Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 02.05.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-09-12268/115
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 02.05.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6705

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. mai 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-12268

Tsiviilasi

Aili Rootsi hagi AS GoBus vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning kuue kuu palga ulatuses hüvitise 79 978.50 krooni väljamõistmiseks, tööõnnetuse tõttu sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju 39 774 krooni väljamõistmiseks ja vähesest töövõimetuspensionist edasiste majanduslike võimaluste halvenemisega tekkinud kahju 168 776.20 krooni väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

79 978.50 krooni (GoBus) ja 208 550.20 krooni (Roots)

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aili Roots ja AS GoBus apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

12. aprill 2011

Menetlusosalised esindajad

RESOLUTSIOON

ja

nende Apellant ja vastustaja (hageja): Aili Roots

(IK: XXXXXXXXXXX)

Vastustaja ja apellant (kostja): AS GoBus (RK: 10085032), esindaja Harland Paas Rahuldada Aili Rootsi apellatsioonkaebus täielikult ja AS GoBus apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsuse resolutsiooni p-d 2, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9 ning teha selles osas

uus otsus, millega mõista AS-lt GoBus Aili Rootsi kasuks välja hüvituse nelja kuu keskmise palga ulatuses 53 319 krooni ja kahjuhüvituse 208 550.20 krooni ning jätta menetluskuludest 90.76% AS GoBus kanda ja 9.24% Aili Rootsi kanda.

Sarnased lahendid

Tööõigus

3.Viru Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsusega rahuldati A. Rootsi hagi AS GoBus vastu osaliselt, tühistati AS GoBus poolt A. Rootsile 23.02.2009 käskkirjaga nr 3 määratud distsiplinaarkaristus, millega kohaldati A. Rootsi suhtes 30.11.2006 sõlmitud töölepingu nr 587 lõpetamist tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel; tunnistati AS GoBus poolt A. Rootsiga sõlmitud töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ja loeti tööleping A. Rootsiga lõpetatuks alates 18.02.2009 TLS § 79 lg 1 alusel; mõisteti AS-lt GoBus A. Rootsi kasuks välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses 79 978.50 krooni; jäeti rahuldamata A. Rootsi hagi AS GoBus vastu tööõnnetuse tõttu sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju 39 774 krooni ja vähesest töövõimetuspensionist edasiste majanduslike võimaluste halvenemisega tekkinud kahju 168 776.20 krooni väljamõistmiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et 21.08.2008 toimus hagejaga AS GoBus Rakvere regiooni bussipargis tööõnnetus, mille tagajärjel sai A. Roots tervisekahjustuse; A. Roots viibis töövõimetuslehel kuni 17.02.2009; A. Rootsile määrati alates 18.02.2009 püsiv töövõimetus 100 %; AS GoBus on A. Rootsi töövõimetuslehe kätte saanud 19.02.2009; AS GoBus on A. Rootsi kohta tehtud töövõimetuse otsuse kätte saanud hiljemalt 22.02.2009, distsiplinaarkaristus on määratud ja tööleping lõpetatud TLS § 86 p 6 alusel; A. Rootsi arvestatud rahasummasid ega summade arvestamise aluseid AS GoBus ei vaidlusta. Pooltel on vaidlus selles, kas kostja poolt hagejale distsiplinaarkaristuse kohaldamine oli seaduspärane ja kas kostja on kohustatud hagejale hüvitama tööõnnetuse tõttu hagejale tekkinud kahju. Kuna tegemist on töölepingu lõpetamise vaidluse lahendamisega, siis tuleb lähtuda kuni 01.07.2009 kehtinud TLS ja ITVS § 2 kohaselt ITVS sätetest. ITVS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Protseduurireeglid on omakorda kehtestatud TDVS §-s 11, mille kohaselt peab käskkirjas olema märgitud töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo ja muude asjaolude kirjeldus, määratud karistus, dokumendi koostamise kuupäev ja allkirjad. Kostja on distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjas märkinud töölepingu lõpetamise alusena TLS § 86 p 6, mis sätestab töölepingu lõpetamise töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. TLS § 103 lg 2 järgi tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Seega ei luba seadus töölepingut lõpetada igasuguse töökohustuste rikkumise eest, vaid üksnes süülise, tööandja tööd takistava ja segava töökohustuste rikkumise eest ja tingimusel, kui töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. TDVS § 8 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kostja määratud karistus ei ole vastavuses süüteo raskusega, sest süütegu ei ole. Kuivõrd ei leidnud

