kostja II lepingulised esindajad: Eero Raam ja vandeadvokaat Martin Männik (Pohla ja Hallmägi Advokaadibüroo; asukoht Jakobsoni 14, Tallinn 10128, e-post: [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
14. detsember 2011.a -
hageja esindaja VD 1(10)
2-10-53687 -
kostja I ja kostja II esindajad Eero Raam ja Martin Männik
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Osaühingu N hagi Tallinna kohtutäituri Marek Laanemets ja Swedbank AS-i vastu täiteasjas nr 014/2009/606 koostatud enampakkumise tulemi jaotuskava tühistamiseks ja uue jaotuskava koostamiseks kohustamiseks.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja Osaühing N kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 16. jaanuaril 2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.28. oktoobril 2010.a esitas Osaühing N(edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi Tallinna kohtutäituri Marek Laanemets (edaspidi kohtutäitur või kostja I) ja Swedbank AS-i (edaspidi kostja II) vastu, milles palub tühistada kohtutäituri poolt 12. oktoobril 2010.a täiteasjas nr 014/2009/606 koostatud mootorlaeva S müügist saadud tulemi jaotuskava ja kohustada kohtutäiturit koostama uus jaotuskava.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostjale I 15. detsembril 2009.a täiteasjas nr 014/2009/606 teate mootorlaeva S merinõude kohta summas 309 107,10 eurot koos nõuet tõendavate dokumentidega (kokku 617-l lehel). 22. septembril 2010.a toimunud avalikul kordusenampakkumisel müüdi SNN.V.-le kuulunud mootorlaev S (IMO nr XXX) hinnaga 5 350 000 krooni. 12. oktoobril 2010.a koostas kostja I mootorlaeva S müügist saadud tulemi jaotuskava otsuse, millest teavitas hagejat 15. oktoobril 2010.a. Kostja I poolt koostatud jaotuskava kohaselt jaotatakse laeva müügist saadud tulem alljärgnevalt: 2(10)
2-10-53687
1.kohtutäituri Marek Laanemetsa täitekulu 242 898,50 krooni;
2.Lahesuu Sadama AS poolt kantud laeva hoiustamisega seotud kulud summas 2 433 242,52 krooni;
3.kostja II (Swedbank AS) poolt kantud laeva müügiga seotud kulu (Lloyd’s List Saily avaldatud kuulutus) summas 79 603,17 krooni;
5.kostja II (Swedbank AS) laevahüpoteegiga tagatud nõue summas 1 383 959,91 krooni. Muud täitemenetluses esitatud nõuded, sh hageja nõue, jäeti rahuldamata, kuna laeva müügist saadud tulemist selleks ei jätkunud. Hageja leiab, et jaotuskava ei ole koostatud õigesti ning rikub oluliselt hageja õigusi. Kostja I on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja nõude laeva müügist saadud tulemist, vaatamata sellele, et tegemist on merinõudega (laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 781) ja merivõlaga tagatud nõudega LAÕS § 74 lg 1 p-de 1 ja 4 tähenduses. Sellega on kostja I eiranud LAÕS §-s 91 sätestatud nõuete rahuldamise järjekorda, eelistades merivõlaga tagatud hageja nõuetele laevahüpoteegiga tagatud Swedbank AS nõuet. Hageja poolt täiteasjas nr 014/2009/606 kohtutäiturile esitatud nõue (merinõue) summas 309 107,10 eurot sisaldab endas ka merivõlaga tagatud nõudeid summas 96786,42 eurot (algse hagiavalduse kohaselt 127 168,69 eurot), sh mootorlaeva S laevapere repatrieerimiskulud summas 16320 krooni ehk 1044,81 eurot (LAÕS § 74 lg 1 p 1) ja sadamatasud, kanalitasud ja teised laevateede tasud ning lootsitasudest tulenevad nõuded kokku summas 95 741,61 eurot (LAÕS § 74 lg 1 p 4). Need nõuded kuuluvad vastavalt LAÕS §-le 91 rahuldamisele enne laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist. Hageja on täitnud laeva omaniku SNN.V. kohustusi kolmandatele isikute ees SNN.V.