Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

S I B.V. esitas 06.11.2008 hagi OÜP vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguse kaubamärgile “SI” (reg nr XXX ) lõppenuks tunnistamiseks klassis 33 tulenevalt kaubamärgi mittekasutamisest. Kaubamärgiõigused „Stolichnaya“ ja „Stoli“ kuuluvad käesoleval hetkel nii mujal maailmas kui ka Eestis valdavalt hagejale. Hageja taotleb Eestis kaubamärgi STOLI registreerimist, mis on lühendnimetus kaubamärgist STOLICHNAYA ja mitmete hageja kaubamärkide osaks. Hageja Eesti osas märgitud rahvusvahelise kaubamärgiregistreeringuna andmed on alljärgnevad: STOLI, rahvusvaheline reg nr XXX , registreeringu kuupäev 29.06.2000, prioriteet 15.06.2000, klassides 32 ja 33. Patendiamet on kaubamärgi STOLI õiguskaitset välistava asjaoluna esitanud kostja varasema kaubamärgi SI klassis 33, mille andmed on alljärgnevad: SI, Eesti rahvuslik reg nr XXX , registreerimise kuupäev 24.04.1997, klassides 33, 35, 36, 39, 42, s.h klassis 33 kaupadele “alkoholjoogid (v.a õlu)”. OÜP, sai nimetatud kaubamärgiregistreeringu omanikuks alates 04.06.2007, mil registreeriti märgi võõrandamine kostjale selle algselt omanikult AS-lt SI. Hageja on asjast huvitatud isikuks, kuna kostja kaubamärk on takistuseks tema eelpool viidatud kaubamärgi Eestis registreerimiseks. Kostja kaubamärgiregistreering nr XXX on registreeritud 24.04.1997 ning seetõttu viieaastane kaubamärgi kasutamise kohustuse periood täitus esmakordselt juba 25.04.2002. Hagejale teadaolevatel andmetel ei ole kostja kaubamärki SI Eestis kasutanud registreeringu klassis 33 märgitud kaupade tähistamiseks vastavate kaupade kaubamärgi funktsioonis KaMS § 3 mõistes. Kaubamärgiseaduse § 55 lg 2 kohaselt ainuõiguse lõppenuks tunnistamise korral loetakse registreering kehtetuks hagi esitamise kuupäevast arvates. Hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Hageja taotleb kaubamärgiregistreeringu nr 38680 ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates hagi esitamise kuupäevast arvates, s.t alates 06.11.2008.Kostja on määratlenud vaidlusaluse ajalise perioodi küsimusena kas kaubamärki „SI“ on kasutatud viie aasta jooksul arvates 24. aprillist 1997. a (st kuni 24. aprillini 2002. a). Kaubamärgi kasutamise kohustus algab kaubamärgi registreerimisega ja 5-aastase mittekasutamise perioodi täitumisel on võimalik kaubamärgiomaniku ainuõigus tühiseks tunnistada, kuid kaubamärgi kasutamise kohustuse algusaeg ei ole üheselt seotud kaubamärgi registreerimise kuupäevaga. Iga 5-aasta pikkune ajavahemik pärast kaubamärgi registreerimist toob kaasa ainuõiguse tühiseks tunnistamise võimaluse. Antud juhul on kaubamärk registreeritud 24.04.1997 ning hagiavaldus esitatud 08.11.2008, s.t kaubamärgi registreerimise ning hagi esitamise vahele jääb ligi 10-aastane ajavahemik. KaMS § 55 lg 2 sätestab hageja diskretsiooniõiguse nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist: a)

alates 5 aasta möödumist registreerimise kuupäevast, millisel juhul oleks lahendamist vajavaks küsimuseks kas kaubamärki on kasutatud perioodil 24.04.1997 kuni 24.04.2002 ning taotleb hagis ainuõiguse lõppenuks tunnistamist alates hagi aluse tekkimise kuupäevast; või b) alates hagi esitamisest, millisel juhul lahendamist vajavaks küsimuseks on kas kaubamärki on kasutatud 5 aastase perioodi vältel, mis vahetult eelnes hagi esitamisele, antud juhul 08.11.2003-08.11.2008. Hageja tugineb oma nõudes teisele alternatiivsele võimalusele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

