Kohtuotsus avaldatakse kohtu kantselei kaudu 24. novembril 2009.a. kell 9.45 Kentmanni 13, Tallinnas
koht Tsiviilasja number
2-09-6172
Tsiviilasi
PP hagi MFOÜ vastu töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 tööpäeva eest hüvitise 21 452.- krooni, töölepingu lõpetamise hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses 20 477.- krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise 12 676.- krooni väljamõistmiseks
Hagihind
54.605.- krooni
Menetlusosalised ja nende
Hageja PP(ik XXX, elukoht XXX)
esindajad
Hageja esindaja advokaat Triinu H (Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN ) Kostja MFOÜ (reg kood XXX asukoht XXX) Kostja esindaja advokaat Margus A (Advokaadibüroo Arvisto & Partnerid )
Kohtuistungi toimumise aeg
06.10.2009
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata PP hagi MFOÜ vastu töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 tööpäeva eest hüvitise 21 452.- krooni, töölepingu lõpetamise hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses 20 477.- krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise 12 676.krooni väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotamine
2.Jätta PP menetluskulud tema enda kanda.
3.Jätta MFOÜ menetluskulud täies ulatuses PP kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud ja menetluse varasem käik.
1.TTOÜ ja PP vahel sõlmiti suuline tööleping 2002.a.
2.Kirjalik tööleping TTOÜ ja PP vahel vormistati 20.01.2003.a., mille kohaselt asus töötaja alates 01.05.2003.a. tööle TTOÜ teenindusjuhi ametikohale. Nimetatud töölepingu lõpetamist hagejaga vormistatud ei ole.
3.OÜ RMT vormistas hagejaga töölepingu 01.09.2003.a., mille kohaselt alustas PPOÜ-s RMTtööd t e teenindusjuhi ametikohal alates töölepingu sõlmimise päevast.
4.07.02.2008 teatas OÜ CC, kes oli OÜ RM õigusjärglane, et lõpetab hagejaga töölepingu koondamise tõttu 8. aprillil 2008.a.
5.09.04.2008 tehti hagejale ülekanne summas 36.394,24 krooni.
6.06.08.2008.a. esitas PPT ööinspektsiooni Põhja inspektsioonile avalduse OÜ CC vastu, milles palus tuvastada, et PP tööstaaži OÜ-s CC arvestatakse PP tööleasumisest TT OÜ-s 2002.a. novembris ning tema tööstaaž oli töölepingu lõpetamise hetkeks 8. aprillil 2008.a. üle viie aasta. Samuti palus PP töövaidluskomisjonile esitatud avalduses välja mõista OÜ CC PP kasuks hüvitis töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 tööpäeva eest, töölepingu lõpetamise hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses ja hüvitise tööraamatu kinnipidamise eest nõuete kogusummas 50.000.- krooni.
7.Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsusega nr 9.4.-02/2069-08
6.jaanuarist 2009.a. rahuldati avaldus osaliselt ning tunnistati TTOÜ ja PP vahelist töösuhet töölepinguliseks suhteks ajavahemikus 01.11.2002.a. kuni 01.05.2003.a., kuid jäeti rahuldamata töötaja rahalised nõuded tööandja vastu ning nõue tööstaaži tuvastamiseks. Lk 2 (11)
Hageja nõuded ja põhjendused.
8.PP ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas kohtusse hagi, milles palub – välja mõista kostjalt hüvitise töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 päeva eest kogusummas 21.452.- krooni; - välja mõista puudujääv koondamishüvitis summa 20.477.- krooni ja - välja mõista hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest summas 12.676.- krooni.
