Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Asjaolud ja hageja nõue 13.10.2008 sõlmitud töölepingu nr 94.08 kohaselt asus hageja kostja ettevõttes tööle ehitajana alates 14.10.2008 palgaga 165 krooni iga töötatud töötunni eest ning neljakuise katseajaga. Lisaks nähti lepingus ette päevaraha 500 krooni iga välislähetuses viibitud päeva eest. 24.11.2008 esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu, viidates tööandja poolsele tööga mittekindlustamisele ja väljamaksmata töötasule. 02.12.2008 esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile, milles palus tunnistada tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel, välja mõista kahe kuu keskmise palga suurune hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel, välja mõista vähemsaadud töötasu ja töölähetuse päevaraha perioodi 14.10.200820.11.2008 eest, sõidukulu 360 krooni ja hüvitus kasutamata puhkuse eest ning hüvitus lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel. 18.02.2009 esitas hageja töövaidluskomisjonile täiendava avalduse, milles täpsustas oma nõudeid, s.h puhkusehüvitise osas, näidates nõutavaks summaks 2728 krooni. Töötasu, viivise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõudest hageja loobus, põhjendades seda asjaoluga, et tema nõuete kogusumma ületab 50 000 krooni, mistõttu töövaidluskomisjon ei saa neid nõudeid menetleda. 10.03.2009 esitas hageja maakohtule hagi saamata töötasu perioodi 13.10.2008-29.11.2008 eest summas 29 415 krooni ja viivise 14 707, 50 krooni kostjalt väljamõistmiseks ning lõpparve kinnipidamise aja eest TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise 23 760 krooni saamiseks. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 21.04.2009 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkuse kompensatsioon 2728 krooni ja töölähetuse sõidukulu 360 krooni ning jäeti rahuldamata nõue tunnistada tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel ja vastava hüvituse saamiseks. Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 18.05.2009 hagi maakohtusse töölepingu lõppenuks tunnistamiseks TLS § 82 lg 1 järgi ja TLS § 82 lg 2 järgi hüvituse saamiseks, töölähetuse sõidukulude hüvitamiseks ning kasutamata puhkuse aja eest kompensatsiooni saamiseks. Hageja palus tunnistada tööleping lõppenuks hageja algatusel 29.11.2008 TLS § 82 lg 1 alusel ja välja mõista kahe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Hageja TLS § 82 lg 2 järgi. Kostja hilisem töölepingu lõpetamine on õigustühine, kuivõrd töösuhe oli selleks ajaks lõppenud. Täiendavalt nõudis hageja ühe kasutamata puhkusepäeva eest 1364 krooni ning 13.10.2008 laevapileti maksumuse 438 krooni, 11.11.2008 laevapileti maksumuse 438 krooni ja 13.11.2008 laevapileti maksumuse 384, 80 krooni hüvitamist. Lisaks soovis hageja saada perioodil 13.10.2008-29.11.2008 vähemmakstud töötasu, arvestades tööajanormi ja lepingus ettenähtud tunnitasu (maha arvestades saadud töötasu 18 105 krooni), ning vähemmakstud töötasult 0,5% viivist viivitatud 9 päeva eest 1069, 20 krooni. TLS § 119 lg 2 järgi nõudis hageja kostjalt lõpparve kinnipidamise eest ühe keskmise kuupalga suurust hüvitist 23 760 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt tuleb tööleping lugeda lõppenuks 29.11.2008, mitte 15.12.2008, nagu töövaidluskomisjon oma otsuses märgib. Hageja esitas 24.11.2008 tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, mistõttu tuli töölepingu lõpetamise päevaks lugeda 29.11.2008. Töövaidluskomisjoni seisukoht, et hageja faktiliselt puudus alates 05.11.2008 omavoliliselt töölt, on vastuolus VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. Kui hageja puudus töölt omavoliliselt, siis oli tööandjal võimalik sellele seaduses sätestatud viisil reageerida. Töövaidluskomisjon ei uurinud, mis ajast hageja tööl enam ei käinud. Hageja sõitis Soome Vabariiki tööle veel 11.11.2008 ja naasis sealt koos kahe teise töötajaga 13.11.2008. Töömahu vähenemise tõttu saatis tööandja töötajad Eestisse tagasi, andes neile korralduse jääda ootama tema edasisi korraldusi (millal on vaja sõita tagasi Soome tööle). TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi.