teatavatel STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA viinade tagaetikettidele oli trükitud internetiaadress www.SI.ee. Poolte vahel on vaidlus selles kas selline tähise kasutamine kvalifitseerib selle tegeliku kasutamisena kaubamärgina klassis 33 kaupade tähistamisel

kaubamärgifunktsioonis (KaMS § 3), s.t kas tegemist on tähisega mille alusel on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu teiste ettevõtjate kaupadest. Hageja leiab, et tähise www.SI.ee kasutamist STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA viina tagasiltidel ei saa pidada kaubamärgi “SI” kasutamiseks klassi 33 kauba (viin) tähistamisel. Vastavate kaupade tarbija ei taju tähist www.SI.ee kaubamärgina KaMS § 3 tähenduses, s.o ühe ettevõtte alkoholitooteid teiste ettevõtjate samaliigilistest kaupadest eristava tähisena. Eristavate kaubamärkidena toimivad, s.o kaubamärgi funktsiooni täidavad antud juhtudel kaubamärgid STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA. Kostja esitatud materjalid tõendavad STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA kaubamärgi tegelikku kasutust. Tähis STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA on kujundatud domineerivalt kauba tähistusel (etikettidel). AS SI on vähetähtsal moel tagaetiketil kasutanud kodulehekülje www.SI.ee aadressi. Hageja leiab, et sellisest kasutusest tulenevalt ei taju tarbija www.SI.ee tähist kui klassi 33 kuuluva kauba - viina - tähistavat kaubamärki. Alkohoolsete ning teiste pudelis müüdavate jookide puhul esitatakse kaubamärk domineerival kujul üldjuhul esietiketil, kuna soovitakse luua turg nendele kaupadele või säilitada seda ning see saavutatakse kujundades oma kaubamärki kõige nähtavamal pudeli kohal – esietiketil. Käesolevas vaidluses esitatud esietiketil puudub www.SI.ee tähis ning selle asemel on domineerival moel esitatud tähis STOLICHNAYA. Väikeses kirjas on Eesti keeles kirjutatud: “Valmistab AS Liiwi Heliis ZAO Sojuzplodimport litsentsi alusel Toodetud Eestis”. Tagaetiketil on tähis STOLICHNAYA samuti kujundatud domineerival moel, etiketi ülemises osas läbivates suurtähtedes. Seejärel on kirjas leedu, vene, inglise ja eesti keeles toodet tutvustav tekst: “Originaalne vene viin, mida valmistatakse LUKS teraviljapiiritusest ja spetsiaalselt töödeldud joogiveest. Sobib tarvitada puhtalt, jääga või kokteilides. Villitud AS-is Liiwi Heliis koostöös ZAO Sojuzplodimport’iga Moskva, Venemaa. Pakend on valmistatud lasertehnoloogiat kasutades. Stolichnaya on parim näide vanade vene traditsioonide ja tulevikutehnoloogia kooseksisteerimisest ...” Viinatoodet tutvustavas kirjas ei ole ühtegi korda mainitud AS SI kaubamärki SI ning selle seost viinaga. Esitatud informatsioonist tulenevalt on ZAO Sojuzplodimport märgitud kaubamärgi STOLICHNAYA omanikuna ja AS Liiwi Heliis viina villijana. Tähist www.SI.ee on kasutatud eraldiseisvana triipkoodi all väikses kirjas, mis pigem seostub viitena selle kõrval kujundatud turvaelementide ja/või etikettide tootjale. Tähise www.SI.ee kasutamist tagaetiketil, vähetähtsal moel ning toote kirjeldusest eraldiseisvana ei