2-01-54/27 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja varasem menetluse käik 24.04.2001 esitas TÜ Bitest Harju Maakohtule hagi AS Petkam vastu, milles palus keelata kostjal poolte vahel 01.12.1995 sõlmitud rendilepingu ühepoolne lõpetamine ja takistuste tegemine rendilepingu objektiks oleva raudteeharu kasutamiseks ja raudteeharu käsutamine, samuti tunnustada rendilepingu kostjapoolse ennetähtaegse lõpetamise tühisust ja rendilepingu kehtivust. Pärast mitmeid hagiavalduse täiendusi jäi hageja lõplikuks nõudeks kohustada kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine Maardus Kroodi tn 4 kinnisasjal (kostja kinnisasi) asuva hagejale kuuluva naftasaaduste mahalaadimissõlme suhtes ning hoiduma valduse edasisest rikkumisest, samuti kohustada kostjat taluma mahalaadimissõlme ning võimaldama hagejal teha selle teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja 1992 sõlmitud rendilepingu alusel Maardu bituumenitehast (-baasi). Eesti Vabariik ja hageja sõlmisid 14.09.2001 ehitiste müügilepingu, millega hageja omandas Maardus Kroodi 2 asuvad ehitised ja rajatised. AS Eesti Fosforiit ja kostja sõlmisid 17.04.1996 müügilepingu, millega kostja omandas Kroodi 4 (maatüki pindala 24 587m2) asuvad ehitised ja rajatised. Eesti Vabariik ja kostja sõlmisid 25.01.2000 müügilepingu, mille alusel omandas kostja ka Kroodi 4 maa (suurusega 28 913m2). Kostja kinnisasjal asub hageja tehnorajatis, s.o mahalaadimissõlm, mille valdamine ja hooldamine on hageja tegevust arvestades vajalik. Mahalaadimissõlm asub kostja kinnisasjal paikneva raudteeharu all ja selle kaudu varustatakse hageja tootmist naftasaadustega. Mahalaadimissõlm on hagejale kuuluva tootmise oluline osa, mis on püstitatud kooskõlas selle püstitamise ajal kehtinud nõuetega ja mis kuulub hagejale. Kuigi kostja peab asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 järgi tehnorajatist taluma ja võimaldama hagejale selle teenindamist, remontimist ja rekonstrueerimist, takistab kostja mahalaadimissõlmele juurdepääsu. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et mahalaadimissõlm on tema kinnisasja oluline osa. Mahalaadimissõlm ei ole rajatud õiguslikul alusel, kuna selle püstitamiseks ei ole maaeraldust ega kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Ka ei ole tegemist rajatisega AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses, kuna selles sättes on toodud tehnovõrgu või -rajatise suletud loetelu ja naftasaaduste mahalaadimissõlme selles loetelus ei ole. Harju Maakohus kaasas 23.01.2003 määrusega menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi kaudu. Tallinna Ringkonnakohtu

Tsiviilasi nr: 2-01-54 18.02.2003 määrusega muudeti maakohtu määrust ning menetlusse kaasati iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Eesti Vabariik (edaspidi kolmas isik). Kolmas isik leidis, et hagi on põhjendatud. Hageja omandas mahalaadimissõlme kui tehnorajatise kolmandalt isikult ja see ei muutunud kostja kinnisasja osaks tulenevalt AÕS §st 158. Kostja on kohustatud tehnorajatist AÕSRS § 152 lg 1 alusel taluma. Harju Maakohus rahuldas 02.03.2004 otsusega hagi ning kohustas kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine mahalaadimissõlme suhtes ja hoiduma hageja valduse edasisest rikkumisest. Samuti kohustas maakohus kostjat taluma mahalaadimissõlme ning võimaldama hagejal teha selle teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kohtukuludena välja 50 060 krooni. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Lisaks esitas kostja taotluse kohaldada aegumist hageja nõudele kohustada kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine mahalaadimissõlme suhtes ja hoiduma hageja valduse edasisest rikkumisest. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23.12.2005 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 50 060 krooni. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et mahalaadimissõlm on AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses tehnorajatis, mis kuulub hagejale ja mida kostja peab taluma. Riigikohus tühistas 15.05.2006 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2005 otsuse ja Harju Maakohtu 02.03.2004 otsuse ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu arvates on kohtud kohaldanud AÕSRS § 152 lg 1, ilma et oleks selgeks teinud ja tuvastanud selle sätte kohaldamise olulised eeldused. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu üheselt, mida ta tehnorajatiseks ei lugenud. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, mille maakohus tehnorajatiseks luges. Ebapiisav on nn naftasaaduste mahalaadimissõlme mõiste kasutamine, näitamata konkreetselt, millistest osadest see mahalaadimissõlm koosneb ning millised osad mahalaadimissõlmest asuvad kostja kinnisasjal. Tuvastamata, mida vaidlusalune mahalaadimissõlm endast kujutab, ei saa hinnata ka selle tehnorajatiseks lugemise võimalusi. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt selgeks teha, mille suhtes palub hageja talumiskohustuse olemasolu tuvastada. Riigikohus ei jaganud ringkonnakohtu seisukohta, et tootmisega seotud tehnoloogiline rajatis ei ole seaduse mõttes tehnorajatis. Alates 01.01.2003 on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu kaudu. Kuigi enne 01.01.2003 ei olnud tehnorajatise mõistet seaduses täpsustatud (mõiste ise tuli kasutusele 01.04.1999), mõisteti tehnorajatiste all just eelkõige eelnevalt loetletud rajatisi (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-02, p 8). Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1 esimese lause tähenduses. Seadus ei välista, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab aga tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja kus see täpselt asub ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega selgitada, millest mahalaadimissõlm koosneb ja kas seda saab lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. Rajatise lugemisel tehnorajatiseks omab tähtsust ka selle

Tsiviilasi nr: 2-01-54 reaalne kasutamine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-02, p 8 ja otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-03, p 19). Asja materjalidest nähtub, et hageja soovib mahalaadimissõlme kasutada kostja kinnisasjal asuva raudtee kaudu tuleva kütuse edastamiseks hageja kasutuses oleval kinnisasjal paikneva tehaseni. Ebaselgeks jääb, kas hagejal on selle raudtee kasutamiseks õiguslik alus. Raudtee kasutamisõiguse kohustamise haginõudest on hageja loobunud (toimiku I kd lk-d 162-163) ning kohus on selle nõude osas menetluse lõpetanud (toimiku I kd lk 176). Välja ei ole selgitatud, kas ja kuidas on hageja jaoks tagatud, et talle kuuluvad naftasaadused jõuavad mahalaadimissõlmeni. Võõral kinnisasjal asuva raudteeharu kasutamine naftasaaduste edasitoimetamiseks mahalaadimissõlmeni peab põhinema kas mõnel piiratud asjaõigusel või võlaõiguslikul lepingul. Hageja esindaja on kohtule teatanud, et hetkel tegevust ei toimu ja raudteed pidi tagumistele mahutitele ligi ei pääse. Kasutada saab ainult autosid. Tuvastatud ei ole, kas autodega on võimalik jõuda kostja kinnisasjal oleva mahalaadimissõlmeni ning kas hagejal on selleks õiguslik alus. Rajatise saab lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Talumiskohustus ise hõlmab AÕSRS § 152 lg 1 järgi üksnes kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse. Talumiskohustus ei hõlma aga nt kostja kohustust taluda