tuvastamist, et hagejal olnuks kehtiv distsiplinaarkaristus või et olnuks olemas hageja süütegu või et oleks tegemist esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisega, tuleb järeldada, et hagejaga toimunu ei ole üldse aluseks distsiplinaarkaristuse kohaldamisele. Kostja esindaja viide, et lähtuti töösisekorraeeskirjast, mille kohaselt töölt omavoliline puudumine on jäme rikkumine, mis toob kaasa rangeima distsiplinaarkaristuse määramise, ei ole õigustatud. Kostja töösisekorraeeskirja p 11.4 kordab viidatud võimalust ning p 11.5 määratleb TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel lepingu lõpetamise eeldusena jämeda töökohustuste rikkumise loetelu, sealhulgas ühena põhjuseta töölt puudumine. Kostja ei puudunud töölt põhjuseta, mistõttu ongi distsiplinaarkaristuse ja selleks töölepingu lõpetamise kohaldamine ebaseaduslik. Hinnates väidetavalt töölepingu lõpetamise aluseks olevat käskkirja sisuliselt, selgus, et kostja 23.02.2009 käskkirjas nr 3 esitatud karistamise aluseks olevad asjaolud on ebatäpsed ja süüteo kirjeldus ei vasta tegelikkusele. TDVS § 7 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Käskkirjale ei ole hageja seletust lisatud. Järelikult tööandja mingit sellekohast seletust ei küsinud. Hageja kinnitab, et tema koondamist ei nõudnud. Samas, isegi kui hageja oleks koondamist nõudnud, pidanuks tööandja talle selgitama koondamisega seonduvaid seadusesätteid, mitte töötajat karistama. Ajakohatu on tugineda sellele, et töötaja ei teatanud töölt puudumise põhjust, kui tööandjale oli teada, et töötaja on tööõnnetuse järgselt pikaajaliselt haige. Kuna tööandjal olid käskkirja vormistamise ajaks olemas kõik hageja töölt puudumist põhistavad dokumendid, oleks ta pidanud neid hindama selleks, kas määrata töötajale karistus või mitte. Seega on hagejaga töölepingu lõpetamise alust kohaldatud protseduurireegleid rikkudes ning on põhjendatud hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks rahuldada, töölepingu lõpetamine tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel tunnistada ebaseaduslikuks. TLS § 117 lg 2 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel, kui töötaja loobub ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vastavalt ITVS § 30 lg-le 2 on töövaidlusorganil õigus juhul, kui töölepingu lõpetamine tunnistatakse ebaseaduslikuks ja töötaja ei soovi tööle ennistamist, välja mõista hüvitis kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu ning hüvitise suurust ei seata sõltuvusse sellest, kas töötaja asus tööle teise tööandja juures või mitte. Kohus leidis, et tööandja ei ole käitunud vastavuses TLS § 48 lg 1 p-dega 4 ja 5, mille kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud olema teineteise suhtes viisakad ning täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi. Viisakas ja seaduspärane oleks olnud, kui kostja töölepingu ühe poolena oleks enne karistuse määramist hinnanud ja välja selgitanud tegeliku olukorra, kuivõrd oli teada, et tööõnnetus oli juhtunud ja hageja oli töövõimetuslehel. Asjaolu, et töötaja ei teatanud tööandjale töövõimetuslehe lõpetamise päeval edasisest töövõimetusest, ei õigusta tööandja poolt distsiplinaarkaristuse kohaldamist. Kostjale oli enne distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirja vormistamist teada, miks hageja tööle ei ilmunud, samuti see, et hageja ei saanud ega võinudki seoses töövõimetusega tööd teha. Vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 p-des 6-8 ettenähtud alustel on kohtul õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid. Antud juhul töötaja süü puudub. Seetõttu on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis kuue kuupalga ulatuses 79 978.50 krooni. ITVS § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Seega tuleb muuta töölepingu lõpetamise formuleeringut ja lugeda A. Rootsi ja AS GoBus vahel 30.11.2006 sõlmitud tööleping nr 587 lõpetatuks TLS § 79 alusel alates 18.02.2009. Riigikohus on lahendis 3-2-1-53-06 selgitanud, et tööõnnetusega põhjustatud kehavigastuse korral võib tööandjal olla kohustus hüvitada enda kohustuste (vt TLS §-d 48 ja 49) rikkumisega tekitatud kahju. VÕS § 1044 lg 3 järgi võib kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutada ka VÕS

