Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Töövaidluskomisjoni 28.10.2009 otsusega nr 9.4-2/4027-09 tunnistati poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ja tööleping loeti lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel 29.06.2009. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 117 lg 2 alusel hüvituse ühe kuu keskmise palga ulatuses 21 788,97 krooni. Hüvitise suurus ei arvesta hageja huve ning seab kostja põhjendamatult soodsasse olukorda. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel toimub üldreeglina töötaja tööle ennistamine. Kui hageja oleks tööle ennistatud, tulnuks kostjal maksta hagejale keskmist töötasu töölt puuduma sunnitud perioodi eest ajavahemiku 29.06.2009-02.11.2009. Hageja oma töövaidluskomisjonile esitatud algses taotluses ei soovinud tööle ennistamist, vaid alternatiivina kuue kuu keskmise töötasu väljamõistmist, pidades töösuhte jätkamise väljavaateid ebatõenäoliseks kostja ühemõttelise vastuseisu tõttu. Töölepingu seaduse mõttega kooskõlas oleks aga olukord, kus tööle ennistamisest loobumisel mõistetakse töötajale välja hüvitis vähemalt summas, mis olnuks töötajal saada tööle ennistamisel keskmise töötasuna töölt puuduma sunnitud aja eest. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viimase kuue kuu keskmine töötasu summas 130 733,82 krooni ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tingitud intressid võlaõigusseaduses kehtestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. ITLS § 24 lg-st 1 tulenevalt tuleb töövaidluskomisjonis lahendatud vaidluse kohtule lahendamiseks esitamisel arutada sama töövaidlust mitte ulatuses, milles kohtusse pöördunud pool ei nõustu, vaid algusest peale. Töölepingu lõpetamine hagejaga on seaduspärane. Hagejal ei olnud töölepingu distsiplinaarsüüteo tõttu lõpetamise eest õigust mistahes hüvitistele. Isegi kui kohus peaks mingil põhjusel pidama töölepingu lõpetamist ebaõigeks, siis ei oleks põhjendatud hagejale maksimaalses võimalikus ulatuses hüvitise väljamõistmine. ITLS § 30 lg 2 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu. Hüvitis peaks olema väikseim võimalik. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis ABB AS-lt välja S A kasuks TLS § 117 lg 2 alusel hüvitusena Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni 28.10.2009 otsusega töövaidlusasjas 9.4.-2/4027-09 väljamõistetud ühe kuu keskmisele palgale summas 21 788,97 kroonile täiendavalt ühe kuu keskmise palga summas 1392,57eurot (21 788,97 krooni). Hageja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse ainult hageja kasuks väljamõistetud hüvituse suuruse osas. Kooskõlas ITLS § 24 lg 3 vaatas kohus hagi läbi ainult töövaidluskomisjoni poolt rahuldamata osas, so hageja nõude puhul hüvituse osas 2 kuni 6 kuud vastavalt TLS § 117 lg-le 2. Sellest tulenevalt jättis kohus rahuldamata kostja taotluse töövaidluse läbivaatamiseks täies ulatuses ja vastavate tõendite uurimiseks. Kuna hagejaga sõlmitud tööleping lõpetati kostja poolt 29.06.2009, so enne 01.07.2009, kuulub töölepingu lõpetamise suhtes kohaldamisele kuni 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadus. TLS § 117 lg 1 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Sama paragrahvi

2(5)

lõike 2 kohaselt kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Ei ole põhjendatud seostada TLS § 117 lg 2 kohaselt makstava hüvituse suurust võimaliku koondamishüvituse või tööle ennistamisel makstava keskmise palgaga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamisel kehtinud TLS § 117 lg 2 ja ITLS § 30 lg 2 kohaselt töötajale, kes ei soovi tööle ennistamist, väljamõistetav hüvitus on töövaidlust lahendava organi diskretsiooniotsus, mille tegemisel tuleb lähtuda töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Töövaidluskomisjon on leidnud, et arvestades tuvastatud asjaolusid, kuulus töötajale hüvitusena väljamõistmisele ühe kuu keskmine palk. Kohtu hinnangul, võttes arvesse hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise asjaolusid ja kostjapoolse seadusrikkumise iseloomu, tuleks hagejale väljamõistetavat hüvitust suurendada täiendavalt ühe kuu keskmise palga võrra. Kuna hageja töövaidluskomisjonile hüvitisele intressinõuet ei esitanud, siis lähtudes ITLS § 24 lg-st 3, jättis kohus hageja intressinõude rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus, millega mõista hageja kasuks välja viimase kuue kuu keskmine töötasu summas 130 733,82 krooni ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tingitud intressid võlaõigusseaduses kehtestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hüvitise määramine kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on tulenevalt töölepingu seaduses sätestatust kohane olukorras, kus tööleping lõpetati ebaseaduslikult. Lisaks on kohus jätnud hageja kantud menetluskulud tema enda kanda, millega on tekitatud olukord, kus määratud hüvitised sisuliselt katavad ainult menetluskulusid, jättes täielikult arvestamata selle, et töösuhte seaduslikul lõpetamisel olnuks hagejal õigus oluliselt suuremale hüvitisele ning menetluskulud jäänuks üldse kandmata. Sisuliselt võetakse töötajalt õigus õiguskaitsele või muudetakse sisuliselt olematuks. Kasutades oma diskretsiooniõigust määras kohus täiendavalt tasumisele hüvitise hageja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, jättes selgitamata, millistel alustel on ta asunud seisukohale, et kohane hüvitise suurus on võrdeline hageja ühe kuu keskmise töötasuga. Kohtu hinnang, hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, ei saa olla seotud töösuhte lõpetamise asjaoludega olukorras, kus vaidluseobjektiks ei ole töösuhte lõpetamise seaduslikkus. Hüvitise suuruse kindalaksmääramine peaks toimuma samadel alustel nagu see toimuks töösuhte seaduslikul lõpetamisel. Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja selle põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ning mõistis ABB AS-lt S A kasuks välja 1392,67 eurot täiendavalt Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitisele. Teha uus otsus, millega jätta S Ai hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tagajärjed olid sätestatud töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS §-s 117 ning ITLS §-des 29 ja 30. ITLS § 30 lg-s 2 oli ette nähtud, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu. Seega on hüvitise suuruse näol tegemist diskretsiooniotsusega. Diskretsiooniotsuste puhul on aga eriti oluline põhjendamise kohustus. Diskretsiooniotsusest peavad nähtuma need kohtu kaalutlused, mille alusel on otsus langetatud. Kohtuotsusest aga ei nähtu, millised on need töölepingu lõpetamise asjaolud, millele tuginedes on kohus pidanud

