Merike Plinte ja OÜ Nõuni töövaidluse läbivaatamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 866.78 eurot (60 502 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Nõuni Puit apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant OÜ Nõuni Puit (registrikood: 10440131), esindaja advokaat Urmas Kõrgesaar Vastustaja Merike Plinte (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010 otsus muutmata.
esindajad
RESOLUTSIOON
Puit
hagiavaldused
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ning ringkonnakohtus jätta OÜ Nõuni Puit kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Merike Plinte esitas 07.12.2009 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista OÜ-lt Nõuni Puit M. Plinte kasuks välja saamata palk summas 19 449 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas 29.01.2010 otsusega töötaja nõude osaliselt. OÜ Nõuni Puit esitas 15.03.2010 kohtule taotluse M. Plinte avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina ja palus jätta M. Plinte avalduse rahuldamata. Maakohtule 16.06.2010 esitatud hagiavalduse täienduses palus M. Plinte mõista tööandjalt töötaja kasuks välja saamata palk summas 32 782 krooni ja kolme kuu hüvitis tööandjapoolse töölepingu rikkumise eest 27 720 krooni. 21.09.2010 vähendas M. Plinte töötasunõuet 32 342 kroonini, arvates nõudest maha tasu 16.10.2009 eest, kui käis lapsega arsti juures. M. Plinte väidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud 01.07.2005 tööleping nr 1-2006, mille järgi asus töötaja tööandja juurde tööle lihvija ametikohale. Algselt lepiti palgaks kokku 3 000 krooni, millele lisandus lisatasu. Töölepingut muudeti suulise kokkuleppe alusel alates veebruarist 2007 ning palgakokkuleppeks jäi nii M. Plintel kui kõigil teistel lihvijatel-pahteldajatel 55 krooni tunnis. Nii maksis tööandja palka kuni M. Plinte dekreet- ja lapsehoolduspuhkusele jäämiseni oktoobris 2007. Uuesti asus M. Plinte tööle 12.05.2009. Alates sellest ajast on tööandja maksnud talle vähem palka, kuigi pooled ei ole sõlminud täiendavat palgakokkulepet ning M. Plinte palk ja töö ei ole muutunud. Teistele lihvijatele-pahteldajatele on tööandja jätkuvalt maksnud 55 krooni tunnis. Seega on M. Plinte palgaks endiselt 55 krooni tunnis. M. Plinte on nõus tööandja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööaja arvestuse tabeliga perioodil 11.05.-31.10.2009, v.a päevad, mille kohta on tööandja kirjutanud tabelisse töötaja vaba päev tema enda soovil. Kuna töötaja pole sellist soovi avaldanud, tuleb tööandjal maksta selle aja eest keskmist palka. Palganõue perioodi 11.05.2009 - 30.10.2009 eest on: mai 3 087.50 krooni, juuni 1 695 krooni, juuli 4 139 krooni, august 3 625 krooni, september 2 209.50 krooni, oktoober 4 580 krooni. Perioodil 01.11.2009 - 01.03.2010 jätkas tööandja kokkulepitust väiksema palga maksmist. Mingit omavolilist töölt puudumist ei ole olnud ning tööandja poolt kohtule esitatud tööaja arvestuse tabelitesse on puudumistena märgitud päevad, mil tööandjal ei olnud töötajale tööd anda. Saamata on palka 2009 novembris 5 240 krooni, detsembris 5 802 krooni, 2010 jaanuaris 2 404 krooni. Veebruaris oli M. Plinte puhkusel ja haige. Töötaja ütles 12.02.2010 töölepingu üles tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 01.03.2010. Töötaja nõuab tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 27 720 krooni.
