Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 08.04.2010 esitas OÜ Paala Kinnisvara osaühingu TRITICUM vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi täiteasjas 025/2010/356 ning hagi tagamise avalduse. Kohtutäitur Kaire Põlts algatas 02.02.2010 kostja 29.01.2010 avalduse alusel täiteasja nr 025/2010/365, mille aluseks on 14.12.2007 kostja ja OÜ Sõklaveski (registrist kustutatud, endise ärinimega OÜ Aeston Metall Construction) vahel sõlmitud kinnistu mõtteliste osade müügilepingud, valdamise ja kasutamise korra kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping, kokkulepe ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Nimetatud lepinguga müüs kostja OÜ-le Sõklaveski (kustutatud) Harjumaal, Tallinn, Suur-Paala 13 asuva kinnistu mõttelise osa suurusega 1935/73074 kaasomandist koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu pooled leppisid kokku, et nimetatud kinnistu mõttelise osa ostuhind on 16 370 000 krooni, millest 7 277 500 krooni kohustus OÜ Sõklaveski (kustutatud) tasuma kostjale igakuiste maksetena hiljemalt 36 kuu jooksul arvates esimese makse tegemisest. Kostja lepingust tulenevate nõuete tagamiseks seati lepinguobjektiks olevale kinnistu mõttelisele osale hüpoteek summas 7 277 500 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hageja on kolmandast isikust pantija, kelle omandisse sattus lepingute objektiks olev vara OÜ Sõklaveski (kustutatud) 07.01.2009 teostatud mitterahalise sissemaksena osakapitali. Kostja täitmisavalduse aluseks on lepingus nimetatud maksmata ostuhinna tasumise nõue OÜ Sõklaveski (kustutatud) vastu, mille sundtäitmist soovib kostja kinnistu mõttelise osa koormava hüpoteegi arvel. Hageja väidetel 17.07.2009 kirjaga avaldas kostja soovi taganeda lepingust, kui OÜ Sõklaveski (kustutatud) ei ole täiendava tähtaja jooksul oma kohustusi täitnud. Hageja ja OÜ Sõklaveski (kustutatud) kinnitasid 04.08.2009 kostjale ühisavalduses valmisolekut lepingu objekt kostjale tagastada, kui viimane tagastab lepingute sõlmimisel tasutud rahasumma. Kuna kostja on täitmisasja aluseks olevast lepingust taganenud ja hageja on sellega nõustunud, siis puudub kostja täitmisavalduse aluseks olev rahaline nõue OÜ Sõklaveski (kustutatud) vastu ning järelikult puudub alus hageja suhtes sundtäitmise läbiviimiseks. Kostjal on üksnes nõue lepingu objektiks olnud kinnistu mõttelise osa tagastamiseks, mida on hageja ja OÜ Sõklaveski (kustutatud) 04.08.2009 kirjas kostjale ka pakkunud, kuid seda üksnes tingimusel, et kostja tagastab hagejale tema poolt tasutud ostuhinna 9 092 500 krooni, millele lisandub intress vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg-le 1. Lepingu tagasitäitmine seisab üksnes kostja tegevusetuse taga ning peale 17.07.2009 taganemisavaldust on kostja asunud hoopis otsima alusetuid väiteid 17.07.2009 taganemisavalduse tagasivõtmiseks. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 025/2010/356 hageja suhtes ning menetluskulud välja mõista kostjalt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hagejal ei ole alust hagejale 17.07.2009 saadetud nõudekirja ja avaldust lepingute ülesütlemise kohta käsitleda kui taganemisavaldust ostu-müügilepingust. Nimetatud pöördumises loetles kostja üles kolm kokkulepet (sh kompromissleping), millest tulenesid hagejale kohustused ja mida ta rikkus ning teatas, et kui võlga ei likvideerita, öeldakse leping üles. Millist lepingut konkreetselt silmas peeti, võib vaid oletada, samas on

