Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-37-11 Tartu, 25. mai 2011. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa H. N hagi M. J. L vastu M. L, M. L ja K. L ülalpidamiseks elatise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8206 M. J. L kassatsioonkaebus 5982 eurot 13 senti (93 600 krooni) Hageja H. N (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Kostja M. J. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel 25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8206 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada E. L-le M. J. L kassatsioonkaebuselt 2. novembril 2010 tasutud kautsjon 81 (kaheksakümmend üks) eurot 94 senti (1282 krooni 11 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H. N (hageja) esitas 27. veebruaril 2009 Harju Maakohtule laste isa M. J. L (kostja) vastu hagi, milles palus mõista tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009 M. L (I laps), ülalpidamiseks välja elatise 3876 krooni 95 senti kuus, M. L (II laps) ülalpidamiseks 3175 krooni 5 senti kuus ja K. L (III laps) ülalpidamiseks 2792 krooni 50 senti kuus. 4. mai 2010. a kohtuistungil esitas hageja hagi täpsustuste ja palus mõista kostjalt laste ülalpidamiseks välja elatise alates 2. novembrist 2009. I lapse ülalpidamiseks palus hageja mõista välja elatise 4000 krooni kuus ja III lapse ülalpidamiseks 4896 krooni 90 senti kuus. II lapse ülalpidamiseks palus hageja mõista kuni 31. detsembrini 2011 välja elatise 5348 krooni 81 senti ja alates 1. jaanuarist 2012 5663 krooni 81 senti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on pooltel on kolm last. I laps on sündinud x. märtsil xxxx, II laps x. juunil xxxx ja III laps xx. novembril xxxx. Poolte abielu lahutati 16. märtsil 2005. Kaks nooremat last elavad vahelduvalt nii hageja kui ka kostja juures, viibides hageja juures vähemalt 60% ajast. Vanim laps elab valdavalt hageja juures. Kostja töötab laeval, viibides 1-1,5 kuud tööl ja umbes sama pika aja kodus. Kuni 2007. a lõpuni ei olnud probleeme laste toetamisega. Hageja kontole laekus Soome lastetoetus 5200 krooni ning kostja kandis lisaks ca 2/3 laste kuludest. 2009. aastal vormistas kostja hageja teadmata lastetoetused enda nimele ja tasus 2009. a jaanuaris ja veebruaris laste ülalpidamiseks 3300 krooni kuus, millega ei ole võimalik katta laste vajadusi ega säilitada laste senist
elustandardit ajal, mil lapsed elavad hageja juures. Kostja põhjendas lastetoetuste enda nimele vormistamist asjaoluga, et soovib säästa raha laste tuleviku tarvis. Riiklik lastetoetus on mõeldud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hagejale teadaolevalt on kostja palk 56 000 krooni kuus (neto) ja talle kuulub 8-toalise elamuga kinnistu Xxxxxxxx. Hageja sissetulek on 16 500 krooni kuus (neto). Lisaks kuulub hagejale kinnistu Noarootsis ning pangalaenuga ostetud kolmetoaline korteriomand Tabasalus. 18. mai 2009. a ja 21. septembri 2009. a hagiavalduse täienduses märkis hageja, et lapsed on 2009. aastal viibinud tema juures vähemalt 60-70% ajast (5 kuud kostja juures ja 7 kuud hageja juures). Kumbki vanem peab panustama laste ülalpidamisse võrdeliselt oma sissetulekuga. Seega peab kostja kandma 2/3 ja hageja 1/3 laste ülalpidamiskuludest. Asjaolu, et kostjal on sündinud laps ja ta on uuesti abiellunud, ei anna alust jätta elatis välja mõistmata, sest kostja ja tema uue abikaasa varaline seisund ei jäta neid halvemasse olukorda. Hageja ei ole deklareerinud 2009. a tuludeklaratsioonis laste maksuvabastusi, sest maksuvabastust oli õigus saada kostjal, kuna tema sai ka lastetoetusi. Kostja ei ole täitnud ülalpidamiskohustust korrapäraselt ning on ostnud lastele ebavajalikke asju. Hageja saab tõendada laste kulutusi 26. augustist kuni 21. septembrini 2009, mil lapsed viibisid tema juures. Hageja 25. mai 2010. a seisukohtade