Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Seda tõendavad igakuised tööaja arvestused. Tunnitariif oli kinnitatud 100 krooni töötunni eest, mis vastab kvalifitseeritud keevitajale töötasule. Arvestuses augusti 2007 eest on määratud, et hageja sai raha pangakontole 1 660 krooni ning sularaha 10 580 krooni. Ning teistes sisedokumentides on ettenähtud, et igakuiselt tööandja maksis pangakontole töötajale erinevad summad ning teised summad lubas maksta sularahaga, kuid töötajale need rahad ei ole tasutud. Poolte kokkuleppel oli tööleping lõpetatud alates 01.03.2008. Tööandja aga ei tasunud töötajale lõpparvet tänaseni. Saamata töötasu (bruto) seisuga 30.08.2010 on 80 965 krooni. TLS § 28 koheselt tööandja on eelkõige kohustatud: maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Alates septembrist 2007 tööandja ei maksnud töötajale korrektselt töötasu. Tööandja rikkus sellega TLS § 28, töölepingu tingimusi ning VÕS §-s 76. Nõude aluseks märkis hageja ITLS § 2, § 6 lg 3, VÕS § 6, § 7 ja § 76, TLS § 28 lg 2 p 1-3, § 33 lg 1, § 35, § 91 1g 2 p 2 ning § 981 lg 2, § 100 lg 4. 18.02.2011 täpsustas hageja nõudeid (lk 67). Hagejal on saamata töötasu perioodi augustist 2007 kuni veebruarini 2008 eest 80 965 krooni e 5 174, 61 euro suuruses. Viiviseid hageja ei nõua. Kohtuistungil selgitas hageja, et augustis tegi ta tööd haiguse ajal saades selle aja eest haiguse toetust. Novembris-detsembris kutsus tööandja hagejat tööd tegema puhkuse ajal. Kes ja millises vormis hageja puhkuse ajal tööle kutsus, hageja ei tea. Lisatasu augustist novembrini 2007 on kokku 3 849,46 eurot. Lisatasu nõuab hageja lepingu p 4.2, mis nägi ette lisatasu maksmist sõltumata tellimuste ja töö olemasolust, ning palgalehtede alusel. Palgalehtedel on märgitud põhipalk, mis tuli kanda kontole, lisatasu tuli maksta sularahas. Hagejal on saamata põhipalk 371,26 eurot ja lisatasu 3 849,46 eurot. Teises tsiviilasjas (2-10-18736), milles olid kostja vastu esitatud samasugused nõuded sõlmisid pooled kompromissilepingu. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja töötas kostja juures 11.01.2007-03.03.2008 ja 13.05.2008-17.07.2009. Hageja tõlgendab pooltevahelist töölepingut meelevaldselt, esitab asjaolusid moonutatud kujul, rikkus süstemaatiliselt töödistsipliini, kasutas regulaarselt tööandja töövahendeid ja transpordivahendeid isiklikuks otstarbeks, kliendid esitasid korduvalt tema kohta kaebusi – hilines objektile, töötas väga aeglaselt, rääkis pikalt telefoniga, arutas oma isiklikke probleeme, suhtles klientidega ebakorrektselt ja jämedalt. Pidas tööandja tööriistu enda käes, teostas tööandja objektidel omavoliliselt töid tegutsedes tööandja nimel, kuid võttes tasu sularahas ning omastas selle. Jagas visiitkaarte lubades teha tööd oluliselt odavama hinnaga kui neid tegi kostja. Töölepingus ei ole määratud, et arvestus toimub tunnitasu alusel. 03.03.2008 vabastati hageja töölt tema enda avalduse alusel. Hageja võttis sageli omal algatusel vabu päevi, seetõttu on erinevatel kuudel makstud osa talle töötasust. Kostja soovis hagejat korduvalt vallandada, kuid jättis selle tegemata arvestades, et hagejal on 4 last. Hageja soovib pettuse teel tulu saada Kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et hageja nõuab tasu aja eest, mil oli haiguslehel ja puhkusel. Puhkusel oli hageja 21.11.-12.12.2007 ja sai selle perioodi eest puhkuse tasu. Kuus, mil hageja oli haige, sai ta haiguse tõttu vähem palka. Tabelid (lk 7-12) on hageja enda koostatud ega tõenda hageja seisukohti. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, esitatud tõenditega ja ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldatama. Hagi on alusetu ja põhjendamatu. 16.11.2010 otsusega jättis töövaidluskomisjon hageja avalduse saamata töötasu ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Otsusega mittenõustumise tõttu esitas hageja hagi kohtule. Poolte vahel 11.01.2007 sõlmitud töölepingus (lk 39-42) lepiti kokku põhipalgas 4 000 krooni (p 4.1) ja selles, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mis on määratletud kirjalikus palgakokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega. Väär on hageja väide selle kohta, et töölepingus lepiti kokku palga maksmine nii pangakontole kandmise kui ka sularahas tasumisega. Töölepingu p-s 4.3 leppisid pooled kokku, et palka makstakse 1 kord kuus igal 10.kuupäeval. Hageja poolt esitatud nn tööarvestuslehed (lk 7-12) ei ole TsMS ja TLS kohased tõendid, millega hageja võiks oma nõudeid tõendada. Kostja väitel on need hageja koostatud. TLS § 28 lg 1 p 12 tulenevalt peab tööaja arvestust tööandja mitte töötaja. Vastasel korral ei oleks seadusandja teinud tööandjale