2.OÜ Nõuni Puit esitas 15.03.2010 maakohtule hagiavalduse, milles palus lugeda töötaja 12.02.2010 ülesütlemisavaldus tühiseks seadusliku aluse puudumise tõttu ja lõpetada tööleping alates 14.03.2010 (või faktilise töösuhte lõppemise päevast 28.02.2010). OÜ Nõuni Puit väidete kohaselt on 01.07.2005 sõlmitud töölepingu p-s 4.1 lepitud kokku töötaja põhipalgaks 3 000 krooni kuus ning sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta ka lisatasu (p 4.2). 2007 veebruaris leppisid pooled suuliselt kokku tunnitasus 55 krooni, mida tööandja maksis kuni töötaja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 2007 oktoobris. 11.05.2009 esitas töötaja avalduse tööle naasmiseks ning pooled leppisid 11.05.2009 suuliselt kokku, et alates 12.05.2009 tasustatakse töötaja tööd tunnitasuga 27 krooni. Alates 12.05.2009 maksis tööandja töötajale tunnitasu 27 krooni ja töötaja ei ole seda vaidlustanud kuni avalduse esitamiseni töövaidluskomisjonile. Töötaja 12.02.2010 esitatud töölepingu ülesütlemisavaldusele vastas tööandja 17.02.2010, et töötajal puudub alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna tööandja ei ole töötasu maksmisega viivitanud ega eksinud väljamakstavate summadega, kollektiivpuhkuse tasu ei ole tööandja tasunud põhjusel, et alates 2009. aastast pole ettevõttes kollektiivpuhkust ette nähtud, ning tegi ettepaneku lõpetada tööleping alates 01.03.2010 poolte kokkuleppel ja teatas, et sellega mittenõustumisel loeb ülesütlemise töölepingu korraliseks ülesütlemiseks ning tööleping lõpeb 14.03.2010. Lähtudes Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-6-08, nr 3-2-1-17-09) ja poolte praktikast tuleb suulisi kokkuleppeid töötasustamise tingimuste muutmise kohta lugeda õiguspärasteks. 11.05.2009 selgitas tööandja töötajale, et töötasu vähendamine on tingitud majandustingimuste halvenemisest, töömahu ja käibe vähenemisest. Samuti selgitati, et kuna lihvija ametikoht on vähem kvalifitseeritud, ei saa tööandja tasustada tema tööd võrdselt teiste, oluliselt mahukamaid ja raskemaid tööülesandeid täitvate ametikohtadega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2010 otsusega M. Plinte hagiavalduse OÜ Nõuni Puit vastu osaliselt ja jättis OÜ Nõuni Puit hagiavalduse M. Plinte vastu rahuldamata. Kohus mõistis välja OÜ-lt Nõuni Puit M. Plinte kasuks vähemmakstud töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni, juuni eest 1 695 krooni, juuli eest 4 139 krooni, augusti eest 3 625 krooni, septembri eest 2 209.50 krooni, oktoobri eest 4 580 krooni, novembri eest 4 916 krooni, detsembri eest 4 040 krooni ja 2010 jaanuari eest 2 184 krooni ning töölepingu ülesütlemise hüvitise 6 692 krooni. Väljamõistetud tasud kuuluvad maksustamisele. Poolte menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 2 alusel OÜ Nõuni Puit kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 49 p-de 1 ja 2 (01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p 1, 2) järgi tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest töötasu. TLS § 26 lg 1 p-de 6 ja 7 kohaselt peavad töölepingus olema muu hulgas palgatingimused ja tööajanorm. Tulenevalt PalS § 3 lg-test 1, 2 ja TLS §-st 70 tuleb tööleping sõlmida kirjalikult ning palgatingimused on olulisteks töölepingu tingimusteks. Kohus leidis, et tööandja ei ole tõendanud poolte kokkulepet töötasu muutmiseks alates 12.05.2009. Antud vaidluses ei ole asjakohane viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-17-09, et palgatingimuste muutmine on võimalik ka suuliselt, ning põhjendatud ei ole ka tööandja väide, et teda tuleks suulise palgatingimuste muutmise korral nii 2007 kui 2009 kohelda võrdselt, s.o kui töövaidlusorgan on aktsepteerinud töötasu suurendamist 2007 veebruaris, tuleks aktsepteerida ka töötasu vähendamist 2009 mais. Ühepoolselt oli tööandjal õigus töötingimusi muuta TLS §-des 64 ja 68 sätestatud juhtudel (kehtiva TLS § 37) ning TLS § 16 kohaselt on töötaja olukorda halvendavad tingimused, mis on halvemad töölepingus ettenähtust, kehtetud. Seega saab töölepingu seaduse järgi lugeda kehtivaks tööandja ühepoolset töötaja palgamäära suurendamist, kui seda on tehtud pikema