järgi ei saa perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 2 järgi mõista välja elatist üksnes nende kuude eest, mil lapsed viibivad hageja juures. PKS § 61 lg 2 näeb ette igakuise elatusraha. Kostja juures ei ole lapsed alates 2009. a novembrist elanud. Kostja on seni tasunud laste ülalpidamiskulusid peamiselt Soome lastetoetuse arvel. Hageja müüs Noarootsis asuva kinnistu ja ostis uue korteri, mille laenumakseid tasus vaid paar kuud tema elukaaslane. Teises kolmetoalises korteris elab hageja tuttav, kes tasub üksnes kommunaalmakseid. I laps elab eraldi, kuid ei tööta ja on alaealine ning kõik temaga kaasnevad kulud jäävad seetõttu tema vanemate kanda. Hageja ei eita, et kostja on osaliselt ülalpidamiskohustust täitnud ja on nõus juba tasutud elatise väljamõistetud elatisest maha arvama.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt on poolte kooselust sündinud kaks nooremat last, vanema lapse on kostja lapsendanud. Lapsed ei ole eelneva aasta jooksul viibinud 60% ajast hageja juures. I laps viibis aastast 241 päeva hageja juures, 96 päeva Nõmme Turvakodus ja Lastehaiglas ning 28 päeva kostja juures. II ja III laps viibisid hageja juures 177 päeva ja kostja juures 189 päeva. Seega on nooremad lapsed elanud võrdse aja nii hageja kui ka kostja juures. Kostja sissetulek on 43 876 krooni 28 senti kuus (neto). Hageja ei ole oma sissetulekut arvestades näidanud, et talle tagastati 2009. a tuludeklaratsiooni alusel laste olemasolu tõttu 17 010 krooni. Pooled sõlmisid 2008. a kokkuleppe, mille järgi laekus Soome lastetoetus (ca 5200 krooni kuus) hageja kontole ja kostja maksis lisaks 4000 krooni kuus arvestatuna nende päevade eest, mil kõik lapsed viibisid hageja juures. Kui hageja juures viibis ainult I laps, jäi hagejale igakuine lastetoetus 5200 krooni. Vestlusest lastega selgus, et hageja ei kasuta kogu saadavat raha laste kulutuste katmiseks ja kostja vormistas Soome lastetoetuse enda nimele, tehes hagejale ettepaneku, et maksab
hagejale 3000 krooni kuus iga lapse kohta, kui lapsed viibivad hageja juures. Lastetoetuse soovis kostja jätta enda arvele, et koguda raha laste suuremate kulutuste katmiseks. Hageja ei olnud kokkuleppega nõus ja pöördus kohtusse, kuigi kostja on kogu aeg täitnud laste ülalpidamiskohustust ning lisaks hagejale makstud rahale tasunud ka laste telefoniarved ja kandnud muid laste kulusid, andnud lastele taskuraha ning pidanud lapsi ülal ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Hageja ei ole kostjale laste ülalpidamiseks midagi maksnud. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kostja abiellus uuesti 2007. aastal ning perre sündis 2008. aastal ka uus laps. Kostja peab lisaks poolte lastele ülal pidama ka mittetöötavat abikaasat ja oma IV last. Abikaasale lõpetati vanema hüvitise maksmine 18. juunil 2009 ning tema ainsaks sissetulekuks on peretoetus, s.o 900 krooni kuus. Hageja on küll esitanud arvutused laste vajaduste katmiseks kuluva raha kohta, kuid ei ole laste vajadusi näidatud ulatuses tõendanud. Kostja 13. mai 2010. a vastuse kohaselt on kostja laste ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Kostja esitas kohtule tehtud kulutuste koondtabeli, mille kohaselt on kostja 2009. aasta oktoobrist 2010. aasta aprillini maksnud hagejale elatist ning teinud ise lastele kulutusi kokku 72 045 krooni eest, s.o keskmiselt 3430 krooni lapse kohta kuus, ilma kommunaalkulusid arvestamata. Õige ei ole jagada poolte vahel laste ülalpidamiskulusid vahekorras 1/3 ja 2/3, sest hageja varaline seisund on parem, kui ta kohtule näitab. Hageja ostis kohtumenetluse ajal veel ühe kolmetoalise korteri, mille laenu tagasimakset (6000 krooni) tasub väidetavalt tema elukaaslane. Hageja saab laste sõnul korteri eest ka üüritulu. Samuti on kostjal lisaks kaks ülalpeetavat - IV laps ja uus abikaasa.
