2-09-54112/36 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

lõpetamist. Kohus leidis, et nimetatud ametikoht on ettevõttes püsiva iseloomuga ning ei võimalda sõlmida tähtajalist töölepingut. Kuna kostja äritegevus põhinebki erinevate lühemate ja pikemaajaliste tellimuste täitmises, mitte ajutises tellimuste mahu ja arvu suurenemises, puudub alus sõlmida tähtajalisi töölepinguid töötajatega, kelle ametikohad ja töökohustused on seotud tellimuste arvu, pikkuse ja täitmisega. Tööandja kohustus on tagada töötajatele pidev töö piisavate tellimuste ja hangete kaudu. Kuna töösuhte puhul eeldatakse tähtajatut töösuhet, siis mõjuva põhjuse olemasolu tähtajalise töösuhte sõlmimiseks peab vaidluse korral tõendama tööandja, viimane pole seda tõendanud. Seega puudus alus sõlmida hagejaga nii 19.05.2009 kui ka 01.07.2009 tähtajalist töölepingut. Uus töölepingu seadus annab näitliku avatud loetelu juhtudest, millal on võimalik sõlmida tähtajaline tööleping, erinevalt varasemast kinnisest loetelust (TLS § 9 – TLS § 27). Kohus ei tuvastanud hooajatöö iseloomuga tööd ega muud töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tingitud mõjuvat põhjust, mis on nii tähtsad, et nende puudumisel tööandja töötajat tööle ei võtaks, ega muid aluseid tähtajalise töölepingu sõlmimiseks (TLS § 9 lg 1). Kuna tähtajaline tööleping on töötajale kahjulikum kui tähtajatu (viimane tagab töötajale pikema perioodi jooksul püsiva töökoha ja sissetuleku), on poolte vahel 19.05.2009 sõlmitud töölepingu nr 574 p 1.2 ja 01.07.2009 sõlmitud töölepingu nr 578 p 1.4 TLS § 2 alusel tühised. Eelpool nimetatud asjaoludel ei saanud tähtajalist töölepingut sõlmida ja tähtajaline tööleping loeti töötajale kahjulikumaks ka enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduses (§ 27). Seega tuleb TLS § 80 lg 2 alusel lugeda, et poolte vahel oli sõlmitud algusest peale (s.o alates 19.05.2009) tähtajatu tööleping. Kohus saab anda hinnangu katseaja kohaldamise lubatavuse ja pikkuse kohta tuginedes mõlema töölepingu sõlmimise asjaoludele. Pooled leppisid vastavalt töölepingu seaduse varasema redaktsiooni §-le 33 kokku ning fikseerisid katseaja kohaldamise ja selle kestuse (üks kuu) 19.05.2009 sõlmitud töölepingu p-s 1.3. Seega tööandja leidis, et on võimeline oma otsustuse hageja sobivuse kohta tegema ühe kalendrikuu jooksul. Tööandja sõlmis küll ekslikult, kuid siiski – pärast katseaja edukat läbimist sama töötajaga samale ametikohale samade töökohustuste täitmiseks uue töösuhte, millega näitas veelkord hageja sobivust ametikohale ja huvi jätkata koostööd. Mõlema töölepingu seaduse redaktsiooni puhul on katseaja eesmärk sama – katseaeg on ajavahemik, mille jooksul saavad pooled hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse selle töö tegemisel. Sama töösuhte raames sama töötajaga samale ametikohale sobivuse hindamiseks saab tööandja rakendada katseaega vaid ühel korral, katseaja kestuse lepivad pooled kokku töösuhte loomisel. Tööandjal oli kahtluse korral töötaja sobivuse hindamiseks võimalik pikendada poolte kokkulepet katseaja kohaldamiseks kauemaks kui 19.06.2009. Seda ettepanekut kostja ei teinud. Seetõttu pole õige ega kooskõlas kostja käitumisega seisukoht, et tööandjal ei jätkunud piisavalt aega hinnata töötaja sobivust