MK hagi CKOÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, kuue kuu keskmise palga ja kahju hüvitamise nõuetes ning kostja vastuhagi 75 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks hagejalt
Tsiviilasja hind
hagihind 545 178 krooni; vastuhagi hind 75 000 krooni
Menetlusosalised ja nende
-
hageja: MK(isikukood XXX; elukoht XXX)
esindajad
-
hageja esindaja: vandeadvokaat Gaabriel Tavits (Advokaadibüroo PACTA; asukoht Riia 24, Tartu 51010; e-post [email protected])
-
kostja: CKOÜ (registrikood XXX; asukoht XXX)
-
kostja esindaja: vandeadvokaat Kristi Sild (Advokaadibüroo LEXTAL; asukoht Rävala pst 4, Tallinn 10143; e-post [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
Rahuldada MK hagi CKOÜ vastu (põhihagi) osaliselt.
2.Tunnistada ebaseaduslikuks hageja MK töölepingu lõpetamine kostja CKOÜ poolt 16. septembri 2008.a käskkirja alusel alates 17. septembrist 2008.a vastavalt 01.07.1992-30.06.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse 1(20)
2-08-81191 (TLS) § 86 p-dele 6 ja 7.
3.Lugeda MK tööleping lõppenuks alates 17. septembrist 2008.a TLS § 79 lg 1 alusel, s.o töötaja algatusel.
4.Välja mõista kostjalt CKOÜ hageja MK kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 124 101 (ükssada kakskümmend neli tuhat ükssada üks) krooni.
5.Tuvastada hageja ja kostja vahel 7. novembril 2006.a sõlmitud lojaalsustasu lepingu tühisus lojaalsustasu tagastamise kohustuse osas.
6.Jätta rahuldamata hageja MK nõuded saamata töötasu, mittevaralise ja varalise kahju väljamõistmiseks ning kostja poolt temaga sõlmitud konkurentsikeelu kokkulepe tühisuse tuvastamiseks.
7.Jätta kostja CKOÜ vastuhagi rahuldamata.
8.Tühistada osaliselt käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tsiviilasjas (nr 2-0881191) Harju Maakohtu poolt 7. septembri 2010.a kohtumääruse alusel kohaldatud hagi (põhihagi) tagamise abinõu ning tagastada kostjale CKOÜ viimase poolt 3. septembril 2010.a
kohtu tagatiste kontole makstud
rahasummast (355 278 krooni) 231 177 (kakssada kolmkümmend üks tuhat ükssada seitsekümmend seitse) krooni. Ülejäänud osas, s.o 124 101 krooni ulatuses, jätta 7. septembri 2010.a kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna kuni kohtuotsuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus
1.Jätta MK poolt CKOÜ vastu esitatud hagiga seonduvad menetluskulud 75% ulatuses hageja MK kanda ja 25% ulatuses kostja CKOÜ kanda.
2.Jätta kostja CKOÜ poolt esitatud vastuhagiga seonduvad menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 2. detsembril 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta 2(20)
2-08-81191 Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.16. oktoobril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses on MK(hageja) esitanud CKOÜ (kostja) vastu järgmised nõuded: - lugeda ebaseaduslikuks kostja poolt töölepingu lõpetamine 16. septembril 2008.a; - mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu keskmise palga ulatuses, hageja arvestuste kohaselt kokku 355 278 krooni; - mõista tööandjalt välja mittevaraline kahju summas 150 000 krooni; - lugeda tühiseks töötajaga sõlmitud konkurentsikeelu kokkulepe ja lojaalsustasu kokkulepe lojaalsustasu tagastamise osas; - kohustada kostjat tagastama hagejale mobiiltelefoni SIM-kaart numbril XXX.
2.Menetluse käigus on hageja 25. mail 2009.a ja 23. novembril 2009.a esitanud veel järgmised nõuded: - mõista kostjalt hageja kasuks välja varaline kahju 4900 krooni ning - mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 20 000 krooni ulatuses.
3.Hageja on menetluses loobunud ülalnimetatud nõudest kohustada kostjat tagastama hagejale hageja mobiiltelefoni SIM-kaart numbril XXX ning 26. oktoobri 2009.a määrusega on kohus selle nõude osas asjas menetluse lõpetanud (vt toimik, III kd, lk 1-2).
