Eesti Vabariigi nimel
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-62981
Tsiviilasi
A Vi hagi OÜ Gaasimeister vastu töötasu nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.06.2011 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
5174, 61 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A Vi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja A V (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxx xx-xx, xxxxxxxx), lepinguline esindaja Sergei Razguljajev Kostja OÜ Gaasimeister (registrikood 10991871, Linnamäe tee 2-71, Tallinn), seaduslik esindaja Vladimir Kashpirovskiy, lepinguline esindaja Anatoli Orlovski
Kohtuistungi toimumise aeg
9. veebruar 2012, avalik kohtuistung
Harju Maakohtu 22.06.2011 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta A Vi kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Tsiviilasi nr 2-10-62981 Asjaolud ja hageja nõue 11.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu kirjaliku töölepingu nr 01/2007, mille kohaselt asus hageja tööle keevitajana põhipalgaga 4000 krooni kuus (neto) ning sõltuvalt töötulemustest võis tööandja maksta lisatasu, mis on määratletud kirjalikus palgakokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega, palka makstakse üks kord kuus iga kuu 10-ndal kuupäeval (eelmise kuu eest). Tööleping poolte vahel lõppes 03.03.2008. Kuna hageja väitel oli poolte vahel kokkulepe, et talle makstakse töö eest 100 krooni tunnis ja 120 krooni ületunni eest, millist kokkulepet kostja alates augustist 2007 enam ei täitnud, pöördus ta töötasu nõudega kostja vastu töövaidluskomisjoni (avaldus esitati 30.08.2010). Töötaja väitel oli poolte vahel kokkulepe, et põhipalk kantakse tema pangakontole, ülejäänud summa aga makstakse sularahas, millist kokkulepet kostja algselt ka täitis. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja töövaidluskomisjonile palgalehed, mis näitavat töötundide arvestust augustist 2007 jaanuarini 2008 (tl 7-12, I köide). Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 16.11.2010 otsusega töötaja avalduse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei esitanud kumbki pool tõendeid selle kohta, et tööandja oleks pidanud maksma töötajale lisatasu (töölepingus nimetatud palga-kokkulepet või tööandja vastavat sisedokumenti). Töötaja esitatud palgaarvestuse teatiseid ei pidanud komisjon võimalikuks käsitleda vastavate tõenditena, sest need on isikustamata, s.o puuduvad igasugused viited, et tööandja oleks need koostanud. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt on arusaamatu, miks vaidlustas töötaja vähemsaadud töötasu alles kolm aastat hiljem: juba septembris 2007 oli tal see asjaolu teada. Kuna töötaja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, esitas ta 15.12.2010 hagi tööandja vastu kohtule. Hagiavalduse kohaselt maksis kostja alates 11.01.2007 kuni augustini 2007 töötasu hagejale korrektselt. Alates augustist 2007 kuni töölepingu lõpetamiseni ei makstud hagejale töötasu täies mahus ja õigeaegselt. Seda tõendavad igakuised tööaja arvestused. Tunnitariif oli kinnitatud 100 krooni töötunni eest, mis vastab kvalifitseeritud keevitaja töötasule. Näiteks oli arvestuse kohaselt augusti 2007 eest määratud, et hageja pangakontole kantakse 1660 krooni ning sularaha makstakse 10 580 krooni. Kostja sisedokumentides oli ette nähtud, et igakuiselt maksab tööandja töötajale töötasud pangakontodele ning osa töötasust lubati maksta sularahas, kuid töötasu sularahas ei tasutud. Poolte kokkuleppel oli tööleping lõpetatud alates 01.03.2008, tööandja ei ole aga senini lõpparvet hagejale maksnud. Seega on hagejal saamata töötasu (bruto) augustist 2007 kuni veebruarini 2008 kokku 80 965 krooni ehk 5174, 61 eurot. Täiendavalt hageja selgitas, et augustis 2007 tegi ta tööd, olles haige, ning novembris-detsembris 2007 kutsus tööandja hagejat puhkuse ajal tööle. Lisatasu tuli maksta sularahas. Tsiviilasjas nr 2-10-18736, milles olid kostja vastu esitatud analoogsed nõuded, sõlmisid pooled kompromissilepingu. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Hageja tõlgendab pooltevahelist töölepingut meelevaldselt. Töölepingus leppisid pooled kokku kuupalga suuruse, selles ei ole määratud, et arvestus toimuks tunnitasu alusel. Erinevatel kuudel on hagejale makstud töötasu erinevalt, sest hageja võttis sageli omal algatusel vabu päevi. Kostja sai hiljem teada, et vabal ajal tegi hageja omavoliliselt töid objektidel, mida teenindas kostja. Üleastumiste eest on hagejale tehtud mitmeid suulisi ja kirjalikke noomitusi, näiteks 07.05.2007 käskkirjaga tehti talle hoiatus töögraafiku rikkumise ning transpordivahendi ja tööriistade omavolilise kasutamise eest isiklikel eesmärkidel. Pealegi nõuab hageja töötasu aja eest, mil ta oli haiguslehel ja puhkusel. Puhkusel oli hageja 21.11.200712.12.2007 ja sai selle perioodi eest ka puhkusetasu. 03.03.2008 vabastati hageja töölt tema enda avalduse alusel. Pärast vaidlusaluse töölepingu lõpetamist töötas hageja kostja juures veel teiselgi perioodil: alates 13.05.2008 kuni 17.07.2009. Ka selle aja eest jäi hagejal väidetavalt töötasu saamata, mille nõudmiseks pöördus ta töövaidluskomisjoni 08.10.2009, kuid siis ta ei avaldanud, et tal on ka varasemast ajast raha saamata. Ebaloogiline on hageja praegune nõue ka seetõttu, et vaatamata palga saamata jäämisele tuli ta mais 2008 uuesti kostja juurde tööle.
