Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-10-43641
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2012, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Helgi Vinni
Kohtuasi
V. M.i hagi AS Repo Vabrikud vastu hüvitiste ja viivise nõudes
Hagi hind
2366,20 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
25. jaanuar 2012
Menetlusosalised
Hageja: Kostja: Kostja lepinguline esindaja:
V. M. ( IK xxx, elukoht: xxx) AS Repo Vabrikud (RK 10186193, asukoht: Maidla tee 7, 43299 Püssi) J. S. (Õigusbüroo Tehinger OÜ, asukoht Pärnu mnt 139E-1, 11317 Tallinn, e-post: xxx)
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 27.09.2002 sõlmitud töölepingu alusel. Tööleping lõpetati 20.05.2009 seoses koondamisega TLS § 86 p 3 alusel. Märtsi-, aprilli- ja maikuu eest arvestas kostja (tööandja) hagejale palka vähem, kui oleks pidanud, mis on tuvastatud Viru Maakohtu 18.02.2010 otsusega (tsiviilasi 2-09-43227). Lahend jõustus 18.07.2010 Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Kostja poolt ebaõige palga arvestamine märtsi ja aprilli eest mõjutas palga arvestamise õigsust kasutama jäänud puhkuse ja koondamishüvitise väljamaksmiseks. Peale kohtuotsuse jõustumist saatis hageja kostjale taotluse võlgnevuse tasumiseks. Kostja taotlusele ei vastanud. Tulenevalt ebaõige palga arvestamisest 2009 märtsija aprillikuu eest on kostjal jäänud saamata kasutamata puhkuse hüvitis 1293 krooni (maksti 7643 krooni, tuli maksta 8936 krooni), koondamishüvitis 4639 krooni (maksti 27 414 krooni, tuli maksta 32 053 krooni). Hageja leiab, et lõpparvet summas 5931 krooni kostja talle välja maksnud ei ole. Samuti leiab hageja, et kostja peab tasuma hüvitist 10 684 krooni (TLS § 119 p 2) lõpparve väljamaksmisega viivituse eest. Palga võlgnevuse 2009 märtsi-, aprilli- ja maikuu eest maksis kostja hagejale ära 2010 augustis. Palgaseaduse järgi peab kostja tasuma viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest, mis on 26 339 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista kasutamata puhkuse hüvitise osa 1293 krooni, maksmata koondamishüvitise osa 4639 krooni, hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 10 684 krooni ja viivise palga väljamaksmisega viivitamise eest 26 339 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda.
Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hageja nõuetele vastu. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, Hageja on käesolevas hagis esitanud nõuded, mis tuleb kohtusse või töövaidluskomisjoni esitada nelja kuu jooksul arvates töösuhte lõppemisest. Vaidlust ei ole poole vahel selles, et töösuhe lõppes 20.05.2009.a. seoses töötaja koondamisega. Hageja oleks pidanud esitama seega kõik oma nõuded töövaidluskomisjoni või kohtusse hiljemalt 20.09.2009.a. Hageja ei ole seda teinud. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni, kuid nimetatud nõudeid ei esitanud, mistõttu on nimetatud nõuded esitatud seaduses toodud aegumistähtaega rikkudes. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumise arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja täiendavate seisukohtade kohaselt ei rajane viivisenõue kehtival õiguslikul alusel, on aegunud ja on vastuolus viivise eesmärgiga ja on ebamõistlikult kõrge. Riigikohus on oma 3-2-1-87-10 märkinud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Juhul, kui kohus leiab, et viivise nõue ei ole aegunud taotleb kostja viivise vähendamist. Viivist on arvestatud suuruses 0,5 % päevas alates 23.04.2009.a. ja 23.05.2009.a. kuni 19.08.2010.a. Alates uue töölepinguseaduse uue redaktsiooni kehtima hakkamisest 01.07.2009.a. ei ole aga sellises suuruses viivise arvestamiseks õiguslikku alust, mistõttu on hageja viivisenõue ei rajane kehtival õiguslikul alusel. Arusaamatud on viivise arvestuse aluseks olevad summad. Hageja ei ole tõendanud nimetatud osas palga mittemaksmist. Hageja puhkusehüvitise nõue, koondamishüvitise nõue ja lõpparve viivitamise nõue on tõendamata. Kostja palub käesolevaga kohaldada kõigile hageja nõuetele aegumist ning kostja menetluskulud jätta täielikult hageja kanda.