07.10.2009 määrusega liitis maakohus mõlemad hagiavaldused ühte menetlusse. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hageja töötamiskohaks oli Helsingi, kuhu hageja asus tööle 14.10.2008. Hageja tehtud töö tasustati vastavalt tema tööl oldud ajale, samuti maksti talle lähetusrahad. Hageja osutus distsiplineerimatuks töötajaks, kes alkoholi tarvitamise tõttu puudus omavoliliselt töölt. 04.11.2008 kanti hagejale üle palk tehtud töö eest ja lähetusrahad. Alates 05.11.2008 hageja tööle ei ilmunud ja palka sellest ajast saadik kuni 20.11.2009 palgapäevani tal õigust saada ei olnud. Kostja ei rikkunud hagejaga sõlmitud töölepingu tingimusi, mistõttu hageja 24.11.2008 avaldus, mille kostja sai kätte 25.11.2008, lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, töölepingut ei lõpetanud. Hagejaga lõpetati tööleping 15.12.2008 seoses katseaja ebarahuldavate tulemustega TLS § 86 p 5 alusel, mida töötaja ei ole vaidlustanud. Seega hageja nõuded on alusetud. Töövaidluskomisjonis nõutud ja komisjoni poolt rahuldatud nõuetele lisaks esitatud täiendavate sõidukulude hüvitamise ja täiendava puhkusekompensatsiooni nõuete osas tuleb kohaldada kas aegumist või jätta need nõuded üldse läbi vaatamata, kuivõrd neid nõudeid ei esitatud töövaidluskomisjonis ning nende kohtule esitamise ajaks on möödunud üle nelja kuu töösuhte lõpetamisest. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuded välja mõista 1364 kooni puhkusehüvitist ja 1261, 80 krooni sõidukulu jättis kohus rahuldamata aegumise tõttu, kuna hageja esitas need nõuded 18.05.2009, töölepingu lõpetas kostja hagejaga aga 15.12.2008. Seega laskis hageja nendes nõuetes mööda ITVS §-s 6 sätestatud neljakuulise aegumistähtaja. Kostja ei ole rikkunud hagejaga 13.10.2008 sõlmitud töölepingu tingimusi. Tööaja arvestuse tabelite, kontoväljavõttega, palgaarvestuse väljavõttega on tõendatud, et kostja tasus hagejale tehtud töö eest täielikult vastavalt tööl oldud ajale ja töölepingus kokkulepitud palgamäärale. Hageja ise kinnitab, et alates 05.11.2008 ta enam kostja objektil Helsingis tööd ei teinud. Palka makstakse tehtud töö eest ja seega alates 05.11.2008 möödunud ajavahemiku eest hagejal õigust palka saada ei olnud. Kostja töödejuhataja A. T. raportist nähtub, et seoses töömahu suurenemisega tellis töödejuhataja kostjalt lisatööjõudu ja saadetud töötajad, s.h hageja, osutusid distsiplineerimatuteks töötajateks, kes alkoholi tarvitamise tõttu hakkasid töölt puuduma. Sellega on ümber lükatud hageja väited, et kostja ei suutnud teda tööga kindlustada, ning tõendatud, et kostjal oli võimalus hagejale tööd anda, kui ta oleks tööle ilmunud ja töötamist jätkanud. Eeltoodu alusel puudus hagejal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, tehtud töö eest maksti talle töötasu välja eelnevatel palgapäevadel. On tõendatud, et töölepingu lõpetamisel 15.12.2008 ei maksnud kostja hagejale lõpparvena välja 360 krooni lähetuskulu ja 2728 krooni puhkusekompensatsiooni. Kuivõrd hageja nõuab alusetult lõpparvet alates 29.11.2008, töölt ta jäi ära omavoliliselt ning kostja ei nõudnud temalt TLS § 118 lg 1 järgi keskmise palga suuruse hüvituse saamist töölt omavoliliselt lahkumise eest, siis on hageja nõue TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise aja eest hea usu põhimõttega vastuolus. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud protsessinorme.