perioodi jooksul ja suurendatud palgamäära maksmine nähtub väljastatud palgateatisest või töötajale ülekantud palgast, kuid töötaja palgamäära ühepoolset vähendamist kehtivaks lugeda ei saa, kuna see halvendab töötaja olukorda. Töövaidluskomisjonis ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et töötaja palgamäär oli 2007. a 55 krooni tund. Ka kohtule esitatud taotluses ja hagiavalduses on tööandja märkinud, et 2007 veebruaris leppisid pooled kokku tunnitasuks 55 krooni. Töötaja töötasu arvestusest (tl 120-121) nähtub samuti, et tema töötasu on olnud veebruaris 45 krooni tund, märtsis 44.70 krooni tund ja alates 2007 aprillist 55 krooni tund. Kohtumenetluse käigus on tööandja asunud oma väiteid muutma ja leidnud, et osadel kuudel võis töötaja tunnitasu määr olla 55 krooni, kuid see ei tähenda, et pooled sellises tunnitasus kokku leppisid, kuna tööandja maksis töötajale lisatasu, mis sõltus ettevõtte majandusseisust. Töötaja vande all antud seletusest nähtub, et lapsehoolduspuhkuselt tulles tema tööülesanded ei muutunud, läbirääkimisi palgatingimuste osas ei toimunud ja kuu aega hiljem avastas ta, et töötasu on vähendatud. Järelepärimise peale vastas tööandja, et maksab palga tagantjärele sügisel, kui tuleb raha tellimustelt. Oktoobri lõpus rääkis aga tööandja, et raha ei ole ja ta ei maksagi palka juurde. Tunnistaja A.P. ütlustest nähtub, et OÜ-s Nõuni Puit esines olukordi, kus palk ei laekunud õigel ajal ja tunnistaja palgas oli kärpeid, palka laekus arvele vähem. Tööandja põhjendus oli, et raha ei ole ja raha ei liigu. Tööandja juhatuse liikme Tõnu Tiisleri selgitustest ja tunnistajana ärakuulatud raamatupidaja K.M. ütlustest nähtub, et töötaja brutopalga suuruse kuus määras ja tegi raamatupidajale teatavaks T. Tiisler. Töötasu suurus sõltus ettevõtte majanduskäigust, mis 2007 oli väga hea. Kohus luges tuvastatuks, et töötaja tunnitasu oli 2007 55 krooni. Kuna kohus ei tuvastanud poolte kokkulepet töötasu muutmiseks alates 12.05.2009 ning poolte vahel ei ole vaidlust töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud tööaja ja töötasu arvestuse üle, tuleb tööandjalt välja mõista vähemmakstud töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni, juuni eest 1 695 krooni, juuli eest 4 139 krooni, augusti eest 3 625 krooni, septembri eest 2 209.50 krooni ja oktoobri eest 4 580 krooni. Poolte vahel on vaidlus tööandja esitatud tööaja arvestuses 13. ja 16.11. ning 21. - 31.12.2009 üle. Tööandja esitatud tööajatabelis on nimetatud päevad märgitud töötaja omavoliliselt puudutud päevadena (tl 94-95, 106). Töötaja on esitanud kohtule töötajate omakäeliselt täidetud tööajatabelid (tl 102, 103), millest nähtub, et 13. ja 16.11. ei ole töötanud ka lihvijad M.T. ja M.T. ning 21. - 31.12.2009 ei ole keegi töötajatest töötanud. Kohus võttis tööaja arvestuse aluseks töötaja esitatud töötajate omakäeliselt täidetud tööajatabelid, kuna luges need usaldusväärsemaks ning poolte väidete ja tunnistajate ütlustega kooskõlas olevateks. Tööandja esindaja ja tunnistaja K.M. on andnud ütlusi, et 2009 oli tööandjale raske aasta, töötajatele puudus võimalus maksta lisatasu. Tööandja ei ole detsembrikuu kohta töötajate poolt täidetud tööajatabelit esitanud. Tunnistaja A. P. ütlustest nähtub, et oli juhtumeid, kus tööandja helistas ja ütles, et tööd ei ole anda ning see päev jäeti tööajatabelis tühjaks, jõulude ajal olid töötajad tavaliselt kollektiivselt tasuta jõulupuhkusel. Kohtu arvates puudub ka töötajal mõistlik põhjus, mis takistanuks tal pärast ajutist töövõimetust 21.12.2009 tööle ilmumast ning vaevalt oleks tööandja jätnud tähelepanuta töötaja nädalase omavoliliselt töölt puudumise, küsimata töötajalt puudumise kohta selgitust. Kuna kohus tuvastas, et tööandja ei kindlustanud töötajat tööga, kohaldub TLS § 35 ja tööandja on kohustatud maksma töötajale keskmist töötasu ajal, mil ta töötajat tegelikult tööga ei kindlustanud. VV 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1, 2; § 3 lg 1 alusel on töötaja keskmine tööpäevatasu novembris (39 490 krooni : 95) 415.68 krooni, keskmine tunnitasu 51.96 krooni. Saamata jäänud keskmine töötasu on 13. ja 16.11.2009 eest 831.36 krooni. 