Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. aprill 2011 Tartu
Tsiviilasja number
2-09-41266
Tsiviilasi
Andrus Roose hagi OÜ MAZ Eesti vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
44 629.30 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. mai 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Roose apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. märts 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Andrus Roose, esindaja Tiia Tafenau Vastustaja (kostja): OÜ MAZ Eesti (RK: 11007028), esindaja Li Uiga
esindajad
Edasikaebamise kord
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 19. mai 2010 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Andrus Roose kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Nimetatud asjaolu näitab, et A. Roose pidi aru saama, et töö tegemise asukoht ei ole ainult Tartumaal, vaid tulenevalt töö iseloomust võis töökoht olla ka mujal. Ajavahemikus jaanuar kuni mai 2009. a pakkus kostja hagejale korduvalt tööd Koidula objektil, mida on kinnitanud ka tunnistajad T. R. ja A. R. Arvestades hageja eelnevat töötamist Jõgeva maakonnas asuval objektil, mis asus samuti väljaspool Tartut, ei saanud vahemaa olla objektiivseks takistuseks tööle asumiseks Koidula objektil. Eeltoodut arvestades asus kohus seisukohale, et tööandja ei ole rikkunud TLS § 49 p-st 1 tulenevalt kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. TLS § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Palgaseadus (PalS) § 18 lg 2 järgi kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. See, et hageja ei saanud Koidula objektil tööle asuda perekondlikel põhjustel, oli temast endast olenev asjaolu, mis oleks võinud olla aluseks töölepingu lõpetamiseks. PalS § 18 lg 1 järgi kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Hageja on ka ise kinnitanud, et vahemikus jaanuar kuni mai 2009. a ta tööd ei teinud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-07 p-s 12 asunud seisukohale, et sisuliselt on tööandjal PalS § 18 lg-st 2 tulenevalt kohustus tasuda töötajale töölepingus kokkulepitud tasu ka ajal, mil tööandja töötajat tegelikult tööga ei kindlusta. Samas on tööandjal õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et töö oli olemas Koidula objektil ja on tõendatud, et kostja pakkus hagejale seda tööd. Järelikult oli tööandjal õigus töötajale palka mitte maksta, sest reaalselt hageja tööd ei teinud. Ka TLS § 49 p-st 2 ja PalS § 2 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et palka makstakse tehtud töö eest. Ülaltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et tulenevalt PalS § 18 lg-st 1 on hageja nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
Koidula objektile. Tunnistajate ütlusest nähtub, et kostja esindaja ja A. Roose vestlused olid üldsõnalised ja A. Rooset ei informeeritud sellest, mis ajast alates tuleb Koidula objektile minna, milline on töökorraldus Koidula objektil, kas objektile tuleb minna mitmeks järjestikuseks päevaks ja kas tööandja hüvitab sõidu- ja majutuskulud. Kuivõrd Koidula objekt asus hageja töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohast oluliselt kaugemal ning tunnistaja A. R. ütluste kohaselt pidi töö Koidula objektil toimuma vahetustega, oli kostjal kohustus A. Rooset eelnimetatud asjaoludest informeerida. Kostjal puudus alus nõuda hagejalt töötamist väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise asukohta ilma kostja kirjaliku otsuseta, kus oleks ära näidatud töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja päevaraha määrad; 3) on kohus ebaõigesti märkinud, et hageja ei saanud Koidula objektil tööle asuda perekondlikel põhjustel ning et seetõttu ei täitunud ta tööülesandeid oma süül. Kohus on oma järelduses tuginenud üksnes kostja selgitustele. Tunnistaja T. R. ütlustest nähtub, et kostja esindaja H. T. ütles talle, et A. Roose ei taha tööd vastu võtta perekondlikel põhjustel; 4) on kohus asunud seisukohale, et kostjal oli hagejale pakkuda tööd perioodil 2009. a jaanuar kuni töölepingu lõpetamiseni 2009. a mais. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et kostja selgituste ja tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud kostjal 2009 A. Roosele tööd töölepingus kokkulepitud töötamise kohas pakkuda. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et tööde alguse ja tööde mahu kohta esitatud dokumentaalsed tõendid on vastuolus kostja seadusliku esindaja selgituste ja tunnistaja A. R. ütlustega. Kostja poolt esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub (OÜ MAZ Eesti arved AS-le ASPI), et töid tehti Koidula objektil alates 19.01.2009 kahe autoga ning auto registreerimisnumbriga XXX XXX läks Koidula objektile alles veebruaris 2009. Seega ei vasta tõele kostja väited ja tunnistajate ütlused selle kohta, et kostjal oli A. Roosele pakkuda tööd alates jaanuarist 2009. a. Kuigi kostjal oli hagejale sobivat tööd Koidula objektil, ei andnud ta hagejale tööd ajavahemikus 01.01.2009 kuni
tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorraldusteta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. A. Roosele pakuti teha erialast tööd, kuid ta keeldus sellest. Palka on võimalik maksta üksnes tehtud töö eest; 3) ei ole apellandi viited töölähetusele, kulutuste hüvitamisele, kohapealse töö korraldusele asjakohased. Kõigist asjaoludest oli A. Rooset teavitatud ja selgitatud. Töölähetuse vormistamine saab toimuda siis, kui töötaja on valmis tööd tegema. Antud juhul A. Roose keeldus tööle minemast; 4) ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks asjaolu, miks ta erialast tööd vastu ei võtnud. Kohus on arvestanud asjaolu tuvastamisel esitatud tõenditega (s.o tunnistajate ütlustega), mis on kooskõlas TsMS § 229 lg-ga 2. Ümberlükkavaid tõendeid hageja esitanud ei ole ja kostja poolt esitatud väitele ei ole hageja ka kunagi vastu vaielnud; 5) peavad töötaja ja tööandja töösuhtes teineteise suhtes tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi (Riigikohtu lahend 3-2-1-7-09). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas apellandi käitumine, kus talle pakutakse erialast tööd, ta keeldub sellest ning nõuab hiljem töö mittetegemise eest palka. Nii töötaja kui ka tööandja peavad vastastikku arvestama ja austama kummagi poole tööspetsiifikat ning üldist majanduslikku olukorda ja võimalusi ning olema vastastikku lojaalsed.
väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Riigikohus on 16.01.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 asunud seisukohale, et PalS § 18 lg 2 järgi peab tööandja tagama töötajale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil töötajat tegelikult tööga ei kindlustatud. Tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Seda, et kostja pakkus hagejale 2009. a jaanuaris tööd Koidula objektil, on kinnitanud tunnistajad T. R. ja A. R. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei rikkunud TLS § 49 p-st 1 tulenevat kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Tunnistajate T. R. ja A. R. ütlused tõendavad, et hageja ei soovinud ise Koidula objektile tööle minna ning tähendust ei ole sellel, millistel põhjustel ei soovinud hageja talle pakutud tööd vastu võtta. Samuti ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse see väide, et kostja ei esitanud kirjalikku korraldust Koidula objektile tööle asumiseks. Apellandi väide, et kostjal ei olnudki talle 2009. a jaanuaris Koidula objektil tööd pakkuda, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega ning hageja esialgse seisukohaga. Nii on hageja kinnitanud (t.l 17, t.l 60), et kostja ei võimaldanud talle tööd ja suunas autod Koidula objektile. Seega on hageja ise kinnitanud, et kostjal oli Koidula objektil töö olemas. Asjaolust, et hageja autoga reg nr XXX XXX tehti Koidula objektil töid alates veebruarist 2009. a, on apellant ekslikult järeldanud, et tegelikult jaanuaris 2009. a tööd Koidula objektil ei olnud. Kuna hageja keeldus 2009. a jaanuaris Koidula objektile tööle minemast, siis on loomulik, et kostja ei suutnud kohaselt hageja autot uue autojuhiga komplekteerida. Ülaltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et kostjal oli hagejale vaidlusalusel perioodil tööd anda, kuid hageja keeldus sellest. Seetõttu jättis maakohus hageja nõude põhjendatult rahuldamata.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.