Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.12.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-48784
Tsiviilasi
D Mi hagi OÜ Interalco vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 182.80 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.06.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Interalco apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30.11.2011
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja D M (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx xxx-xx xxxxxxxx) Kostja/apellant OÜ Interalco (registrikood 11041447, asukoht Tartu mnt 84a Tallinnas), lepinguline esindaja advokaat Aleksei Ratnikov
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 09.06.2011 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.27.09.2009 esitas OÜ Interalco avalduse Harju Maakohtusse D Mi töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi vaatamiseks hagimenetluse korras. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 31.08.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.402/2842/09 tunnistati töölepingu lõpetamine avaldajaga ebaseaduslikuks, loeti töötaja omal algatusel lahkunuks alates 04.05.2009 ja mõisteti välja hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses suuruses 24 800 krooni.
2.01.02.2010 esitas hageja maakohtusse hagiavalduse, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning mõista kostjalt välja hüvitis nelja kuupalga ulatuses 49 600 krooni ehk 3170.02 eurot. Hagiavalduse kohaselt asus ta kostja juures tööle 10.09.2008 autojuht-komplekteerija ametikohale tähtajalise töölepingu alusel tähtajaga kuni 09.12.2008 põhipalgaga 12 400 krooni kuus. Tööleping lõpetati 04.05.2009 töölepinguseaduse (TLS) § 86 p-de 6 ja 7, § 104 lg 2 p 1 ja § 106 lg 1 ja 2 alusel ebaseaduslikult. Hageja ei ole töölepingus ja ametijuhendis sätestatud kohustusi rikkunud. Kogu töötamise aja jooksul jagas hagejale tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist laojuhataja A K. Töölt varem lahkumine toimus laojuhataja loal ja seoses töö vähesusega. Samuti ei ole hageja süüdi laos inventuuri tulemusena tuvastatud puudujäägis 7 261.64 krooni. Hagejat ei ole varasemalt karistatud töödistsipliini rikkumise või tööülesannete ebarahuldava täitmise eest. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Töölepingu kohaselt pidi hageja töötama kostja juures 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töösisekorraeeskirjade kohaselt algas kostja juures tööpäev laos kell 9.00 ja lõppes kell 17.00. Kostja võttis kontrollimiseks ajavahemiku 02.03. – 31.03.2009, mil hageja lahkus töölt omavoliliselt praktiliselt kõikidel tööpäevadel enne tööpäeva lõppu. Otsene ülemus A.K hagejale lahkumiseks luba ei andnud, ka ei olnud see tema pädevuses. Kostja ei ole kunagi rakendanud osalist tööaega ega andnud osaliselt tasustatavat puhkust.
4.07.04.2009 läbiviidud inventuuri tulemusena tuvastati laos puudujääk 7 261.64 krooni. Enne hageja tööletulekut kostja juurde ei ole kostjal kunagi olnud puudujääki laos. 06. ja 12.03.2009 fikseeriti turvakaamerate abil, et hageja viis raskeid karpe enda isiklikku autosse. Kostjal oli Tööinspektsiooni Põhja Inspektsioonilt luba hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Esimese astme kohtu otsus
5.09.06.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja luges töötaja lahkunuks OÜ-st Interalco omal algatusel alates 04.05.2009 ning mõistis hageja kasuks välja 1585.01 eurot.
6.Pooltel puudub vaidlus selles, et hagejat karistati distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel (töötajapoolne töökohustuste rikkumine ja töötaja suhtes usalduse kaotamine). TLS § 86 p 6 järgi tööandja võis lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. TLS § 86 p 7 kohaselt võis tööandja lõpetada nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Seega tuleneb eelpool viidatud sätetest, et tööandja võib töötajaga töölepingu lõpetada töötajast tingitud mõjuval põhjusel, mille kohaselt nii tööandja kui ka töötaja huve kaaludes ei ole võimalik eeldada töösuhte jätkamist. Usalduse kaotuse aluseks peab olema konkreetne tegu või tegevusetus.
7.Kehtinud TLS-i regulatsioon ei sätestanud tööandja kohustust enne töötajaga töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel töötajat eelnevalt hoiatada. Kuivõrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse üldosas sätestatut kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muuhulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust, siis tuleb ka antud juhul kohaldada TLS-i sätteid koosmõjus VÕS-i vastavate sätetega. VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Sama seaduse § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Seega tuleneb nimetatud VÕS-i üldsätetest, et ka töölepingulistes suhetes on vajalik eelnev töötaja tähelepanu juhtimine temapoolsetele töökohustuste rikkumistele. Antud juhul kostja nimetatud viisil käitunud ei ole.
