Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-164-10 Tartu, 16. veebruar 2011. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa K. V hagi A. H vastu lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks ja A. H vastuhagi K. V vastu vanema kande vaidlustamiseks Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-0825967 A. H kassatsioonkaebus 2209 eurot 74 senti (34 575 krooni) Hageja K. V (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja A. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel 17. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-25967 osas, millega maakohus jättis rahuldamata A. H vastuhagi, ja samas asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2010. a otsus, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta A. H vastuhagi läbi vaatamata. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Lugeda otsuse resolutsioon vastuhagi osas tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 2.1 Jätta A. H vastuhagi K. V vastu R. H sünniaktis isa kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks läbi vaatamata. 2.2 Jätta kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada A. H-le kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K. V (hageja) esitas 27. juunil 2008 A. H (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista alates 2007. aasta juunist R. H (laps) ülalpidamiseks välja elatise 2175 krooni kuus.
2.Tartu Maakohus võttis 1. juuli 2008. a määrusega avalduse menetlusse ja tegi võlgnikule makseettepaneku maksta lapse ülalpidamiseks 27. juunist 2007 kuni 30. juunini 2008 kokku 26 390 krooni ning alates 1. juulist 2008 2175 krooni kuus.
3.Kostja esitas maakohtu makseettepaneku peale 30. juulil 2008 vastuväite selle kohta, et ta ei tea, kas ta on lapse isa, ning palus selle asjaolu tuvastamiseks teha DNA-ekspertiisi.
4.Tartu Maakohus lõpetas 9. septembri 2008. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja jätkas elatisenõude menetlust hagimenetluses.
5.Kostja esitas 28. novembril 2008 hageja vastu vastuhagi, milles palus tunnistada lapse sünniaktis
isa kohta tehtud kande ebaõigeks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt on küll kostja kantud isana lapse sünniakti, kuid ei ole tuvastatud, kellest laps põlvneb. Kostja teadis kande olemasolust, kuid ta ei tea praeguseni, kas laps põlvneb temast. Kahtluse saab kõrvaldada üksnes DNA-ekspertiisi abil. Kui DNA-ekspertiisiga tuvastatakse, et laps ei põlvne kostjast, tuleb lapse sünniaktis isa kohta tehtud kanne ebaõigeks tunnistada ja jätta lapsele elatise nõudmise hagi rahuldamata.
6.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus teha vastuhagi kohta osaotsuse, millega jätta vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Tartu Maakohtu 18. juuni 2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2-199/2001 nähtub, et kostja teadis juba 1997. aastal, et ta on kantud isana lapse sünniakti. Samas asjas loobus ta
11.juunil 2001 vastuhagist, millega oli vaidlustanud oma isaduse lapse sünniaktis. Seega on kostja nõue isa kande vaidlustamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg 3 järgi aegunud ning hageja elatisenõue tuleb rahuldada.
7.Tartu Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2010 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks alates 27. juunist 2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 2175 krooni kuus ja jättis rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude. Maakohus jättis vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maavalitsuse perekonnaseisuosakonna tõendiga tõendatud, et pooled abiellusid 20. novembril 1992 ja nende abielu lahutati 31. jaanuaril 1997. Lapse sünnitunnistuse kohaselt on pooled 18. aprillil 1997 sündinud lapse vanemad. Laps sündis pärast poolte abielu lahutamist, kuid enne kümne kuu möödumist abielu lahutamisest ning pooled ei esitanud ühist avaldust, et jätta kostja lapse isana sünniakti kandmata. Kostja vastuhagi on aegunud, sest hageja avaldas juba 2001 kohtumenetluse käigus, et kostja ei ole lapse isa. Tartu Maakohtu 18. juuni 2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2-199/2001 nähtub, et ka kostja ise leidis tsiviilasja nr 2-199/2001 menetlemisel, et tema ei ole lapse tegelik isa. Seega sai kostja kande ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal. Kostja esitas vastuhagi vanema kande vaidlustamiseks 2008. aastal, s.o hiljem kui üks aasta päevast, mil ta sai teada kande ebaõigsusest PKS § 44 lg 3 mõttes. PKS § 44 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg ei hakka kulgema alates DNA-ekspertiisi tulemuste selgumisest. Pooled ei vaidle selle üle, et laps elab hageja juures ja kostja ei ole lapse ülalpidamises osalenud. Hageja palub elatise lapse ülalpidamiseks välja mõista seaduses sätestatud miinimumsummas. Kostja ei ole elatise suurusele vastuväiteid esitanud. Hageja taotletud elatusraha suurus on mõistlik ja põhjendatud. Asjaolu, et kostja ei ole last eostanud, ei saa pidada PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes muuks mõjuvaks põhjuseks elatise välja mõistmata jätmiseks. Kostja on kantud vanemana lapse sünniakti ning tal on PKS § 38 lg 1 järgi lapse vastu õigused ja kohustused. Kuna hageja loobus tsiviilasjas nr 2-199/2001 kostjalt lapse ülalpidamiseks elatise nõudmisest ja esitas uue avalduse alles 27. juunil 2008, ei ole elatise väljamõistmine ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist põhjendatud ega õiglane (PKS § 61 lg 6 p 3).