saa mingil moel pidada viina kaubamärgina kasutamiseks. Sellist kasutust võib äärmisel juhul käsitleda kui klassi 16 kuuluvate siltide (AS SI müüs tootjatele vastavate viinade etikette) ja pakendi tootja ja/või klassi 9 kuuluva hologrammi tootja kaubamärgina, kuna tähis www.SI.ee asub kahe turvaelemente selgitava kujutise läheduses ja kostjale kuulub vastava hologrammi kaubamärgiregistreering nr 40036. Arvestades AS SI suhteid kaubamärgiomanikega võib arvata, et kasutamine on toimunud ka “intellektuaalomandi litsentsimise korraldamise” teenuse tähistusena. Iseenesest ei saa välistada, et internetiaadressi kasutamine võib kujutada endast tähise kasutamist kaubamärgina, kuid selle eelduseks on, et tarbija tajub selle domeeninime kasutamist eristava sümbolina (milline tingimus antud juhul toote tagaetiketil täidetud ei ole) ja ta tajub selle kasutamist teatavaid kaupu või teenuseid tähistava kaubamärgina (milline tingimus ei ole antud juhul alkohoolsete jookide osas samuti täidetud). Lisaks eeldab domeeninime kasutamise lugemine kaubamärgi kasutamiseks ka seda, et antud domeeniaadressilt on võimalik saada teavet kaubamärgiga tähistatud kaupade kohta. Antud juhul ei ole AS SI tõendanud, et ta oleks kasutanud kodulehekülge www.SI.ee seoses alkohoolsete jookidega (näiteks seal neid reklaaminud). Vastupidi, esitatud väljatrükid nimetatud koduleheküljelt näitavad, et seal on avaldatud üksnes AS SI kontaktandmed ning igasugune viide alkohoolsetele jookidele puudub, kodulehekülje külastatavusstatistika näitab praktiliselt olematud külastatavust Kostja on ka ise möönnud, et koduleheküljel avaldati vaid AS SI tegevuskoha aadress ning sidevahendite andmed, mille kaudu AS SI potentsiaalsetel äripartneritel alkoholiturul oli võimalus ühendust võtta AS SI, kui viinade Stolichnaya, Moskovskaya ja Russkaya suhtes ainuõigustatud isikuga omandamaks litsentsi nende viinade

tootmiseks. Eeltoodust nähtub, et nimetatud kodulehekülg ei olnud suunatud üldse klassi 33 kauba (viin) tarbijale – isikule, kes ostab viina. Antud kodulehekülg ja seega ka tähise www.SI.ee kasutus oli suunatud üksnes äripartneritele, kes olid huvitatud õiguste (all-litsentsi) omandamisest kaubamärkide Stolichnaya, Moskovskaya ja Russkaya kasutamiseks viina tootmisel ja turustamisel. Selliseid äritehinguid korraldas AS SI. Sellisel viisil tähist www.SI.ee oma äripartneritele suunates, kasutas AS SI seda tähist „intellektuaalomandi litsentsimise korraldamine“ teenuse tähistamiseks, mitte klassi 33 kauba „viin“ tähistamiseks. Asjaolu, et kaubamärgiomanik ei lubanud AS SI kaubamärki suuremalt ega muus kohas esitada ei ole antud juhul oluline – tähtis on kas vaadeldavate kaupade tarbijate või vastavas ärisektoris osas tajutakse SI kaubamärki, kui alkohoolseid jooke tähistavat kaubamärki. Asjaolu, et toote etiketil esineb viide koduleheküljele www.SI.ee ei tõenda, et seda tähist tajutakse kui alkohoolse joogi kaubamärki. On üldlevinud praktikaks, et tootetähistuses esitatakse muid kaubamärke – näiteks pakendiorganisatsioonidesse kuuluvust tähistavaid kaubamärke, pakendi tootjaid identifitseerivaid kaubamärke või tootjaid identifitseerivaid kaubamärke. Kõiki neid kaubamärke kasutatakse vastavate kaupade ja teenuste tähistamiseks (jäätmekäitlus, pakendid, tootmine), milleks ei ole üldjuhul need