lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-08-8949/36

Asjaõigus › Kinnistusraamatu asjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 04.04.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-08-8949/36
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Asjaõigus › Kinnistusraamatu asjad
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
04.04.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3387
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hiie Lindmets, Viivi Tomson, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-8949

Tsiviilasi

Heino Illaku hagi Valter-August Terava kinnistusraamatu kande parandamiseks 12 782 eurot

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. augusti 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heino Illaku apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. märts 2011

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): Heino Illak (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Vello Luik Vastustaja (kostja): Valter-August Terav (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Anne Tammer Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 13. augusti 2010 otsus muutmata. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Heino Illaku kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

esindajad

RESOLUTSIOON

Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Sarnased lahendid

Asjaõigus
  • 30.06.20262-25-5079/16Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 26.06.20262-24-11472/30Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 25.06.20262-25-17304/15Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-26-5187/9Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 22.06.20262-26-4373/6Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 22.06.20262-23-2633/53Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Kärdlas
1.Heino Illak esitas maakohtule hagi Valter-August Terava vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hagiavalduse kohaselt on kinnistusraamatu registriosa nr 1456440 kanne ebaõige ja sellega on rikutud hageja õigusi. Isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, võib AÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda ebaõige kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kohtul tuleb tuvastada, kas kinnisasja omandiõiguse kohta kinnistusraamatusse tehtud kanded on ebaõiged ja kostja on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks. ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 09.12.1992 otsusega tunnistati Valgamaal XXX S.I. võõrandatud kinnistu nr XXX XXX pindalaga 15,84 ha õigustatud subjektiks A.I. . A.I. suri XXXX. 13.11.1997 seadusejärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris V.I. A.I. u seadusejärgse pärijana õigusvastaselt võõrandatud XXX kinnistu nr XXX maa tagastamise nõudeõiguse ja ehitised koos rajatistega XXX Valgamaal. Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldusega tagastati V.I. ule 16,44 ha maad ja 25.02.2002 kanti V.I. maa omanikuna kinnistusraamatusse Palupera Vallavalitsuse 30.11.2001 kinnistamisavalduse alusel. Hageja väidab, et Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldus on ebaõige.
2.V.-A. Terav ei tunnistanud hagi. Kostja on seisukohal, et kinnistusraamatu registriosa nr 1456440 kanded on õiged ning hageja õigusi ei ole rikutud. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale on vastuolus MRS §-ga 191. Hageja ei kuulunud nende isikute ringi, kellele võis maa tagastamise nõudeõigust loovutada. 24.12.1997 ja 13.09.2001 kehtinud MRS § 191 lg 3 kohaselt pidi maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine oli tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Palupera Vallavalitsusse ei olnud maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks laekunud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingut. Järelikult ei olnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale kehtiv ning vallavalitsus tagastas maa õiguspäraselt V.I. ule ja V.I. kanti õigesti kinnistusraamatusse. Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldus nr 265 on seaduslik, mistõttu vallavalitsus on põhjendatult keeldunud selle kehtetuks tunnistamisest. Riigikohtu praktika kohaselt kinnistusraamatu esmakannete, mille aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras vastav haldusakt. Hageja ei ole vaidlustanud kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti - Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldust nr 265. Hageja ei esitanud Palupera Vallavalitsusele 24.12.1997 sõlmitud maa nõudeõiguse loovutamise lepingut, mistõttu vallavalitsus ei saanud teha teistsugust otsustust

