Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Tsiviilasi nr 2-01-54 Maakohus leidis, et mahalaadimissõlm on tehnorajatis AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses. Selles sättes antud loetelu ei ole lõplik. Hageja selgitustel on naftasaaduste mahalaadimissõlme eesmärgiks koguda raudteel seisvatest tsisternidest tsisternvagunitega saabunud naftasaadused ja edastada need tootmisesse. Kostja ei ole seda vaidlustanud. Mahalaadimissõlm kuulub hagejale. See on otstarbe kaudu seotud hageja tootmisvahenditega. Mahalaadimissõlme otstarbeks on hageja tootmisesse naftasaaduste vastuvõtu tagamine. Sama nähtub ka hageja esitatud tehnilistest joonistest (laadimissõlme üldvaade ja väliselektrivõrgu joonised) ja Maardu bituumenitehase laiendamise seletuskirjast (1952. a juulist), mille kohaselt on raudtee all olev mahalaadimissõlm ühendatud torustiku abil hageja tootmisvahenditega. Arvestades, et mahalaadimissõlm on seotud hagejale kuuluva tootmisega ja teenib hagejale kuuluvat vallasvara ühise majandusliku eesmärgi tõttu, on tegemist hagejale kuuluva vara (bituumenitööstuse) päraldisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 tähenduses, mis sai kaasa minna vaid koos hageja kasutatava varaga, v.a juhul, kui vara esialgne omanik ei võõrandanud seda eraldi kokkuleppega kostjale. Tõendatud ei ole, et mahalaadimissõlm oleks võõrandatud kostjale või et pooled oleksid käsitanud lepingu objektina ka vaidlusalust tehnorajatist. Kuna tegemist on tehnorajatisega, ei omandanud kostja seda AÕS § 158 lg 2 järgi maa omandamisega. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kas mahalaadimissõlm püstitati õiguslikul alusel. Enne

Tsiviilasi nr 2-01-54 hagejal rajatise kasutamist. Kuigi rajatis on oma otstarbe kaudu seotud hageja tootmisvahenditega, ei muuda see rajatist hageja bituumenitööstuse päraldiseks. Neid järeldusi kinnitab ka poolte varasem käitumine. Haruraudtee (ja selle all paikneva mahalaadimissõlme) kasutamist reguleeris pooltevaheline leping. Hagis vaidlustas hageja algselt lepingu ennetähtaegset lõpetamist ning taotles kostja kohustamist võimaldada haruraudtee kasutamist lepingus sätestatud tingimustel. Pooled ei vaielnud selle üle, et haruraudtee kasutamise õiguslikud alused tulenesid 1. detsembri 1995. a rendilepingust, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse kaks mahutit ning kostja võimaldas hagejal tasuta kasutada viimase tootmisvajaduste tarbeks kostjale kuuluvat haruraudteed. Pooled vaidlesid selle üle, millistel tingimustel on kostja kohustatud võimaldama haruraudtee kasutamist ning kas tema pakutud tingimused on mõistlikud või mitte. Kuna hagi jääb rahuldamata juba üksnes eelmärgitud põhjendustel, ei oma tähtsust kostja apellatsioonimenetluses esitatud taotlus hagi aegumise kohaldamiseks. Seetõttu ei ole vaja ka hageja sellesisulisi vastuväiteid käsitleda. Riigikohus oma 15.05.2006.a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2005. a otsuse tsiviilasjas nr 2-2/1188/05 ja Harju Maakohtu 2. märtsi 2004. a otsuse tsiviilasjas nr 2/1-1547/01/04 ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Riigikohus leidis, et on kohtud kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1, ilma et oleks selgeks teinud ja tuvastanud selle sätte kohaldamise olulised eeldused. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu nimelt üheselt, mida ta tehnorajatiseks ei lugenud. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, mille maakohus tehnorajatiseks luges. Ebapiisav on nn naftasaaduste mahalaadimissõlme mõiste kasutamine, näitamata konkreetselt, millistest osadest see mahalaadimissõlm koosneb ning millised osad mahalaadimissõlmest asuvad kostja kinnisasjal. Maakohus on küll viidanud hageja esitatud tehnilistele joonistele, nt laadimissõlme üldvaatele ja väliselektrivõrgu joonistele, kuid nendel tehnilistel joonistel ei ole märgitud kinnisasjade piire. Seetõttu jääb ebaselgeks, millised mahalaadimissõlme osad paiknevad kostja kinnisasjal. Sellekohast järeldust ei saa teha ka ringkonnakohtu otsuses sisalduvast lausekatkest, et mahalaadimissõlm koosneb haruraudtee all paiknevast torustikust, pumpadest, maa-alustest mahutjms. Tuvastamata, mida vaidlusalune mahalaadimissõlm endast kujutab, ei saa hinnata ka selle tehnorajatiseks lugemise võimalusi. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt selgeks teha, mille suhtes palub hageja talumiskohustuse olemasolu tuvastada. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohta, et tootmisega seotud tehnoloogiline rajatis ei ole seaduse mõttes tehnorajatis. Kuigi tehnorajatiste õigusliku regulatsiooni peamiseks eesmärgiks võib tõepoolest pidada selliste tehnorajatiste hõlmamist, mis on ette nähtud teatud hüve viimiseks tarbijani (nt elekter, gaas, soojus, vesi, side) või tarbijale teatud hüve kasutamise võimaldamiseks (nt kanalisatsioon), ei tähenda see, et ka tootmisega seotud tehnorajatis ei saaks olla tehnorajatis asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses. Alates 1. jaanuarist 2003. a on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu kaudu. Nende sätete kohaselt on tehnovõrk või rajatis kütte-,