deliktiõigusliku hüvitisnõudena. Õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hageja viidatud ja tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes märgitud väidetavalt tööandja poolt TTOS sätete rikkumised ei anna alust süüdistada tööandjat roolivõimendi pumbavõlli purunemises. Hageja on kohtuistungil korduvalt väitnud, et rikke sümptomid, mis ilmnesid hagejale bussiliini nr 5 lõpppeatuses ja mida hiljem kinnitas V.G. , ei olnud põhjuseks tööõnnetusele, vaid selleks oli täiesti uus ja ettenägematu rike. Seega ei oleks antud olukorras aidanud ei tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes viidatud riskianalüüsi läbiviimine. A. Roots jätkas tööd töövahendiga, millel olid ilmsed tehnilise rikke tunnused. Kohtu arvates ei ole mõeldav, et tööandja saanuks ka ennetuslikult midagi teha, kui bussijuht rikke ilmnemisel sellest tööandjat ei teavita ja sõidab rikkis bussiga edasi. Hageja on Tööinspektsioonile kirjutatud seletuses kirjeldanud, kuidas nad koos V.G. iga eeldatava rikke sümptomeid kontrollisid, kuidas just hageja veenis V.G. i, et teatud olekus ei ole mootoris kolinat, mistõttu andiski V.G. hagejale korralduse ajada buss remondiboksi. Hageja kinnitas kohtuistungil, et sel momendil, kui Viktor hindas riske, ei näinud ta ohtu, sest kolinast ja mürinast ohtu hageja tervisele ei olnud. Hageja kinnitas, et tema ja meister V.G. i poolt määratletud rike ei olnud selleks rikkeks, mis põhjustas hagejale terviserikke. Hageja kinnitas, et tööõnnetuse põhjustas roolivõimendi pumbavõlli purunemine, mis ei olnud seotud sellega, mis toimus siis, kui buss oli viimases peatuses. Tööinspektsiooni 10.05.2010 uurimiskokkuvõtte III osa p 3 kohaselt roolivõimendi pumbavõlli purunemist ei ole võimalik ette näha. See puruneb kas metalli väsimuse tõttu või kaitsmaks roolivõimendit ülesurve eest (kui rool on maksimaalselt lõpuni välja keeratud pikemat aega ja mootori pöörded on liiga suured). Sellist riket ei ole võimalik kontrollimisel näha. Seega on väär hageja väide, et meister ei olnud hoolikas, ei tuvastanud viga ning ta oli kohustatud meistri korraldusi täitma ja bussi remondiboksi toimetama. Seega ei esine kostja poolt TLS §-de 48-49 sätete rikkumist, mis oleks kahju hüvitamise aluseks. Hageja loetletud TTOS sätete rikkumised kostja poolt ei oleks saanud toimunut välistada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-08 selgitanud, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Töölepingu p 2.4 järgi töötaja kinnitab käesolevale lepingule alla kirjutades, et ta on tutvunud lepingu p-s 2.3 nimetatud ametijuhendiga, tööandja sisekorraeeskirjadega ning teiste ettevõttes kehtestatud ja allkirja vastu tutvustatud bussijuhi tööd korraldavate normdokumentidega ning kohustub oma töös nendest lähtuma. A. Roots kinnitas, et talle tutvustati töösisekorraeeskirju. Töösisekorraeeskirjade XII ptk sisaldab töötervishoiu ja tööohutuse sätted, mille kohaselt töötajal on õigus saada tööandjalt teavet töökeskkonna ohuteguritest. AS GoBus töötervishoiu- ja tööohutusjuhend bussijuhile on kinnitatud direktori poolt 22.05.2006 ja määratleb bussijuhi võimalikud ohud töökeskkonnas. Töölepingu p 7.2 kohaselt töötajale laieneb tööandja ja töötajate esindaja vahel sõlmitud kollektiivleping. Kollektiivlepingu p 5.3.7 sätestab, et töötaja on kohustatud teatama ohtlikust olukorrast, tööõnnetusest või selle tekkimise ohust viivitamatult oma töö vahetule korraldajale või tööandja esindajale. Lepingu p 5.4.1 kohaselt töötajal on õigus keelduda tööst või peatada töö, mis kahjustab tema enda või teiste isikute elu ja tervist, teatades sellest viivitamatult oma töö vahetule korraldajale. Õige on kostja väide, et hageja pidanuks tööandjat teavitama bussi rikkest mitte alles bussipargis, vaid koheselt rikke ilmnemisel juba bussi lõpp-peatuses. Sellisel juhul ei oleks pidanud ta bussi ka mitte boksi ajama ja siis ei oleks temaga tööõnnetust juhtunud. Seega tuleb järeldada, et puudub põhjuslik seos hageja terviserikke ja tööandja väidetavate seaduserikkumiste vahel. Hageja viidatud VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduse suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetuleku vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja on kahjuna esitanud sissetuleku vähenemisest tulenenud kahju ja jätkuvalt edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tulenenud kahju. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Hageja ei tõendanud, kas või kuidas tema majanduslikud võimalused halvenesid. Kohus asus seisukohale, et hagejale terviserikke põhjustamises puudub kostja süü ja põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale terviserikke tekkimise vahel. Tuvastatud ei ole kostja töötaja tegevuse

4.AS GoBus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsuse tühistamist hagi rahuldatud osas, s.o osas, millega kohus tühistas hagejale käskkirjaga nr 3 määratud distsiplinaarkaristuse ja tunnistas hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning luges töölepingu lõpetatuks alates 18.02.2009 TLS § 79 lg 1 alusel ning osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hüvitise kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 79 978.50 krooni, samuti osas, millega kohus jättis kõik menetluskulud, sh riigilõiv ja õigusabi kulud, täies ulatuses hageja kanda. Alternatiivnõudena taotleb kostja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise vähendamist, määrates hüvitise suuruseks hageja keskmise töötasu ühe kuu eest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole apellant nõus maakohtu põhjendusega ning leiab, et hageja tegevuses on süütegu, mida saab käesoleva asja asjaoludega arvestades lugeda jämedaks töökohustuste rikkumiseks. Enne 01.01.2009 kehtinud TLS § 50 p 7 kohaselt on töötaja kohustatud täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Kostja töösisekorraeeskirjade p 3.2.23 kohaselt on töötaja kohustatud viivitamatult teatama otsesele juhile töötakistustest. Vaidlus puudub selle üle, et hageja töövõimetusleht lõppes 17.02.2009. Samuti puudub vaidlus selle üle, et 18.02.2009 hageja tööle ei ilmunud ega tööandjale puudumise põhjustest ei teatanud. Kostja sai hageja töövõimetuslehe kätte 19.02.2009 ning otsuse püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta 20.02.2009. Töösisekorraeeskirjade p 5.17 kohaselt võrdsustatakse üle kolmetunniline põhjuseta töölt puudumine töölt põhjuseta puudumisega. Asjaolu, et hagejale oli alates 18.02.2009 määratud püsiv töövõimetus, mille kostja sai kätte arsti poolt alles 20.02.2010, ei õigusta hageja käitumist. Seega on hageja rikkunud oma töökohustusi, kuna ei ole 18.02.2009 ilmunud tööle ega teatanud töölt puudumise põhjusest (töötakistusest) tööandjale. Töösisekorraeeskirjade p 11.5. kohaselt loetakse jämedaks distsipliini rikkumiseks põhjuseta töölt puudumine ning sel juhul võib tööandja kohaldada TLS § 86 ps 6 või 7 sätestatud karistust. Lähtudes sellest on kostjal töölepingu lõpetamise alus tekkinud juba 18.02.2009; 2) on maakohus leidnud, et kostja viide töösisekorraeeskirja p-le 11.5 ei ole õigustatud. Kohus on märkinud, et töösisekorraeeskiri ei saa olla seadusega vastuolus. Kohus ei ole otsuses viidanud, millise õigusnormiga on töösisekorraeeskirjad vastuolus ning mis põhjusel ei saanud tööandja jämedaks töökohustuse rikkumiseks lugeda töölt põhjuseta puudumist; 3) ei ole maakohus põhjendanud, mille alusel on ta asunud seisukohale, et hageja ei puudunud töölt põhjuseta. Täieliku töövõimetuse hagejale määramine ja asjaolu, et töötaja ei saa enam bussijuhina töötada, ei vabasta teda oma töökohustuste, s.o tööle ilmumise ja tööandjale töötakistustest teatamise kohustuste täitmisest;

