Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
AS-i SEB Pank hagi Marko Langundi (Langund) vastu 111 861 euro 56 sendi ja viivise saamiseks ning Marko Langundi (Langund) ja Marko Kahu (Kahk) vastu solidaarselt 127 949 euro 59 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 237 375 eurot 94 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja Marko Langund Kostja Marko Kahk
Asja läbivaatamise kuupäev
16. mai 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 10. juuli 2015 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata AS-i SEB Pank nõude Marko Langundilt ja Marko Kahult solidaarselt 127 910 euro 5 sendi saamiseks, ning jättis lahendamata AS-i SEB Pank nõude Marko Langundi vastu 109 465 euro 89 sendi saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 10. juuli 2015 otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse AS-i SEB Pank hagis Marko Langundi vastu põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse AS-i SEB Pank hagis
Marko Langundi ja Marko Kahu vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks ning mõistis Marko Lagundilt AS-i SEB Pank kasuks välja 2280 eurot 26 senti.
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 27. oktoobril 2012 Pärnu Maakohtule Marko Langundi (kostja I) ja Marko Kahu (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja 111 861 eurot 56 senti kõrvalnõuetega, kokku 144 577 eurot 7 senti ja viivis, ning kostjatelt solidaarselt 127 949 eurot 59 senti kõrvalnõuetega, kokku 187 859 eurot 89 senti ja viivis. 4. juunil 2015 loobus hageja osaliselt hagist intresside ja viiviste osas ning palus mõista hageja kasuks kostjalt I välja 111 746 eurot 15 senti ning kostjatelt solidaarselt 127 910 eurot 5 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 8. juunil 2006 laenulepingu summas 70 347 eurot (laenuleping 1). Laenusummat suurendati hiljem kaks korda 141 974 euroni. Hageja ja kostjad sõlmisid 20. veebruaril 2007 laenulepingu summas 241 738 eurot (laenuleping 2). Mõlema lepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 10. kuupäeval tasuma intressi ja tagastama laenu. Kuna kostjad ei tasunud intresse ega tagastanud laenu nõuetekohaselt, ütles hageja 8. oktoobril 2009 saadetud teadetega mõlemad lepingud erakorraliselt üles alates 30. oktoobrist 2009. Kostjad ei ole võlgu tasunud. Hageja lähtus laenu andmisel ja selle suurendamisel kostjate esitatud andmetest sissetulekute kohta, mis olid piisavad laenude teenindamiseks. Laenulepingute ülesütlemine on tõendatud. Juhul kui kostja I eitab ülesütlemise teadete kättesaamist, said kostjad ülesütlemise teatised kätte koos hagiga. Isegi kui lepingud ei ole üles öeldud, siis ei ole kostjad tasunud lepingujärgseid kuumakseid. Seetõttu tuleks hagi vähemalt osaliselt ikkagi rahuldada.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad leidsid, et hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes laenu, mida kostjad ilmselgelt ei suutnud teenindada. Hageja pidi aru saama, et kui laene väljastatakse tagavatest hüpoteekidest rohkem, ei ole võlgniku makseraskuste korral laen tagatistega tagatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitas hageja kostjale I rahalise kahju, mille kostja I tasaarvestab hageja nõudega. Kostja leiab, et tõendamata oli laenulepingute ülesütlemine ja sissenõutavaks muutunud nõuete olemasolu. Hageja ei tõendanud laenulepingute ülesütlemise avalduste kättetoimetamist.