2009 novembris on töötajal töötunde 147 × 55 krooni + 831 krooni = 8 916 krooni, millest on tasutud 4 000 krooni, saamata 4 916 krooni. Töötaja keskmine tööpäevatasu
detsembris on (42 273.50 krooni : 102) 414.45 krooni, keskmine tunnitasu 51.80 krooni. Saamata jäänud keskmine töötasu on 21.-31.12.2009 eest (TLS § 53 kohaselt lühendatakse jõululaupäevale ja uusaastale eelnevat tööpäeva kolme tunni võrra) 2 590 krooni. 2009 detsembris on töötajal töötunde 60 × 55 krooni + 2 590 krooni = 5 890 krooni, millest on tasutud 1 850 krooni, saamata 4 040 krooni. 2010 jaanuaris on töötunde 78 × 55 krooni = 4 290 krooni, millest on tasutud 2 106 krooni, saamata 2 184 krooni. 2010 veebruaris oli töötaja puhkusel ja haige. Töötaja nõudel tuleb tööandjalt välja mõista vähemmakstud töötasu 2009 novembri eest 4 916 krooni, detsembri eest 4 040 krooni, 2010 jaanuari eest 2 184 krooni. Kuna tööandja on oluliselt rikkunud tööandjapoolset kohustust, jättes töötajale olulises osas töötasu maksmata, oli töötaja õigustatud töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles ütlema ning tööandja nõue töötaja ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna tööandja rikkus töölepingut oluliselt, on põhjendatud tööandjalt välja mõista hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus pidas põhjendatuks TLS-s sätestatud hüvitise suurust muuta, arvestades, et tööandja on siiski töötasu maksnud, poolte vahel oli vaidlus tunnitasu määra üle, mille kohus luges tuvastatuks oluliselt kõrgemas määras kui on Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär tunnis ja tööandja on viidanud oma raskele majanduslikule seisule. VV 11.06.2009 määruse nr 91 § 3 lg 6 alusel on töötaja keskmine kuutasu 6 692.48 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Nõuni Puit esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega OÜ Nõuni Puit hagi töölepingu ülesütlemisavalduse tühistamiseks rahuldatakse ja M. Plinte hagi täiendava palga tasumiseks jäetakse rahuldamata. Apellandi menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1; § 436 lg 1; § 438 lg 1). Kohus ei ole otsuses selgelt ja üheselt arusaadavalt näidanud, millised asjaolud ta on lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele selline seisukoht tugineb. Kohus on eiranud osasid tõendeid ja jätnud tõendite arvestamata jätmise põhjendamata. Kohus ei ole käsitlenud kõiki poolte esitatud olulisi seisukohti, on jätnud mitmed olulised aspektid otsuses põhjendamata ja on eelistanud põhjendamatult ühtesid tõendeid teistele; 2) sõlmisid pooled 11.05.2009 suulise kokkuleppe vastustaja töötasu alanemise osas. Esmajoones soovis pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist vastustaja koondamist, kuid võttes arvesse, et töötajal oli 1,5-aastane laps ja tööandjal oli tööd pakkuda, siis tööandja keeldus koondamisest. Töötajale selgitati, et seoses Eesti majandusolukorra halvenemisega on äriühing majanduslikult väga raskes situatsioonis, mistõttu on tööandjal võimalik pakkuda töötajale miinimumpalka. Kohus ei ole selgitanud, miks on tööandja selgitus jäetud arvesse võtmata ja leitud, et tõene on töötaja väide kokkuleppe mittesõlmimisest. Kokkuleppe olemasolu kinnitab töötaja kokkuleppe järgne käitumine – töötaja asus tööle ja ei esitanud tööandjale 7 kuu jooksul ühtegi pretensiooni. Kokkuleppe olemasolu on kinnitanud tunnistajana tööandja raamatupidaja K.M. . Vastustaja tööleping, milles on fikseeritud töötasu suurus 3 000 krooni kuus, näitab koos teiste tõenditega, et pooled on ka varem suulise kokkuleppe alusel töötasu suurust muutnud. Kohus on põhjendamatult eiranud poolte käitumist töötasu osas kokkulepete sõlmimisel, kuna on lugenud tõendatuks, et veebruaris 2007 sõlmisid pooled samuti kokkuleppe töötasustamise tingimuste muutmise kohta. Ka Riigikohus on lugenud tööandja ja töötaja vahelisi suulisi kokkuleppeid töötasustamise tingimuste muutmise kohta õiguspärasteks (3-2-1-6-08, 3-2-1-17-09);
