Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

juurde jäid tööle peaaegu kõik T. OÜ senised töötajad ning kostja jätkas sama tegevust samal viisil nagu T. OÜ. Tulenevalt sellest, et hageja staaž algas tööandja juures 2002. a. novembris, oli selle kestuseks üle viie aasta. Vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 87 lg. 1 punktile 3 tuleb töötajale, kellel on tööstaaži tööandja juures 5 - 10 aastat, teatada töölepingu lõpetamisest ette vähemalt 3 kuud ja TLS § 87 lg. 2 kohaselt oli tööandja kohustatud etteteatamistähtaegade järgimata jätmisel maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. TLS § 90 lg. 1 p. 1 kohaselt peab tööandja koondamishüvitust hagejale maksma samuti kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kuna hagejale teatati ette töölepingu lõpetamisest 7. veebruaril 2008. a., s. o. 2 kuud ja 1 päev enne töölepingu lõpetamist, jäi etteteatamistähtajast puudu 22 tööpäeva ja koondamishüvitist maksti kahe kuu keskmise palga ulatuses. Tulenevalt asjaolust, et töölepingu lõpetamise päeval ei antud hagejale kätte tööraamatut, oli kostja kohustatud hagejale maksma TLS § 119 lg. 1 kohaselt tööraamatu kinnipidamise eest hüvitist 12.676 krooni. Hageja on hüvitiste suurused arvestanud, lähtudes oma keskmisest kuupalgast 20.477 krooni, millest tulenevalt on päevapalga suuruseks 975, 10 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. T. OÜ ja kostja ei ole mitte kunagi kokku leppinud ettevõtte üleandmises ja sellest tulenevates õigustes ega kohustustes. T. OÜ ja kostja vahel oli üürileping tennisekeskuse ruumide kasutamiseks. See öeldi üles 25. augustil 2003. a. ning üürilepingu ülesütlemine kui tehing ei ole käsitletav poolte kokkuleppena, vaid oli kostja ühepoolne kujundusõigus. Kostja omandas tennisehalli sisustuse avalikul enampakkumisel, kus see müüdi üürileandja pandiõiguse realiseerimise käigus. Töötajatega sõlmiti uued töölepingud ning nendes oli selgelt sätestatud, et töösuhe algas kostja õiguseellase juures alates töölepingu sõlmimisest ja et tööstaaži arvestatakse konkreetse töölepingu sõlmimisest alates. Samuti kohaldati töötajate suhtes katseaega. Tennisehalli tegevust jätkati seetõttu, et hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenevalt tuli tennisehalli vastaval otstarbel kasutada ning tennisehall toimibki üldjoontes ühtemoodi. Seega puudus hagejal õigus nõuda hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujäävate tööpäevade eest ning hüvitist töölepingu lõpetamise eest. Hageja töölepingu lõpetamise päevaks võimaldas kostja hagejale tööraamatu dublikaadi kätteandmise. Seega oli tööandja tööraamatu kätteandmisega viivituses 13 päeva. See asjaolu ei takistanud hagejal end tööotsijana arvele võtta ja väide kahju tekkimisest on alusetu. Esimese astme kohtu otsus

Ettevõtte üleminekut reguleeris 2003. a. augustis ja septembris äriseadustiku (ÄS) § 5 (1. juulist kuni 27. detsembrini 2003. a. kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt ettevõte selle seaduse tähenduses on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb; ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks ning ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. TLS § 6 (2. märtsist 2003. a. kuni 10. aprillini 2004. a. kehtinud redaktsioonis) sätestas, et ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek töölepingut ei lõpeta. Kostjale Tallinna linnaga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu alusel kuuluv kinnisvara ei läinud üle T.e OÜ soovist anda üle ettevõte, vaid tulenevalt asjaolust, et kostjal oli üürilepingu lõppemise tõttu õigus tagasi oma valdusse saada talle kuuluv vara. Ka asjaolu, et Tallinna Tervisekeskuse OÜ-le kuulunud tennisehalli juurde kuuluv sisustus müüdi avalikul enampakkumisel, tõendab, et ettevõtte üleminekut ühelt äriühingult teisele ei toimunud, vaid kostja jätkas oma majandustegevust samades ruumides, milles T.e OÜ seda kuni üürilepingu lõppemiseni oli teinud. Asjaolu, et kostja jätkas sama majandustegevust kui T. OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja võttis tööle samad töötajad, ei tähendanud üheselt ettevõtte üleminekut. Kostja sõlmis hagejaga töölepingu, seda tegi ta ka teiste töötajatega, kes kostja juurde tööle asuda soovisid. Asjaolu, et hageja töölepingut T. OÜ-ga ei ole lõpetatud, ei puutu vaidlusesse, sest tegemist ei ole pooltevahelise töölepinguga. Väidetud ega tõendatud ei ole lepingu sõlmimist ettevõtte üleminekuks. Seega arvestas kostja õigesti hageja tööstaaži kostja juures töötamise aja eest alates 1. septembrist 2003. a. ja puudub alus kostjalt koondamishüvitise 20.477 krooni väljamõistmiseks. TLS § 74 lg. 2 kohaselt tuleb tööraamat anda töötajale kätte töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg. 1 kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni, arvestada tuleb ka VÕS-i sätteid. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-06 leidnud, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja ei ole seeläbi kahju saanud. Kahju tekkimise tõendamise koormus lasub hagejal. Menetluse käigus on hageja väitnud, et kahju seoses tööraamatu kinnipidamisega tekkis tal 17 kalendripäeva ulatuses ning kahjuks on tööraamatu kinnipidamise tõttu saamata jäänud töötuskindlustushüvitis 5383, 05 krooni, kui arvestada seda, et ajavahemikul 27. maist kuni 3. septembrini 2008. a. määrati hagejale töötuskindlustushüvitis 316, 65 krooni päevas. Hageja väitel ei saanud ta kasutada ka töötule ettenähtud tööturuteenuseid, kuid sellega tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata. Hageja pidi tööraamatu kättesaamiseks tegema täiendavaid pingutusi ja kasutama õigusabi, kandes seega kulude näol otsest kahju. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja üksnes Eesti Töötukassa 22. mai 2008. a. otsuse alates 20. maist 2008. a. töötuna arvele võtmise ja töötuskindlustushüvitise määramise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis kostja poolt tööraamatu kinnipidamisega kahju. Ühtki tõendit ei ole esitatud, tõendamaks asjaolu, et hageja esitas kohe pärast töölepingu lõpetamist Eesti Töötukassale avalduse töötuna registreerimiseks ning töötuskindlustushüvitise määramiseks ning töötuna registreerimine viibis põhjusel, et hagejal puudus tööraamat. Samas on kostja esitanud töötukassa poolt teabenõudele vastuseks saadetud ekirja, et 2008. a. ei olnud tööraamatu puudumine või esitamata jätmine takistuseks töötuna arvelevõtmisel. Samuti ei täpsustanud hageja, millised tööturuteenused jäid tal kasutamata seetõttu, et tal puudus tööraamat ning millist kahju ta seoses sellega kandis. Kuna hageja ei tõendanud millegagi ka oma väidet sellest, et ta kasutas tööraamatu kättesaamiseks õigusabi ja

kandis seeläbi otsest kahju õigusabile tehtud kulutuste näol, ei saa hageja poolt esitatud tõendi alusel teha järeldust, et tööraamatu väljastamata jätmisega tekitas kostja hagejale kahju. Põhjusliku seose puudumine väidetava kahju ja kostja õigusvastase teo vahel välistas hagi rahuldamise tööraamatu kinnipidamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudes. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus andis ebaõige hinnangu vara üleminekule T. OÜ-lt OÜ-le R.. Ettevõtte ülemineku hindamiseks tuleks analüüsida selle kõiki aspekte, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud, kas kliendi- ja muud ärisuhted on üle läinud, majandustegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega ülemineku perioodil. Kostja jätkas sama majandustegevust kui T. OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja võttis tööle samad töötajad. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt jätkus ettevõtte tegevus peatumatult ja endisel kujul, ka töösuhetes ei toimunud mingeid muutusi ja töötajatele teatati suuliselt, et nende tööstaaž üleminekuga ei katke. Sellest tulenevalt ei lõppenud hageja tööleping siis, kui toimus ettevõtte üleminek, vaid varasem töösuhe, mis oli alanud 2002. a. novembris, kestis edasi. Sellest tulenevalt tuleb hageja tööstaaži kostja juures arvestada alates 2002. a. novembrist. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse normi sellega, et jättis kohaldamata sotsiaalministri 13. detsembri 2005. a. määruse nr. 118 „Töötuna või tööotsijana arvelevõtmise avalduse vorm ja koos avaldusega esitatavate dokumentide loetelu“. Samuti jättis maakohus arvestamata hageja väite selle kohta, et hagejale ei väljastatud töölepingu lõpetamisel lõpetamise kannet, mistõttu ei olnud hagejal võimalik võtta end töötuna arvele. Olukorras, kus kostja ei andnud hagejale tööraamatut ega teinud töölepingu lõpetamise kannet, tuleb lugeda, et hageja töötuna arvelevõtmine oli kostjast tulenevalt takistatud ja seega on hagejal õigus TLS § 119 lõikest 1 tulenevale hüvitisele. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele palub kostja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvesse võtta hageja väiteid, mille kohaselt asjaolu, et kostja õiguseellane jätkas sama majandustegevust kui T. OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja sõlmis töölepingud samade töötajatega, võivad koosmõjus kinnisvara otsese valduse ülevõtmise ja kasutusõiguse ning vallasvara omandamisega viia järelduseni, et ettevõte läks üle. Samuti tuleb anda hinnang hageja väitele, et TLS §-st 6 tulenes töölepingu lõpetamise keeld. Hinnata tuleb tunnistajate väiteid, et neile lubati, et nende tööstaaži hulka arvestatakse ka T. OÜ-s töötatud aeg. Kui tööleping läks TLS § 6 alusel üle, siis ei olnud uue töölepingu dokumendi vormistamine mitte töölepingu sõlmimine, vaid töölepingu muutmine TLS § 59 lõigete 1 ja 5 tähenduses. TLS § 119 lg. 1 alusel esitatud nõude osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et hagejale tekkis tööraamatu õigel ajal väljastamata jätmise tagajärjel kahju. Pärast VÕS-i jõustumist on TLS § 119 lg. 1 kohaldamise eeldused muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi koondamishüvitise puudujääva osa saamiseks ja hüvitise saamiseks töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva aja eest rahuldamata jäeti. Selles osas tuleb hagi rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 41.929 krooni. Maakohtu otsus on õige ja tuleb jätta muutmata osas, millega hagi TLS § 119 lg. 1 alusel hüvitise saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest jäeti rahuldamata. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja T. OÜ sõlmisid 2002. a. novembris suulise töölepingu ning et kirjaliku töölepingu vormistasid nad 20. jaanuaril 2003. a.; alates 1. maist 2003. a. töötas hageja T. OÜ-s teenindusjuhina. 1. septembril 2003. a. vormistas OÜ R. hagejaga töölepingu töötamiseks tennisekeskuse teenindusjuhi ametikohal alates selle töölepingu sõlmimise päevast. 7. veebruaril 2008. a. teatas OÜ C., kes oli OÜ R. õigusjärglane, et lõpetab 8. aprillil 2008. a. hagejaga töölepingu koondamise tõttu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et üürileping T. OÜ (üürnik) ja OÜ R. (üürileandja) vahel lõppes ülesütlemise tõttu 25. augustil 2003. a. ning viimane võttis ruumid tagasi oma valdusesse 29. augustil 2003. a. T.. OÜ-le kuulunud sisustuse omandas kostja 22. oktoobril 2003. a. toimunud avaliku enampakkumise tulemusena sõlmitud müügilepingu alusel. Kostja jätkas samades ruumides, mida T. OÜ oli kuni üürilepingu lõppemiseni kasutanud, sama majandustegevust – tenniseväljakute haldamist ja väljaüürimist – mis oli olnud ka T. OÜ majandustegevuseks. Kostja osutas teenust samale klientuurile, kellele oli teenust osutanud T. OÜ, ja võttis tööle samad töötajad, kes olid töötanud T. OÜ-s. Pooled vaidlevad selle üle, kas eespoolnimetatud asjaolud annavad piisava aluse väita, et T. OÜ ettevõte, sealhulgas hagejaga sõlmitud tööleping, läks TLS § 6 tähenduses kostjale üle ning millisest tööstaažist lähtudes tuli kostjal hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist maksta. Vaidlusalusel ajal kehtinud TLS § 6 kohaselt ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine ei lõpeta töölepingut. Ettevõtte üleminekut sel ajal reguleeris ÄS § 5 mille lg. 1 kohaselt oli ettevõte selle seaduse tähenduses majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutses; ettevõte koosnes asjadest, õigustest ja kohustustest, mis olid määratud või olemuselt oleksid pidanud olema määratud ettevõtte tegevuseks. Sama paragrahvi lg. 2 järgi kohaldati ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul VÕS-s sätestatut. VÕS § 180 lg. 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse

ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvad asjad antakse kooskõlas VÕS § 182 lõikega 1 omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka kannete tegemise registrites. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg. 2 järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muuhulgas töölepingust tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on leidnud, et ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga. Samuti on Riigikohus leidnud, et TLS pakub töötajale suuremat kaitset, võrreldes äriühingu teiste võlausaldajatega, et töötajal on keeruline tõendada seda, millises osas sõlmiti uusi lepinguid või jäädi varasemate juurde, ning et TLS § 6 seisukohalt on oluline tervikliku funktsioneeriva majandusüksuse ülemineku fakt. Samuti on Riigikohus märkinud, et asjaolud, et kostja õiguseellane jätkas sama majandustegevust kui T. OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja sõlmis töölepingud samade töötajatega, võivad koosmõjus kinnisvara otsese valduse ülevõtmise ja kasutusõiguse ning vallasvara omandamisega viia järelduseni, et ettevõte läks üle. Riigikohus kohustas ringkonnakohut hindama tunnistajate väiteid, et neile lubati, et nende tööstaaži hulka arvestatakse ka T. OÜ-s töötatud aeg. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg. 2 kohaselt sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Eespooltoodust nähtub, et selle asjaolude kogumi üle, mida Riigikohus on pidanud oluliseks TLS § 6 tähenduses ettevõtte ülemineku tuvastamiseks – et kostja jätkas sama majandustegevust, millega tegeles isik, kes hagejaga eelnevalt oli töölepingu sõlminud, et kostja pakkus teenust samale klientuurile ja sõlmis töölepingud samade töötajatega, et kostja võttis üle vastava kinnisvara otsese valduse ja kasutusõiguse ning omandas vastava vallasvara, pooled ei vaidlegi. Seejuures on ei ole Riigikohus pidanud TLS § 6 tähenduses ettevõtte ülemineku üle otsustamisel oluliseks asjaolu, et tennishalli sisustuse omandas kostja enampakkumisel ning ligilähedaselt kuu pärast kinnisvara valduse ülevõtmist ega seda, kas kostjal oli kavatsus T. OÜ ettevõte üle võtta, vaid rõhutanud üksnes faktilise olukorra olulisust. Et ka tunnistajad M. G. ja V. H. on kinnitanud, et neile lubati, et tööstaaži hulka OÜ-s C. arvestatakse ka T. OÜ-s töötatud aeg (tl. 92, 96), kostja ei ole aga esitanud tõendeid, et see nii ei oleks olnud, siis viitab seegi ettevõtte üleminekule ja hagejal on õigus saada kostjalt töölepingu lõpetamisega kaasnevaid hüvitusi, lähtudes tööstaažist, millesse on arvestatud ka T. OÜ-s töötatud aeg. Hageja on soovinud kostjalt puudujääva koondamishüvitise 20.477 krooni ja töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva aja eest hüvitise 21.452 krooni väljamõistmist. Kostja ei ole hageja arvestuse aluseks olevat staaži ja keskmist palka nagu ka arvestuskäiku vaidlustanud. Apellatsioonikohtu istungil nõustus kostja esindaja nende hageja poolt nõutud summade suurusega eeldusel, kui tuvastatakse T. OÜ ettevõtte üleminek kostjale. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 41.929 krooni. Tööraamatu kinnipidamisele tugineva hüvitusnõude jättis maakohus õigesti rahuldamata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses esitatud põhjendusega ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 seda ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et hageja ei ole esitanud kohtule faktilisi asjaolusid, millest nähtuks hagejale tööraamatu õigeaegse väljastamata jätmise tagajärjel kahju tekkimine ja mis võiksid olla selle TLS § 119 lõikele 1 tugineva nõude aluseks, nende asjaolude tõendamisest rääkimata. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kohe peale koondamist pöördunud Tööturuametisse ning et tal ei õnnestunud end tööraamatu puudumise tõttu töötuna arvele võtta. Hageja võeti töötuna arvele 20. mail 2008. a. (tl. 22), kuigi tööraamatu oli hageja

saanud juba aprillis. Kuivõrd hageja ei pöördunud olulise pikkusega aja jooksul töötuna arvelevõtmiseks Tööturuametisse ka pärast seda, kui ta tööraamat oli kätte saanud, viitab seegi asjaolule, et hageja ei asunud end peale koondamist kohe töötuna arvele võtma. Selles osas on ringkonnakohtu varasema otsusega nõustunud ka Riigikohus oma lahendis. Et hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1, § 171 lõikega 1 ja § 173 lõikega 3 hagi rahuldamise ulatust arvestades jätta kõigist menetluskuludest 23, 2% hageja ja 76, 8% kostja kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.