kinnisasja kasutamist ka raudtee osas, mida kasutataks mahalaadimissõlmeni kütuse transportimiseks, ega ka muul viisil transpordi jaoks. Seda ei saa lugeda tehnorajatise teenindamiseks. Kui hageja ei tõenda, et tal on õiguslik alus raudteed kasutada või nt autodega mahalaadimissõlmeni jõuda, võib mahalaadimissõlme sihtotstarbeline kasutamine olla õiguslikult võimatu, mis välistab ka sellise tehnorajatise talumiskohustuse. Asja lahendamisel omab tähtsust Riigikohtu 30.04.2004 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04. Sellega on käesolevas asjas kohaldatud AÕSRS § 152 lg 1 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Vaatamata Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ei ole seadusandja regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viinud, olgugi et otsuse tegemisest on möödunud üle kahe aasta. Hageja nõue ja põhjendused Asja uuel läbivaatamisel jäi hageja oma nõude juurde ning palus hagi täies ulatuses rahuldada. Hageja leidis, et Riigikohtu poolt antud juhistest tulenevalt on vaidlus järgnevas:

Tsiviilasi nr: 2-01-54 saadused toru mööda maa-alusesse mahutisse. Hagejal on nii faktiline kui ka õiguslik võimalus kasutada tehnorajatist. Hagejal on võimalik kasutada kostja kinnistul asuvat tehnorajatist autotranspordilt naftasaaduste mahalaadimiseks, mida on ka kasutatud. Kostja on teadlik, et hageja kinnistule pääseb autotranspordiga ning siis on võimalik läbi lahtise mahuti teostada mahalaadimist. Ekslik on kostja väide, et naftasaadusi saab autodelt maha laadida ka otse maa-alusesse mahutisse. Hageja seaduslik esindaja on kinnitanud paikvaatluse ajal, et naftasaaduste mahalaadimise tehnoloogia nõuab, et mahuteid täidetaks alt pealejooksuga, mitte pealt pealejooksuga nagu see oleks, kui maa-alusesse mahutisse lastaks ülalt naftasaadusi peale. Hagejal on õiguslikud alused nõuda kostjalt tema kinnistul asuva raudteeharu kasutamist KonkS § 18 lg 1 p 1 alusel. See, et hageja ei ole seda õigust seni asunud maksma panema, st pöördunud kohtusse, ei saa omada mõju antud vaidlusele. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja esitas juba 14.02.2002 sisuliselt valduse kaitse nõude, kui ta taotles kohtult kostja kohustamist lubama hagejal kostja kinnistul asuvat raudteed kasutada. Selle nõudega oli hõlmatud ka valduse kaitse nõue tehnorajatise osas. Samuti osundab hageja, et poolte vahel käisid alates 09.11.2001 kuni 13.02.2002 läbirääkimised seoses hagejale nii raudteeharu kui ka tehnorajatise kasutamise võimaldamiseks. AÕSRS § 152 lg 1 põhiseaduslikkuse osas leiab hageja, et kuna kehtiva redaktsiooni kohaselt on hageja suhtes seadusandja ootamatult muutnud alates 26.03.2007 õiguslikku olukorda ning sellega rikkunud õigustamatult PS § 10 toodud tagatisi, siis taotleb hageja jätta kohaldamata AÕSRS § 152 lg 1 kui põhiseaduse vastane. Kuni 26.03.2007 kehtinud AÕSRS § 152 lg 1 redaktsioon kohustas kostjat taluma hageja tehnorajatist, kuna hageja täitis tol ajal kehtinud eeldused, mida ka kohtud olid aktsepteerinud. Uus redaktsioon muutis hageja suhtes ootamatult ning põhjendamatult. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud hagi. Asja uuel läbivaatamisel oleks hageja pidanud täpsustama oma seisukohti ning tõendeid, millele ta tugineb. Kuna hageja seda ei teinud, jääb kostja kõigi senises menetluses esitatud vastuväidete juurde ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja taotles aegumise kohaldamist tulenevalt AÕS §-st 44. Hageja on oma 14.02.2002 hagi täienduses osundanud, et poolte vahel käivad läbirääkimised, võimaldamaks hagejal kasutada tehnorajatist sihtotstarbeliselt. Seega oli selleks ajaks juba toimunud hageja valduse rikkumine, mille kaitseks