3.Harju Maakohus rahuldas 2. novembri 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja iga lapse ülalpidamiseks 3000 krooni kuus kuni laste täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. veebruari 2010. a otsusega maakohtu otsuse puuduliku eelmenetluse läbiviimise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Harju Maakohus jättis 1. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pooltel kolm last, kes elavad ema juures. Pooled ei vaidle selle üle, et lapsed on ema ülal pidada, kui nad viibivad ema juures, ja isa ülal pidada, kui nad viibivad isa juures. Elatise väljamõistmise eelduseks on PKS § 61 lg 1 järgi lapse ülalpidamiskohustuse rikkumine, sh ebapiisav ülalpidamiskohustuse täitmine. Kostja oli nõus maksma hagejale iga lapse ülalpidamiseks 3000 krooni kuus tingimusel, et kui lapsed viibivad kostja juures, ei maksa ta hagejale midagi. Seega tunnistas kostja hagi 3000 krooni osas kuus iga lapse kohta. Vanemate varalist seisundit hinnates ilmneb, et kostja varaline seisund on üle kahe korra parem kui hagejal. Hageja sissetulek on 21 531 krooni kuus (neto). Hagejale kuulub kaks kolmetoalist korterit. Kostja sissetulek on 43 876 krooni kuus (neto). Kostjale kuulub kinnistu Xxxxxxxx. Muid väiteid teineteise sissetulekute kohta ei ole pooled tõendanud. Kostjal on oma laste ülalpidamiseks piisav
sissetulek. Kostja ülalpidamiskohutuste hulka ei saa arvestada kohustust pidada ülal kostja uut abikaasat, sest laste ülalpidamiskohustus on esmane ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanemal vajadusel oma teisi kulutusi piirata. Pooled vaidlevad ka selle üle, kui suured on lastele tehtavad kulutused ja kui suures osas on kostja oma ülalpidamiskohustuse täitnud. Lapse vajaduste suurus ei sõltu sellest, mida on vanemad suutelised lapsele lubama, vaid kindlaks tuleb teha lapse mõistlikud vajadused ning nende rahuldamiseks tehtavad kulutused. Arvestades kulutuse suurust ja poolte varalist seisundit, tuleb otsustada, millises ulatuses peab vanem neid kulutusi kandma. Juhindudes ringkonnakohtu antud juhisest, tuleb elatise suuruse määramisel teha kindlaks, kui suured on mõlema vanema kulutused laste vajaduste rahuldamisel, sh milliseid kulutusi kannab lahuselav vanem sel ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Lapsed elavad enam-vähem võrdse aja kummagi vanema juures ja mõlemad vanemad on esitanud kulude kandmise kohta koondtabelid. Nende alusel saab kindlaks määrata, kui suures osas peab kostja ülalpidamiskulusid kandma ja kui suures osas on ta seda teinud. Hageja esitas kulude arvestuse 3. märtsist 2010 kuni 30. aprillini 2010, v.a 20.-27. märts 2010, s.o kokku 51 päeva kohta summas 34 005 krooni (641 krooni päevas). Muu perioodi kohta hageja tõendeid ei esitanud. Kostja esitas kulude kohta nimekirja 2009. a oktoobrist 2010. a aprillini summas 72 045 krooni, sh hagejale makstud 50 900 krooni (3430 krooni lapse kohta kuus), arvestamata seejuures laste osa oma kommunaalkuludest ajal, mil lapsed tema juures viibivad. Seega maksis kostja nimetatud perioodil hagejale laste ülalpidamiseks elatist keskmiselt 7271 krooni ja kandis lisaks muid lastega seotud kulusid keskmiselt 2300 krooni eest kuus. Kuna Soome lapsetoetuse maksmine kostjale peatati 1. novembril 2009, ei ole õige hageja väide, et kostja on tasunud hagejale laste ülalpidamiseks raha lastetoetuse arvel. Kuna hageja esitas andmed üksnes kahe kuu jooksul lastele tehtud kulutuste kohta, millest paljud kulutused on tehtud pikema aja peale kui kaks kuud, ei saa lugeda neid mõistlikeks kulutusteks ning need tuleb jagada pikema perioodi peale. Seega ei ole hageja tõendanud nõutud summas kulutusi. Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures lapsed elavad ning kas ja kui palju suhtlevad lapsed lahus elava vanemaga või kas lastel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Kui lapsed viibivad lahus elava vanema juures olulise osa ajast, tuleb kohtul arvestada, et vanem täidab ülalpidamiskohustust ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2009. a novembrist elavad lapsed enamuse ajast hageja juures. Lapsed veedavad aega ka kostja juures, kuid märkimisväärse osa ajast elavad hageja juures. Lastega koos elava vanema igapäevane hool laste kasvatamisel on suurem kui lastest lahuselaval vanemal. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on maksnud elatist regulaarselt. Lisaks elatise maksmisele on tõendatud, et kostja kandis vabatahtlikult ka muid lastega seotud kulutusi. Kuna kostja täitis vabatahtlikult ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, ei ole PKS § 61 lg 1 järgi alust kostjalt elatist välja mõista.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks alates
2.novembrist 2009 I ja III lapse ülalpidamiseks välja 3400 krooni suuruse elatise ja II lapse ülalpidamiseks 3600 krooni suuruse elatise kuni laste täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus otsust tehes vääralt materiaalõiguse normi ning rikkus menetlusõiguse normi. Maakohus leidis hagi rahuldamata jättes, et kostja on vabatahtlikult täitnud ülalpidamiskohustust, kuigi asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et pooled olid kokku leppinud elatusraha suuruses ja selle tasumise korras ajal, mil lapsed viibivad isa juures. Maakohus ei arvestanud, et hageja kohtusse pöördumise põhjustas asjaolu, et kostja ei maksnud 2009. a jaanuaris ja veebruaris hagejale laste ülalpidamiseks piisavalt elatist. Otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Pooltel on kolm alaealist last. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on regulaarselt ja piisavalt täitnud laste ülalpidamise kohustust. Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati 16. märtsil 2005, laste elukohaks on hageja elukoht, kuid lapsed on elanud vahelduvalt nii hageja kui ka kostja juures. Ajal, mil lapsed elavad kostja juures, on nad tema ülalpidamisel ning selle aja eest ei ole kostja hagejale elatist maksnud. Kostja sissetulek on 43 876 krooni kuus (neto) ning talle kuulub kinnistu Xxxxxxxx. Hageja sissetulek on 21 531 krooni kuus (neto) ja talle kuulub kaks kolmetoalist korterit. Kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps. Maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 2 järgi tuli määrata elatis lapsele kindlaks igakuise elatisena, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Maakohus tuvastas, et kostja maksab vabatahtlikult ajal, mil lapsed on hageja juures, hagejale 3000 krooni lapse kohta kuus. Hageja arvates ei olnud see piisav ega vastanud laste vajadustele ning kostja varalisele seisundile. Arvestades kostjale laste tõttu tulumaksu tagastamist ja kostja kaks korda suuremat sissetulekut, peab kostja hageja arvates maksma I lapse ülalpidamiseks 4000 krooni kuus, II lapse ülalpidamiseks 5348 krooni 81 senti kuus ja III lapse ülalpidamiseks 4896 krooni 90 senti kuus. Kostja nõustus, et I lapsele kulub töötamise korral 3000 krooni kuus ja mittetöötamise korral 4500 krooni kuus, II lapsele kulub 4645 krooni ja III lapsele 4355 krooni kuus. Maakohus tuvastas, et kostja tunnistas nõuet 3000 krooni osas, kuid 4. mai 2010. a kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja oli nõus maksma 3000 krooni selle aja eest, mil lapsed elavad hageja juures, ja selles ulatuses on ta väidetavalt ülalpidamiskohustust ka täitnud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja nõuet tunnistas. Apellatsioonikohtu istungil oli kostja nõus maksma 3000 krooni lapse kohta kuus, kuid üksnes selle aja eest, mil lapsed viibivad hageja juures. Seega nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil nõustus kostja, et tema osa laste ülalpidamiskulude kandmisel on 3000 krooni lapse kohta kuus. Arvestades ka hageja kohustust laste ülalpidamiskulude kandmisel ja