ametikohale. Eelnevat arvestades on kokkulepe korduva katseaja kohaldamiseks samade poolte vahel sama töö tegemiseks töölepingu nr 578 p-s 1.3 põhjendamatu ja TLS § 2 alusel tühine algusest peale. Seega kehtis katseaeg kestusega 19.05.2009 kuni 18.06.2009. Kuna töösuhe jätkus ka pärast katseaja lõppu, s.o pärast 18.06.2009, siis on hageja katseaja läbinud edukalt ning kostja ei saa hagejaga töösuhet üles öelda erakorralisena alates 07.08.2009 katseaja tulemuse ebarahuldava tulemuse tõttu TLS § 86 alusel. Tööandja tegevus on TLS §-de 83; 85 lg 5 ja 87 alusel seadusevastane, kuna puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ning TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt tühine. Hageja esitas arstitõendi oma raseduse kohta 13.08.2009, seega on TLS § 93 lg 3 kohaselt tegemist raseda töötajaga. Kohtuistungil ei soovinud kumbki pool hageja tööle ennistamist, seega hageja loobus tööle ennistamise nõudest. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o (3 x 7 000) 21 000 krooni. Kohus leidis, et arvestades TLS § 107 lg 3 sisu ja eesmärki ning hageja taotlust hagejat tööle mitte ennistada, on mõistlik jätta hageja tööle ennistamata vaatamata tema rasedusele (TsMS § 4 lg 2) ja

5.OÜ Micro-Fix esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) lubab töölepingu seadus töötajal ja tööandjal kokku leppida nii töölepingu tähtaja kui ka katseaja suhtes. 01.07.2009 sõlmitud töölepingus nr 578 olid pooled saavutanud nimetatud tingimustes kokkulepped, mis vastavad täielikult seadusele (TLS § 86 lg 1; § 9 lg 1). Vastavuses TLS § 5 ja § 6 lg 2 nõuetega on töölepingus märgitud tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus (p 1.2). Töölepingu nr 578 tähtajalisuse tingimused ei välju TLS §-s 10 toodud piirangute raamest. Kuna eelnimetatud kokkulepped vastavad seadusele, ei saa kohus neid TLS § 2 alusel tühiseks tunnistada; 2) taotles hageja töölepingus nr 578 kokkulepitud tingimuste tühistamist, töölepingu nr 578 sõlmimise asjaolusid hageja ei vaidlustanud. Kõik kohtu põhjendused puudutavad aga töölepingu sõlmimise asjaolusid, mis ei vasta hageja poolt hagis määratud vaidluse esemele; 3) lõppes tähtajaline 19.05.2009 tööleping nr 574 TLS § 80 alusel tähtaja möödumisel 30.06.2009. Selle töölepingu sõlmimise asjaoludest tulenevaid nõudeid hageja ei esitanud, mistõttu ei ole arusaadav, millisel seaduslikul alusel kohus taastas töölepingu nr 574 kehtivuse. Kohtu viide TLS § 80 lg-le 2 on kohatu, kuna hageja vaidlustas ainult töölepingu nr 578 tingimusi katseaja ja tähtaja osas. Sel juhul pidanuks kohaldama TLS § 131 lg-t 3; 4) ütles tööandja tähtajalise töölepingu nr 578 üles katseaja kestel seadusega ettenähtud korras. Kostja nõustub kohtuga, et tulenevalt TLS §-st 86 ei saanud katseaeg kuuekuulise töölepingu kestuse korral ületada kolme kuud, kuid kostja ütles töölepingu üles ühe kuu ja kuue päeva möödumisel töölepingu sõlmimisest 01.07.2009 ning töötaja tööle asumisest. Hageja ei vaidlustanud kostja poolt välja toodud ülesütlemise põhjuseid. Töölepingu ülesütlemine tööandja poolt raseda naisega katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ei ole keelatud. Tunnistajad kinnitasid kohtuistungil, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks olid katseaja ebarahuldavad tulemused (TLS § 92 lg 2). Kohtuotsuses ei ole neid tõendeid hinnatud, mistõttu kohtu järeldus, et tööandja ütles üles töölepingu raseda naisega ilma seadusliku aluseta, ei ole põhjendatud. Hageja ka ei sidunud hagi raseduse asjaoluga; 5) kaldus tööandja töölepingu nr 578 ülesütlemisel kõrvale TLS §-s 96 sätestatud 15päevasest etteteatamistähtajast, kuid tööandja hüvitas etteteatamistähtaja mittejärgimise TLS