Tsiviilasi nr 2-10-62981 Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse kohaselt ei ole hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, nagu oleks töölepingus kokku lepitud palga maksmine nii pangakontole kandmise kui ka sularahas tasumise teel. Töölepingu punktis 4.3 leppisid pooled kokku, et palka makstakse üks kord kuus igal 10-ndal kuupäeval. Kohus ei pidanud hageja poolt esitatud nn tööarvestuslehti seadusekohasteks tõenditeks, millega hageja saaks oma nõudeid tõendada. AS-i Swedbank poolt 19.08.2010 esitatud hageja arvelduskonto väljavõttest, Eesti Haigekassa 04.04.2011 tõendist ning kostja maksekorraldustest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt töötasu ka perioodide eest, mil ta oli töövõimetu ja sai Haigekassa kaudu töövõimetustoetust või oli puhkusel, mille eest sai kostjalt kui tööandjalt puhkusetasu või on kokkulepitud suuruses töötasu kätte saanud. Hagejal puudub seaduslik alus nõuda töötasu aja eest, mil ta oli töövõimetu või puhkusel. Hageja esindaja väide, et hageja käis tööl ajal, mil oli töövõimetuslehel ja puhkusel, on tõendamata ja ebausutav. Asjaolu, et hageja oli puhkusel 21.11.2007-12.12.2007 on tõendatud hageja avaldusega, milles ta palus puhkust, ning hagejale puhkuse kompensatsiooni arvestamisega 21.11.2007 summas 3246 krooni. Seega sai hageja ülalmärgitud pangatõendi ja puhkesekompensatsiooni arvestuse järgi novembris ja detsembris 2007 palka ja kompensatsiooni kokku 9229 krooni. Sellest järeldub, et hageja ei saanud nimetatud kuudel vähem palka kui oli töölepingus ette nähtud. Usutav ei ole hageja väide, et tööandja kutsus ta puhkuselt tööle. Tööandja seda eitab, hageja ei ole seda millegagi tõendanud ja esitas selle väite esmakordselt 13.06.2011 kohtuistungil. Seejuures ei osanud hageja öelda, kes ja millises vormis ta puhkuse ajal tööle kutsus. Viidatud pangatõendist nähtub, et septembri ja oktoobri 2007 ning jaanuari ja veebruari 2008 eest kanti hageja kontole töötasu ühe kuu kohta kas 4000 krooni või üle selle. Kuna hageja põhipalk (neto) oli töölepingu järgi 4000 krooni kuus, siis järeldub sellest tõendist, et nimetatud kuude eest ei saanud hageja töötasu lepingus kokkulepitust vähem. Hageja väite kohaselt kanti tema pangakontole vaid põhipalk, mistõttu on hageja nimetatud kuude eest ettenähtud põhipalga kokkulepitud suuruses ka kätte saanud. Lisatasu nõudmiseks puudub hagejal alus. Töölepingu punkti 4.2 järgi oli tööandja õiguseks otsustada, kas ta maksab töötajale lisatasu või mitte. Lepingu sõnastuse kohaselt ei ole hagejal õigust lisatasu nõuda. Tegemist on tööandja diskretsiooniotsusega. Alusetu on hageja väide, et palk tuli kanda hageja pangakontole ja lisatasu maksta sularahas. Tööleping sellist kokkulepet ei sisalda. Teises tsiviilasjas (2-10-18736) vaidluse lahendamine kompromissilepingu sõlmimisega ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi terves ulatuses rahuldada. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ebapiisavalt, mille tulemusel tegi vale otsuse. Hageja töötasu koosnes lepingu alusel kahest osast: garanteeritud põhipalgast 4000 kroonist (neto) kuus ning töötulemustest sõltuvast lisatasust (mis on määratud kirjalikus palgakokkuleppes või teistes tööandja sisedokumentides). Pooled leppisid kokku, et garanteeritud töötasu osa (põhipalk) makstakse üks kord kuus iga kuu 10-ndal kuupäeval palga kaudu ja teine osa (tööandja sisedokumentidega kinnitatud lisatasu) makstakse sularahas. Selle fakti tõendamiseks esitas hageja kohtule igakuise tööaja arvestused (s.o sisedokumendid). Neis näidatud summad lubas kostja tasuda sularahas, kuid need jäid hagejale maksmata. Vaatamata hageja taotlusele ei kuulanud kohus üle tunnistajaid, kes oleksid võinud selgitada, millistel tingimustel hagejaga tööleping
