Hageja xxx Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja xxx Kostja lepinguline esindaja Jevgeni Broi Kostja tõlk Margarita Krestinova
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt xxx`ilt hageja xxx kasuks välja 446 135 (nelisada nelikümmend kuus tuhat ükssada kolmkümmend viis) krooni ja 37 senti, millest 134 387 krooni ja 50 senti on kahjuhüvitis ja 311 747 krooni ning 87 senti kaasomandi jagamisest tulenev hüvitis.
3.Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse Harju Maakohtu 04.07.2007.a hagi tagamise määrus, millega seati Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxx kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga xxx, käsutamise keelumärge hageja kasuks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja xxxx kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK
1.xxx ja xxx (hagejad) esitasid 6. augustil 2007.a Harju Maakohtule hagi xxx (kostja) vastu, milles palusid kostjalt välja mõista hüvitis 687 500 krooni. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja notarile ebaõigeid andmeid 17.detsembril 1999.a surnud xxx pärijate kohta, mistõttu on hagejatel vastavalt pärimisseaduse §-dele 139 ja 140 õigus kostjalt nõuda osa pärandist, so kokku summas 687 500 krooni. 15. mai 2008.a vähendasid hagejad hüvitise suurust 568 908 kroonile.
2.Harju Maakohus tegi 20. juunil 2008.a kohtuotsuse, millega rahuldas xxx ja xxx hagi xxx vastu hüvitise saamiseks osaliselt. Kohus mõistis xxx välja hüvitise summas 200 704 krooni xxx kasuks ja 200 704 krooni xxx kasuks. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. märtsi 2009.a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis xxx ja xxx hagi xxx vastu pärandvara arvel saadu väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Riigikohtu 2. detsembri 2009.a otsusega lubati xxx astuda üldõigusjärglasena menetlusse surnud hageja xxx asemel. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2009.a otsuse. Samuti tühistas Riigikohus Harju Maakohtu 20. juuni 2008.a otsuse osas, millega mõisteti xxx xxx kasuks 200 704 krooni ja xxx kasuks 200 704 krooni, ning osas, millega xxx nõudest jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, ja menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega xxx nõudest xxx vastu jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa. Riigikohus otsustas saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tühistatud osas Harju Maakohtule.
HAGEJA NÕUE
4.Hagiavalduse kohaselt suri 17. detsembril 1999. a xxx kes oli kostja abikaasa, hageja xxx õde ja hageja xxx tütar. Testamenti xxx teinud ei olnud. Pärandvara koosnes Tallinnas xxx asuva korteriomandi poolest mõttelisest osast ja Viimsi vallas xxx asuva kinnistu poolest mõttelisest osast. xxx seadusjärgsed pärijad on hagejad ja kostja. Kostja osa korteriomandist ja kinnistust on 3/4 ning hagejatel mõlemal 1/8. Kostja xxx sai pärandi 2000. aastal notarile esitatud pärimisavalduse alusel, milles kostja avaldas ebaõigeid andmeid pärijate osas. Kostja avaldas, et pärandaja ema ei ole elus ja rohkem pärijaid ei ole. Hagejad leidsid, et kostja peab pärimisseaduse (PärS) § 139 lg 1 ja § 140 alusel hagejatele hüvitama osa pärandist, mille ta on saanud notarile esitatud valeandmete alusel, milleks on 1/4-suurune mõtteline osa kinnistust ja korteriomandist, so kogusummana 687 500 krooni. Hagejad taotles kostjalt ka menetluskulude väljamõistmist.
5.15. mail 2008.a esitasid hagejad hagiavalduse täpsustuse, milles nad vähendasid oma nõuet 568 908 kroonini, mistõttu paluti kohtul kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 284 454 krooni.
6.28. detsembri 2009.a asja uuel arutamisel maakohtus esitas hageja xxx avalduse haginõude suurendamiseks. Avalduse kohaselt võtsid xxx ja xxx 17. detsembril 1999.a surnud pärandaja pärandi vastu sellel ajal kehtinud PärS § 117 lg 3 ja 118 kohaselt. Hagejad asusid osa pärandvarast faktiliselt valdama, kasutama ja käsutama. Vastu võetud pärandvaraks olid xxx kuulunud esemed (sõrmused, kõrvarõngad, ketid, kasukas jms). PärS § 121 lg 2 järgi loetakse pärija, kes on vastu võtnud mingi osa pärandvarast, kogu pärandvara vastuvõtnuks.
7.Hageja suurendas hüvitise nõuet kostja vastu nii enda kui ka oma õiguseellase xxxeest ja palus kohtul kostjalt välja mõista hüvitisena hagejate omandi õigusvastase käsutamise eest kokku 718 333,20 krooni (xxx nõude osas suvila eest kuni 125 000 krooni ja korteri eest kuni 291 666,60 krooni; xxx nõude osas korteri eest 291 666,60 krooni). Nõude suurendamise aluseks oli asjaolu, et rahalise hüvitise suuruseks luges hageja seadusjärgsel pärimisel 1/6 osa, mis moodustas suvila osas 125 000 krooni ja korteri osas 291 666,60 krooni. xxx seadusjärgse pärandiosa suurus suvila osas oli 10 000 krooni. Hagi täpsustuse kohaselt on kummagi hageja seadusjärgse pärandiosa rahali väärtus korteri osas 291 666.60 krooni.
8.18. jaanuari 2010.a haginõude täpsustuse järgi kasutasid hagejad suvilat kuni viimase müügini. Hageja märkis, et esitab kostja vastu aiamaja osas alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kui kostja ei oleks andnud notarile ebaõigeid andmeid pärijate kohta, oleksid hageja ja tema õiguseellane saanud aiamaja osa omanikuks ning oleksid saanud õiguse erastada kaasomandi osale vastava osa maast. Kostja aga erastas kogu aiamaja enda nimele ja müüs selle 750 000 krooni eest. Hageja leidis, et just nimelt selle müügist saadud tulu alusel tuleb arvestada kostja poolt hagejate arvel alusetu rikastumisena saadu harilikku väärtust. Korteriomandi osas täpsustas hageja, et hagejal ja tema õiguseellasel oli õigus saada korteri kaasomanikeks. Kuna kaasomand ei võimalda korterit mõistlikult ühiselt kasutada, tuleb pärandvara jagada selliselt, et korter jääb kostjal ja kostja maksab hagejale selle eest hüvitist hagis märgitud ulatuses. Samas esitas hageja kohtule alternatiivse nõude kinnistusregistri kande muutmiseks. Hagi täpsustuses vaidles hageja vastu kostja väitele, nagu oleks tema ja ta õiguseellane soovinud pärandist loobuda. Nad ei kiirustanud notari poole pöördumisega ise, kuna eeldasid, et selleks on aega 10 aastat. Kostja varjas hageja eest, et ta oli ise notari juures esitanud pärimisavalduse.
9.Harju Maakohtu 25. jaanuari 2010.a istungil leidis hageja, et hageja ning tema õiguseellase õiguste rikkumine leidis aset kostja poolt notarile ebaõigete andmete esitamisega. Alusetu rikastumine ajamaja osas leidis aset siis, kui kostja võõrandas aiamaja. Hageja täpsustas, et tema varasemates kirjalikes kohtule esitatud pöördumistes oli välja toodud ebaõige pärandvara suuruse määratlus ning selgitas, et õige suurus oleks olnud 1⁄4 pärandvarast. Seega nõudis hageja kostjalt 1⁄4 korteriomandi väärtuse hüvitamist. Varem esitatud kahest alternatiivsest nõudest jäi hageja vaid selle nõude juurde, mis oli märgitud tema 18.01.2010.a hagi täpsustuse punktis 2.1. Hageja loobus kinnistusraamatu kande muutmise nõudest.
10.Harju Maakohtu 10.03.2010.a istungil esitas hageja kohtule taotluse uue kinnisvara ekspertiisi läbiviimiseks, millega määrataks kindlaks kostjale kuuluva korteriomandi ning vaidlusaluse aiamaja väärtus nii tänapäeval kui ka maa erastamise ning võõrandamise ajal. Samas viitas hageja ühtlasi, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud TsÜS § 160 ning PärS § 140 alusel.
11.24. märtsil 2010.a esitas hageja kohtule alternatiivse nõude kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et hagejale ja xxx tekitati kahju sellega, et eirati nende õigust erastada ostueesõigusega maad, mistõttu jäid hageja ja xxx ilma tulust, mis saadi kinnistu müügist. Hageja hindas talle
tekitatud kahju suuruseks 187 500 krooni, so 1⁄4 müügihinnast ehk 750 000 kroonist. Samas leidis hageja, et välja tuleb selgitada xxx harilik väärtus maa erastamise hetkel 05.08.2002.a, selle kostja poolt müümise hetkel ning käesoleval ajal. Täiendavalt vaidles hageja 28.05.2010.a vastu kostja väitele nõude aegumise kohta. TsÜS § 150 lg 2 alusel ei ole hageja nõue aegunud, kuna kahju põhjustanud teoks oli kinnistu müük 28.05.2004.a ning hageja pöördus kohtusse hagiavaldusega 06.08.2007.a, milliseks ajaks ei olnud hageja nõue veel aegunud. TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub hagi aegumine hagi esitamisega. Alternatiivnõude xxx eest esitas xxx pärijana ehk üldõigusjärglasena. Hagejal on õigus tsiviilkohtumenetluses oma nõuet suurendada, muuta hagi alust või eset või esitada alternatiivnõudeid.