-ga 1. novembril 2008.a sõlmitud laevade haldamise tüüplepingu "S 98" alusel. Selle lepingu järgi oli hageja kohustatud osutama laeva omanikule teenuseid, mis on seotud laeva ekspluateerimisega, sh tasuma laeva ekspluateerimiskulud laeva omaniku eest ja laeva omaniku kulul. Hagejal ei olnud kohustust tasuma ekspluateerimiskulusid oma vahenditest. Laeva omaniku võlgnevuse olemasolu hageja ees tõendab laeva omaniku võlgnevussertifikaat, samuti sadamatasudest, kanalitasudest ja teiste laevateede tasudest ning lootsitasudest tulenevaid nõudeid tõendavad dokumendid ja tasumist tõendavad maksekorraldused. Hageja hinnangul tuleb LAÕS § 76 lg-s 1 sisalduvat mõistet "üleandmine" tõlgendada mitte ainult kui tehingulist üleandmist, vaid ka kui nõude üleminekut seaduse alusel (cessio legis). Hageja tugineb seejuures muu hulgas 6. mail 1993.a Genfis koostatud rahvusvahelise merivõlgade ja pantide konventsiooni (Eesti Vabariigi suhtes jõustunud 5. septembril 2004.a; edaspidi Konventsioon) artikli 10 lg-le 1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 näeb ette, et nõue läheb üle isikule, kes täidab võlgniku kohustust seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine või tema vara müüakse täitemenetluses võlgniku kohustuse täitmiseks või VÕS § 78 lg 3 sätestatud juhtudel või muudel seaduses sätestatud juhtudel (nt erinormid VÕS § 69 lg 2, § 152 lg 1, § 492 jne). Seega seadus sätestab nõude ülemineku sellistel juhtudel, kui ta soovib isikule, kellele nõue üle läheb, regressinõude esitamise võimalust kolmanda isiku (võlgniku) vastu. Vastavalt VÕS § 78 lg-s 4 sätestatule võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Seega vajab mõiste "tagasinõue" laiendatud tõlgendamist ning peaks hõlmama ka täidetud kohustuse ulatuses nõude üleminekut seaduse alusel (subrogatsioon). 3(10)
2-10-53687 Samuti tuleb hageja hinnangul praegusel juhul arvestada VÕS § 173 lg 3 p-ga 3 ja VÕS § 78 lg-ga 3, mille koosmõjust tuleneb, et nõue läheb seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist, sh juhul kui kolmandal isikul on muu õigustatud huvi kohustuse täitmiseks ning võlgnik ei ole kohustust õigeaegselt täitnud või on ilmne, et ta seda õigeaegselt ei täida, samuti kui võlasuhtest tulenevad õigused, millest tulenevat kohustust täidetakse, on panditud või arestitud ja kohustuse mittetäitmise korral satuks õiguse realiseerimine ohtu. VÕS § 173 lg-st 1 tuleneb, et kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. Laevaomaniku eest tehtud väljamaksed seoses sadama-, kanali- ja muu veeteemaksu ning lootsitasu tasudega ja laevapere repatrieerimiskulude kandmine hageja poolt toimus mitte esialgse võlausaldaja ja hageja vahelise lepingukohustuse täitmisena, vaid laevaomaniku kui võlgniku eest ja ainult sel eesmärgil, et tagada laeva ohutu, takistamatu ja nõuetekohane liikumine laeva prahtimislepingute täitmisel ja vältida laeva aresti esialgse võlausaldaja poolt. Hageja on S laevaomaniku ehk tegeliku võlgniku asemel tasunud agentidele (teenuste osutajatele) ehk võlausaldajatele sadama-, kanali- ja muu veeteemaksud ning lootsitasud, samuti ka reisikorraldajale laevapere repatrieerimiskulud, seega võlgniku asemel täitnud need nõuded, mis on tagatud merivõlaga (meripandiga) nii Konventsioon artikli 4 kui ka LAÕS § 74 kohaselt. Konventsiooni artikli 10 kohaselt läheb merivõlaga (meripandiga) tagatud nõude loovutamisel ja üleminekul ka merivõlg omandajale üle, seega astudes võlausaldaja kohale on hageja omandanud mitte ainult merinõude võlgniku vastu, vaid ka meripandi, mis tagab laevaomaniku eest tasutud nõuete täitmist laevaomaniku poolt hagejale. Konventsioon ei näe ette olukorda, kus merivõlaga (pandiga) tagatud nõue läheks üle ilma merivõlata (pandita). Nõude ülemineku alused on väljendatud konventsiooni artiklis 10, need võivad üle minna loovutamisel (lepingu alusel) või siis subrogatsiooni korras (nõude üleminek seaduse alusel). Konventsioonist ei tulene samuti, et merivõlaga (pandiga) tagatud nõude esitajaks peab olema vaid vastavasisulise teenuse osutaja ja ei saa olla kolmas isik, kes on võlgniku (laevaomaniku) asemel täitnud kohustust. Konventsiooni sõnastusest (artiklid 4 ja 10) ning LAÕS §-dest 72, 74 ja 76 nähtub, et merivõlg (pant) tekib seaduse alusel, on lahutamatult seotud laevaga, ja laevateenindamise kulude kandmise kohustatud isikuks on laeva omanik, sõltumata sellest, kes on laevaomanikule esitanud nõude, mis on Konventsiooni artikli 4 mõttes tagatud merivõlaga (pandiga).