§ 100 lg 5 alusel rahas, millega töötaja oli nõus. Töölepingu ülesütlemise etteteatamise korra rikkumine ei ole seaduslik alus lugemaks, et tööleping ei ole lõppenud ülesütlemisega; 6) on kohus kohaldanud ebaõigesti menetlusnorme (TsMS § 4 lg 1, 2; § 439; § 436 lg 4). Hagiavaldus ei sisalda faktilisi asjaolusid, millele tuginedes saanuks rahuldada hageja nõude lugeda tööleping nr 578 sõlmituks tähtajatuna ja katseajata. Töölepingus sõlmitud kokkulepped, mille sõlmimise asjaolude suhtes hagejal pretensioone ei olnud, ei kuulunud hindamisele õigusnormide alusel. Hageja hagis sisuliselt loobus töölepingus nr 578 sõlmitud kokkuleppest. Kohus väljus nii hagi eseme kui hageja esitatud asjaolude piiridest. Otsus on põhistatud mitte poolte esitatud asjaoludega, vaid kohtu enda järeldustega kostja tootmistegevusest. Neid asjaolusid ei arutatud menetluses, samuti ei juhtinud kohus poolte tähelepanu selliste asjaolude tuvastamisele ega võimaldanud kostjal öelda oma seisukohta. Kui nõustuda kohtu seisukohaga, et tööleping nr 578 oli sõlmitud ekslikult, siis ei ole arusaadav, miks otsuse resolutiivosa on koostatud tuginedes ekslikult sõlmitud töölepingu andmetele. Otsuses ei ole tehtud järeldusi, mis puudutavad ekslikult sõlmitud töölepingu saatust. Samas kokkulepe, mis kohtu arvates oli kehtiv töölepingu nr 574 ülesütlemisel, on otsuse resolutiivosas jäetud kohaldamata. Kohus, rikkudes TsMS § 442 lg 8, ei ole lükanud ümber töölepingu nr 578 p 1.3 (kust nähtub, et tööleping oli sõlmitud 4-kuulise katseajaga) tõenduslikku tähendust. Hageja ei ole sidunud oma nõudeid töölepingu nr 578 ega ka töölepingu nr 574 sõlmimise asjaoludega. Vaidluse ese oli hageja poolt kindlaks määratud kokkuleppe tühistamiseks töölepingu nr 578 raames. Kostja esitas tulenevalt TLS § 92 lg-st 2 kohtule tõendid: tunnistajate Viktor Kurakini ja Tatjana Freimanise ütlused. Tunnistajad kinnitasid, et töölepingu ülesütlemine raseda töötajaga leidis aset töölepingu seaduses lubatud alusel (TLS § 86 lg 1). Kohus ei analüüsinud neid tõendeid, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Seoses sellega ei ole antud hinnangut ka asjaolule, et töötaja rasedusest teatati tööandjale pärast töölepingu ülesütlemist. Kostja ei tea, et hageja oleks esitanud nõude kahju hüvitamiseks saamata jäänud töötasu näol perioodil 07.10.2009 – 23.11.2009 summas 10 490.40 krooni, seega on kohus nimetatud otsust tehes ületanud nõude piire. Töövaidluskomisjoni otsuse alusel maksis kostja hagejale välja 14 000 krooni. Kohtu järeldus, et töötaja ei saanud palka alates 07.10.2009 kuni 23.01.2009 tööandja süü läbi, ei põhine asja materjalidel. Otsuses kirjeldatud sündmused, mis kohtu arvates annavad tunnistust kostja süüst, leidsid aset enam kui kuu aega pärast seda, kui töötaja pidi töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt tööle asuma, kuid hageja tööle ei asunud.