9.Hageja on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et TTOÜ ja tema vahel sõlmiti suuline tööleping 2002.a. novembris, kuigi kirjalikult vormistati tööleping 20.01.2003.a., tuleb tööleping lugeda sõlmituks temaga TLS § 28 lg 2 kohaselt alates novembrist 2002.a Kuna OÜ RMT ütles üles TT OÜ-ga sõlmitud üürilepingu ning viimaselt läksid üle OÜ RMT koos ruumide ja tenniseväljakute majandamisega ka kõik senised TT OÜ töötajad, kelle töötingimusi ei muudetud, läks ettevõte üle koos töötajatega TT OÜ OÜ RMT , millest tulenevalt tööleping hagejaga TLS § 6 (2003 a redaktsioon) kohaselt ei lõppenud, sest osundatud seadusesätte kohaselt ei lõpeta ettevõtte üleminek töölepingut. Seega jäi kehtima hageja ja TT OÜ vahel 2002.a. novembris sõlmitud tööleping ja töötaja staaži arvestus tööandja juures ei katkenud. Hageja on seisukohal, et vastavalt Euroopa Kohtu otsustele C-24/85 ja C-234/98 tuleks ettevõtte ülemineku hindamisel analüüsida selle kõiki aspekte, sh. äriühingu või ettevõtte tüüpi, kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud, kas kliendid- ja muud ärisuhted on üle läinud, samuti majandustegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut ning tegevuse peatamise aega ülemineku perioodil. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlusaluse juhtumi lahendamisel arvesse võtta järgmisi asjaolusid: - Tallinna Tervisekeskuse OÜ läks üürilepingu ülesütlemise tagajärjel OÜ RMT üle kinnisvara, s.o. hoonestusõiguse olulise osa ehk hoone ja pindade otsene valdus; - OÜ RMT jätkas tegevust, s.t. tenniseväljakute haldamist ja väljaüürimist; - OÜ RM tegevuse, s.o. tenniseväljakute haldamise ja väljaüürimise meetodid jäid samaks; - tegevus jätkus peatumatult ning t ei olnud suletud ühekski päevaks; - töötajatele teatati nende töö jätkumisest samadel tingimustel ja viisil; - samaks jäid ettevõtte telefoninumbrid; - OÜ RMT võttis üle TT OÜ töötajad. Hageja seisukoha kohaselt tuleneb ka Euroopa Kohtu ühendatud otsusest nr C-127/96, C 229/96 ja C 74/97, et kui ettevõtte üleminekul töölepingute kaitse põhimõte on rakendatav juhul, kui äriühing annab varem enda poolt garanteeritud teenuse üle teisele äriühingule, siis ei ole direktiivi (EL direktiiv 2001/23/EÜ) kohaldamine välistatud ka vastupidises olukorras, s.t. kui äriühing otsustab pärast teenuse üleandmist ise seda funktsiooni täitma hakata.
10.Tulenevalt sellest, et hageja staaž algas tööandja juures 2002.a. novembris, oli selle kestvuseks 2008.a. aprillis, kui hagejaga tööleping TLS § 86 p 3 alusel lõpetati, üle viie aasta. Vastavalt TLS § 87 lg 1 p 3 tuleb töötajale, kellel on tööstaaži tööandja juures 5-10 aastat teatada töölepingu lõpetamisest ette vähemalt 3 kuud ja TLS § 87 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud etteteatamistähtaegade mittejärgimisel maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati.
Lk 3 (11)
TLS § 90 lg 1 p 1 kohaselt peab tööandja koondamishüvitust samuti hagejale maksma kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kuna hagejale teatati ette töölepingu lõpetamisest 07.02.2008, s.o. 2 kuud ja 1 päev enne töölepingu lõpetamist, jäi etteteatamistähtajast puudu 22 tööpäeva ja koondamishüvitust maksti kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna CC OÜ koondamishüvitise arvestuse kohaselt on hageja keskmise kuupalga suuruseks 20.477.- krooni, on hageja keskmise päevapalga suuruseks 975,10 krooni, moodustab hageja nõue etteteatamistähtajast puudujääva 22 tööpäeva eest 21.452.- krooni ja nõue koondamishüvitise saamiseks ühe kuu keskmise palga ulatuses 20.477.- krooni.
11.Hageja väidab, et tulenevalt asjaolust, et töölepingu lõpetamise päeval 8. aprillil 2008.a. ei antud talle kätte tööraamatut, milleks tööandja TLS § 74 lg 2 kohaselt kohustatud on, kusjuures hageja on viidanud soovile tööraamat kätte saada 8. aprilli 2008.a. e-kirjas raamatupidajale ja 22. aprilli 2008 järelepärimises tööandjale ja alles 25. aprill 2008.a. teates palub tööandja hagejal tööraamatule järgi tulla ning hageja sai tööraamatu duplikaadi kätte kostjalt alles 6. mail 2008.a., on kostja kohustatud hagejale maksma TLS § 119 lg 1 kohaselt tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. CC OÜ oli tööraamatu kätteandmisega viivituses 8. aprillist 2008.a. kuni 25. aprillini 2008.a., mil ta saatis hagejale teate tööraamatu kättesaamise võimalusest, seega 13 tööpäeva. Arvestades sellega, et hageja keskmine palk oli 975,10 krooni, nõuab hageja hüvitist 12.676.- krooni.
