Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tartu mnt kohtumaja · 04.07.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja
Kohtuasja number: 2-10-16448/20
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 04.07.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4451

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-10-16448

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja

Kohtukoosseis

kohtunik Kaija Kaijanen

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2011. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-16448

Tsiviilasi

OÜ PKhagi OÜ T vastu sundtäitmise tunnistamiseks täiteasjas nr XXX 255 646.59 eurot (so 4 000 000 krooni)

Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

lubamatuks

Hageja OÜ PK(registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Naur (Juhkentali Advokaadibüro; Juhkentali 52, 10132 Tallinn) Kostja OÜ T (registrikood 10064662, asukoht Linnamäe tee 4980, 13911 Tallinn) Kostja seaduslik esindaja IV Kostja lepinguline esindaja Peeter Malve (Amantese Õigusbüroo OÜ; Mustamäe tee 55-320, 10621 Tallinn) 31. mai 2011. a -

Kohtuistungil osalenud isikud -

hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Naur kostja seaduslik esindaja IV kostja lepinguline esindaja Peeter Malve

RESOLUTSIOON

1.Jätta OÜ PK hagi OÜ T vastu täiteasjas nr XXX sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata.

2.Tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel hagi tagamiseks käesolevas asjas 27.04.2010. a. kohaldatud abinõu, millega kohus määras peatada täitemenetluse täiteasjas nr XXX.

Sarnased lahendid

Täitmine

1.Harju Maakohtu menetluses on OÜ PK hagi OÜ T vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXX. Hagiavalduse kohaselt algatas kohtutäitur Kaire Põlts 02.02.2010. a OÜ T 29.01.2010. a avalduse alusel täiteasja nr XXX, mille aluseks on 14.12.2007. a OÜ T ja OÜ AMC vahel sõlmitud kinnistu mõtteliste osade müügilepingud, valdamise ja kasutamise korra kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping, kokkulepe ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingud. Nimetatud lepinguga müüs kostja OÜ-le AMC Harjumaal, Tallinn, XXX asuva kinnistu mõttelise osa suurusega XXX kaasomandist koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu pooled leppisid kokku, et nimetatud kinnistu mõttelise osa ostuhind on 16 370 000 krooni. Sellest 7 277 500 krooni kohustus OÜ AMC tasuma kostjale igakuiste maksetena hiljemalt 36 kuu jooksul arvates esimese makse tegemisest. Kostja lepingust tulenevate nõuete tagamiseks seati lepingu objektiks olevale kinnistu mõttelisele osale hüpoteek summas 7 277 500 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hageja on kolmandast isikust pantija, kelle omandisse sattus lepingu objektiks olev vara OÜ AMC poolt 07.01.2009. a teostatud mitterahalise sissemaksena osakapitali. Kostja täitmisavalduse aluseks on eelpool nimetatud lepingus nimetatud maksmata ostuhinna tasumise nõue OÜ AMC vastu, mille sundtäitmist kinnistu mõttelise osa koormava hüpoteegi arvel kostja soovib. 17.07.2009. a kirjaga avaldas kostja soovi leping OÜ AMC rikkumise tõttu lõpetada, määras kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, mille tulemusteta lõppemisel luges end lepingust taganenuks. Hageja ja OÜ AMC kinnitasid 04.08.2009. a kostjale ühisavalduses valmisolekut lepingu objekt kostjale tagastada, kui viimane tagastab lepingu sõlmimisel tasutud rahasumma. Hageja on seisukohal, et kuna kostja on täitmisasja aluseks oleva lepingu lõpetanud (st sellest taganenud) ja hageja on sellega nõustunud, siis puudub kostja täitmisavalduse aluseks olev rahaline nõue OÜ AMC vastu ning järelikult puudub alus hageja suhtes sundtäitmise läbiviimiseks. Kostjal on üksnes nõue lepingu objektiks olnud kinnistu mõttelise osa tagastamiseks, mida on hageja ja OÜ AMC 04.08.2009. a kirjas kostjale ka pakkunud, kuid seda üksnes tingimusel et kostja tagastab hagejale tema poolt tasutud ostuhinna 9 092 500 krooni, millele lisandub intress vastavuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg-ga 1. Lepingu tagasitäitmine seisab üksnes kostja tegevusetuse taga ning peale 17.07.2009. a taganemisavaldust on kostja asunud hoopis otsima alusetuid väiteid 17.07.2009. a taganemisavalduse tagasivõtmiseks. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr XXX OÜ PK suhtes ning menetluskulud välja mõista kostjalt.