8.Kohtule esitatud varasematest tööajaarvestustest ei nähtu hageja rikkumisi tööaja osas kuni 2008. aasta lõpuni. Küll aga alates jaanuarist 2009 on kajastatud tööajatabelis hageja vähenenud töötunnid. Kohus suhtus kriitiliselt asjaolusse, et hageja tööajaarvestust on kostja poolt peetud minutilise täpsusega ning nelja kuu vältel (jaanuar-aprill 2009) ei ole kostja hagejapoolsetele rikkumistele reageerinud. Vastavate rikkumiste olemasolul oleks olnud kohane sellest ka hagejat koheselt teavitada. Tunnistaja A.K väitis, et tal puudus õigus hagejat töölt varem ära lubada, kuna selline õigus on üksnes kostja juhatuse liikmel. Tunnistaja andis ebalevaid ütlusi selle kohta, kas hageja on temalt vastavat luba küsinud, selgitades, et 2009. aastal võis esineda olukordi, kus töötajatel ei olnud terveks päevaks tööd. Nimetatu toetab hageja väidet selle kohta, et töömaht vähenes, mistõttu lubatigi hagejal töölt varem lahkuda. Kohus leidis, et kui A.Kil puudusid volitused töötajaid varem töölt ära lubada ning selleks oli vajalik juhatuse liikme nõusolek, siis oleks olnud kostja kohustus seda ka hagejale selgitada. Hagejaga töölepingu lõpetamine, mis on kõige raskem võimalik karistus, ei ole antud juhul proportsioonis hageja kohustuse rikkumisega. Seega selles osas on kostja ebaseaduslikult töölepingu lõpetanud.
9.Hagejale määrati distsiplinaarkaristus ka TLS § 86 p 7 alusel, kuivõrd hageja on kahel korral - 06.03.2009 kell 14.55 ja 12.03.2009 kell 14.25 - pannud isiklikku autosse kasti. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitatud fotodega ei ole tõendatud, et hageja oleks just nimetatud kuupäevadel oma isiklikku sõidukisse kostja vara pannud. Fotodel puuduvad salvestiste kuupäevad ning ka ei kattu kellaajad käskkirjas toodud kellaaegadega. Kostja ei ole tõendanud kastide sisu ega hageja poolt kostja vara ebaseaduslikku omastamist. Ka ei leidnud kohtulikul asja arutamisel tõendamist asjaolu, et 07.04.2009 lao inventuuri käigus avastatud puudujääk on tekitatud hageja poolt. Asjaolu, et kostja teised töötajad erinevalt hagejast puudujääki tunnistasid ja nõustusid seda kompenseerima, ei ole aluseks hageja distsiplinaarkorras karistamiseks. Seega on kostja ka selles osas hagejaga töölepingu lõpetanud ebaseaduslikult, mistõttu tuleb hageja nõue selles osas rahuldada ning lugeda hageja omal algatusel lahkunuks alates 04.05.2009.
10.Kuivõrd kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, siis kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 117 lg 2 järgi, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vastavalt individuaalase töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 30 lg-le 2 kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte.
11.Kohus leidis, et töötajale tuleb välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et hageja keskmine palk oli 12 400 krooni, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 24 800 krooni ehk 1585.01 eurot. Apellatsioonkaebus
12.OÜ Interalco palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.
13.Maakohus asus seisukohale, et TLS-i sätteid tuleb kohaldada koosmõjus VÕS-i vastavate sätetega. Apellant ei nõustu kohtuga, kuna VÕS § 196 lg 2 teine lause sätestab, et tähtaja määramine ei ole vajalik sama seaduse § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Antud juhul on olemas VÕS § 116 lg 2 p-des 2 ja 3 toodud alused.
14.Tõendamist leidis asjaolu, et vastustaja ei täitnud ajavahemikul jaanuarist – aprillini 2009 töölepingu tingimusi ning ei pidanud kinni ettenähtud tööajast. Tööajaarvestuse tabelitest nähtusid vastustaja poolsed rikkumised. Kuna apellant esitas tõendid kohtu määratud ebamõistlikult lühikese tähtaja jooksul, siis on ka vastustaja seisukoht tõendite nn tagantjärgi tegemise kohta kohatu. Kohus oleks pidanud tõendatud asjaolud arvesse võtma. Arvestades kohtule esitatud tööajaarvestust kajastavate tõendite mahtu, ei ole mõeldav, et sellesse võiks suhtuda kriitiliselt. Kohus jättis hindamata A.Ki 08. ja 09.04.2009 seletuskirjad, milles tunnistaja kinnitab, et tema ei ole vastustajat varem töölt ära lasknud ega andnud ka vastavasisulist luba.
