0012-LdV-002-002) lõpetamiseks vajalikud toimingud, sealhulgas valmistama ette vastused rahastaja poolt esitatud küsimustele, esitama vajadusel selgitusi, esitama küsitud lisadokumendid jmt. Teenuse osutamine toimub, suulises, kirjalikus ja/või elektroonses vormis. Käsunduslepingu nr 15 punkt 2 kohaselt vastavalt poolte kokkuleppele ei kuulu Teenuse osutamine tasustamisele ning punkt 4 kohaselt hageja osutab käesoleva lepingu alusel teenuseid oma tööjõu ja vahenditega (tlk116-118). Hageja väidete kohaselt tasu välistamise kokkulepe olukorras, kus hageja heatahtlikult ja enda vastutustundest lähtudes jätkas olemuselt tasuliste kohustuste täitmist on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ning paneb kostjat kui käsundiandjat eelispositsiooni. Hageja arvab, et kostja tegi ettepaneku käsunduslepingu alusel tasu välistamiseks teades, et hageja jätkab töölepingu nr 8 tööülesannete täitmist kohusetundest, ning kavatsedes teadlikult jätta hageja teenuste eest – seda nii Töölepingu nr 12 täitmisel kui Käsunduslepingu nr 15 täitmisel - tasumata. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus hageja on enda ülesandeid täitnud heauskselt ning teinud kõik temast sõltuva kostja soovitud toetusrahade saamiseks, kuid paraku jäi hageja töö täielikult tasumata.

Seega tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas Käsunduslepingu nr 15 alusel hageja poolt esitatud teenuste osutamisega oli formaalselt tegemist Töölepingu nr 8 jätkamisega. Kohus leiab, et alljärgnevate asjaoludega on tuvastatud, et Käsunduslepingu nr 15 näol oli tegemist käsunduslepinguga ja mitte formaalselt Töölepingu nr 8 jätkamisega: Käsunduslepingu nr 15 punkt 1 kohaselt on leping sõlmitud ühe konkreetse projekti DC raames projekti lõpetamiseks vajalike toimingute teostamiseks. Vaidlust pole selles, et projekt DC lõppes 2010 aastal ning pärast nimetatud tähtaega oli vaja tegeleda rahastajate poolt esitatud küsimustele vastamisega, selgituste ja lisadokumentide esitamisega. Seevastu töölepingus määratletud tööülesanded nagu organisatsiooni sisulise töö korraldamine, tegevusstrateegia elluviimine, projektide algamine jne, ei olnud hõlmatud Käsunduslepinguga nr 15. Käsunduslepingu nr 15 punkt 4 sätestas, et hageja osutab teenust oma tööjõu ja vahenditega. Töölepingu puhul on aga töölepinguseadusest tulenevalt tööandja kohustus varustada töötajat töövahenditega. Hageja oli vastavalt käsunduslepingu nr 15 punktile 16 õigus kaasata teenuse osutamiseks kolmandaid isikuid. Töölepingu puhul tuleb töötajal töid teostada isiklikult ning alltöövõtu kasutamine ei ole töösuhte olemusest tulenevalt võimalik. Käsunduslepinguga ei olnud kindlaks määratud hageja tööaeg ja töö tegemise koht, mistõttu hagejal oli võimalik ise otsustada, millal ta oma tööülesandeid täidab. Enne kohtusse hagiavalduse esitamist ei ole hageja ka ise pidanud kostjat käsunduslepingu alusel enda tööandjaks. Seda kinnitavad asjaolud, et hageja ei ole pärast Töölepingu nr 8 lõpetamist ning Käsunduslepingu nr 15 sõlmimist esitanud kostjale tööajatabeleid, hagejal ja kostjal ei ole toimunud iganädalasi planeerimiskoosolekuid. Pärast käsunduslepingu sõlmimist hageja pöördus 23.02.2011 Töötukassasse, et ennast töötuna arvele võtta. Juhul kui hageja ise oleks olnud arvamusel, et tal on endiselt kehtiv töösuhe kostjaga, ei oleks ta pidanud vajalikuks Töötukassasse pöördumist. Hageja on 27.02.2011 JAle saadetud e-kirjas teinud ettepaneku sõlmida hagejaga nädalaks 03.