asjaolu, et hageja kanda on õige jätta 1/3 laste kõigist kuludest, kulub kostja arvestuse kohaselt igale lapsele kokku 4500 krooni kuus. Õige on see, et hageja on tõendanud üksnes kahe kuu kulutused ning tema arvestus sisaldab ka pikema aja peale arvestatavaid kulutusi. Õige on ka hageja väide, et kõigi kulude kohta dokumentaalsete tõendite esitamine võib osutuda raskendatuks. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht, millist summat saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks, mis tagab laste normaalse arengu ning võimaldab neil jätkata tegeleda spordiga. Arvestades kasvavate laste vajaduste suurenemist, on I ja III lapse vajalik ja mõistlik ülalpidamiskulu 5100 krooni kuus. Kostja peab sellest kandma 3400 krooni kuus, mis on lähedane hageja apellatsioonikohtu istungil nõutule. II lapse vajalikud kulud kuus on suuremad, sest tal on dermatoloogiline haigus, millega kaasnevad lisakulud. II lapse vajalikuks ja mõistlikuks ülalpidamiskuluks tuleb lugeda 5400 krooni kuus, millest kostja osa on 3600 krooni kuus. Arvestades laste vajadusi, ei ole kostja tasunud piisavalt elatist ja hageja nõue tuleb rahuldada. Arvestades kostja varalist seisundit, ei halvenda kostjalt väljamõistetav elatis 10 400 krooni kuus kostja ülalpidamisel oleva alaealise lapse olukorda. Ka hageja varaline seisund võimaldab kanda hagejal laste ülalpidamiskuludest 4600 krooni kuus. Hageja taotlust arvestades tuleb elatis välja mõista alates 2. novembrist 2009. Elatise, mida kostja on sellest kuupäevast alates vabatahtlikult hagejale tasunud, tuleb täitemenetluses arvesse võtta. Kuna lapsed on elanud vahelduvalt ka kostja juures ja kostja on elatist maksnud, on õiglane jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 ja § 163 lg 1 järgi poolte kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja laste vajadusi tõendanud, mistõttu rajas ringkonnakohus oma otsuse üksnes eeldusele, et laste vajadused suurenevad. Asudes maakohtust erinevale seisukohale, ei põhjendanud ringkonnakohus miks tuleb asjas esitatud tõendeid teisiti hinnata, ega märkinud millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus rikkus. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg-t 1, sest elatise väljamõistmise eelduseks on see, et vanem ei täida ülalpidamiskohustust, sh ei tee seda regulaarselt või piisavalt. Mh tuleb ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada ka laste vahelduvat elukohta, st tuvastada laste vajadused, kummagi vanema tehtud kulutused, kummagi vanema juures viibitud aeg ning selle põhjal hinnata, kas kostja täitis ülalpidamiskohustust piisavalt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt elatisena välja kokku 10 400 krooni kuus, mis on tegelikult vähem, kui kostja on 2009. a novembrist 2010. a novembrini hagejale tegelikult maksnud. Kostja on maksnud hagejale keskmiselt 8233 krooni kuus. Kuna hageja peab maksma kohtu väljamõistetud elatiselt tulumaksu, on hageja saanud kostjalt elatist rohkem, kui tal on õigus saada kohtuotsuse alusel. Seega ei ole kostja rikkunud ülalpidamiskohustust ja tema vastu esitatud hagi on alusetu. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja ülalpidamisel on
ka tema uus abikaasa, kes hooldab alla 3-aastast last ega tööta. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et kostjal on 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 16 lg 1 järgi uue perekonna ülalpidamise kohustus. Ringkonnakohus jättis hindamata asjaolu, et hageja saab ka lastetoetusi ja tal on õigus tulumaksutagastusele kokku 815 krooni lapse kohta kuus. Ringkonnakohus märkis vääralt, et hageja kanda jääb laste ülalpidamiskuludest 4600 krooni kuus, kuigi arvestades laste tuvastatud vajadusi ja kostja osa, jääb hageja kanda 5200 krooni kuus.