sest selleks ajaks oli müüja juba täitnud oma kohustuse – andnud omandi ja valduse üle ning ostjal oli juba tekkinud müügihinna järelmaksuna tasumise kohustus ning pooltel polnud enam sellise iseloomuga kohustusi, millest saanuks VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt vabaneda. Käsitletavas nõudekirjas ei ole sõnagi sellist, mis viitaks lepingust taganemisele ning taganemissoovi puudumisele viitab selgelt ka asjaolu, et 17.07.2009. a kirjas nähti sellise toimingu tagajärjena üksnes kogu võla korraga tasumist. Kostjal ei ole lepingust taganemine mõtteski olnud ning selles puudub igasugune alus kahelda. Hageja poolt hagiavalduses viidatud tekstiga („...kostja määras kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, mille tulemuseta lõppemisel luges enda lepingust taganenuks“) kirja pole kostja hagejale kunagi saatnud ning hageja ei ole seda ka kohtule esitanud. Hageja soovib vaid ennast võlakohustusest päästa, millele viitab ka asjaolu, et kinnistu on peale eelpool nimetatud kirja omanikku vahetanud. Kui hageja õiguseellane oleks tõlgendanud kostja kirja taganemisavaldusena, oleks ta pidanud ka teadma, et tal on esmajoones tekkinud kohustus kinnistu endisele omanikule tagastada, mitte seda edasi võõrandama. Kostja möönab, et tema juristi poolt saadetud kiri oleks pidanud olema sõnumi edastamisel täpsem, kuid kirjas ei ole tehtud ka nn saatuslikku vigast toimingut ning seda saabki parima tahtmise juures käsitleda vaid kui võlgnikule surve avaldamist, milles pole midagi lubamatut. Mõningase juriidilise segaduse lahendas kostja 25.01.2010. a hagejale krediidilepingu ülesütlemise avalduse ja võlanõude saatmisega, võttes selge positsiooni, et varasem kiri ei toonud õigusliku tagajärjena kaasa ostu-müügilepingu osaks oleva krediidilepingu ülesütlemist. Seega tehingust taganemist koos selle õiguslike tagajärgedega kostja poolt toimunud ei ole ning järelmaksu kokkulepet ostu-müügilepingust tuleb vaadelda eraldiseisva kokkuleppena (ehk krediidilepinguna), mida kostja võis ilma ette teatamata üles öelda ning mis tõi hageja õiguseellasele kaasa vaid kohustuse kogu müügisumma kohese tasumise näol. Muus osas ei mõjutanud ülesütlemisavaldus ka kuigivõrd poolte vahelist ostu-müügilepingut. Kostja leiab ka, et hageja väide, et tema suhtes on algatatud täitemenetlust ebaseaduslikult, st et sissenõudjal puudus täidetav nõue, on alusetu. Hageja viitab, et ta on väidetavalt andnud nõustumuse taganemisavaldusele ning tagasitäitmine seisvat üksnes kostja tegevusetuse taga. Kuna kostja ei ole kunagi hagejale taganemisavaldust esitanud, siis ei saanud hageja hiljem millegagi oma nõustumust avaldada. Kostjast sihilik möödarääkimine ja kostja esindaja esitatud tahteavalduse enda huvides väär tõlgendamine ning sisuline moonutamine ei saanud hageja jaoks kaasa tuua mingeid talle positiivseid tagajärgi. Hagejal endal lepingust taganemiseks alust ei olnud ning sellist avaldust ta kostjale ka esitanud ei ole. Seega palub kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.