-07.jaanuar 2011 tähtajaline tööleping (TVK tlk 34). Kohus leiab, et ebaõige on hageja väide, et kostja poolt on tehtud hagejale ettepanek käsunduslepingu alusel tasu välistamiseks. Hageja poolt 27.12.2010 JA saadetud e-kirjast nähtuvalt saadab hageja ülevaatamiseks käsunduslepingu ja hageja poolt on välja võetud tasu ja tööaja punkt, kuna hageja tasu ei taha ja tööaega ei oska määrata, see L büroos. Samuti kirjutab hageja, et töövahendid on alates 01. jaanuarist hageja enda omad, ainult arvuti tühjakstegemine jääb lepingu lõppemisele järgnevasse aega (tlk 127). Tunnistaja HR poolt antud ütluse kohaselt pöördus KS tema poole sooviga, et annaks talle üle käsunduslepingu põhja. EE on üks lühike leping kasutusel ja selle saatis tunnistaja hagejale meili teel. Kaie jutu järgi ei soovinud ta selle lepingu järgi saada tasu. K oli jätnud lepingu punkti nr 2, mis käsitles tasu, tervikuna lepingust välja. Tunnistaja kirjutas siis lepingusse punkti, et käsundi täitmise eest tasu ei soovita ja juurde selgitas, et juhul kui see punkt lihtsalt välja jäetakse, siis vastavalt seadusele on käsundisaajal õigus nõuda tasu, mis vastab turuhinnale (tlk 273). Eelnimetatud tõenditega on leidnud tõendamist, et Käsunduslepingu nr 15 tekst on ette valmistatud hageja enda poolt ning Käsundusleping nr 15 punkt 2, mis välistas hagejale

käsundi täitmise eest tasu maksmise, on samuti käsunduslepingusse kirjutatud hageja enda initsiatiivil. Lisaks eelnevale tuleb Töölepingu nr 8 ja Käsunduslepingu nr 15 olemuse määratlemisel lähtuda ka poolte endi tahtest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ise on ette valmistanud käsunduslepingu ning selle sisustanud, hageja enda soovi kohaselt on ta loobunud käsundi täitmise tasust ning hageja enda soovi kohaselt oli käsunduslepingusse kirja pandud säte, mille kohaselt hageja osutab teenust oma töövahenditega. Seega on hageja enda tahe olnud suunatud käsunduslepingu sõlmimisele saamata selle eest tasu ning osutades teenust oma töövahenditega. Eeltooduga on ümber lükatud hageja väide nagu oleks JA rõhutanud, et tegemist on eeskätt ja ainuüksi formaalsusega IT osakonna jaoks lubamaks hagejale tööülesannete täitmiseks vajalikku juurdepääsu infosüsteemidele Kohus on seisukohal, et asja materjalidest nähtub, et kuigi hageja ise oli öelnud ülesse kostjaga sõlmitud Töölepingud nr 8 ja 12, siis oli hageja tegelikult huvitatud projektide „Energeetika tööjõu uuring“ ja DC“ edukast läbiviimisest kuna tegemist oli hageja enda poolt algatatud ja läbi viidud projektidega. Seda, et hageja ei olnud projektist „Energeetika tööjõu uuring“ nõus loobuma ning otsis võimalusi nimetatud projekti juhtimise jätkamisest nähtub hageja poolt 15.1.2.2010 JAle saadetud e-kirjast (tlk 112) ning hageja poolt 16.12.2010 koostööpartneritele saadetud e-kirjast (tlk 114-115). Kostja seadusliku esindaja JA poolt vande all antud selgituse kohaselt soovis hageja Elektritööstuse Liidust lahkuda koos tööjõu uuringuga ning see ei olnud JA vastuvõetav. Kostja tegi hagejale ettepaneku, et hageja tuleks poole kohaga tööle, kuid hageja keeldu sellest. Kostja soovis hagejale nimetatud projekti lõpule viimise eest tasu maksta, kuid hageja ise väga selgelt keeldus sellest (tlk 276-277 ). Eelnimetatud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et kuna hagejal ei õnnestunud „Energeetika tööjõu uuring“ projekti EEL välja viia ning „DC“ näol oli hageja enda poolt algatatud ja läbi viidud projektiga, siis oli hageja ise väga huvitatud sellest, et nimetatud projekt õnnestuks, sest nimetatud projekti ebaõnnestumisel oleks võinud saada kahjustada hageja enda hea maine. Kuna hageja ei soovinud kostjaga töölepingu jätkamist, siis oli hageja valmis nimetatud projekti lõpule viima tasuta. Seega ei vasta tegelikkusele hageja väide nagu oleks kostja soovil allkirjastatud Töölepingu nr 8 järgsete tööde tegemiseks Käsundusleping nr 15. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et Käsundusleping nr 15 punktis 2 sätestatud tasu kokkuleppe puhul ei ole tegemist heade kommetega vastuolus oleva tingimusega. VÕS sisalduv käsunduslepingu tasu puudutav regulatsioon on dispositiivne, seega on pooltel võimalus kokku leppida ka tasuta käsundi täitmises. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Ühiskond, mille alustugedeks on isikuvabaduse ja kaubandusvabaduse põhimõte, on samaaegselt kehtivast lepinguvabaduse põhimõttest hoolimata seotud kohustusega mitte lubada lepingute kehtivust, mis ebaõiglaselt piiravad isiku isiklikke või majanduslikke vabadusi. Käesoleva vaidluse korral kohus ei tuvastanud, et lepingupooled on läinud üle lubatavuse piiride. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, milles seisneb vastuolu heade kommetega. Hageja oli ise huvitatud käsunduslepingu nr 15 sõlmimisest ja tema enda soov oli käsundit täita tasuta. Käsunduslepingu nr 15 punkt 12 kohaselt poolel on õigus leping üles öelda, teatades sellest teisele poolele kirjalikult ette vähemalt 2 nädalat. Seega juhul kui käsunduslepingu tasuta täitmine oleks muutunud hageja jaoks liiga koormavaks ja hageja ei oleks enam soovinud käsunduslepingut täita, siis oli tal võimalik see üles öelda 2 nädalase etteteatamisega. Käsundusleping nr 15 on lõppenud aga alles 30. juunil 2011. Sellest järeldab kohus, et hagejal oli huvi ja soov käsunduselepingut täita kuni 30. juunini 2011 ning hageja oli valmis tegema seda tasuta.

Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on kehtivalt käsundusleping nr 15 punkt 2 tühistanud TsÜS § 92 järgi. Hageja on seisukohal, et kostja poolt avaldatud ebaõigete andmete tõttu sõlmis hageja käsunduslepingu punktis 2 toodud tingimusega eksimuse mõjul. Hageja leiab, et viidatud käsunduslepingu punkt 2 kuulub tühistamisele TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja tühistamisavaldus sisaldub hageja poolt 20.07.2011 kohtule esitatud hagiavalduses täienduses. Eesti kohtute praktikas on iseenesest peetud võimalikuks poole poolt menetlusdokumendis tühistamisavalduse esitamist. Asjas ei ole vaidluse all tehingu tühistamise formaalsete eelduste täitmine, mh et hagejani on jõudnud tühistamise avaldus (TsÜS § 98 lg 1) ja et tühistamine oli tähtaegne (TsÜS § 99). Selleks et tühistamisavaldus omaks õiguslikke tagajärgi, peavad aga lisaks formaalsetele tingimustele (tühistamisavalduse tegemine ja selle kättesaamine) olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks. Pooltel on erimeelsus tehingu tühistamise materiaalsete eelduste osas. Vastavalt TsÜS § 92 lg-s 1 toodud määratlusele on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastuavalt hea usu põhimõttele nõutav (TsüS § 92 lg 3 p 1). Õiguskirjanduses avaldatud seisukohtade põhjal võib eksimus võib olla seotud ka ebaõige ettekujutusega tehingu tegemise aluseks olevatest asjaoludest (vt: Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2010, lk 299). Hageja väitel 2010. a. detsembris toimunud läbirääkimistel ja hagejale tehtud pakkumises andis kostja hagejale mõista, et hageja teenuse eest Käsunduslepingu nr 15 alusel tasutakse sarnaselt Töölepinguga nr 8. Hageja väidab, et Käsunduslepingu nr 15 sõlmimisel tööandja esindaja hr A rõhutas, et tegemist on eeskätt ja ainuüksi formaalsusega IT osakonna jaoks lubamaks hagejale tööülesannete täitmiseks vajalikku juurdepääsu infosüsteemidele, ning igasuguste raamatupidamislike kannete vältimiseks on käsundusleping sõlmitud tasuta. Samas toonitas ka kostjale lepingut koostanud jurist, juhtides poolte tähelepanu, et käsundusleping punkt 2 õigustühine. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal ekslik arusaam, et vaatamata käsunduslepingus kirja pandule, tasutakse tema töö eest analoogiliselt töölepingus nr 8 kokkulepituga, mida aga ei juhtunud. Kostja leiab, et selline seisukoht on väär. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ise on ette valmistanud käsunduslepingu ning selle sisustanud, hageja enda soovi kohaselt on ta loobunud käsundi täitmise tasust. Eeltoodust tulenematu on põhjendamatu hageja väited, mille kohaselt käsunduslepingu sõlmimisel hageja ei teadnud, et ta teenuse osutamise eest tasu ei saa ning tema seostas teenuse osutamist Töölepinguga nr 8. Seega kohtu hinnangul ei saa Käsunduslepingu nr 15 punkti 2 tühistada ka eksimuse (TsÜS § 92) tõttu. Hageja ei ole tõendanud tehingu tühistamise eeldusi. Eksimuse puhul on oluline, et eksitusse viidud isikule on esitatud kas valeandmeid või loodud ebaõige ettekujutus tehingu tegemise asjaoludest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või loonud ebaõige ettekujutuse tehingu tegemise asjaoludest. Vastupidiselt on leidnud tõendamist, et käsunduslepingu on ette valmistanud hageja ise ja hageja enda soovil toimus käsunduslepingu alusel teenuse osutamine tasuta.

Eeltoodust tuleneval on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käsunduslepingu nr 15 punkt 2 kehtib. Hageja on palunud mõista kostjalt tema kasuks välja käsunduslepingu nr 15 täitmisel saamata jäänud tasu, mille suurus on vastavalt asjaoludele võrdeline töölepingus nr 8 sätestatud töötasu kolmekordse määraga, s.o. summas kokku 1 840 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud VÕS § 627 lg 1 toodud mõistliku tasu maksmise eelduseks on asjaolu, et tasu osas ei ole pooled kokku leppinud. Samas Käsunduslepingu nr 15 punkt 2 kohaselt vastavalt poolte kokkuleppele ei kuulu teenuse osutamine tasustamisele. Kohus leiab, et ka kokkulepe, mille kohaselt tasu ei maksta, on sisult tasu kokkulepe. Kuna kohus on seisukohal, et Käsunduslepingu nr 15 punkt 2, mille kohaselt vastavalt poolte kokkuleppele ei kuulu teenuse osutamine tasustamisele, siis on alusetu hageja nõue välja mõista kostja Käsunduslepingu nr 15 täitmisel saamata jäänud tasu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käsunduslepingu täitmisel saamata jäänud tasu nõude rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja poolt käsunduslepingu täitmisega seotud mõistlikud kulud summas 84,82 eurot. Käsundusleping nr 15 punkt 4 kohaselt hageja osutab teenust oma tööjõu ja vahenditega. Kuivõrd lepingus on poolte vahel kokku lepitud hageja poolt teenuse osutamine oma vahenditega, siis on põhjendamatu hageja nõue käsunduslepingu täitmisega seotud kulude hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude käsunduslepingu täitmisega seotud kulude summas 84,82 eurot hüvitamiseks. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva hagi hinnaks 7 489.73eurot eurot. Menetluskulud Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 jätab kohus kostja menetluskulud täielikult hageja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 15.09.2011.a määrusega andis kohus hagejale menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu tasumisest summas 383.46 eurot. Vastavalt TsMS § 190 lg 3, menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. Lähtudes eeltoodust ning arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 383.46 eurot.

TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Harju Maakohtu 15.09.2011 määrusega on hagejat kohustatud hüvitama riigilõiv summas 383.46 eurot ühekordse maksena hiljemalt ühe aasta jooksul alates käesolevas tsiviilasja lõpetava lahendi jõustumisest. Seega tuleb hagejal tasuda riigilõiv riigituludesse hiljemalt ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.