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostjad hagi ei tunnista.
4.Kostja I leiab, et jaotuskava täiteasjas on koostatud õiguspäraselt ning selle tühistamiseks puudub alus. Hageja poolt 15. detsembril 2009.a kohtutäiturile edastatud teatisele ei ole lisatud kohtumenetluses viidatud "S 98" tüüplepingut. Seetõttu ei saanud kohtutäitur nimetatud lepingut jaotuskava koostamisel arvestada. Taolist järeldust toetab ka täitemenetluse seadustiku (TMS) 108 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. Samuti on kostja I seisukohal, et hageja nõue ei ole tagatud merivõlaga. Hageja ei ole tõendanud ühegi esitatud arvega ega dokumendiga, et temal tekkis nõue omaniku vastu ja et merivõlaga tagatud nõue oli laeva müügi hetkeks rahuldamata.
5.Kostja II leiab oma vastuväidetes esmalt, et TMS § 108 lg-test 4 ja 5 lähtuvalt puudus hagejal õigus väidetava merivõlaga tagatud nõude esitamiseks ilma täitedokumendita. LAÕS § 79 lg-st 1 ega §-st 91 ei tulene, et laeva sundenampakkumise tulemi saamiseks kohtutäiturilt ei peaks merivõlaga tagatud nõude omanikul olema täitedokumenti (TMS § 2 lg 1). Järelikult puudus kohtutäituril mistahes alus hageja nõude rahuldamiseks 4(10)
2-10-53687 eelisjärjekorras, enne kostja II nõuet olukorras, kus hagejal oli väidetav merivõlaga tagatud nõue, mis ei olnud kantud avalikult usaldatavasse registrisse ning hageja ei olnud esitanud kohtutäiturile ka täitedokumenti. Tulenevalt formaliseerituse printsiibist ei saanud ega võinud kohtutäitur hakata hindama, kas hageja nõude (st esitatud arvete ja dokumentide) näol on sisuliselt tegemist merivõlaga tagatud nõudega ja kas ning millises ulatuses on see nõue tõendatud. Kostja osundab analoogia korras ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2008. aasta lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07. Ainuüksi seetõttu, et hagejal puudus täitedokument, tuleb hagi jätta kostja hinnangul rahuldamata. Lisaks ei ole hageja kostja II hinnangul tõendanud, et tal üldse on tekkinud nõue laevaomaniku vastu tulenevalt hageja poolt laevaomaniku korraldusel summade tasumisest kolmandatele isikutele ning et see väidetav nõue on rahuldamata. Kohtumenetluses esitatud tüüplepingut "S 98" hageja kohtutäiturile ei esitanud, mistõttu ei pidanud täitur TMS § 108 lg 1 ja lg 2 kohaselt seda lepingut jaotuskava koostamisel arvestama. Käesoleva tsiviilasja esemeks on TMS § 109 lg 1 kohaselt selle kontrollimine, kas kohtutäitur on jaotuskava koostamisel järginud TMS § 106-108 sätestatud nõudeid või mitte. Seetõttu tuleb hageja poolt kohtumenetluses esitatud tüüpleping jätta asja lahendamisel tähelepanuta. Lisaks on tüüpleping vastuolus teiste hageja poolt esitatud tõenditega, mistõttu tuleks see jätta asja lahendamisel tähelepanuta kui ebausaldusväärne tõend. Nimelt nähtub teistest hagile lisatud tõenditest kostja II hinnangul, et laevaomanik ei makstud hagejale haldustasu vastavalt tüüplepingu "S 98" tingimustele, vaid hageja ja laevaomaniku vahel oli sõlmitud prahileping. Hagejale maksti prahiraha, mille arvel pidi hageja esitatud tõendite kohaselt tegema neid kulusid, mille väljamaksmist hageja taotleb laeva sundenampakkumise tulemist. Hagejal ei tekkinud lisaks nõudele prahiraha tasumiseks täiendavat nõuet laevaomaniku vastu tehtud väljamaksete hüvitamiseks. Hagiavalduse lisast 5 nähtub, et laevaomanik on tasunud ajavahemikus 14.11.200828.01.2009 hagejale kümnel korral prahiraha kokku summas 516 000 USD. Makstes hagejale prahiraha, hüvitas laevaomanik sellega need hageja nõuded laevaomaniku vastu, mis olid väidetavalt merivõlaga tagatud. Kostja hinnangul on oluline märkida, et viimane prahiraha makse tehti hagejale väidetavalt 28. jaanuaril 2009.a ehk pärast seda, kui hageja oli tasunud väidetavalt merivõlaga tagatud nõuete eest kolmandatele isikutele (välja arvatud Wrist Shipping A/S-ile, Triship A/S-ile Kaleva Travel AS-ile arved 1205997 ja 1205998 ning Sartori ja Berger GmbH and Co. KG-le). Hageja ei ole tõendanud, milliste hageja väidetavate nõuete katteks arvestati laevaomaniku poolt hagejale tehtud prahiraha