Tsiviilasi nr 2-01-54 veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektri-paigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis. Kuigi enne 1. jaanuari 2003. a ei olnud tehnorajatise mõistet seaduses täpsustatud (mõiste ise tuli kasutusele 1. aprillil 1999. a), mõisteti tehnorajatiste all just eelkõige eelnevalt loetletud rajatisi (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198), p 8). Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1 esimese lause tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab aga tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja kus see täpselt asub ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega selgitada, millest mahalaadimissõlm koosneb ja kas seda saab lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. Asja materjalide kohaselt (nt ENSV projekteerimise ja teadusliku uurimise instituudi projektülesanne Maardu bituumenitehase laiendamise kohta juulist 1952. a, toimiku II kd, tl 96 jj) on bituumenitehas asunud ja tegutsenud vaidlusaluses kohas pikemat aega. Riigikohus on korduvalt leidnud, et rajatise lugemisel tehnorajatiseks omab tähtsust ka selle reaalne kasutamine (vt nt Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8 ja 26. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-03 (RT III, 2003, 36, 373), p 19). Asja materjalidest nähtub, et hageja soovib mahalaadimissõlme kasutada kostja kinnisasjal asuva raudtee kaudu tuleva kütuse edastamiseks hageja kasutuses oleval kinnisasjal paikneva tehaseni. Ebaselgeks jääb, kas hagejal on selle raudtee kasutamiseks õiguslik alus. Raudtee kasutamisõiguse kohustamise haginõudest on hageja loobunud (toimiku I kd lk-d 162-163) ning kohus on selle nõude osas menetluse lõpetanud (toimiku I kd lk 176). Välja ei ole selgitatud, kas ja kuidas on hageja jaoks tagatud, et talle kuuluvad naftasaadused jõuavad mahalaadimissõlmeni. Võõral kinnisasjal asuva raudteeharu kasutamine naftasaaduste edasitoimetamiseks mahalaadimissõlmeni peab põhinema kas mõnel piiratud asjaõigusel või võlaõiguslikul lepingul. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt (toimiku III kd lk 163) on hageja esindaja kohtule teatanud, et hetkel tegevust ei toimu ja raudteed pidi tagumistele mahutitele ligi ei pääse. Kasutada saab ainult autosid. Tuvastatud ei ole, kas autodega on võimalik jõuda kostja kinnisasjal oleva mahalaadimissõlmeni ning kas hagejal on selleks õiguslik alus. Ka ei ole kohtud tuvastanud, kas hageja kasutuses olev kinnisasi kuulub temale või on tema kasutuses mingil muul õiguslikul alusel. Kolleegiumi arvates eeldab rajatise tehnorajatiseks lugemine lisaks tehnorajatise faktilisele kasutamisele või selle võimalikkusele ka rajatise kasutamise õiguslikku võimalikkust ja lubatavust lisaks talumiskohustusele. Seega saab rajatise lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Talumiskohustus ise hõlmab AÕSRS § 152 lg 1 järgi üksnes kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse. Talumiskohustus ei hõlma aga nt kostja kohustust taluda kinnisasja kasutamist ka raudtee osas, mida kasutataks mahalaadimissõlmeni kütuse transportimiseks, ega ka muul viisil transpordi jaoks. Seda ei saa lugeda tehnorajatise teenindamiseks. Kui hageja ei tõenda, et tal on õiguslik alus raudteed kasutada või nt autodega mahalaadimissõlmeni jõuda, võib mahalaadimissõlme sihtotstarbeline kasutamine olla õiguslikult võimatu, mis välistab ka sellise tehnorajatise talumiskohustuse.