ülesütlemine, mitte taganemine, mis on mõlemad lepingu ühepoolse lõpetamise viisid (omavaheline eristamine toimub esmajoones tagastamiskohustuse kaudu). Ülesütlemine on võimalik üldjuhul vaid kestvuslepingute puhul, muude lepingute puhul on võimalik taganemine, seega kui pool on teinud tahteavalduse mittekestvuslepingu lõpetamiseks, saab see toimuda üksnes taganemise vormis (sõltumata sellest, kuidas pooled seda lepingus või konkreetses avalduses terminoloogiliselt on tähistanud). See, kuidas pooled on ennetähtaegse lõpetamise õigust lepingus või avalduses tähistanud, ei ole määrav, kohus ei ole vaidluse korral selle tähistusega seotud ning restitutsioonikohustuse olemasolu hinnatakse sõltuvalt lepingu olemasolust ja liigist. Käesoleval juhul oli võimalik müügilepingust üksnes taganeda ning kohaldamisele saavad kuuluda üksnes taganemist puudutavad sätted. Taganemine ning ülesütlemine on kujundusõigused, mida teostatakse vastava tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele ning selle vormi ja sisu osas ei tulene seadusest konkreetseid nõudeid ning ei pea olema ka väljendatud soov lepingujärgseks tagasitäitmiseks – vastav tagajärg sõltub lepingu olemusest. Seega on oluline vaid see, et teisele poolele ilmneks taganeda sooviva poole tahe, et ta tahab lepingut ühepoolselt lõpetada ning ei oma tähendust, kas lepingupool nimetab oma avaldust ülesütlemiseks või millekski muuks. Seega ei oma hageja hinnangul tähtsust asjaolu, et kostja 17.07.2009. a kirjas on kasutatud taganemise asemel terminit ülesütlemine – kirjast nähtub üheselt ja selgelt kostja tahteavaldus ning tahe müügilepingu lõpetamiseks (sellele annab kinnitust ka kostja viide lepingu lõpetamist viitavale sättele, so VÕS § 195 lg-le 2, mis on sisult identne VÕS § 188 lg-ga 2). Hageja hinnangul ei ole kostja poolt 17.07.2009. a kirjas tehtud avaldust võimalik tõlgendada teisiti kui lepingu lõpetamise avaldusena ning kuna tegemist ei ole kestvuslepinguga, saab selle lõpetamine toimuda üksnes taganemise vormis ning juhindudes VÕS § 188-193. Tegelikkuses käsitles ka kostja ise 17.07.2009. a kirja lepingu lõpetamise avaldusena ning mõistis tegelikkuses taganemisest tulenevaid tagajärgi – koos hagejaga saatis OÜ S kostjale juba 04.08.2009. a vastuse 17.07.2009. a kirjale, milles selgitas, et 17.07.2009. a kirja mõistetakse tahteavaldusena müügilepingu lõpetamiseks. Seega oli kostjale teada juba 04.08.2009. a, millisel viisil tema poolt tehtud tahteavaldust on mõistetud. Kostja poolt vastati nimetatud kirjale alles 29.10.2009. a ning alles siis asus kostja oma õiguslikku käsitlust 17.07.2009. a lõpetamise avalduse osas muutma. Seni ei vaielnud kostja OÜ S 04.08.2009. a kirjas 17.07.2009. a avaldusele antud tõlgendusele vastu, kusjuures hagejale teadaolevalt pidasid OÜ S ja kostja läbirääkimisi küsimuses, kuidas toimub kinnistu tagastamine kostjale ning millisel viisil tagastab kostja OÜ-le S kinnistu eest tasutud ostuhinna. Kostja on seisukohal, et tema poolt öeldi 25.01.2010. a kirjaga üles müügilepingu osaks olev krediidileping, samas ei sõlminud pooled müügilepingu p.4.4 krediidilepingut vaid leppisid kokku kohustuse ositi täitmises. Müügihinna tasumise osades kokkuleppimist ei saa vaadelda kui krediidilepingut, lisaks puudub sellisel kokkuleppel oluline krediidilepingu tunnusjoon – kohustus tasuda intressi. Samuti on ainetu kostja käsitlus, mille kohaselt sai toimuda eraldi müügilepingu p.4.4 ülesütlemine – müügileping ei ole sellisel viisi osadeks jagatav, et müüja saaks ühte lepingupunkti eraldi muust lepingust lõpetada. Isegi juhul, kui kostja ei mõistnud müügilepingu tagajärgi või sai neist ebaõigesti aru, ei oma see vaidluse lahendamise seisukohalt sisulist tähendust. Seaduse mittetundmine kostja poolelt ei saa olla õigustavaks argumendiks. Kostjal olnuks võimalik pärast 04.08.2009. a kirja saamist rakendada oma õiguste kaitseks asjakohaseid meetmeid, so tehtud tahteavalduse eksimuse tõttu tühistada, kuid seda kostja teinud ei ole ning selleks ei esine tegelikkuses ka alust, kuna mingit eksimust kostja poolelt ei esinenud. Kostja viited pahatahtlikkusele ning võlakohustusest kõrvalehoidmisele on alusetud – hageja ja OÜ S on valmis kostjale kinnistu tagastama, kui kostja tagastab omalt poolt talle tasutud kinnistu ostuhinna, kusjuures kinnistu tagastamiseks takistusi ei esine.