aga esitas hageja nõude alles 27.05.2003, kui loobus osaliselt eelnevast nõudest seoses rendilepinguga. Hageja esitas valduse kaitse nõude, rikkudes AÕS § 44 tulenevat 1-aastast tähtaega. Kostja kinnistul asuvad vaidlusalused objektid (vann ja renn) ei ole käsitletavad surveanumatena. Samuti on paikvaatlusega tõendamist leidnud, et hageja saab kasutada oma naftasaaduste vastuvõtusõlme autotranspordilt mahalaadimiseks ka ilma kostja kinnistut koormamata. Hageja on ka eelnevalt kasutanud autotranspordilt mahalaadimiseks hageja kinnistul olevat kahte maa-alust mahutit, laadides sinna otse pealt naftasaadusi, ilma et oleks kasutanud vaidlusaluseid vanni ja renni. Hageja väide, et kindlasti on vajalik alt pealejooks, on kostjale arusaamatu. Põhjendatud pole hageja hüpoteetiline väide, nagu oleks tal kostja vastu nõudeõigus KonkS § 18 lg 1 p1 alusel raudteeharu kasutamise võimaldamiseks. Hageja ei ole sellist õigust endale

Tsiviilasi nr: 2-01-54 taotlema hakanud ega ole sellise õiguse olemasolu kostjale asjakohaselt põhjendada püüdnud. Hagejal puudub mingigi õiguslik alus või võimalus. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik leidis, et antud vaidluses on kohtu otsustada, kas mahalaadimismahutite näol on tegemist tehnorajatistega, mis kuuluvad hagejale. Kolmas isik on võõrandanud hagejale tervikuna tootmisüksuse, millesse kuulus ka vaidlusalune mahalaadimissõlm. Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole alust. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 28.08.2009 otsusega hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Tulenevalt Riigikohtu otsusest tuli maakohtul selgitada, millest mahalaadimissõlm koosneb ja kas seda saab lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. Samuti seda, kas hagejal on raudtee kasutamiseks õiguslik alus. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab lisaks tehnorajatise faktilisele kasutamisele või selle võimalikkusele ka rajatise kasutamise õiguslikku võimalikkust ja lubatavust lisaks talumiskohustusele. Talumiskohustus ei hõlma aga kostja kohustust taluda kinnisasja kasutamist ka raudtee osas, mida kasutataks mahalaadimissõlmeni kütuse transportimiseks, ega ka muul viisil transpordi jaoks. Seda ei saa lugeda tehnorajatise teenindamiseks. Kui hageja ei tõenda, et tal on õiguslik alus raudteed kasutada või autodega mahalaadimissõlmeni jõuda, võib mahalaadimissõlme sihtotstarbeline kasutamine olla õiguslikult võimatu, mis välistab ka sellise tehnorajatise talumiskohustuse. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja esitas esialgse hagi 24.04.2001 nõudega taastada hageja valdus kostjale kuuluva raudteeharu kasutamiseks. Nõue põhines hageja soovil jätkata rendilepingu alusel raudteeharu valdamist ja kasutamist, mille kostja ühepoolselt lõpetas. AÕS § 33 lg 2 kohaselt peetakse rentnikku otseseks valdajaks. Seega oli hageja poolt algselt esitatud valduse kaitse hagi ja seda juba enne reaalse valduse kaotamist, kuna hageja esitas nõude vahetult pärast seda, kui kostja teatas kavatsusest lõpetada rendileping. See, et hageja muutis õiguslikku alust ning nõude sõnastust, ei oma mõju hageja nõudeõiguse aegumisele, kuna hageja eesmärgiks oli ühel või teisel alusel oma valduse kaitse. Vastavalt paikvaatlusele luges kohus tuvastatuks, et mahalaadimissõlm koosneb alljärgnevatest komponentidest:

AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. AÕSRS § 152 lg 1 alusel on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. aastat. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lg-s 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Arvestades vaatlusel tuvastatut, leidis kohus, et mahalaadimissõlme puhul on tegemist tehnorajatisega AÕS § 158 tähenduses selles osas, et ta eesmärgiks on antud juhul naftasaaduste vastuvõtmine ning edasitoimetamine läbi torustiku hageja tootmisesse ladustamiseks ning ümbertöötlemiseks. Sellest üks osa - mahalaadimismahutid ning osa ühendavast torustikust asub kostja kinnistul raudteetammis. Hageja on osundanud, et tal on võimalik kasutada mahalaadimismahuteid (vanne) ja selle kaudu kogu mahalaadimissõlme muuhulgas kütuseveokitelt naftasaaduste mahalaadimiseks, kuna hagejal on võimalik autode juurdepääs üle hageja enda kinnistu. Vahemaa hageja kinnistult mahalaadimismahutini on, nagu ka paikvaatlusel ilmnes, ca 2-3 meetrit. Mahalaadimismahutite kasutamine mahalaadimisel on vajalik tulenevalt naftasaaduste mahalaadimise tehnoloogiast. Nimelt hageja väidete kohaselt peab naftasaadusi mahutisse laskma mahuti põhjast ning otse maa-alusesse mahutisse läbi ülemise luugi mahutite täitmine (pildid 4, 7, 8, toimiku IV kd lk 69 jj) ei ole lubatud. Hageja on tunnistanud, et autotranspordi kasutamine on väga kallis ning otstarbekam on kasutada raudteetsisterne, milleks vaidlusalune mahalaadimissõlm oli ka kavandatud. Hagejal puudub lepinguline või asjaõiguslik alus kostja kinnistul asuva raudtee kasutamiseks mahalaadimismahutite juurde pääsemisel. Kostja leidis, et hagejal on võimalik teostada autotranspordilt mahalaadimist ka otse maa-alustesse mahutitesse, ilma mahalaadimismahuteid kostja kinnistul kasutamata. Kostja väidetel on hageja seda ka teinud. Kostja ei nõustu hagejaga, et tehnoloogiliselt on vajalik teostada mahalaadimist mahutisse alt pealejooksuga, vaid täiesti aktsepteeritav on pealt pealejooks. Kohus, hinnates paikvaatlusel tuvastatut, leidis, et hagejal on ilmselt võimalik sõita autotranspordiga üle oma territooriumi mahalaadimissõlmeni ja nii kasutada mahalaadimismahuteid oma kinnistult. Seega on võimalik faktiliselt kasutada mahalaadimismahuteid. Seda, kas on tehnoloogiliselt võimalik või mitte teostada mahutite täitmist pealevalamise teel hageja enda kinnistult, ei ole kumbki pool mingitki pidi tõendanud ning kohtul puuduvad võimalused seda väidet/vastuväidet kontrollida. Küll osundab kohus, et joonistelt (toimiku II kd, lk 87, ristlõige I-I ja II-II) ilmneb, et mahalaadimismahutist tulev toru suubub maa-alusesse mahutisse ülalt, mitte alt, nagu väidab hageja. Samas ei ole hageja poolt taotletav kostja talumiskohustus ega hageja taotletav õigus kasutada kostja kinnistut mahalaadimismahutite ning seda ühendava torustiku hooldamiseks, õiguseks kasutada kinnistut ka mitte autotranspordilt mahalaadimismahutitesse naftasaaduste mahalaadimiseks. Hagejal puudub kostjaga kehtiv leping raudtee kasutamiseks, millega pääseda ligi mahalaadimissõlmeni raudteel. Hageja poolt osundatud võimalus tugineda konkurentsiseadusele ning läbi selle saada õigus raudtee kasutamiseks ei ole välistatud, kuid antud menetluse raames ei ole kohtul võimalik hinnata selle nõude edukust. Hageja ise ei ole

Tsiviilasi nr: 2-01-54 seda õigust seni realiseerima asunud. Muid õiguslikke aluseid endale mahalaadimismahutite kasutamiseks õiguse saamise kohta hageja esitanud ei ole. Seega puudub hagejal mingigi õiguslik alus mahalaadimismahuteid kasutada naftasaaduste mahalaadimiseks. Arvestades Riigikohtu juhiseid, kohus on sunnitud jätma hagi rahuldamata, kuna vaatamata sellele, et vaidlusaluste mahalaadimismahutite näol on tegemist hagejale kuuluva tehnorajatise osaga, ei ole hagejal antud ajal võimalik seda osa otstarbekohaselt kasutada ning sellest tulenevalt ei ole mõistlik kostjat koormata kohustusega seda tehnorajatist ning sellega seotud kitsendusi taluda. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja tunnistada AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv regulatsioon vastuolus PS §-ga 10 ja jätta kohaldamata osas, milles see sätestab kinnisasja omaniku tehnorajatise talumiskohustuse täiendava eeldusena, et kinnisasja esmakinnistamine pidi olema toimunud enne 01.04.1999, ning kohustada kostjat lõpetama hageja valduse rikkumine Maardus Kroodi tn 4 kinnisasjal (kostja kinnisasi) asuva hagejale kuuluva naftasaaduste mahalaadimissõlme suhtes ning hoiduma valduse edasisest rikkumisest, samuti kohustada kostjat taluma mahalaadimissõlme ning võimaldama hagejal teha selle teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hagejal puudub õiguslik alus kasutada mahalaadimismahuteid naftasaaduste mahalaadimiseks. Hagejal on õigus vaidlusalust tehnorajatist kasutada KonkS § 18 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Käesoleval juhul on kostja olulist vahendit omav ettevõtja KonkS § 15 mõttes, kuna tema valduses on hagejale kuuluv tehnorajatis (muu oluline vahend) ning raudtee. Hagejal ei ole võimalik tegutseda raskete naftasaaduste mahutites hoidmise kaubaturul, kuna selleks vajalik oluline vahend (naftasaaduste mahalaadimissõlm ja raudtee) on kostja valduses. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalune tehnorajatis on ehitatud selliselt, et mahutite täitmine toimuks just raudteetranspordiga kostja kinnisasjal olevat tehnorajatist kasutades. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Raudtee ning vaidlusalune tehnorajatis moodustavad ühe majandusliku terviku KonkS § 15 mõttes (olulise vahendi), mida hagejal ei ole võimalik dubleerida, kuid millele juurdepääsuta ei ole võimalik naftasaaduste mahutites hoidmise kaubaturul tegutseda. Kostja õiguslik kohustus lubada hagejal raudteetranspordiga juurdepääsu tema omandis olevale tehnorajatisele raskete naftasaaduste mahutites hoidmise kaubaturul tegutsemiseks tuleneb KonkS § 18 lg 1 p-s 1 sätestatust. Hagejal on õigus juurdepääsule tehnorajatise juurde AÕS §-st 156 tulenevalt. Maakohus ei ole seda hageja põhjendust analüüsinud. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv redaktsioon osas, milles see kitsendab hageja õigusi, ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Maakohus ei ole võtnud seisukohta õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas, kuigi Riigikohus on sellele asjaolule tähelepanu juhtinud. Hagejal oli hagi täienduse esitamise ajal õiguspärane ootus, et ta saab kostja suhtes tugineda AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud õigusele, st hageja sai loota, et kostja järgib seadusest tulenevat tehnorajatise talumiskohustust ning kohus tuvastab sellise kohustuse olemasolu. Seadusandja on võrreldes varem kehtinud regulatsiooniga näinud kehtivas regulatsioonis ette, et kinnisasja omanikul on talumiskohustus vaid siis, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999, st seadusandja on kitsendanud talumiskohustust

Tsiviilasi nr: 2-01-54 lisatingimusega (ajaga, millal toimus kinnisasja esmakinnistamine, millel asub tehnorajatis). Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja kinnisasja Maardus Kroodi 4 esmakinnistamine toimus pärast 01.04.1999, täpsemalt 27.03.2000. Kuna käesoleval juhul ei ole kostja kinnisasja esmakinnistamine toimunud enne 01.04.1999, on seadusandja muutnud sõnamurdlikult ja hagejale ootamatult regulatsiooni ebasoodsas suunas ning piiranud hageja õigusi seoses tema omandis oleva tehnorajatisega kostja kinnisasjal, mistõttu AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv regulatsioon on vastuolus PS §-ga 10 osas, milles kinnisasja omanik ei ole kohustatud alates 26.03.2007 taluma tema kinnisasjal paiknevat tehnorajatist (mis ei ole nimetatud AÕS § 1581), kui kinnisasja esmakinnistamine toimus pärast 01.04.1999. Hagejal oli käesolevas ajas õiguspärane ootus, et tema poolt kohtusse AÕSRS § 152 lg 1 alusel (varem kehtinud sõnastuses) juba 24.04.2001 esitatud nõue kostja vastu rahuldatakse ning tema õigusi, mis olid hagi eseme muutmise ajal, ei piirata. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, rahuldada hagiavaldus ning tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata AÕSRS § 152 lg 1 kui asjassepuutuv säte osas, milles see näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist üksnes juhul, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999 ning edastada vastav otsus Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks. Apellatsioonkaebuse vastus Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kolmas isik palus jätta rahuldamata hageja taotluse tunnistada AÕSRS § 152 lg 1 kehtiv regulatsioon PS § 10 vastuolus olevaks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata, kuid ebaõiget menetlusõiguse normi kohaldades jaganud menetluskulud. Menetluskulude jagamise osas tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud AÕSRS § 152 lg-s 1 ja AÕS §-s 158 sätestatut ja kaebuse väited ei anna alust eelviidatud sätete kohaldamisel maakohtust erinevate järelduste tegemiseks. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud mahalaadimissõlme (tehnorajatise) koosseisu, kuid on väitnud, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et rajatise kasutamine ei ole

Tsiviilasi nr: 2-01-54 võimalik. Maakohus on õigesti leidnud, et naftasaaduste edasijuhtimiseks mõeldud surveseadmestik on olemuselt tootmisega seotud tehnoloogiline rajatis ja seega või-olla ka tehnorajatis seaduse mõttes. Olenemata seadme tehnilisest koosseisust ja muudest näitajatest, on rajatise lugemisel tehnorajatiseks AÕSRS § 152 lg 1 ja AÕS § 158 mõttes oluline see, kas rajatist saab reaalselt sihtotstarbeliselt kasutada ja kas kasutamine on õiguslikult võimalik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et hagejal on faktiliselt ja õiguslikult võimalus kasutada tehnorajatist naftasaaduste laadimiseks. Kaebuses on apellant eksitavalt käsitlenud mahalaadimissõlme koos raudteega. Hageja soovib esitatud hagis tuvastada, et kostja on kohustatud taluma tema kinnistul paiknevat naftasaaduste mahalaadimissõlme, kuid raudtee kasutamise osas esitatud nõudest on hageja loobunud. Seega ei saa käesoleva hagi lahendamisel tehtud otsusega kohustada kostjat taluma tema kinnistul paiknevat raudteeharu. Samas aga tuvastamaks, kas mahalaadimissõlme näol oli tegemist tehnorajatisega, mille suhtes on kostjal talumiskohustus, pidi maakohus tuvastama, kas hagejal oli õiguslik alus kasutada raudteed naftatsisternide mahalaadimissõlmeni transportimiseks. Selline õigus võib tuleneda piiratud asjaõigusest või võlaõiguslikust lepingust ja selle aluse olemasolu pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks raudteeharu kasutamiseks sõlmitud võlaõiguslik leping või põhineks tema õigus kasutada raudteed mõnel piiratud asjaõigusel. Kaebaja väide, et tema õigus raudteeharu kasutamiseks tuleneb konkurentsiseaduse §-st 15 ja § 18 lg-st 1, ei ole õige. KonkS § 15 sätestab, et olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda. KonkS § 18 lg 1 järgi eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja on kohustatud lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil. Kolleegiumi arvates ei anna eeltoodud sätted kaebajale alust raudteeharu kasutamiseks, küll aga võib eeltoodud sätetele tuginedes ja vastavate eelduste olemasolul olla hagejal alus nõuda kostja kohustamist TsÜS § 68 lg 5 järgi raudteeharu kasutamise lepingu sõlmimiseks tahteavalduse andmiseks. Käesolevas