kui tagastada maa õigustatud subjekti A.I. u seadusejärgsele pärijale V.I. ule. Seetõttu tuleb hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks jätta rahuldamata. 13.05.2002 sõlmitud võlaõigusliku kinke- ja asjaõiguslepinguga kinkis V.I. kostjale hoonestatud XXX kinnistu. Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 29.07.2002. V.I. ei ole kostjale avaldanud ja kostja ei teadnud, et 24.12.1997 on hageja ja V.I. sõlminud ehitise kinkelepingu ja maa nõudeõiguse loovutamise. Hageja ei ole tõendanud kostja pahausksust. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata AÕS § 56 lg 3 järgi, kuna kostja on kinnisasja omandanud heauskselt.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohtu 13. augusti 2010 otsusega jäeti rahuldamata H. Illaku hagi V.-A. Terava vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on asjas mittevaidlustatud asjaolud järgmised: ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 09.12.1992 otsusega nr 410 on Valgamaal XXX S.I. võõrandatud kinnistu nr XXX XXX pindalaga 15,84 ha õigustatud subjektiks tunnistatud A.I. ; A.I. suri XXXX; 13.11.1997 seadusejärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel päris V.I. A.I. u seadusejärgse pärijana: õigusvastaselt võõrandatud XXX kinnistu nr XXX maa tagastamise nõudeõiguse ja ehitised koos rajatistega XXX Valgamaal; Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldusega nr 265 tagastati V.I. ule 16,44 ha maad; 25.02.2002 kanti V.I. maa omanikuna kinnistusraamatusse. 24.12.1997 on sõlmitud ehitiste kinkeleping ja maa nõudeõiguse loovutamine, mille kohaselt V.I. kinkis hagejale ehitised koos rajatistega Valgamaal XXX ning loovutas hagejale maa tagastamise nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maale, endine XXX kinnistu nr XXX . Kohus leidis, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale on vastuolus MRS §-ga
191.Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli piiratud ning lubatud üksnes maareformi seaduse §-s 191 lg 1 märgitud isikutele. Hageja ei kuulunud nende isikute ringi, kellele võis maa tagastamise nõudeõigust loovutada. 24.12.1997 ja 13.09.2001 kehtinud MRS § 191 lg 3 kohaselt pidi maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine oli tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Vastavalt MRS § 15 lg-le 1 maa tagastamise otsustab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi kord) p 49 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne vallavalitsus. Korra p 50 kohaselt maa tagastamise otsustamiseks vajalikud dokumendid kogub või koostab maa asukohajärgne vallavalitsus. Eeltoodust tulenevalt oli õigusvastaselt võõrandatud XXX kinnistu nr XXX tagastamise korraldaja Palupera Vallavalitsus. Kuna nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv siis, kui talle on esitatud vastav leping või selle ärakiri, siis tuleb selgitada, kas Palupera Vallavalitsusele esitati hiljemalt maa tagastamise otsustamise ajaks, s.o 13. septembriks 2001, õigusvastaselt võõrandatud XXX kinnistu nr XXX maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping. Palupera Vallavalitsuse 28.10.2003 kiri nr 5.1.1.4/278 tõendab, et maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks ei olnud laekunud Palupera Vallavalitsusse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingut. Järelikult ei olnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale kehtiv ning vallavalitsus tagastas maa õiguspäraselt V.I. ule. Hagiavalduses viitab hageja lepingu p-le 7, mille kohaselt käesoleva lepingu registreerimiseks esitab notar lepingu ärakirja Valga Maakonna Hooneregistrile ja esildise Palupera Vallavalitsusele 15 päeva jooksul,

arvates notariaaltoimingu registreerimise päevast. Asjas omab tähtsust see, kas maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping oli Palupera Vallvalitsusele esitatud või mitte. MRS § 191 lg 3 kohaselt tuli esitada vallavalitsusele maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri, mitte aga esildis. Asjaolu, et lepingu p-s 7 võttis notar esildise vallavalitsusele esitamise kohustuse, ei oma asjast tähtsust. Käesoleva ajani ei ole maa tagastamise aluseks olevat korraldust tühistatud ega kehtetuks tunnistatud. Vaidlust ei ole vallavalitsuse avalduse kehtivuse üle kinnistusregistri osa avamiseks. Kuna kehtis maa tagastamine V.I. ule, siis kanti tema õigesti kinnistusraamatusse. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-02 leidnud, et hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kui vaidlustatud ei ole kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti, kuna kande õiguslik alus ei ole ära langenud. Kinnistusraamatu kande parandamise selle ebaõigsuse tõttu on Riigikohus maa esmakinnistamise korral sidunud maa tagastamise korralduse seadusevastaseks tunnistamisega oma otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-97-00 ja 3-2-1-26-03. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 samuti leitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-51-03 on aga leitud, et isik, kes leiab, et maa erastamisega teisele isikule on rikutud tema õigusi, saab pärast kinnistusregistri osa avamist vaidlustada maa erastamise aluseks oleva otsuse ja selle tühistamise korral nõuda vastavalt AÕSRS § 15 lg-le 5 ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist. Eeltoodu kinnitab, et kinnistusraamatu esmakannete, mille aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras vastav haldusakt. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 jäi kolleegium seisukoha juurde, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt. Erandina on kolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Hageja ei ole vaidlustanud kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti, s.o Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldust nr 265. MRS § 5 lg 1 p 4 kohaselt on maa tagastamist õigus nõuda isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud. Selle õiguse kasutamiseks tuli isikul esitada vallavalitsusele MRS § 191 lg-st 3 tulenevalt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Hageja ei esitanud Palupera Vallavalitsusele 24.12.1997 sõlmitud maa nõudeõiguse loovutamise lepingut, mistõttu vallavalitsus ei saanud teha teistsugust otsustust kui tagastada maa õigustatud subjekti A.I. u seadusejärgsele pärijale V.I. ule. Seetõttu on kostja seisukohal, et hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud ei ole kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti. 13.05.2002 on sõlmitud võlaõiguslik kinkeleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt V.I. kinkis kostjale hoonestatud XXX kinnistu (registriosa nr 1456440). Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 29.07.2002. Vastavalt AÕS § 56 lg-le 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Vastavalt TsÜS §-le 139 kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Omandajast eeldatakse, et ta on heauskne kuni hageja, kes vaidlustas