makseid. Isegi kui hagejal oleks rahuldamata nõue laevaomaniku vastu, poleks tegemist merivõlaga kui seaduse alusel tekkiva pandiga tagatud nõudega LAÕS § 72 lg 1 ning § 74 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes (millele hageja on hagiavalduses tuginenud). Hageja kui kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisel isikule, kelle nõue laevaomaniku vastu on tagatud merivõlaga, lõppeb võlasuhe laevaomaniku ja isiku vahel, kelle nõue oli tagatud merivõlaga. Kolmanda isiku ja laevaomaniku vaheline võlasuhe on aga lepinguline suhe, kus võimalik kolmanda isiku nõue laevaomaniku vastu ei ole tagatud merivõlaga ega muutu merivõlaga tagatud nõudeks ning see rahuldatakse LAÕS § 91 p 4 kohaselt peale laevahüpoteegiga tagatud nõudeid. Hageja ei ole väitnud ega esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et laevapere liikmed või isikud, kellel tekkis merivõlaga tagatud nõue laevaomaniku vastu, oleksid loovutanud hagejale enda nõuded, mis on tagatud merivõlaga (LAÕS § 76 lg 1). Hageja poolt nende isikute nõuete rahuldamine laevaomaniku korraldustel lõpetas võlasuhte, mis oli tagatud merivõlaga, mistõttu sellist nõuete loovutamist ei saanud ka teoreetiliselt aset leida. Lisaks on summade tasumine laevaomaniku korraldusel (palvel) üldjuhul toimunud juba hageja kontole laekunud laevaomaniku prahiraha arvelt. Seega oli hageja väidetav nõue laevaomaniku vastu juba 5(10)
2-10-53687 eelnevalt rahuldatud (laevaomanik oli täitnud enda kohustuse hageja ees enne hageja poolt väljamakse tegemist). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui eeldada (hüpoteetiliselt), et hageja ja laevaomaniku vahel oli tõepoolest sõlmitud tüüplepingu "S 98" (millele hageja kohtumenetluses tugineb). Tüüplepingus puudub mistahes viide selle kohta, et kui hageja täidab laevaomaniku eest merivõlaga tagatud nõuded kolmandatele isikutele, siis tekib hagejal sellega merivõlaga tagatud nõue laevaomaniku vastu. Kostja II nõustub hageja väitega, et merivõlaga tagatud nõude üleminemise/ülemineku tõlgendamisel tuleb arvesse võtta Konventsiooni sätteid ning Konventsiooni inglisekeelne redaktsioon kasutab ka sõna "subrogation", mida võiks eesti keelde tõlkida selles kontekstis kui nõude üleminekut seaduse alusel. Samas ei ole hageja viidanud ühelegi seaduse sättele, mille kohaselt temale läks üle väidetavalt laevaomaniku eest merivõlaga tagatud nõude tasumisel kolmandale isikule merivõlaga tagatud nõue laevaomaniku vastu. Käesoleval juhul ei müüdud täitemenetluses hagejale kuuluvat laeva (VÕS § 173 lg 3 p 1) ning hageja ei täitnud laevaomaniku kohustusi seetõttu, et laevaomaniku vastu suunatud nõude täitmine oli tagatud tema varaga (VÕS § 173 lg 3 p 2). Hageja ei täitnud laevaomaniku eest kohustusi ka seetõttu, et vältida sundtäitmist VÕS § 78 lg 3 nimetatud juhul (VÕS § 173 lg 3 p 4). Makse tegemine laevaomaniku eest pelgalt seetõttu, et teoreetiliselt võidakse võlausaldaja poolt laev arestida, esitada hagi laevaomaniku vastu ja alustada pärast kohtulahendi jõustumist (st täitedokumendi saamist) täitemenetlust, milles pööratakse sissenõue laevale, ei ole kostja II arvates käsitletav maksena VÕS § 78 lg 3 mõttes. Kostja II leiab ka, et hageja väidetava nõude käsitlemine merivõlaga tagatud nõudena ei vasta LAÕS mõttele. LAÕS mõtte kohaselt tekib pant laevale vaid nende nõuete tagamiseks, kus võlausaldajaks on isik, kellelt ei saa eeldada, et tema nõue rahuldatakse samas järgus kui teiste võlausaldajate nõuded (võlausaldajaks on kapten, meeskond või teised laevapere liikmed (LAÕS § 74 lg 1 p 1) või isikud, kelle nõue tuleneb nende poolt laevale osutatud teenuste eest tasumisele kuuluvatest sadamatasudest, kanalitasutest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest (LAÕS § 74 lg 1 p 4)). LAÕS mõtteks on luua vaid taoliste võlausaldajatele soodsam seisund (nõude tagatus merivõlaga kui seadusest tuleneva pandiõigusega). Seaduse mõtteks ei ole tuua kaasa kolmanda isiku väidetava nõude tagatust pandiga, kui kolmas isik täidab laevaomaniku korraldusel kohustuse isikutele, kelle nõue on tagatud merivõlaga.
