Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Selgitused:

Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjon jättis 15.03.2011 otsusega hageja avalduse rahuldamata. Hageja leidis, et kostja poolt kehtestatud suitsetamiskeeld selle sisus ja ulatuses ei olnud seaduslik, mistõttu puudus kostjal ka seaduslik alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja sellele eelnenud hoiatuse tegemiseks suitsetamiskeelu rikkumise ettekäändel. Kostja ei juhindunud oma töötajaile sisekorraeeskirjades absoluutse suitsetamiskeelu kehtestamisel mitte suitsetamiskohtade piirangu põhimõttest, vaid kehtestas isikulise piirangu põhimõtte. Kostja keelas suitsetamise oma töötajail kui isikutegrupil tervikuna ja lõi reaalse elulise olukorra ning psühholoogilise õhkkonna, milles oma töötajad ei omanud tahtmise korral võimalust kasutada isegi seadusekohaseid võimalusi suitsetamiseks ettenähtud kohtades. Kostja kinnitas töövaidluskomisjoni istungil, et enne suitsetamiskeelu kehtestamist olid töötajate tarvis olemas suitsuruumid, kuid nende ventilatsioon ei vastanud uutele suitsuruumi nõuetele. Kostja väitel jääb sellistes ruumides suitsetamisel töötajale külge klientide jaoks ebameeldiv suitsulõhn. Suitsetamiskeelu eelsete suitsetamisruumide olemasolu fakt kinnitab, et varemalt pidas kostja töötajate suitsetamist kostja territooriumil seaduslikuks. Suitsetamise seadusele vastavuse või mittevastavuse määrajaks sai seega justkui ventilatsioonisüsteemi kvaliteet, mitte tubakaseaduse reeglistik. Kostja poolt kehtestatud suitsetamiskeeld ei ole käsitletav tööandja mõistliku korraldusena TLS § 88 lg 1 p 3, § 17 ja § 15 lg 2 p 3 mõttes. Ebaseaduslikku keeldu järgima sundivat korraldust ei saa pidada mõistlikuks korralduseks. Hageja tööülesannete, kokkulepitud töö sisu, mahu ning nendega seonduvate kohustuste iseloom ei seondu kuidagi suitsetamisest hoidumisega, kuna hageja tööülesanded ei olnud seotud ei tule-, ei plahvatusohtlike ainetega ega kohtadega. Kostja tõi suitsetamiskeelu kehtestamise põhjenduseks vajaduse hoida kliente teenindavad töötajad suitsuhaisust vabadena. Töövaidluskomisjon leidis, et juhul, kui tööandja oleks kehtestanud suitsetamiskeelu üksnes klientidega lähikontaktis olevatele töötajatele, oleks tegemist töötajate ebavõrdse kohtlemisega TLS § 3 keeldu rikkudes. Nimetatud seisukoha kohaselt ei ole kõikihõlmava suitsetamiskeelu põhjuseks mitte tööülesannetest tulenev vajadus, vaid tarvidus kohelda kõiki võrdselt. Selline seisukoht iseenesest välistab suitsetamiskeelu kuulumise konkreetse isiku tööülesannetega seotud korralduste hulka. Piiranguid tohib seada vaid seaduslikel alustel, põhjendatult ning vaid isikutele, kelle suhtes konkreetne piirang on põhjendatud. Kostja tugines aastatetagusele juhtumile, kus hageja teada esitas klient kaebuse talle massaaži teinud masseerija peale. Hageja töös ei esinenud klientidega vahetut kehalist kontakti või sedavõrd väiksemõõtmelist lähedalolekut, kui masseerijatel. Kostja ei nimetanud ühtegi konkreetset tööülesannet, mis jäänuks hageja suitsetamisega seoses või suitsetamise ajal täitmata. Aja, mil hageja suitsetas, on kostja lugenud formaalselt küll tööajaks, kuid sisuliselt oli see lühike aeg kõigist tööülesannetest vaba. TLS § 47 kohaselt ei arvestata tööajasiseseid vaheaegu tööaja hulka. Hageja töö korralduse eripära tõttu ei ole need vaheajad minutitäpsusega päevases kellakalendris paika pandavad, baari ametliku suletuse perioodil kujunevad nad vastavalt sellele, kas hetkel on vaja midagi töist teha või mitte. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ei järginud kostja proportsionaalsuse põhimõtet. Süüteo raskuse määravad rikkumise tagajärjed, karistus ei tohi olla vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Hagejaga töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lähtus kostja vaid oletuslikust võimalusest, et hagejale jääb suitsetamisest külge suitsuhais ja seda võib kogeda keegi teenindatavatest klientidest, mis omakorda võib tuua kaasa kahju kostja mainele. Suitsetamiskeelu eelse, aastatepikkuse

