Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-171-11 Tartu, 21. veebruar 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Vaike Rootsi hagi OÜ Agenor (pankrotis) vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 210-11868 Vaike Rootsi kassatsioonkaebus 64 516 eurot 25 senti Hageja Vaike Roots (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman Kostja OÜ Agenor (pankrotis) (registrikood 10700098), esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa 23. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-11868 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le Vaike Rootsi kassatsioonkaebuselt 29. juulil 2011 tasutud kautsjon 639 (kuussada kolmkümmend üheksa) eurot 12 senti ja 1. augustil 2011 tasutud kautsjon 639 (kuussada kolmkümmend üheksa) eurot 12 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Vaike Roots (hageja) esitas 10. märtsil 2010 Harju Maakohtule hagi OÜ Agenor (pankrotis) (kostja) vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 9460 krooni väljamõistmiseks. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista protsendina põhinõudest viivise, mis ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing MaksiVara 24. märtsil 2006 Rae vallas asuva kinnistu jagamise teel tekkivate kinnistute võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi ka leping nr 1).
12.novembril 2007 sõlmisid hageja, kostja, Osaühing MaksiVara ja kolmandad isikud eelnimetatud lepingu muutmise lepingu (edaspidi ka leping nr 2), millega kostja võttis osaliselt üle Osaühingu MaksiVara kohustused. 12. novembril 2007 sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale seitsme kinnistu eest 3 000 000 krooni. Samuti nägi 12. novembri 2007. a leping ette, et kostja kohustub hiljemalt 30. septembriks 2008 välja ehitama Sauki tee 1, Tähnase tee 11, Tähnase tee 12 ja Tähnase tee 13 kommunikatsioonid.
26.mail 2009 esitas hageja kostjale nõude kommunikatsioonide väljaehitamiseks, andes kostjale täiendava tähtaja 26. juunini 2009. Nii kinnistute ostuhinna tasumise kohustus kui ka kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus jäi kostjal täitmata. Kuna kostja rikkus 12. novembri 2007. a lepingut, siis taganes hageja sellest lepingust 22. detsembril 2009.
24.märtsi 2006. a lepingu p 6.4 sätestab, et lepingust taganemisel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. 12. novembri 2007. a lepingu p-s 3.18 on pooled kokku leppinud, et loevad 24. märtsil 2006 sõlmitud lepingu p-s 6.4 nimetatud leppetrahvi suuruseks 1 000 000 krooni. 21. jaanuari 2010. a kirjas nõudis hageja kostjalt leppetrahvi, kuid kostja ei ole seda tasunud. Kuna kostja on viivitanud leppetrahvi tasumisega, võlgneb kostja hagejale seadusest tulenevat viivist 9460 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. 15. augustil 2008 sõlmisid pooled lihtkirjaliku kokkuleppe, millega lükkasid ostuhinna tasumise kohustuse edasi kuni 31. oktoobrini 2008. 12. novembri 2007. a lepingu kohaselt kohustus hageja maksma kostjale 20. aprilliks 2008 kommunikatsioonidega liitumise tasuks 400 000 krooni. Hageja seda ei teinud. Hageja lepingust taganemine on seadusega vastuolus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 192 lg 2 sätestab, et kui lepingupool taganeb lepingust, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib taganemisõigust teostada üksnes kõigi suhtes ühiselt. Praegusel juhul ei ole hageja seda teinud. 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.4 lepiti kokku, et müügilepingu alusel müüjale tasutud summa loetakse tasumisele kuuluvaks leppetrahviks. 12. novembri 2007. a lepinguga asendati esialgne ostja Osaühing MaksiVara kolme ostjaga. Seega peaks ka leppetrahv jagunema kolme ostja vahel, st ei tohiks olla suurem kui 333 333 krooni.