MENETLUSE KÄIK
6.Asja sisulise arutamise käigus 14. detsembri 2011.a kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Hageja juhatuse liige VD esitas kohtuistungil taotluse asja arutamise edasilükkamiseks seoses lepingulise esindaja JL’i puudumisega istungilt (vt toimik, II kd, lk 73). Kohus jättis istungil tehtud protokollilise määrusega nimetatud taotluse rahuldamata, kuna hageja ei põhistanud (TsMS § 235) asjaolusid, mis takistasid lepingulisel esitajal kohtuistungile ilmumast. Samuti tuleb märkida, et hageja oli nii hagiavalduses kui 2. novembril 2011.a toimunud eelistungil avaldanud nõusolekut asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning hagejale on olnud tagatud võimalus esitada oma avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja on esitanud täiteasjas TMS § 109 lg 1 kohase hagi kohtutäituri poolt 12. oktoobril 2010.a koostatud mootorlaeva S müügist saadud tulemi jaotuskava tühistamiseks. 6(10)
2-10-53687 Vastavalt LAÕS § 79 lg 1 esimesele lausele pööratakse sissenõue kinnistatud laevale või merelaevale, mis kohustuslikus korras kuulub kinnistamisele, võlgniku kinnisvarale täitemenetluse seadustikus sissenõude pööramiseks ettenähtud sätete järgi, arvestades laeva asjaõigusseaduses kehtestatud erisusi. TMS §-st 137 tuleneb omakorda, et kinnisasjale sissenõude pööramisel kohaldatakse subsidiaarselt vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid. Kui arestitud asja müügist saadud tulemist ei jätku kõigi nõuete rahuldamiseks ning sissenõudjad ei jõua raha jaotamise suhtes kokkuleppele, korraldab kohtutäitur vastavalt TMS § 106 lg-le 1 tulemi jaotamise täitemenetluses osalevate sissenõudjate vahel jaotuskava alusel. LAÕS § 91 näeb erinormina ette laevade sundenampakkumisest saadud raha jaotamise järgmises järjestuses: 1) laeva sundmüügi ja laeva arestimisega seonduvad kulud, samuti kulutused, mida riik on teinud laeva kõrvaldamiseks laevateedelt, et tagada ohutu laevaliiklus; 2) merivõlaga tagatud nõuded; 3) laevahüpoteegiga tagatud nõuded; 4) muud nõuded. Kohus märgib, et LAÕS § 91 regulatsioon ei ole sisult vastuolus Konventsiooni 4. ja 5. artiklis sätestatuga.
