2-09-32281/21 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.V S esitas 04.05.2009.a Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Osaühing Fenster Ehitus vastu, milles palus tunnistada tema vallandamine 14.04.2009 ebaseaduslikuks, tunnistada tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel, välja mõista TLS § 82 lg 2 järgi kahekuise palga suurune hüvitus, välja mõista 2009. märtsi töötasu 3 182 krooni, hüvitus kasutamata puhkuse aja eest 2 866 krooni, välja mõista kuuekuise palga suurune hüvitus TLS § 117 lg 2 alusel ebaseadusliku vallandamise eest ja alates 01.04.2009 kuni 14.04.2009, 1 591 krooni tasu osaliselt tasustatud puhkuse eest. V S töötas Osaühingus Fenster Ehitus (hilisem ärinimi Osaühing Euroakna Ehitus) määramata tähtajaks sõlmitud töölepingu alusel akende paigaldajana. Tööandja 14.04.2009 käskkirjaga karistati teda distsiplinaarkorras vallandamisega TLS § 86 p 6 alusel selle eest, et ta puudus töölt alates 01.04.2009. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 02.06.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.1-2/2562-2009 tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel 13.04.2009 ja mõisteti TLS § 82 lg 2 järgi tööandjalt avaldaja kasuks välja hüvitus 9 571,20 krooni ning hüvitus TLS § 117 lg 2 alusel 4 350 krooni. Ülejäänud avaldaja nõuded jättis töövaidluskomisjoni rahuldamata. 07.07.2009 esitas Osaühing Fenster Ehitus maakohtule avalduse vaadata V Si nõuded, millised töövaidluskomisjon rahuldas, läbi hagimenetluse korras hagina. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 kohaselt loetakse sellisel juhul töövaidluskomisjoni pöördunud isik hagimenetluses hagejaks ja tema töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks. ITLS § 25 järgi töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega jõustus 02.06.2009 töövaidluskomisjoni otsus osas, millega komisjon jättis rahuldamata nõuded 2009.a märtsi töötasu, summas 3 128 krooni, väljamõistmiseks, hüvituse saamiseks kasutamata puhkuse aja eest summas 2 866 krooni ja perioodi 01.04.2009 kuni 14.04.2009 osas tasu saamiseks osaliselt tasustatava puhkuse aja eest. Seoses kostja pankrotistumisega jättis maakohus 17.09.2010 määrusega läbi vaatamata V Si rahalised nõuded (lõpparve ja hüvituste saamise osas) ning menetles hageja nõudeid töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja töölepingu lõppenuks lugemiseks töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 järgi. Kostja vastuväited

Tsiviilasi nr: 2-09-32281 väljakuulutamist. Maakohus on rahuldanud hageja taotluse töösuhte lõppemise tuvastamiseks, millise otsuse jõustumisel tekib kostjal kohustus TLS § 82 lg 2 alusel määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel maksta töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palk. Töösuhte lõpetamise õiguslik alus on vahetult seotud töösuhte lõppemisest tulenevate varaliste nõuetega. Seega on hageja nõue ja selle suurus maakohtu 14.06.2011 otsusega kindlaks tehtud ja otsuse jõustumisel tuleb hageja TLS § 82 lg-st 2 tulenev hüvitise nõue lugeda kaitsmiseta tunnustatuks vastavalt PankrS § 103 lg-le 4. TLS § 82 lg 2 ja PankrS § 103 lg 4 sätestatud tagajärje vältimiseks on kostja sunnitud pankrotivõlgniku haldurina vaidlustama varalist nõuet enne nõuete kaitsmise tähtaega pankrotiseaduses sätestatust erinevas korras ja tingimustel. Maakohus on loonud olukorra, kus ühte võlausaldajat koheldakse võrreldes teistega soodsamalt, mis on vastuolus pankrotiseaduse ja õiglase kohtupidamise põhimõttega. Maakohtu poolt hageja varalise nõude aluseks olevate eelduste siduv tuvastamine enne sama nõude nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmisele panemist tähendab seda, et maakohus on sekkunud pankrotimenetlusse enda pädevust ja volituste piire ületades. Hageja poolt on esitatud kaks omavahel lahutamatult seotud nõuet, mida ei ole võimalik läbi vaadata erinevates menetlustes. Kuna TLS § 82 lg 1 vältimatuks, seadusest tulenevaks tagajärjeks on TLS § 82 lg 2 kohaldamine, on vastavate nõuete eraldi menetlemine (hagimenetluses ja pankrotimenetluses) vastuolus nii PankrS § 43 lg 2 kui protsessiökonoomika põhimõtetega. Varalise nõude puhul tuleks hagejal esitada nõudeavaldus vastavalt PankrS §§ 93 lg-le 1, 94 lg-tele 1 ja 2. Kuna kostja PankrS § 93 lg-st 1 tulenev nõuete esitamise tähtaeg on möödunud, tuleb nõudeavaldusele lisada vastavalt PankrS § 102 lg-le 1 nõude esitamise tähtaja ennistamise taotlus. Kuna maakohus on tuvastanud enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõude aluseks olevad asjaolud, on maakohus rikkunud PankrS §-s 2 ja §-s 44 lg 1 sätestatut, jättes need ebaõigesti kohaldamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigusnorme kui kvalifitseeris hageja nõude mittevaraliseks ja jätkas nimetatud osas menetlust. 