3.Harju Maakohus jättis 26. augusti 2010. a otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on asja materjalidest nähtuvalt hageja ning Osaühing MaksiVara sõlminud
24.märtsil 2006 kinnistu jagamise teel tekkivate kinnistute müügilepingu, mille kohaselt pidi hageja Osaühingule MaksiVara müüma kinnistu jagamise teel tekkivad iseseisvad kinnistud Rae vallas Peetri külas. Osaühing MaksiVara kohustus hagejale tasuma kokku 9 000 000 krooni. Lepingu p 6.4 kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale leppetrahvi 1 500 000 krooni, kui müüja taganeb lepingust p 6.1 alusel. Lepingu p 6.1.4 kohaselt võib müüja lepingust taganeda, kui ostja ei ole täitnud ostuhinna tasumise kohustust.
12.novembril 2007 on hageja, kostja, Osaühing MaksiVara ja kolmandad isikud sõlminud lepingute ülevõtmise lepingu, müügilepingu muutmise lepingu, reaalservituudi seadmise lepingu ja omandi üleandmise asjaõiguslepingu. Lepingu p-s 2.6 leppisid Osaühing MaksiVara ja kostja kokku, et kostja võtab Osaühingult MaksiVara üle 24. märtsil 2006 sõlmitud lepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused seitsme moodustatava kinnistu osas. Hageja andis samas punktis sellele ka oma nõusoleku. 12. novembri 2007. a lepingu p 3.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kinnistute eest 3 000 000 krooni 30. aprilliks 2008. Lepingu p 3.8 järgi kohustus kostja 30. septembriks 2008 välja ehitama kommunikatsioonid. Samuti vähendasid pooled 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.4 märgitud leppetrahvi suurust 1 000 000 kroonini. 22. detsembril 2009 tegi hageja notariaalse avalduse, millega taganes 12. novembril 2007 sõlmitud lepingust, kuna kostja ei ole tasunud hagejale ostuhinda ega ehitanud välja kommunikatsioone. 24. märtsi 2006. a lepingu p-s 6.1.4 lepiti kokku, et müüjal on õigus lepingust taganeda, kui ostja ei ole tasunud ostuhinda, ning tulenevalt sama lepingu p-st 6.4 ja 12. novembril 2007 sõlmitud lepingu p-st 3.18 on müüjal sellisel juhul õigus nõuda leppetrahvi 1 000 000 krooni.
Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale ostuhinda tasunud. Seega on kostja rikkunud lepingut. Hageja on hagiavalduses märkinud ka seda, et kostja ei ole välja ehitanud kommunikatsioone. Samas on hageja tuginenud leppetrahvi nõudes üksnes 24. märtsi 2006. a lepingu p-le 6.4, mis annab leppetrahvi nõudeõiguse juhul, kui müüja taganeb lepingust ostuhinna tasumata jätmise tõttu. Seega ei ole vaja anda hinnangut sellele, kas kostja on rikkunud kommunikatsioonide väljaehitamise kohustust. Hoolimata sellest, et kostja on rikkunud ostuhinna tasumise kohustust, ei saa hageja kohtu hinnangul leppetrahvi nõuda. Ostuhinna tasumata jätmise korral oli hagejal õigus
24.märtsi 2006. a lepingust taganeda, millega kaasneb ka leppetrahvi nõudeõigus. Praegusel juhul ei ole hageja taganenud 24. märtsi 2006. a lepingust, vaid 12. novembri 2007. a lepingust. 12. novembri 2007. a lepingust taganemine ei tähenda, et hageja oleks automaatselt taganenud ka 24. märtsi 2006. a lepingust. Hageja esindaja on 7. juuni 2010. a istungil küll märkinud, et hageja taganes kõikidest lepingulistest suhetest kostjaga, kuid kohus ei saa sellega nõustuda. 22. detsembril 2009 tehtud lepingust taganemise avalduses on selgelt märgitud, et taganetakse 12. novembri 2007. a lepingust. Samuti ei saa hageja esindaja 7. juuni 2010. a istungil esitatud väidet käsitada lepingust taganemise avaldusena, kuna 24. märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt saab lepingust taganeda notariaalselt tõestatud avaldusega. Kuna hageja ei ole 24. märtsi 2006. a lepingust taganenud, ei ole tal ka õigust nõuda leppetrahvi. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 korrata. Maakohus ei ole asja arutamisel valesti käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti, et pärast lepingu nr 2 sõlmimist 12. novembril 2007 jäi kehtima ka leping nr 1, mis oli sõlmitud 24. märtsil 2006. Hageja on nõude alusena viidanud lepingu nr 2 p-le 2.18. Nimetatud punktist ei nähtu, et leping nr 1 oleks muutunud lepingu nr 2 osaks, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses. Lepingu nr 2 p 2.18 kohaselt loetakse ostja OÜ MaksiVara kohustuse ülevõtjaid lepingu nr 1 järgseteks ostjateks selliselt, nagu nad oleks olnud lepingu nr 1 järgsed ostjad võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkest peale. Nimetatud sättest ei nähtu, et leping nr 1 oleks muutunud lepingu nr 2 osaks või vastupidi. Maakohus tuvastas õigesti, et kehtima jäid nii leping nr 2,
mis sisaldas lepingute ülevõtmise lepingut, võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingut, reaalservituudi seadmise lepingut ja omandi üleandmise asjaõiguslepingut, kui ka leping nr 1, mille üheks pooleks sai kostja lepingu nr 2 p 2.18 alusel. Lepingu nr 1 kohustused ei läinud lepingu nr 2 alusel kostjale üle täies mahus. Lepinguga nr 2 asendati lepingus nr 1 esialgne ostja OÜ MaksiVara kolme ostjaga, kellest üks oli kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole lepingust nr 1 taganenud. Hageja taganes notariaalse avalduse alusel 22. detsembril 2009 lepingust nr 2 (tl 32-37).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtud on otsuste tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme ning eksinud hageja esitatud tõendite ja väidete hindamisel, sh valesti käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid, on jätnud kvalifitseerimata poolte vahel tekkinud õigussuhted ning hinnanud otsuse tegemisel tõendeid ebaõigesti, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu hageja apellatsiooniastmes esitatud tõendile, s.o täiendavale avaldusele lepingust taganemise kohta. Nimelt esitas hageja 20. juunil 2011 kostjale lepingust taganemise kohta täiendava avalduse, milles täpsustas esimese taganemise avalduse sisu, selgitades, et on taganenud ka lepingust nr 1. Kohtud on jätnud otsused olulises osas põhjendamata. Hageja ei nõustu kohtute järeldustega. Lepingulised võlasuhted poolte vahel on lõppenud. Kohtud ei ole analüüsinud, millised võlasuhted ning kelle vahel tekkisid lepingu nr 1 ja lepingu nr 2 sõlmimisel. Lepingu nr 1 poolteks selle sõlmimisel olid hageja ja Osaühing MaksiVara ning selle sisuks oli jagamise teel tekkivate kinnistute ost-müük ehk tegemist on kinnistute võlaõigusliku müügilepinguga. Leping nr 1 nägi leppetrahvi tasumise kohustust ette mh juhuks, kui lepingust taganetakse ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise tõttu. Leping nr 2 oli sisuliselt lepingu nr 1 ülevõtmise leping VÕS § 179 mõttes. Lepingu nr 2 pealdisest nähtub, et kõnealune leping sisaldab ka lepingu nr 1 ülevõtmise lepingut. Lepinguga nr 2 muudeti ka kinnistute müügilepingu tingimusi ning lepiti kokku reaalservituudi seadmises ning omandi üleandmises. Lepingu nr 2 alusel võtsid Osaühingu MaksiVara kui kinnistute ostja kohustusi üle Jaanus Laugus, Kaido Miitra ning kostja. Lepingu nr 2 sõlmimisel tekkisid nimetatud isikute vahel eraldiseisvad võlasuhted, sh kinnistute müügilepingud. Hageja