kaubad, mida vastav pakend sisaldab ja mis on tähistatud oma kaubamärkidega. AS SI on sõlminud äriühinguga OÜ VKlitsentsilepingu vaidlusaluse kaubamärgi kasutamiseks. Antud küsimus omab tähtsust otsustamaks kas antud vaidluse ajaraamides toimus kaubamärgi kasutamist vana KaMS § 18 lg 1 mõistes perioodil 08.11.2003 kuni 31.03.2004, s.t kuni uue kaubamärgiseaduse kehtima hakkamiseni. Vana KaMS § 18 lg-le 2 ainuüksi formaalne toiming – litsentsi andmine, ei täida kaubamärgi kasutamise kohustust. Vana KaMS § 18 lg 1 nägi ette, et „kaubamärgiomanik on kohustatud kaubamärki kasutama, kusjuures kaubamärgi kasutamiseks loetakse käesoleva seaduse paragrahv 5 lõikes 3 toodud toiminguid.” Kostja ei ole esitanud tõendeid, et litsentsi saaja OÜ VK oleks kaubamärki „SI“ asunud kasutama klassi 33 kaupade tähistamiseks. AS SI, OÜ S (varasema ärinimega OÜ VK) ja OÜP äriregistri ajaloo väljatrükk tõendab, et ettevõtete registreeritud põhikirjaliseks tegevusalaks ega ka majandusaasta aruandes näidatud tegelikuks tegevusalaks ei ole kunagi olnud alkoholtoodete tootmine, samuti ei ole andnud alkoholiregistri kehtivad ega kehtetud kanded vastet vaidlusalusel tähisele. Lisaks eeltoodule osundab hageja, et AS SI ja OÜ VK vahel sõlmitud litsentsileping on näilik tehing. AS SI ja OÜ VK oli ja on kontrollitud ning juhitud ühe ja sama isiku – AT(tänasel päeval AZ) poolt, Litsentsileping sõlmiti 19.04.2002, st viis (5) päeva enne, kui registreeringu nr XXX suhtes saabus 24.04.2002 kaubamärgi 5 aastase kasutamise kohtuse tähtaeg, ei näinud leping ette kaubamärgi kasutamise kohustust ega reguleerinud sisuliselt kaubamärgi kasutamist, leping oli tasuta, tegemist oli ainulitsentsiga, kuid AS SI jätkas märgi kasutamist. Hageja on esitanud kohtule taotluse tagastada kohtu 11.10.2007 ja 22.11.2007 määruse alusel kohtule tasutud tagatis.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja 1 kasutas oma äritegevuses, sh tehingute tegemiseks vms blankette, millele oli trükitud logona SI koos kaubamärgi registreeritusele viitava hoiatustähistusega (®). Samuti oli iga Eestis, Lätis ja Leedus müüdud „Stolichnaya” viina pudeli etikett juba 2000. aastast arvates tähistatud kostja 1 kaubamärgiga „SI”. Viina proovipartiisid, millel oli viide kostja 1 kaubamärgile „SI”, toodeti Eestis aga juba ajavahemikul 1997. a kuni 1999. a. Sellest nähtub, et kostja 1 täitis ka vahetult pärast kaubamärgi „SI” registreerimist vana KaMS-s sätestatud kaubamärgi kasutamise kohustuse. Kostja 1 on kasutanud kaubamärki „SI” kõikide talle antud õiguste alusel toodetavate ja turustatavate alkohoolsete jookide etikettidele märgitud domeeninime (www.SI.ee) koosseisus. Kostjad rõhutavad, et vana KaMS ei keelanud ning kehtiv KaMS ei keela vastava kaubamärgi esitamist domeeninime koosseisus, kui kaubamärk ja selle kujutamise viis olulises osas säilib. Samuti ei ole seadusega kehtestatud nõudeid kaubamärgi kaupadel esitamise suurusele ega asukohale kauba pakendil või etiketil. Kaubamärgi esitamise viis toote pakendil on kaubamärgiomaniku vaba valik. Kostja otsustas kaubamärgi lülitada domeeninime koosseisu just alkohoolsete jookide etikettidele kantava informatsiooni rohkusest tuleneva ruumi piiratuse tõttu. Kostjad on varasemalt viidanud patendivolinik Mari Toomsoo artiklile „Kaubamärgiomanike õiguste kaitse seoses domeeninimedega”. Artiklis esitatud arvamuse kohaselt tuleb