15.Kohus jättis analüüsimata, et töölepingu p 3.1 kohaselt pidi vastustaja töötama apellandi juures 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Tööajast kinnipidamise kohustus on oluline tingimus tagamaks huvi püsimist lepingu täitmise vastu. Apellant leiab, et juhul, kui töökohustusi oleks täidetud madalama kvaliteediga, siis tõepoolest oleks saanud vastustaja tähelepanu juhtimisega või muul viisil olukorda parandada, kuid kui vastustaja ei täida kõige olulisemat kohustust, töö ajast kinnipidamine, see tähendab ei viibi tööl ega täida töökohustusi, ei saa rääkida, et tegemist oleks tavapäraste rikkumistega. 4 kuud kestnud töötaja kohustuse rikkumist ei või pidada selliseks, mille tõttu ei võiks temaga töölepingut lõpetada TLS § 86 p 6 alusel.
16.TLS § 104 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Töölepingu võib lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara, seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Kohus asus seisukohale, et esitatud fotodega ei ole tõendatud, et hageja oleks nimetatud kuupäevadel oma isiklikku sõidukisse kostja vara pannud. Lisaks fotodele on asjaolu tõendatud ka teiste tõenditega.
17.Tõendatuks saab lugeda, et apellandil tekkis puudujääk. Samuti asjaolu, et vastustaja kinnitas, et toimetas 06.03.2009 ja 12.03.2009 väiksemaid kaubakoguseid OÜ-le Slend. 18.03.2009 tarnitud kaupade väljavõttest ilmneb, et OÜ-le Slend oli kaup toimetatud ainult 18.03.2009, 06. ja 12.03.2009 ei ole OÜ-le Slend mingeid kaupu tarnitud. A.Ki 30.06.2009 seletuskirjast nähtub, et tarne firmale OÜ Slend toimus vaid 18.03.2009 ja kauba viis välja apellandi teine töötaja R.A. Seega järeldub, et 06.03 ja 12.03.2009 võttis vastustaja apellandile kuulunud kaubad, kuid OÜ-le Slend kaupa ei toimetanud.
07.04.2009 viidi läbi inventuur ja selle tulemusel tuvastati laos puudujääk 7261.64 krooni. Enne vastustaja tööle tulekut apellandi juurde ei ole kunagi olnud puudujääki laos. Apellant on seisukohal, et tõenditega on tuvastatud, et apellant kaotas põhjendatult usalduse vastustaja vastu. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
19.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
20.Vastavalt kuni 01.07.2009 kehtinud TLS-i redaktsiooni § 144 lg-le 1 oli vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 p-des 6-8 ettenähtud alustel kohtul õigus ja kohustus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust. Kuni 01.07.2009 kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 kohaselt ei tohtinud distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Vaidluse käigus töölepingu lõpetamise kehtivuse üle ei ole tööandjal võimalik muuta distsiplinaarkaristust ega selle määramise asjaolusid. Seejuures tuleb silmas pidada, et kirjalikust dokumendist, millega karistus määrati, oleks töötaja jaoks üheselt arusaadav, mille eest teda karistati.
21.Käskkirjast nr 28-04-09 04.05.2009 nähtub, et tööandja määras distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel ehk töötajapoolse tööülesannete rikkumise ja tööandja poolt töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu.
22.TLS § 103 kohaselt oli tööandjal õigus lõpetada § 86 p-s 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama sätte lg 2 kohaselt võis tööandja lepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Nimetatud sätte mõtte kohaselt pidi töölepingu lõpetamiseks töötaja süüliselt jätma tööülesanded täitmata või mitte täitma neid nõutaval viisil, kui rikkumine oli raskete tagajärgedega või tekkis oht sellise tagajärje saabumiseks, võis töölepingu lõpetada ka esmakordse üleastumise eest. Kuna kehtinud TLS-i ja VÕS-i sätteid tuli rakendada koosmõjus, siis VÕS-i § 196 lg 2 teises lauses viidatud rikkumiste (olukorra, mil tähtaja määramist lepingu rikkumise korral vaja ei olnud) tuvastamiseks tuleb lähtuda TLS §-s 103 sätestatust. Seega tähtaega ei olnud vaja anda juhtudel, mil töölepingu võis TLS § 103 alusel lõpetada ka töölepingu esmakordse rikkumise korral. Tegemist pidi olema erandliku olukorraga, sest reeglina pidi töötajat esmalt distsiplinaarkorras karistama muu karistusega kui töölepingu lõpetamine.