3.Pärnu Maakohus lõpetas 10. juuli 2015. a otsusega menetluse hagis kostja I vastu põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse hagis kostjate vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks. Kohus jättis rahuldamata hagi solidaarselt kostjate vastu põhivõla 127 910 euro 5 sendi saamiseks ning rahuldas
hagi osaliselt, mõistes kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2280 eurot 26 senti. Kohus jättis hageja menetluskuludest 99,35% hageja kanda ja 0,65% kostja I kanda. Kostja II menetluskulud jäid hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 2481 eurot 94 senti ja viivise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei öelnud hageja laenulepinguid kehtivalt üles ja laenusumma tasumise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Ülesütlemise avaldustest ei saa järeldada, et need jõudsid kostjateni. Tähtsust ei ole hageja väitel, et kostjad said lepingute ülesütlemise teated kätte vähemalt kohtumenetluses. Lepingu ülesütlemise teadetes oli märgitud, et võla mittetasumisel hiljemalt 29. oktoobril 2009 öeldakse leping erakorraliselt üles 30. oktoobril 2009. Kostja II sai hagi kätte 21. detsembril 2012 ja kostja I 23. septembril 2013. Lepingut ei saanud üles öelda kohtumenetluses, s.o tagasiulatuvalt peale hagi esitamist. Sellisel juhul ei vastaks lepingute ülesütlemine võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 nõuetele. Laenulepingust 2 tulenev põhivõlg oli lepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäeval 2172 eurot 25 senti. Enne hagi esitamist tehti tagasimakse 111 403 eurot 3 senti. Seega olid kostjad lepingu ülesütlemise kuupäevaga põhivõla tasunud. Laenulepingust 1 tulenev põhivõlg oli lepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäeval 2395 eurot 67 senti. Kostja I ei ole seda võlga tasunud. Kuna hageja loobus osaliselt põhivõla nõudest, siis tuleb kostjalt I välja mõista 2280 eurot 26 senti. Ülejäänud laenuvõlad ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingute ülesütlemine ei olnud kehtiv ja vastavalt lepingute p-le 5.2 ei saadetud igakuuliste maksete kohta kostjatele teateid. Kostja I väide, et põhivõlg on aegunud, ei ole põhjendatud. Hageja ei järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellele vaatamata ei olnud kostjal I nõuet, mida väljamõistetava põhivõlaga tasaarvestada. Hageja loobus kõrvalnõuetest ja kostjale I ei tekkinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju põhivõla ulatuses. Hagi rahuldatakse vaid sissenõutavaks muutunud laenusumma osas.
4.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kostjalt I mõisteti välja 2280 eurot 26 senti ja jaotati menetluskulud. Kostja I palus teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Hageja palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 127 910 eurot 5 senti ning mõista kostjalt I hageja kasuks lisaks välja 109 465 eurot 89 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti jaganud tõendamiskoormise ja selgitanud hagejale kohustust tõendada hagi aluseks olevat asjaolu, st et lepingud olid kehtivalt enne hagi esitamist üles öeldud. Hagimaterjalidega ülesütlemisteadete kättetoimetamisel ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest lepinguid ei saanud üles öelda tagasiulatuvalt peale hagi esitamist. Hageja ei ole hagi muutnud, täiendanud ega esitanud uut nõuet. Hagi aluseks oli asjaolu, et laenulepingud olid 30. oktoobril 2009 üles öeldud. Maakohus on õigesti leidnud, et laenulepingute ülesütlemine enne hagi esitamist on tõendamata. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et laenulepingust 1 oli sissenõutavaks muutunud ainult põhinõue 2280 eurot 26 senti. Laenulepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja hageja ei tõendanud, et ta oleks ülejäänud igakuiste maksete kohta esitanud kostjale I laenulepingu p 5.2 järgi arveid. Maakohus ei ületanud hageja nõude osalise rahuldamisega hagi piire.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada täielikult ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust ja rikkusid oluliselt menetlusnorme, leides, et laenulepingute ülesütlemise avalduste kättesaamisel kohtumenetluse ajal ei ole tähtsust. Kuivõrd kostja I eitas menetluses ülesütlemisavalduste kättesaamist, tugines hageja alternatiivselt asjaolule, et kostjad said nimetatud avaldused kätte koos hagimaterjalidega. Seega tuleb lugeda laenulepingud igal juhul üles öelduks. Tegemist ei ole hagi muutmisega. Ringkonnakohus käsitles hagi alust liiga kitsalt. Hagi aluseks on lepingute ülesütlemine, mitte ülesütlemise jõustumise ja lepingute lõppemise aeg. Isegi kui hageja alternatiivset väidet käsitada hagi muutmisena, siis ei saanud kohus jätta seda tähelepanuta. Kuna kohus määrusega hagi muutmisest ei keeldunud, siis tuli lugeda see vastuvõetuks. Kohtud on põhjendamatult tuginenud sellele, et