12.Harju Maakohtu 24. novembri 2010.a istungil selgitas hageja, et ta esitab kaks alternatiivset nõuet aiamaja osas. Esimene nõue on kahju hüvitamise nõue ja nõude alusena viitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 punktile 5. Kahju hüvitisena soovis hageja aiamaja taassoetamisväärtuse hüvitamist hageja pärandvara osa suurusele vastavas osas ehk 1 120 000 kroonist 1/8 ehk 140 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel oli hageja nõus arvesse võtma kostja poolt maa erastamisel tasutud kuludest 1/8, mis oli 5 612,50 krooni. Nimetatud osas oli hageja nõus vähendama tema poolt nõutava hüvitise suurust aiamaja eest. Teiseks hageja alternatiivseks nõudeks oli alusetust rikastumisest tulenev nõue. Antud alternatiivse nõudena palus hageja kostjalt välja mõista hüvitis summas 73 125 krooni. Alusetu rikastumise nõude esitas hageja alternatiivselt juhuks, kui kohus ei tuvasta kostja tegevuses süüd. Alusetu rikastumise hetkeks luges hageja aiamaja aluse maa erastamise momenti. Hageja siiski leidis, et kostja pani oma teo toime tahtlikult ja süüliselt, kuna kostja esitas meelega notarile ebaõigeid andmeid. Isegi juhul, kui tegemist oleks keelest arusaamise probleemiga, on kostja tegu toime pandud raske hooletusega. Asjas üle kuulatud tunnistajad lükkavad ümber kostja väited, nagu ei oleks hagejad soovinud pärimises osaleda. Kostja enda vande all antud ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel seisneb selles, et kostja teo tõttu jäi hageja ilma oma omandist aiamajale. Aiamaja osas vähendas hageja oma nõuet võrreldes varasemaga 134 388 kroonile lähtuvalt eksperdi arvamusest.
13.Korteri osas selgitas hageja Harju Maakohtu 24. novembri 2010.a istungil, et hagejal on kostja vastu pärandi jagamisest tulenev nõue. Hageja nõudis korteri mõttelise osa väärtuse hüvitamist. Hageja soovis kaasomandi jagamist viisil, kus korter jääb kostjale, kuid kostja tasub hagejale viimase pärandiosale vastava hüvitise. Hageja viitas asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 77 ning soovis saada hüvitist, mis vastaks 1⁄4 korteri väärtusele käesoleval ajal ehk 333 750 krooni. Hageja vähendas korteri osas oma nõuet lähtuvalt eksperthinnangust. Pärandaja laenulepingulise kohustuse osas leidis hageja, et sellest peaks pärandava osana hageja kui pärija kanda jääma 1⁄4. Hageja kohustuse suuruse määramisel tuleb arvestada seda laenujääki, mis jäi tasumata pärast pärandaja surma ehk maksegraafikujärgset jääki pärast 10.12.1999.a, mis oli 88 008,53 krooni. Sellest 1⁄4 oli 22 002,13 krooni ja selle võrra oli hageja nõus vähendama talle korteri eest väljamõistetavat summat. Kostja kommunaalkulude tasaarvestamise nõude osas leidis hageja, et need kulud on tehtud kostja enda huvides ning selle arvelt hüvitist vähendama ei pea.
KOSTJA VASTUVÄITED
14.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja pärimisse astudes esitanud notarile valeandmeid ega varjanud tähtsust omavat teavet, kuna kostja vastas kohusetruult notari küsimustele. Kostja eesti keelt ei valda. Kuigi notar tõlkis talle avalduse üksikud kohad ja kostja avaldusele alla kirjutas, leiab kostja, et avalduse koostamisel sai notar kostjast valesti aru või sai kostja notarist valesti aru. Lisaks teadsid hagejad, et kostja esitab avalduse xxx pärandi vastuvõtmiseks, ka pärandvara koosseis oli hagejatele teada, mistõttu hagejatel ei olnud takistusi pärimisse astumiseks. xxx ei kavatsenud esitada avaldust pärandvara vastuvõtmiseks.
15.Kostja leidis, et hagis esitatud nõuete suurus on põhjendamatu ja tõestamata. Vastavalt PärS § 130 lõikele 1 lähevad pärimise vastuvõtmisega pärijale üle mitte ainult õigused, vaid ka kõik pärandiandja kohustused. Alates 17. detsembrist 1999.a kuni kostja vastuse esitamiseni on kostja kandnud ainuisikuliselt korteri ülalpidamiskulusid summas 102 668 krooni. 5. mail 1998.a võttis kostja koos pärandajaga Eesti Hoiupangas laenu 12 500 DEM suuruses summas, laenu tagatiseks oli korter. Kostja on peale 17. detsembrit 1999.a ainuisikuliselt laenu tagasi maksnud. Koos intressidega on kostja pangale tasunud 160 148,68 krooni.
16.Kostja leidis, et pärandvara hulka ei kuulunud kinnistu Viimsis, vaid 1/2 mõttelist osa aiamajast koos juurdeehitusega, mille maksumus oli kõige rohkem 30 000 krooni. Kostja soetas selle juurde 817 m2 maad, mille ta 28. mail 2004. a 750 000 krooniga maha müüs. 750 000 krooni oli maa hind ilma sellel asuvate ehitisteta.
17.10. märtsil 2008.a kohtule esitatud seisukohtades leidis kostja, et ta ei ole notarile valeandmeid esitanud. Notaribüroos toodi kostja eaka meesterahva juurde. Too meesterahvas esitas kostjale küsimusi kostja sugulaste ja tema surnud abikaasa sugulaste kohta. Kostja rääkis, et tema surnud abikaasal on elus õde ja ema. Pärandvara inventuuri kostja ei soovinud, kuna peale pangalaenu ei olnud tema naisel muid võlgu ja pärandvara koosseisust oli kostja teadlik. Uueks kohtumise ajaks määrati kostjale 14.03.2000.a, mil kostja tuli notaribüroosse sama meesterahva juurde ja andis talle üle dokumendid, millised paluti tuua. Koostati avaldus, mis tõlgiti kostjale lühidalt ja kostja kirjutas sellele alla arvestades, et kõik seal sisalduvad andmed on õiged. Kostja eesti keelt ei valda. Alles 2007.a sai kostja teada, et avaldus on koostatud ebakorrektselt. Näiteks on seal kirjas, et pärandajal ei olnud võlgnevusi ning et abikaasal ei olnud last, kuigi kostja rääkis, et tema ja abikaasa ühine poeg suri enne pärandajat. Avalduse punktis 3 on ebaõigesti kirjas, et „pärimislepingut ei ole isa sõlminud“. Kostjal ei olnud mingit mõtet avalduses näidata, et hagejad ei ole elus. Hagejad teadsid, et kostja võtab pärandi vastu ning hagejatel endil ei olnud takistusi pärandvara vastuvõtmiseks. Hagejad oleksid pidanud ise notarile avalduse esitama. Notar avaldas teate Ametlikes Teadaannetes. Hagejad on õiguse pärandile kaotanud PärS § 117 lg 4 alusel.
18.Oma 10. märtsi 2008.a vastuväidetes märkis kostja, et xxx surma momendiks ei olnud korter asukohaga xxx veel kinnistu. Samuti ei olnud erastatud Viimsi vallas asuvat xxx Pärimise momendil oli tasumata võlg pangale, mis võrdus korteri hinnaga, mistõttu kostja leidis, et sisuliselt ei olnudki midagi pärida. Hageja xxx on kostjale korduvalt rääkinud, et ta ei kavatse pärandit vastu võtta. Kostja seadis kahtluse alla hageja xxx võime osaleda tsiviilasja menetluses menetlusosalisena.
19.20.05.2008.a kohtule esitatud seisukohtades leidis kostja, et PärS § 140 eeldab teadlikku ebaõigete andmete esitamist või varjamist ehk tegemist on tahtliku süü vormiga. Kostjal ei ole mingisugust tahtlust olnud. Hagejad olid teadlikud kostja naise surmast. Kostja ei varjanud hagejate eest, et ta kavatseb pärandi vastu võtta. Hagejatel oli võimalus ise ilmuda notari juurde. Kanne avaldusse selle kohta, et kostja naise vanemad on surnud, võis tellida tehnilise vea tõttu või seetõttu, et notar ei saanud kostjast aru või vastupidi. Kostjal ei olnud mingit mõtet teavitada notarit, et naise ema on surnud. Notari avaldus oli koostatud notari poolt ilma vajaliku tähelepanuta, aga kostja ei vallanud eesti keelt ning kirjutas sellele heauskselt alla.