heauskse omandamise, ei ole tõendanud kostja pahausksust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-04 asunud seisukohale, et omandaja heausksus määratakse kinnistusraamatu kande tegemise ajaga. Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 29.07.2002. Enne seda oli kinnistusraamatusse omanikuna kantud V.I. . Asjaõiguse pahauskne omandaja on isik, kes teadis või pidi teadma, et kanne, millele toetudes ta taotleb kinnisasjale asjaõiguse omandamist, on ebaõige. Pahauskne on isik, kes teab kinnistusraamatu ebaõigsusest. V.I. ei ole kostjale avaldanud ja kostja ei teadnud, et 24.12.1997 on hageja ja V.I. sõlminud ehitise kinkelepingu ja maa nõudeõiguse loovutamise. Hageja ei ole tõendanud kostja pahausksust. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata AÕS § 56 lg 3 järgi, kuna kostja on kinnisasja omandanud heauskselt. Hagiavaldusele on lisatud avaldus, mille hageja väidete kohaselt on teinud V.I. , kes on käesolevaks ajaks surnud. Käekirjaekspertiisi läbiviimist hageja ei taotlenud. Kohus leidis, et pole veenvalt tõendatud, et avalduse on esitanud V.I. . Isegi kui V.I. võis avalduse kirjutada, ei saa seda tõendina arvesse võtta. Hageja ei ole tõendanud, et avalduse on teinud V.I. ning esitatud avaldus ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 229 ja § 272 mõttes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.H. Illak esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 13. augusti 2010 otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja panna kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et hageja poolt kohtule esitatud V.I. u avalduse osas ei ole hageja veenvalt tõendanud, et avalduse on teinud V.I. ja esitatud avaldus ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 229 ja § 272 mõttes. TsMS § 229 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. TsMS § 277 lg 4 sätestab, et kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kostja ei vaidlustanud dokumendi ehtsust, st seda, et dokumendi on kirjutanud V.I. , küll aga seadis kahtluse alla, missugustel asjaoludel V.I. selle avalduse kirjutas. Kuna kostja ei vaidlustanud asjaolu, et avalduse on kirjutanud V.I. , ei pidanud hageja ka vajalikuks taotleda ekspertiisi määramist ja maakohtu vastav etteheide hagejale on asjakohatu. Eeltoodust tulenevalt polnud mingit seaduslikku alust V.I. u avaldust arvestamata jätta ja maakohus on seda tehes rikkunud menetlusõiguse normi; 2) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldus nr 265 oli seaduslik. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et lisaks maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisele kinkis V.I. hagejale ehitised koos rajatistega, mille koosseisus on ühekorruseline kolme elutoaga elamu, kuur, kuur-kelder, küün, laut, ait-kuur, saun, sepikoda ja kaev. Seega oli hageja alates 24.12.1997 Valgamaal XXX asuvate ehitiste, sealhulgas elamu, omanik ja oli omanikuna registreeritud ka Valga maakonna Hooneregistris. Kui