tööperioodi osas, ei olnud kostjal hagejale ühtegi etteheidet seoses töökohustuste kvaliteediga või muu käitumisega. Etteheiteid ei ole ka perioodide kohta, mis jäävad suitsetamiskeelu kehtestamise ja esimese suitsetamisfakti vahele ning esimese hoiatuse ja teistkordse suitsetamise vahele, aastal 2008 pärjati hageja kostja organisatsioonis aga Kuldse kolleegi tiitliga ja määrati tänutäheks preemiagi. Hageja suitsetas kostja territooriumil kohtades, kus ei tohiks suitsetada, kuid palus võtta tema tegevust vabandava asjaoluna arvesse neid tavatuid tingimusi, reaalset olukorda, mis olid tekkinud seoses kostja regulatsioonide ja nende täitmise järele valvamisega. Kostja vastuväidetest hageja avaldusele nähtub, et kostja ei pidanudki probleemiks kohtasid, kus hageja suitsetas, vaid kõigest suitsetamiskeelu rikkumise fakti iseenesest. Kostja ei pakkunud hagejale suitsetamisest loobumise nõustamisteenust isegi olukorras, kus hageja suitsetamiskeelu vastu esmakordselt eksis. Kostja ei ole ühegi objektiivse kriteeriumi näol kirjeldanud, milles konkreetselt oleks väljendunud hageja poolse suitsetamise ohtlikkus talle endale, kaastöötajatele või klientidele, või milles konkreetselt ja millises mahus seisnes või võis seisneda kostja maine kahjustamine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Suitsetamiskeelu kehtestamise vajaduse tingis asjaolu, et kostja töötajad puutuvad igapäevaselt kokku kostja klientidega, sh valdavas osas nende klientidega, kes ostavad kostjalt tervishoiu- või nendega seotud teenuseid, mistõttu töötajad, kes levitavad suitsuhaisu, on klientidele ebameeldivad. Kostja võttis töösisekorraeeskirjadega suitsetamiskeelu kehtestamisel arvesse klientide pretensioone. Nimetatud keeld oli mõistlik, arvestades töötajate endi tervislikku seisundit ja ka kostja ärilisi huve. Kostja pakkus kõikidele töötajatele, kellel on probleeme suitsetamisest vabanemisega, omalt poolt abi ja nõustamisteenust, kuid hageja ei võtnud kostja poolt pakutud abi vastu. 29.01.2011 toimepandud suitsetamiskeelu rikkumisega rikkus hageja oluliselt töötajapoolseid kohustusi. Hagejaga sõlmitud töölepingu punkti 2.2. kohaselt kohustus hageja tööülesannete täitmisel lähtuma ametijuhendist. Vastavalt ametijuhendi punktile 3.1. kohustus hageja täitma ettevõttes kehtestatud töösisekorra-, tuleohutuse- ja tööohutuse eeskirjade nõudeid. Töölepingu punkti 6.1. kohaselt kohustus hageja töötama kostja juures vastavalt töölepingus sätestatud tingimustele, alluma kostja juhtimisele ja kontrollile, täitma EV õigusaktide ja kostja poolt ettevõttesiseste aktidega sätestatud tingimusi. Töösisekorraeeskirjade punkti 7.2. kohaselt loetakse jämedaks töökohustuste rikkumiseks, mis toob kaasa esmase rikkumise korral töölepingu lõpetamise, suitsetamine tööandja territooriumil. Sama eeskirja punkti 8.6. kohaselt on suitsetamine kostja ja OÜ Tervise Paradiis ruumides ja territooriumil tööajal rangelt keelatud. Eeltoodu tõttu pidi hageja olema teadlik, et suitsetamine vastustaja ruumides ja territooriumil on jäme töökohustuste rikkumine ning milliseid tagajärgi see talle kaasa toob. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel õiguskaitsevahendina oli piisavalt järgitud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna hageja rikkus korduvalt töölepingust tulenevaid kohustusi ning kostja andis eelnevalt hagejale mõistliku tähtaja rikkumise lõpetamiseks. Esimese astme kohtu otsus 22.12.2011 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel sõlmiti 01.11.2005 määramata ajaks tööleping, alates 01.04.2006 oli hageja ametinimetuseks saaliteenindaja/baaridaam. 01.09.2008 kehtestas kostja AS Sanatoorium