Maakohus on oma selgitustes esile toonud, et kuna töötaja lahkus omavoliliselt töölt, siis oli kostjal TLS § 118 lg 1 järgi õigus saada hüvitist. Kohtul ei ole õigus asuda tõlgendama TLS § 119 lg 2 järgset seaduse imperatiivset normi. Taoline tõlgendamine ei ole kohtu pädevuses ja kohus on eksinud seaduse vastu. Kohtul ei ole õigust tsiviilprotsessis hakata otsustama õiguste ja kohustuste üle, mida teine menetlusosaline pole esile toonud või nõudeid esitanud. Hageja oli kohtuistungile kaasa võtnud tunnistaja, kelle käest istungi sekretär võttis enne istungi algust dokumendi ja registreeris ta istungil osalejana. Sekretär lubas tunnistajal jääda kohtusaali. Kui kohus saabus, ei kontrollinud kohtunik, kes on saalis ja kas istungile on kutsutud ka tunnistajaid. Kohtunik alustas menetlust ja kui selgus, et saalis on tunnistaja, süüdistas kohus hageja esindajat, et viimane pole kohtule tunnistaja kohalolekust teada andnud. Tunnistaja taotluse rahuldamata jätmine kohtuistungil ei olnud õiguspärane. Samuti rikkus kohus otsuse kuulutamiseks ettenähtud tähtaega, tehes kohtuotsuse kuulutamise kohta täiendava kohtumääruse 05.05.2010. Hageja on esile toonud hagis ja selle lisades korduvalt, milles seisnesid töölepingu tingimuste rikkumised. Kohus on need tingimused jätnud sisuliselt hindamata ja on leidnud ühelauseliselt, et kostja ei ole rikkunud hagejaga sõlmitud töölepingu tingimusi. Hageja ei ole kinnitanud ka seda, et ta 05.11.2008 enam kostjale tööd ei teinud. Vastupidi, hageja viibis veel 13.11.2008 töölähetuses, mida tõendavad kohtule esitatud laevakaardid. Kuna ka tööleping oli kehtiv, siis oli tööandja kohustuseks kindlustada töötaja tööga, kui tööandjal ei olnud tööd anda, siis oleks pidanud pooled selles omavahel kokku leppima. Kokkulepet ei olnud ja palgapäeval ei makstud töötajale ka palka välja, mille tulemusena saatis töötaja tööandjale töölepingu lõpetamise avalduse, kuna tööandja rikkus oluliselt töölepingu tingimusi, kui ei maksnud välja töötasu töölepingus ettenähtud ajal. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Kui hageja oli niivõrd halb töötaja, siis oleks tööandja saanud rakendada muid meetmeid töötaja kas lahti laskmiseks või korrale kutsumiseks. Seda aga tehtud ei ole. Töödejuhataja raport on kostja enda töötaja tõend, mida pole esitatud isegi originaalkujul ja mille sisu vastavus on kostja kontrolli all. Töödejuhataja raportiga ei saa tõendada, kas tööandjal oli pakkuda töötajale tööd või mitte. Töölepingus kokkulepitud töötasu arvestuse kohta ei ole kohus oma otsuses hinnangut andnud, olenemata sellest, et hageja on nõudnud töölepingus kokkulepitud töötasu arvestusega, et ta oli tööl täistööajaga, s.o 40 tundi nädalas. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Tööandja ei maksnud töötajale töölepingus ettenähtud töötasu, mida töötajal oli õigustatud huvi saada, kui ta töölepingut sõlmis. Maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, kas TLS § 82 lg 2 alusel töölepingu ülesütlemiseks olid töötajal alused olemas või mitte. Apellant on seisukohal, et, kuna tööandja ei maksnud palka tähtaegselt ja ei pakkunud kokkulepitud tööd, mille tulemusena esitas töötaja korduvalt tööandjale pretensioone, olid vastavad alused olemas. Tööaja saadeti kodusele ootepuhkusele kuni edasiste korralduste saamiseni. Sisuliselt oli tegemist n.n koduvalvega. Kuna töölepingus muudatusi ei tehtud ja tööd ei pakutud, siis esitas hageja palga maksmise nõude, kui saabunud oli palgapäev. Ka palka ei makstud. Kuna tööandja ei reageerinud, siis esitas hageja lepingu ülesütlemise avalduse. Kõike seda oleks saanud tunnistada ka tunnistaja, kes ebaseaduslikult istungilt kõrvaldati. Kostja 10.12.2008 töölepingu lõpetamise teate ei ole kooskõlas kehtiva seadusega, kuna tööleping oli juba lõpetatud hageja algatusel 29.11.2008. Hilisemad töölepingu lõpetamised ei olnud seega enam võimalikud, kuna lepinguline suhe poolte vahel puudus. Selles osas ei ole kohus mingit seisukohta võtnud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja 24.11.2008 esitatud töölepingu