lähtuda maakohtu seisukohast, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine ei olnud kehtiv, siis oli kindlasti Palupera Vallavalitsusele siduv ehitiste kinkeleping. MRS § 9 lg 1 kohaselt kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti. Palupera Vallavalitsusel oli kohustus välja selgitada, kes oli tagastatava XXX kinnistul asuva elamu omanik ja kas õigustatud subjekt on ehitise omanikuna kokku leppinud hoonestusõiguse seadmises või ehitise võõrandamises. Kuna Palupera Vallavalitsus nimetatud asjaolu välja ei selgitanud, oli Palupera Vallavalituse korraldus ja maakohtu seisukoht, et korraldus oli seaduslik, vastuolus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra sätetega; 3) viitas maakohus Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, milles Riigikohus asus seisukohale, et juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid, on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata. Samas leidis maakohus, et hageja ei ole vaidlustanud kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti, s.o Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldust nr 265. Samas ei ole maakohus selgitanud, miks ei ole käesoleval juhul kohaldatav Riigikohtu seisukohast tulenev võimalus kinnistusraamatu kande vaidlustamiseks eelnevalt haldusakti vaidlustamata.

5.V.-A. Terav palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tartu Maakohtu 13. augusti 2010 otsuse muutmata ning kohtukulud hageja kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi väide, et kostja ei ole vaidlustanud V.I. u avalduse ehtsust ja et dokumendi on kirjutanud V.I. , ebaõige. Kostja on 23.05.2008 vastuse p-s 7 märkinud, et hageja ei ole tõendanud avalduse tegemist V.I. u poolt. Seega on kostja vaidlustanud esitatud avalduse kirjutamise V.I. u poolt. Nimetatud avaldus ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 229 ja § 272 mõttes. Vastavalt TsMS § 251 lg-le 1 tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Hageja ei esitanud eelmenetluses ega maakohtus kohtu poolt määratud tähtaja jooksul taotlust V.I. u ülekuulamiseks tunnistajana. Hagejale oli teada, et V.I. oli alkohoolik, haige ja eakas inimene. Sellele vaatamata ei taotlenud hageja eeltõendamismenetlust ega tunnistaja ülekuulamist väljaspool kohut. Seepärast ei ole hageja poolt esitatud avalduse koostamise asjaolud ega selle sisu kontrollitav; 2) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldus nr 265 on ebaõige. 24.12.1997 on sõlmitud ehitiste kinkeleping ja maa nõudeõiguse loovutamine, mille kohaselt V.I. kinkis hagejale ehitised koos rajatistega Valgamaal XXX ning loovutas hagejale maa tagastamise nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maale, endine XXX kinnistu nr XXX . Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale on vastuolus MRS §-ga 191. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli piiratud ning lubatud üksnes MRS § 191 lg-s 1 märgitud isikutele. Hageja ei kuulunud nende isikute ringi, kellele võis maa tagastamise nõudeõigust loovutada. 24.12.1997 ja 13.09.2001 kehtinud MRS § 191 lg 3 kohaselt pidi maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine oli tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Palupera Vallavalitsuse 28.10.2003 kiri tõendab, et maa

tagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks ei olnud laekunud Palupera Vallavalitsusse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingut. Järelikult ei olnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine hagejale kehtiv ning vallavalitsus tagastas maa õiguspäraselt V.I. ule. Käesolevas asjas ei ole maa tagastamise aluseks olevat korraldust tühistatud ega kehtetuks tunnistatud. Vaidlust ei ole vallavalitsuse avalduse kehtivuse üle kinnistusregistri osa avamiseks. Kuna kehtis maa tagastamine V.I. ule, siis kanti tema õigesti kinnistusraamatusse. Palupera Vallavalitsuse 13.09.2001 korraldus on seaduslik, mistõttu vallavalitsus on põhjendatult keeldunud selle kehtetuks tunnistamisest; 3) on 13.05.2002 sõlmitud võlaõiguslik kinkeleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt V.I. kinkis kostjale hoonestatud XXX kinnistu. Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 29.07.2002. Kui sõlmiti kostja ja V.I. u vahel kinke- ja asjaõigusleping, oli kinnistusraamatusse omanikuna kantud V.I. . Vastavalt AÕS § 56 lg-le 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Vastavalt TsÜS §-le 139 kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Omandajast eeldatakse, et ta on heauskne, kuni hageja, kes vaidlustas heauskse omandamise, ei ole tõendanud kostja pahausksust. V.I. ei ole kostjale avaldanud ja kostja ei teadnud, et 24.12.1997 on hageja ja V.I. sõlminud ehitise kinkelepingu ja maa nõudeõiguse loovutamise. Hageja ei ole tõendanud kostja pahausksust. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata AÕS § 56 lg 3 järgi, kuna kostja on kinnisasja omandanud heauskselt; 4) on kinnistusraamatu registriosa nr 1456440 kanded õiged ning hageja õigusi ei ole rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
13.augusti 2010 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Hageja nõudis AÕS § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu kande muutmist. AÕS § 65 lg 3 kohaselt ei saa käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõuet esitada kolmanda heauskse isiku poolt omandatud asjaõiguse suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud. Asja materjalidest nähtub, et V.I. kinkis kostjale 13.05.2002 XXX kinnistu. Sama lepinguga seati eluaegne ja tasuta isiklik kasutusõigus elamule ja kõrvalhoonetele V.I. u kasuks. V.I. oli kantud kinnistusraamatusse kinnistu XXX omanikuna 25.02.2002 (t.l 8). Lepingu p-st 3.1.13.1.4 (t.l 12) nähtuvalt kinnitas V.I. , et lepinguobjektiks olev kinnistu on tema omand ning ühelgi kolmandal isikul ei ole õigust selle valdamiseks, kasutamiseks ega käsutamiseks, samuti seadusest või kokkuleppest tulenevat õigust selliste õiguste taotlemiseks; lepingu p-s 1 toodud kinnistusraamatu seis ei ole muutunud ning kinnistusametile mingeid kinnistamisavaldusi ei ole esitatud; lepinguobjekt ei ole arestitud, selle suhtes ei ole vaidlusi, kuni käesoleva lepingu sõlmimiseni ei ole lepinguobjektiks olevat kinnistut kellelegi