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ning saata asja maakohtule uueks
läbivaatamiseks. Vastuhagi ei ole aegunud, sest aegumine algab alles DNA-ekspertiisi tulemusest teadasaamisest. PKS § 39 lg 5 alusel lapse sünniakti kantud isal on võimalik DNA-ekspertiisiga isaduse eeldus ümber lükata. Puudus alus mõista välja miinimumsuuruses elatis, sest kostja on osaliselt, s.o 40% töövõimetu ega ole suuteline maksma miinimumsuuruses elatist. Hageja kasutab oma õigusi pahatahtlikult, mistõttu tuleb jätta elatis PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata. Maakohus hindas tõendeid vääralt ega põhjendanud otsust.
9.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jäid kostja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et perekonnaseadus annab võimaluse lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kannet kohtus vaidlustada. Nii võib PKS § 44 lg 2 p 1 järgi vanema kohta tehtud kannet vaidlustada isik, kes on lapse sünniakti kantud lapse isana. Kohus võib PKS § 44 lg 1 kohaselt tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande valeks, kui ta tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. PKS § 44 lg 3 järgi on kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Maakohus tuvastas õigesti, et apellant sai vanema kande väidetavast ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal. Nimetatud asjaolu tõendab Tartu Maakohtu 18. juuni 2001 otsus, millest nähtub, et hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus mõista välja elatise sama lapse ülalpidamiseks. Kostja esitas omakorda vastuhagi vanema kande vaidlustamiseks ja põhjendas vastuhagi sellega, et ta ei ole lapse tegelik isa ja sai ebaõigest kandest teada märtsis 2001. Seega sai kostja enda väitel vanema kande ebaõigsusest teada hiljemalt märtsis 2001. Kuna praeguses asjas on hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks esitatud 28. novembril 2008, on kande ebaõigeks tunnistamise nõue aegunud. Õige ei ole kostja väide, et hagi aegumise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui on tehtud DNAekspertiis. Kande vaidlustamise õigus sõltub kande ebaõigsusest teadasaamisest või teadma pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Seadus ei seo isiku teadmist DNAekspertiisi tegemisega. Väär on kostja väide, et elatist saab nõuda üksnes sellelt vanemalt, kellest laps bioloogiliselt põlvneb. PKS § 38 lg 1 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ning kohustused lapse põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Kuna PKS § 39 lg 5 kohaselt loeti laps põlvnenuks kostjast, siis sai ta vältida enda isana lapse sünniakti kandmist PKS § 39 lg 3 kohaselt vastustajaga ühise avalduse esitamisega, kuid seda ei tehtud. Seega on lapse põlvnemine kostjast kindlaks tehtud PKS § 39 lg-s 5 sätestatud korras. Lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla vale, kuid see ei mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kostja on kantud lapse vanemana lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Seega mõistis maakohus õigesti kostjalt lapse ülalpidamiseks välja miinimumsuuruses elatise.
