Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD

Hagiavalduse kohaselt hageja VL töötas kostja OÜ R juures töölepingu alusel alates 02.12.2008.a. töölisena linna talvistel heakorratöödel kuni maini 2009.a. Tööandja ei maksnud hagejale töötasu 2009.a. aprilli kuu eest ja alates mai kuust ei ole kindlustanud hagejat tööga. 28.09.2009.a. esitas hageja kostjale töölepingu TLS § 91 alusel ülesütlemisavalduse töölepingu lõpetamise kohta. 1(5)

Tsiviilasi nr: 2-10-34192 Kostja ei täitnud oma kohustusi, mis tulenevad lepingu ülesütlemisest. Hageja oma kaitseks esitas õigeaegselt töövaidluskomisjonile avalduse, millega nõudis töölepingu TLS §91 lg 2 alusel lõppenuks tunnistamist, hüvitise, saamatajäänud töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja tööseisaku aja eest keskmise töötasu. Kuna nõutav summa oli 160 521 krooni ja töövaidluskomisjonis ei lahendata vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 150 000 krooni oli hageja sunnitud vähendama oma nõuet, et tema avaldust võetakse lahendamisele töövaidluskomisjonis. Töövaidluskomisjon oma otsusega 08. juunil 2010.a. rahuldas hageja avalduse osaliselt. Jäi rahuldamata hageja nõuded saamata jäänud töötasu 2009. aasta aprilli kuu eest ja tööseisaku aja tasu osas. Samuti ei ole otsust ühe kuu hüvitise väljamaksmise osas. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega saamata jäänud töötasu 2009. aasta aprilli kuu eest osas ja on seisukohal, et kostja peab hagejale maksma lisaks ühe kuu hüvitise keskmise töötasu ulatuses. Aprilli töölehest nähtub, et hageja töötas aprilli lõpuni. Hageja palub:

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 01.12.2008 töölepingu, mille kohaselt oli hageja tööülesanneteks lume koristus, libeduse tõrje, koristus ja puhastustööd. Leping p 1.1 kohaselt sõlmiti tööleping määratud ajaks tähtajaga 15.04.2009. Hageja esitas 28.09.2009.a. kostjale TLS § 91 alusel töölepingu ülesütlemisavalduse. Hageja pöördus 14.10.2009 töövaidluskomisjoni nõudes töölepingu lõppenuks tunnistamist, sunnitud töölt eemaloleku aja eest keskmise palga hüvitist, maksmata jäänud palga väljamaksmist, palga viiviste ja puhkuseraha väljamaksmist, tööraamatu kättesaamist ja kannete tegemist tööraamatusse. Töövaidluskomisjon oma otsusega 08.07.2010 tunnistas V.L ja OÜ R vahel 02.12.2008 sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel 28.09.2009. Komisjon mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 30 721,95 krooni ja kasutamata puhkuse hüvitise summas 6696 krooni. Komisjon jättis rahuldamata avaldaja nõuded 2009 aprilli töötasu välja maksmiseks ja tööseisaku tasu välja maksmiseks. Hageja vaidlustab töövaidluskomisjoni otsuse aprilli 2009 töötasu välja maksmise nõude ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu välja maksmise nõude rahuldamata jätmise osas. 2(5)