9.Kostja I on 12. oktoobril 2010.a koostatud jaotuskavas (vt toimik, I kd, lk 8-9) käsitlenud hageja poolt esitatud nõuet (summas 309 107,10 eurot) täies ulatuses 4. järgu nõudena (LAÕS § 91 p 4), mistõttu tulemist hageja nõude rahuldamiseks ei jätku (ehk hageja jaotiseks on 0 krooni). Hageja leiab, et tema poolt esitatud nõue sisaldab 96 786,42 euro ulatuses merivõlaga tagatud nõudeid, sh mootorlaeva S laevapere repatrieerimiskulud summas 1044,81 eurot (LAÕS § 74 lg 1 p 1) ning sadamatasud, kanalitasud ja teised laevateede tasud ning lootsitasudest tulenevad nõuded summas 95741,61 eurot (LAÕS § 74 lg 1 p 4). Nimetatud nõuded kuuluvad vastavalt LAÕS §-le 91 rahuldamisele enne kostja II laevahüpoteegiga tagatud nõuet (1 383 959,91 kr). Kostja I hinnangul on jaotuskava koostatud õigesti, sama on leidnud menetluses kostja II. Samas ei olnud hagejal kostja II hinnangul üldse õigust täitemenetluses täitedokumendita nõuet esitada ning hageja ei ole kostjate arvates ka tõendanud, et tal oleks rahuldamata nõudeid laevaomaniku vastu.
10.Kohus märgib esmalt, et vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse kontekstis põhjendatud kostjate väited, nagu ei oleks hageja nõuete olemasolu kogusummas 309 107,10 eurot tõendatud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud
15.detsembril 2009.a kohtutäiturile teate mootorlaeva S merinõude kohta summas 309 107,10 eurot koos nõuet tõendavate dokumentidega (vt toimik, I kd, lk 6, 10-18, 19128 ja 129-138). Nõude esitamise kui faktiline asjaolu ei ole ka vaidluse all. Kostja I on
12.oktoobril 2010.a koostatud jaotuskavas hageja nõuet iseenesest arvestanud. Kostja II ei ole kohtutäituri koostatud jaotuskava vaidlustamiseks hagi esitanud ning kohtule teadaolevalt ei ole kostja II ega teised sissenõudjad vaielnud hageja nõudele vastu ka enne jaotuskava koostamist. Seega tuleb lugeda hageja nõue täitemenetluses tunnustatuks (TMS § 108 lg 7). Sisuliselt samal seisukohal on kohus kostja II poolt esitatud väite osas, et TMS § 108 lg-test 4 ja 5 lähtuvalt puudus hagejal õigus väidetava merivõlaga tagatud nõude esitamiseks ilma täitedokumendita. Kohus lisab siinjuures, et vastupidiselt kostja II seiskohale võimaldavad TMS § 108 lg-te 4 ja 5 normid osaleda täitemenetluses tulemi jaotamisel (erandina) ka ilma täitedokumendita, kui sissenõudjad kõnesolevates sätetes nimetatud isikute nõuetele vastu ei vaidle. Laeva asjaõigusseadusest ei tulene selles osas erandeid. Kohus möönab samas, et hageja poolt kohtutäiturile esitatud dokumentide alusel ei saanud kostja I pidada jaotuskava koostamisel hageja nõudeid merivõlaga (LAÕS § 72 lg 1) tagatuks ning rahuldada vastavalt sellisele järjekohale (vt täpsemalt otsuse p-d 12-16). 7(10)
2-10-53687
11.Arvestades ülaltoodut, on käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluline küsimus, kas hageja poolt täiteasjas kohtutäiturile esitatud nõue (kogusummas 309 107,10 eurot) sisaldas 96 786,42 euro ulatuses merivõlaga tagatud nõudeid ning kuulus seetõttu LAÕS §-st 91 lähtuvalt vastavas oas rahuldamisele enne kostja II laevahüpoteegiga tagatud nõuet (1 383 959,91 kr). Kohus ei nõustu hageja väidetega nõude merivõlaga tagatuse kohta ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
12.Hageja väidete kohaselt on ta rahuldanud laevaomaniku SNN.V. võlausaldajate nõudeid (ehk täitnud laevaomaniku eest viimase kohustusi). Nimetatud nõuete näol (mida hageja on täitnud) oli 96 786,42 euro ulatuses väidetavalt tegu merivõlaga tagatud nõuetega LAÕS § 74 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes. Asja materjalide põhjal leiab kohus, et isegi kui hagejal on laevaomanikuga sõlmitud kokkulepete alusel või muul VÕS § 78 lg-s 4 nimetatud õiguslikul alusel tekkinud täidetud kohustuste osas tagasiõue SNN.V. vastu, ei ole selle nõude näol tegemist merivõlaga tagatud nõudega. Algne võlasuhe laevaomaniku ja võlausaldajate vahel (sh merivõlaga tagatud nõuded) on täitmisega lõppenud (VÕS § 186 p 1). Seetõttu ei saanud toimuda ka merivõlaga tagatud nõude üleandmist, mis toonuks LAÕS § 76 lg 1 alusel kaasa ka merivõla ülemineku nõude omandajale. Kohtutäiturile esitatud ülalviidatud dokumentidest nähtuvalt on laevaomanik SNN.V. andnud hagejale korraldusi summade tasumiseks kolmandatele isikutele hageja ja laevaomaniku vahel 1. novembril 2008.a sõlmitud laevapereta prahtimislepingu koodnimetusega "S " alusel (vt toimik, I kd, lk 11-12 jj). Kõnesolevatest dokumentidest ei nähtu, et hageja poolt laevaomaniku eest merivõlaga tagatud nõuete täitmisel kolmandatele isikutele tekib hagejal sellega merivõlaga tagatud nõue laevaomaniku vastu. Samuti ei võimalda hageja nõuet tõendavad dokumendid järeldada, et isikud, kelle nõue oli tagatud merivõlaga, loovutasid tehinguga enda merivõlaga tagatud nõuded hagejale.