Tervis uued töösisekorraeeskirjad, mille p.7.2 ja p.8.6 järgi on suitsetamine AS Sanatoorium Tervis ja OÜ Tervise Paradiis ruumides ja territooriumil rangelt keelatud ning jämedaks töökohustuste rikkumiseks, mis toob kaasa esmase rikkumise korral töölepingu lõpetamise. Kohus leidis, et kostja poolt kehtestatud suitsetamiskeeld ei ole vastuolus seadusega. TubS § 30 lg 1 tulenevalt on ruumi või piiratud maa-ala valdajal lubatud otsustada suitsetamise lubamine või keelamine enda äranägemisel ja suitsetamiskohtade olemasolu tagamine ei ole kohustuslik. Kostja keelas oma töötajal suitsetamise vaid tööajal ja tööandja territooriumil, mis on kooskõlas nii tubakaseadusega kui töölepingu seadusega. Muul ajal kostja hagejal suitsetamist ei keelanud. Kohus leidis, et tegemist ei ole ebamõistliku piiranguga, arvestades, et kostja osutab tervishoiuteenust. Hageja töötas kostja juures saaliteenindaja/baaridaamina, kuid siiski sanatooriumis, s.t tervishoiuasutuses, kus teenindatavateks klientideks olid enamuses tervishoiuteenuse tarbijad. Tervishoiuasutuses kliente teenindavale töötajale, hageja puhul toitlustamisega seotud teenindajale, töö ajal ja töökohas suitsetamise keelamine on tööandja mõistlik korraldus seoses tööga ega ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on korraldus ka töötaja enda tervise huvides. Kas teiste töötajate puhul on antud suitsetamisekeeld põhjendatud, ei oma antud vaidluse lahendamisel tähtsust. Tööandja kirjalike selgituste kohaselt võttis ta töösisekorraeeskirjadega suitsetamiskeelu kehtestamisel arvesse klientide pretensioone. Samuti pakkus tööandja soovijatele suitsetamisest loobumiseks nõustamist, millekohane teade avaldati tööandja stendil. Kostja klientidele suitsetamiskohtade olemasolu tagamine tervishoiuasutuses ei tähenda ebavõrdset kohtlemist, kuna kliendid ei ole kostja töötajad ja ei teeninda töö ajal teisi inimesi ning kostja huvi on tervishoiuteenust pakkuda nii mittesuitsetavatele kui suitsetavatele klientidele. See, et enne 01.09.2008 oli suitsetamine hagejale töö ajal ja töökohas lubatud, ei tähenda, et kostja poolt kehtestatud suitsetamiskeeld tööandja territooriumil oleks vastuolus seadusega. Tubakaseadus jõustus 05.06.2005 ning eelnevalt ei olnud vastavaid piiranguid seadusega sätestatud. Kostja poolt kehtestatud keeld on kooskõlas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg-ga 2, mille kohaselt tööandjal on õigus kehtestada ettevõttes õigusaktidest ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Tööandja täitis TLS § 88 lg 3 ning hoiatas töötajat eelnevalt, et tööajal ja tööruumides suitsetamine võrdsustatakse töökohustuste rikkumisega ja see rikkumine võib kaasa tuua töölepingu erakorralise ülesütlemise. Seega töölepingut ei öeldud üles esmakordse rikkumise puhul ja seadus ei sätesta, et hoiatusi peaks olema rohkem kui üks. Seega ei ole põhjendatud hageja väited, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ei ole kostja järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Tervishoiuasutuses kliente teenindava töötaja suitsetamine tööajal ja selleks mitte ettenähtud kohas seab ohtu tööandja vara, maine ning klientide ja töötaja enda tervise. Ei ole põhjendatud ja mõistlik, et tööandja peaks igat töötajat pärast suitsetamist kontrollima, kas töötaja on suitsulõhnaline ja sobiv kliente teenindama. Samuti on suitsetamine selleks mitte ettenähtud kohas vastuolus TubS § 30 lg 2 p-ga 5 ja on § 49 järgi halduskorras karistatav tegu. Apellatsioonkaebus Hageja palub Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant leiab, et esimese astme kohus eiras TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse, tubakaseaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse erinevaid norme ja jättis kohaldamata asja lahendamise õigsust tagavad asjakohased töölepingu seaduse normid.