Tsiviilasi nr: 2-10-34192 ITLS § 25 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kohus leiab, et kuna TVK otsusele ei kehti TsMS § 442 sätestatud nõuded, ei ole põhjendatud otsuse siduvuse osas kohaldada analoogiat TsMS §-ga 457. See tähendab, et ITLS § 25 tuleb mõista selliselt, et kohus on seotud TVK otsuse resolutsiooniga osas, mida ei ole vaidlustatud, kuid mitte TVK tuvastatud asjaoludega. Seejuures seotus TVK otsuse resolutsiooniga tähendab seda, et kohus ei saa ümber vaadata TVK otsuse resolutsiooni selle vaidlustamata osas ega teha sellele vastukäivat otsustust nõude osas. Kui asjaolu, sealhulgas töölepingu lõppemise alus või tähtaeg, on tuvastatud TVK otsuse resolutsioonis, siis kohus sellega seotud ei ole. Vastavalt TLS § 80 lg 1 tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Vastavalt TLS § 80 3 kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, millal ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. TLS § 100 lg 4 sätestab et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja jätkas töötamist aprillis 2009. Hageja on tõendina töötamise kohta esitanud aprilli 2009 töölehe. Kostja leidis, et tööleht ei vasta tegelikkusele. Kostja selgituse kohaselt võeti hageja tööle TAS-ga sõlmitud teede korrashoiu lepingu täitmiseks. Lepingu kohaselt lõppesid tööd 31.03.2009 ning pärast seda ei olnud kostjal hagejale tööd pakkuda, mistõttu hageja tööd ei teinud. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud töö tegemist aprillis 2009. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab töölepingu pikenemist tõendama hageja. Teenuse osutamise alltöövõtulepingust nr 1/2008 nähtub, et kostja osutas TAS-le tee korrashoiu teenust 15.11.2008-31.03.2009 ning lepingu kohaselt sõltuvalt ilmastikuoludest on võimalik lepingut pikendada kuni 15.04.2009. Nimetatud alltöövõtuleping on kooskõlaline pooltevahelise töölepinguga, sest töölepingus on lõpptähtajaks alltöövõtulepingu maksimaalne lõpptähtaeg ja vastavuses on ka töölepingust ja töövõtulepingust nähtuv tööde sisu. Hageja esitatud töölehel puudub täitja allkiri ja ei saa välistada, et hageja on selle ise koostanud. Asjaolu, et kostja ei tunnista töötamist aprillis 2009 nähtus juba kostja 08.12.2010 vastusest. Hageja koos oma vastusega 23.12.2010 või kohtu määratud tõendite esitamise tähtajaks 14.01.2011 kostja väidete ümber lükkamiseks täiendavaid tõendeid ei esitanud, kuigi töö tegemine on eelduslikult asjaolu, mida on kergesti võimalik tõendada. Kohus leiab, et tõendatud ei ole töö tegemine pärast 15. aprilli 2009. Kuivõrd hageja töötamise jätkamine pärast 15.04.2009 tõendamist ei leidnud, ei pikenenud pooltevaheline tööleping ja tööleping lõppes tähtaja saabumisega 15.04.2009. Järgnevalt hindab kohus, kas hagejal on palganõue kostja vastu aja eest 01.04.2009-15.04.2009. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 p-s 12 selgitanud, et tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. 3(5)

Tsiviilasi nr: 2-10-34192 Nendest sätetest tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. Tööülesannete täitmata jätmise korral reguleerib palga maksmist PalS § 18. Selle paragrahvi 1. lõike järgi, kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi. Kuna kohtud tuvastasid, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PalS § 18 lg 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PalS § 2 lg 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Perioodil 01.04.2009-15.04.2009 kehtinud PalS § 18 lg 2 sätestas, et kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli töötaja põhipalk 94 krooni tunnis. Perioodil 01.04.2009-15.04.2009 oli 11 tööpäeva. Täiskoormusega töötades oleks hageja palk olnud 8272 krooni, mis tuleb kostjal tasuda hagejale PalS § 18 lg 2 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tasunud hagejale aprilli 2009 eest palka. TVK-s esitatud töölehtedelt nähtub, et hagejal oli õigus perioodi eest detsember 2008 – märts 2009 saada 55073 krooni. Hageja konto väljavõtetelt nähtub, et koos kostja viidatud 17.06.2009 ja 07.07.2009 tehtud ülekannetega on kostja tasunud hagejale 54 773 krooni. Seega nähtub tõenditest, et kostja ei ole hagejale aprilli 2009 eest palka välja maksnud. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja kohustab kostjat tasuma perioodi 01.04.2009-15.04.2009 eest hagejale töötasu 8272 krooni, millelt kuulub kinni pidamisele tulumaks ja muud kohustuslikud maksed. Hageja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 15 360 krooni. Eelnevalt tuvastas kohus, et tööleping lõppes tähtaja möödumisega 15.04.2009, seega puudub hagejal õigus täiendavale hüvitisele uue TLS § 100 lg 4 alusel. Vastavalt ITLS § 25 lg 1 ei ole kohus seotud TVK tuvastatud asjaoludega, kuid kohtul ei ole pädevust vaadata ümber TVK otsuse resolutsiooni selle vaidlustamata osas. Kohtule esitatud nõude esemeks ei ole mitte lepingu lõppemise aluse tuvastamine, vaid täiendava hüvitise välja mõistmine. Hüvitisenõude rahuldamata jätmisega ei vaata kohus ümber TVK otsuse resolutsiooni selle vaidlustamata osas.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. 4(5)

Tsiviilasi nr: 2-10-34192

Peeter Pällin Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.