12.Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja järgmised dokumentaalsed tõendid: OÜ CC äriregistri andmete väljatrüki, OÜ CA äriregistri andmete väljatrüki, kinnistusraamatu andmete väljatrüki elektroonilisest kinnistusraamatust Haabersti 5 hoonestusõiguse osas, TT OÜ registriandmete väljatrüki, TT OÜ ja hageja vahel sõlmitud töölepingu, TT OÜ ja SV vahel sõlmitud töölepingu, OÜ RMT e ja hageja vahel sõlmitud töölepingu koos lisadega, OÜ CC teatise töölepingu lõpetamise kohta, PP e-kirja 8.aprillist 2008.a. MK, OÜ CC teatise tööraamatu kätteandmise kohta, OÜ CC 30.04.2009.a. vastuse järelepärimisele, OÜ CC ja PP vahelise töölepingu lisa nr 2 töölepingu lõpetamise kohta, 9. juuni 2008.a. nõude CC OÜ-le, OÜ CC esindaja advokaat H. Rajamäe vastuse 25.juunist 2008.a., 22.04.2008.a. järelepärimise OÜ CC ja Eesti Töötukassa otsuse 22.maist 2008.a., millega PP on võetud arvele töötuna alates 20.05.2008.a. ja talle on määratud töötuskindlustushüvitis. Lisaks dokumentaalsetele tõenditele taotles hageja kohtuistungil üle kuulata ka tunnistajad MG, I O ja V H . I O ülekuulamisest loobus hageja kohtuistungil. Kostja vastuväited ja põhjendused. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
13.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole TT OÜ ja MFOÜ omavahelistes suhetes kordagi kokku leppinud ettevõtte üleandmises ja sellest tulenevates õigustes ja kohustustes. Sellist kokkulepet vastavalt VÕS § 180 lg 1 sätestatule kunagi sõlminud ei ole. TT OÜ ja kostja vahel oli üürileping t e ruumide kasutamiseks. See öeldi üles 25.08.2003.a. Üürilepingu ülesütlemine kui tehing ei ole käsitletav poolte kokkuleppena, vaid on kostja ühepoolne kujundusõigus. Ettevõtte üleminek saab toimuda aga üksnes poolte kokkuleppe,
Lk 4 (11)
kusjuures ettevõttega seotud kohustused saavad üle minna, kui üle läheb ettevõtte omand või valdus tervikuna. Euroopa Liidu direktiiv 2001/23 art 1 a sätestab, et direktiivi kohaldatakse ettevõtte või selle osa ülemineku osas teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena. Seega on see direktiiv kohaldatav ainult poolte vahel tuvastatava kokkuleppe alusel. Ka Euroopa Kohtu lahendis C-24/85 välja toodud kriteeriumeid arvestades, milliste kohaldamine on üldse Eesti õiguskorras kaheldav lahendi p-st 2.2. tulenevalt, ning neid analüüsides tuleb jõuda järeldusele, et ettevõtet ei saa lugeda üleläinuks järgmistel põhjendustel: - TT OÜ ja kostja vahel oli sõlmitud üürileping t e ruumide kasutamiseks. Tulenevalt TT OÜ majandusraskustest ütles kostja 25.08.2003.a. üürilepingu üles. Nimetatust tulenevalt sai kostja üüritud ruumid taas enda valdusesse ning kuna uut üürnikku koheselt ei leitud, asus kostja ruume enda majandustegevuseks kasutama. Seega ei ole kinnisvara üle läinud mitte tulenevalt TT OÜ soovist anda üle ettevõte, vaid tulenevalt asjaolust, et kostjal oli üürilepingu lõppemise tõttu õigus tagasi saada enda valdusesse talle kuuluv vara; - asjaolu, et jätkati sama tegevust, s.o. tenniseväljakute haldamist ja väljaüürimist, ei anna põhjust järeldada ettevõtte üleminekut. Üüritavad ruumid on ette nähtud spordihallina kasutamiseks, mis nähtub