võõrandatud ega koormatud piiratud asjaõigustega; lepinguobjektiks olev kinnistu ei ole koormatud kinnistusraamatusse mittesissekandekohustuslike kolmandate isikute õigustega nagu näiteks rendi-, üüri või muud kasutuslepingud. Toetudes kinnistusraamatu kandele ja V.I. u kinnitustele notariaalselt tõestatud lepingu sõlmimisel, on maakohus õigesti leidnud, et kostja omandas XXX kinnistu heauskselt. Hageja seisukoht, et kostja oli pahauskne, kuna teadis V.I. u poolt maa nõudeõiguse loovutamisest ja hoonete kinkimisest 1997. a hagejale, on ekslik. Hageja toetub seejuures väidetavalt V.I. u poolt 31.03.2004 kirjutatud ja talle antud avaldusele (t.l 14), millest nähtuvalt V.I. rääkis kostjale enne kinnistu temale võõrandamist, et oli hooned enne kinkinud hagejale. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud eelnimetatud avalduse kirjutamist V.I. u poolt. Hageja väide apellatsioonkaebuses, et kostja ei vaidlustanud avalduse ehtsust, on ebaõige. Kostja vastusest hagiavaldusele (t.l 62) nähtub, et ta vaidlustas avalduse kirjutamise V.I. u poolt. Kuivõrd hageja ekspertiisi ei taotlenud, siis oli kohtul TsMS § 277 lg 4 alusel õigus otsuse tegemisel jätta see arvestamata. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui nimetatud avaldusega arvestada, ei kinnita see hageja väidet, et kostja oli kinnistu omandamisel teadlik 1997. a lepingust. Kuivõrd kostja eitab 31.03.2004 avalduses märgitut, siis saab nimetatud avaldus tõendada üksnes seda, mida võis V.I. 2004. a hagejale rääkida. Nimetatud avaldus ei tõenda aga seda, et kostja teadis 13.05.2002 XXX kinnistu kinkimisest 1997. a hagejale. Tuginedes kinnistusraamatu kandele ja V.I. u kinnitustele 13.05.2002 lepingu sõlmimisel, omandas kostja XXX kinnistu heauskselt.

7.2.Apellatsioonkaebuses on hageja viidanud Riigikohtu 08.02.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, milles on Riigikohus asunud seisukohale, et tagastatud maa esmakinnistamisel saab omanikukannet vaidlustada ka eelnevalt maa tagastamise aluseks olevat haldusakti vaidlustamata, kuna maa tagastamine ja kinnistamine maareformi käigus on sisuliselt maa tagastamise nõudeõiguse realiseerumine. Viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoht ei ole käesolevas vaidluses asjakohane, kuna pärast maa esmakinnistamist võõrandas V.I. selle kostjale ning kostja puhul on tegemist kinnistu heauskse omandajaga.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Hiie Lindmets

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 19.06.20262-21-6597/67Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 19.06.20262-25-3089/76Tartu Maakohus Tartu kohtumaja