Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Selgitused:

Hagi asjaolud V S esitas 22. detsembril 2009. a. töövaidluskomisjonile Ironsides Plus OÜ vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingulise suhte lõppemine temapoolse ülesütlemisega töölepingu seaduse (TLS) § 92 lg. 2 p. 2 alusel ja mõista tööandjalt tema kasuks välja TLS § 100 lg. 4 kohane hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 29.983, 80 krooni, 2009. a. juuni töötasu 939 krooni ja oktoobri töötasu 2965 krooni, töölähetuse kulude hüvitis 4488, 60 krooni ja hüvitis telefoni kasutamise eest 252, 65 krooni. 18. veebruari 2010. a. otsusega rahuldas töövaidluskomisjon avalduse osaliselt, lugedes töölepingu 19. oktoobril 2009. a. TLS § 91 lg. 2 alusel erakorraliselt üles öelduks ja mõistes tööandjalt töötaja kasuks välja 29.983, 80 krooni töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist ning 3904 krooni 2009. a. juuni ja oktoobri töötasu. Töölähetuse kulude ja telefonikõnede hüvitise nõuded jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. Ironsides Plus OÜ esitas 1. aprillil 2010. a. Harju Maakohtusse avalduse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras, paludes tuvastada hageja ja kostja vahelise töösuhte puudumine ja jätta töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuded täielikult rahuldamata. Hageja esitas 12. mail 2010. a. kohtule täpsustatud hagiavalduse, milles palus tunnistada seaduslikuks hageja poolt kostjaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise ja lugeda tööleping kostjaga lõppenuks TLS § 91 lg. 2 p. 2 alusel, mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 100 lg. 4 alusel 29.983, 80 krooni (1916, 31 eurot) ja hageja töötasu 2009. a. juuni eest 939 krooni (60, 01 eurot) ning oktoobri eest 2965 krooni (189, 50 eurot). Hagiavalduse kohaselt asus hageja 29. juunil 2009. a. kostja juures tööle peadirektorina ning temaga sõlmiti määramata ajaks tööleping töötasuga 12.133 krooni kuus, mis kuulus tasumisele järgmise kuu 10. kuupäevaks. Kostja ei täitnud oma kohustust tasuda töötasu korrapäraselt: juunikuu eest jäi tasumata 939 krooni, juuli töötasu maksti septembris,

augusti töötasu oktoobris koos septembri töötasu ja puhkusetasuga. Samuti ei tasunud kostja hageja töölähetuse kulusid täies ulatuses ega ka mobiiltelefoni kulusid, mis oli samuti kokku lepitud töölepinguga.

teinud. Hageja väitis, et tal puudub võimalus nõutud dokumenti esitada, kuna seda ei ole tema valduses; hageja on töölepingut näidanud töövaidluskomisjonile, uurijale koos Ironsides OÜga sõlmitud töölepinguga, samuti oma esindajale, kuid ei suuda seda hetkel leida. Seega on põhjust eeldada, et sisuliselt on hageja väide, nagu tal esineks tal kostjaga töölepinguline suhe, tõendamata, kuivõrd kirjalik originaaldokument puudub. Sellest tulenevalt ei ole alust käsitleda ka kostjat kui hageja tööandjat, kuna puuduvad otsesed tõendid töölepingu sõlmimise kohta, s. t. allkirjastatud tööleping. Hageja esitas kostja 9. oktoobri 2009. a. käskkirja nr. 001/P hageja puhkusele lubamise kohta; 18. oktoobri 2009. a. hageja avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta, mille on vastu võtnud kostja tegevjuht T. Ert ning kostja 21. oktoobri 2009. a. vastuse töölepingu ülesütlemise avaldusele. Kostja osundas sellele, et ka need tõendid ei ole kas originaalis või need ei tõenda töösuhte olemasolu. Hageja 2009. a. tuludeklaratsioonis on tööandjana väljamaksete tegijana deklareeritud nii Ironsides OÜ kui kostja. Kostja ei ole eitanud hagejale ülekannete teostamist, küll on aga osundanud sellele, et ei ole ülekandeid hagejale teinud töölepingulise suhte raames, vaid vastastikusel kokkuleppel Ironsides OÜ-ga, kuivõrd hageja oli vaidlustataval perioodil Ironsides OÜ, mitte kostja töötaja. Kostja on avaldanud, et palk oli deklareeritud Ironsides Plus OÜ all, kuivõrd tegemist oli raamatupidaja eksitusega. Arvestades ettevõtetes olnud olukorda, kus kaks ettevõtet tegutsesid sisuliselt ühes asukohas ning raamatupidamist