hoonestusõiguse seadmise lepingu punktist 6, mistõttu ei olnud kostjal võimalik hoonet muul viisil kasutada; - tennisehalli juurde kuuluv sisustus müüdi avalikul enampakkumisel tulenevalt asjaolust, et TT OÜ-l oli üürivõlgnevus, sellega realiseeris üürileandja pandiõigust vastavalt VÕS § 305 sätestatule. Kui poolte tahtlus oleks suunatud ettevõtte üleminekule, ei oleks enampakkumist korraldatud, vaid toimunud oleks omavaheline tasaarveldamine. Ettevõtte üleminekul lähevad üle kõik ettevõttesse kuuluvad varad tervikuna ning ühel alusel, ei ole mõeldav, et osa ettevõtte varast omandatakse enampakkumise ning ülejäänud osa muul lepingulisel teel; - kostja on tegevust sarnastel tingimustel jätkates lähtunud ka enda ärihuvidest, kuna TT OÜ lõpetas oma tegevuse, jäi turule palju potentsiaalseid kliente, kelle huviks oli treeningute jätkamine sarnastel tingimustel. Vältimaks olukorda, et kliendid leiavad uue treeninguklubi, jätkas kostja koheselt spordihalli tegevust leides seejuures klientuuri ja alustades edukalt äritegevust. Kostja leiab, et tulenevalt asjaolust, et Euroopa Kohtu praktika on olnud ettevõtte ülemineku või teenuste üleandmise osas olnud vastuoluline, ei saa kõiki nendes toodud seisukohti Eesti kohtupraktikasse üle kanda. Otsustavaks kriteeriumiks mille järgi otsustada kas ettevõte on üle läinud või mitte, on Euroopa Kohtu lahendi C-172/98 järgi vara ülemineku kriteerium. Käeoleva vaidluse puhul ei ole TT OÜ vara kostjale üle läinud, vaid üürilepingu lõpetamisega seonduvalt sai kostja TT OÜ talle kuulunud vara, s.o. hoonestusõiguse alusel kasutatava hoone otsese valduse. Pandiesemeks olnud vara müük ei olnud ettevõtte tegevuse jätkamise seisukohalt määrav, kuna tegemist oli vallasvaraga, mis oleks mõistliku pingutusega olnud asendatav.
14.Kuna p-s 13 nimetatud põhjustel ei ole ettevõtte ülemineku regulatsiooni võimalik kohaldada, ei ole oluline, et kostja juurde asusid tööle samad töötajad kes töötasid enne TT OÜ-s. Kostja sõlmis töötajatega töölepingud ning arvestab töötajate staaži enda juures alates
Lk 5 (11)
lepingute sõlmimisest. Asjaolu, et hageja töölepingut TTOÜ ei ole lõpetatud, ei puutu antud juhul asjasse, sest tegemist on hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud töölepinguga.
15.Kostja on ka seisukohal, et hageja staaži tuvastamise nõudele tuleb kohaldada aegumist. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg 4 kuud Riigikohus on lahendis 3-2-1-65-01 asunud seisukohale, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud õiguste kaitse nõuded alluvad aegumisele ja nende aegumistähtajaks on 4 kuud. Samale seisukohale asus ka töövaidluskomisjon ja märkis otsuses, et staaži tuvastamise nõudele tuleb kohaldada aegumist alates 08.02.2006.a. Kuna hageja pöördus töövaidluskomisjoni 06.08.2008.a., oli hageja nõue tööstaaži tuvastamiseks aegunud. Kuna staaži tuvastamise nõue on aegunud, puudub hagejal õigus nõuda ka hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujäävate tööpäevade eest ning hüvitist töölepingu lõpetamise eest, sest nõuded eeldavad teatud pikkuses tööstaaži olemasolu, mida antud hetkel ei ole enam võimalik tuvastada.