nõuet silmas pidades on praegusel juhul seega tähtsust üksnes poolte kokkuleppel kinnistute omandamise ja seotud kõrvalkohustuste (kommunikatsioonide väljaehitamine) kohta, mille tingimustes leppisid pooled kokku lepingus nr 2 ning mille rikkumise korral oli ettenähtud ka leppetrahvi tasumise kohustus. Kostja kohustuseks hageja ees oli lepingu nr 2 kohaselt kinnistute ostuhinna tasumine ning kommunikatsioonide väljaehitamine. Leppetrahvi tasumise kohustus oli kokku lepitud hageja ja Osaühingu MaksiVara vahel lepingus nr 1, kuid ülevõetud ja täiendavalt reguleeritud lepingus nr 2. Nimelt leppisid pooled lepingu nr 2 p-s 3.18 kokku leppetrahvi vähendamises. Ka eeltoodud põhjusel ei saa nõustuda kohtute seisukohaga, justkui kehtis poolte vahel eraldiseisvalt leping nr 1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole täitnud
kinnistute omandamise lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, mistõttu on hageja kinnistute omandamise lepingust taganenud. Kohtute järeldusi arvestades võib asuda seisukohale, et poolte vahel kehtib jätkuvalt kinnistute omandamise leping, mis on aga väär. Poolte võlasuhe, mille sisuks on kinnistute müük, on lõppenud taganemise avalduse esitamisega, milles on hageja tuginenud just ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisele, põhjendades ühtlasi, et hageja on seetõttu jäänud ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Hageja tahteks oli lõpetada kostjaga sõlmitud kinnistute müügileping. Hageja lepinguliste suhete lõpetamise tahet on võimalik järeldada
22.detsembri 2009. a avaldusest lepingust taganemise kohta, milles on hageja esile toonud kostja lepingu rikkumised ning asjaolu, et hageja on sunnitud võõrandama kinnistuid kolmandale isikule. Kinnistute müügilepingu lõppemist kinnitab ka asjaolu, et pooled on taganemist oma käitumisega aktsepteerinud, st kostja ei ole siiani tasunud kinnistute ostuhinda ega täitnud muid lepingulisi kohustusi. Ringkonnakohus on jätnud täielikult analüüsimata hageja esitatud täiendava avalduse lepingust taganemise kohta, milles on täiendavalt selgitanud kostjale, et 22. detsembri 2009. a lepingust taganemise avaldusega luges hageja enda ja kostja vahelised võlasuhted lõppenuks. Poolte vahel kehtis ainus kinnistute omandamise müügileping, millest hageja on kehtivalt taganenud ning mistõttu tekkis hagejal kostja vastu leppetrahvi nõudeõigus. Kuivõrd leping nr 1 ja leping nr 2 on samade kinnistute müügilepingu osad (moodustavad ühe kinnistute müügilepingu), siis taganemisavalduse esitamisega lõppesid poolte kinnistute omandamisega seotud võlasuhted, mistõttu on hagejal tekkinud lepingust tulenev leppetrahvi nõudeõigus.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kohtud on leidnud, et hageja on taganenud vaid 12. novembri 2007. a lepingust (lepingust nr 2), mitte aga 24. märtsi 2006. a lepingust (lepingust nr 1). Hageja sellega ei nõustu ja leiab, et hageja tahteks oli lõpetada kostjaga sõlmitud kinnistute müügileping tervikuna. Kolleegium märgib esmalt, et 12. novembri 2007. a lepingudokument sisaldab endas mitut lepingut, sh lepingute ülevõtmise lepingut ja võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingut.
11.Kolleegium leiab, et ekslik on kohtute seisukoht, et hageja taganes 22. detsembril 2009 notariaalse avalduse alusel vaid 12. novembri 2007. a müügilepingust, mitte aga 24. märtsi 2006. a müügilepingust. Kohtute käsitlus eeldaks, et pooled oleks sõlminud kinnistute ostmiseks mitu müügilepingut.