3) on kohtu seisukoht, et vastustaja töötasu 2007 oli 55 krooni tunnis, väär, vastuolus tõenditega ja motiveerimata. Tööandja on esitanud kohtule (samuti töövaidluskomisjonile) vastustaja töötasu arvestuse perioodil jaanuar – september 2007, milles nähtub, et vastustaja keskmine tunnitasu oli sõltuvalt töötundide arvust kuus vahemikus 23.81 – 27.27 krooni ja koos lisatasuga on väljamakstud palgasumma töötundide arvuga jagamisel ühe töötunni tasu 55 krooni. Asjaolu, et vastustaja töötasu 2007 ei olnud 55 krooni tunnis, kinnitavad ka tunnistaja K.M. ütlused. Mõistetamatuks jääb, kuidas on tunnistaja A. P. ütlused vastustaja töötasu suuruse ja töötasu kokkuleppe sõlmimise tuvastamisel relevantsed. A.P. on 12.10.2010 istungil avaldanud, et tema teadmiste järgi oli iga töötajaga eraldi palgakokkulepe. Tunnistaja ütluste sisu on laiendatud meelevaldselt, tehes faktidele mittetugineva üldistuse tööandja poolsete minetuste osas; 4) on kohtu seisukoht, et vastustaja ei puudunud töölt 13. ja 16.11.2009 ning 21. - 23.12.2009 ja
28.- 31.12.2009 omavoliliselt ning tal on õigus nimetatud päevade eest töötasu saada, väär ja põhjendamata. Tööandja esitatud tööaja arvestamise tabelite ja raamatupidaja K.M. ütluste järgi on teised töötajad nimetatud kuupäevadel tööülesandeid täitnud, sh ka lihvijad M. T. ja M. T. Kohus on jätnud põhjendamata, miks on loetud usaldusväärseks töötaja esitatud tööaja arvestuse tabelite koopiad (tl 102, 103), mitte tööandja esitatud tabelite koopiad (tl 94-95, 106). Tööandja on selgitanud, et töötaja esitatud 2009 detsembri tabel ei kajasta detsembri teises pooles töötajate poolt töötatud tunde. Vastustaja puudus töölt 2009 detsembri teisel poolel ja on tõenäoliselt töölt omavoliliselt kaasa võtnud tööaja arvestuse tabelite mustandite koopiad. Nimetatud koopiad kajastavad sellist seisu, mis oli fikseeritud vastustaja viimasel tööpäeval detsembris 2009. Kohtu viide A.P. ütlustele, et töötajad olid jõulude ajal kollektiivpuhkusel, on asjakohatu, kuivõrd A.P. on kinnitanud detsembris 2009 puhkusel viibimist, seega puudus tal teave tööandja töömahtude ja töökorralduse kohta sellel perioodil. Tööandja esitatud tööaja arvestuse tabelitega on ümber lükatud vastustaja väide, et päevadel, mil ta töölt puudus, ei olnud tööandjal tööd pakkuda. Samuti selgub töögraafikutest, et iga kuu lõikes on enamus töötajatest korrektselt täiskohaga tööl käinud, ka nendel päevadel, kui vastustaja väitel ei olnud tööandjal tööd anda. Sellest järeldub, et vastustaja puudumised ei olnud tööandja poolt põhjustatud, vaid tegemist oli vastustaja isiklikest vajadustest tingitud puudumistega. Vastustaja on 16.06.2010 esitatud hagiavalduse täienduses palunud tööandjalt välja mõista tasumata kollektiivpuhkuse tasu. Kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et detsembris 2009 ettevõttes kollektiivpuhkust ei olnud. Kohus on jätnud väidetava kollektiivpuhkuse aja ja tasu küsimuses hinnangu andmata; 5) on põhjendamata kohtu järeldus, et töötaja töölepingu ülesütlemisavaldus ei ole tühine. Kohus on jõudnud väärale seisukohale, et tööandja on rikkunud töölepingut. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks 14.03.2010 (korralise ülesütlemise tähtaja möödumisel alates avalduse esitamisest 12.02.2010) või faktilise töösuhte lõppemise päevast 28.02.2010.