16.Hageja nõude osas saada hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest leiab kostja, et hageja töölepingu lõpetamise päevaks oli 08.04.2008.a. 25.04 2008.a. võimaldas kostja hagejale tööraamatu duplikaadi kätteandmise. Seega oli tööandja tööraamatu kätteandmisega viivituses 13 päeva. Kuigi töölepinguseadus on eriseaduseks võlaõigusseadusele, tuleb neid seadusi tõlgendada koosmõjus. Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-76-06, mille kohaselt juhul kui tööraamatu kinnipidamine on aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, tuleb TLS § 119 lg 1 tuleneva vastutuse rakendamisel arvestada ka VÕS § 1 lg 1 sätestatut ning juhul kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib tööandja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on kahju tekkimine, mille tõendamise koormus on töötajal. Arvestades hageja töökogemusi, staaži ja üldist majanduslikku olukorda Eestis 2008.a. kevadel, on kostja arvates ebareaalne, et hageja eesmärk oli end vähem kui kaks nädalat pärast töölepingu lõpetamist töötuna arvele võtta. Pealegi ei ole tööraamatu puudumine töötuna tööturuametis arvele võtmisel vältimatuks takistuseks. Vastavalt sotsiaalministri 13.12.2005 määrusele nr 118 on vaja esitada tööotsijana arvele võtmiseks vaja esitada isikut tõendav dokument ning soovi korral muud dokumendid. Seega ei olnud hagejal takistust end tööotsijana arvele võtta ja väide kahju tekkimisest on põhjendamatu.
15.Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja dokumentaalsete tõenditena TT OÜ ja OÜ RMT vahel 22.10.2003.a. enampakkumise tulemusena ostetud vallasvara müügilepingu 22. oktoobrist 2003.a., kinnistute jagamise- ja ühendamise tulemusel tekkivale kinnistule hoonestusõiguste seadmise lepingu, mis on sõlmitud 13.03.2002.a. Tallinna linna ja OÜ RMT vahel ning töötukassa e-kirja 4. juunist 2009.aastast vastuseks teabenõudele. Hageja seisukoht kostja vastusele.
16.Oma seisukohas kostja vastusele väidab hageja, et kahju seoses tööraamatu kinnipidamisega tekkis tal 17 kalendripäeva ulatuses kostja poolt tööraamatu kinnipidamisega ning kahju suuruseks tööraamatu kinnipidamisest saamata jäänud töötukindlustushüvitise näol on 5383,05 krooni kui arvestada seda, et talle määrati töötuskindlustushüvitise suuruseks
Lk 6 (11)
perioodil 27.05.2008 – 03.09.2008.a. 316,65 krooni päevas. Lisaks sellele ei saanud hageja kasutada töötule ettenähtud tööturuteenuseid, millise kahju suurust ei ole võimalik hinnata. Samuti pidi hageja tööraamatu kättesaamiseks tegema täiendavaid pingutusi ning kasutama õigusabi selle nõudmiseks tööandjalt kandes seeläbi otsest kahju kulude näol. Kostja seisukoha osas nagu oleks hageja tööstaaži tuvastamise nõue aegunud, hageja ei nõustu. Hageja leiab, et õigussuhte tuvastamisele, milleks on ka tööstaaži pikkuse tuvastamine, aegumist kohaldada ei saa, sest aegumist saab kohaldada üksnes õigussuhtest tulenevale nõudele kooskõlas TsüS § 142 lg 1 sätestatule. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis nr 3-2-1-73-08 ka Riigikohus. Lisaks sellele ei saa aegumist kohaldada alates 08.02.2008.a., mil hagejale teatati töölepingu lõpetamisest, sest siis ei tekkinud hagejal ühtki nõuet. Nõuded tekkisid hagejal 08.04.2008.a., s.o päeval mil nõue muutus sissenõutavaks. Nõude aegumine ei saa alata enne selle sissenõutavaks muutumist. Seega algas aegumistähtaeg 08.04.2008.a. rahaliste nõuetele siis. Kohtuotsuse põhjendused.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et: - TTOÜ ja PP vahel sõlmiti suuline tööleping 2002.a.; - kirjalik tööleping samade poolte vahel vormistati 20.01.2003.a. ning PP töötas TTOÜ-s teenindusjuhi ametikohal alates 01.05.2003.a.; - OÜ RMT vormistas hagejaga töölepingu 01.09.2003.a., mille kohaselt alustas PPOÜ-s RMT tööd t e teenindusjuhi ametikohal alates töölepingu sõlmimise päevast; - 07.02.2008 teatas OÜ CC, kes oli OÜ RM õigusjärglane, et lõpetab hagejaga töölepingu koondamise tõttu 8. aprillil 2008.a.; - 25.04.2008.a. teatas tööandja PP, et tal on võimalik kätte saada OÜ-st CC tööraamatu duplikaat.