kirja lõpus otseselt teatatud, et ülesütlemise järel pöördutakse kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks ja võla täies ulatuses sissenõudmiseks. Põhimõtteliselt võis vaid notariaalse lepinguga otse täituri poole pöörduda, kõikide teiste nõuete täitmisele pööramine ei oleks ilma kohtuta kõne alla saanud tulla. Ülesütlemise avalduses tugineti VÕS § 195 lg-le 2, mis oli poolte lepinguvahekorda ning lepingu rikkumise iseloomu arvestades väga üldine alus ning selline ülesütlemine ei kohustanud ega õigustanud kumbagi lepingupoolt otseselt millekski, sest selleks ajaks oli müüja juba täitnud oma kohustuse – andnud omandi ja valduse üle ning ostjal oli juba tekkinud müügihinna järelmaksuna tasumise kohustus ning pooltel polnud enam sellise iseloomuga kohustusi, millest saanuks VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt vabaneda. Käsitatava nõudekirjaga ei soovitud lepingust taganemist ning taganemissoovi puudumisele viitab selgelt ka asjaolu, et 17.07.2009 kirjas nähti sellise toimingu tagajärjena üksnes kogu võla korraga tasumist. Kostja möönab, et tema juristi poolt saadetud kiri oleks pidanud olema sõnumi edastamisel täpsem, kuid kirja eesmärgiks oli võlgnikule surve avaldamine. Mõningase juriidilise segaduse lahendas kostja 25.01.2010 hagejale krediidilepingu ülesütlemise avalduse ja võlanõude saatmisega, võttes selge positsiooni, et varasem kiri ei toonud õigusliku tagajärjena kaasa ostu-müügilepingu osaks oleva krediidilepingu ülesütlemist. Seega kostja ei ole tehingust taganenud ning järelmaksu kokkulepet ostumüügilepingust tuleb vaadelda eraldiseisva kokkuleppena (ehk krediidilepinguna), mida kostja võis ilma ette teatamata üles öelda ning mis tõi hageja õiguseellasele kaasa vaid kohustuse kogu müügisumma kohese tasumise näol. Muus osas ei mõjutanud ülesütlemisavaldus ka poolte vahelist ostu-müügilepingut. Hageja väide, et tema suhtes on algatatud täitemenetlus ebaseaduslikult, st et sissenõudjal puudus täidetav nõue, on alusetu. Kuna kostja ei ole kunagi hagejale taganemisavaldust esitanud, siis ei saanud hageja hiljem millegagi oma nõustumust avaldada. Hagejal endal lepingust taganemiseks alust ei olnud ning sellist avaldust ta kostjale esitanud ei ole. Seega palub kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Juhul kui hageja õiguseellasest Sõklaveski OÜ-le (kustutatud) jäigi kostja 17.07.2009 esitatud kirjas väljendatud tahteavaldus arusaamatuks, oleks ta mõistliku isikuna pidanud küsima selgitusi, mitte aga asuma tahteavaldust tõlgendama nii nagu talle kõige soodsam tundus. Pole vaidlust, et lepingu lõpetamist kokkuleppel ei toimunud ning ka Sõklaveski OÜ pole lepingust taganenud ega seda üles öelnud. Sõklaveski OÜ pidi saama õigesti aru, mida talle taheti 17.07.2009 kirjaga öelda, sest selles kirjas nõuti selgelt kogu võla tasumist. Lepingu täitmise asemel võõrandati kinnistu omakorda edasi hagejale, kusjuures see võõrandamine toimus ca 5 kuud enne 17.07.2009, kui kostja esitas oma vaidlusaluse lepingu ülesütlemise avalduse. Kuna kinnistut neile siis enam ei kuulunud, ei olnud tagastamine enam võimalik, säilinud oli vaid raha maksmise kohustus. Hageja, kes omandas Sõklaveski OÜ-lt (kustutatud) kinnistu, pidi olema teadlik, et kinnistu on koormatud hüpoteegiga kostja kasuks. Hüpoteegiga on tagatud mitte restitutsiooninõue, vaid üksnes kostja ja Sõklaveski OÜ (kustutatud) notariaalselt tõestatud lepingust tulenev rahaline nõue, mille eest on vastutav kinnistu igakordne omanik. Kostja ei ole ka hüpoteegist loobunud. Ositi tasumise kokkulepet saab käsitada krediidilepinguna ning määrav ei ole asjaolu, et pooled ei ole eraldi intressis kokku leppinud. Oluline ei ole välja selgitada see, millisel endale kõige soodsamal viisil saaks tahteavaldust nüüd mõista, vaid tuvastada tuleks hoopis avalduse esitaja tahe ja eesmärk.

Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas 01.06.2010 esitas hageja seisukoha kostja vastusele. 17.07.2009 kirjas on üheselt ja selgelt väljendatud kostja tahteavaldus müügilepingu lõpetamiseks. Kui kostja tehtud tahteavalduse sisu ei vastanud tema tahtele, kannab sellest tulenevat riisikot kostja kui tahteavalduse tegija. 17.07.2009 kiri on pealkirjastatud kui „Nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“, Kuna kirjas avaldati soovi mitme lepingulise suhte lõpetamiseks, on loogiline ja põhjendatud, et pealkirjas on viidatud lepingutele mitmuses. Sisulist tähendust ei ole asjaolul, et kostja on 17.07.2009 kirjas kasutanud terminit ülesütlemine, mitte taganemine, mis on mõlemad lepingu ühepoolse lõpetamise viisid. Koos hagejaga saatis OÜ Sõklaveski (kustutatud) kostjale juba 04.08.2009 vastuse 17.07.2009 kirjale, milles selgitas, et 17.07.2009 kirja mõistetakse tahteavaldusena müügilepingu lõpetamiseks. Seega oli kostjale juba 04.08.2009 teada, millisel viisil tema tehtud tahteavaldust on mõistetud. Kostja poolt öeldi 25.01.2010 kirjaga üles müügilepingu osaks olev krediidileping. Samas ei sõlminud pooled krediidilepingut, vaid leppisid kokku kohustuse ositi täitmises. Kostjal olnuks võimalik pärast 04.08.2009 kirja saamist rakendada oma õiguste kaitseks asjakohaseid meetmeid, so tehtud tahteavalduse eksimuse tõttu tühistada. Hageja jäi 30.08.2010 esitatud seisukohtade juurde, kuid täiendas oma vastust, leides, et kostja etteheide selle kohta, et Sõklaveski OÜ (kustutatud) oleks pidanud küsima tahteavalduse tõlgendamisel selgitusi, on alusetu. 17.07.2009 kirjas on üheselt ja selgelt väljendatud kostja tahteavaldus müügilepingu lõpetamiseks. Mõistlikul isikul ei ole võimalik mõista kostja tehtud tahteavaldust teisiti kui avaldust müügilepingu lõpetamiseks.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas kohtuotsuse jõustumisel hagi tagamiseks 27.04.2010 kohaldatud abinõu, millega kohus määras peatada täitemenetluse täiteasjas nr 025/2010/356. Otsuse kohaselt ei ole tuvastatud, et poolte vahel 14.12.2007 notariaalselt sõlmitud kinnistu müügileping oleks taganemise tõttu lõppenud ning et kostja nõuaks vaidlustatud 7 277 500 krooni suuruse summa sundtäitmist alusetult. Kohus tuvastas alljärgnevad asjaolud: ● Kostja avalduse ja 14.12.2007 AS Hansa Liising Eesti, kostja, OÜ Sõklaveski (kustutatud), AS Eesti Seeme, OÜ Raistel, TÜ Magnos, OÜ Averson, OÜ Mospil Group ja OÜ Kivikoda vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu mõtteliste osade müügilepingute, valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe, hüpoteegi seadmise lepingu, kokkuleppe ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingute alusel (edaspidi leping) on hageja suhtes algatatud 02.02.2010 täitemenetlus 7 277 500 krooni sissenõudmiseks. ● Lepingu p-des 8.1 ja 8.2 sisalduvad kokkulepped hüpoteegi seadmiseks OÜ Sõklaveski (kustutatud) kinnisasja mõttelisele osale aadressil Suur-Paala 13, Tallinn, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriossa nr 23371601 summas 7 277 500 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks kostja kasuks ning hüpoteegiga on tagatud kõik käesolevast lepingust tulenevad kostja nõuded OÜ Sõklaveski (kustutatud) vastu, millises puudub vaidlus.