4) sai apellant teada, et hagejale määrati 100% töövõimetus ning ta ei saa bussijuhi ülesandeid täita alles 20.02.2009, kuid hageja pidi tööle tulema juba 18.02.2009; 5) ei anna töövõimetuse määramine iseenesest töötajale töölt puudumise õigust ega keela tööandjal töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel, kui töötaja on oma kohustusi rikkunud. Käskkirja vormistamise ajal, s.o 23.02.2009, oli kostja teadlik, et hagejal oli tuvastatud püsiv töövõimetus. Karistuse määramisel lähtus kostja mitte ainult sellest asjaolust, et kostja ei saanud erialast tööd teha, vaid ka sellest, et hageja ei ole õigeaegselt kostjale teatanud töölt puudumise põhjusi; hageja ei ole õigeaegselt esitanud tööandjale tõendeid puudumise põhjuste kohta; hageja ei ole tööle ilmunud, kuid kostjal oli võimalus pakkuda talle teist tööd; hageja ei ole palunud teda teisele töökohale üle viia ning palus koondamist; hageja ignoreeris tööandja esindajat ning vältis temaga töösuhete jätkamise/lõppemise asjaolude arutamist. Kostjal oli hagejale pakkuda riietepesija töökohta, kuid hageja käitumisest sai kostja aru, et kostja soovib töösuhte lõpetamist. Hageja ise ei ole kergemat tööd küsinud. Lähtudes nimetatud asjaoludest oli kostjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 alusel; 6) on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja liiga suure hüvitise. Enne 01.07.2009 kehtinud ITVS § 30 lg 2 kohaselt kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Hageja ei ole käitunud tööandja suhtes viisakalt. Ülalpool nimetatud hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine provotseeris kostjat töölepingu lõpetamiseks ning oma tegevusega ja tööandja teadva ignoreerimisega andis hageja kostjale mõista, et ta ei soovi töösuhete jätkamist. Lisaks tuleb hüvitise vähendamise otsustamisel arvesse võtta ka asjaolu, et hageja on rikkunud seaduse ja töösisekorraeeskirjade nõudeid, mis andis tööandjale põhjendatud aluse töösuhete lõpetamiseks.

5.A. Roots palub jätta AS GoBus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Kohus on tulnud õigesti järeldusele, et hageja ei puudunud töölt põhjuseta ja seega puudub hageja tegevuses süütegu. Seega, kuigi hageja ei ilmunud 18.02.2009 tööle, ei puudunud ta töölt põhjuseta ning seetõttu asus ka kohus seisukohale, et distsiplinaarkaristuse kohaldamine on ebaseaduslik ja karistus tuleb tühistada. Kostja tunnistab ka ise, et sai hagejale püsiva töövõimetuse määramisest teada 20.02.2009, seega 3 päeva enne distsiplinaarkaristuse määramist. Eeltoodust nähtub, et kuigi kostja käsutuses olid tõendid selle kohta, et hagejal oli arsti poolt keelatud tööle asuda, asus kostja ikkagi seisukohale, et hageja on töökohustusi rikkunud ning teda tuleb selle eest distsiplinaarkorras karistada töölepingu lõpetamisega; 2) on hageja poolt esitatud kohtule 03.05.2010 täiendavad tõendid selle kohta, millal ta erinevate arstide juures vastuvõtul viibis, millal sai haiguslehe ja millal talle teatati töövõimetuse määramisest. Eelnimetatud tõenditele tuginedes ongi kohus asunud seisukohale, et hageja ei puudunud töölt põhjuseta ning on seda ka piisavalt põhjendanud; 3) ei oma asjas tähtsust, kas hageja nõudis koondamist või mitte. Ka kohus on otsuses tulnud järeldusele, et isegi kui hageja oleks koondamist nõudnud, pidanuks tööandja talle selgitama koondamisega seonduvaid seadusesätteid, mitte töötajat sellise teadmatuse eest karistama. Puudub vaidlus selle üle, et hageja käis 19.02.2009 tööandja juures ja esitas haiguslehe, seega jääb vastustajale arusaamatuks apellandi väide, et kohus on jätnud tähelepanuta tunnistajate ütlused; 4) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, et töövõimetuse määramine iseenesest ei anna töötajale töölt puudumise õigust ega keela tööandjal töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel. Hageja oli arstliku komisjoni otsusega tunnistatud 100% töövõimetuks, s.t ta ei olnud võimeline tööd tegema ega tohtinud ka seda teha. Apellant viitab õigesti TLS §-le 86 p 4, mille alusel oleks olnud võimalik töösuhe lõpetada, kuid seda ei tehtud;