Õige ei ole kostja väide, et elatist tuleb vähendada, kuna ta on osaliselt töövõimetu. Kostjale on alates
26.oktoobrist 1999 määratud töövõimetuse tõttu pension. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid oma varandusliku olukorra kohta, kogus ringkonnakohus neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-te 3 ja 5 kohaselt ise. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse teatise kohaselt on kostja saanud 2009. aasta novembrist kuni 2010. a aprillini AS-ilt Tallinn Airport GH keskmiselt 8122 krooni (bruto) kuus ning 2010. aasta jaanuarist kuni aprillini AS-ilt Tallinna Lennujaam keskmiselt 660 krooni (bruto) kuus. Lisaks on makstud kostjale töövõimetuspensioni 2009 krooni kuus. Seega on kostja sissetulek keskmiselt 10 791 krooni (bruto) kuus. Kostja omandis on kinnistu Tartu linnas ning kaks sõiduautot (Nissan Almera, 2007; Audi A4, 1996). Arvestades kostja varanduslikku olukorda, on ta suuteline maksma lapsele elatist 2175 krooni kuus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et kostja vastuhagi on aegunud. Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 44 lg-t 3, kui sidusid nõude aegumistähtaja alguse vanema kande väidetavast, mitte tegelikust ebaõigsusest teadasaamisega. Kande ebaõigsuse saab tuvastada üksnes DNA-ekspertiisi tulemusel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et varasemas kohtumenetluses avalduse esitamine või sellest loobumine ei tõenda, et laps põlvneb kostjast, ega seda, et kostja teadis kande ebaõigsusest. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg 6 p 1, kui tuvastas kostja osalise töövõimetuse, kuid asus sellest hoolimata seisukohale, et puudub alus vähendada elatist alla miinimumsuuruse. Ringkonnakohus ei vastanud kostja väitele, et hageja kasutab lapsele elatist nõudes oma õigusi pahatahtlikult, sest on ise väitnud, et kostja ei ole lapse isa. Kostja arvates annab see asjaolu alust jätta elatis PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata.
12.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu vastuhagi osas tühistada ja tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta vastuhagi TsMS § 691 p 3 järgi läbi vaatamata. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta TsMS § 691 p 1 järgi muutmata.
14.Kolleegium ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja vastuhagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Õige ei ole aga ka kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas vääralt enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-t 3. Kohus võis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 1 järgi tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastas, et laps ei põlvne sellest vanemast. Sellise nõude aegumistähtaeg oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kolleegiumi arvates oli viidatud sätete mõtteks tagada isikule, kellel on alust arvata, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, võimalus saada selgust lapse bioloogilise
põlvnemise küsimuses, ning juhul, kui selgub, et isik ei ole lapse bioloogiline vanem, vabastada isik vanema õigustest ja kohustustest selle lapse suhtes. Selline võimalus oli aga ajaliselt aegumistähtajaga piiratud, et tagada lapse õigusliku staatuse püsivus ning õiguskindlus pärast vanema kande vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Seega oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-te 1 ja 3 järgi antud lapse sünniakti vanemana kantud isikule õigus vaidlustada lapse sünniakti kanne ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta sai kande ebaõigsusest teada või oleks pidanud asjaolusid arvestades teada saama. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendab kolleegiumi arvates seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada, et tema kohta lapse sünniakti tehtud vanema kanne ei ole õige, st isik sai teada asjaoludest, mis räägivad tema isaduse vastu ja annavad alust tema isaduses tõsiselt kahelda. Seejuures peab isikul olema kindel veendumus, et talle teatavaks saanud asjaolud, millest saab järeldada, et ta ei ole lapse isa, on õiged, kuid lapse mittepõlvnemine ei pea olema nõude aegumistähtaja kulgema hakkamiseks DNAekspertiisi tulemustega kinnitatud. Kolleegiumi arvates saab lugeda, et isik teab või peab teadma kande ebaõigsusest, kui talle teatavaks saanud asjaolude alusel igal mõistlikul isikul, kellel ei ole meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, tekiks põhjendatud kahtlus oma isaduses. Kolleegium juhib tähelepanu, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse üldjuhul vaidlustada kohtus ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Ka selle sätte mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses.