lepinguid ei saanud üles öelda tagasiulatuvalt. Hageja ei väitnudki, et laenulepingud lõppesid tagasiulatuvalt. Hageja väitis, et ülesütlemine jõustus pärast seda, kui kostjad olid ülesütlemisavaldused koos hagimaterjalidega kätte saanud. Seega oleksid kohtud pidanud hindama, kas laenulepingud on lõppenud ülesütlemisega pärast hagi esitamist. Lepingute ülesütlemist kohtumenetluses ei takistanud ka VÕS § 416 lg 1. VÕS § 114 lg 1 järgi pikeneb ebamõistlikult lühike täitmise tähtaeg mõistliku täiendava tähtajani. Võlgniku jaoks on üheselt arusaadav täiendava tähtaja ja ülesütlemishoiatusega saadetud avaldus. Eelnevast tulenevalt oleksid kohtud pidanud andma hinnangu, kas ja millal saab ülesütlemisavaldused lugeda kättesaaduks ning ülesütlemise kehtivaks. Kohtud on rajanud otsuse asjaolule, millele kostjad maakohtus ei tuginenud. Alternatiivselt tugines hageja sellele, et kostjad ei ole alates 2009. aastast tasunud laenulepingu tingimuste järgi iga kuu tasumisele kuulunud laenumakseid, mistõttu on nõuded muutunud igal juhul vähemalt osaliselt
sissenõutavaks. Praeguses asjas ei tuginenud kostjad maakohtus asjaolule, et hageja ei teatanud laenulepingute p 5.2 kohaselt annuiteetmaksete suurust. Samuti ei väitnud kostjad, et laenulepingute tingimuste järgi iga kuu tasumisele kuulunud maksed ei ole seetõttu muutunud sissenõutavaks. Kohtud ei teinud hagejale ettepanekut esitada tõendeid laenulepingute p 5.2 järgi iga kuu tasumisele kuulunud laenumaksete suuruse kohta ja nendest kostjate teavitamise kohta. Kohtute seisukoht on ka õiguslikult põhjendamata. Laenulepingute p-st 5.2 tuleneb üheselt, et laenu tagasimakseid tuli tasuda hagejale iga kuu 10. kuupäevaks.
8.Kostjad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada kostja I vastu esitatud nõude 109 465 eurot 89 senti lahendamata jätmise ning kostjate vastu esitatud solidaarse nõude lahendamise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Ringkonnakohus jättis osaliselt seisukoha võtmata maakohtu otsuse kohta, mille peale hageja edasi kaebas. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule kostja I vastu esitatud 109 465 euro 89 sendi suuruse nõude lahendamiseks. TsMS § 438 lg 1 teise lause järgi, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pärast hagist osalist loobumist jäi hageja nõudeks kostja I vastu 111 746 eurot 15 senti ning kostjate I ja II vastu solidaarselt 127 910 eurot 5 senti. Maakohus rahuldas osaliselt nõude kostja I vastu ja mõistis hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Seega jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 109 465 euro 89 sendi väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuses palus hageja muuhulgas kostjalt I täiendavalt välja mõista 109 465 eurot 89 senti (II kd, tl 73). Ringkonnakohtu otsusest nähtub, justkui ei oleks selles osas maakohtu otsust vaidlustatud (ringkonnakohtu otsuse p 10 teine lõik). Seega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõude osas maakohtu otsuse kontrollimata.
11.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on laenulepingu kohtumenetluses kehtivalt üles öelnud, ning juhul, kui lepingud ei ole lõppenud, kas laenu tagasimakse nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas menetluse kostja I vastu põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse kostjate vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks. Kostja I ei
vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti. Seetõttu on eelviidatud osades maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Kassatsiooniastmes on vaidluse all hageja solidaarne nõue kostjate vastu 127 910 eurot 5 senti ning hageja nõue kostja I vastu 109 465 eurot 89 senti.
12.Kohtud leidsid, et asjas ei ole tähtsust ülesütlemisteadete kättetoimetamisel koos hagimaterjalidega, ning põhjendasid oma järeldust sellega, et lepinguid ei saanud tagasiulatuvalt üles öelda peale hagi esitamist. Sealjuures on kohtud viidanud Riigikohtu vastavale seisukohale
28.novembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12, p 16. Kolleegium peab vajalikuks eelnimetatud seisukohta selgitada. Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Eelnevast tulenevalt saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Samuti peab kohus arvestama kohtumenetluse ajal esitatud tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse saab lugeda tehtuks alates hetkest, mil pool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Sarnaselt taganemise ja tasaarvestusega on ka ülesütlemine võlasuhte lõppemine kujundusõiguse kasutamise tulemusel. Seega on võimalik lepingu ülesütlemise avaldus esitada ka kohtumenetluses.
13.Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Ka hageja on õigesti kaebuses viidanud, et ta ei tuginenud lepingute tagasiulatuvale ülesütlemisele (vt II kd, tl-d 13, 16, 102 pöördel).