25.01.2012 kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja selgitas, et tal ei olnud täpseid andmeid töötasu kohta, raamatupidamisest mingeid andmeid ei antud. Kui sai teada preemia suuruse, siis alles sai hagi kohtusse esitada. Kui kohus kinnitas keskmise palga ja otsustas, et tal on õigus, siis sellest ajast hakkas lugema tähtaeg. Sai oma õiguste rikkumistest teada siis, kui sai Ringkonnakohtu otsuse. Töölepingu lõpetamisel 20.05.2009 hageja ei teadnud täpset summat. Kompromissiga nõus ei ole. Kostja esindaja palus kohaldada aegumist. Lõpparve kinnipidamise hüvitise osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Hageja oli teadlik sellest, et tema arvestuste järgi on talle vähem välja makstud lõpparvet. 22.06.2009 on ta esitanud avalduse töövaidluskomisjonile, kelle otsuse ta vaidlustas. Ta teadis seega, et on vähem makstud palka ja puhkusehüvitist, ta pidi teadlik olema ka oma viivisenõudest. Kolme aastane tähtaeg kehtib ainult palgale, muud nõuded tuleb esitada 4 kuu jooksul arvates töölepingu lõppemisest. Keskmise palga arvestused on tõendamata. Pöördudes töövaidluskomisjoni teadis hageja, kui suur oli töötasu ja sellest tulenevalt ka puhkusehüvitis, koondamistasu ja muud nõuded. Esitatud oli sendi täpsusega nõue. Hakata aegumist arvestama alates Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest, oleks seadusevastane. Õiguste rikkumisest sai hageja teada, kui ta lõpparve kätte sai. Isik saab teada rikkumistest hetkel, kui tööleping lõpeb ja toimub lõpparve väljamaksmine või väljamaksmata jätmine. Palga nõue näitab seda, et ta teadis oma õiguste rikkumisest, et talle oli vähem makstud puhkuse ja koondamise hüvitist. See, et tema õigusi rikuti, sai hageja teada siis, kui lõpparve esitati, asi ei ole summades. Tõendi järgi maksti lõpparve tähtaegselt välja 20.05.2009.
Kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab kohus, et V. M.i hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõude sisuks on see, et kuna tsiviilasjas 2-09-43227 (lahend jõustus 18.07.2010) tuvastati et tööandja on hagejale tasunud vähem palka (lisatasu) kui oleks pidanud, siis on tulenevalt sellest ka hagejale töölepingu lõpetamisel makstud hüvitised väiksemad, kui oleks pidanud olema, sest hüvitiste suurus sõltub keskmisest palgast, mida tööandja on arvestanud valesti. Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg-e 1 kohaselt kohaldatakse enne 2009. aasta
Kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Kuna tegemist on töölepingust tulenevate hüvitise nõuetega, tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) sätestatud nõude aegumise sätetest. Enne 1. juulit 2009 kehtinud ITVS § 6 lg 3 teeb üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi ainult palga maksmise nõudele. Hageja nõutud hüvitised ei ole käsitatavad palgana, mistõttu kohaldub saamata jäänud hüvitamisnõuetele (ja hüvitiste kinnipidamisest tulenevatele nõuetele) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Nõude esitamise tähtaeg algas kuni 30.06.2009 kehtinud ITVS § 7 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seega on oluline välja selgitada, mis ajast hakkas hageja jaoks kulgema neljakuuline tähtaeg kostja vastu kohtusse pöördumiseks, st. tuleb kindlaks teha päev, millal hageja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja leiab, et aegumistähtaeg algas kohtulahendi jõustumisest 18.07.2010, mil tuvastati kostja poolt palga maksmine vähemas ulatuses. Kostja väitel sai hageja oma õiguste rikkumisest teada, kui talle lõpparve 20.05.2009 välja