6.A. Roots esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsuse tühistamist rahuldamata jäetud osas ja hagi rahuldamist ning AS-lt GoBus A. Rootsi kasuks tööõnnetuse tõttu sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju 39 774 krooni ja vähesest töövõimetuspensionist edasiste majanduslike võimaluste halvenemisega tekkinud kahju 168 776 krooni väljamõistmist ning menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme. Kohus on asunud ebaõigele järeldusele, et ei esine kostja poolt TLS §-de 48 ja 49 sätete rikkumist, mis oleks kahju hüvitamise aluseks ning et hageja loetletud TTOS sätete kostja poolne rikkumine ei oleks saanud toimunut välistada. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. TLS § 49 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. Hageja on asunud seisukohale, et kostja rikkus TTOS § 4 lõiget 41, kuna töövahend, milleks oli üle 20 aasta vanune autobuss, ei olnud tehniliselt heas korras, ei olnud korralikult hooldatud ega kontrollitud. Töövahendi korrasoleku eest peab vastutama kostja vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määrusele nr 170 § 1 lg-le 1, §-le 3 ja §-le 5 ning Teede- ja Sideministri 15.06.2001 määrusele nr 50. Kuigi hageja poolt oli esitatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõte, milles asuti järeldusele, et kostja on rikkunud TTOS-s sätestatud nõudeid, on kohus jätnud selle tähelepanuta. Kohus on viidanud ka Tööinspektsiooni 10.05.2010 uurimiskokkuvõttele, mille kohaselt roolivõimendi pumbavõlli purunemist ei ole võimalik ette näha. Samas ei saa välistada, et autobussi regulaarse kontrolli ja hooldamise puhul oleks õnnetus jäänud toimumata; 2) leidis kohus, et puudub põhjuslik seos hageja terviserikke ja tööandja väidetavate seaduserikkumiste vahel ning kuna hageja rikkus oma tööalast kohustust bussi rikkest kostjale õigeaegselt teatada, kostja süü hagejale terviserikke põhjustamises puudub. Kohus on tõendite hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele ning jätnud osa tõendeid tähelepanuta. Õige ei ole kohtu seisukoht, et hageja ajas ise ilma mingite korraldusteta bussi pesulasse. Hageja on selgitanud, et väravamehhaanik V.G. kontrollis bussimootori käivitamisega bussi tehnilist seisukorda ja andis seejärel korralduse sõita peale pesemist ja tankimist remondiboksi. Ebaõige on järeldus, et hageja ei täitnud oma kohustust ja ei informeerinud võimalikust rikkest koheselt tööandjat. Tehnilisest rikkest teatamise korda ja selleks sidepidamise vahendeid ei olnud tööandja ühegi töösuhet reguleeriva akti ega juhendiga reguleerinud ja seda ei näe ette ka ükski seadus. Ametijuhendi p 3.10 kohaselt pidi bussijuht bussi üleandmisel teavitama teist juhti või meistrit ilmsiks tulnud rikkest või muudest tööd takistada võivatest asjaoludest. Täpselt seda korda järgides hageja ka toimis. Kohus on jätnud tähelepanuta ka hageja seletuse Tööinspektsioonile, kus hageja on selgitanud, et tööandjal oli olemas ka paigutaja, kelle tööd pidi korraldama meister ning kes oleks pidanud bussiga remondiboksi sõitma või oleks meistri korralduse läbi meistri pidanud katkestama töökeskkonnavolinik, kes oli ühtlasi ka lukksepp. Seda ei järgitud ning rikkis bussiga boksi sõitmise korraldus anti hagejale. Hageja viitas ka asjaolule, et busside tehnilise seisukorra kontrollimine oli meistri tööülesanne tema ametijuhendi p 2.1 järgi ning meister oli kohustatud ette nägema ohtu, ometi andis just meister hagejale korralduse bussirooli istuda ja asuda seda paigaldama; 3) sätestab TsMS § 442 lg 8, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Käesoleval juhul ei kajastu otsusest, miks ei ole kohus arvestanud hageja esitatud tõenditega. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ning põhjendatud.

Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on apellant seisukohal, et vastustaja on rikkunud enne 31.06.2009 kehtinud TLS § 49 p 4. Apellandi põhjenduste kohaselt ei tohtinud vastustaja autobussi kasutada selle vanuse tõttu ning buss ei olnud tehniliselt heas korras, ei olnud korralikult hooldatud ega kontrollitud. Antud seisukohad on paljasõnalised. Autobuss (Volvo AJOKKI XXXX-XX), mida hageja kasutas oma tööülesannete täitmiseks, oli tehniliselt heas korras ning õigeaegselt läbinud tehnoülevaatuse. Antud asjaolu tõendavad Maanteeameti poolt väljastatud dokument ning sõiduki tehniline pass. 2) on väär apellandi seisukoht, et maakohus on tähelepanuta jätnud apellandi väite TTOS sätete rikkumise kohta tööandja poolt. Maakohus on leidnud, et hageja loetletud TTOS sätete kostja poolt rikkumine või eiramine ei oleks saanud tööõnnetust välistada. Kohus on asunud seisukohale, et töötaja ei ole teatanud tööandjale, et bussis on ilmnenud rike ning jätkas tööd selle töövahendiga. Seega võttis apellant endale kõik riskid, mis võisid rikke tagajärjel kaasneda enda kanda, teavitama sellest tööandjat või tema esindajat. Sellisel juhul ei saanud tööandja midagi teha õnnetusjuhtumi ennetamiseks. Kahju tekkimise põhjuseks oli apellandi hooletus ning oma kohustute täitmata jätmine. Apellandi poolt antud selgituste kohaselt kuulis ta bussi mootorist tulevat mürinat juba viimases bussipeatuses. Sel hetkel pidi ta lõpetama bussi liikumise ning teatama tööandjale, et bussil on ilmselged rikked, mis võivad ohustada tema ning reisijate tervist. Vaatamata sellele, otsustas apellant väikese kiirusega sõita 2,5 km kaugusel asuvasse bussiparki. Pärast bussi ülevaatamist teatas väravamehhaanik, et bussi mootoris on kuulda kolinat. Võttes arvesse eelnevat, pidi hageja aru saama, et buss ei ole tehniliselt korras ning selle juhtimine võib ohustada tema tervist. Olles teadlik, et bussil on tehniline rike, otsustas apellant sõita remondiboksi, kus temaga toimus tööõnnetus. Juhul, kui apellant oleks lõpetanud bussi liikumise, ei oleks tööõnnetust juhtunud. 3) on väär apellandi väide, et tööandja ei ole töötajale teatavaks teinud ühtegi tehnilisest rikkest teatamise korda ja selleks sidepidamise vahendeid. AS GoBus Rakvere regiooni bussijuhi ametijuhendi p 3.10. kohaselt kohustub bussijuht bussiga ilmsiks tulnud rikkest või muudest tööd takistada võivatest asjaoludest teavitama meistrit. Kollektiivlepingu p 5.4.1. kohaselt on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mis kahjustab tema enda või teiste isikute elu ja tervist, teatades sellest viivitamatult oma töö vahetule korraldajale. Seega ei ole vastustaja töötajale ohutute töötingimuste tagamise kohustust rikkunud; 4) on Ida inspektsiooni uurimiskokkuvõttes tuvastatud, et tööandja rikkumiste ja töötajale põhjustatud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Töösissekontrolli ja riskianalüüsi ebapiisav täitmine tööandja poolt ei olnud apellandile tekitatud kehavigastuse põhjuseks. Tööinspektsiooni 10.05.2010 täiendava uurimiskokkuvõtte kohaselt ei ole võimalik ette näha roolivõimendi pumbavõlli purunemist. Vastustaja ei ole tööohutusnorme rikkunud ning ei vastuta hagejale tekitatud kahju eest.

Maakohus on põhjendatult tunnistanud AS GoBus poolt A. Rootsiga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi. Vastuseks AS GoBus apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 23.02.2009 käskkirjast (I kd, t.l 32) nähtuvalt lõpetati A. Rootsiga tööleping esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise tõttu. Käskkirjast nähtuvalt seisnes A. Rootsi süütegu selles, et ta puudus põhjuseta töölt 18.02.2009, 20.02.2009 ja 23.02.2009 ning ei teatanud tööandjat töölt puudumise põhjustest. 19.02.2009 tõi A. Roots tööandjale töövõimetuslehe, mis oli lõppenud 17.02.2009, ning lahkus seejärel töölt. Käskkirja kohaselt rikkus A. Roots TLS § 48 lg 1 p 1 ja 2 ning § 50 p 1 ja 2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et A. Roots viibis töövõimetuslehel 22.08.2008-17.02.2009 seoses 21.08.2009 toimunud tööõnnetusega ning selles, et 18.02.2009 määrati A. Rootsile püsiv töövõimetus alates 18.02.2009-29.02.2010. Otsusest nr 481701 (I kd, t.l 30) nähtuvalt on A. Roots täielikult töövõimetu 100% töövõime kaotusega ning töövõime kaotuse põhjuseks on vigastus. TDVS § 2 p 1 järgi on distsiplinaarsüüteoks TLS §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Tööandja võib TLS § 103 lg-st 2 tulenevalt lõpetada töölepingu TLS § 86 p 6 alusel töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise eest eeldusel, et rikkumine oleks süüline. Töövõimetuslehel viibimine ja sellele järgnevalt püsiva töövõimetuse määramine tõendab, et A. Roots ei ole süüliselt töökohustusi täitmata jätnud, s.t ta ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Üksnes sellest, et A. Roots esitas töövõimetuslehe, mis lõppes 17.02.2009, 19.02.2009, ei saa järeldada, et A. Roots oleks toime pannud distsiplinaarsüüteo. Vastuvõtukaart (I kd, t.l 28) tõendab, et A. Roots viibis 18.02.2009 Tallinnas Ortopeedia Arstid AS-s vastuvõtul. Tööandjale oli teada, et A. Roots viibis töövõimetuslehel seoses 21.08.2008 toimunud tööõnnetusega ning 23.02.2009 oli tööandjale teada ka see, et A. Rootsile määrati püsiv töövõimetus alates 18.02.2009. AS Gobus töösisekorraeeskirjade p-s 11.5 on sätestatud juhtumid, mida tööandja käsitleb jämeda distsipliini rikkumisena ning töölt puudumist seoses püsiva töövõimetusega ei ole ka tööandja käsitlenud jämeda distsipliini rikkumisena. Lisaks märgib ringkonnakohus, et seoses püsiva töövõimetusega ei oleks A. Roots töökohustusi täita saanud ning seetõttu ei saanud A. Roots ka töökohustusi rikkuda. AS GoBus väide, et A. Roots provotseeris oma tegevusega tööandjat töölepingu lõpetamiseks, on paljasõnaline ja vastuolus asjas esitatud tõenditega. Õige on maakohtu seisukoht, et tööandjale oli faktiline olukord 23.02.2009 selge ning A. Rootsiga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel on ebaseaduslik. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamine tähendab ühtlasi seda, et käskkiri, millega töötajale määrati distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine, on ebaseaduslik, ning nimetatud käskkirja ei ole vaja eraldi tühistada. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistada. ITVS § 30 lg 2 kohaselt kui töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Nimetatud sättes tulenevalt peab hüvituse suuruse väljamõistmisel arvestama töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Nähtuvalt asja materjalidest esines tööandjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 4 alusel seoses A. Rootsi tervisliku seisundiga ning sellele asjaolule on viidanud apellatsiooniastmes mõlemad pooled. Kuna A. Rootsile oli enne töölepingu lõpetamist määratud püsiv töövõime kaotus, siis oleks pooltevaheline töösuhe lõppenud sõltumata töölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 6 alusel ning seda asjaolu tuleb ringkonnakohtu arvates hüvituse suuruse mõistmisel arvestada. Kuigi A. Rootsi käitumises ei esinenud distsiplinaarsüütegu TDVS § 2 p 1 tähenduses, arvestab ringkonnakohus hüvituse suuruse mõistmisel ka sellega, et A. Roots ei teavitanud tööandjat korrektselt töövõimetuslehe ja püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse asjaoludest ning tööandja ei teadnud täpselt, millisel kuupäeval lõppes A. Rootsi töövõimetusleht ja millisest kuupäevast määrati A. Rootsile püsiv töövõimetus. Nimetatud asjaoludega ei ole maakohus arvestanud. Ringkonnakohus leiab, et