9.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna kostja ei maksnud kahel hagi esitamisele eelnenud kuul piisavalt elatist ja rikkus ülalpidamiskohustust, oli õige kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 kasutatud termin "igakuine elatis" ei anna võimalust mõista elatist välja üksnes osade kuude kohta. Kuna menetlus on kestnud kauem kui kaks aastat, on mitmed asjaolud, mis olid aktuaalsed vaidluse alguses, tänaseks muutunud, sh viibivad lapsed pärast maakohtu 2. novembri 2009. a otsust kostja juures suhteliselt harva ega ei saa rääkida enam laste vahelduvast elukohast. Laste vajadused ongi teatud ulatuses hinnangulised. Õige ei ole kostja arusaam, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi kostjalt laste ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks tuli rahuldada või täitis kostja piisavalt laste ülalpidamise kohustust ega olnud alust hagi rahuldada. Hageja esitas poolte ühistele lastele elatise saamiseks kostja vastu 27. veebruaril 2009 hagi. Hagiavalduse esitamist põhjendas hageja sellega, et kostja ei ole oma ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Kuni 2009. aastani laekus hageja kontole Soome Vabariigi lastetoetus (ca 5200 krooni kuus) ning kostja kandis lisaks ca 2/3 laste kuludest. 2009. aastal lõpetas kostja Soome Vabariigi lastetoetuste maksmise hageja kontole ning maksis 2009. a jaanuaris ja veebruaris hagejale kolme lapse ülalpidamiseks kokku 3300 krooni kuus, mis ei katnud laste vajadusi ja ajendas hagejat hagi esitama.
4.mail 2010 täpsustas hageja nõuet ja palus mõista elatise välja alates 2. novembrist 2009, mil maakohus tegi asjas esimest korda otsuse. Hageja kinnitusel elasid lapsed alates sellest ajast püsivalt hageja juures. Kostja oli nõus maksma iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, kuid üksnes selle aja eest, mil lapsed viibivad hageja juures. Ajal, mil lapsed viibivad kostja juures, oli kostja nõus ise kõik laste ülalpidamiskulud kandma. Kostja kinnitusel oli ta sellises ulatuses ülalpidamiskohustust ka täitnud ning esitas kohtule arvutused 2009. a oktoobrist 2010. a aprillini lapse ülalpidamisel kantud kulutuste kohta (II kd, tl 126-133). Maakohus määras laste vajaduste rahuldamiseks kuluva summa kindlaks nii hageja kui ka kostja kantud kulutuste suuruse järgi ning leidis poolte varalist seisundit arvestades, et kostja on piisavalt ja
regulaarselt laste ülalpidamiskohustust täinud. Ringkonnakohus määras laste vajadused kindlaks hageja esitatud kuluarvestuse järgi, arvestades kostja esitatud vastuväiteid sellele, ning leidis poolte varalist seisundit arvestades, et kostja peab maksma hagejale I ja III lapse ülalpidamiseks 3400 krooni kuus ning II lapse ülalpidamiseks 3600 krooni kuus, st kostja ei ole piisavalt täitnud ülalpidamiskohustust.