tegi üks isik, on tõenäoline hagejale palga maksmine ekslikult Ironsides Plus OÜ arvelt. Kõnealuseid väiteid ei ole hageja ümber lükanud ning neid võib esinevat olukorda arvestades tõeseks pidada. Hageja ei ole tõendanud aga kostja juurde tööle asumist või kostja heaks töö tegemist, mis oleks TLS § 4 lg. 2 teise lause alusel töölepingulise suhte tõendamise aluseks. Kostja vastuväidete kohaselt on Ironsides OÜ ja kostja vahel sõlmitud tööjõu rendileping, mille alusel läks alates juulist 2009. a. Ironsides OÜ-lt kostjale üle töötajatele töötasu maksmise kohustus. Töötajate töölepingud jäid kehtima Ironsides OÜ-ga. Hageja vastuväite kohaselt pole OÜ Ironsides tegevusalaks olnud kunagi tööjõu rentimine. Tööjõurendi puhul on tegemist tööjõuvahenduse erivariandiga, kus ettevõttele vahendatakse töötajat, kelle tööandjaks on töövahendusfirma. Seda silmas pidades ei oma tööjõu renti puudutavad küsimused vaidlusaluses asjas tähtsust, kuivõrd on mõlema poole poolt paljasõnalised ja tõendamata. Esitatud materjalidele tuginedes ei saa lugeda hageja töösuhte olemasolu Ironsides Plus OÜ-s tõendatuks, mistõttu on alusetud kõik hageja poolt esitatud nõuded kostja vastu. Apellatsioonkaebus V S apellatsioonkaebuse kohaselt on ta vastavalt 11. aprilli 2011. a. sõlmitud lepingule kõik oma nõuded, mis tulenevad tema ja OÜ Ironsides Plus vahel sõlmitud töölepingutest, loovutanud OÜ-le Diooptra, kelle apellandi õigusjärglasena menetlusse lubamist ta taotles. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Õige ei ole kohtu seisukoht, nagu tõendaks töölepingulist suhet vaid töölepingu originaal. Apellant esitas töölepingu originaali töövaidluskomisjoni istungil (toimikusse võeti koopia) ja kriminaalmenetluse raames uurijale, kuid kohtumenetluse ajaks oli leping kadunud ja apellant ei suuda seda leida. Samas on tõendina esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, milles sisalduvat infot (s. h. töölepingu olemasolu ja juhatuse liikme allkirja tõesust) ei ole kohus analüüsinud ega hinnanud; ka pole kohus põhjendanud, miks ta nimetatud tõendit (kriminaalasja materjali) ei ole arvestanud.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu poleks ta tõendanud peadirektori tööülesannete täitmisele asumist. Apellant kinnitab, et täitis kõiki töölepingust tulenevaid tööülesandeid, sai selle eest töötasu, teda saadeti töölähetusse, talle võimaldati puhkust. Ühtegi nimetatud kohustust poleks ta pidanud täitma, kui poolte vahel oleks puudunud töölepinguline suhe. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu ei tõendaks puhkusele lubamise käskkiri, töölepingu ülesütlemise avaldus ega vastustaja vastus sellele töösuhte olemasolu seetõttu, et nimetatud dokumente pole esitatud originaalis. Puhkusele lubamise käskkirja originaal on vastustaja käes, teiste dokumentide originaale pole kohus välja nõudnudki. Kõik eelnimetatud tõendid tõendavad otseselt töölepingulise suhte olemasolu poolte vahel. Vastustaja väitis maakohtu menetluses kuni viimase kohtuistungini, et tegi OÜ Ironsides eest apellandile töötasu makseid vastavalt sõlmitud tööjõu rendilepingule. Viimasel kohtuistungil väitis vastustaja esindaja need olevat aga raamatupidaja eksitused. Kuivõrd vastustaja esindaja ütlused kohtuistungil ei saa olla TsMS § 229 lg. 2 kohaselt tõendiks, ei saa maakohus neile oma otsuses ka tugineda. Maakohus jättis hindamata poolte vahel 13. juulil 2009. a. peetud e-kirjavahetuse, kuna vastustaja väitis, et kirjade saatmine J. P poolt ei ole tõendatud. Apellandi töökoht oli küll juhatuse liikmega samal aadressil, kuid 13. juuli 2009. a. oli laupäevane päev ning apellandil tehasesse mingit asja polnud. Kirja sisu tõendab otseselt apellandi tööleasumist vastustaja juurde. Kohus ei analüüsinud OÜ Ironsides töötajate ja juhatuse liikmete 12. juuni 2009. a. koosoleku protokolli, mis kinnitab töötajate vastustajaga töölepingute sõlmimise vormistamise tähtaega. Veel ei ole kohus analüüsinud OÜ Ironsides 9. oktoobri 2009. a. käskkirja nr. 006/T, mis näitab, et apellant lubati puhkusele ka OÜ-st Ironsides, s. t. tema tööandjaks ei olnud mitte ainult OÜ Ironsides. Apellant nõustub kohtuga osas, et vastustaja ja OÜ Ironsides vahel sõlmitud tööjõu rendileping ei puutu käesolevasse vaidlusesse, kuid kohus oleks pidanud analüüsima ka apellandi poolt esitatud tõendit (töövaidluskomisjonile esitatud vastused), mis näitab rendilepingu fabritseeritust. Jättes kohtuotsuse vaidlustatavas olulises osas põhjendamata ja tõenditele hinnangu andmata, on maakohus rikkunud menetlusnorme. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja hagi rahuldada, maakohtu otsust tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 puntiga 21 üksnes täpsustada. Maakohus leidis esitatud tõendeid hinnates, et hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja temaga sõlminud kirjaliku töölepingu, millele hageja oma nõuete alusena on ennekõike viidanud. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga ega pea võimalikuks seda muuta. Nii on hageja töövaidluskomisjonile esitanud väidetava 29. juuni 2009. a. kuupäeva kandva töölepingu koopia (TVK toimiku lk. 17 – 20). Kostja eitas hagejaga töölepingu sõlmimist, esitas võltsimise vastuväite, taotles originaaldokumendi esitamist ja kostja esindaja allkirja ehtsuse tuvastamiseks kirjaekspertiisi tegemist (tl. 33). Hageja avaldas valmisolekut esitada kohtule töölepingu originaal (tl. 44). Maakohus kohustas hagejat seda kohtule esitama ja määras töölepingul allkirja ehtsuse tuvastamiseks ekspertiisi (tl. 38 – 39), kogudes selle tarbeks lepingu väidetavalt allkirjastanud J P käekirjaproove (tl. 56, 58 - 70), kostja tasus aga kohtu korraldusel deposiiti ekspertiisitasu (tl. 57). Ekspertiis jäi tegemata ja seega dokumendil oleva kostja esindaja nimel antud allkirja ehtsus kontrollimata hagejast tulenevatel asjaoludel, sest edasises menetluses teavitas hageja kohut sellest, et tal puudub võimalus töölepingu originaali esitamiseks, kuna seda ei ole tema valduses (tl. 53). Kolleegium leiab, et niisugustel

asjaoludel leidis maakohus kooskõlas TsMS § 273 lõikega 5 (kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada; kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri), et vaidlustatud töölepingu koopia ei tõenda pooltevahelise kirjaliku töölepingu sõlmimist. Teistsugusele hinnangule ei anna alust ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks apellant esitanud töölepingu originaali töövaidluskomisjoni istungil ja kriminaalmenetluses uurijale. Esmalt ei võimaldaks see asjaolu isegi tõele vastavuse korral kontrollida vaidlustatud allkirja õigsust ja seega kõrvaldada dokumendi võltsituse vastuväidet, mille kostja on esitanud. Teiseks ei ole aga apellant ka tõendanud, et ta oleks eespoolloetletud isikutele töölepingu originaali esitanud, sest kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, millest see asjaolu apellandi väitel peaks nähtuma ja mille hindamata jätmist on apellant maakohtule ette heitnud, ei sisalda selle kohta mingit teavet (tl. 81 – 82, samuti kriminaalmenetluse toimikus asuv prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (lk. numbrid märkimata)). Apellatsioonikohtu istungil ei osanud apellandi pool isegi kohtule selgitada, millisest määruse lõigust või lausest tuleks tema poolt väidetut järeldada. Ekspertiisiaktid, millele määruses on viidatud, ei käi vaidlusaluse hagejaga väidetavalt sõlmitud töölepingu kohta. Vaidlusalusel hagejaga väidetavalt sõlmitud töölepingul olevate allkirjade ehtsuse tuvastamiseks ei ole kriminaalmenetluses ekspertiisi tehtud ja mõistetav ei ole, miks oleks maakohus pidanud analüüsima tõendeid, mis vaidlusalusesse asja ei puutu. Milline kriminaalmenetluse toimikus sisalduv materjal lisaks eespoolosundatule on apellandi arvates kohtu hinnanguta jäänud, apellatsioonkaebusest ei nähtu. Kolleegium nõustub apellandiga, et töölepingulist suhet on võimalik tõendada ka muu kui kirjaliku töölepinguga ning sellele on osundanud ka maakohus oma otsuses. Et apellandi väitel algas tema töösuhe kostjaga 29. juunil 2009. a., seega enne 17. detsembril 2008. a. vastu võetud TLS jõustumist, siis tuleb selle TLS § 131 lg. 2 lause 2 kohaselt (töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. a. 