Tsiviilasi nr 2-01-54 Asja lahendamisel omab tähtsust Riigikohtu 30. aprilli 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (RT III 2004, 13, 160). Sellega on käesolevas asjas kohaldatud AÕSRS § 152 lg 1 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Lisaks on sama otsusega tunnistatud kehtetuks AÕSRS § 154 lg 2 tehnorajatise tasuta talumiskohustuse kohta kuni 2009. a

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Asja uuel läbivaatamisel hageja jäi oma nõude juurde ning palub hagi täies ulatuses rahuldada. Hageja leiab, et Riigikohtu poolt antud juhiste valguses tuleb hagi rahuldada

Tsiviilasi nr 2-01-54 arvestades täiendavalt saadud tõendeid paikvaatlusel ning juba esitatud tõendite täiendaval hindamisel. Osundades TsMS § 693 lg 1 ja TsMS § 688 lg 4 koosmõjus, leiab hageja, et asja uuel arutamisel antud astmes tuleb tuvastada asjaolud ja anda hinnang vaid nendele asjaoludele, millele on Riigikohus osundanud ning muus osas, mis eelmistel arutamistel on jäänud kas vaidlustamata või on tuvastatud ning ei ole kõrgema astme kohtute poolt ümber lükatud, ei ole vajalik enam peatuda. Sellest tulenevalt leiab hageja, et vaidluse all on Riigikohtu juhendtulenevalt:

Tsiviilasi nr 2-01-54 ning sellega rikkunud õigustamatult PS § 10 toodud tagatisi, siis taotleb hageja jätta kohaldamata AÕSRS § 152 lg 1 kui põhiseaduse vastane. Hageja viitab sellele, et kuni 26.03.2007.a. kehtinud AÕSRS § 152 lg 1 redaktsioon kohustas kostjate taluma hageja tehnorajatist kuna hageja täitis tol ajal kehtinud eeldused, mida ka kohtud olid aktsepteerinud. Uus redaktsioon muutis hageja suhtes ootamatult ning põhjendamatult.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et asja saatmisega esimesse astmesse tagasi algab kogu asja uurimine algusest peale ning seetõttu oleks pidanud hageja täpsustama oma seisukohti ning tõendeid, millele ta tugineb. Kuna hageja seda ei teinud, siis kostja jääb kõigi senises menetluses esitatud vastuväidete juurde ning palub hagi jätta rahuldamata. Kostja taotleb antud asjas kohaldada aegumist tulenevalt AÕS § 44. Kosja tugineb sellele, et hageja on oma 14.02.2002.a. hagi täienduses osundanud, et poolte vahel käivad läbirääkimised võimaldamaks hagejal kasutada tehnorajatist sihtotstarbeliselt. Seega oli selleks ajaks juba toimunud hageja valduse rikkumine, mille kaitseks nõude hageja esitas aga alles 27.05.2003.a., kui loobus osaliselt eelnevast nõudest seoses rendilepinguga. Sellest järeldab kostja, et hageja on esitanud oma valduse kaitse nõude rikkudes AÕS § 44 kehtestatud 1 aastast tähtaega. Kostja ei nõustu, et tema kinnistul asuvad vaidlusalused objektid oleksid käsitletavad surveanumatena, kuna seda need vann ja renn ei ole. Samuti on tõendamist leidnud paikvaatlusega, et hageja saab kasutada oma naftasaaduste vastuvõtusõlme autotranspordilt mahalaadimiseks ka ilma kostja kinnistut koormamata. Nimelt on kostjale teada, et hageja on ka eelnevalt kasutanud autotranspordilt mahalaadimiseks hageja kinnistul olevat kahte maaalust mahutit, laadides sinna otse pealt naftasaadusi, ilma, et oleks kasutanud vaidlusaluseid vanni ja renni. Hageja väited, et vajalik on kindlasti alt pealejooks, on kostjale arusaamatud. Millegagi ei ole põhjendatud hageja hüpoteetiline väide, nagu oleks tal kostja vastu nõudeõigus KonkS § 18 lg 1 p1 alusel raudteeharu kasutamise võimaldamiseks. Hageja ei ole sellist õigust endale taotlema veel hakanud ega ole sellise õiguse olemasolugi kostjale seni vähegi asjakohaselt põhjendadagi püüdnud. Seega on tegemist täiesti alusetu viitega. Hagejal puudub mingigi õiguslik alus või võimalus.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