20.12. jaanuari 2010.a vastuses selgitas kostja, xxx oli kostjas korteri võti, mistõttu sisenesid hagejad 1999.a detsembrikuu lõpus kostja korterisse oma võtmega ning panid kostja teadmata kokku pärandaja kõige väärtuslikumad rõivad ja võtsid ära pärandaja juveelitooted. Seega asub kostja seisukohale, et hagejad ei võtnud õigeaegselt pärandit vastu, mistõttu tuleb jätta nõue rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
21.21. jaanuari 2010.a vastuses hagiavalduse täpsustusele leidis kostja, et ta sai päranduseks 1⁄2 aiamajast koos juureehitusega, üldpinnaga 135,6m2 ja maksumusega mitte üle 30 000 krooni, mis tollel ajal ei olnud kinnisvara. Antud asjaolu nähtub pärimistunnistusest. 05.08.2002.a ostis kostja 44 900 krooni eest maatüki pindalaga 817m2. Nimetatud maatüki pind on palju suurem kui aiamaja juurde kuuluv krunt. Tegu oli täiesti uue maatüki ostmisega. 28.05.2004.a müüs kostja antud maatüki ära ja müügihinna sees oli ainult maa, mitte sellel asuv ehitis. Ostja jaoks ehitised väärtust ei omanud ja ta lammutas need.
22.Kostja leidis oma 21. jaanuari 2010.a vastuväidetes, et koos pärandiga lähevad pärijale üle ka kohustused. Pärast oma naise surma on kostja tasunud pangale laenu eest 160 148,68 krooni. Seda asjaolu hageja arvesse ei võta. Samuti on kostja pärast naise surma kandnud xxx korteri ülalpidamise kulusid ning on kuni 31.08.2007.a tasunud 102 668 krooni. Ka selle on hageja jätnud tähelepanuta. Arvete tasumine suvila veevärgi ehitamise eest ei tõendanud kostja hinnangul hageja poolt pärandi vastuvõtmist, kuna veevärgi torud rajati veel pärandaja eluajal. Pärast naise surma palus kostja mõned arved hagejal tasuda, millise raha kostja hagejale tagastas. Osad maksed veevärgi eest tasuti veel pärandaja eluajal. Samuti leidis kostja, et hagejad tulid ise oma võtmega kostja korterisse ning võtsid sealt kaasa pärandaja asju. Niimoodi jagati ära pärandvara.
23.Harju Maakohtu 25. jaanuari 2010.a istungil väitis kostja, et pärast tema naise surma hageja suvilakrundil enam ei käinud. Hageja keeldus osalemast suvilakrundi aluse maa erastamises, mistõttu kostja oli sunnitud laenu võtma xxx Tegelikult ei olnud tegu maa erastamise, vaid ostmisega. See, toimub erastamine, oli kõigile teada. Hageja alusetu rikastumise nõue kostja vastu on aegunud. Nõue pärandvara jagamiseks on samuti aegunud PärS § 155 lg 2 alusel, kuna see nõue esitati kohtule alles 18.01.2010.a. Kostja nõustus sellega, et osa pärandaja varast anti hageja valdusesse ehk kasukas ja ehted läksid üle hagejale. Lisaks leidis kostja, et korteriomandiga seosetud kuludest peaksid hageja kanda jääma maamaks ja remondifond.
24.19. veebruari 2010.a kostja seisukohtade täpsustuses lisas kostja, et kui toimus alusetu rikastumine, siis peaks selleks olema kostja poolt vara oma nimele erastamise hetk. Maa omandamine kostja poolt toimus aga hoopis 05.08.2002.a. Kostja esitas kohtule omapoolsed tõendid pärandvara maksumuse kohta. Kostja viitas, et ta on alates 01.01.2000.a kuni 31.01.2010.a tasunud xxx kommunaal- ja muude maksudena korteri eest 146 344 krooni. Samuti on kostja tasunud ERGO Kindlustuse AS-le 12 629 krooni. Kostja väitis, et pärandaja tegi veel elus olles korralduse talle kuuluvate kuldehete ning kasuka ja nahkjope osas ehk selles osas, et nimetatud esemed antaks tema emale ja õele.
25.10. märtsi 2010.a istungil kinnitas kostja asjaolu, et pärandaja soovis oma kuldehted ning kasuka ja nahkjope anda emale ja õele. Kostja väitis, et hageja xxx ei olnud hagi esitades teovõimeline, mistõttu hagiavaldus on võltsitud. Kostja esitatud tõendid tõendavad xxx teovõime puudumist. Kostja väitis, et tema poolt esitatud tõendid tõendavad korteri turuhinda summas 543 375 krooni. Maa erastamise hind vastas maa turuhinnale erastamise hetkel. 10. märtsi 2010.a istungil andis kostja kohtule oma seletuse ka vande all.
26.12. mail 2010.a esitas kostja vastuse hageja alternatiivnõudele. Kostja vastuse kohaselt ei takistanud ta hagejatel xxx asuva krundi erastamist. Hagejad olid teadlikud sellest, et kostja kavatseb erastada krundi oma nimele. Kostja leidis samuti, et alternatiivnõue ei arvesta asjaoluga, et xxx osas on hagi 83 750 krooni ulatuses jõustunud. Lisaks viitas kostja TsÜS § 150 lõikele 1, mille kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega tuleb jätta hageja nõue rahuldamata.
27.Harju Maakohtu 24. novembri 2010.a istungil jäi kostja oma varasemate seisukohtade juurde. Kostja leidis, et tema poolt notarile esitatud avalduses ei olnud mingeid ebatäpsusi hageja suhtes.
Kostja ei teatanud notarile, et tema naisel ei olnud õde või et see on surnud. PärS § 140 eeldab isiku poolt teadlikult ebaõigete andmete esitamist. Antud norm eeldab tahtlikku süü vormi. Kostjal tahtlust ei olnud ja kostja ei varjanud hagejate eest pärandi vastuvõtmist. Kanne avalduses selle kohta, et kostja naise vanemad on surnud, võis tekkida tehnilise vea tõttu või seetõttu, et kostja ja notar ei saanud teine-teisest aru. Eesti keelt kostja ei valda ning notar tõlkis talle avaldusest vaid mõned kohad. Avalduses esineb mitmeid ebatäpsusi, mis näitab, et notar ei olnud hoolikas selle koostamisega. Notari poolt avaldati teade Ametlikes Teadaannetes pärimise kohta, kuid hagejad pärimisavaldusi ei esitanud. Pärandajale kuulunud vallasvara osas leidis hageja, et pärandaja andis veel oma eluajal korralduse mõned esemed oma sugulastele anda, mistõttu pärandas naine osa oma pärandvarast ning see vara läks hagejatele üle naise viimase tahte ehk testamendi järgi. Kuldesemete vastuvõtmist ei saa pidada pärandi vastuvõtmiseks hagejate poolt. Ka arvete tasustamine veevärgi ehitamise eest ei tõenda pärandi faktilist vastuvõtmist. Kostja tagastas makstud raha. Osa maksetest oli sooritatud veel pärandaja eluajal. Kõiki hageja poolt tehtud arvutusi pidas kostja ebaõigeks. Kuna hagejad ei osalenud Viimsis maa erastamises, tuleb nad lugeda erastamisnõudest loobunuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
28.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
29.Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) 17.12.1999.a suri xxx kes oli kostja abikaasa, hageja xxx õde ning hageja õiguseellase xxx tütar; 2) xxxei olnud teinud kirjalikku ega notariaalselt tõestatud testamenti ning tema ainsateks seaduslikeks pärijateks olid hageja, hageja õiguseellane ja kostja; 3) 14.03.2000.a tõestas kostja notar Gunnar Savisaare juures pärimisavalduse, milles ei olnud märgitud, et surnud xxx olid seaduslike pärijatena elus õde ja ema; 4) notar Gunnar Savisaar väljastas kostjale 26.06.2000.a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt sai kostja surnud xxx pärandvara omanikuks ning pärandvara koosseisu kuulusid pool mõttelist osa kolmetoalisest korterist xxx ning pool mõttelist osa ühekorruselisest aiamajast koos juurdeehitusega, mis asus Harjumaal, xxx 5) 05.08.2002.a erastas kostja xxx aadressil asuva maaüksuse ostueesõiguse alusel; erastatud kinnistu pindalaks oli 817m2 ning erastamishinnaks 44 900 krooni; 6) 28.05.2004.a sõlmis kostja notar Gunnar Savisaare juures kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega ta võõrandas xxx asunud kinnistu 750 000 krooni eest; 7) hageja ega tema õiguseellane xxx ei esitanud notarile pärimisavaldust ega osalenud muul moel notar Gunnar Savisaare juures läbi viidud ja pärimisega seotud notariaaltoimingutes.
30.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja esitas seoses pärimisega notarile teadlikult ebaõigeid andmeid või varjas teavet selle kohta, et pärandajal oli lisaks kostjale veel teisi seaduslikke pärijaid ehk hageja ja hageja õiguseellane. Pooled vaidlevad selle üle, kas eeltoodust lähtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt alusetu rikastumise või kahju hüvitamise sätete alusel hüvitist, mis vastaks hagejatele kuulunud pärandvara osale vastavale mõttelisele osale aiamajast. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja tema õiguseellane olid pärijatena xxx kaasomanikeks ning kas
neil on õigus nõuda kostjalt pärandvara jagamist ja korteriomandi mõttelise osa väärtuse hüvitamist. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja tema õiguseellane võtsid pärandi vastu vaatamata sellele, et nad notarile pärimisavaldust ei esitanud ning kas hageja nõue kostja vastu võib olla aegunud.