10.09.2010 esitas kostja taotluse hagiavalduse läbivaatamata jätmiseks, kuna maakohtu 29.04.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-1218 kuulutati välja kostja pankrot. 17.09.2010 määrusega rahuldati kostja taotlus osaliselt ja lõpetati hagiavalduse menetlemine lõpparve ja hüvitise saamiseks. Määruse selgituste kohaselt on hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude näol tegemist mittevaralise nõudega, mistõttu jätkas maakohus selles osas asja menetlemist. Hageja nõude näol on olemuslikult tegemist tuvastusnõudega, mis on varaliselt hinnatav, mistõttu on tegemist varalise nõudega PankrS § 43 lg 2 mõttes. Vastustaja seisukoht

7.Maakohus leidis õigesti, et PankrS § 43 lg 2, § 44 ega ükski muu seadusesäte ei anna alust maakohtu poolt rahuldatud nõuete osas hagi läbi vaatamata jätmiseks. Põhjus, miks maakohtu poolt rahuldatud nõuete osas ei saanud jätta hagi läbi vaatamata, seisneb selles, et varem kehtinud töölepingu seaduse kohaselt tööandjapoolse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude ja töölepingu tööandja algatusel lõppenuks lugemise nõude puhul on tegemist kujundushagiga. See tähendab, et üksnes siis, kui töövaidlusorgan (kas töövaidluskomisjon või kohus) tunnistab tööandjapoolse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja loeb lepingu lõppenuks töötaja algatusel, saab töötaja rakendada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Asjaolule, et tööandjapoolne lepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, ei saanud töötaja rahalise nõudega hagi puhul hagi aluse raames tugineda olukorras, kus ta ei olnud esitanud eraldi nõuet, mille esemeks oli töölepingu tööandjapoolse lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine. Sõltumata sellest, kas tööandjapoolne lepingu lõpetamine oli seaduslik või mitte, lähtuti selle ebaseaduslikkusest üksnes siis, kui kohus või muu töövaidlusorgan oli selle oma otsusega ebaseaduslikuks tunnistanud. Seega sõltus töölepingu lõpetamise alus ja töölepingu tööandjapoolse lõpetamise ebaseaduslikuks lugemine kohtu või muu töövaidlusorgani otsusest. Tavalise rahalise nõude olemasolu või puudumine ei sõltu sellest, kas kohus on nõude olemasolu otsusega tunnustanud või mitte. PankrS § 43 lg 2 alusel saab tavalise varalise nõude jätta hagimenetluses läbi vaatamata ning vastava nõude põhjendatuse korral saab nõude pankrotimenetluses (pankrotivara suurusest sõltuvalt) rahuldada. Tööandjapoolse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja töölepingu lõpetamise aluse muutmise nõude kui kujundusnõude (mille õiguslik tagajärg sõltub vastavasisulise kohtu või muu töövaidlusorgani otsuse olemasolust) rahuldamine ei saa olla ei pankrotivõlgniku ega pankrotihalduri pädevuses. See tähendab, et sõltumata tööandja pankroti väljakuulutamisest saab tööandjapoolset töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks lugeda ja lepingu lõpetamise alust muuta üksnes siis, kui on olemas vastavasisuline kohtu või töövaidlusorgani otsus. Pankrotihaldur ega pankrotivõlgnik ei saa kujundada sellist õigussuhet, mille kujundamine saab toimuda üksnes läbi kujundushagi kohtuliku menetlemise ja läbi kohtuotsuse. See apellandi väide, et tööandjapoolse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine ja lepingu lõpetamise aluse muutmine ei anna enam pooltele töötajapoolse nõude olemasolu või puudumise üle vaidlemiseks erilist ruumi, ei saa olla aluseks teistsuguse järelduse tegemisele. PankrS § 43 lg 2 eesmärk ei ole see, et muuta kõik kõikvõimalike pankrotivõlgniku vastu esitatavate nõuete eelduseks olevad asjaolud vaieldavaks. Ringkonnakohus ei näe siin ka lubamatut konstitutsioonilise võrdsuspõhiõiguse riivet. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka apellandi poolt tehtud viited olemasolevale kohtupraktikale. PankrS § 43 lg 2 alusel saab läbivaatamata jätta sellised nõuded, mille rahuldamine on pankrotimenetluses võimalik. Kujundusnõuet ei saa aga pankrotimenetluses realiseerida, sest pankrotihalduril või pankrotivõlgnikul kohtule antud pädevus puudub. Riigikohus ei ole üheski otsuses vastupidist väitnud. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid rikkumisi, mis oleksid saanud tingida ebaõige kohtulahendi tegemise. Menetluskulude jaotus