3(5)

õiglaseks hüvitist võrreldes töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetuga suurendada, samuti milline on kostjapoolse väidetava seadusrikkumise iseloom. Üksnes üldsõnaline viide töölepingu lõpetamise asjaoludele ja seaduserikkumise iseloomule, käsitlemata otsuse põhjendavas osas ühtki sellist asjaolu või seaduserikkumist, ei vasta kohtu diskretsiooniotsuse põhjendamise kohustusele. Maakohus ei ole andnud hinnangut ühelegi kostja poolt esiletoodud asjaolule, mis vastustaja arvates on aluseks hüvitise minimeerimisele. Seega on maakohus jätnud TsMS § 442 lg-st 8 tuleneva põhjendamiskohustuse täielikult täitmata. Kuigi maakohus ei ole otsust põhjendanud, on rikkumine võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Kostja hinnangul ei ole hagi rahuldamine põhjendatud. Hüvitise suuruse väljamõistmisel tuleb arvestada töölepingu lõpetamise asjaolusid. Kui ka hageja kui töötaja käitumine ei olnud õiguslikus mõttes kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona, oli see siiski vastuvõetamatu moraalsest aspektist, mida on ka töövaidluskomisjon oma otsuses märkinud. Nimetatud asjaoluga tuleks arvestada hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Lisaks on Riigikohus korduvalt, sealhulgas tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07 (p 21) leidnud, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul on sama töövaidlusasja menetlenud enne maakohut töövaidluskomisjon, kelle otsuse vaidlustamiseks on hageja pöördunud kohtu poole. Töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitise suuruse muutmise osas kohtu poolt tuleks järgida analoogiat eelviidatud Riigikohtu lahendiga. Töövaidluskomisjon ei ületanud otsuse tegemisel diskretsiooni piire. Samuti nähtub töövaidluskomisjoni otsusest komisjoni hinnang töölepingu lõpetamise asjaoludele, mille põhjal on töövaidluskomisjon otsustanud õiglase hüvitise suuruse. Sellest tulenevalt maakohtul puudus alus töövaidluskomisjoni poolt määratud hüvitise suuruse ümberhindamiseks. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jääta selle rahuldamata nig kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 02.02.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Ükski kaebustes toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu otsusega, siis ei pea vajalikuks neid põhjendusi tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole õige seostada TLS § 117 lg 2 kohaselt makstava hüvituse suurust võimaliku koondamishüvituse või tööle ennistamisel makstava keskmise palgaga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamisel kehtinud TLS § 117 lg 2 ja ITLS § 30 lg 2 kohaselt töötajale, kes ei soovi tööle ennistamist, väljamõistetav hüvitus on töövaidlust lahendava organi diskretsiooniotsus. Hageja ise tööle ennistamist ei soovinud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ületanud otsuse tegemisel diskretsiooni piire, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-43-07 väljendanud seisukohta, mille kohaselt kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

4(5)

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ületanud otsust tehes diskretsiooni piire, mis võimaldaks kaevatavat otsust muuta. Põhjendatud ei ole kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ka maakohus ei oleks tohtinud otsusega muuta hüvitise suurust, kuna vaatas läbi töövaidluskomisjoni otsust. ITLS § 24 lg 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Seega maakohus ei ole otsuse tegemisel seotud töövaidluskomisjoni seisukohtadega. Ülaltoodu alusel ei kuulu apellatsioonkaebus ega ka vastuapellatsioonkaebus rahuldamisele. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivinurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.