Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-75-11 Tartu, 19. oktoober 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik M. P ja L. P hagi E. L ja E. L vastu L. P ülalpidamiseks elatise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-4965 E. L ja E. L ühine kassatsioonkaebus 575 eurot 20 senti (9000 krooni) Hagejad M. P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja L. P (xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat Mariann Tusti Kostjad E. L (isikukood xxxxxxxxxxx) ja E. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar 19. september 2011. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-074965 muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulu E. L ja E. L kanda.
1.M. P (hageja) esitas 7. veebruaril 2007 E. L (kostja I) ja E. L (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt nende alaealise lapselapse L. P (laps) ülalpidamiseks välja 2000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sündis 12. septembril 2003 hageja ja kostjate poja E L ühine laps. Politsei pidas lapse isa 24. septembril 2003 kinni ja tema vastu alustati kriminaalmenetlust. 1. juunil 2004 esitas hageja lapse isa vastu hagi, milles palus lapse ülalpidamiseks välja mõista elatise.
25.jaanuari 2005. a kohtuotsusega mõisteti lapse isalt lapse ülalpidamiseks välja elatis 2000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohtuotsuse põhjenduse kohaselt viibis lapse isa vahi all, mistõttu tal ei olnud sissetulekut, kuid talle kuuluvad kaks korterit, sõiduauto ja garaažiühistu osak, st tal on olemas vara, mille arvel elatist maksta. Lapse isa tunnistati 19. oktoobri 2004. a otsusega kriminaalasjas nr 1-1017/04 kuriteos süüdi ja teda karistati 14-aastase vangistusega. Pärast kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist kinkis lapse isa kogu oma vara kostjatele. Elatise otsuse kohta alustatud täitemenetluses on hageja saanud kostjalt kokku üksnes 45 505 krooni 32 senti. Kostja I on maksnud hagejale kokku 5000 krooni. Kostjad on lapse isapoolsed vanavanemad, kes peavad perekonnaseaduse (PKS) § 65 järgi oma lapselast ülal pidama. Lapse isa on kogu oma vara kinkinud kostjatele, et vabaneda kohtuotsuse alusel elatise maksmise kohustuse täitmisest.
Hagejal kulub lapse ülalpidamiseks keskmiselt 4404 krooni kuus. Hageja töötasu on keskmiselt 4000 krooni kuus. Hageja saab peretoetust 300 krooni kuus.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate arvates ei ole alust mõista neilt elatist välja, sest kohtuotsusega on elatis välja mõistetud lapse isalt. Asjaolu, et lapse isalt ei ole õnnestunud väljamõistetud elatist piisavalt saada, kuna ta viibib kinnipidamiskohas, ei anna alust mõista elatist välja vanavanematelt. Lapse isa ja kostjad ei ole solidaarvõlgnikud. Vanavanematelt elatise saamiseks puuduvad PKS §-s 65 sätestatud alused. Kostjad ei ole võimelised lapselast ülal pidama, kuna nad on pensionärid. Kostja I pension on 4776 krooni kuus ja kostja II pension 4775 krooni kuus. Kostja I hädavajalikud kulutused on 3500 krooni kuus ja kostja II hädavajalikud kulutused 4000 krooni kuus. Kostjale I kuulub kaks korteriomandit. Kostjatel pole pangalaene, liisingukohustusi, järelmaksu-võlakohustusi. Kostjatel ei ole väärtpabereid, investeeringuid, ettevõtlustulu ega kapitalitulu. Kostjatel ei ole märkimisväärse turuväärtusega vallasvara. Säästude arvel täitsid kostjad lapse isa vastu kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi nõude 268 830 krooni.