5.M. Plinte vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole pooled sõlminud 11.05.2009 suulist kokkulepet vastustaja töötasu alandamise osas. Töötaja selgitas vande all, et avastas töötasu vähenemise ja läks tööandjaga rääkima, tööandja viitas majandusraskustele ja lubas sügisel töötasu võla ära maksta; kuna tööandja oli ka varem viivitanud töötasu maksmisega, kuid alati võla hiljem ära tasunud, oli ta nõus töötasu maksmist ootama. Töövaidluskomisjoni pöördus ta alles siis, kui tööandja teatas, et ei kavatsegi rohkem maksta. Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et palga maksmisega oli kõigil töölistel probleeme, ei laekunud õigel ajal. Vastustaja tegi täpselt samasugust tööd nagu teised lihvijad ja nendele maksis tööandja jätkuvalt tunnitasu 55 krooni. Seda asjaolu tõendab vastustaja enda
vande all antud tunnistusega. Tööandja ei ole kasutanud võimalust seda väidet teiste lihvijate palkade suurust tõendavate dokumentidega ümber lükata. Seda, et kõik lihvijad tegid ühesugust tööd, tõendas oma ütlustega tunnistaja. Apellant viitab tunnistaja K.M. ütlustele kui tõendile. K.M. käsitles kohtus ennast tööandja esindajana ning tal oli täpne ülevaade protsessi käigus toimunust. Seega on põhjust kahelda tema tunnistuste objektiivsuses. K.M. kinnitas, et tema töötamise koht oli Otepääl, T. Tiisleriga suhtles ta meili teel, seega tekib küsimus, kuidas saab tunnistaja olla teadlik T. Tiisleri jutuajamistest. Tööandja kinnitab 18.01.2010 kirjas töövaidluskomisjonile, et ei ole M. Plinte palgakokkuleppeid muutnud ning töötasustamine toimub samadel alustel pärast avaldaja tööleasumist lapsehoolduspuhkuselt alates 12.05.2009. Seega on tööandja kinnitanud, et mingeid töötasu muutumise kokkuleppeid pooled 2009 mais ei sõlminud. Töötasu arvestust nägi vastustaja alles kohtuistungil. Mingeid palgateatisi ei ole ta saanud. Tööandja arvestus on ilmselt hiljem kohtu jaoks tehtud, võttes arvesse töötaja pangakontole üle kantud töötasu ja töövaidluskomisjonile esitatud tööaja arvestuse tabeleid. Selliste erinevate tunnitasudega ei saanud olla töötasu kokkulepe poolte vahel sõlmitud; 2) on tööandja andmetega tõendatud töötaja väide, et enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli tema tunnitasu 55 krooni. Tööandja esitas kohtule töötasu arvestuse tabeli, millest nähtuvalt koosnes 2007 töötaja töötasu põhipalgast ja lisatasust. 2007 kehtis palgaseadus ja kõikides dokumentides räägiti palgast, mitte töötasust. Samuti oli vastustaja perekonnanimi 2007 Lastik, kohtule esitatud 2007 töötasu arvestuse tabelis on vastustaja perekonnanimeks aga Plinte. Vastustaja tunnitasu oli jaanuaris ja veebruaris 45 krooni, märtsis arusaamatu 44.705882 krooni ning alates aprillist kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 55 krooni. Tööandja hilisemalt koostatud töötasu arvestus, milles on lahku viidud põhipalk ja lisatasu, ei saa olla asjas tõendiks. Täiesti ebaloogiline on tööandja väide, et tunnitasu kokkulepe oli 23.81 – 27.27 krooni. K.M. kinnitas, et töötunnid ja brutopalga edastas talle T. Tiisler, tema arvestas ainult riigimaksud. Lisatasude arvestusest ta ei rääkinud; 3) on poolte poolt kohtule esitatud töötajate poolt täidetud tööaja arvestuse tabelid 2009 novembri ja detsembri kohta erinevad. Tööandja ei ole esitanud originaaldokumentidena töötajate omakäeliselt koostatud tabeleid, kust oleks kohe näha, kui tegemist oleks hilisemate juurdekirjutustega. Tööandja esitatud tabelist nähtub, nagu oleks vastustaja omavoliliselt töölt puudunud 13. ja 16.11.2009. Töötajate poolt omakäeliselt täidetud tabelist nähtub, et nendel päevadel ei olnud ka teistel lihvijatel tööd. Tööandja on tabelisse teiste lihvijate töö juurde kirjutanud. Tööandja esitatud vastustaja tööaja arvestusest november 2009 - veebruar 2010 nähtub nagu oleks vastustaja omavoliliselt töölt puudunud 21. - 25. ja 28. - 31.12.2009. 