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust) tööle asumise asjaoludele kohaldada kuni 30. juunini 2009. a. kehtinud TLS-i. Kuigi maakohus kohaldas ebaõigesti praegu kehtiva TLS § 4 lõiget 2, ei muuda see otsust sisult ebaõigeks, sest ka varem kehtinud TLS § 28 lg. 2 lauses 1 oli sarnaselt kehtiva TLS-ga sätestatud, et tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest. Et hageja tugineb oma nõuete alusena muuhulgas sellele, et olenemata kirjaliku lepingu sõlmimisest oli tal kostjaga töösuhe, pidi tema põhjendama ja tõendama, et kostja lubas ta tööle (või et pärast 30. juunit 2009. a. asus ta tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest – alates 1. juulist 2009. a. kehtiva TLS § 4 lg. 2)). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtinud TLS §-s 1 sätestatud töölepingu mõistet (tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused), pidi hageja seega tööle lubamise eeldusena põhjendama ja tõendama, et pooltel oli kokkulepe hageja poolt kostjale töö tegemise kohta. Kolleegium leiab, et hageja ei ole ka taolise kokkuleppe olemasolu usutavalt põhjendanud ega tõendanud. Maakohus osundas otsuses põhjendatult TsMS § 5 lõikele 1, mille kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ja lg. 2 lausele 2, mille kohaselt pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on väitnud, et töötas alates 29. juunist 2009. a. nii senise tööandja OÜ Ironsides juures kui kostja juures, täites mõlemas äriühingus peadirektori ülesandeid. Tegemist on aga üldsõnalise väitega, mille põhjendamiseks oleks hageja pidanud esile tooma faktilised asjaolud, mille põhjal saaks teha järeldusi pooltevaheliste kokkulepete

kohta tööle lubamist, töö sisu jmt. puudutavas osas. Taolistele faktilistele asjaoludele ei ole hageja oma hagi rajanud. Hageja poolt esiletoodust ei nähtu isegi seda, millal ja millistel asjaoludel väidetavad kokkulepped tööle asumise kohta sõlmiti, millal ja millistel asjaoludel ta kostja juurde tööle lubati ning mis ajast ta faktiliselt kostja juures töötas. Hageja ei ole kirjeldanud neidki asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, millega ta kostja heaks faktiliselt tegeles. Apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised väited töölepingust tulenevate ülesannete täitmise ja töölähetusse saatmise kohta ei asenda fakte, millega võiks kirjeldada tööülesannete sisu, tööandjapoolsete korralduste andmist jm. töösuhtele iseloomulikku. Et tõendite alusel tehakse kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud (TsMS § 229 lg. 1) ning pooltel on kohustus hagimenetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited TsMS § 230 lg. 1), mitte vastupidi, siis pidi hageja eelkõige hagi alusena tooma esile faktilised asjaolud (TsMS § 363 lg. 1 p. 2) ning asuma neid siis tõendama, mitte esitama eelkõige tõendeid, et nende tõlgendamise teel asuda tuletama fakte, millega võiks töösuhte olemasolu tõendada. Just viimasena kirjeldatud kombel on aga hageja toiminud. Siiski nõustub kolleegium maakohtuga, et kostjaga töösuhte olemasolu ei nähtu ka hageja esitatud tõenditest. Mis väidetavalt J. P poolt saadetud 13. juuni (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 13. juuli) 2009. a. e-kirja (tl. 47) puudutab, siis on kostja selle oma juhatuse liikme poolt saatmist eitanud. Et e-kirjal ei ole J. P digitaalallkirja, siis ei ole sellel kirjal tunnuseid, mis võimaldaksid saatjat identifitseerida. Seejuures leidis maakohus õigesti, et tõendile hinnangu andmisel tuleb arvestada ka asjaolu, et hagejal ja J. P oli üks ja sama tööruum ning välistatud ei ole, et J. P arvutist võis e-kirja saata ka keegi teine. Asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid J. P kui kirja saatjat piisava tõenäosusega tuvastada, ei ole hageja esitanud. Samas ei annaks kirja sisu iseenesest ka alust väitele, nagu oleksid pooled töölepingu sõlmimises kokku leppinud: kirja sisu kohaselt on selle saatja teinud kirja saajale ettepaneku lepingu tekst vormistada ja talle ülevaatamiseks saata. Seega võib kirja sisust järeldada üksnes ettepanekut kirjaliku lepingu sõlmimiseks, mille tingimused tuli läbi rääkida. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks ei ole kirjaliku lepingu sõlmimist tõendatud, hinnatav tõend ei anna alust seda järeldust muuta. OÜ Ironsides juhatuse 12. juuni 2009. a. koosoleku protokollist (tl. 91) ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, kas või mis asjaoludel hageja kostja juures tööle lubati või kas või milles selles osas kokku lepiti, tööülesannetest või nende faktilisest täitmisest rääkimata. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas ka hageja ise, et sellest tõendist nähtub üksnes ajend, miks ta oma edasise saatuse teadasaamiseks 13. juunil 2009. a. e-kirjaga J. P poole pöördus. Kolleegium leiab, et ka koosmõju kirjeldatud juhatuse koosoleku protokolliga ei suurenda 13. juuni 2009. a. e-kirja kui tõendi usaldusväärsust. Puhkusele lubamise käskkirja originaali (tl. 48) ei ole kohtule esitatud ja et kostja on taolise originaali olemasolu eitanud, siis ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide, nagu ei olekski kohus kohustanud kostjat seda esitama. Apellandi väitel lubati ta üheaegselt puhkusele nii OÜ-st Ironsides kui kostja juurest, apellatsioonikohtu istungil ei osanud ta aga veenvalt selgitada, miks on ühel ja samal kuupäeval vormistatud käskkirjade puhul teineteisega sedavõrd tihedalt seotud äriühingute puhul (ühed ja samad osanikud, juhatuse liikmed, äriruumid, tegevus, töötajad jne.) järgitud erinevaid reegleid: kui OÜ-s Ironsides on peadirektorile puhkuse ajaks määratud asendaja (tl. 92), kes on ka käskkirjaga tutvunud, siis kostja puhul ei ole seda tehtud ning dokumendil on üksnes J. P nimelt kirjutatud allkiri (tl. 48), mille ehtsuse on kostja vaidlustanud. Kui eeldada, et hageja oli kostja peadirektoriks, nagu ta on väitnud, siis oleks eelkõige tema enda kohustuseks olnud tagada, et tema puhkuse ajal oleks kindlaks määratud asendaja ja usutavust ei lisa hageja positsioonile tema apellatsioonikohtu istungil väljendatud teadmatus sellest, miks tema asendamist ei olnud

korraldatud. Mingeid muid faktilisi asjaolusid seoses puhkuse andmisega ei ole hageja esile toonud. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka osas, mis puudutab kostja väidete vastuolulisust hagejale töötasu maksmise kohta. Kostja on algusest peale väitnud, et tegi hagejale (ja teistele OÜ Ironsides töötajatele) rahaülekandeid OÜ Ironsides eest alates 2009. a. juulikuu palgast äriühingute poolt omavahel sõlmitud tööjõu rendilepingu alusel, sest OÜ-l Ironsides endal ei olnud selleks rahalisi vahendeid (tl. 1, 31 jm.). Selle tõendamiseks on kostja esitanud ka tööjõu rendilepinguna pealkirjastatud ja 30. juuni 2009. a. kuupäeva kandva lepingu kostja ja Ironsides OÜ vahel (tl. 12 – 13). Kostja väide raamatupidaja eksimusest puudutas tööandjate kohta andmete edastamist (tl. 96). Ka 7. aprilli 2011. a. istungil, kus kostja esindaja raamatupidaja eksimusest kõneles, selgitas ta töötasu ülekandmise asjaolusid, muuhulgas kahe äriühingu läbipõimumist, Ironsides OÜ makseraskusi ja tööjõu rendilepingu sõlmimist. Samas kinnitas kostja esindaja, et töötajatega OÜ-s Ironsides sõlmitud töölepingud jäid kehtima. Kolleegium ei näe nendes väidetes vastuolu. Et muudele tõenditele maakohtu poolt antud hinnangut ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendust üle korrata. Apellant on teavitanud kohut oma nõuete loovutamisest OÜ-le Diooptra, ent kuna isegi nõuete loovutamise kehtivuse korral kehtib jõustunud kohtuotsus vastavalt TsMS § 460 lõikele 1 ka õigusjärglase suhtes, ei ole sel vaidluse lahendamise seisukohalt määravat tähendust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 jätta apellandi kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.