ega seda üles öelnud. S OÜ pidi saama õigesti aru, mida talle taheti 17.07.2009. a kirjaga öelda, sest selles kirjas nõuti selgelt kogu võla (ostuhinna tasumist), seega võimalikust restitutsioonist ei ole juttu kunagi tehtud. S OÜ ei asunudki täitma ostu-müügilepingus sõlmitud müügihinna ositi tasumise kokkulepet ning kõik kokkulepitud maksed jäeti lihtsalt tegemata. Lepingu täitmise asemel võõrandati kinnistu omakorda edasi hagejale, kusjuures see võõrandamine toimus ca 5 kuud enne 17.07.2009. a kuupäeva, kui kostja esitas oma vaidlusaluse lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja, kes omandas S OÜ-lt kinnistu, pidi olema teadlik, et kinnistu on koormatud hüpoteegiga kostja kasuks, kes võib oma võlanõudega välja ilmuda. Kinnistu omandamise päeva seisuga ei saanud hagejal seega olla põhjust esitada vastuväiteid, mida ta praegu esitab. Olukorras, kus 17.07.2009. a ei olnud S OÜ enam kinnistu omanik, ei saanud toimuda enam mingit restitutsiooni ega ka lepingust taganemist, seega jäi S OÜ-l üle saadud 17.07.2009. a saadud tahteavaldust mõista vaid nii nagu nad seda kujunenud olukorda arvestades võisid üldse teha. Kuna kinnistut neile siis enam ei kuulunud, ei olnud tagastamine enam võimalik, säilinud oli vaid raha maksmise kohustus. Hüpoteegiga on tagatud mitte restitutsiooninõue, vaid üksnes kostja ja S OÜ vahel tehtud notariaalselt tõestatud lepingust tulenev rahaline nõue, mille eest on vastutav kinnistu igakordne omanik. Kostja ei ole ka hüpoteegist loobunud. Kostja jääb ka selle juurde, et ositi tasumise kokkulepet saab käsitleda ka krediidilepinguna ning määrav ei ole ka asjaolu, et pooled ei ole eraldi intressis kokku leppinud. Õigusteoreetiliselt ei ole võimalik käsitleda ühte tahteavaldust sedavõrd meelevaldselt nagu seda teeb hageja, kes üritab anda kostja tahteavaldusele hoopis teise sisu ja näo. Oluline ei ole mitte välja selgitada see, millisel endale kõige soodsamal viisil saaks tahteavaldust nüüd mõista, vaid tuvastada tuleks hoopis avalduse esitaja tahe ja eesmärk.

8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et poolte vahel 14.12.2007. a. notariaalselt sõlmitud kinnistu müügileping oleks taganemise tõttu lõppenud ning et kostja nõuaks vaidlustatud 7 277 500 krooni suuruse summa sundtäitmist alusetult. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: • OÜ T avalduse ja 14.12.2007. a. AS Hansa Liising Eesti, OÜ T , OÜ AMC, AS es, OÜ R , TÜ M , OÜ A , OÜ MG ja OÜ K vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu mõtteliste osade müügilepingute, valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe, hüpoteegi seadmise lepingu, kokkuleppe ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingute (tl 17-27) alusel on OÜ PK suhtes algatatud 02.02.2010. a. täitemenetlus 7 277 500 krooni (täiteasi nr XXX) sissenõudmiseks (tl 9, 135, ja 151-152). • 14.12.2007. a. AS Hansa Liising Eesti, OÜ T (müüja 2), AMC(Ostja 2), AS ES, OÜ R , TÜ M , OÜ A, OÜ MG ja OÜ K vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu mõtteliste osade müügilepingutes, valdamise ja kasutamise korra kokkuleppes, hüpoteegi seadmise lepingus, kokkuleppes ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingus p-ides 8.1. ja 8.2 sisalduvad kokkulepped hüpoteegi seadmiseks OÜ AMC kinnisasja mõttelisele osale aadressil XXX, Tallinn, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriossa nr 23371601 summas 7 277 500 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks OÜ T kasuks ning hüpoteegiga on tagatud kõik käesolevast lepingust tulenevad OÜ T nõuded OÜ AMC vastu (tl 20). Asjaolu üle vaidlust ei ole • OÜ AMC(uue ärinimega OÜ S [pankrotis]) andis kinnistu mõttelise osa asukohaga XXX, Tallinn, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriossa nr 23371601 omandi üle OÜ-le PK mitterahalise sissemaksena osakapitali. Asjaolu üle ei ole vaidlust. • 14.12.2007. a. AS Hansa Liising Eesti, OÜ T (müüja 2), AMC(Ostja 2), AS ES, OÜ R , TÜ M , OÜ A, OÜ MG ja OÜ K vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu mõtteliste osade müügilepingutes, valdamise ja kasutamise korra kokkuleppes, hüpoteegi seadmise lepingus, kokkuleppes ostueesõigusest loobumise kohta ja asjaõiguslepingus p-is 4.4 sisaldub kokkulepe järgmises sõnastuses: “Ostuhinnast seitse miljonit kakssada seitsekümmend seitse tuhat viissada ( 7 277 500) krooni kohustub Ostja 2 tasuma Müüja 2 kontole nr XXXXXXXXXXXX SEB Eesti Ühispangas igakuiste maksetena hiljemalt kolmekümne kuue (36) kuu jooksul arvates esimese makse tegemisest, seejuures iga kuu 15. kuupäevaks ning igakuise makse suuruseks on kakssada kaks tuhat ükssada viiskümmend kolm krooni ning esimene makse on 15. juulil 2008. a.“ (tl 18) • OÜ T esitas OÜ-le AMC 17.07.2009. a. dateeringuga avalduse “nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“ mille kohaselt, kui OÜ AMC ei likvideeri võlgnevust, siis juhindudes VÕS § 195 lg 2 oleme lepingu üles öelnud ning pöördume kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks ja võlgnevuse täies ulatuses sissenõudmiseks (tl 29-30). • OÜ T on OÜ-le AMC esitatud 17.07.2009. a. dateeringuga avalduse “Nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“ kätte saanud. Asjaolu üle vaidlust ei ole.