Vastavalt TLS § 17 lg-le 1 peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Apellant on kogu menetluse käigus väitnud, et tööandja korralduse ja tööülesande vahel peab esinema ekvivalentsussuhe: korralduse ja tööülesande täidetuse vahel peab esinema põhjuslik seos – seega korralduse mittetäidetus peaks objektiivselt väljenduma mingi tööülesande täitmata jätmises või ebakvaliteetses täitmises. Suitsetamiskeeld on olemuselt liiga üldine nii ajalises kui ka tööülesannete sisu mõttes. Selline keeld, selle järgitus või mittejärgitus ei mõjutanud mingilgi määral apellandi tööülesannete täidetuse mahtu, ega kvaliteeti, seega ei saa suitsetamiskeeldu pidada tööandja korralduseks TLS § 17 lg 1 ja § 88 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta vastupidiselt apellandile peab vastustaja kehtestatud suitsetamiskeeldu ikkagi tööandja korralduseks. TLS § 12 ütleb, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Vastustaja kehtestas suitsetamiskeelu ca 3 aastat pärast apellandiga töölepingu sõlmimisest ja töölepinguliste tööülesannete kokkuleppelisest määratlusest. Kehtestatud suitsetamiskeeluga ei kaasnenud töölepingu kokkuleppelisi muudatusi, ei mahulisi ega sisulisi muudatusi apellandi tööülesannetes. Seegi asjaolu kinnitab, et suitsetamiskeeldu ei saa TLS § 17 lg 1 mõttes käsitleda tööandja poolse tööülesannetega seonduva korraldusena. Või kui väita vastupidist – et suitsetamiskeeld on töölepinguliste tööülesannetega seotud korraldus -, siis oleks pidanud ajaliselt määramatuna kestev suitsetamiskeeld kui vastustaja poolt apellandi tööülesannete täidetuse seisukohast oluliseks peetav muudatus, olema fikseeritud kokkuleppeliselt töölepingu tingimuste muudatusena. Apellant ei nõustu kohtu poolt nimetatud põhjendustel vastustajapoolse suitsetamiskeelu seaduslikuks tunnistamisega. On loomulik, et töötajad ei tee suitsu tööülesannete täitmise ajal ja kohtades, kus nad oma tööülesandeid parajasti täidavad, ning seda apellant ka ei teinud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta vastustaja organisatsioonis suitsetamisega seonduvad muud elulised asjaolud. Vastustaja territooriumil olid tegelikult olemas suitsetamiseks ettenähtud spetsiaalsed seadusekohased suitsetamiskohad, mida võisid kasutada vastustaja kliendid ja muud külastajad. Neid kohti oleks võinud tööpauside ajal tööpäeva jooksul kasutada ka apellant ja teised vastustaja töötajad, aga neile oli see keelatud, sõltumata sellest, kas neil oli näiteks ametlik lõunaaeg või muu tööülesannete-kohustuste täitmisest vaba ajahetk – just see fakt teebki suitsetamiskeelu ebaseaduslikuks, sest suitsetamiskohad, kui nad juba on olemas, on mõeldud võrdselt kasutamiseks kõigile isikutele, mitte vaid osadele, seadusega mittepiiritletud tunnustega isikute grupile. Esimese astme kohtu tuginemine töötervishoiu ja tööohutuse seadusele ei ole apellandi arvates kohane, kuna nimetatud seaduse eesmärgiks on töötajate tööle ja töökeskkonnale seatavad nõuded töökeskkonna tööohutuse suurendamiseks, töötajate tervisekahjustuste vältimiseks ja tööõnnetusriskide vähendamiseks, ja selle seaduse kohaselt ei kuulu suitsetamine iseenesest seadusekohaste ohutegurite nimistusse. Liiatigi ei saa selle seaduse sätteid vaadelda TLS §§ 17 ja 88 lg 1 p 3 kohase tööülesannetega seotud korralduse valguses. Kohus leidis, et tervishoiuasutuses kliente teenindavale töötajale, hageja puhul toitlustamisega seotud teenindajale, töö