juhul, kui domeeninime osana kasutatakse kaubamärki, vaadelda domeeninime kui tähist, mis võib sisaldada viidet kaubamärgiomanikule domeeninime koosseisu lülitatud kaubamärk „SI”, mis on ühtlasi ka kostja kui vaidlusaluse aja kaubamärgiomaniku ärinimi – seega on iga konkreetse alkohoolse joogi etiketil viide selle toote suhtes õigustatud ja kohustatud isikule. Arutledes domeeninime funktsioonide üle, jõuab eelviidatud artikli autor järeldusele, et domeeninimi sarnaneb oma funktsioonidelt kaubamärgiga, sest hõlbustab kaupade eristamist, täidab reklaamifunktsiooni ning näitab kuuluvust. Seega on ka käesoleval juhul võimalik väita, et viinade „Stolichnaya”, „Moskovskaya” ja „Russkaya” etikettidele märgitud domeeninimi, mille koosseisu oli lülitatud kaubamärk „SI”, täitis kaubamärgiomaniku reklaamimise ülesannet, näitas konkreetse alkohoolse joogi osas õiguste kuuluvust kaubamärgi „SI” omanikule ning hõlbustas eelkõige nende viinade („Stolichnaya”, „Moskovskaya”, „Russkaya”), mille suhtes teostas õigusi kostja, eristamist võimalikest samanimelistest viinadest, mille üle õiguste teostamise õiguse võis kaubamärkide „Stolichnaya”, „Moskovskaya” ja „Russkaya” omanik mingil ajahetkel litsentsilepinguga otsustada anda kellelegi teisele. Kostja veebilehel said äripartnerid sisse logida ning näha andmeid kauba tootmise kohta. Tavakülastajale oli seal informatsiooni kaupade kohta näiteks kokteiliretseptid. Lisaks eeltoodule väärib nimetamist, et domeeninimi sarnaneb oma funktsioonidelt paljuski kaubamärgiga – hõlbustab eristamist, meeldejäämist, näitab kuuluvust, samuti täidab reklaamifunktsiooni. Ka Riigikohus on rõhutanud domeeninime osas, et domeeninimi pole üksnes aadress, vaid kannab ka muid funktsioone ning domeeninimi sarnaneb funktsioonidelt kaubamärgiga. domeeninimi oli ainus kaupade etiketile märgitud viide kontaktivahendile – viimatinimetatu viib aga asjast huvitatud isiku internetileheküljele, millelt olid kõnealusel perioodil leitavad nii kostja tegutsemiskoha aadress kui ka muud sidevahendite andmed. Seega on nimetatud domeeninimi ainus otsene kontakt, mille kaudu oli kostja potentsiaalsetel äripartneritel alkoholiturul võimalus ühendust võtta kostja kui viinade „Stolichnaya”, „Moskovskaya” ja „Russkaya” suhtes ainuõigustatud isikuga. kostja ärinimi on Aktsiaselts SI. Ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb. Vastavalt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklile 8 kaitstakse firmanimetust kõigis liidu liikmesriikides kohustusliku taotluse esitamiseta või firmanimetuse registreerimiseta, olenemata sellest, kas see kuulub kaubamärgi koosseisu või mitte. Kostja sõlmis litsentsilepingu OÜ VK, esitas selle kohta kande tegemiseks Patendiametile avalduse ning tasus riigilõivu. Väljavõtted ajakirja City Paper 2001. a ja 2002. a alguse väljaannetest tõendab tähise kasutamist kaubamärgina. Nimetatud Baltikumiüleses ajakirjas avaldas kostja regulaarselt reklaami, milles oli muu hulgas olulise elemendina kasutatud vaidlusalust kaubamärki „SI“. Reklaami eesmärgiks oli muu hulgas kutsuda tarbijaid ja potentsiaalseid koostööpartnereid kostja 1 internetileheküljele www.SI.ee, mis sisaldas informatsiooni kostja ja tema tellimusel toodetavate alkohoolsete jookide kohta.