10.Seega on pooltevaheline põhiline vaidlusküsimus, kas OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) ja kostja vaheline kinnistu müügileping on kostja poolse taganemise tõttu lõppenud. Kuigi hageja ei ole koormatud kinnisasja omanikuna tagatud nõude isiklik võlgnik, võib ta hüpoteegipidaja nõudele esitada võlgniku vastuväiteid (AÕS § 351 lg 3). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostja on edastanud OÜ-le AMC17.07.2009. a. dateeringuga avalduse “Nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“. Hageja hinnangul oli esitatud avalduse näol tegemist OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) ja OÜ T 14.12.2007. a. vahel sõlmitud kinnistu müügilepingust taganemisavaldusega (vt tl 135). Kostja väitel koondasid võlgnik OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) ja OÜ T kõik viimase sissenõutavaks muutunud nõuded, et määrata kindlaks võlasumma ja võimaldada võlgnikul maksta see ositi 19.12.2008. a. kokkuleppe alusel (tl 145). Seega tuleb kohtu hinnangul kõigepealt leida vastus küsimusele, kas OÜ T poolt OÜ-le AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) 17.07.2009. a. dateeringuga avaldus “Nõudekiri ja avaldus lepingute ülesütlemise kohta“, oli taganemisavalduseks, mis lõpetas pooltevahelise kinnisasja mõttelise osa müügilepingu. Kuna taganemisavalduse näol on tegemist kindlale isikule suunatud tahteavaldusega, siis tuleb seda tõlgendada vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 75 reeglitele. Vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlusalune 17.07.2009. a. dateeringuga avaldus on pealkirjastatud “Nõudekirjana ja avaldusena lepingute ülesütlemise kohta“, kus kostja võlausaldajana on kirjeldanud tema ja OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) poolte vahel sõlmitud erinevaid kokkuleppeid (nimetades poolte vahel 02.01.2008. a rendilepingut, vaidlusalust 14.12.2007. a kinnistu müügilepingut ja 19.12.2008. a. kompromisslepingut), poolte vahelisi kohustusi ja kohustuste rikkumise asjaolusid ning muuhulgas on kostja võlausaldajana teatise viimases lõigus avaldanud: “Käesolevaga avaldaja OÜ T palub likvideerida oma võlgnevuse hiljemalt 31.07.2009. a. Kui OÜ AMC ei likvideeri võlgnevust, siis juhindudes VÕS § 195 lg 2 oleme lepingu üles öelnud ning pöördume kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks ja võlgnevuse täies ulatuses sissenõudmiseks“ (tl 29-30). Vaidlust ei ole selles, et võlgnik OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) jättis täitedokumendis kokkulepitud tähtpäevadeks kinnistu müügihinna osamaksed maksmata (lepingu p 4.4. [tl 18]). Seega oli OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) OÜ-ga T sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingust tulenevat kinnistu müügihinna tasumise kohustust, rikkunud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) on jätnud täitmata kohustuse tasuda