3.Harju Maakohus jättis 22. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldab, kohustatud PKS § 65 järgi ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Maakohus tuvastas, et hagejal ja kostjate pojal sündis 12. septembril 2003 tütar, kelle ülalpidamiseks on Tallinna Linnakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2/30-5154/04 lapse isalt välja mõistetud elatis 2000 krooni kuus. Tallinna Linnakohtu 19. oktoobri 2004. a otsusega kriminaalasjas nr 1-1017/04 mõisteti lapse isa karistusseadustiku § 114 p 5 alusel süüdi ja teda karistati 14-aastase vangistusega. Kohtutäituri vahendusel on lapse isalt alates 5. oktoobrist 2005 kuni 23. novembrini 2009 laekunud hageja kontole elatisena kokku 45 505 krooni 32 senti. Lapse isa konto väljavõttest nähtub, et tema kontole laekub raha. Seega ei ole õige hageja väide, et lapse isalt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Hageja on lapse isalt tütre ülalpidamiseks raha saanud. Seega on tegemist jõustunud kohtuotsuse täitmisel tekkinud raskustega, mis tähendab, et lapse isalt ei ole võimalik saada elatist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses. See asjaolu ei saa olla aluseks mõista elatis PKS § 65 alusel välja vanavanematelt. Samuti ei ole hageja nõue põhjendatud ka seetõttu, et hagi rahuldamise korral oleks elatis välja mõistetud samal ajal kolmelt isikult, mis ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Kuna hagi jääb rahuldamata, sest lapse isalt laekub elatis, ei ole vaja vanavanemate varalist seisundit hinnata. Maakohus selgitas lisaks, et elatisabi seaduse (ElatisAS) § 2 lg 1 järgi on õigus elatisabi saada alaealisel lapsel, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust või ei tee seda PKS § 61 lg-s 4 nõutavas ulatuses.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kummaltki kostjalt 7. veebruarist 2007 kuni 30. juunini 2010 hageja kasuks ja 1. juulist 2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse kasuks lapse ülalpidamiseks välja 500 krooni kuus. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte enda kanda. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt tuleb enne 1. juulit 2010 nõutava elatise väljamõistmisele kohaldada varem kehtinud perekonnaseadust ja mõista elatis kuni 1. juulini 2010 välja hageja kasuks ning alates 1. juulist 2010 saab elatise välja mõista kehtiva perekonnaseaduse järgi lapse kasuks ning laps tuleb seetõttu kaasata hagejana menetlusse. Enne 1. juulit 2010 reguleeris vanavanemalt lapselapsele elatise väljamõistmist PKS § 65, mille kohaselt olid vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldas, kohustatud ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Kehtiva PKS § 96 ja § 105 järgi on ülalpidamist kohustatud andma mh ka teise astme ülenejad sugulased. Sarnaselt enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS §-le 65 tuleb ka kehtiva PKS §-de 99 ja 102 kohaselt elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda lapse vajadustest ja ülalpidamiskohuslase varalisest seisundist. Maakohus asus vääralt seisukohale, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 järgi saab vanavanematelt elatist nõuda vaid juhul, kui lapsel puuduvad mõlemad vanemad või kummaltki vanemalt ei ole võimalik elatist saada. Samuti ei ole õige maakohtu seisukoht, et kohtutäituri vahendusel lapse isalt elatise osaline laekumine annab põhjust jätta hagi rahuldamata. Asjaolu, et lapse vanem on elus, ei taga alati lapsele ülalpidamist. Samuti ei pruugi ühe vanema pingutustest lapse vajadustele vastavaks ülalpidamiseks piisata. Kõnealuse sätte sõnastuses mitmusele viitava sõnaga "nendelt" ei peeta silmas mitte mõlemat vanemat, vaid väljendatakse mitmust sättes toodud subjektide loetelu tõttu. "Nendelt" väljendab olukorda, kus piisavat elatist ei ole võimalik saada ükskõik kummalt vanemalt, abikaasalt ega täisealiseks saanud lapselt. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on lapse isalt kohtutäituri vahendusel laekunud 5. oktoobrist 2005 kuni 23. novembrini 2009 kokku elatist 45 505 krooni 32 senti, sh 33 200 krooni 2005. aastal, 20062008 ei ole hagejale raha laekunud ning 2009 on laekumised olnud ebaühtlased ja enamikul juhtudel alla elatise miinimumsuurust. Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 kui kehtiva PKS § 96 mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Kuna lapse isa kannab pikaajalist vanglakaristust, mille pikkus katab enamiku lapse ülalpidamise kohustuse ajast, esitas hageja õigesti elatise nõude lapse vanavanemate vastu. Tegemist on kestva olukorraga, kus lapsel ei ole võimalik isalt toimetulekuks vajalikus ulatuses ülalpidamist saada. Maakohtu seisukoht, et hagejal võiks abi olla elatisabi seadusest, on ekslik, kuna ElatisAS § 3 lg 2 järgi saab riigilt lapsele elatist üksnes 90 päeva jooksul. Samuti ei saa lapse õigust saada ülalpidamist seada sõltuvusse vanglakaristust kandva isa soovist või võimalustest karistuse
kandmise ajal sissetulekut teenida. Vangistusseaduse § 37 lg 5 sätestab, et kinnipeetava rakendamine tööle võib toimuda üksnes kinnipeetava nõusolekul. Sama seaduse § 38 lg 1 kohaselt sõltub kinnipeetu tööga kindlustamine asjaoludest, mida viimane ei saa mõjutada. Kostjad on võimelised lapse ülalpidamises osalema. Kostja I saab pensioni 4776 krooni ja kostja II 4775 krooni kuus. Arvestades kostjate vajalikke kulutusi, jääb kostjal I vaba raha 876 krooni kuus ja kostjal II vähemalt 1175 krooni kuus. Seega on kumbki kostja suuteline maksma lapselapse ülalpidamiseks 500 krooni kuus. Mh tuleb arvestada asjaoluga, et kostjatel on igapäevaste kulutuste kõrval olnud võimalik kanda 2009. aasta jooksul poja vangla arvelduskontole üle 8500 krooni. Ka vanavanemate elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema tähelepanu keskmes (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 ja kehtiva PKS § 123). Seadusandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslaste kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku elatise. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Kui kaaluda kõnealusel juhul lapse huvi saada kostjatelt ülalpidamist ning kostjate huvi säilitada praegust sissetuleku jaotust, mille järgi katab kostja I üksi mõlema kostja toidukulud ja mõlemal kostjal kulub pensionist märkimisväärne osa riigi ülalpidamisel olevale vanglakaristust kandvale pojale raha andmiseks, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täielikult ülalpidamiskohuslastest, sh kostjatest. Erinevalt kehtiva PKS § 101 lg-st 1 ei sätestanud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadus vanavanematelt elatise väljamõistmise puhuks miinimumsummat, millele väljamõistetav elatis pidi vastama. Kehtiv perekonnaseadus elatise miinimumsuuruse osas kohustatud subjektidel vahet ei tee ja näeb § 101 lg-s 1 kõigi ülapidamiskohuslaste osas ühtviisi ette nõude, et elatis alaealisele lapse ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Õigustus mõista kostjatelt alates 1. juulist 2010 välja elatis väiksemas summas kui seaduses ettenähtud elatise miinimumsuurus tuleneb kehtiva PKS § 102 lg-st 1, mille järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning määras valesti elatissuhte pooled. Ringkonnakohus leidis vääralt, et vanavanematelt saab elatise välja mõista ka juhul, kui lapse isa on ülalpidamiskohustust rikkunud ja lapse isa suhtes tehtud kohtulahendit ei ole täielikult täidetud. PKS § 106 järgi ei teki vanavanematel vanema asemel asenduskohustust juhul, kui vanemalt on elatis välja mõistetud, kuid seda lahendit ei ole täidetud. Samuti ei vabane vanem PKS § 102 lg 2 järgi ülalpidamiskohustusest alaealise lapse vastu ka oma varalise seisundi tõttu.