15.Ülaltoodud põhjendustel ei ole õige kostja väide, et tema isaduse vaidlustamise nõude aegumistähtaeg ei ole senini alanudki. Alama astme kohtud tõlgendasid õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-t 3, kui asusid seisukohale, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema alles sellest päevast, kui isik saab teada DNA-ekspertiisi tulemustest. Asjas aegumist kohaldades rikkusid aga kohtud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus nõustus maakohu tuvastatuga, et kostja sai vanema kande ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal, kuna avaldas 2001. aastal tsiviilasja nr 2-199/2001 menetlemisel, et ta ei ole lapse isa, ja palus tunnistada vanema kande ebaõigeks. Iseenesest saab teises kohtuasjas kostja vastusest hagile ja vastuhagist kooskõlas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-ga 3 järeldada, et kostjal oli sel ajal põhjendatud kahtlus oma isaduse kohta, kuid kohtud jätsid eelmises kohtuasjas kostja avaldust käsitledes tähelepanuta, et kostja toona esitatud vastuhagi on kohtul siiani lahendamata. Praeguse kohtuasja juurde võetud tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust nähtub, et hageja esitas juba
14.veebruaril 2001 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kahe lapse, sh noorema lapse, kelle ülalpidamise üle praegu vaieldakse, ülalpidamiseks välja elatise toona kehtinud elatise miinimummääras (tl 3). Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tunnistada laste sünniakti tehtud isakande ebaõigeks (tl 18-19). Maakohtu 11. juuni 2001. a istungil märkis hageja, et
nõuab elatist ainult vanemale lapsele ja loobub nooremale lapsele elatist nõudmast, mille peale kostja märkis, et loobub vastuhagist (tl 27). Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 182 lg 1 järgi tuli hagist loobumine protokollida ning protokoll menetlusosalisel allkirjastada või esitada hagist loobumine kohtule kirjalikus menetlusosalise allkirjastatud avalduses, mis tuli võtta toimikusse. Kui menetlusosalist ei esindanud kohtumenetluses advokaat, pidi kohus TsMS § 182 lg 3 ja § 10 järgi selgitama menetlusosalisele, kes soovib hagist loobuda, selle menetlustoimingu tegemise tagajärgi, milleks oli TsMS § 182 lg 7 järgi eelkõige see, et pärast hagist loobumise vastuvõtmist ei võinud samad pooled samal alusel sama hagi eseme suhtes enam uut hagi esitada. Hagist loobumine tuli TsMS § 182 lg 4 järgi vastu võtta määrusega, millega kohus pidi ühtlasi ka lõpetama nõude menetluse. Tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust ei nähtu, et pooled oleksid maakohtu 11. juuni 2001. a kohtuistungi protokolli allkirjastanud või et maakohus oleks toimikusse lisanud poolte kirjalikud avaldused nõudest loobumise kohta. Samuti ei nähtu toimikust, et maakohus oleks määrusega poolte nõuetest loobumise vastu võtnud ja nende menetluse lõpetanud. Maakohus tegi asjas 18. juunil 2001 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks välja elatise (tl 29-30). Maakohus ei ole aga võtnud otsuses seisukohta kostja vastuhagi ega poolte kohtuistungil avaldatud nõuetest loobumise kohta. Seega ei ole maakohus eelmises tsiviilasjas kostja vastuhagi lahendanud ja seda saab pidada endiselt kohtu menetluses olevaks hagiks. Kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, ei võta kohus
1.jaanuaril 2006 jõustunud TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi hagiavaldust menetlusse või jätab selle TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. Praeguses asjas võttis maakohus menetlusõiguse normi rikkudes menetlusse kostja vastuhagi tunnistada vanema kanne ebaõigeks, sest samade poolte vahel oli sama nõue samadel alustel tsiviilasjas nr 2-199/2001 lahendamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohul tuleb kostja 2001. aastal esitatud vastuhagi lahendada.
16.Kassatsioonkaebuse väited elatise vähendamise ja välja mõistmata jätmise kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla ebaõige, ei mõjuta see elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ega vanema õigusi ja kohustusi. Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kohus pidi kostja osalise töövõimetuse tuvastamisel vähendama
kostjalt väljamõistetavat elatist. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja varaline seisund võimaldab tal osalisest töövõime kaotusest hoolimata maksta lapsele miinimumsuuruses elatist, ei anna kostja osaline töövõime puudumine alust elatist vähendada. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11). Õige on kostja väide, et ringkonnakohus ei vastanud kostja väitele selle kohta, et kostjalt tuleks jätta elatis enne 1. juulil 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata, kuna hageja kasutab lapsele elatist nõudes oma õigusi pahatahtlikult, sest on ise väitnud, et kostja ei ole lapse isa. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 järgi võis kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse või elatise maksmise lõpetada, kui ilmnevad kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kostja väitel oleks kohus pidanud tunnistama mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hageja teadis asjas hagi esitades, et kostja ei ole lapse bioloogiline vanem ning on lapse sünniakti vanemana kantud abikaasa isaduse eelduse alusel, samuti põhjusel, et hageja on kord juba loobunud kostjalt elatist nõudmast, mistõttu ei soovinud kostja ka enam oma isadust vaidlustada. Kolleegiumi arvates ei saa praeguses asjas neid asjaolusid pidada mõjuvaks põhjuseks enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu, et 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus sellist võimalust enam ette ei näe ning kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne
1.juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18).
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuigi kolleegium tühistab osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb asja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud selle sätte järgi jätta kostja kanda. Kuna kostja vastuhagi jääb läbi vaatamata, tuleb TsMS § 168 lg 2 järgi jätta ka vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.