19.12.2008. a. kompromisslepinguna pealkirjastatud kinnistu müügihinna sissenõutavaks muutunud osa. Arvestades TsÜS § 75 lg 1 esimeses lauses sätestatud tõlgendusreeglit tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja tegelikuks tahteks kõnesolevas avalduses oli pooltevaheline kinnisasja mõttelise osa müügileping ja selles sisalduv kinnisasja müügihinna tasumise kokkulepe taganemisega lõpetada. Järelikult tuleb kostja edastatud tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leiab, et tulenevalt kohtuotsuse käesolevas punktis nimetatud asjaoludest ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada kostja avaldust nii, et kostja tahteks oleks kinnistu omandi üleandmisele suunatud kokkuleppest taganeda eelkõige seetõttu, et see ei ole kirjaliku avalduse sõnastuses selliselt väljendatud. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade kohaselt on taganemisõiguse kui kujundusõiguse kasutamise vältimatuks eelduseks, et oma tahe õiguskaitsevahendit kasutada tuleb kohustust rikkunud võlgnikule teatavaks teha, st edastada teisele poolele vastav tahteavaldus. Tahteavaldus peab olema selge ja sellest peab ilmnema õiguskaitsevahendi kasutamise tahe. Ebaselgele või tingimuslikule tahteavaldusele ei saa üldjuhul anda kujundusõiguse (õigustmuutvat) jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge (Varul, Paul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa. Paragrahvid 1-207. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2006; lk 318-319). Seega olnuks tahteavaldus poolte vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingust taganemiseks selge, kui kostja avaldusest nähtunuks, et kui võlgnik täiendava tähtaja jooksul oma kohustust ei täida, loeb kostja end kinnisasja müügilepingust taganenuks vastavalt VÕS § 116 lg 5 sõnastusele. Arvestades, et poolte vahel oli sõlmitud mitu erinevat lepingut ning seega eksisteeris poolte vahel mitmeid erinevaid võlasuhteid saab kohtu hinnangul tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik tõlgendada antud avalduse sõnastusest lähtuvalt avaldust nii, et võlausaldaja tahe oli suunatud 19.12.2008. a. lepingu, milles fikseeriti muuhulgas pooltevahelise kinnistu müügilepingust tuleneva müügihinna ning kõrvalnõuete osas võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustused ning määrati kohustuste ositi täitmiseks uued tähtajad sellele, et anda lepingut rikkunud võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni 31.07.2009. a ning juhul, kui pärast kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ei ole võlgnik oma kohustust kohaselt täitnud, on võlausaldaja 19.12.2008. a. lepingu üles öelnud ning kasutab õigust pooltevahelisest 14.12.2007. a. notariaalselt tõestatud kokkuleppest tulenevat õigust sundtäitmise korras nõude rahuldamiseks hüpoteegitud kinnisasja arvel. Eelnimetatud põhjusel ei muuda osundatud tõlgendust ka asjaolu, et nii OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) kui hageja, kellele on kinnisasja mõttelise osas omandiõigus üle antud mitterahalise sissemaksena osakapitali, on avaldanud valmisolekut kinnisasja mõttelise osa omandiõiguse tagastamiseks. Seega ei ole õige hageja seisukoht justkui oleks 14.12.2007. a. notariaalselt tõestatud kinnisasja mõttelise müügilepingust tulenev pooltevaheline lepinguline võlasuhe muutunud nn tagasitäitmise võlasuhteks. Eeltoodud põhjendustel tuleb kostja 17.07.2009. a. dateeringuga avaldust lugeda võlgnikule kohustuse rikkumise puhuks antud täiendava tähtaja andmise avalduseks ning et juhul, kui viimane täiendava tähtaja jooksul oma kohustust ei täida, loeb kahjustatud pool 19.12.2008. a. lepingu üles öelduks ning pöörab 14.12.2007. a. notariaalselt tõestatud kokkuleppest tuleneva nõude sundtäitmisele, mitte aga taganemisavalduseks, mis lõpetas kostja ja OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) vahelise kinnisasja mõttelise osa müügilepingu. Lähtuvalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg-st 1 on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Kohtumenetluses ei leidnud tuvastamist, et OÜ AMC(uus ärinimi OÜ S [pankrotis]) ja kostja vaheline lepinguline võlasuhe oleks lõppenud taganemisega, mistõttu puudub alus vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.