24. ja 25.12.2009 olid riigipühad. Tööandja esitatud „Töökoja töötajate tööaja arvestus detsember 2009“ nähtub, et alates 27.12.2009 ei olnud tööl ka teised lihvijad M. T. ja M. T. Järelikult ka nendel ei olnud tööd. Tööandja ei ole väitnud, et ka teised lihvijad rikkusid oma töökohustusi ning töötajad ei olnud ka puhkusel. Seega töölt puudumine ei olnud tingitud vastustajast ja tööandja oli kohustatud talle perioodi 21. - 31.12.2009 eest palka maksma. Tööandja on ise esitanud kohtule tõendi lihvijate töötamise kohta detsembris. Seda ei saa ta enda tunnistaja ütlustega ümber lükata. Viide kollektiivpuhkusele ei oma asjas tähtsust. Töötaja väidab, et ta ei olnud tööl, kuna tööandjal ei olnud talle tööd anda, ja tööandja ei ole seda väidet ümber lükanud; 4) on tõendatud, et tööandja ei maksnud töötajale kokkulepitud palka ning seetõttu on töölepingu ülesütlemine põhjendatud. Otsus on piisavalt põhjendatud ja seaduslik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
7.detsembri 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
7.Ebaõige on apellandi väide, et tõendatud ei ole vastustaja töötasu suurus alates aprillist 2007 55 krooni/tunnis. Maakohus on õigesti märkinud vaidlustatud otsuses, et töövaidluskomisjonis ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et töötaja palgamäär oli 2007 55 krooni/tund. Nimetatud asjaolu on kostja vaidlustanud kohtumenetluse käigus. Kostja on nii taotluses maakohtule (tl 4-7) kui ka hagiavalduses maakohtule (tl 17-20) möönnud, et 2007 veebruaris leppisid hageja ja kostja kokku tunnitöötasus 55 krooni ja selline tunnitöötasu oli kuni M. Plinte jäämiseni sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele. Samuti on kostja maakohtu istungil 19.05.2010 kinnitanud, et 2007 muudeti suuliselt palgakokkulepet ning hageja töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli 55 krooni/tund (tl 38-40). Ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline suuline kokkulepe selle kohta, et alates 2007 aprillist kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni oli hageja töötasu 55 krooni/tund on tõendatud tööandja poolt esitatud töötasu arvestuse tabeliga (tl 120-121), millest nähtuvalt koosnes 2007 töötaja töötasu põhipalgast ja lisatasust ning põhipalka ja lisatasu arvestades oli hageja tunnitasu jaanuaris ja veebruaris 45 krooni, märtsis 44.705882 krooni ning alates aprillist kuni hageja lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 55 krooni. Tunnistaja K.M. ütluste kohaselt (tl 114-116) ei vaidle ta vastu sellele, et M. Plinte töötasu oli 2007 mõnel kuul 55 krooni/tund. Seega on ebaõige apellandi väide, et tunnistaja K.M. ütlused kinnitavad asjaolu, et hageja tunnitöötasu ei olnud 55 krooni/tund. Kuna hageja vande all antud seletustest (tl 112-113) nähtub, et alates aprillist 2007 kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni oli tema tunnitöötasu 55 krooni/tund ning kostja poolt esitatud tõendid ei anna alust asuda teisele seisukohale, siis on maakohus õigesti lugenud tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel muudeti suuliselt palgakokkulepet ning alates 2007 aprillist oli hageja töötasu 55 krooni/tund.
8.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt sõlmisid pooled 11.05.2009 suulise kokkuleppe hageja töötasu alanemise osas. Hageja on eitanud sellise kokkuleppe sõlmimist. Alusetu on apellandi väide, et kokkuleppe olemasolu kinnitab töötaja käitumine - töötaja asus tööle ja ei esitanud tööandjale 7 kuu jooksul ühtegi pretensiooni. Töötaja poolt vähemmakstud töötasu nõude kohest mitteesitamine ei anna alust asuda seisukohale, et ta oli nõus töötasu alandamisega. Usutav on hageja seletus, et kostja viitas majandusraskustele ja lubas sügisel töötasu võla ära maksta ning hageja uskus kostjat. Tunnistaja K.M. ütlused samuti ei kinnita hageja ja kostja vahel töötasu alandamise kokkuleppe olemasolu, sest tunnistaja enda ütluste kohaselt töötab ta Otepääl ning suhtlemine (dokumentide vahetus) juhatuse liikme T. Tiisleriga on elektrooniline, seega ka väidetavast jutuajamisest hageja ja kostja vahel 11.05.2009 saab ta olla teadlik vaid T. Tiisleri sõnade kohaselt, s.o tunnistaja ise ei viibinud väidetava jutuajamise juures.