● OÜ Sõklaveski (kustutatud) andis kinnistu mõttelise osa omandi, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriossa nr 23371601 ja asub Suur-Paala 13, Tallinnas, üle hageja mitterahalise sissemaksena osakapitali. ● Lepingu p-s 4.4 sisaldub kokkulepe järgmises sõnastuses: “Ostuhinnast seitse miljonit kakssada seitsekümmend seitse tuhat viissada ( 7 277 500) krooni kohustub Ostja 2 tasuma Müüja 2 kontole nr 10220073524011 SEB Eesti Ühispangas igakuiste maksetena hiljemalt kolmekümne kuue (36) kuu jooksul arvates esimese makse tegemisest, seejuures iga kuu 15. kuupäevaks ning igakuise makse suuruseks on kakssada kaks tuhat ükssada viiskümmend kolm krooni ning esimene makse on 15. juulil 2008. a.“ ● Kostja esitas OÜ-le Sõklaveski (kustutatud) 17.07.2009 dateeringuga avalduse “nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“ mille kohaselt, OÜ Sõklaveski (kustutatud) võlgnevuse likvideerimata jätmisel, on kostja, juhindudes VÕS § 195 lg 2, lepingu üles öelnud ning pöördub kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks ja võlgnevuse täies ulatuses sissenõudmiseks. ● Kostja on OÜ Sõklaveski (kustutatud) esitatud 17.07.2009 dateeringuga avalduse “Nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“ kätte saanud. Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepped, mille puhul on võlgnik allunud kohesele sundtäitmisele ning millest tulenevaid nõudeid on võimalik pöörata sundtäitmisele ilma seda kohtulikult või muul viisil tunnustamata (TMS § 2 lg 1 p 19). Kuna ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud ning eesmärgiga tagada võlgnikule efektiivsem õiguskaitse, on Riigikohtu praktika tunnustanud võimalust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka kuni 05.04.2011 kehtinud redaktsioonis TMS § 221 lg-s 1 loetlemata põhjustel, antud juhul asjaolu tõttu, et sissenõudja poolt sundtäitmisele esitatud nõue on lõppenud (Riigikohtu lahend 3-2-1-134-07 p 11). Seega on pooltevaheline põhiline vaidlusküsimus, kas OÜ Sõklaveski (kustutatud) ja kostja vaheline kinnistu müügileping on kostja poolse taganemise tõttu lõppenud. Kuna taganemisavaldus on isikule suunatud tahteavaldus, siis tuleb seda tõlgendada vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 75 reeglitele. Vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlusalune 17.07.2009 dateeringuga avaldus on pealkirjastatud “Nõudekirjana ja avaldusena lepingute ülesütlemise kohta“, kus kostja võlausaldajana on kirjeldanud lepingupoolte vahel sõlmitud erinevaid kokkuleppeid, poolte vahelisi kohustusi ja kohustuste rikkumise asjaolusid ning muuhulgas on kostja võlausaldajana teatise viimases lõigus avaldanud: “Käesolevaga avaldaja OÜ Triticum palub likvideerida oma võlgnevus hiljemalt 31.07.2009. Kui OÜ Sõklaveski (kustutatud) ei likvideeri võlgnevust, siis juhindudes VÕS § 195 lg 2 oleme lepingu üles öelnud ning pöördume kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks ja võlgnevuse täies ulatuses sissenõudmiseks“.Vaidlust ei ole selles, et võlgnik OÜ Sõklaveski (kustutatud) jättis täitedokumendis kokkulepitud tähtpäevadeks kinnistu müügihinna osamaksed maksmata. Seega oli OÜ Sõklaveski (kustutatud) kostjaga sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingust tulenevat kinnistu müügihinna tasumise kohustust, rikkunud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et OÜ Sõklaveski (kustutatud) on jätnud täitmata kohustuse tasuda 19.12.2008 kompromisslepinguna pealkirjastatud kinnistu müügihinna sissenõutavaks muutunud osa.

Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja tegelikuks tahteks kõnesolevas avalduses oli pooltevaheline kinnisasja mõttelise osa müügileping ja selles sisalduv kinnisasja müügihinna tasumise kokkulepe taganemisega lõpetada. Järelikult tuleb kostja edastatud tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tulenevalt asjaoludest ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada kostja avaldust nii, et kostja tahteks oleks kinnistu omandi üleandmisele suunatud kokkuleppest taganeda eelkõige seetõttu, et see ei ole kirjaliku avalduse sõnastuses selliselt väljendatud. Tahteavaldus peab olema selge ja sellest peab ilmnema õiguskaitsevahendi kasutamise tahe. Kostja 17.07.2009 dateeringuga avaldust tuleb lugeda võlgnikule kohustuse rikkumise puhuks antud täiendava tähtaja andmise avalduseks ning et juhul, kui viimane täiendava tähtaja jooksul oma kohustust ei täida, loeb kahjustatud pool 19.12.2008 lepingu üles öelduks ning pöörab 14.12.2007 notariaalselt tõestatud kokkuleppest tuleneva nõude sundtäitmisele, mitte aga taganemisavalduseks, mis lõpetas kostja ja OÜ Sõklaveski (kustutatud) vahelise kinnisasja mõttelise osa müügilepingu. Lähtuvalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg-st 1 on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Kohtumenetluses ei leidnud tuvastamist, et OÜ Sõklaveski (kustutatud) ja kostja vaheline lepinguline võlasuhe oleks lõppenud taganemisega, mistõttu puudub alus vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Eeltoodu alusel jäätis kohus hagiavalduse rahuldamata, tühistas Harju Maakohtu 27.04.2010 määrusega hagi tagamiseks rakendatud abinõu ning jättis TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Maakohus leidis hagejale üllatuslikult, et kostja tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 reeglite järgi tõlgendada nii nagu mõistlik isik sellest aru sai, mitte nii nagu tahteavalduse saaja sellest aru sai. 20.09.2010 eelistungil määras kohus, et kostjale tuleb anda täiendav tähtaeg, et tõendada kostja tegelikku tahet ja seda, et tahteavalduse saaja pidi sellest aru saama. Nimetatud kohtu nõudest sai hageja aru, et tahteavaldust tõlgendatakse nii nagu tahteavalduse saaja sellest aru sai, kuid kohtuotsuses oli vastupidine tõlgendamine. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu lahendid 3-2-1-116-10 ja 3-2-1-153-10). Kuna käesoleva menetluse käigus kostja ei ole kuidagi tõendanud, et hageja pidi aru saama 17.07.2009 avaldust kui kostja soovi öelda üles müügihinna osades tasumise kokkulepet, palub hageja rahuldada hagi täies ulatuses. Müügilepingu osaline ülesütlemine ei ole õiguslikult võimalik. Sellele on hageja tähelepanu pööranud ka 12.11.2010 menetlusdokumendis. 17.07.2009 kirjas on üheselt ja selgelt väljendatud kostja tahteavaldus müügilepingu lõpetamiseks, millele viitab ka kostja enda käitumine. 14.07.2007 sõlmitud asjaõiguslepingu punkti 9.3. kohaselt leppisid kostja ja OÜ Sõklaveski (kustutatud) kanda Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallina kinnistusjaoskonna kinnistusregistri esimesele vabale järjekohale hüpoteek kostja kasuks koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Kostja märgib 17.07.2009 avalduses, et OÜ Sõklaveski (kustutatud) võlgnevus avalduse esitamise päeva seisuga moodustas 2 766 577,10 krooni. Seega, kui kostja tahe oli tõepoolest suunatud tekkinud võlgnevuse sissenõudmiseks, võis ta kohaselt peale võla tekkimist pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks.

Kostja otsustas lepingu lõpetamise kasuks, mida tõendab 17.07.2009 avaldus lepingute ülesütlemise kohta ning hilisemad 12.01.2010 ja 25.01.2010 saadetud krediidilepingu ülesütlemise avaldused. Kõikidest nimetatud tahteavaldustest sai tahteavalduse saaja aru, et soovitakse lepingu lõpetamist. Seda et sooviti lepingut lõpetada ja tahteavalduse saaja sai sellest just niimoodi aru tõendab 04.08.2009 kiri kostjale, 25.01.2010 e-kiri kostjale ja 11.03.2010 e-kiri kohtutäiturile. Maakohus jättis eeltoodud hageja esitatud asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Kostjat esindas tahteavalduse tegemisel jurist ehk õigusteadmisi omav isik. Õigusteadmisi omav isik ei saa segamini ajada tavalist pretensiooni, millega nõutakse tagasi võlga ja tahteavaldust, millega soovitakse lõpetada leping. Selline kohtupraktika, kus õigusteadmisi omavale isikule antakse hiljem võimalus oma praaki parandada, ei tekita õiguskindlust. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Harju Maakohtu 29.09.2011 määrusega kuulutati välja kostja pankrot. Tulenevalt pankrotiseaduse § -st 38 tuleb hageja ärinime kasutada koos sõnaga“ pankrot“. OÜ Paala Kinnisvara (pankrotis) pankrotihalduriks määrati Andrias Palmits. Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus kostja 17.07.2009 tahteavalduse tõlgendamise osas on poolte jaoks üllatuslik. Toimiku materjalidest ilmneb, et käesolevas tsiviilasjas oli 17.07.2009 kostja poolt OÜ-le Aeston Metall Construction (uus ärinimi OÜ Sõklaveski (pankrotis) saadetud avaldus pealkirjaga „ Nõudeavaldus ja avaldus lepingute üleütlemise kohta“ keskseks vaidlusobjektiks. Nimelt, millega on siin tegemist, kas lepingu ülesütlemisega või lepingust taganemisega. Maakohus, hinnates tõendeid, põhjendas otsuses TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt, miks ta leiab, et 17.09.2009 avaldust ei saa tõlgendada lepingust taganemisena. Õige on, et 17.09.2009 avalduse teksti sõnastuses on kasutatud ka ekslikult väljendit, et leping loetakse lõpetatuks, kuid sellele on lisatud „ ülesütlemisavaldusega“. Maakohus on põhjendatult analüüsinud eelnimetatud dokumentaalse tõendi tervikteksti. Ka OÜ Aeston Metall Construction 04.08.2009 vastusest ilmneb, et ta sai aru, et kui ta määratud kuupäevaks võlgnevust ei likvideeri, siis on OÜ Triticum lepingu üles öelnud (I kd. lk. 32). Järgnevalt on juba OÜ Aeston Metall Construction ise asunud avaldama oma tahet, et kostjal tuleb tagastada saadud müügihind, mis oleks lepingust taganemise õiguslikuks tagajärjeks. Lepingust taganemist ei ole kostja 17.09.2009 kirjas maininud. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kostja käitumine tõendas tahet vaidlusalusest lepingust taganeda, mitte seda üles öelda. Toimikus puuduvad apellatsioonkaebuses väidetud asjaolu kohta usaldusväärsed tõendid. Kolleegium nõustub apellandiga, müügilepingus ostuhinna ositi tasumist ei saa lugeda krediidilepinguks. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluse müügilepingu on pooled sõlminud järelmaksu tingimusega, mida on võimalik lepingu tingimuste olulise rikkumise korral üles öelda.1 Maakohus tuvastas, et ostja ei täitnud ostuhinna tasumise kohust, millest tulenevalt on müügileping üles öeldud. Asjaolu, et kostja

Paul Varul. Irene Kull. Villu Kõve. Martin Käerdi. Võlaõigus seadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2006, lk.650-652.

ei pöördunud koheselt kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, ei tõenda kostja poolt lepingust taganemist. Kostja õigus oli otsustada, kas ja millal ta kohtutäituri poole pöördub. Maakohus on kostja tahteavalduse tõlgendamise osas kohaldanud õigesti TsÜS § 75. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Apellatsioonkaebuses viidatud 12.01.2010 kirjas kostja teavitas võla suurusest ja tegi ettepaneku võla tasumiseks, et vältida täitemenetlust (I kd lk. 41-42). 25.01.2010 kirjas on kostja üles öelnud 14.12.2007 müügilepingu osas, milles lepiti kokku 7 277 500 krooni tasumine ja mida kostja nimetas krediidilepinguks (t.lk. I kd lk. 44-45). Õige on, et eelnimetatud avaldus ei ole õiguslikult korrektne, kuid ka sellest tõendist ei ilmne, et kostja on lepingust taganenud. Eelnimetatud kirjavahetusest ei saa teha apellandi poolt väidetud järeldust, et kostja taganes lepingust. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu, et 17.09.2009 lepingu p-s 36 kokku lepitud ostuhinna tasumise kohustust ostja ei täitnud, millest tulenevalt oli tal tekkinud võlgnevus. Ostja Aeston Metall Construction (uus ärinimi OÜ Sõklaveski (pankrotis) on tegevuse lõpetanud ning ta on äriregistrist kustutatud. AÕS § 325 lg 5 järgi kui hüpoteegiga tagatud nõue on lõppenud võlgnikuks olnud juriidilise isiku lõppemise tõttu, loetakse nõue pandiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes edasikestvaks. Müügilepingu tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Kinnisasja, millele on seatud kostja kasuks hüpoteek, omanikuks on hageja. AÕS § 325 lg 1 järgi kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel, millist õigust ongi kostja kasutanud. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esile toodud väited ei võimalda teha maakohtust erinevat lahendit. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.