lõpetamise avaldust. Vastavalt VÕS § 7 lg-tele 1 ja 2 ei olnud kostja käitumine mõistlik ja kooskõlas seadusega. Kuna hageja on lepingu lõpetanud, siis ei ole kostajal enam alust töölepingu lõpetamiseks. Vastavalt VÕS § 186 p-le 6 võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Hageja 24.11.2008 edastatud avaldus oli lepingu ülesütlemise avaldus võlaõigusseaduse mõttes. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seiskohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tuleb maakohtu otsus menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada töölepingu lõpetamise aluse tuvastamise, TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise nõude, töötasu ja viivise nõude ning lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise nõude osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tsiviilasi saata tühistatud osas uueks lahendamiseks samale maakohtule Ülejäänud osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata. Maakohtu otsus on õige töölähetuse sõidukulu ja puhkusehüvitise nõude rahuldamata jätmise osas. Seadusest tulenevalt on töötajal töövaidluse korral õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Antud juhul pöördus hageja vastavate nõuetega töövaidluskomisjoni, kes tema mõlemad nimetatud nõuded ka rahuldas. Töövaidluskomisjoni otsuste vaidlustamist reguleerib ITVS § 24, mille lg-st 3 tulenevalt võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks töövaidluskomisjoni poolt rahuldamata jäetud osas. Uute nõuete esitamisel tuleb vaidleval poolel aga järgida seadusest tulenevaid tähtaegu. Maakohus on õigesti leidnud, et kõnealuste nõuete esitamiseks ettenähtud tähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud. Muude nõuete osas on maakohus jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Toimiku materjalist nähtuvalt esitas hageja kostjale 24.11.2008 avalduse töölepingu lõpetamiseks (kuni 30.06.2009 kehtinud) TLS § 82 alusel, märkides selles, milles seisneb tööandjapoolne lepingutingimuste rikkumine: saamata töötasu, tööandja ei kindlusta töötajat tööga (tl 14). Kuna hageja soovis töölepingut lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel, võis ta pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda. TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal on võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis. Nimetatud seisukoht on kooskõlas ka kehtinud töölepingu seaduse kui terviku mõttega: kui tööleping lõpetatakse tööandja algatusel (TLS § 86), siis sellega mittenõustumisel on töötajal õigus lepingu lõpetamist vaidlustada töövaidlusorganis, kui aga töötaja algatusel, siis võib seda teha tööandja. Töölepingu lõpetamine nii TLS § 79 lg 1 kui ka TLS § 82 lg 1 alusel toimub töötaja algatusel. Nimetatud seisukohta on väljendanud oma 30.09.2003 otsuses nr 3-2-1-95-03 ka Riigikohus. Kui töövaidlusorganis selguks, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on pärast lühendatud etteteatamistähtaega töölt lahkunud, võiks tööandjal tõusetuda sellest tulenev nõue töötaja vastu (TLS § 84 lg 2). Kui maakohus aga leidis, et hageja poolt töövaidluskomisjonile 02.12.2008 esitatud avaldus töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks on käsitletav vaidluse algatamisena töötaja õiguse üle nõuda TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamist (ning see ei vajanud tööandja poolset avaldust), tuli kohtul vaidlus lahendada sisuliselt. Kohtul tuli tuvastada, kas esinevad need faktilised asjaolud, millele töötaja avalduse esitamisel tugines. Praegusel juhul ei ole maakohus seda teinud.