4.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures tähtajatu töölepingu alusel kindlustusmaaklerina. 16. septembril 2008.a lõpetas tööandja töösuhte ühepoolselt töötaja poolt töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu. Tööleping lõpetati käskkirja alusel, tuginedes enne 1. juulit 2009.a kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p-le 6 ja p-le 7. Nimetatud käskkirja kohaselt heidetakse töötajale ette seda, et töötaja kuritarvitas temale usaldatud tööandja vara ning sidekanaleid tööandja tegevuse õõnestamiseks, tööandja vastuvõetud otsuste kritiseerimiseks ning laimava sisuga kirjade edastamiseks teiste tööandjaga lepingulises suhetes olevatele töötajatele. Käskkirja kohaselt on loetud tõendatuks, et hageja edastas tema töö e-posti aadressilt sisult õõnestavaid ja otseselt tööandja ning tööandjaga töölepingulises suhtes olevate töötajate silmis tööandja mainet ja usaldusväärsust kahjustavaid kirju. Hageja leiab, et eelnimetatud käskkiri ja sellest tulenev töölepingu lõpetamine on vastuolus TLS-i sätetega. Usalduse kaotus TLS tähenduses eeldab tööandjal varalise kahju olemasolu või varalise kahju tekkimise ohtu. Nimetatud asjaolusid aga käskkirjas esile toodud ei ole. Seega on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslik. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ei ole samuti kooskõlas viimatinimetatud sättest tulenevate nõuetega. Töötajaga on võimalik töökohustuste 3(20)
2-08-81191 rikkumise tõttu töölepingut lõpetada, kui tal on kehtiv distsiplinaarkaristus ning ta paneb toime uue töökohustuste rikkumise, mis häirib tööd või ta paneb toime esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise. Kuivõrd hagejal puudus eelnev distsiplinaarkaristus, ei olnud võimalik ka sellel alusel temaga töölepingut lõpetada. Hagejaga ei saanud töölepingut lõpetada põhjusel, et tegemist on jämeda töökohustuste rikkumisega, kuna tööandja ei ole käskkirjas esile toonud, milles seisneb töökohustuste rikkumine, seda enam töökohustuste jäme rikkumine. Käskkirjas esitatud üldised väited, et tööandjat on laimatud ning on õõnestatud tööandja mainet teiste kaastöötajate silmis, ei ole millegagi tõendatud. Konstruktiivse kriitika tegemine tööandja töökorraldamise osas on igati tavapärane nähtus ning viitab sellele, et töötajad on huvitatud tööandja heast käekäigust ning soovivad osaleda dialoogis ettevõtte käekäigu üle. Seetõttu ei saa neid ettepanekuid ja märkusi pidada tööandjat laimavaks ning tema mainet õõnestavaks. Eeltoodust tulenevalt ei ole millegagi põhjendatud hagejaga töölepingu lõpetamine töökohustuste rikkumise tõttu. Seega on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel on toimunud ebaseaduslikult. TLS § 117 lg 2 kohaselt ei soovi töötaja enda tööle ennistamist ning soovib hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga ulatuses.