Kolmas isik leiab, et antud vaidluses on kohtu otsustada, kas mahalaadimismahutite näol on tegemist tehnorajatistega, mis kuuluvad hagejale. Kolmas isik on võõrandanud hagejale tervikuna tootmisüksuse, millesse kuulus ka vaidlusalune mahalaadimissõlm. Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole kolmanda isiku arvates alust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud toimikumaterjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.

Tsiviilasi nr 2-01-54 Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht selles osas, kas antud menetluses tuleb lahendada kõik vaidluses algusest peale tõusetunud küsimused või on antud juhul juhiseks Riigikohtu poolt antud asjas tehtud otsuses osundatud küsimused. Kohus leiab, et protsessiökonoomia seisukohalt ei kuulu antud asja teistkordsel läbivaatamisel esimeses astmes arutamisele need poolte väited ja vastuväited, millele on eelnevas menetluses kohtud vastanud ning mis kas ei ole vaidlustatud või on vaidlustatud, kuid on järgmises astmes jäänud muutmata. Vastasel juhul oleks pooltele uuel arutamisel kohtu lahend üllatav ning kõrgemate astme kohtute lahendid mõttetud, kui kohus asuks muutma eelnevalt vaidlustamata kohtute seisukohti või uuesti hindama juba üht viisi hinnatud tõendeid ja asjaolusid. Olukorras, kus pooled on saanud kohtuotsuseid vaidlustada kahes astmes ning kõrgemad kohtud on andnud oma õigusliku hinnangu tuvastatud asjaoludele, ei ole otstarbekas hakata uuesti hindama juba kehtima jäänud hinnanguid. Antud juhul ei omaks see muuhulgas ka sisulist mõtet, kuna esimesel korral arutas antud asja sama kohtunik, kes ei leia vajaliku olevat muuta oma seisukohti asjaolude ning hinnangute osas, mida kõrgemad kohtud ei ole muutnud. Seega on antud kohtumenetluse eesmärgiks tuvastada Riigikohtu 15.05.2006.a. otsuses esiletoodud asjaolud ning neid hinnates lahendada samas otsuses antud juhiste alusel poolte vaidlus. Antud lahendis osundas Riigikohtu tsiviilkolleegium järgmistele asjaoludel, millele kohus peab andma hinnangu, et kvalifitseerida vaidlus AÕSRS § 152 lg 1 alusel läbi AÕS § 158:

Tsiviilasi nr 2-01-54 Aegumine (p 6) Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja esitas oma esialgse 24.04.2001.a. hagi sisuliselt nõudega taastada hageja valdus kostjale kuuluvale raudteeharu kasutamiseks. Nõue põhines hageja soovil jätkata rendilepingu alusel raudteeharu valdamist ja kasutamist, mille kostja ühepoolselt lõpetas. AÕS § 33 lg 2 kohaselt peetakse rentnikku otseseks valdajaks. Seega oli hageja poolt juba algselt esitatud valdust kaitseva hagi ja seda juba enne reaalse valduse kaotamist, kuna hageja esitas nõude vahetult peale seda, kui kostja teatas kavatsusest lõpetada rendileping. See, et hageja muutis õiguslikku alust ning nõude sõnastust, ei oma mõju hageja nõudeõiguse aegumisele, kuna hageja eesmärgiks oli ühel või teisel alusel oma valduse kaitse. Mahalaadimissõlme koosseis ning taotletava talumiskohustuse objekt (p 1, 2) Vastavalt paikvaatlusele loeb kohus tuvastatuks, et mahalaadimissõlm koosneb kahest ühesugusest komplektist: • mahalaadimismahuti (vann), kuhu valgub raudteetsisterni alumisest luugist naftasaadused; • kaldtorustikust, mille kaudu mahalaadimismahutist naftasaadused valguvad maa-alusesse mahutisse, • maa-alune mahuti kus toimub naftasaaduste vahekogumine, et sealt naftasaadused edasi juba pumbata tootmisesse või säilitusmahutitesse. • Mahalaadimissõlme asend ja ristlõiked on toodud joonistel, mis asuvad II kd tl. 86, 87. Naftasaaduste kulgemine mahalaadimismahut(vannist) maa-alustesse mahutitesse toimub valgumise teel. Tulenevalt paikvaatlusel tuvastatule taotleb hageja tuvastada kostja talumiskohustus kahe kostjale kuuluval kinnistul asuva raudtee all järjestikku asuva mahalaadimismahuti (pildid 2, 3, 6 - 4 kd, tl 69, 70, 72) ning neid hageja maal asuvate maa-aluste mahutitega (pildid 4, 8, 9 – 4 kd tl 70, 74, 75) ühendava maa-aluse toru suhtes. Antud mahutid ning torud asuvad ca 2-3 m kaugusel hageja kinnistust kostja kinnistul (pilt 1 – 4 kd tl 69). AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. AÕSRS § 152 lg 1 alusel on kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Arvestades paikvaatlusel tuvastatut, kohus leiab nagu ka esimeses otsuses tuvastatud, et mahalaadimissõlme näol on tegemist tehnorajatisega AÕS § 158 tähenduses selles osas, et ta eesmärgiks on antud juhul naftasaaduste vastuvõtmine ning edasitoimetamine läbi torustiku hageja tootmisesse ladustamiseks ning ümbertöötlemiseks. Sellest üks osa mahalaadimismahutid ning osa ühendavast torustikust asub kostja kinnistul raudteetammis.