31.Käesolevas asjas on Riigikohus andnud 02.12.2009.a otsuses asja läbivaatavale maakohtule juhise välja selgitada, kas hageja esitab kostja vastu nõude kahju hüvitamisest tulenevalt või alusetust rikastumisest tulenevalt. Samuti tuleb maakohtul tuvastada, kas hageja ja tema õiguseellane võtsid pärandi vastu, millest tulenevalt nad võisid olla xxx kaasomanikeks ning hagejatel võib olla kostja vastu pärandvara jagamise nõue.
32.Esmalt peab kohus vajalikuks tuvastada, kas hageja ja tema õiguseellane võtsid xxx pärandi vastu vaatamata sellele, et nad ei esitanud notarile pärimisavaldust. Järgnevalt hindab kohus, kas kostja võis esitada notarile teadlikult valeandmeid või varjata notari eest teadlikult teavet. Seejärel kohus analüüsib, kas või millises osas võivad hageja nõuded kostja vastu olla põhjendatud. Pärandi vastuvõtmine
33.xxx suri 17.12.1999.a. Kehtiva PärS § 180 järgi kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust. Pärandi avanemise ajal kehtis alates 01.01.1997.a jõustunud pärimisseadus, mille PärS § 3 lg 1 sätestas, et pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral. PärS § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma.
34.PärS § 117 lg 1 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuli sama seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. Samuti sätestas PärS § 117 lg 3, et kui pärija ei ole esitanud eelnimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Pärija kaotas oma õiguse pärandile PärS § 117 lg 4 alusel siis, kui ta tähtaegselt ei asunud pärandvara valdama, kasutama või käsutama või ei esitanud pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avaldust.
35.Kooskõlas PärS § 118 lõikega 1 pidi notar andma pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande Ametlikes Teadaannetes. Tähtaeg ei võinud olla lühem kui 2 kuu teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest. Samuti nägi PärS § 118 lg 3 ette, et pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.
36.Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja xxx ega tema ema xxx ei esitanud notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks ega ka sellest loobumiseks. Notar Gunnar Savisaar avaldas Ametlikes Teadannetes (notariaaltoimiku lk 16) teate, mille kohaselt tuli pärijatel esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks hiljemalt 04.06.2000.a. Seega oli pärijate jaoks notari poolt määratud pärandi vastuvõtmise tähtajaks hiljemalt 04.06.2000.a.
37.Hageja on väitnud, et tema ja tema ema võtsid pärandi vastu, kuna nad asusid valdama, käsutama ja kasutama pärandvarasse kuulunud esemeid. Kostja on antud fakti õigsust sisuliselt tunnistanud.
38.Käesolevas asjas üle kuulatud tunnistaja xxx (hageja õiguseellasega samanimeline hageja xxx tütar) ütlustest (toimiku 2. kd, lk 92) nähtub, et pärandvara koosseisu kuulunud esemeid hakkasid hageja ja tema õiguseellane valdama ning käsutama juba enne, kui möödus 40 päeva xxxsurmast 17.12.1999.a. Tunnistaja rääkis: „Enne kui sai 40 päeva surmast täis, jagasime me
tema kuldehteid ja kasukaid. See toimus tädi korteris“. Tunnistaja selgitas samuti, et tema sai pärandvarast endale kasuka, kostja võttis kaelaketi. Hageja xxx sai sõrmused, käeketi ja riideid. Tunnistaja vanaema xxx sai käeketi ja hõbesõrmused. Sama asjaolu ehk pärandvarasse kuulunud esemete valdama asumist hageja ja tema õiguseellase poolt kinnitas kaudselt oma ütlustes tunnistaja xxx (toimiku 2. köide, lk 93).
39.Tunnistaja xxx ütlustest nähtub, et tema vanaemal ehk hageja õiguseellasel olid xxx korteri võtmed. Ka tunnistaja xxx kinnitas, et xxx (hageja õiguseellasel) olid korteri võtmed ning ta käis nimetatud korteris. Tunnistaja xxx kinnitas samuti, et viimati käisid hageja ning tema perekonnaliikmed Viimsis asunud suvilas 2000.a suvel.
40.Hageja esitatud AS Hansapank tõendist (toimiku 1, kd lk 12) nähtub, et hageja xxx abikaasa xxx on pärast xxx surma tasunud 24.01.2000.a ning 06.09.2000.a Viimsis asunud suvila veevärgi sissepanekuga seoses makseid summas 1500 krooni.
41.Kohus leiab ülalviidatud tõendeid kogumis hinnates, et on tõendatud hageja ja tema õiguseellase xxx poolt pärandvara vastuvõtmine pärandvara tähtaegse valdama, kasutama ja käsutama asumisega. Hageja ja tema õiguseellane asusid valdama, kasutama ja käsutama mitmeid xxx kuulunud vallasesemeid (ehteid ja riideid). Samuti kasutati Viimsis asuvat suvemaja ning hageja õiguseellasel oli xxx korteri võti. Seega olid hagejad pärijatena pärandi tähtaegselt ehk enne notari poolt määratud tähtaega vastu võtnud, millest tulenevalt ei ole pärijad kaotanud oma õigusi xxx pärandile.
42.Riigikohus on leidnud, et PärS § 117 lg 3 puhul ei ole oluline, kui suurt osa pärandvarast pärija valdama asub. PärS § 117 lg 3 eesmärk on laiem – selle sätte eesmärgiks on anda võimalus pärimiseks läbi pärandvara või selle osa valdamise, kasutamise või käsutamise nii pärijaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust (RK TKo 08.12.2003.a, nr 3-2-1141-03, p- 20, p 23). Eeltoodust nähtuvalt ei ole oluline, kui suurt osa pärandvarast hageja ja tema õiguseellane valdama ja kasutama hakkasid.
43.Kostja on leidnud, et hagejal ja tema õiguseellasel ei olnud takistusi pärimisse astumiseks. xxx ei kavatsenudki esitada avaldust pärandvara vastuvõtmiseks. Kuna hageja pärimisavaldust ei esitanud, on ta minetanud õiguse pärida.
44.Kostja vastuväited seoses hageja ja tema õiguseellase poolt pärandvara valdama asumisega on menetluse käigus olnud vastuolulised. Esmalt väitis kostja, et hageja ja tema õiguseellane sisenesid xxx kuulunud võtmega 1999.a detsembri lõpus kostja korterisse ning panid kostja teadmata kokku pärandaja kõige väärtuslikumad rõivad ja võtsid ära pärandaja juveelitooted. Hiljem väitis kostja, et pärandaja tegi veel elus olles korralduse talle kuuluvate kuldehete ning kasuka ja nahkjope osas ehk selles osas, et nimetatud esemed antaks tema emale ja õele. Seetõttu leidis kostja, et pärandaja pärandas järelikult osa oma pärandvarast viimase tahte ehk testamendi järgi, mistõttu ei saa nende esemete vastuvõtmist pidada pärandi vastuvõtmiseks hagejate poolt. Suvila osas leidis kostja, et pärast tema naise surma hagejad suvilakrundil enam ei käinud. Arvete tasumine veevärgi ehitamise eest ei tõenda kostja hinnangul pärandi faktilist vastuvõtmist, kuna kostja tagastas makstud raha. Osa maksetest olid sooritatud veel pärandaja eluajal.
45.Kohus ei nõustu eelviidatud kostja vastuväidetega. Kuna hageja ja tema õiguseellane asusid pärandvara hulka kuuluvaid esemeid õigeaegselt valdama, kasutama ja käsutama, ei ole nad kaotanud oma õigust pärandile pärandi avanemise ajal kehtinud PärS §117 lg 4 alusel ning nad ei minetanud oma õigust pärandile pelgalt seetõttu, et nad ise ei esitanud notarile vastavat avaldust.
46.Oma väiteid selle kohta, nagu oleks osa xxx pärandist pärandatud hagejale ja tema õiguseellasele testamendi alusel, ei ole kostja tõendanud. Kostja ei ole käesoleva menetluse käigus enne tunnistajate ülekuulamist väitnud mistahes testamendi tegemist xxx poolt. Kostja poolt notarile esitatud pärimisavalduses (toimiku 1. kd, lk 12) on kostja punktis 2 kinnitanud, et tema abikaasa ei olnud teinud testamenti. Seega pelgalt asjaolu, et pärandajal võis olla enne oma surma soov, et osa tema pärandvarasse kuulunud ehetest ja riietest antaks nimelt hageja ja tema õiguseellase kasutada, ei välista nende õigust olla kogu pärandvara suhtes seaduslikeks pärijateks. Vastupidist ei näinud ette ka pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseadus.
47.Oma väiteid selle kohta, et hageja pärast pärandi avanemist enam Viimsis asuvat suvilat ei külastanud ning kostja maksis tagasi veevärgi ehitamise eest teostatud maksed, ei ole kostja tõendanud. Kohus juhtis kohtu 25.01.2010.a istungil kostja tähelepanu vajadusele antud väidet tõendada (toimiku 2. kd, lk 67), kuid kostja ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid. Kohus leiab samas, et isegi kanalisatsiooni paigaldamiseks makstud summade tagasimaksmine kostja poolt ei välista hageja ning tema õiguseellase poolt pärandvara osa valdama, kasutama ja käsutama asumist, kuna ülejäänud pärandvara hulka kuulunud esemete hagejale ja tema emale üleandmise faktiga kostja nõustus.
