Võlaõigus › Võõrandamislepingud

maksma kohustava lahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

hagejaga võlaõigusliku kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mille alusel seati eelmärge kinnistamiseks. Kostja täidab lepingut vajaliku hoolsusega, kuid hageja on jätnud oma kohustused täitmata. Vastavalt kokkuleppele pidi hageja enne asjaõiguslepingu sõlmimist kustutama AS Hansapank kasuks seatud 265 000 krooni suuruse hüpoteegi. Kuna hageja ei täitnud oma kohustusi, siis ei ole asjaõiguslepingut ka sõlmitud. Kostja ei ole tasunud eelmainitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenevalt 300 000 krooni. Hageja käib kostja käest raha nõudmas selleks, et tasuda oma kohustusi teiste isikute ees ja maksta pangalaenu. Hageja ei ole oma kohustusi panga ees täitnud ning pangal on endiselt nõue, mida tagab hüpoteek. Kostjalt saadud raha eest on hageja soetanud omale uusi kinnisasju ja koormanud neid hüpoteekidega võlausaldajate kasuks. Asja ülevaatamisel selgus, et kinnistul asuvate hoonete üle on vaidlus teiste kaasomanikega. Omaniku väidetav vend on kaasomanikuna teatanud, et nende lapsepõlvekodu kuulub talle. Seetõttu ei vasta asi lepingutingimustele ja esinevad taganemise alused. Hagejal on olnud võimalus lepingust taganeda, aga ta ei ole seda teinud. Hagejale on korduvalt pakutud kompromissi, mille kohaselt tasub kostja kohustuse panga ees, mida hüpoteek tagab ja olemasolev mõtteline osa jagatakse nii, et hooned ja neid ümbritsev maa jääb hagejale ja ülejäänud põllumaa kostjale. Kompromissi sõlmitud ei ole. Hagist jääb arusaamatuks, millisel viisil saaks kostja pärast hageja nõude rahuldamist kinnisasja mõttelise osa omanikuks. Maakohtu otsus

Müügisumma 960 000 krooni ajavahemikul 30.07.2007-03.12.2010 tasumisega viivitamise eest on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise 305 011 krooni, millele kostja vastuväiteid ei esitanud. Kohus rahuldas 305 011 krooni (19 493 eurot 76 senti) suuruse viivise nõude ja mõistis kostjalt välja ka viivise hagiavalduse esitamisest 31.12.2010 põhinõudest kuni selle tasumiseni määraga 0,026% päevas. Lepingu p 7.4 teise lause kohaselt leppisid pooled kokku, et kui lepingu p-s 5 nimetatud asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu pärast ühe kuu möödumist käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis ületab 1 kuud, täiendavalt 600 krooni. Lepingu p-st 5.1 nähtub, et müüja ja ostja lepivad kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu ja teevad kinnistamisavalduse lepingu eseme omandi ülekandmiseks müüjalt ostjale hiljemalt kahe kuu jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja palub mõista kostjalt välja leppetrahvi summas 600 000 krooni (38 346 eurot 99 senti). Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et kostja on rikkunud oma lepingulist kohustust ostetud asi vastu võtta, poolte kokkulepitud ajal asjaõigusleping sõlmida, seega on hageja leppetrahvinõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole arvestusele vastuväiteid esitanud. Hagi rahuldamisel jäävad menetluskulud kostja kanda vastavalt TsMS § 162 lg-le 1. 08.02.2011 määrusega (t.lk 72-75) rahuldas kohus hageja menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas tasuma riigilõivu 6391 eurot 16 senti kindlaksmääratud osamaksetena kuni 10.09.2013. Kohtuotsuse tegemise seisuga on hageja tasunud kokku 1593 eurot 16 senti. Tasumata on 4798 eurot. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada, tuleb tasumata riigilõivu tasumise kohustus jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus

tähtajaks nõutud summat tasuda. Samas oli hageja poolte vastastikusel kokkuleppel nõus tasumise tähtaega pikendama ning kostja jätkas pidevalt ostuhinna järk-järgulist tasumist, olles septembriks 2007.a tasunud ostuhinnast juba ca 2 miljonit krooni. Kuivõrd 2008.a tabas kogu maailma majandust ning ka siseriiklikku majandust kriis, siis ei olnud kostjal enam võimalik erinevate projektide peatumise või lõppemise tõttu hagejale ostuhinna tasumist jätkata. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et kostja oli kokkulepitud perioodi jooksul (sügiseks 2007.a) tasunud hagejale siiski ca 70% kokkulepitud ostuhinnast. Tõendatud ei ole, et hagejale oleks kostja poolse tasumisega viivitamisega tekkinud mistahes ulatuses kahju. Sealjuures on tasumisega viivituses olemise eest kostjalt välja mõistetud viivis ca 19 500 eurot (ca 305 000 krooni), milline summa on arvestades kostja poolt juba tasutud summat ammendavalt sanktsioneeriva ning kahju hüvitava iseloomuga. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et mh võib leppetrahvi vähendamise aluseks olla asjaolu, et leppetrahvi nõudval isikul ei ole kahju tekkinud või see on tekkinud leppetrahvi suurust arvestades ebaproportsionaalselt väikeses ulatuses (lahendid nr 3-2-1-7-05, 3-2-1-66-05). Samuti on Riigikohus märkinud, et leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega (lahendid nr 3-2-1-78-05, 3-2-1-139-10). Riigikohus on lahendis nr 3-2-17-09 juhtinud tähelepanu sellele, et VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (näiteks on ülekohtune). Tuginedes osundatud Riigikohtu lahenditele on kostja seisukohal, et isegi kui hagejale oleks makse viivituse tõttu tekkinud tõendatud ja põhjendatud kahju (mida käesoleval juhul ei ole), siis on lisaks ca 19 000 euro ulatuses viivisele kostjalt täiendavalt ca 38 000 euro ulatuses leppetrahvi väljamõistmine põhjendamatu, ebaõige ning kostja isikut ja kõiki asjaolusid kogumis hinnates ülekohtune. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kooskõlas TsMS § 652 lg 1 p-ga 1 võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja kolleegium ei pea nende asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et leppetrahvi väljamõistmine on vaidluse asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamine ei ole muuhulgas lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat ja hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda kehtiva müügilepingu alusel leppetrahvi väljamõistmist olukorras, kus lepingu p 7.4 seob leppetrahvi nõude lepingust taganemisega. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 ja 438 lg-s 1 sätestatut sellega, et ei andnud hinnangut hageja nõudele lähtuvalt vastavusest hea usu põhimõttele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kuna kohus kohaldab ise seadust, ei oma see asjaolu, et kostja ei ole enne apellatsioonimenetlust nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks nimetatud, tähtsust, sest kostja on maakohtu menetluses selle väite aluseks olevatele asjaoludele tuginenud. Pooled ei vaidle selle üle, et 29.05.2007 sõlmitud müügileping kehtib. Hageja ei ole müügilepingut tühistanud, lepingust taganenud ega esitanud nõuet asjaõiguslepingu sõlmimise kohustamiseks. Seda on kostja vastuväidetes esile toonud, kuid kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Hea usu põhimõtte vastane on käesoleval juhul leppetrahvi nõude esitamine, tuginedes müügilepingu p-le 7.4. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega, milleks on käesoleval juhul see, et tingimustes, kus hageja ei ole lepingust taganenud, on ta esitanud leppetrahvi nõude. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit ja teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab esimese astme kohtuotsuse ning rahuldab hagi osaliselt, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jäävad maakohtus kantud menetluskulud 15% hageja ja 85% kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud täielikult hageja kanda. Ringkonnakohus vabastas 30.11.2011 määrusega kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3515 euro 14 sendi tasumisest (II kd lk 92-93). Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb TsMS § 190 lg 5 kohaselt hagejalt välja mõista eelnimetatud summa

riigituludesse. Harju Maakohtu 08.02.2011 määrusega anti hagejale menetlusabi osaliselt ja tal võimaldati tasuda riigilõiv 6391 eurot 16 senti osamaksetena, millest ta tasus 1593 eurot 16 senti ja tasumata osa 4798 eurot mõistis maakohus hagi rahuldades välja kostjalt riigituludesse. Arvestades, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja jaotas ümber menetluskulud vastavalt TsMS § 173 lg-le 3, tuleb ümber arvestada ka hagi esitamisel esimeses astme kohtule tasumisele kuulunud riigilõivu 6391 euro 16 sendi tasumine riigituludesse. Sellest riigilõivust peab hageja tasuma vastavalt hagi rahuldamata jäetud osale 2458 eurot 04 senti ja kostja vastavalt hagi rahuldatud osale 3933 eurot 12 senti, sest menetluskulud kannab kaotaja vastavalt TsMS § 190 lg-le 3. Kuna hageja tasus maakohtu otsuse tegemise seisuga 1593 eurot 16 senti, tuleb temalt välja mõista hagi esitamisel tasumata riigilõivust 864 eurot 88 senti (2458, 04-1593,16). Kostjalt tuleb ringkonnakohtu otsusega mõista välja riigituludesse hagi esitamisel hageja poolt tasumisele kuulunud riigilõivust, arvestades hagi osalist rahuldamist, 3933 eurot 12 senti (6391,16-2458,04). Seega tuleb hagejal tasuda riigituludesse hagi esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust veel 864 eurot 88 senti ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv 3515 eurot 14 senti, st kokku 4380 eurot 02 senti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

3-2-1-132-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Helve Laksbergi hagi Merily Allaku vastu ostuhinna, viivise ja leppetrahvi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-67349

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helve Laksbergi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

38 346 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja Helve Laksberg (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Juho Aule Kostja Merily Allak (isikukood xxxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.