18.Pooled vaidlevad selle üle kas TTOÜ läks üle OÜ RMT2003.a. augustikuus ning kas tulenevalt nimetatust algas hageja tööstaaž kostja juures 2002.a. novembrikuust kui hageja TT OÜ-sse suulise töölepingu alusel tööle asus või algas hageja ja kostja töösuhe 1. septembrist 2003.a., mil OÜ RMT PP töölepingu sõlmis. Veel vaidlevad pooled selle üle kas hageja nõue tuvastada tema tööstaaži kehtivus kostja juures alates 2002.a. novembrist on aegunud või mitte ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt keskmist palka tema tööraamatu kinnipidamise eest tööandja poolt TLS § 119 lg 1 sätestatud alusel.
19.Vaidluse lahendamisel poolte vahel juhindub kohus: - Äriseadustiku §- ist 5 (01.07.2003.a. – 27.12.2003.a. kehtinud redaktsioon), mis reguleeris ettevõtet ja selle üleminekut 2003 aasta augustis ja septembris; - TLS §-st 6 (02.03.2003 – 10.04.2004 kehtinud redaktsioon), mis sätestab töölepingu kehtivuse ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumisel või ettevõtte üleminekul - TsÜS § 142 lg 1 sätestatust, mis sätestab aegumise mõiste ning - TLS § 87 lõikest 1 p 3 ja 4 ning § 90 lg 1 p 1 a ja b (kuni 01.07.2009.a. kehtinud redaktsioon), mis sätestasid kui kaua peab töötajale töölepingu lõpetamisest ette teatama tema koondamisel ning kui palju hüvitust maksma ning sama seaduse §-st 119 lg 1 (samuti kuni
Lk 7 (11)
01.07.2009.a. kehtinud kinnipidamise eest.
redaktsioon),
mis
sätestas
tööandja
vastutuse
tööraamatu
20.Kõigepealt võtab kohus seisukoha kostja seisukoha suhtes, et hageja staaži tuvastamise nõudele tuleb kohaldada aegumist, sest ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg 4 kuud. Aegumise mõiste sätestab TsÜS § 142 lg 1, mille kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus asub seisukohal, et tulenevalt sellest, et hageja on kohtule esitatud vastuses täpsustanud, et tema TLS §-s st 87 ja 90 tulenevate hüvitisenõuete aluseks olev asjaolu on tema tööstaaži pikkus kostja juures ning see ei ole iseseisev tuvastusnõue kostja vastu, ei saa õigussuhte olemasolu tuvastamise asjaolule aegumist kohaldada. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Sellele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-73-08 ka Riigikohus.
21.Järgmisena võtab kohus seisukoha hageja väite osas, et pärast OÜ RMT poolt üürilepingu ülesütlemist OÜ TT läks OÜ TT üle OÜ RMT . Sellega võttis kostja Tallinna T e OÜ üle ka hageja kui töötaja ning tulenevalt TLS § 6 (2003 a redaktsioon) tööleping hagejaga ei lõppenud, sest osundatud seadusesätte kohaselt ei lõpeta ettevõtte üleminek töölepingut. Eeltoodust tulenevalt jäi kehtima hageja ja TT OÜ vahel 2002.a. novembris sõlmitud tööleping ja töötaja staaži arvestus tööandja juures ei katkenud. Kohus asub seisukohale, et selleks et asuda seisukohale kas OÜ TT läks üle RMT e OÜ tuleb analüüsida kompleksselt kõiki poolte poolt esiletoodud aspekte ja hinnata tõendeid mis pooled on äriühingu ülemineku väite ja vastuväite kinnitamiseks kohtule esitanud. Ettevõtte üleminekut reguleeris 2003.a. augustis ja septembris Äriseadustiku § 5 (01.07.2003.a. – 27.12.2003.a. redaktsioon), mille kohaselt ettevõte käesoleva seaduse tähenduses oli majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutses, ettevõte