48.Kostja väiteid selle kohta, et hageja ja tema õiguseellane ei soovinudki pärandit vastu võtta, loeb kohus põhjendamatuteks. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et ei hageja ega tema ema ei esitanud notarile avaldust pärandist loobumise kohta. Kuivõrd mõlemad pärijad asusid õigeaegselt pärandvara valdama, kasutama ja käsutama, olid nad pärandi oma tegudega vastu võtnud. Notarile teadvalt valeandmete esitamine või teadlik teabe varjamine notari eest
49.Käesolevas asjas tuleb kohtul tuvastada, kas pärimisavalduse allkirjastamisel võis kostja esitada notarile teadvalt valeandmeid või varjata teadlikult teavet notari eest.
50.Pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 140 nägi ette, et kui isik on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, võib temalt ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda.
51.Hageja väitis oma hagiavalduses, et notar Gunnar Savisaarele esitatud pärimisavalduses on kostja märkinud pärijate kohta ebaõiged andmed. Nimelt avaldas kostja, et pärandaja vanemad on surnud. Kostja jättis avaldamata, et hageja kui pärandaja õde on elus.
52.Kostja leidis, et tema ei ole notarile valeandmeid esitanud ega varjanud tähtsust omavat teavet. Kostja vastas kohusetruult notari küsimustele, kuid ta ei valda eesti keelt. Notar tõlkis avalduse kostjale vaid valikuliselt. Avalduse koostamisel sai notar kostjast valesti aru või sai kostja notarist valesti aru. Täpsemalt selgitas kostja, et notaribüroos toodi ta eaka meesterahva juurde, kes esitas kostjale küsimusi tema sugulaste ja tema surnud abikaasa sugulaste kohta. Kostja rääkis, et tema surnud abikaasal on elus õde ja ema. Pärandvara inventuuri kostja ei soovinud, kuna peale pangalaenu ei olnud tema naisel muid võlgu ja pärandvara koosseisust oli kostja teadlik. Avaldus tõlgiti kostjale lühidalt ja kostja kirjutas sellele alla arvestades, et kõik seal sisalduvad andmed on õiged. Alles 2007.a sai kostja teada, et avaldus on koostatud ebakorrektselt. Näiteks on seal kirjas, et pärandajal ei olnud võlgnevusi ning et abikaasal ei olnud last, kuigi kostja rääkis, et tema ja abikaasa ühine poeg suri enne pärandajat. Avalduse punktis 3 on ebaõigesti kirjas, et „pärimislepingut ei ole isa sõlminud“. Kostjal ei olnud mingit mõtet avalduses näidata, et hagejad ei ole elus. Notari poolt avaldati teade Ametlikes Teadaannetes pärimise kohta, kuid hagejad pärimisavaldusi ei esitanud.
53.Kohus leiab asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates, et kostja esitas notarile teadvalt
valeandmeid ning varjas notari eest teadlikult olulist teavet. Kostja vastupidised väited ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud.
54.Oma väidete tõendamiseks taotles kostja enda vande all ärakuulamist. Kostja poolt vande all antud ütlustest (toimiku 2. kd, lk 91 pöördel) nähtub, et notaribüroos vestles kostja vanema inimesega. Kostja ütles: „Ta hakkas vene keeles küsimusi esitama arvatavasti lähtuvalt laual asuvast ankeedist, mida ta täitis. Küsimused puudutasid minu perekonda, lapsi, minu vanemaid ja naise vanemaid. Küsis, kas minu kadunud abikaasal oli õdesid-vendi.“ Kostja on samuti öelnud, et kõik tema vastused kirjutati üles ning lõpuks loeti talle avaldus ette jooksvalt ja valikuliselt. Kostja väitis, et elavate sugulaste aadresse notar temalt ei küsinud. Kohtu küsimusele vastates, miks kostja ei lasknud vigadega avaldust parandada, vastas kostja: „Ma ei näinud, et seal oleks midagi valesti kirjutatud“.
55.Harju Maakohtu 24.11.2010.a lisas kostja (toimiku 2. kd, lk 227) täiendavalt, et pärimisavalduse tõestanud notar oli umbes 70 aastane või isegi vanem mees. Samuti väitis kostja, et käis samas notaribüroos vormistamas hilisemat Viimsi kinnistu ostu-müügi lepingut, kuid sellel korral oli naisnotar. Kohtu selgitava küsimuse peale täpsustas kostja, et tegu võis olla ka notaribüroo töötajaga (toimiku lk 227 pöördel).
56.Kohus loeb kostja ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtule esitatud notariaaltoimikust ei nähtu, et notar või mõni notaribüroo töötaja oleks koostanud ankeedi, milles oleksid toodud ära andmed pärandaja teiste sugulaste kohta või mistahes muud väidetavalt kostja poolt notarile esitatud andmed. Toimikust nähtub, et notar avaldas 30.03.2000.a Ametlikes Teadaannetes pärimisteate. Pärandi avanemise ajal kehtinud justiitsministri 20.12.1996.a määrusega nr 34 kinnitatud „Pärimisseadusest tulenevate notariaaltoimingute tegemise korra“ punkt 29 nägi ette, et kui notar määrab pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tähtaja, koostab ta selle kohta teatise, mille saadab pärima õigustatud isikutele, kelle aadress on talle teada. Kui pärima õigustatud isikud või nende aadressid pole notaril teada, avaldab ta teate tähtaja määramise kohta. Eeltoodust tuleneb, et kui notarile oleksid olnud teada andmed teiste pärimiseks õigustatud isikute kohta, oleks notar saatnud nimetatud isikutele teate, mitte avaldanud selle Ametlikes Teadaannetes. Kuna teade avaldati Ametlikes Teadaannetes ning vastupidist ei nähtu notari poolt koostatud notariaaltoimikust, ei avaldanud kostja notarile andmeid hageja ja hageja õiguseellase kohta. Sama määruse punkt 24 nägi ette, et pärimisavalduses või selle lisas teatab avaldaja pärandi avanemise koha ning teiste võimalike pärijate nimed ja aadressid ning notar teeb avaldajale teatavaks pärimisseaduse § 140 sätted. Kostja poolt allkirjastatud ning notari poolt tõestatud pärimisavalduse (toimiku 1. kd, lk 12 ja notariaaltoimiku lk 1) punktist 4 nähtub, et avaldajale selgitati PärS § 140 sisu. Seega ei toeta teised asjas kogutud tõendeid kostja väiteid notarile õigete andmete avaldamise kohta.
57.Kohus loeb kostja ütlusi ebausaldusväärseteks ka seetõttu, et notar Gunnar Savisaar on kohtule isiklikult tuttav isik, kes avalikult kättesaadavate andmete kohaselt lõpetas Tartu Ülikooli 1996.a ega saanud pärimisavalduse tõestamise ajal 14.03.2000.a olla 70 aastane või vanem. Kohus avaldas antud asjaolu kostjale Harju Maakohtu 24.11.2010.a istungil (toimiku 2. kd, lk 227 pöördel), mille peale kostja väitis, et tema avalduse tõestanud isik ütles end olevat notari. Vastuseks kohtu küsimusele, mille kohaselt tõestas kinnistu müügilepingu 28.05.2004.a sama notar Gunnar Savisaar (toimiku 1. kd, lk 72-74), mitte mõni naisnotar, asus kostja väitma, et tegemist võis olla notaribüroo töötajaga. Eeltoodust nähtub, et kostja on asunud hiljem väitma, nagu ei oleks tema poolt teostatud toiminguid viinud läbi mitte notar Gunnar Savisaar, vaid mõned tundmatud notaribüroo töötajad, kuid sellised väited on esitatud alles pärast kohtu küsimusi ning on jäänud tõendamata. Kostja poolt allkirjastatud pärimisavaldusest ega 28.05.2004.a kinnistu ostu-müügi lepingust ei nähtu, et see oleks koostatud või allkirjastatud kellegi muu kui notari enda poolt. Harju Maakohtu 10.03.2010.a istungil tegi kohus kostjale ettepaneku kaaluda kohtus tunnistajana notari või notaribüroo töötajate ülekuulamist, kuid kostja
ei soovinud sellist taotlust esitada. Seega tuleneb kostja poolt antud ütlustest ja kohtu küsimustest, et kostja soovis kohtule teadlikult jätta muljet nagu oleks notari näol olnud tegemist vanema inimesega, mistõttu kostja väited avalduses esinevatest eksimustest näiksid kohtule usutavamad.
58.Kostja väiteid tema poolt notarile õigete andmete avaldamise kohta toetab üksnes kostja enda vande all antud seletus, mille kohus loeb ülaltoodud põhjustel täielikult ebausaldusväärseks tõendiks. Asjaolu, et kostjale ei ole terviklikult ette loetud ja tõlgitud tema poolt 14.03.2000.a koostatud avaldus, sellest dokumendist endast ei nähtu. Vastupidi, avalduse alumises lõigus on märgitud: „Käesolev pärimisavaldus on alla kirjutatud avaldaja poolt minu, Tallinna notari Gunnar Savisaare juuresolekul minu büroos, kusjuures avalduse tekst on enne avaldaja poolt alla kirjutamist temale suuliselt tõlgitud vene keelde ja vastab tema tahtele“. Seega ei ole kostja tõendanud oma väidet, mille kohaselt talle ei tõlgitud tervikuna ette pärimisavaldust, mistõttu ta ei teadnud, et see ei sisalda õigeid andmeid.