Ringkonnakohus ei arvestanud asja lahendades kostjate väidet, et ülalpidamiskohustuslased on õigustatud isiku suhtes kõik kohustatud (osavõlgnikud), st see saab olla üksnes kõigi elusolevate vanavanemate ühine kohustus. Vajalik on kujundada kohtupraktikat ja võtta seisukoht, kas kõik kohustatud isikud (vanavanemad) tuleks lapselapsele elatise saamiseks menetlusse kaasata ning kas neil tekib solidaar- või osakohustus.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige ei ole kostjate seisukoht, et lapse kõik vanavanemad on solidaarvõlgnikud. Kuna lapse isa on jätnud ülalpidamiskohustuse täitmata, on tema vanemad solidaarvõlgnikud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad lapse vanavanematena lapse ülalpidamiseks elatist maksma.
11.Kostjate arvates lahendas ringkonnakohus vaidluse vääralt nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka
1.juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel ning sellest tulenevalt määras alates 1. juulist 2010 elatise väljamõistmisel vääralt elatissuhte pooled. Kolleegium sellega ei nõustu. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16;
28.oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16). Kolleegium ei pea õigeks väljendatud seisukohta muuta. Seega lähtus ringkonnakohus hagi lahendades õigesti nii enne 1. juulit 2010 kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätetest. Õige ei ole ka kostjate väide, et ringkonnakohus määras alates 1. juulist 2010 vääralt elatissuhte pooled. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist PKS § 61 lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole ja ülalpidamist on PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab alates 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3311, p 11-12 ja 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12). Ülalmärgitut arvestades kaasas ringkonnakohus põhjendatult lapse hagejana menetlusse ning rahuldas alates 1. juulist 2010 hagi õigesti lapse kasuks.
12.Kolleegiumi arvates ei ole õige ka kostjate arusaam, et nad ei pea oma lapselapsele elatist maksma, kuna lapse isalt (kostjate pojalt) on jõustunud kohtuotsusega lapse ülalpidamiseks elatis
välja mõistetud.
13.Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 65 järgi olid vanavanemad, kellel varaline seisund seda võimaldas, kohustatud mh ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei olnud vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei olnud võimalik ülalpidamist saada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viidatud sätte alusel sai vanavanematelt nende alaealise lapselapse ülalpidamiseks elatise välja mõista ka siis, kui lapsel on küll vanemad olemas, kuid neilt või ühelt neist ei ole võimalik piisavalt elatist saada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 689 lg 5 järgi korrata.
14.Samuti on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjatelt saab elatise välja mõista ka kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid selles osas peab kolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta ja täiendada.
15.Kehtiva PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.
16.PKS § 106 lg 1 järgi tekib asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Isik vabaneb PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Viidatud sätte mõjualast jääb aga PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi välja vanema kohustus pidada ülal oma alaealist last. Seega ei vabane vanem ka kehva varalise seisundi korral oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida PKS § 106 lg 1 järgset kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid.
17.Kolleegiumi arvates võib vanavanematel oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski PKS § 106 lg 2 alusel. PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. Seda sätet vaid grammatiliselt tõlgendades võiks asuda seisukohale, et selles sättes sisalduvad täiendavad tingimused PKS § 106 lg-s 1 sätestatud asenduskohustuse tekkimiseks. Sellise tõlgendamise korral tekiks asenduskohustus üksnes juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi vabastatud ja selle sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.