Kuna apellant ei ole tõendanud hagejaga 11.05.2009 suulise kokkuleppe sõlmimist töötasu muutmiseks, siis on maakohus õigesti kostjalt välja mõistnud hageja kasuks vähemmaksutud töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni, juuni eest 1 695 krooni, juuli eest 4 139 krooni, augusti eest 3 625 krooni, septembri eest 2 209.50 krooni ja oktoobri eest 4 580 krooni.
9.Maakohus on õigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks 2009 novembri eest 4 916 krooni, detsembri eest 4 040 krooni ja 2010 jaanuari eest 2 184 krooni ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Lisaks tunnitöötasule on viidatud kuude puhul vaidluse all ka hageja poolt tööloldud päevade arv. Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid, tuvastanud, et hageja ei puudunud töölt
13.ja 16.11.2009 ning 21. - 23.12.2009 ja 28. - 31.12.2009 omavoliliselt ning tal on õigus nimetatud päevade eest töötasu saada. Hageja väite kohaselt ei puudunud ta eelnevalt nimetatud päevadel töölt omavoliliselt, vaid tööandja ei kindlustanud teda ja ka teisi lihvijaid tööga. Kostja vastuväite kohaselt puudus hageja töölt omavoliliselt. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud maakohtule töötajate poolt täidetud tööaja arvestuse tabelid 2009 novembri ja detsembri kohta (tl 102-103), millest nähtuvalt ei ole töötanud 13. ja 16. novembril 2009 ka teised lihvijad ning 21. - 23.12.2009 ja
28.- 31.12.2009 ei ole töötajad töötanud. Kostja on oma vastuväite tõendamiseks esitanud omapoolselt tööaja arvestuse tabelid november ja detsember 2009 (tl 94-95) ning nende kohaselt on teised lihvijad töötanud 13. ja 16.11.2009 ning töötajad on tööl olnud 21. - 23.12.2009 ja
28.- 31.12.2009. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelid ja kostja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelid on vastukäivad, siis tuleb need jätta tõenditena kõrvale. Lisaks ringkonnakohus märgib, et tööandja enda poolt esitatud detsembrikuu 2009 tööaja arvestuse tabeli kohaselt ei ole perioodil 28.-31. detsember 2009 ka teised lihvijad tööl olnud. Asjaolu, et hageja puudus vaidlusalustel kuupäevadel töölt omavoliliselt, ei ole tõendatud tunnistaja K.M. ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt esitas tema kohtule tööaja arvestuse tabelid ning koostas ta need juhatuse liikme poolt saadetud andmete alusel; teised töötajad vaidlusalustel kuupäevadel on tööülesandeid täitnud, sh ka lihvijad M. T. ja M. T. Kuna tunnistaja K.M. ütluste aluseks on tööandja poolt koostatud tööaja arvestuse tabelid, millised ringkonnakohus jättis tõenditena kõrvale, siis ei tõenda tunnistaja ütlused seda, et hageja puudus vaidlusalustel päevadel omavoliliselt töölt. Hageja ei ole 16.06.2010 maakohtule esitatud hagiavalduse täienduses (tl 44-47) palunud tööandjalt välja mõista tasumata kollektiivpuhkuse tasu, vaid on esitanud saamata jäänud töötasu ja hüvitise nõude. Lähtudes sellest, et hageja ei ole vastavat nõuet esitanud, on asjakohatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud andma hinnangu väidetava kollektiivpuhkuse aja ja tasu küsimusele.
10.Lähtudes kõigest eeltoodust, on õige maakohtu seisukoht, et kuna kostja rikkus oluliselt tööandjapoolset kohustust ning jättis hagejale olulises osas töötasu maksmata, siis oli hageja õigustatud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel töölepingu erakorraliselt üles ütlema ja seetõttu on põhjendatult jäetud rahuldamata ka kostja nõue hageja 12.02.2010 töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks. Apellant on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise hageja poolt, kuid ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses töölepingu ülesütlemise hüvitise suurust.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.