Kostja on esitanud taotluse jätta kohaldamata vana TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel välja antud justiitsministri 23.08.1999 määrus nr 42, mis kehtestab hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri on vastuolus põhiseadusega. Menetluskulud on oma olemuselt kahjuhüvitis. Seadusandja ei saa delegeerida täitevvõimule piirangute kehtestamist kahjuhüvitise suuruste üle. Määrusega kehtestatud piirang on ebaproportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus ,kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ja tutvunud kohtule esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Patendiameti kaubamärgiregistri väljavõttest nähtub, et vaidlusalune kaubamärk SI on registreeritud Eesti rahvuslik reg nr XXX , registreerimise kuupäev 24.04.1997, klassides 33, 35, 36, 39, 42, s.h klassis 33 kaupadele “alkoholjoogid. Kaubamärgi algseks omanikuks oli AS SI ning alates 04.06.2007 on kaubamärgi omanikuks kostja. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et teatavatel STOLICHNAYA, MOSKOVSKAYA ja RUSSKAYA viinade tagaetikettidele oli trükitud internetiaadress www.SI.ee. Poolte vahel on vaidlus selle üle kas tähise kasutamine domeeninimena kvalifitseerib kasutamisena kaubamärgina klassis 33 kaupade tähistamisel. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja esitas patendiametile registreerimiseks OÜ VK sõlmitud litsentsilepingu, kuid vaidlevad selle üle, kas tegemist on reaalselt eksisteerinud tehinguga ning kas pelgalt litsentsilepingu sõlmimine tagab kaubamärgi kasutamise või on vajalik kaubamärgi tegelik kasutamine ka litsentsisaaja pool. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ajakirjas City Papar 2001 ja 2002 ilmunud reklaamid on käsitletavad kaubamärgi kasutamisena. Hageja tugineb ajaperioodile 08.11.2003-08.11.2008.

Asja lahendamiseks on vaja tõlgendada seadust ning välja selgitada, mida tähendab kaubamärgi kasutamine. Asja lahendamiseks on vaja samuti välja selgitada, kas kostja kasutas kaubamärki hagi aluses välja toodud ajaperioodil. KaMS § 53 lg 1 p 3 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul käesoleva seaduse § 17 tähenduses kasutatud. Asjas ei ole vaidlust, et hageja (eelnevas menetluses iseseisva nõudega kolmas isik) on asjast huvitatud isik, kelle on õigus esitada hagi kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. KaMS § 17 lg 1 kaubamärgiomanik on kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. KaMS § 17 lg 2 sätestab, et kaubamärgi kasutamiseks kaubamärgiomaniku poolt loetakse kaubamärgi kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest, kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud; üksnes väljaveoks mõeldud kaupade või nende pakendi tähistamist ja kaubamärgi kasutamist kaubamärgi omaniku loal. Samasisulise nõude sätestab kehtiva KaMS § 18 lg 1. Euroopa Kohus on kohtuasjas Arsenal FC vs Reed, C-206/01 ning kohtuasjas Hölterhoff vs Freiesleben C-2/00 rõhutanud, et kaubamärgi kasutamiseks saab pidada kaubamärgi kasutamist kaupadel ja toodetel, mille suhtes see on registreeritud st kaubamärki tuleb kasutada tema põhifunktsioonis, et see eristaks ühe tootja kaupu teistest. Samale seisukohale on oma juhendis asunud ka Euroopa Liidu Kaubamärkide ja Disainlahenduste Registreerimise amet oma juhendis „Opposition Guidlines“. Kohus leiab, et sellise nõude täitmiseks on vajalik, et kaubamärgiga oleks tähistatud vastav kaup. Igasugune