tsiviilasjas hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Maakohtu menetluses väitis hageja, et ta saab kostja kinnistul paiknevaid mahalaadimismahuteid kasutada ka autotransporti kasutades ja seda viisil, kus autod ei pea sõitma kostja kinnistule. Maakohus leidis, et see on tehniliselt võimalik, kuna mahalaadimismahutid (vannid) paiknevad hageja kinnistust 2-3 meetri kaugusel. Samas möönis maakohus, et olemasolevad seadmed võimaldavad hagejal laadida autotranspordilt naftasaadusi otse tema enda kinnistul paiknevatesse maa-alustesse mahutitesse, ilma et selleks peaks kasutama kostja kinnistul paiknevaid seadmeid. TsMS § 230 lg 1 järgi oli hageja kohustuseks tõendada oma väidete aluseks olevaid asjaolusid, seega ka seda, et autotranspordilt naftasaadusi laadides tuleb kasutada kostja kinnistul paiknevaid seadmeid. Hageja küll väitis, et naftasaaduste ümberlaadimise tehnoloogia kohaselt tuleb naftasaaduste laadimisel laadida „altlaadimise meetodil“, mida on võimalik rakendada ainult siis, kui kasutatakse kostja kinnistul paiknevaid seadmeid, kuid selle väite tõendamiseks hageja tõendeid esitanud ei ole. Kostja hageja väitega ei nõustunud. Maakohus on hinnanud esitatud seadmete projektdokumentatsiooni ja tuvastanud, et laadida saab otse hageja kinnistul paiknevatesse maa-alustesse mahutitesse. Kaebaja seda järeldust kaebuses vaidlustanud ei ole.

Tsiviilasi nr: 2-01-54 Järelikult on hagejal võimalik autotranspordilt laadida naftasaadusi viisil, kus ei kasutata mahalaadimissõlme seadmeid, mis paiknevad kostja kinnistul. Apellant väitis, et tema õigus juurdepääsule tehnorajatisele tuleneb ka AÕS §-st 156. Kolleegium leiab, et kaebaja poolt viidatud säte ei anna talle alust selleks, et kasutada raudteeharu tehnorajatiseni jõudmiseks. Hageja ei ole esitanud AÕS § 156 lg-st 1 tulenevat nõuet raudteeharu osas ja kohtul ei ole võimalik ilma nõuet esitamata lahendada vaidlust raudteeharu kasutamise võimalikkuse üle. Apellant palus kohtul kaaluda AÕSRS § 152 lg 1 mittevastavust põhiseaduse §-le 10 osas, milles on sätestatud, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemaolevat tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Nõue, et esmakinnistamine pidi toimuma enne 01.04.1999 sätestati AÕSRS § 15 2 lg 1 muudatustega, mis jõustusid 26.03.2007. Eelnevalt kehtinud redaktsiooni kohaselt pidi olema tehnorajatis rajatud enne 01.04.1999. Kolleegium leiab, et AÕSRS § 152 lg 1 redaktsioon ei kahjusta käesolevas vaidluses hageja subjektiivseid õigusi, kuna maakohus tuvastas, et hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt tehnorajatise talumist põhjusel, et hagejal puudub vajadus (autotranspordi kasutamisel) ja võimalus (raudteetranspordi kasutamisel) mahalaadimissõlme (tehnorajatist) kasutada. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jagamise osas. Käesoleva asja menetlus on alanud enne 01.01.2006. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Maakohus on kohtukulude jaotamisel kohaldanud ebaõigesti alates 01.01.2006 kehtivat seadust. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestab, et hagi rahuldamata jätmise korral jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskuludeks on kulud õigusabile. Tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 2 ja justiitsministri 23.08.1999 määrusest nr 42 oli hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Vastavalt kostja poolt esitatud kohtukulude nimekirjale on ta kulud õigusabile suuremad kui 50 000 krooni. Kolleegium leiab, et arvestades asja keerukust ja selle menetlusele kulunud aega, on põhjendatud hagejalt kostja kasuks välja mõista kulu õigusabile seaduses sätestatud ülempiiris, see on 3 195,88 eurot.