Tsiviilasi nr 2-10-62981 sõlmiti ja kuidas toimus palga arvestamine. Nii tunnistajate kohtusse kutsumise kui ekspertiisi määramise taotluse jättis kohus rahuldamata, võttes hagejalt võimaluse oma väiteid tõendada. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, rikkudes sellega hageja menetlusõigusi, ning jõudis seetõttu valele järeldusele. Poolte vahel oli vaidlus hageja töötasu suuruse üle, s.o selle üle, kas hagejal jäi osa töötasust saamata. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kohtule esitatud tööleping on allkirjastamata, seega ei ole poolte vahel kirjalikku töölepingut sõlmitud. Kostja esitas kohtule töölepingu, kus kõigil kolmel lehel allkirjad puuduvad, küll on lisatud neljas leht tööohutuse tingimuste tutvustamise kohta, millele on hageja alla kirjutanud. Hageja kinnitab, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, milles pooled nõustusid muu hulgas sellega, et töötaja neto põhipalk on 4000 krooni ning sõltuvalt töötaja töötulemustest maksab tööandja töötajale lisatasu, mis on määratletud kirjalikus kokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega. Kohus jättis tähelepanuta hageja poolt esitatud sisedokumendid (töötasu arvestused). Asjaolu, et need dokumendid on allkirjastamata või et neis puuduvad tööandja rekvisiidid, ei välista nende käsitlemist tõenditena. Töölepingu seadus ega muu seadus ei näe ette sisedokumentide vormistamiseks mingeid konkreetseid reegleid. Ka Riigikohus on märkinud, et töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mistõttu selle nõuetekohaselt vormistamata jätmise eest kannab tagajärgede riski tööandja. Seega, kui usaldusväärsete kirjalike dokumentide alusel ei saa poolte kokkulepet tuvastada, tuleb töötasu kindlaksmääramisel lähtuda mõistliku töötasu määrast (Riigikohtu lahend 3-2-1-124-05). Keskmine brutopalk elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise valdkonnas oli 2008. a 989 eurot, kostja väitel aga oli hageja palk keevitajana vaid 4592 krooni ehk 293,418 eurot. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kostja rõhutas kohtule korduvalt, et hageja poolt pärast töösuhte lõpetamist märtsis 2008 uuesti sama tööandja juurde tööle tulek mais 2008 tõendab, et varasema perioodi eest oli hageja kogu töötasu kätte saanud. Hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks jättis kohus õigesti rahuldamata, sest taotluses nimetatud isikud ei olnud vaidlusalusel perioodil kostja töötajad. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud kohtuistungil osalenud isikute seisukohad ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus käesoleva asja menetlemisel protsessiõiguse norme. Kohus hindas tõendeid õigesti. Nii töövaidluskomisjonile kui kohtule esitatud avaldustes tugines hageja oma nõude põhjendamisel pooltevahelisele kirjalikule töölepingule ning selles sisalduvale palgakokkuleppele, mistõttu on väär kaebuse väide, et kirjalikku töölepingut poolte vahel vormistatud ei olnud. Asjaolu, et töölepingu igal leheküljel ei ole poolte allkirju, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Töölepingus järgnevad punktile 11 poolte rekvisiidid („Poolte andmed“), millele omakorda töötaja ja tööandja allkirjad („Poolte allkirjad“). Allkirjade sisulist olemust ei muuda see, et need on lepingu ärakirja neljanda lehekülje alguses. See, et pärast allkirju on töötaja kinnitanud veelkordse allkirjaga ohutusjuhendite ja -eeskirjadega tutvumist (tl 42, I köide), ei muuda olematuks eelnevaid, enne nimetatud märget antud allkirju. Pealegi esitas hageja