ajal ja töökohas suitsetamise keelamine on tööandja mõistlik korraldus seoses tööga ega ole vastuolus hea usu põhimõtetega. On loomulik, et apellant ei suitseta tööülesannete täitmise paigaks olevas restorani saalis ega baarileti taga – oleks vastustaja suitsetamiskeeld hõlmanud neid tingimusi, ei oleks ka vaidlust. Seega on kohus omapoolse mitteobjektiivse rõhuasetusega esitanud põhjenduse, mis ei ole kooskõlas kõigi objektiivsete asjaoludega ja apellandi seisukohtadega. Apellant ei nõustu tõlgendusega, et ta suitsetas töö ajal selles mõttes, et tal lasus samal ajal kohustus teha konkreetseid tööasju, aga

ta ei teinud neid, vaid suitsetas n.ö töötegemise arvelt. Vastustaja pole ka esitanud apellandi vastu ühtki pretensiooni, mis sisaldaks väidet, et suitsetamise ajal või sellega seoses jäi apellandil mingi tööülesanne/kohustus täitmata või et nende täidetus oleks ohtu sattunud. Apellant leiab, et tema tervise eest hoolitsemine ei ole antud kaasuses seostatav tema tööülesannetega ja neid mõjutavate või mittemõjutavate tööandja korralduste temaatikaga. Vastustajal ei ole ühtegi etteheidet apellandile selles, et kunagi keegi vastustaja klientidest oleks pidanud ennast apellandi pärast halvasti tundma ja et apellandi kohta oleks laekunud klientidelt mõni kaebus, sh suitsuhaisuga seonduv kaebus. Apellant ei taotlenud kohtult suitsetamiskeelu asjakohasuse üle otsustamist vastustaja teiste töötajate osas, vaid just iseenda osas. Apellant esitas seisukoha, et igasugused kitsendused peaksid olema kaalutletud, põhistatud just konkreetse töötaja osas, tema tööülesannete iseloomu ja klientidega kokkupuute lähedust arvestavad, mitte olema pandud automaatselt kõigile. Kõige sellejuures tuleks arvestada taustsüsteemina asjaolu, et mittesuitsetavad ja võimalikult suitsuhaisu mittetaluvad kliendid on restorani söögisaalis pigem enamas kokkupuutes ja läheduses (näiteks söökide leti järjekorras olles) vastustaja territooriumi suitsetamiskohti kasutavate mitmete suitsetavate klientidega, kui et apellandiga. Esimese astme kohus jättis peaaegu kõik apellandi väited arvesse võtmata, esitamata selgitust, milles seisneb kohtu arvates apellandi väidete põhjendamatus. Lisaks on apellandi seisukoht, et võimalikke teenindaja n.ö suitsetamisest tulenevaid, vastustaja klientidele ebameeldivate aistingute tekitamist ei saa siin vaadelda töötaja tööülesannetena ning seega mitte tööandja korralduste valguses. Kohus lähtus töölepingu erakorralise ülesütlemise ja rikkumise omavahelise proportsionaalsuse määratlemisel puhtformaalsetest kriteeriumitest ja räägib oletuslikest, vähese saabumistõenäosusega tagajärgedest, jättes arutelu alt välja ja arvesse võtmata kõik apellandi poolt selles küsimuses esitatud põhjendused, kaasa arvatult fakti, et apellandile pole kõigi tööaastate jooksul ette heidetud ühtki muud puudust peale suitsetamiskeelu rikkumise ning et keelueelsel aastal pälvis apellant vastustaja organisatsioonis koguni aasta parima kolleegi tiitli. Apellandi põhjendused vastustaja otsuse ebaproportsionaalsuse küsimuses on menetluse käigus esitatud töövaidluskomisjonile, hagiavalduses, arvamuses kostja vastuse kohta ja kokkuvõtlikult ka kohtuistungil. Apellandi suitsetamine vastustaja prügiruumis on tõesti vaadeldav TubS mõne sätte rikkumisena ja seega TubS § 49-s sätestatud väärteotunnuselise süüteona, mille väärteomenetluslik tulem võinuks olla tõesti karistusõigusliku karistuse määramine selleks volitatud pädeva menetleja poolt. Töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks olev vastustaja etteheide puudutas vaid suitsetamiskeelu kui tööandja korralduse eiramist. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on otsuses õigesti hinnanud kostja töösisekorraeeskirjade p-s 8.6 sisalduva suitsetamise keelu kohasust ja proportsionaalsust, arvestades, et kostja osutab põhitegevusena tervishoiuteenust, mistõttu on tervisliku keskkonna loomine ja klientidele meeldiva teeninduse tagamine oluline. See, et hageja töötajana ei osuta otseselt meditsiiniteenust, ei anna alust kaaluda eri töid tegevate töötajate jaoks erinevate reeglite kehtestamist või teha järeldust, et saaliteenindaja/baaridaami suhtes on absoluutne suitsetamise keeld töö ajal ja tööandja territooriumil liigselt piirav. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et keeld ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõige on apellatsioonkaebuse käsitlus, et suitsetamise keelu kohaldamises oleks saanud kokku leppida ainult pooltevahelises töölepingus. Selline käsitlus võiks kõne alla tulla siis, kui pooltevahelises töölepingus oleks algselt kokku lepitud tööajal ja töökohas suitsetamise lubamises. Sellist kokkulepet 01.11.2005 sõlmitud töölepingust nr 671 ei nähtu. Tööandjal on ühepoolselt õigus korraldada tööd ettevõttes. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 40 järgi, s.o ajal, kui kostja töösisekorraeeskirja kehtestas, määrati töösisekord töösisekorraeeskirjaga. Kolleegiumi arvates kuulub tööajal suitsetamiseks võimaluste loomine ja selleks aja määratlemine tööandja õiguste hulka ja seda on võimalik teha töösisekorraeeskirjaga. Pärast töölepingu sõlmimist töösisekorraeeskirja muutmine ja suitsetamise keelamine ei ole töölepingu tingimuste oluline muutmine. Maakohus on otsuses viidanud muuhulgas ka töötervishoiu- ja tööohutuse seadusele. Õige on kaebuse väide, et eelviidatud seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Seega tegemist on töötaja kaitseks kehtestatud normidega. Kostja on esile toonud, et suitsetamise keeld kostja territooriumil teenis ennekõike tööandja tegevusest tulenevat eesmärki tagada klientide rahulolu osutatava teenusega, mistõttu töötaja kaitsmise eesmärk oli teisejärguline, kuid suitsetamise kahjulikkust arvestades siiski oluline. Apellant leiab, et hageja suitsetamine ei seganud ta tööülesannete täitmist. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodu olulise tähtsusega, sest suitsetamise keelu kehtestamine ei olnud seotud konkreetse töötaja tööülesannetega, vaid tööandja tegevuse spetsiifikast tulenevaga. Maakohus on neid asjaolusid õigesti hinnanud. Kuna kostja on hagejat 23.11.2009 hoiatanud tööandja ruumides ja territooriumil suitsetamise eest ja selgitanud, et suitsetamiskeelu rikkumine on töökohustuste rikkumine, mille eest võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ja vaatamata sellele on hageja 29.01.2011 ikkagi keeldu rikkudes toitlustusosakonna prügiruumis suitsetanud, siis ei saa kolleegiumi arvates pidada rikkumise raskust selliseks, mille puhul ei ole proportsionaalne kasutada õiguskaitsevahendina töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kaebuse väited tubakaseaduse rikkumise kohta ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel olulised ja kolleegium ei pea vajalikuks anda neile hinnangut.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.