59.Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja ja tema õiguseellane xxx olid mõlemad xxx seaduslikud pärijad ning kostja oli nende olemasolust ning õigustest täielikult teadlik enne pärimisavalduse allkirjastamist ja selle allkirjastamise ajal.
60.Pärimisavalduse (toimiku 1. kd, lk 12 ja pärimistoimiku lk 1) punktis 2 on kostja avaldanud notarile, et tema abikaasa vanemad on varem surnud. Andmeid hageja xxx kui seadusjärgse pärija kohta esitatud avaldusest üldse ei nähtu, küll on aga kostja avalduse punktis 4 notarile kinnitanud, et ta ei ole varjanud asjas tähtsust omavat teavet. Eeltoodust nähtub, et kostja avaldas notarile ebaõiget teavet, kuna teatas, et hageja õiguseellane xxx oli pärandi avanemise ajaks surnud. Samuti on kostja varjanud notari eest teavet, kuna ei avaldanud notarile pärandaja õe olemasolu. Kuna mõlemad andmed olid kostjale hästi teada, oli tegemist teadvalt ebaõigete andmete esitamise ja varjamisega. Notar selgitas kostjale õigete andmete avaldamise tähtsust, kuid vaatamata sellele kostja notarile õigeid andmeid ei avaldanud.
61.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt eeldas PärS § 140 isiku süü olemasolu. PärS § 140 reguleerib üksnes teadlike valeandmete esitamist või teadlikult andmete varjamist. Käesolevas asjas ei ole tõendatud kostja väited, mille kohaselt ta esitas notarile kõik vajalikud andmed, kuid neid ei kantud avaldusse sisse notari või notaribüroo töötaja eksimuste tõttu. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet, et ta ei saanud avalduses sisalduvatest ebaõigetest andmetest või nendest puuduvatest andmetest teada, kuna talle avalduse neid kohti ei tõlgitud. TsMS § 230 lg 1 järgi on kumbki pool tsiviilkohtumenetluses kohustatud tõendama oma väiteid. Kuna kostja väited on jäänud tõendamata, oli kostja täiesti teadlik, milliseid andmeid tal oleks tulnud notarile esitada ning kostja jättis need andmed teadlikult esitamata.
62.Kostja poolt teadlikult ebaõigete andmete esitamist või andmete teadlikku varjamist ei muuda olematuks fakt, et pärimisavalduse punktis 3 on märgitud: „pärimislepingut isa ei sõlminud“. Samuti ei muuda teadlikult ebaõigete andmete esitamist või andmete teadlikku varjamist olematuks asjaolu, et pärimisavalduse punktis 2 märgitu kohaselt ei olnud kostja abikaasal lapsi, kuigi tegelikult nende ühine poeg suri enne pärandajat. Mistahes muud võimalikud eksimused avalduse tekstis ei tõenda kostja väidet, et ta esitas notarile kõik vajalikud ja õiged andmed, kuid notar ei märkinud neid avaldusse.
63.Kohus leiab, et kuivõrd kostja esitas notarile teadlikult ebaõigeid andmeid ja varjas teadlikult teavet, kohaldub pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 140, mis võimaldab hagejal kostjalt pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda ning hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud.
64.Kostja on väitnud, et hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue tema vastu on aegunud TsÜS § 150 lg 1 alusel ning alusetust rikastumisest tulenev nõue TsÜS § 151 lg 1
alusel. Kohus sellega ei nõustu. Kehtiva PärS § 180 näeb ette, et pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärandi avanemise ajal kehtis varasem, 01.01.1997.a jõustunud pärimisseadus, mille § 140 andis hagejale aegumatu nõude kostja vastu. Ka TsÜS § 155 lg 1 näeb ette, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Hageja nõue kostja vastu tulenevalt aiamaja erastamisest
65.Riigikohus on oma 02.12.2009.a otsuses leidnud, et kui hagejad olid pärandi vastu võtnud, siis muutus aiamaja aluse maa kinnistamisega aiamaja kinnisasja oluliseks osaks ning lõppes varasem pärijate kaasomand sellele. Juhul, kui pärijad on pärandi vastu võtnud, on nad kaotanud omandiõiguse aiamaja mõttelisele osale ja õigusele erastada kaasomandile vastav mõtteline osa maast sellega, et kostja erastas ainuisikuliselt maa ning sai kinnistu omanikuks. Seetõttu võis Riigikohtu hinnangul hagejatel olla kostja vastu VÕS § 1037 lõikest 1 tulenev alusetu rikastumise nõue. Riigikohus leidis, et aiamaja osas võiks hagejatel alternatiivselt olla kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ning § 1050 alusel. Nõude ulatus tuleb sellisel juhul määrata kindlaks VÕS § 132 lg 1 ja lg 2 järgi. Asja taassoetamise väärtust tuleb hageja taotluse korral hinnata kohtulahendi tegemise aja seisuga.
66.Eeltoodust lähtuvalt täpsustas hageja oma nõuet ning esitas aiamaja osas kostja vastu alternatiivselt nii alusetu rikastumise nõude kui ka kahju hüvitamise nõude. Kui kostja ei oleks andnud notarile ebaõigeid andmeid pärijate kohta, oleksid hageja ja tema õiguseellane saanud aiamaja osa omanikuks ning oleksid saanud õiguse erastada kaasomandi osale vastava osa maast. Kostja aga erastas kogu aiamaja enda nimele ja müüs selle 750 000 krooni eest.
67.Esimene hageja alternatiivne nõue on kahju hüvitamise nõue. Nõude alusena viitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 punktile 5. Kahju hüvitisena soovis hageja aiamaja taassoetamisväärtuse hüvitamist hageja pärandvara osa suurusele vastavas osas ehk 1/8 osas 1 120 000 kroonist, mis on 140 000 krooni. Aiamaja väärtuse määramisel lähtus hageja kohtu poolt läbi viidud ekspertiisi tulemustest ning sellega määratud aiamaja taassoetamisväärtusest käesoleva aja seisuga.
68.Hüvitise suuruse määramisel oli hageja nõus arvesse võtma kostja poolt maa erastamisel tasutud kuludest 1/8, mis vastab 5 612,50 kroonile. Nimetatud osas oli hageja nõus vähendama tema poolt nõutava hüvitise suurust aiamaja eest.
69.Hageja leidis, et kostja pani oma teo toime tahtlikult ja süüliselt, kuna kostja esitas meelega notarile ebaõigeid andmeid. Isegi juhul, kui tegemist oleks keelest arusaamise probleemiga, on kostja tegu toime pandud raske hooletusega. Asjas üle kuulatud tunnistajad lükkavad ümber kostja väited, nagu ei oleks hagejad soovinud pärimises osaleda. Kostja enda vande all antud ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel seisneb selles, et kostja teo tõttu jäi hageja ilma oma omandist aiamajale.
70.Teiseks hageja alternatiivseks nõudeks oli alusetust rikastumisest tulenev nõue. Antud alternatiivse nõudena palus hageja kostjalt välja mõista hüvitis summas 73 125 krooni. Alusetu rikastumise nõude esitas hageja alternatiivselt juhuks, kui kohus ei tuvasta kostja tegevuses süüd. Alusetu rikastumise hetkeks luges hageja kostja poolt aiamaja aluse maa erastamise momenti ning hageja lähtus kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemustest, mille kohaselt oli aiamaja turuväärtus selle erastamise hetkel 585 000 krooni
71.Kostja vaidles hageja mõlemale alternatiivsele nõudele vastu ning esitas mitmeid omapoolseid tõendeid ajamaja ja selle aluse maa võimaliku väärtuse kohta. Kostja erastas
aiamaja juurde tunduvalt rohkem maad, kui algselt aiamaja juurde kuulus. Tegu oli täiesti uue maatüki ostmisega. 28.05.2004.a müüs kostja antud maatüki ära ja müügihinna sees oli ainult maa, mitte sellel asuv ehitis. Ostja jaoks ehitised väärtust ei omanud ja ta lammutas need. See, toimub erastamine, oli kõigile teada. Kostja tegi hagejale ettepaneku osaleda maa erastamises, kuid hageja seda ei soovinud.
72.Kohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitisena 134 387 krooni ja 50 senti.
73.VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui tegemist on kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohus leiab, et kostja on rikkunud hageja omandiõigust aiamaja mõttelisele osale sellega, et kostja esitas notarile teadvalt ebaõigeid andmeid, mille tulemusena väljastati kostjale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus (notariaaltoimiku lk 24). Nimetatud pärimisõiguse tunnistuse alusel oli kostjal võimalik sõlmida ainuisikuliselt maa erastamise leping ehitiste ainuomanikuna (toimiku 1. kd, lk 68-69) ning hiljem kinnistu võõrandada (toimiku 1. kd, lk 72-74). Seega oli kostja poolt toime pandud õigusvastaseks teoks notarile ebaõigete andmete esitamine, mille tulemusena jäid hageja ja tema õiguseellane neile kuuluvast omandist ilma.