10.Kahju hüvitamise nõue. Pooltel puudub vaidlus selles, et A. Roots sai tervisekahjustuse seoses tööõnnetusega. Töölepingu p 2.3 kohaselt on töötaja tööülesannete kirjeldus ära toodud bussijuhi ametijuhendis ning töölepingu p 2.4 järgi lähtub töötaja lisaks ametijuhendist ka töösisekorraeeskirjadest ning teistest ettevõttes kehtestatud tööd korraldavatest normdokumentidest. Vastavalt töölepingu p-le 6.3 pooled kohustuvad järgima töölepinguseadusega neil lasuvaid vastastikuseid kohustusi ning vastavalt töölepingu p-le 7.1 käesoleva lepinguga sätestamata küsimustes juhinduvad pooled Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest. Hageja tugines kahjuhüvitusnõude esitamisel kostja poolt töölepingu ja selle alusel ettevõttes kehtestatud õigusaktide rikkumisele ning seetõttu kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti töölepingu rikkumisest tuleneva hüvitisnõudena. A. Roots viibis tööõnnetuse tagajärjel 22.08.2008-17.02.2009 töövõimetuslehel ning alates 18.02.200928.02.2010 oli A. Roots püsivalt töövõimetu seoses töövigastusega (töövõime kaotus 100%) ning ta sai töövõimetuspensioni. Hageja kahju seisneb palga vähenemises seoses töövõimetuslehel viibimisega ja töövõimetuspensioni saamisega ning ta nõuab kahju hüvitamist VÕS § 130 lg 1 alusel 39 774 krooni perioodi eest, mil ta viibis töövõimetuslehel ja 168 776.20 krooni perioodi eest, mil ta oli püsivalt töövõimetu. Nähtuvalt asja materjalidest ei vaidlusta kostja seda, et hageja sai seoses töövigastusega kahju, samuti ei vaidlusta kostja kahjuhüvitise suurust ja arvestamise aluseid (III kd, t.l 9). Vastustest hagiavaldusele nähtub, et kostja vaidlustab hageja nõuet põhjusel, et ta ei ole lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos tema tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata ja põhjendas seda sellega, et hageja oleks pidanud teavitama kostjat bussi rikkest kohaselt rikke ilmnemisel, mitte aga sõitma bussiga bussiparki. Maakohus ei tuvastanud kostja poolt kohustuste rikkumist ja leidis, et tervisekahjustuse tekkimise põhjustas hageja poolt töökohustuste rikkumine. Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu. AS GoBus töötervishoiu- ja tööohutusjuhend bussijuhile p 6.1 (II kd, t.l 188) sätestab, et reeglina teostab bussi remonti teel tehnoabi töötaja. Erandjuhul teostab teelt garaaži sõiduks hädavajaliku lihtsama remondi bussijuht. AS GoBus töösisekorraeeskirjade p 3.2.23 (II kd, t.l 77) kohaselt on töötaja üldiseks kohustuseks teatada töötakistusest või selle tekkimise ohust viivitamatult otsest ülemust. Võimaluse korral kõrvaldama erikorralduseta töötakistused või nende ohud. AS GoBus Rakvere regiooni bussijuhi ametijuhendis (I kd, t.l 189) ei ole sätestatud, mida peab bussijuht tegema rikke ilmnemisel teel. A. Rootsi seletuse kohaselt 21.08.2008 kella 19.50 paiku, olles viimases bussipeatuses, kuulis ta bussil ilmelikku mürinat. Käiku välja võttes jäi mürin ära. Ta otsustas sõita väikesel kiirusel bussiparki, mis oli 2,5 km kaugusel. Eelmärgitud sätetest ei tulene bussijuhile kohustust teatada igast võimalikust rikkest tööandjale ning bussijuhile on jäetud õigus otsustada ise, kas teavitada rikkest tööandjat või sõita garaaži. Antud juhul asus bussipark 2,5 km kaugusel ning tööandjat mootori ebatavalisest mürinast teavitamata jätmine ei ole töötaja töökohustuste rikkumine. Bussijuhi ametijuhendi p 3.1 kohaselt on bussijuht kohustatud muu hulgas täitma meistri seaduslikke korraldusi ning p 3.10 kohaselt on bussijuht kohustatud bussi üleandmisel teavitama teist juhti või meistrit ilmsiks tulnud riketest või muudest tööd takistada võivatest asjaoludest. Bussijuhi töötervishoiu- ja tööohutusjuhendi p 7.1 sätestab, et garaaži saabumisel peab bussijuht laskma väravakontrolöril (mehaanikul) bussi kontrollida ning p 7.3 sätestab, et bussijuht peab garaaži saabumisel teatama väravakontrolörile/remonditööde eest vastutavale töötajale tööpäeva jooksul tekkinud ja kontrollimisel avastatud riketest. AS GoBus meistri ametijuhendi (II kd, t.l 177) p 2.1 kohaselt on meistri ülesandeks busside tehnilise seisukorra kontrollimine väravas, p 2.5 kohaselt tehnilise rikkega busside pukseerimise korraldamine ning p 2.11 kohaselt paigutaja töö korraldamine ja tema tööülesannete täitmise korraldamine. A. Rootsi seletuse kohaselt teavitas ta bussiparki jõudes