13.Kohtumenetluses on hageja asunud 17. novembril 2011.a kohtule saabunud menetlusdokumendis väitma, et hageja ja laevaomaniku vahel oli 1. novembril 2008.a sõlmitud laevade haldamise tüüpleping koodnimetusega "S 98", mille kohaselt kohustus hageja lepingu kehtivusaja jooksul osutama mootorlaeva S suhtes lepingus toodud haldusteenuseid laevaomaniku eest ja kulul. Hageja väidete kohaselt on vaidlusaluste summade tasumine kolmandatele isikutele toimunud selle (laeva haldamise) lepingu alusel. Hageja on lisanud 17. novembri 2011.a menetlusdokumendile oma väidete kinnituseks täiendavalt dokumentaalseid tõendeid, sh koopia 1. novembril 2008.a sõlmitud laevade haldamise tüüplepingust koodnimetusega "S 98" (vt toimik, II kd, lk 31-37 ja lk 43-58).
14.Kohus leiab esiteks, et käesolevas menetluses ei saa hageja viimatinimetatud tõenditega vastavalt TsMS § 238 lg 5 esimeses lauses sätestatule arvestada. Kohtu arvates ei ole tegemist asjakohase tõendiga. TMS § 109 lg 1 kohase hagi lahendamisel saab kohus hinnata, kas kohtutäitur on jaotuskava koostamisel toiminud õiguspäraselt. TMS § 108 lg-st 1 tuleneb, et enda nõude rahuldamist taotlev isik peab esitama õigust tõendavad dokumendid kohtutäiturile. Seega saab kohus lähtuda jaotuskava vaidlustamisel asja lahendamisel nendest tõenditest, mis olid esitatud kohtutäiturile enne jaotuskava koostamist. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hageja 17. novembri 2011.a menetlusdokumendile lisatud tõendeid täitemenetluses esitanud, mistõttu kohtutäituril puudus võimalus nendega jaotuskava koostamisel arvestada. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja väidet, et tüüpleping "S 98" oli siiski kohtutäiturile esitatud. Kohus lisab, et hageja poolt kohtutäiturile esitatud nõudeavaldusest (vt toimik, I kd, lk 6) ei nähtu isegi see, et hageja laevaomanikuga sõlmitud laevade haldamise tüüplepingule (kui nõude aluseks olevale asjaolule) tugineks. 8(10)
2-10-53687
15.Teiseks, isegi kui 17. novembri 2011.a menetlusdokumendile lisatud tüüplepingut "S 98", tuleks asjas tõendina hinnata, ei kinnitaks see dokument veel hageja merivõlaga tagatud nõuete olemasolu. Esmalt ei ole kohtu hinnangul usutav, et hageja poolt täitemenetluses esitatud nõuded üldse käsitletavast lepingust tulenevad. Leping kui tõend ei haaku sisuliselt algsele hagiavaldusele lisatud dokumentidega. Tüüplepingu "S 98" järgi pidi laevaomanik tasuma hagejale haldustasu 62400 eurot aastas. Tüüplepingu punkti 8.1 kohaselt oli omanik kohustatud tasuma esimene haldustasu osamakse lepingu alguspäeval ning järgnevad osamaksed igakuiselt. Tüüpleping sõlmiti väidetavalt 1. novembril 2008.a. Seega oleks SNN.V. pidanud tasuma hagejale esimese osamakse aastasest haldustasust summas 62 400 eurot juba 1. novembril 2008.a ning seejärel tasuma igakuiselt aastatasu kokku 62 400 eurot. Hageja poolt kohtule esitatud võlgnevussertifikaadi lisana nr 1 esitatud tabelist (vt toimik, I kd, lk 131) nähtub samas, et SNN.V. on tasunud hagejale alates 2008. aasta novembrist arveid selgitusega (inglise k): "Freight for m/v "Sonata"". Viimatinimetatud selgituse sisu viitab prahiraha tasumisele. Samast tabelist nähtub, et esimene makse hagejale tehti 14. novembril 2008.a summas 45 000 eurot ning järgmine makse 20. novembril 2008.a summas 68 000 eurot. Eelnenust järeldub, et hagejale ei makstud laevaomaniku poolt tüüplepingus märgitud osamakseid haldamisteenuste osutamise eest, vaid maksti prahiraha. Samuti on hageja poolt kohtule esitatud igal laevaomaniku korraldusel väljamaksete tegemiseks kolmandatele isikutele viited prahtimislepingule ning prahirahale. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja ja laevaomanik ajasid enam kui kümnel korral segamini prahtimise ning haldusteenuse osutamise. Lisaks eeltoodule puudub käsitletavas tüüplepingus "S 98" ka mistahes viide selle kohta, et kui hageja täidab laevaomaniku eest merivõlaga tagatud nõuded kolmandatele isikutele, siis tekib hagejal sellega merivõlaga tagatud nõue laevaomaniku vastu.