74.Kohus leiab, et kostja pani õigusvastase teo toime süüliselt. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud süü puudumist notarile ebaõigete andmete esitamisel ja andmete varjamisel. Kõik kostja väited selle kohta, et ta esitas notarile õiged andmed, mis jäid notari eksimuste tõttu avaldusse kandmata, on jäänud tõendamata ning sellele küsimusele on kohus käesolevas lahendis oma hinnangu juba andnud.
75.VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohus leiab, et hageja nõue 134 387,50 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud, kuna vastavalt kohtu poolt määratud ekspertiisi (toimiku 2. kd, lk 186-208) tulemustele on aiamajaga samaväärse objekti taassoetamisväärtus kohtulahendi tegemise aja seisuga 1 120 000 krooni. Kuivõrd hageja pärandiosa suurusele vastab sellest 1/8, on hageja põhjendatud hüvitise suuruseks 140 000 krooni. Hageja xxx pärandiosa suurus tuleneb sellest, et aiamaja oli enne xxx surma tema ja kostja ühisvaraks ning pärast xxx surma said pärijad sellest pärida 1/ mõttelist osa. xxx pärandist omakorda poole päris kostja ning teise poole võrdsetes osades hageja ja tema õiguseellane. Aiamaja osas esitas hageja kohtule nõude ainult enda osa eest ehk siis 1/8 mõttelise osa eest.
76.Hageja oli nõus vähendama nõutava hüvitise suurust kostja poolt tasutud erastamiskuludest 1/8 võrra. Maa ostueesõigusega erastamise lepingust (toimiku 1. kd, lk 68-69) punktist 3.1. nähtub, et kostja tasus maa erastamise eest 44 900 krooni, millest 1/8 on 5612,50 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kahju hüvitisena välja mõista 134 387 krooni ja 50 senti, kuna VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
77.Kohus märgib, et loeb ajamaja väärtuse tuvastamisel asjakohaseks ja usaldusväärseks tõendiks üksnes kohtu poolt määratud ekspertiisiakti (toimiku 2. kd, lk 186-208). Kostja esitatud xxx 12.09.2007.a hinnangut (toimiku 1. kd, lk 89-90) ei loe kohus asjakohaseks, kuna tegemist ei ole kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemustega ning ekspert on hinnanud maatüki väärtust 2004.a seisuga.
78.Kohus ei loe siinkohal põhjendatuks kostja vastuväiteid, nagu oleks ta pakkunud hagejale võimalust osaleda maa erastamises, kuid viimane loobus sellest ning nagu oleks maa erastamine
olnud hagejale teada. Hageja omandiõiguse rikkumise pani kostja toime notarile valeandmete esitamisega, mille tagajärjel oli erastamislepingu sõlmimise ajal üksnes kostjal endal võimalik erastada aiamaja juurde kuulunud maa ostueesõigusega. Maa ostu-müügi lepingust (toimiku 1. kd, lk 68-69) nähtub, et lepingu sõlmimise aluseks on olnud maareformiseadus. Maareformi seaduse § 22 lg 1 võimaldas ostueesõigusega maad erastada üksnes ehitise omanikul. Kuivõrd kostja oli enne maa erastamist saanud dokumentide kohaselt ehitiste ainuomanikuks, rikkudes seeläbi hageja omandiõigust, oli üksnes kostjal seaduslik võimalus maad ostueesõigusega erastada ning hagejad ei oleks saanud selles seaduslikel alustel osaleda ka siis, kui nad oleksid tasunud osa erastamishinnast. Asjaolu, et maareformi seaduse sisu võis olla hagejale teada, ei taganud hagejale samuti võimalust osaleda maa ostueesõigusega erastamises. Samas on hageja nõustunud vähendama tema kasuks välja mõistetavat hüvitist tema pärandiosale vastava erastamiskulude osa võrra.
79.Kuivõrd kohus on pidanud võimalikuks rahuldada hageja kahest alternatiivsest nõudest ühe, ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas ka teine hageja alternatiivne nõue kostja vastu aiamaja osas kuuluks rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Korteriomandi kaasomandist tulenev hageja nõue kostja vastu
80.Kostjale kuuluva xxx korteri osas leidis Riigikohus, et eluruumi kui vallasasja baasil korteriomandi kinnistamine erineb märkimisväärselt kinnistusraamatusse muude kannete tegemisest. Vallasasjast eluruumi omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta minimaalsete kuludega korteriomandi omanikuks. Seega asus Riigikohus seisukohale, et kui hagejad oli pärandi vastu võtnud, said nad ka korteriomandi kaasomanikeks ning kinnistusraamatu kanne on ebaõige selles osas, mille kohaselt on kostja korteri ainuomanik. Hagejatel on võimalik nõuda kotjalt korteriomandi mõttelise osa väärtuse hüvitamist pärandvara jagamisel. PärS § 184 näeb ette, et kui pärand on avanenud enne 2009.a 1. jaanuari ja pärandvara jagatakse pärast 2009.a 1. jaanuari, kohaldatakse kehtiva PärS § 147, § 150, § 152-157 ja § 159-161 sätteid.
81.Riigikohtu otsusest tulenevalt täpsustas hageja oma nõuet ka korteriomandi osas ning leidis, et tema ja tema emal oli õigus saada korteri kaasomanikeks. Kuna kaasomand ei võimalda korterit mõistlikult ühiselt kasutada, tuleb pärandvara hageja nõude kohaselt jagada selliselt, et korter jääb kostjale ja kostja maksab hagejale selle eest hüvitist vastavalt hageja pärandiosa suurusele.
82.Hageja viitas asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 77 ning soovis saada hüvitist, mis vastaks 1⁄4 korteri väärtusele käesoleval ajal ehk oleks 333 750 krooni. Hageja vähendas oma senist nõuet korteri osas lähtuvalt kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemustest. Pärandaja laenulepingulise kohustuse osas leidis hageja, et sellest võiks pärandvara osana hageja kui pärija kanda jääma 1⁄4. Hageja kohustuse suuruse määramisel tuleb arvestada seda laenujääki, mis jäi tasumata pärast pärandaja surma ehk maksegraafikujärgset jääki pärast 10.12.1999.a, mis oli 88 008,53 krooni. Sellest 1⁄4 oli 22 002,13 krooni ja selle võrra oli hageja nõus vähendama talle korteri eest nõutavat hüvitist. Kostja kommunaalkulude tasaarvestamise nõude osas leidis hageja, et need kulud on tehtud kostja enda huvides ning selle arvelt hüvitise vähendamisega hageja ei nõustunud.
83.Kostja leidis, et hageja nõue on põhjendamatu ja tõestamata. Pärimise vastuvõtmisega lähevad pärijale üle mitte ainult õigused, vaid ka kõik pärandiandja kohustused. Alates
17.detsembrist 1999.a on kostja ainuisikuliselt kandnud korteri kommunaalkulud ja kindlustamisega seotud kulud. 5. mail 1998.a võttis kostja koos pärandajaga Eesti Hoiupangas laenu 12 500 DEM suuruses summas, laenu tagatiseks oli korter. Kostja on peale
17.detsembrit 1999.a ainuisikuliselt laenu tagasi maksnud. Koos intressidega on kostja pangale tasunud 160 148,68 krooni.
84.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitisena 311 747 krooni ja 87 senti järgmistel põhjustel.
85.Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et hageja ja tema õiguseellane võtsid pärandi vastu, mille tagajärjel olid ka nemad vaatamata kinnistusraamatu kandele Tallinnas aadressil xxx asuva korteriomandi kaasomanikud.
86.Kehtiva PärS § 152 lg 1 sätestab, et pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui sama seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Kooskõlas PärS § 152 lõikele 2 jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui antud seadusest ei tulene teisiti.
87.PärS § 155 lg 1 näeb ette, et pärandvara jagamist võib nõuda üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad. PärS § 159 lõikest 2 tuleneb, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse üle ühele pärijale. PärS § 159 lg 4 näeb ette, et kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvituse.
88.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 näeb ette, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teise kaasomanike osad neile välja rahas või müüa asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
89.Hageja soovis kaasomandi jagamist selliselt, et korteriomand jääks tervikuna kostjale, kuid kostja maksaks hagejale hüvitist, mis vastab hageja pärandiosa suurusele käesoleva lahendi tegemise ajal. Kuivõrd kostja ei esitanud vastuväiteid hageja poolt soovitud kaasomandi jagamise viisile ning xxx korter kuulub hageja ja kostja kaasomandisse, kuulub hageja nõue kostja vastu rahuldamisele. Kuna korteriomand jääb kostja omandisse, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja pärandiosa suurusele vastav hüvitus, mille määramisel võtab kohus aluseks korteriomandi turuväärtuse ehk hariliku väärtuse lahendi koostamise aja seisuga.
90.Korteriomandi turuväärtus ehk harilik väärtus on lahendi tegemise aja seisuga vastavalt kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemustele (toimiku 2. kd, lk 135-155) 1 335 000 krooni. Hagejale kuuluva pärandiosa suurus on 1⁄4 mõttelist osa korteriomandist. Nimetatud korteriomand oli enne pärandaja xxx surma tema ning kostja ühisvara ning pärandvaraks muutus korteriomandist seega selle 1⁄2 mõttelist osa. Nimetatud mõttelisest osast kuulub omakorda pool kostjale kui pärandaja abikaasale ja ülejäänud pool (ehk 1/8 ja 1/8) võrdsetes osades hagejale ja hageja õiguseellasele xxx Kuivõrd xxx suri käesoleva menetluse kestel ning hageja on ühtlasi xxx pärija (pärimistunnistus toimiku 2. köide, lk 10), on hagejale kuuluva pärandiosa suurus 1⁄4. Korteriomandi turuväärtusest 1⁄4 -le vastab 333 750 krooni.