12.Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kui ei põhjendanud, milliste tõendite alusel ta määras kindlaks laste vajadused. Ringkonnakohtu napist põhjendusest saab järeldada, et kuna hageja esitas tõendid üksnes kahe kuu kulutuste kohta, milles sisaldusid ka pikema aja peale arvestatavad kulutused, ei saanud kohus hageja esitatud tõendeid ja arvutusi laste vajaduste katmiseks kuluva summa kindlaksmääramisel aluseks võtta. Samas möönis ringkonnakohus, et kõigi kulude kohta on raske tõendeid esitada. Kostja esitatud tõendeid laste ülalpidamisel kantud kulude kohta ei ole ringkonnakohus üldse hinnanud ega märkinud, miks tuleb need jätta tähelepanuta. Ülalmärgitut arvestades on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et I ja III lapse vajalik ja mõistlik ülalpidamiskulu on 5100 krooni kuus ning II lapse puhul 5400 krooni kuus. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, milliste vajaduste (sh elukoht, riided, toit jms) rahuldamiseks kui palju raha igale lapsele kuus kulub, ega analüüsinud erinevate vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste põhjendatust. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et laste vajadused ja sellest tulenevalt ka kostja makstav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 või 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi), tuli ringkonnakohtul laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Ringkonnakohus jättis laste vajadusi kindlaks määrates ja maakohtust erinevale seisukohale asudes asjas esitatud tõendid hindamata ning oma seisukoha põhjendamata. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendavas osas tuleb TsMS § 442 lg 8 järgi märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seejuures peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ning analüüsima kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
13.Lisaks eelnevale ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostjalt elatist välja mõistes kostja väidet, et lastel on vahelduv elukoht. Kolleegiumi arvates on iseenesest õige kostja väide, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks
tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Kuigi kolleegium ülalmärgitud seisukoht tulenes enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest, saab ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel asuda samale seisukohale. 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 100 lg 1 järgi tuleb üldjuhul ülalpidamist anda raha perioodilise maksmisega. Alaealise lapse vanem peab aga PKS § 100 lg 2 järgi täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega saab lapsega märkimisväärse aja koos elav vanem täita ülalpidamiskohustust ka lapse vajadusi vahetult rahuldades. Hageja palus mõista kostjalt laste ülalpidamiseks välja elatise alates 2. novembrist 2009, mil lapsed enam kostja juures märkimisväärset osa ajast ei viibinud. Kostja möönis 4. mai 2010. a ringkonnakohtu istungil, et lapsed olid 2010. aastal olnud tema juures väga vähe, sest hageja ei lubanud (III kd, tl 21). Ringkonnakohus märkis küll otsuses, et maakohus tuvastas laste vahelduva elukoha, kuid ei ole ise elatist välja mõistes sellega arvestanud ega kostja väite kohta seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8.
14.Kolleegium juhib tähelepanu, et kostjalt elatist välja mõistes ei ole ringkonnakohus arvestanud mh kostja väidet, et ta maksab regulaarselt iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, mida kostja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 20-22), ning kannab vabatahtlikult ka muid laste kulusid. Ringkonnakohus pidi elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuvastama, kui suures ulatuses on kostja ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Kui kostja makstud elatis ei olnud piisav laste vajaduste katmiseks, pidi ringkonnakohus kostjalt alates 2. novembrist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvama kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses oli kostja laste ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Lisaks märgib kolleegium, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Kui kostja täitis laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt Riigikohtu
17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.