väravamehaanik V.G. i ilmnenud rikke tunnustest ning V.G. käskis tal sõita pesulasse ja sealt edasi remondiboksi. Tunnistaja R.K. i ütlused (II kd, t.l 27) kinnitavad hageja väidet, et väravamehaanik V.G. suunas bussi remonti. Samuti on tunnistaja R.K. kinnitanud, et bussijuhile annab korraldusi meister V.G. ja tema. Eelmärgitud sätetest tulenevalt käitus A. Roots väravamehaanikut rikkest teavitamisel õiguspäraselt ning kostja seisukoht, et A. Roots ei pidanud alluma väravamehaaniku korraldusele, on ekslik. A. Roots sõitis remondiboksi väravamehaanik V.G. i korraldusel ja seetõttu on ebaõige apellandi väide, et A. Roots võttis vastava otsustuse vastu iseseisvalt. TsÜS § 132 lg 1 järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. A. Rootsiga juhtus tööõnnetus bussiga remondiboksi sõites ning V.G. i poolt A. Rootsile korralduse andmisega sõita rikkes bussiga (arvestades ka bussi vanust) remondiboksi rikkus V.G. oma ametijuhendi p 2.5 ja p 2.11. Märgitud sätete järgi oleks pidanud väravamehaanik nägema ette võimalikku ohtu ning korraldama bussi remondiboksi viimisel pukseerimist või paigutaja abi. Väravamehaanik V.G. i õigusvastases tegevuses väljendub tööandja TLS § 49 p-s 4 sätestatud kohustuse rikkumine, mille eest vastutab tööandja. Kuna A. Roots kirjeldas V.G. ile bussil ilmnenud rikke tunnuseid, siis V.G. eriteadmisi omava isikuna oleks pidanud ette nägema (arvestades ka bussi vanust) võimalikku ohuolukorda ning seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et bussi roolivõimendi pumbavõll purunes ootamatult ja seda tuleks arvestada. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole VÕS § 103 lg 2 juhtumiga. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest (I kd, t.l 14-15) nähtub, et tööandja viis riskianalüüsi läbi alles 05.11.2008, s.o pärast tööõnnetust, ning tööandjale on nimetatud rikkumist tööinspektsiooni poolt ette heidetud. TTOS § 13 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustuseks korraldada töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ning sama paragrahvi lg 1 p 4 kohaselt töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostada kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Maakohtu seisukoht, et tööinspektsiooni poolt tuvastatud TTOS sätete rikkumised ei saanud tööõnnetust välistada, on ekslik. Ringkonnakohus leiab, et riskianalüüsi korraldamata jätmine on üheks põhjuseks tööõnnetuse toimumisel. Kui võimalikud ohutegurid oleks välja selgitatud ning selle alusel koostatud kirjalik tegevuskava, oleks bussijuhil olnud teada käitumisjuhend bussil rikke ilmnemisel tegutsemiseks ning tööõnnetust oleks saanud vältida. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes ja täiendavas uurimiskokkuvõttes (II kd, t.l 195-198) töötajale etteheidetud TTOS § 14 lg 1 p 5 ja p 6 rikkumised ei ole asjakohane, kuna A. Roots ei ole nimetatud sätteid rikkunud. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, et A. Roots oleks nimetatud sätteid rikkunud. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et tööõnnetuse raportis (I kd, t.l 16) on tööandja jätnud täitmata p 5 all olevad lahtrid (näiteks tööohutusnõuete rikkumine töötaja poolt) ning ka see asjaolu kinnitab töökohustuste rikkumise puudumist A. Rootsi tegevuses. VÕS § 127 lg 4 kohaselt on tööandja vastutuse eelduseks põhjusliku seose olemasolu tööandja poolt kohustuste rikkumise ja töötajal tekkinud kahju vahel. Seega on antud juhul vaja tuvastada, kas A. Rootsil oleks tekkinud töövigastusest põhjustatud kahju ka siis, kui tööandja ei oleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et tööandja poolt kohustuse rikkumine, s.o A. Rootsile korralduse andmine sõita ilmsete rikke tunnustega bussiga remondiboksi, on põhjuslikus seoses A. Rootsil juhtunud tööõnnetusega ja sellest tingitud kahjuga ning seetõttu peab AS GoBus hüvitama A. Rootsile kahju 208 550.20 krooni.