14.Kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole praegusel juhul VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust
kohtumenetluses esitatud. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu
15.jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu
2.aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele. Üldjuhul pikeneb lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Ka sellisel juhul on kohaldatav VÕS § 116 lg 5, st leping lõpeb, kui võlgnik täiendava (mõistliku) tähtaja jooksul kohustusi ei täida (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p-d 9-10). Eeltoodu ei ole aga kohaldatav tarbijakrediidilepingute puhul. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalused laenulepingud oli tarbijakrediidilepingud. Seega ei piisanud kohtumenetluses laenulepingute ülesütlemiseks vaid 2009. a ülesütlemisteadete hagile lisamisest. Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjatele VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud.
15.Lisaks peab kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Ringkonnakohus pidas kohtumenetluses lepingute ülesütlemisele tuginemist lubamatuks seetõttu, et hagi aluseks oli asjaolu, et lepingud on üles öeldud alates 30. oktoobrist 2009 ning hageja ei ole hagi muutunud, täiendanud ega esitanud uut nõuet. TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Hagis tugines hageja lepingu lõppemisele alates 30. oktoobrist 2009 (ringkonnakohtu otsuse p 10).
Lepingute ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat (vt ka Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. Kohus peab hagi muutmise lubatavuse kohta menetluses võtma selge seisukoha (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15).
16.Asudes seisukohale, et lepingud ei ole kehtivalt üles öeldud, lahendasid kohtud hageja nõuet kui laenulepingu täitmise nõuet. Kolleegiumi hinnangul on kohtud täitmisnõude lahendamisel rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõigust, mistõttu tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata ringkonnakohtule. Kolleegium märgib, et kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). Kui hageja ei ole vastavat arvestust esitanud või see on ebaselge, siis tuleb kohtul TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses sellele hageja tähelepanu juhtida ja selgitada talle vajadust oma nõuet täpsustada. Maakohtu menetluses ei esitanud hageja tagasimakse võlgnevuse kohta arvestust, kuid maakohus ei pööranud sellele ka hageja tähelepanu. Apellatsioonkaebuses esitas hageja arvestuse lepingujärgsete maksete võlgnevuse kohta (II kd, tl 73).
17.Kohtud leidsid, et laenuvõla nõue ei ole suuremas osas muutunud sissenõutavaks, sest hageja ei esitanud laenulepingu p 5.2 järgi kostjatele teateid maksete tasumiseks. Esiteks nõustub kolleegium hagejaga, et maakohus tugines kohtuotsuses laenulepingu p-le 5.2 üllatuslikult. Kumbki pooltest ei olnud varem menetluses laenulepingu p-le 5.2 tuginenud. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 16; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus rikkus seega TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Ringkonnakohus eelviidatud rikkumist ei kõrvaldanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõlgendusega ja märkis, et hageja ei ole tõendanud arvete esitamist. Samas esitasid pooled apellatsioonimenetluses väiteid selle kohta, kuidas laenulepingu p 5.2 tõlgendada. Hageja leidis, et kostjad pidid makseid jätkama ka juhul, kui hageja maksete suuruse muutumisest kostjaid ei teavitanud (II kd, tl 72 pöördel). Kostja I leidis, et hageja teadeteta ei saanud kostjad makseid tasuda (II kd, tl 86). Ringkonnakohus ei arutanud istungil laenulepingu p 5.2 tõlgendamist. Kui ringkonnakohus nõustus maakohtuga, siis oleks ringkonnakohus pidanud hagejale oma seisukohta selgitama ning andma võimaluse tõendada arvete esitamist.
18.Lisaks ei ole kohtud ka piisavalt selgitanud oma järeldust, miks praegusel juhul sõltus laenu
tagastamise maksete sissenõutavaks muutumine arvete esitamisest. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingute p 5.2 järgi tagastab laenusaaja pangale laenu ja tasub intresse osade kaupa annuiteetmaksetena iga kalendrikuu 10. kuupäeval panga arvutatud ja laenusaajale teatatud summades. Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1170-13, p 14). Käesolevas asjas on laenulepingu p-s 5.2 kindlaks määratud, et laen tagastatakse annuiteetmaksetena, samuti maksete tegemise periood ning tähtpäev. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arutada pooltega laenulepingute p 5.2 tõlgendamist ning võtta seisukoht, kas hageja teadete esitamine oli osamaksete sissenõutavaks muutumise eelduseks. Seejärel tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud arvestusest lähtudes võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on hageja täitmisnõue põhjendatud.
19.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi alama astme kohtu otsustada. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu määrab menetluskulude rahalise suuruse vastavalt menetluskulude jaotusele kindlaks ringkonnakohus TsMS § 174 lg 6 järgi.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Malle Seppik, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.