23.Kuna käesolevas asjas eelnevat karistamist ei olnud, siis pidi leidma tõendamist töötaja poolne esmakordne jäme tööülesannete rikkumine TLS § 103 lg 2 mõttes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et selline töötajapoolne üleastumine tõendatud ei ole. Käskkirjas on loetletud märtsikuus kuupäevaliselt töötaja poolt töölt lahkumise ajad, millised tuvastati 08.04.2009 turvakaamera lindistuste ülevaatamisel. Seega käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust varasemad ja hilisemad töölt lahkumised, sest neile käskkirjas ei tuginetud. Puudub vaidlus, et töötaja nimetatud aegadel töölt lahkus, kuid tema seletuse kohaselt oli tal selleks otsese ülemuse luba. Käskkirjas on tööandja selgitanud, et otsese ülemuse seletuskirja kohaselt ei olevat töötaja luba varem
lahkumiseks alati küsinud, vaid tihti lahkunud omavoliliselt; juhtkonda ei julgenud otsene ülemus teavitada; luba oleks pidanud küsima juhatuse liikmelt, kellega oli tööleping sõlmitud; otsesel ülemusel puudus õigus luba anda. Maakohus on kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 analüüsinud kogumis poolte esitatud tõendeid ja suhtunud neist osadesse kriitiliselt (tööajatabelid, millised tööandja koostas konkreetse töötaja kohta erinevalt teistest minutilise täpsusega turvakaamerate lindistuste alusel, tunnistaja A.Ki ebalevad ütlused) ning kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks kolleegium alust ei näe. Tööandja seisukohta selle kohta, kes võis anda töötajale loa varem töölt lahkuda, ei toeta tööandja poolt esitatud töösisekorra eeskirjad (t I kd lk 71-80), mille p 3 kohaselt annab töölt ärakäimiseks loa töölõigu juht, tema puudumisel juhatuse esimees, ja p 6, mille kohaselt annab töötajale tööalaseid korraldusi otsene ülemus. Töötaja kinnitas vahetu ülemuse poolt enda töölt varasemat koju lubamist ka vande all antud seletuses (t I kd lk 176).
24.TLS § 104 kohaselt võis tööandja lõpetada usalduse kaotamise tõttu töölepingu, kui töötaja 1) oli põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta oli töökohal varastanud kaastöötaja vara või 2) oli seadnud ohtu tööandja vara säilimise või 3) oli põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Nimetatud sätte rakendamiseks pidi tööandja tuginema konkreetsetele faktidele, millest nähtub töötaja süüline käitumine, mitte töötaja tegevuse üldhinnangule. Käskkirja kohaselt avastati 07.04.2009 laos puudujääk, milles töötaja, erinevalt teistest, end süüdi ei tunnistanud; turvakaamera lindistustelt nähtub, et töötaja viis kahel korral oma isiklikku autosse raskeid kaste; seletus, et ülemus palus täita tellimusi, on vale; teiste töötajate seletuskirjade kohaselt olevat tõsisemad puudujäägi probleemid alanud nimelt selle töötaja tööle tulekuga; töötaja on komplekteerinud kaupa valesti ja tekitanud tööl ebaterve õhkkonna. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käeolevas asjas ei leidnud tõendamist, et töötaja oleks pannud toime mingi süüteo, mida eeldab töölepingu lõpetamine usalduse kaotamise tõttu. Töötaja õigusvastase käitumise ja süü tõendamise koormis lasub tööandjal, kuid käesolevas asjas tööandja seda veenvalt teha ei suutnud. Tööandja ei esitanud tõendeid, et käskkirjas viidatud puudujääk oleks põhjustatud konkreetse töötaja süülise tegevuse tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus, et töötaja tõepoolest viis laost kaupa oma autoga välja, kuid töötaja selgituste kohaselt tegi ta seda laojuhataja korraldusel, et viia kaup OÜ-le Slend, milline asub tema elukoha majas. Tsiviilasja materjalides on OÜ Slend juhataja kinnitus selle kohta, et konkreetne töötaja viis nende kauplusesse Kolde pst 100 kaupa sõiduautoga (TVK t lk 31). Ringkonnakohtu istungil selgitas töötaja, et laojuhataja kontrollis territooriumilt väljasõitvaid autosid ning et kaubaga koos sai ta laojuhatajalt saatelehe, mille järgmisel päeval tagastas. Seega töötajal ei ole võimalik kauba üleandmist otsese tõendiga tõendada, tööandja poolt esitatud arvuti väljavõtted käskkirjas viidatud kuupäevadel (06.03 ja 12.03.2009) kaupade väljastamise kohta (t I kd lk 114, 115) on ühepoolsed tõendid, mis töötaja seletuse õigsust ei välista. Tunnistaja A.Ki ütlused samuti vastupidist ei tõenda (tunnistaja ei mäletanud olukorda, et käskis töötajal viia klientidele kaupu oma isikliku autoga). Seega puudujääki ja töötaja tegevust apellandi väidetud moel seostada ei ole alust.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.