15.Kostja esitas asjas ka vastuväite, et tema varaline seisund ei võimalda hageja nõutud ulatuses lapsi ülal pidada, sest lisaks poolte ühistele lastele on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last ja lapsehoolduspuhkusel viibiv abikaasa, st kostjal on ülalpidamiskohustused ka uue perekonna vastu. Maakohtu arvates ei saanud kostja ülalpidamiskohustuste hulka arvata kohustust pidada ülal oma uut abikaasat, sest laste ülalpidamiskohustus on esmane ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanemal vajadusel oma teisi kulutusi piirata. Ringkonnakohus ei võtnud ka kostja selle väite kohta seisukohta, rikkudes sellega TsMS § 422 lg-t 8, kuid see rikkumine ei anna iseenesest alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegium märgib, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 21 järgi oli abikaasa kohustatud ülal pidama teist abikaasat mh lapsehoolduspuhkuse ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui kohustatud abikaasa varaline seisund seda võimaldas. Kuigi see seadus ei sätestanud otsesõnu, kas abikaasa peab oma lapsi ja abikaasat võrdselt ülal pidama või mitte, saab kolleegiumi arvates PKS § 21 mõttest järeldada, et abikaasa ülalpidamise kohustus tekkis abikaasal üksnes siis, kui tema varaline seisund võimaldas teist abikaasat pärast alaealisi lapsi ülal pidada.
1.juulil 2010 jõustunud PKS § 16 lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga perekonda ülal pidama, st tegutsema ja tegema PKS § 16 lg 2 järgi varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Kolleegiumi arvates tuleneb sellest sättest abikaasade kohustus pidada ülal nii teineteist kui ka abikaasadega koos elavaid lapsi. Abikaasa kohustus pidada ülal oma lahuselavaid lapsi, tuleneb PKS §-st 96. Kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, eelistatakse PKS § 98 lg 1 järgi alaealist last teistele ülalpidamist saama õigustatud sugulastele. Samas on abikaasa PKS § 98 lg 2 järgi võrdsustatud elatist saama õigustatud isikute järjekorras alaealise lapsega. Seega saab kehtiva perekonnaseaduse järgi pidada ülalpidamist andma kohustatud isiku suhtes tema abikaasat ja alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama õigustatud isikuteks. Ülalmärgitu ei tähenda iseenesest veel seda, et alaealistele lastele elatist välja mõistes tuleb kohustatud vanema varalist seisundit hinnates arvestada igal juhul tema kohustust pidada ülal uut abikaasat. PKS § 107 lg 1 järgi peab küll abikaasa andma teisele abikaasale ülalpidamist enne selle abikaasa sugulasi, kuid kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad teisele abikaasale ülalpidamist tema sugulased. Ka PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Alaealise lapse ülalpidamiskohustusest vanem sel põhjusel PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi siiski
ei vabane ning ta peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kolleegiumi arvates tuleneb viidatud sätetest, et abikaasa on küll kohustatud pidama teist abikaasat ülal samas järjekorras nagu oma alaealist last, kuid abikaasa võib vabaneda teise abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist abikaasat ülal pidada.
16.Õige on kostja väide, et alaealise lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel tuleb mh arvestada asjaolu, et vanemale makstakse iga lapse kohta lapsetoetust ning et vanemal on õigus saada sõltuvalt laste arvust tulumaksutagastust. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega ning et täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha (vt Riigikohtu
7.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14-15). Kolleegium juhib tähelepanu, et kohtul tuleb nimetatud asjaolusid arvestada üksnes juhul, kui menetlusosaline neile tugineb.
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama mh sellega, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates
1.juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-185-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16). Kuna hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli vanemal õigus esitada lapse kasuks elatise väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, võib kohus enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 14). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et 1. jaanuaril 2011 jõustunud tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 3 p 11 järgi ei maksustata elatist enam tulumaksuga. Kuna füüsilise isiku poolt saadud tulu võetakse tulumaksuga maksustamisel TuMS § 36 lg 1 järgi arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus, ei tule tulumaksuosa võrra suurendada mh elatist, mis mõistetakse välja tagasiulatuvalt enne 1. jaanuari 2011 tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid makstakse kohtulahendi alusel pärast 1. jaanuari 2011.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon E. L kontole, millelt ka kautsjon tasuti. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.