muus vormis, nagu näiteks äriühingu logol, domeeninimes, reklaamidel jm moel kaubamärgi kasutamine on kaubamärgi omaniku ainuõigus ja sellist tegevust saab kaubamärgi omanik teistel isikutel keelata. Samastatav ei ole siiski kaubamärgi kasutamine kaubamärg põhifunktsioonis ja teistel isikutel oma ainuõiguse kasutamise takistamine. Käesoleval juhul peaks kaubamärgi kasutamiseks klassis 33 pidama olukorda, kus vaidlusaluse kaubamärgiga oleks olnud tähistatud mõni alkohoolne jook (va õlu). Kaubamärgi kasutamiseks tuleb pidada ka litsentsilepingu sõlmimist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et SI tähistusega alkohoolset jooki ei ole Eestis alkoholiregistris registreeritud. Hageja esitatud alkoholiregistri väljavõtetest nähtub, et ei kostja ega OÜ VKei ole registreerinud alkohoolset jook, mis oleks tähistatud vaidlusaluse kaubamärgiga. Kohus ei analüüsi kostja ja OÜ VKvahel sõlmitud tehingu näilikkuse kohta esitatud väiteid, sest need ei ole asjas olulised. Litsentsileping ise ei kvalifitseeru kaubamärgi kasutamiseks, kui litsentsilepingu alusel tegelikku kasutamist ei toimu. Kohus leiab, et kaubamärgina registreeritud tähise kasutamine domeeninimena või ka ajakirja City Paper reklaamil ei viita SI nimelisele kaubale vaid üksnes vastavasisulisele veebilehele. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid veebilehe sisu kohta. Hageja on esitanud tõendid veebilehel oleva info kohta, kuid asjas ei oma need kohtu arvates sisulist tähtsust, sest ka veebilehel ei ole kasutatud SI tähist alkohoolse joogi tähistamiseks. Ka ei puuduta ajakirja City Paper reklaamid vaidlusalust perioodi vaid on varasemast ajast. Kostja on esitanud taotluse jätta kohaldamata vana TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel välja antud justiitsministri 23.08.1999 määrus nr 42, mis kehtestab hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri on vastuolus põhiseadusega. Menetluskulud on oma olemuselt kahjuhüvitis. Seadusandja ei saa delegeerida täitevvõimule piirangute kehtestamist kahjuhüvitise suuruste üle. Määrusega kehtestatud piirang on ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et vana TsMS § 61 lg 1 p2 ja selle alusel kehtestatud justiitsministri 23.08.1999 määrus nr 42, mis kehtestab hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri ei ole vastuolus põhiseadusega. Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on lahendad asi kiirest, õigesti ja võimalikult väikeste kuludega, mis tähendab, et menetlusosalisel peab olema enne hagi esitamist või tema vastu esitatud hagist teadasaamisel muuhulgas hinnata kui kulukaks kohtu abil

vaidluse lahendamine läheb. Ilma piirmäärasid kehtestamata puudub isikul võimalus kaitsta ennast vastaspoole ebamõistlikult suurte menetluskulude vastu. Hageja kohtukulude nimekirja kohaselt on tasutud riigilõivu summas 7500 krooni ja õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes summas 98 639,67 krooni. Vana TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukuluna tasutud riigilõiv 7500 krooni e 479,34 eurot ja õigusabikulud maksimaalses määras 50 000 krooni e 3195,58 eurot. Kohus leiab, et hageja taotlus tagatise tagastamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tagatis on antud kostja eeldatavate menetluskulud katteks, kohus rahuldas hagi, seega on tagatise andmise alus ära langenud. Tagatis tuleb tagastada pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.