maksti. Kohus leiab, et hageja sai teada, või siis vähemalt pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (sh. vähem tasutud hüvitised) alates ajast, mil ta leidis et kostja on tasunud talle vähem palka. Hageja oli teadlik, et keskmisest töötasust sõltub ka hüvitiste suurus töölepingu lõpetamisel. Selliseks ajaks tuleb lugeda päev mil hagejaga tööleping lõpetati ja maksti välja lõpparve, so. 20.05.2009. Sellel päeval sai hageja teada, et tööandja ei maksa talle lõpparve koosseisus olevaid hüvitisi soovitud ulatuses. Seda, et hageja mõistis tegelikkuses olukorda selliselt, kinnitab selgelt asjaolu, et hageja on nii eelnevas menetluses, kui ka käesolevas asjas esitanud üksikasjalikud arvestused lisatasude, hüvitiste ja viivise osas ning viidanud, et kostja on rikkunud VV määruseid puhkusetasu ja keskmise palga arvestamise kohta (tl. 1, 7, 11, 12, 18, 60). Kuni 30.06.2009 kehtinud ITVS § 7 lg 1 ja TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval alates rikkumisest teadasaamisest. Samamoodi sätestati aegumistähtaja arvestus ka kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 järgi. Kohus leiab, et hageja hüvitisnõuete neljakuuline aegumistähtaeg algas töölepingu lõpetamisele järgnenud päevast, so. 21.05.2009 kell 00.00 (TsÜS § 135 lg 1) ja lõppes 21.09.2009 kell 24.00 (TsÜS § 136 lg 3). Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohus ka kostja esindaja seisukohaga aegumistähtaja alguse (20.05.2009) ja saabumise (20.09.2009) osas ning hageja seisukohaga et aegumistähtaeg algas kohtulahendi jõustumisest (18.07.2010), mil tuvastati kostja poolt palga maksmine vähemas ulatuses. Lahendiga tuvastati palga, mis oleks kostjal tulnud algselt maksta õige määr, mis aga ei tähenda seda, et hageja ei teadnud eelnevalt oma õiguste rikkumisest, või siis sai rikkumisest teada alates kohtulahendi jõustumisest. Vastasel juhul ei oleks hageja avaldust töövaidluskomisjoni esitanud. Seadusandja on aegumistähtaja seadnud sõltuvusse rikkumisest teadasaamisest, mitte rikkumise tuvastamisest. Eelnevalt kohtuotsusega tööandja poolt palga vähem tasumine ei ole hilisema vähem tasutud hüvitiste menetluse vajalikuks eelduseks, st. vähem tasutud hüvitiste ja viiviste nõude esitamine ei sõltunud eelnevast menetlusest, kus hageja sai teada konkreetse vähem makstud palga määra. Eeltoodu alusel leiab kohus et hageja sai töölepingu lõpetamisega seotud õiguste rikkumisest teada 20. mail 2009. a, kui talle maksti lõpparve välja osaliselt. Hageja nõude aegumistähtaja kulgemise algust ei mõjuta asjaolu, et hageja sai hiljem teada, palju konkreetselt talle palka vähem tasuti. Uue TLS jõustumisega tunnistati alates 01.07.2009 ITVS § 7 lg 1 kehtetuks ning ITVS ei sätestanud enam millisest ajast algab rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg. Kehtiva TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 135 lg 1
kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus leiab, et nii kuni 30.06.2009, kui ka kehtiva regulatsiooni alusel, algas hageja hüvitise ja viivisenõuete neljakuuline aegumistähtaeg 21.05.2009 kell 00.00 ja lõppes 21.09.2009 kell
Menetluskulude jaotus Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 järgi ei võeta riigilõivu palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Kohus leiab, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi ja viivist otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töötasu nõudmisega. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, kannab menetluskulud hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.