Tsiviilasi nr 2-01-54 Mahalaadimismahutite reaalse kasutamise võimalikkus hageja poolt (p 3, 4, 5) Hageja on osundanud, et tal on võimalik kasutada vaidlusaluseid mahalaadimismahuteid (vanne) ja selle kaudu kogu mahalaadimissõlme muuhulgas kütuseveokitelt naftasaaduste mahalaadimiseks, kuna hagejal on võimalik autode juurdepääs üle hageja enda kinnistu. Vahemaa hageja kinnistult mahalaadimismahutini on nagu ka paikvaatlusel ilmnes ca 2-3 meetrit. Mahalaadimismahutite kasutamine mahalaadimisel on vajalik tulenevalt naftasaaduste mahalaadimise tehnoloogiast. Nimelt hageja väidete kohaselt peab naftasaadusi mahutisse laskma mahuti põhjast ning otse maa-alusesse mahutisse läbi ülemise luugi (pildid 4, 7, 8 – 4.kd tl 69jj) ei ole lubatud. Hageja on tunnistanud, et vaieldamatult on autotranspordi kasutamine transpordiks väga kallis ning vaieldamatult otstarbekam on selleks kasutada raudteetsisterne, milleks vaidlusalune mahalaadimissõlm ka kavandatud oli. Praegusel ajal hageja puudub lepinguline või asjaõiguslik alus kostja kinnistul asuva raudtee kasutamiseks mahalaadimismahutite juurde pääsemisel. Samas osundas hageja õigusliku alusena konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p1, mille alusel tal olevat õigus sellist juurdepääsu nõuda. Kostja ei tunnista hageja väiteid ning leiab, et hagejal on võimalik teostada autotranspordilt mahalaadimist ka otse maa-alustesse mahutitesse, ilma mahalaadimismahuteid kostja kinnistul kasutamata. Kostja väidetel on hageja seda ka teinud. Samuti ei ole kostja nõus hageja väitega, et tehnoloogiliselt on vajalik mahalaadimist mahutisse teostada alt peale andmisega, vaid täiesti aktsepteeritav on pealt pealelaskmine. Seega saab teostada mahalaadimist otse maa-alustesse mahutitesse, kust edasi juba toimub pumpade abil naftasaaduste edasitoimetamine. Kostja ei nõustu hagejaga ka selles osas, et hagejal oleks õiguslikke väljavaateid läbi konkurentsiseaduse saada endale juurdepääs kostja kinnistul asuvale raudteele. Hageja ei ole seda ka mitte taotlema hakanud, mis veelkord kinnitavat kostja seisukohta. KonkS § 18 lg 1 p1 kohaselt eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja on kohustatud lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil. KonkS § 15 järgi loetakse olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda. Kohus, hinnates paikvaatlusel tuvastatut, leiab, et hagejal on ilmselt autotranspordiga üle oma territooriumi mahalaadimissõlmeni ja nii mahalaadimismahuteid oma kinnistult. Seega on võimalik faktiliselt mahalaadimismahuteid.

võimalik kasutada kasutada

Seda, kas on tehnoloogiliselt võimalik või mitte teostada mahutite täitmist pealevalamise teel ning seega ei ole hagejal kostja kinnistul asuvate mahalaadimismahutite kasutamine vajalik, ei ole kumbki pool peale oma väidete mingitki pidi tõendanud ning kohtul puuduvad võimalused

Tsiviilasi nr 2-01-54 seda väidet/vastuväidet kontrollida. Küll osundab kohus, et joonistelt (II kd tl 87, ristlõige I-I ja II-II) ilmneb küll, et mahalaadimismahutist tulev toru suubub maa-alusesse hautisse ülalt, mitte alt nagu väidab hageja. Samas ei ole hageja poolt taotletav kostja talumiskohustus ega hageja taotletav õigus kasutada kostja kinnistut mahalaadimismahutite ning seda ühendava torustiku hooldamiseks, õiguseks kasutada kinnistut ka mitte autotranspordilt mahalaadimismahutitesse naftasaaduste mahalaadimiseks. Raudtee kasutamise osas senini hagejal samuti puudub kehtiv leping kostjaga raudtee kasutamiseks, millega pääseda ligi mahalaadimissõlmeni raudteel. Hageja poolt osundatud võimalus tugineda konkurentsiseadusele ning läbi selle saada õigus raudtee kasutamiseks, ei ole välistatud, kuid antud menetluse raames ei ole kohtul võimalik hinnata selle nõude edukust. Hageja ise ei ole seda õigust seni realiseerima asunud. Muid õiguslikke aluseid endale mahalaadimismahutite kasutamiseks õiguse saamise kohta hageja esitanud ei ole. Seega hagejal puudub mingigi õiguslik alus mahalaadimismahuteid kasutada naftasaaduste mahalaadimiseks. Arvestades Riigikohtu poolt antud asjas antud juhiseid, kohus on sunnitud jätma hagi rahuldamata, kuna vaatamata sellele, et vaidlusaluste mahalaadimismahutite näol on tegemist hagejale kuuluva tehnorajatise osaga, ei ole hagejal antud ajal võimalik seda osa otstarbekohaselt kasutada ning sellest tulenevalt ei ole mõistlik kostjat koormata kohustusega seda tehnorajatist ning sellega seotud kitsendusi taluda. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.

KOHTUKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Arvestades seda, et hagi jäi rahuldamata, siis kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.