Kohtuotsus ei vasta seetõttu seaduse nõuetele. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses reeglina kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg-st 2 tulenevalt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus keeldus üle kuulamast hageja taotletud tunnistajat, kes viibis istungi alguses kohtusaalis, sest TsMS § 260 lg-st 1 tuleneva keelu kohaselt ei või üle kuulamata tunnistajad asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Kui kohus keeldus hageja taotletud tunnistaja ülekuulamisest, oleks tulnud võimaldada hagejal esitada muid tõendeid. Pealegi nähtub 03.03.2010 kohtuistungi protokollist, et tunnistaja viibis saalis vaid ajal, mil kohus selgitas menetluse käiku, hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid (tl 119-120). Ka ringkonnakohtu istungil on pooled kinnitanud, et ligi pooleteisetunnisest maakohtu istungist oli tunnistaja saalis viibimise selgumise ajaks möödunud vaid 5-10 minutit. Kuna TsMS §-st 254 tuleneb tunnistajana väljakutsutud isiku kohustus anda kohtule tõeseid ütlusi, ei peaks eeltoodud asjaolu muutma tunnistaja ütlusi etteulatuvalt kõlbmatuteks, arvestades antud juhul ka seda, et muudele tõenditele ei ole hageja oma nõude põhjendamisel tuginenud. Eelmärgitud menetlusnormide rikkumise tulemusel jäi sisuliselt põhjendamata maakohtu järeldus, et kostja esitatud tõendiga (töödejuhataja raportiga) on ümber lükatud hageja väide, nagu poleks kostja suutnud teda tööga kindlustada. Kohus pidas tõendatuks, et hageja oli distsiplineerimatu töötaja, kes tööle ei ilmunud, kuigi tööandjal oli talle tööd anda. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja väitega selle kohta, et kostjal ei olnud talle tööd anda. Seejuures on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta muuhulgas ka hageja väite selle kohta, et veel 11.11.-13.11.2008 oli ta Soomes, kuid tööandjal ei olnud tööd anda ning et koos temaga olid „töö ootel“ veel mitmed teised töötajad. Kuna vaidlust ei olnud selles, et alates 05.11.2008 hageja faktiliselt enam tööd ei teinud, tuli kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada, mis põhjusel töö katkes. Kohtul tuli välja selgitada, kas hageja väide selle kohta, et kostjal ei olnud töömahu vähenemise tõttu talle tööd anda, on tõene või mitte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, kas nimetatud perioodil võis olla tegemist töömahu või tellimuste ajutise vähenemisega, millest võis tuleneda tööandja võimalus saata töötaja osaliselt tasustavale puhkusele vms. Vaidluse kui terviku lahendamiseks tuli kohtul muuhulgas tuvastada, milline oli hageja keskmise palga suurus (vastavalt Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrusele nr 275, alates 01.06.2002 kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon). Asja materjalist nähtuvalt on hagejale makstud ajavahemikus 14.10.2008-04.11.2008 töötatud 22 päeva eest kokku 18 105 krooni (5341 + 12 764). Hageja on rahaliste nõuete esitamisel lähtunud lepingujärgsest töötunni palgast, arvestusega 40 tundi nädalas, kusjuures tasu nõutakse samal alusel ka faktiliselt töölt puudutud aja eest. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on eksinud TLS § 119 lg 2 kohaldamisel. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et lõpparve jäi hagejale töölepingu lõpetamisel maksmata (seda sõltumata lõpparve koosseisu üle peetava vaidluse lahendamise tulemustest). Töölepingu lõpetamisel on tööandjal kohustus maksta töötajale välja kõik saadaolevad summad, s.h hüvitus kasutamata puhkuse eest. Omaalgatuslikuks tasaarvestuseks (viitega TLS § 118 lg-le 1) ei olnud kohtul alust. Kuna kostjal ei olnud võimalik hageja töölepingut 15.12.2008 (10.12.2008 teatega) TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lõpetada, sest hageja tööleping oli selleks ajaks juba lõppenud, on väär ka kostja väide, et hageja oleks pidanud töövaidluse algatamisel vaidlustama tööandja poolse töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 5 alusel. Kaebuse vastav käsitlus on õige.

Kolleegium jätab rahuldamata vastustaja taotluse apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Hageja on volitanud end kohtumenetluses esindama Reimo Metsa (tl 8), kes allkirjastas ka apellatsioonkaebuse. Kuigi kolleegium jagab vastustaja seisukohta, et apellandi nimel on apellatsioonkaebuse esitanud isik, kes alates 01.01.2010 kehtiva advokatuuriseaduse § 40 lg 3 ei tohiks advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada, sest ei ole advokatuuri liige, ei too see endaga kaasa vastustaja nimetatud tagajärge. Küll peavad advokaadibürood oma töö korraldamisel selle sättega arvestama. Asja materjalist nähtuvalt töötab Reimo Mets advokaadibüroos Veso ja Parnerid juristina. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ning pooled kaotaksid võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eelkõige määratleda, millised asjaolud vajavad vaidluse lahendamiseks tuvastamist ning vastavalt sellele ka neid asjaolusid pooltega arutada. Vajaduse korral tuleb anda pooltele võimalus esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

K. Paal

M. Reino

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.