kohustuseks täita nimetatud sättes märgitut. Kostja tööaja arvestust ka pidas, mille tõendamiseks ta esitas vastavad graafikud (lk 51-61). Swedbanki 19.08.2010 tõendi (lk 13, 145) kohaselt on hageja kontole vaidlusalusel perioodil laekunud kostjalt: 1) augusti 2007 töötasu 1 660 krooni, 2) septembri 2007 töötasu 4 515 krooni, 3) oktoobri 2007 töötasu 4 000 krooni, 4) novembri 2007 töötasu 2 705 krooni, 5) detsembri 2007 töötasu 3 278 krooni, 6) jaanuari 2008 töötasu 4 078 krooni, 7) veebruari 2008 töötasu 4 078 krooni. Samas suuruses töötasu maksmist hagejale kinnitavad kostja maksekorraldused (lk 104-110), milles märgitud summad kattuvad panga tõendites olevatega. Esitatud tõenditest tuleneb, et hageja nõuab töötasu väljamõistmist kostjalt perioodide eest, mil ta oli töövõimetu ja sai Haigekassa kaudu töövõimetustoestust või oli puhkusel, mille eest sai kostjalt kui tööandjalt puhkusetasu või on kokkulepitud suuruses töötasu kätte saanud. Hagejal puudub seaduslik alus nõuda aja eest, mil ta oli töövõimetu või puhkusel, töötasu maksmist. Hageja esindaja väide 13.06.2011 kohtuistungil, et hageja käis tööl ajal, mil oli töövõimetuslehel ja puhkusel, on tõendamata ja mitteusutav. Juhul, kui hageja oleks teinud tööd ajal, mil ta oli töövõimetuslehel, ei oleks ta pidanud saama ajutise töövõimetuse hüvitist ning TLS § 69 lg 5 järgi pidanuks olema hageja puhkus katkestatud juhul, kui ta puhkuselt tööle kutsuti. Asjaolu, et hageja oli puhkusel 21.11.-12.12.2007 on tõendatud hageja avaldusega, milles ta palus puhkust (lk 101, 102), ning hagejale puhkuse kompensatsiooni arvestamisega 21.11.2007 (lk 103) 3 246 krooni suuruses. Seega sai hageja ülalmärgitud pangatõendi ja puhkesekompensatsiooni arvestuse järgi novembris ja detsembris 2007 palka ja kompensatsiooni kokku 9 229 krooni. Sellest järeldub, et hageja ei saanud nimetatud kuudel vähem palka kui oli töölepinguga ettenähtud. Usutav ei ole hageja väide, et tööandja kutsus ta puhkuselt tööle. Tööandja seda eitab, hageja ei ole seda millegagi tõendanud ja esitas selle väite esmakordselt 13.06.2011 kohtuistungil. Seejuures ei teadnud hageja, kes ja millises vormis ta puhkuse ajal tööle kutsus. Eesti Haigekassa 04.04.2011 tõendi (lk 111) kohaselt olid hagejal töövõimetuslehed perioodidel: 1) 02.07.-28.07.2007, 2) 29.07.-08.08.2007, 3) 09.08.-21.08.2007 ja 4) 06.12.-14.12.2007.

Tõendi kohaselt esitati töövõimetuslehed hüvitise määramiseks ja maksmiseks. Augustis 2007 töövõimetuse eest hüvitise saamine selgitab asjaolu, miks hageja augusti 2007 eest sai palka 1 660 krooni. Asjaolu, et hageja tegi töövõimetuslehe ajal tööd, on tõendamata. Ka selle asjaolu esitas hageja esmakordselt 13.06.2011 kohtuistungil. Hageja väide ei ole usutav. Hagejal puudus õigus saada töötasu perioodide eest, mil ta sai puhkusehüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist. Ülalviidatud panga tõendist nähtub, et septembri ja oktoobri 2007 ning jaanuari ja veebruari 2008 eest kanti hageja kontole, kas 4 000 krooni või üle 4 000 krooni kuu kohta. Kuna hageja põhipalk oli töölepingu järgi 4 000 krooni kuus, siis tuleb sellest tõendist järeldada, et nimetatud kuude eest ei saanud hageja töötasu lepingus kokkulepitust vähem. Kuna hageja seisukoha kohaselt kanti pangakontole vaid põhipalk ja lisatasu tuli maksta sularahas, on hageja nimetatud kuude eest ettenähtud põhipalga kätte saanud kokkulepitud suuruses. Lisatasu nõudmiseks puudub hagejal alus. Töölepingu p 4.2 järgi oli tööandja õiguseks otsustada, kas ta maksab töötajale lisatasu või mitte. Lepingu p 4.2 sõnastuse järgi ei saa hagejal olla õigust lisatasu nõuda. Tegemist on tööandja diskretsiooniotsusega. Pealegi tuli nimetatud töölepingu punktis märgitud lisatasu ette näha kirjalikus palgakokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega. Selliseid dokumente ei ole hageja esitanud, kostjalt välja nõudnud ega ka nende olemasolule viidanud. Alus puudub ka hageja väitel, et palk tuli kanda hageja pangakontole ja lisatasu maksta sularahas. Tööleping sellist kokkulepet ei sisalda. Teises tsiviilasjas (2-10-18736) vaidluse lahendamine kompromissilepingu sõlmimisega ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. Iga tsiviilasi lahendatakse kohtus eraldi menetluses ning TsMS järgi ei tulene ühes asjas kompromissi sõlmimisest tagajärgi samade poolte vahel oleva teise vaidluse jaoks. Ülalmärgitud põhjendustel jätab kohus hagi kui alusetu rahuldamata. Kohus ei analüüsi kostja poolt esitatud tõendeid hageja töö kvaliteedi ja kostjale konkurentsi pakkumise kohta, kuna need ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1 on hagihind 5 174,61 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.