koosnes asjadest, õigustest ja kohustustest, mis olid määratud või olemuselt pidid olema määratud ettevõtte tegevuseks ning ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul kohaldati võlaõigusseaduses sätestatut. TLS § 6 (02.03.2003 – 10.04.2004 kehtinud redaktsioon) sätestas samal ajal, et ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek töölepingut ei lõpeta. Tulenevalt asjaolust, et pooled ei vaidle selle üle, et Tallinna Tervisekeskuse OÜ oli RMOÜ üürnik, et üürileandja ütles üürnikule üürilepingu 25.08.2003.a. üles ja sai üüritud ruumid taas enda valdusesse ning asus ise oma ruume enda majandustegevuseks kasutama, leiab kohus, et kostjale Tallinna linnaga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu alusel kuuluv kinnisvara ei läinud üle mitte tulenevalt TT OÜ soovist anda üle ettevõte, vaid tulenevalt asjaolust, et kostjal oli üürilepingu lõppemise tõttu õigus tagasi saada enda valdusesse talle kuuluv vara. Kuna Tallinna Tervisekeskuse OÜ kuulunud tennisehalli juurde kuuluv sisustus müüdi avalikul enampakkumisel, mida tõendab TT OÜ ja OÜ RMT e vahel 22.10.2003.a. enampakkumise tulemusena ostetud vallasvara müügileping 22. oktoobrist 2003.a., tõendab ka nimetatu, et ettevõtte üleminekut ühelt äriühingult teisele ei toimunud, vaid kostja jätkas oma majandustegevust samades ruumides milles TT OÜ seda kuni üürilepingu lõppemiseni teinud oli ostes enampakkumisel ära TT OÜ tennisehalli sisustuse.
Lk 8 (11)
Kohus leiab, et asjaolu, et kostja jätkas sama majandustegevust kui TT OÜ, s.o. tenniseväljakute haldamist ja väljaüürimist, kusjuures hoone kasutusotstarve tulenes hoonestusõiguse seadmise lepingu punktist 6, pakkus teenust samale klientuurile mis TT OÜ ja võttis tööle samad töötajad kes töötasid TT OÜ-s, mida tõendasid kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad MG ja VH, ei tähenda see üheselt ettevõtte üleminekut TT OÜ RMT e OÜ-le. Kostja sõlmis hagejaga töölepingu, seda tegi ka ta teiste töötajatega kes kostja juurde tööle asuda soovisid. Asjaolu, et hageja töölepingut TTOÜ-ga ei ole lõpetatud, ei puutu käesolevasse vaidlusesse, sest tegemist ei ole pooltevahelise töölepinguga. Ka Euroopa Kohus on oma lahendis C-172/98 asunud seisukohale, et määravaks ettevõtte üleminekul on vara ülemineku kriteerium, mida käesoleval juhul toimunud ei ole. Ka vastavalt Euroopa Kohtu otsustele C-24/85 ja C-234/98 tuleks ettevõtte ülemineku hindamisel analüüsida selle kõiki aspekte, sh. ka seda kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud. Euroopa Nõukogu direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu, sest nimetatud direktiivi art 1 a sätestab, et direktiivi kohaldatakse ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena. Käeolevas vaidluses ei ole väidetud ega tõendatud lepingu sõlmimist ettevõtte üleminekuks.
22.Kuna kohus asus kohtuotsuse p-s 21 seisukohale, et TT OÜ ei ole toimunud ettevõtte üleminekut RMT e OÜ-le, on kostja arvestanud hagejale tööstaaži kostja juures töötamise aja eest õigesti alates 01.09.2003.a. ja hageja nõuete rahuldamiseks välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 päeva eest summas 21.452.krooni ja välja mõista puudujääv koondamishüvitis summa 20.477.- krooni puudub alus.