24.märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt esitab lepingust taganema õigustatud pool teisele poolele
notariaalselt tõestatud avalduse, milles märgib lepingust taganemise aluse. 22. detsembril 2009 tegigi hageja notariaalse lepingust taganemise avalduse, milles viitas muu hulgas sellele, et kostjal on täitmata lepingust tulenev kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, samuti kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kuigi hageja viitas 22. detsembri 2009. a taganemise avalduses 12. novembri 2007. a lepingule, väljendub lepingust taganemise avalduses kolleegiumi hinnangul üheselt hageja selge tahe, et ta soovib taganeda kostja suhtes kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust. Kostja pidi mõistliku isikuna aru saama, et hageja soovib taganeda kinnistute müügilepingust ostuhinna tasumata jätmise ja kommunikatsioonide väljaehitamise kohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsusest järeldub aga, justkui soovinuks hageja taganeda vaid müügilepingu muutmise lepingust. Seega on hageja 22. detsembri 2009. a notariaalse avaldusega taganenud kostja suhtes 24. märtsi 2006. a võlaõiguslikust müügilepingust, mida muudeti 12. novembri 2007. a lepinguga. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja pole taganenud 24. märtsi 2006. a võlaõiguslikust müügilepingust, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, arvestades kolleegiumi põhjendusi.
12.Maakohus on lisaks märkinud, et hageja esindaja 7. juuni 2010. a istungil esitatud väidet, et hageja taganes kõikidest lepingulistest suhetest kostjaga, ei saa käsitada lepingust taganemise avaldusena, kuna 24. märtsi 2006. a lepingu p 6.3 kohaselt saab lepingust taganeda notariaalselt tõestatud avaldusega. Ringkonnakohus on selle seisukohaga nõustunud. Kuigi kolleegium on otsuse p-s 11 leidnud, et 22. detsembri 2009. a notariaalselt tõestatud avaldusega taganes hageja kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust, selgitab kolleegium täiendavalt, et VÕS § 13 lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega, kui lepingust taganemise avaldus ei oleks esitatud kokkulepitud vormis, tuleks kohtul hinnata, kas teine lepingupool on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 alusel aktsepteerinud - kas lepingust taganeda sooviv isik võis teise lepingupoole käitumisest aru saada, et viimane on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm. Kui kohus leiab, et lepingust taganeda sooviv pool ei võinud teise lepingupoole käitumisest aru saada, et pool on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm, tuleks hinnata, kas lepingust taganemine muus kui kokkulepitud vormis toob kaasa lepingust taganemise avalduse tühisuse. TsÜS § 83 lg 2 kohaselt on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing
tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.
13.Lisaks on hageja tuginenud kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu hageja apellatsiooniastmes esitatud täiendavale avaldusele lepingust taganemise kohta. Asja materjalidest nähtub, et hageja on esitanud ringkonnakohtule 20. juuni 2011. a notariaalselt tõestatud täiendava avalduse lepingust taganemise kohta (I kd, tl 204). Nimetatud avalduses märkis hageja, et kuivõrd kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, taganes hageja 22. detsembril 2009 lepingust nr 2. Hageja märkis selles avalduses, et 12. novembri 2007. a lepingust taganemisega taganes hageja samuti 24. märtsil 2006 sõlmitud jagamise teel tekkivate kinnistute võlaõiguslikust müügilepingust kostjat puudutavas osas. Kolleegium märgib, et esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus. Samas uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemine ringkonnakohtus on piiratud (erandlik) ja see on võimalik vaid TsMS §-s 652 sätestatud alustel. Täiendava lepingust taganemise avalduse esitamise lubatavust ei ole ringkonnakohus hinnanud.
14.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
15.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ tasunud hageja kassatsioonkaebuselt 29. juulil 2011 kautsjonit 639 eurot 12 senti ja 1. augustil 2011 639 eurot 12 senti. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et tasutud kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ arvelduskontole. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.