91.Kostja leidis, et pärandvara osana läksid hagejale üle mitte ainult pärandaja vara ja õigused,
vaid ka kohustused ning kostja tõi välja, et on tasunud pärast xxx surma laenu, korteri kommunaalmakseid ja kindlustusmakseid.
92.Asjas kogutud tõenditest (laenulepingust nr 3743, toimiku 1. kd, lk 75-80) nähtub, et kostja ja pärandaja sõlmisid 05.05.1998.a abikaasadena ühise laenulepingu ning võtsid ühise laenukohustuse. Enne 01.07.2010.a kehtima hakanud perekonnaseaduse § 20 lg 2 nägi ette, et perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Kohus leiab, et ühiselt perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutasid mõlemad abikaasad oma ühisvaraga võrdsetes osades. Pärast ühe abikaasa surma võis pärandvara osaks muutuda mitte laenulepingust tulenev võlgnevus tervikuna, vaid üksnes pärandajale kuuluv osa ehk pool pärandi avanemise hetkeks tasumata võlgnevusest, mis kohtule esitatud laenu tagastamise ja intresside maksmise graafiku järgi (toimiku 1. kd, lk 84-86) oli 88 008,53 krooni. Pärijana oleks hagejal tulnud kanda pärandaja kohustusest tema pärandvarale vastav osa ehk 1⁄4, mis oleks olnud 22 002,13 krooni. Kuigi kostja ei ole antud pärandaja kohustust notarile 14.03.2000.a esitatud avalduses (notariaaltoimiku lk 1, toimiku 1 kd, lk 12) välja toonud ning seda ei ole märgitud ka kostjale väljastatud pärimistunnistuses pärandvara osana (notariaaltoimiku lk 24), oli viidatud summa võrra hageja valmis oma hüvitise nõuet kostja vastu vähendama, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 311 747,87 krooni (333 750 krooni – 22 002,13 krooni).
93.Kohus märgib täiendavalt, et loeb lahendi tegemise aja seisuga korteriomandi väärtuse tõendamisel usaldusväärseks ja asjakohaseks tõendiks üksnes viimast kohtu poolt määratud ekspertiisi (ekspertarvamus toimiku 2. kd, lk 135-155). Kostja esitatud ekspertiisiakti nr 758 (toimiku 1. kd, lk 61-65) ei loe kohus asjakohaseks ja usaldusväärseks tõendiks, kuna sellest ei nähtu, milliseks on selle koostaja hinnanud korteri turuväärtust. Samuti ei loe kohus käesoleva lahendi koostamise aja seisuga enam kohaseks tõendiks varasemat xxx poolt 25.03.2008.a koostatud eksperthinnangut (toimiku 1. kd, lk 123-146), kuna antud hinnang on koostatud ligi 2 aastat tagasi ega kajasta korteri turuväärtus käesoleval ajal.
94.Kostja on käesolevas asjas väitnud, et hageja nõude suuruse hindamisel tuleks arvesse võtta kostja poolt pärast pärandaja surma tasutud korteri kommunaalkulud ning korteri kindlustamisega seotud kulud. Hageja vaidles sellele vastu ja leidis, et kommunaalkulud on kantud kostja enda huvides.
95.Kohus nõustub hageja seisukohaga. Vastavate kulude näol ei ole tegemist pärandvara koosseisu kuuluvate pärandaja kohustustega ning vastupidine ei nähtu ühestki asjas kogutud tõendist. Kostja poolt notarile esitatud avaldusest (notariaaltoimiku lk 1) ega pärimistunnistusest (notariaaltoimiku lk 24) ei nähtu mistahes korteri kommunaalmaksete võlgnevusest tuleneva kohustuse kuulumist pärandvara hulka. Mistahes muul õiguslikul alusel põhinevat vastunõuet ei ole kostja hageja vastu esitanud. Hageja ei ole nõustunud kostja väidetud summade võrra oma hüvitise vähendamisega. Kohus leiab, et kuna pärandvara osaks olev korter oli alates pärandaja surmast kostja ainuvalduses ja kasutuses, lasus kostjal kohustus tasuda kõik nimetatud vara kasutamise ja valdamisega seotud kulud.
96.Käesolevas vaidluses on kostja ühtlasi korduvalt väitnud, et hagejal xxx puudus hagiavalduse esitamiseks teovõime ja tahe. Hageja xxx olevat kostjale korduvalt rääkinud, et ta ei kavatse pärandit vastu võtta. Kostja seadis kahtluse alla hageja xxx võime osaleda tsiviilasja menetluses menetlusosalisena ning väitis, et hagi võib olla võltsitud.
97.Käesolevas asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja xxx võttis pärandi vastu, mistõttu on kostja vastupidised väited jäänud tõendamata. Hageja xxx esindamiseks käesolevas tsiviilasjas oma tütre ja teise hageja xxx poolt on kohtule esitatud notariaalselt tõestatud volikiri (toimiku 1. kd, lk 10), mille kohaselt on xxx volikirja andmise heaks kiitnud ja omakäeliselt
allkirjastanud. Kostja ei ole tõendanud, et xxx teovõimet oleks hagiavalduse esitamise ajaks piiratud või talle oleks olnud määratud eestkostja. Seega on kõik kostja sellekohased väited jäänud paljasõnalisteks. Kuivõrd hageja xxx suri 28.07.2008.a, on Riigikohus lubanud pärimistunnistuse alusel astuda tema üldõigusjärglasena menetlusse hagejal xxx ning käesoleval ajal puudub vajadus analüüsida täiendavalt xxx teovõime küsimust. Tsiviilasja hind
98.Hageja poolt kohtule esitatud esialgses hagis oli hagi hinnaks nimetatud 687 500 krooni, kusjuures hageja taotles kummagi hageja kasuks kostjalt 343 500 krooni väljamõistmist. Menetluse käigus hagejad täpsustasid oma nõuet ning nõudsid kostjalt kokku 568 908 krooni väljamõistmist ehk 284 454 krooni väljamõistmist. Harju Maakohtu 20.06.2008.a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kummagi hageja kasuks välja 200 704 krooni. Riigikohtu otsusega tühistati antud Harju Maakohtu otsus, välja arvatud osas, millega jäeti xxx nõudest xxx vastu rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, kuna antud osas otsust edasi ei kaevatud.
99.Asja uuel menetlemisel Harju Maakohtus hageja esialgu suurendas oma nõuet ning seejärel vähendas seda ning taotles lõppastmes kostjalt aiamaja eest hüvitise väljamõistmist summas 134 387 krooni ja 50 senti üksnes endale kuuluva pärandiosa suurust arvestades ning 311 747,87 krooni hüvitise väljamõistmist korteriomandi jagamise eest nii enda kui ka oma õiguseellase pärandiosa suurust arvestades. Hageja ei esitanud oma õiguseellase eest nõuet aiamaja eest, kuivõrd antud osas on jõustunud Harju Maakohtu 20.06.2008.a otsus, millega jäeti hageja õiguseellase nõue 83 750 krooni ulatuses rahuldamata.
100.Kohus leiab, et arvestades hageja poolt täpsustatud nõude suurust ja juba jõustunud lahendit, tuleb käesolevas asjas kindlaks määrata tsiviilasja hind. TsMS § 135 sätestab, et tsiviilasja hinna nimetab hageja või muu avaldaja hagis või muus avalduses või kaebuses, kui hind ei tulene selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud.
101.Käesolevas asjas on hageja oma hagiavalduses ja selle täpsustustes nimetanud tsiviilasja hinnaks 446 135,37 krooni. Kuivõrd käesolevas asjas on juba jõustunud lahend 83 750 krooni suuruse hageja õiguseellase nõude rahuldamata jätmise kohta, tuleb kohtu hinnangul ka antud summat arvestada tsiviilasja hinna määramisel. Lähtuvalt TsMS 136 lõikest 1 tuleb käesoleva tsiviilasja hinnaks määrata 529 885 krooni ja 37 senti (446 135,37 krooni + 83 750 krooni). Hagi tagamise abinõu
102.Käesolevas asjas on Harju Maakohtu 04.07.2007.a määrusega rahuldatud hageja avaldus hagi tagamiseks ning hagi tagamiseks tehti Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxx kantud kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga xxx, käsutamise keelumärge hageja xxx kasuks.
103.TsMS § 445 lg 2 näeb ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist.
104.Hageja xxx kelle kasuks on käesolev lahend tehtud, ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Kohus leiab, et hagi tagamise abinõu jõusse jätmine on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik, kuna kostja ei ole soovinud hageja nõuet vabatahtlikult täita ning on käesoleva menetluse käigus keeldunud kompromissi sõlmimisest hagejaga, millest tulenevalt on kohtul põhjendatult võimalik eeldada, et kostja ei soovi kohtulahendit vabatahtlikult täita.
Menetluskulud
105.TsMS § 162 lg1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
106.Kuna otsus tehti kostja kahjuks, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta käesolevas asjas kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.