23.Tööraamatu kätteandmist töötajale töölepingu lõpetamisel reguleerib kõigepealt TLS § 74 lg 2, mille kohaselt tuleb tööraamat anda töötajale kätte töölepingu lõpetamise päeval. Vastutust tööraamatu kinnipidamise eest reguleerib TLS § 119 lg 1, mille kohaselt on tööraamatu kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lisaks eeltoodule, tuleb kohtul tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmise otsustamisel juhinduda ka võlaõigusseaduse sätetest nagu on märkinud oma lahendis 3-2-1-76-06 Riigikohus, sest võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse VÕS § 1 lg 1 kohaselt ka töölepingule. Riigikohus on oma nimetatud lahendis asunud seisukohale, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu katteandmise kohustust võib töötaja nõuda tööandjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude aluseks on töötajal kahju tekkimine, mille tõendamise koormus lasub hagejal. Hageja nõudis esialgselt esitatud hagiavalduses TLS § 119 lg 1 alusel tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka 13 tööpäeva eest summas 12.676.- krooni väites, et kostja oli tööraamatu kätteandmisega viivituses 8. aprillist 2008.a. kuni 25. aprillini 2008.a., mil ta teatas hagejale tööraamatu kättesaamise võimalusest.
Lk 9 (11)
Oma seisukohas kostja vastusele väidab hageja, et kahju seoses tööraamatu kinnipidamisega tekkis tal 17 kalendripäeva ulatuses kostja poolt tööraamatu kinnipidamisega ning kahju suuruseks tööraamatu kinnipidamisest saamata jäänud töötukindlustushüvitise näol on 5383,05 krooni kui arvestada seda, et talle määrati töötuskindlustushüvitise suuruseks perioodil 27.05.2008 – 03.09.2008.a. 316,65 krooni päevas. Lisaks sellele ei saanud hageja kasutada töötule ettenähtud tööturuteenuseid, millise kahju suurust ei ole võimalik hinnata. Samuti pidi hageja tööraamatu kättesaamiseks tegema täiendavaid pingutusi ning kasutama õigusabi selle nõudmiseks tööandjalt kandes seeläbi otsest kahju kulude näol. Oma nimetatud väidete tõendamiseks esitas hageja üksnes Eesti Töötukassa otsuse 22.maist 2008.a., millega PP on võetud arvele töötuna alates 20.05.2008.a. ja millega talle on määratud töötuskindlustushüvitis. Kostja ei vaielud vastu, et oli hagejale tööraamatu kätteandmisega viivituses 13 päeva, kuid leidis, et hageja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist tööraamatu kätteandmise viivitamisega, pealegi ei olnud töötukassale vaja esitada tööraamatut töötuskindlustushüvitise saamiseks, mille kohta esitas kostja töötukassa e-kirja vastuseks tehtud teabenõudele. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendanud, et talle on kostja poolt tööraamatu kinnipidamisega tekkinud kahju. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtki tõendit tõendamaks asjaolu, et ta esitas koheselt pärast temaga töölepingu lõpetamist kostja poolt Eesti Töötukassale avalduse enda töötuna registreerimiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks ning, et tema töötuna registreerimine viibis põhjusel, et tal puudus tööraamat. Hageja poolt esitatud Eesti Töötukassa otsus nimetatut ei tõenda. Küll aga tõendab kostja poolt esitatud töötukassa e-kiri
4.juunist 2009.a. vastuseks teabenõudele, et 2008.a. ei olnud tööraamatu puudumine või mitteesitamine takistuseks töötuna arvelevõtmisel. Ka ei ole hageja täpsustanud millised tööturuteenused jäid tal kasutamata seetõttu, et tal puudus tööraamat ning millist kahju ning millega seoses ta seoses sellega kandis. Kuna hageja ei ole tõendanud millegagi ka oma väidet sellest, et ta kasutas tööraamatu kättesaamiseks õigusabi ja kandis seeläbi otsest kahju õigusabile tehtud kulutuste näol, ei saa hageja poolt esitatud tõendi alusel teha järeldust, et tööraamatu väljastamata jätmisega tekitas hageja kostjale kahju. Põhjusliku seoses puudumine väidetava kahju ja kostja õigusvastase teo vahel välistab kahju hüvitamise hagi rahuldamise. Menetluskulude jaotamine.
24.TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib
Lk 10 (11)
menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi rahuldamata jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Tsiviilasja hinna määramine.
25.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava raha summa ning TsMS § 134 lg 1 sätestatust, mille kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded kokku. Kuna hageja on esitanud nõuded välja mõista kostjalt kokku 54.605.-krooni, ongi nimetatud summa käesoleva tsiviilasja hinnaks. Kohtunik:
Lk 11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.