16.Kohus iseenesest nõustub hagejaga, et Konventsiooni artikli 10 esimese lõike originaalteksti valguses tuleks nõude üleandmist LAÕS § 76 lg 1 mõttes tõlgendada laiendavalt ning norm peaks lisaks nõude tehingulisele loovutamisele hõlmama ka nõude üleminekut seaduse alusel. Nii on Konventsiooni 10. artikli esimese lõike inglisekeelne tekst sõnastatud järgmiselt: "The aaignment of or subrogation to a claim secured by a maritime lien entails the simultaneous assignment of or subrogation to such a maritime lien." Inglise keel on Konventsiooni artiklist 22 tulenevalt üheks selle autentseks keeleks. Termin "subrogatsioon" (inglise k: subrogation) viitab tõepoolest nõude üleminekule seaduse alusel. Samas puudub käsitletaval õiguslikul aspektil käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast iseseisev tähtsus, kuivõrd algsete võlasusaldajate (merivõlaga tagatud) nõuded ei ole hagejale üle läinud ka seaduse alusel. Muu hulgas ei nõustu kohus hageja käsitlusega, nagu oleks hageja täitnud laevaomaniku eest kohustusi seetõttu, et vältida sundtäitmist VÕS § 78 lg 3 nimetatud juhul (VÕS § 173 lg 3 p 4). Hageja ei ole ühegi vaidlusaluse makse osas tõendanud, et kolmandatele isikutele tehti hageja poolt väljamakseid (st hageja täitis laevaomaniku kohustuse) üksnes või eeskätt seetõttu, et sellega vältida sundtäitmist mootorlaeva S suhtes. Kohtu hinnangul on kostja II põhjendatult märkinud, et nõude üleminek VÕS § 173 lg 3 p 3 alusel saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui laevaomaniku suhteks toimuks täitemenetlus (näiteks oleks laev arestitud) või oleks võlausaldajal muu täitedokument ning hageja täidaks sellises olukorras kohustuse laevaomaniku eest, et vältida laeva müüki täitemenetluses. Praegusel juhul taolist olukorda ei esinenud. Makse tegemine laevaomaniku eest üksnes abstraktse ohu tõttu, et laev võidakse võlausaldaja poolt tulevikus arestida ning hiljem (pärast kohtulahendi jõustumist) nõude rahuldamiseks sellele sissenõue pöörata, ei saa olla käsitletav tasumisena VÕS § 78 lg 3 mõttes. 9(10)
2-10-53687 Vastasel juhul võiks iga kolmanda isiku makset võlgniku eest käsitleda alusena nõude üleminekuks seaduse alusel kooskõlas VÕS § 173 lg 3 p-ga 3.
17.Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi alusena toodud ning kohtu poolt menetluses tuvastatud asjaoludel on vaidlustatud tulemi jaotuskava täiteasjas nr 014/2009/606 koostatud kohtutäituri poolt õiguspäraselt ning puuduvad alused selle tühistamiseks.
18.Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et koos algse hagiavaldusega esitatud võlgnevussertifikaat (inglise k: indebtedness certificate) koos selle lisadega (vt toimik, I kd, lk 129 jj) on sisuliselt käsitletav laevaomaniku võlatunnistusena. See dokument toetab seega küll hageja väiteid nõuete olemasolu kohta laevaomaniku vastu, kuid ei võimalda teha järeldusi, et tegemist oleks merivõlaga tagatud nõuetega.
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.