Kolleegiumi arvates ei oleks selline tõlgendus loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. Kui isik on ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi varalise seisundi tõttu vabanenud, ei ole ta üldse või osaliselt kohustatud ülalpidamist andma. Seega puudub sellisel juhul vajadus kontrollida lisaks, kas kohustatud sugulase vastu on võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kas ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada (PKS § 106 lg 2 esimene lause). Seetõttu leiab kolleegium, et kui esimeses järjekorras ülalpidamist andma kohustatud sugulane on ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu PKS § 102 lg 1 järgi vabanenud, tekib järgmisena kohustatud sugulasel PKS § 106 lg 1 järgi asenduskohustus, v.a juhul, kui ka see sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamiskohustusest vabanenud. PKS § 106 lg 2 esimeses lauses on aga kolleegiumi arvates sätestatud lisaalused, millal tekib sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada nimetatud sätet selliselt, et sugulasel tekib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kolleegiumi arvates kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega. PKS § 106 lg 2 pelgalt grammatiline tõlgendamine viiks olukorrani, kus vanavanematel tekib küll asenduskohustus täisealiseks saanud lapse ülalpidamiseks, kuid mitte alaealise lapse ülalpidamiseks, sest vanemad alaealise lapse ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane. Viimane oleks aga selges vastuolus alaealise lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ega tagaks alaealisele lapsele piisavat kaitset. Ülaltoodud põhjustel leiab kolleegium, et vanavanemal võib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekkida oma alaealise lapse ülalpidamiseks asenduskohustus.
18.Selline asenduskohustus tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada. Kolleegium leiab, et hoolimata PKS § 106 lg 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS § 106 lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise
järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue PKS § 106 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel PKS § 106 lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale.
19.Praeguses asjas on tuvastatud, et kostjad on lapse vanavanemad. Laps elab emaga. Tallinna Linnakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2/30-5154/04 on lapse isalt lapse ülalpidamiseks alates 1. juunist 2004 välja mõistetud elatis 2000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Lapse isa kannab 14-aastast vanglakaristust. Kohtutäituri vahendusel on lapse isalt alates
5.oktoobrist 2005 kuni 23. novembrini 2009 laekunud hageja kontole elatisena kokku 45 505 krooni 32 senti, kuigi kohtuotsuse järgi oli lapse isal kolleegiumi arvutuste kohaselt kohustus maksta lapse ülalpidamiseks 2004. a juunist kuni 2009. a novembrini kokku 132 000 krooni. Seega ei ole lapse isalt õnnestunud ka täitemenetluse abil lapsele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada, sest lapse isal ei ole vara, mille arvel saaks kohtuotsust täita. Arvestades nimetatud asjaolusid ja ülalmärgitud põhjendusi, on kostjatel tekkinud PKS § 106 lg 2 järgne kohustus anda lapselapsele lapse isa asemel ülalpidamist ning ringkonnakohus mõistis õigesti kostjatelt lapselapse ülalpidamiseks välja elatise, arvestades mh kostjate varalist seisundit (PKS § 102 lg 1). Põhjendatud ei ole kostjate arusaam, et neilt ei ole õige elatist välja mõista seetõttu, et lapse kasuks on juba jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, st on olemas täitedokument, mida on ka osaliselt täidetud, ning kostjatelt elatise väljamõistmise korral tekib ka teine täitedokument sisuliselt sama kohustuse täitmiseks. Kolleegium selgitab, et kuna vanavanemad täidavad PKS § 106 lg 2 järgi vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kolleegiumi arvates saab kohtutäitur lõpetada viidatud sätte alusel täitemenetluse ka osaliselt, s.o osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
20.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et PKS § 106 lg 2 järgne vanavanemate kohustus anda oma lapselapsele ülalpidamist käib lapse kõigi elusolevate vanavanemate kohta ning et neil kõigil tekib osavastutus, märgib kolleegium järgmist. Iseenesest on õige kostjate arusaam, et vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad
lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda. Kolleegium ei nõustu kostjate käsitusega, et osavõlgnikeks PKS § 105 lg 3 mõttes on praeguses asjas lapse kõik vanavanemad. Kuna lapse üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib PKS § 106 lg 2 järgi sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel.
21.Ülalmärgitud põhjendustel ei ole alust kostjate kassatsioonkaebust rahuldada, sest ringkonnakohus mõistis õigesti kostjatelt nende alaealise lapse ülalpidamiseks elatise välja. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitajate kanda. Menetlusosalisel on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.