Tsiviilasi nr 2-10-62981 väite kirjaliku töölepingu puudumise kohta alles 16.05.2011 (tl 132-133, I köide), s.o ligi aasta pärast töövaidluse algust (ja enam kui kolm aastat pärast vaidlusega hõlmatud töösuhte lõppemist). Samas on hageja väited vastuolulised. Hageja on jätkuvalt tuginenud ka töölepingule ja selles sisalduvale punktile 4 „Töötasu“. Hageja tõlgenduse kohaselt on töölepingu punktis 4.2 töötulemustest sõltuva lisatasu all mõeldud töötasu 100 krooni tund arvestusega, et 4000 krooni (neto) põhipalka kuus on sellesse hõlmatud: seega, 100 kroonisest tunnitasust arvestatud kuupalgast tuli 4000 krooni kanda hageja pangakontole, ülejäänud summa aga maksta välja sularahas. Kohtul ei olnud võimalik hageja väidetega nõustuda. Antud juhul olid pooled sõlminud kirjaliku kokkuleppe ka palga osas, mille kohaselt oli hageja kuupalgaks 4000 krooni (neto), mistõttu ei saanud rääkida vastava kokkuleppe puudumisest ja vajadusest palga suurust muude tõenditega tõenda. Pooltevahelise töösuhte ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 kohaselt oli töölepingu kohustuslikuks tingimuseks muu hulgas ka kokkulepe töötasu kohta. Kuid isegi juhul, kui hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku mingite täiendavate summade sularahas maksmise osas (nn „ümbrikupalgas“), ei olnud kohtul võimalik vaidluse korral seda arvestada, sest pooltevahelist töösuhet reguleeris 11.01.2007 sõlmitud tööleping, millest tuli ka palga osas lähtuda. Eeltoodud põhjendustel ei toiminud maakohus valesti, kui jättis hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, tehes vastava määruse 23.03.2011. Samas, kui hageja leidis, et kohus rikkus taotluse rahuldamata jätmisel menetlussätet, oli tal õigus esitada TsMS § 333 lg 1 kohaselt vastuväide kohtu tegevuse kohta. Hageja sellekohast vastuväidet ei esitanud. Ka 31.03.2011 toimunud kohtuistungil ta seda ei teinud (protokoll tl 95, I köide), samuti ei sisaldunud vastuväidet 19.04.2011 esitatud menetlusdokument (tl 114-116, I köide). TsMS § 333 lg-test 2 ja 3 tulenevalt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele tugineda ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Kolleegium nõustub kostja hinnanguga, et hageja väite palga saamata jäämise kohta muudab ebausutavaks ka asjaolu, et pärast kõnealuse töösuhte lõppemist märtsis 2008 sõlmis hageja sama tööandjaga mais 2008 uue töölepingu, asudes tööle keevitajana, ning töötas kostja ettevõttes kuni 17.07.2009, pööramata sealjuures tähelepanu väidetavale varasemale töötasu võlgnevusele. Ka pärast selle töösuhte lõppemist ei esitanud hageja kostja vastu varasemast töösuhtest tulenevat palganõuet, kuigi pöördus töövaidluskomisjoni poole hilisemast töösuhtest tuleneva tasu nõudega. Vaid aasta hiljem, s.o augustis 2010, esitas ta praeguse nõude töövaidluskomisjonile. Töötasu lepingukohast maksmist tõendab hageja pangakonto väljavõte. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et töölepingu punktis 4.2 nimetatud lisatasu suhtes oleks sõlmitud kirjalik palgakokkulepe või koostatud tööandja sisedokument. Maakohtul ei olnud alust hinnata hageja esitatud tööaja arvestusi (tl 7-12, I köide) eelnimetatud dokumentideks. Viidet koostajale ega andmete õigsuse kinnitajale need ei sisalda. Nende arvestuste koostamist kostja eitas. Asjakohatu on apellandi tuginemine nõude põhjendamisel teatud tegevusalal töötavate isikute keskmisele kuupalgale. Nimetatud näitajaga ei saa tõendada pooltevahelist kokkulepet hageja töötasu suuruse kohta. Pealegi, kohtule esitatud tõendist nähtuvalt oli hageja nõus asuma mais 2008 kostja ettevõttesse keevitajana tööle tema poolt nimetatud keskmisest kuupalgast kordades väiksema tasu eest (ja oluliselt väiksema palgaga, kui varasema töösuhte perioodil). Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätab ta TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
Ü. Jänes
R. Allikvere
T. Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.