5.Lisaks soovib hageja, et heastatakse kostja poolt temale tekitatud mittevaraline (moraalne) kahju vale informatsiooni levitamise tõttu. Nimelt on tööandja edastanud hageja klientidele 30. septembril 2008.a teate, millest võib aru saada, et töötajaga on tööleping lõpetatud töötaja süülise käitumise tõttu. Samuti vastati hagejale teadaolevalt telefonitsi hageja (endistele) klientidele, et töötaja on vallandatud. Kuna niisugune informatsioon on ilmselgelt ebaõige ja laimav, on töötaja maine tema endiste klientide hulgas olulisel määral kahjustatud. Ebaõige informatsiooni teadliku levitamisega tekitatud kahju suuruseks hindab hageja 150 000 krooni. Hageja mittevaraline kahju lepinguvälise kahjuna seisneb kostja õigusvastases tegevuses, millega kostja ei järginud töölepingu seaduses ette nähtud töölepingu lõpetamise protseduuri ning esitas hageja suhtes teadvalt valesid andmed. Hageja tervislik seisund on olulisel määral halvenenud pärast seda kui tööandja lõpetas temaga ebaseaduslikult töölepingu. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Samuti on kahju tekitamine VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt õigusvastane, kui kahju tekitati tervisekahjustuse tekitamisega. Tööandja on hageja kohta esitanud teadlikult ebatõepärast informatsiooni, süüdistades hagejat töökohustuste rikkumises ning edastades tahtlikult tõele mittevastavat informatsiooni hageja endistele klientidele, samuti halvustas kostja teda ilma igasuguse põhjuseta nii endiste kui ka uute töökaaslaste ees. Kostja saatis hageja uue tööandja aadressile lojaalsustasu tagastamise nõude, kus olid kirjas delikaatsed isikuandmed- vallandamise alused, usalduse kaotus jne. Lisatud oli ka arve tagastamisele kuuluvale summale. Kirja saatmine uue tööandja aadressile oli ilmselgelt mittevajalik, sest kostjale oli hageja kodune aadress teada (ka kõnealuse kirja üks eksemplar saabus hageja kodusele aadressile). Kuna ümbrikule oli sihilikult jäetud märkimata töötaja nimi ning konfidentsiaalsusaste, siis eeldas see kirja avamist asjasse mittepuutuvate isikute poolt. Lisaks levitas kostja ka telefoni teel (ebaõiget) informatsiooni, et tööleping on lõpetatud töötajast tulenevatel põhjustel (sh vallandamisest teatamine). See on toonud kaasa usalduse kaotuse paljude klientide silmis. Hageja maine on langenud notarite 4(20)
2-08-81191 hulgas ja mitmete suuremate ettevõtjate hulgas, kellega enne hageja vallandamist oli suhe suurepärane ja usalduslik. Kindlustussfääris on töötajale tema hea nimi väga oluline ning tööandja on tema hageja mainet kahjustanud ilma, et selleks oleks olnud mingisugust põhjust. Eeltooduga pani tööandja muu hulgas toime hageja isiklike õiguste rikkumise ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 1047 alusel tekitatud kahju hüvitamist. Hagejal on seoses kostja käitumisega tekkinud olulised tervisehäired – märgatavalt on alanenud töötaja töövõime, meeleolu on pidevalt ebastabiilne, töötajal on esinenud keskendumisraskused, unehäired, nii kehalised kui ka vaimsed piinad ning kulukas ravimsõltuvus. Kõrgenenud on ka vererõhk. Märkimisväärset paranemist ei ole senini toimunud ning haigusnähud korduvad. Samuti on kostja sisenenud ebaseaduslikult hageja e-kirja postkasti, rikkudes sellega põhiseadusega tagatud sõnumisaladust ning VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet. Kuna e-posti aadress sisaldas töötaja nime, siis ei oleks tohtinud tööandja töötaja eposti kontrollida, ilma töötajat eelnevalt informeerimata. Hageja väitel eksisteerib eposti aadress XXX käesoleva ajani, seetõttu on jäänud hagejal saamata hulk väga olulist informatsiooni ning tööandja on andnud endistele töökaaslastele võimaluse lugeda isikliku sisuga e-kirju. Samuti taotleb hageja eeltoodud asjaoludele tuginedes ravimitele tehtud kulutuste hüvitamist 4900 krooni ulatuses.
6.Hageja taotleb ka töötajaga sõlmitud töölepingus sisalduva konkurentsikeelu kokkuleppe tühiseks tunnistamist. Nimetatud kokkuleppe kohaselt, ei ole töötajal lubatud tööle asuda teise tööandja juurde kuue kuu jooksul pärast seda kui töötaja lahkus töölt omal soovil. Kuna töötajaga lõpetati tööleping ebaseaduslikult, sisuliselt töötajat sunniti töölt ära minema, ei saa seaduslikku jõudu omada ka töötajaga sõlmitud konkurentsikeelu kokkuleppe. Niivõrd kui töötajaga leidis aset töölepingu lõpetamine seadusega mitte kooskõlas olevana, on tühine ka töötaja töötamist kitsendav konkurentsikeelu kokkulepe ja sellega seotud hüvitiste tagastamise nõue. Samal põhjustel on tühine ka töötajaga 1. novembril 2006.a sõlmitud eraldiseisev lojaalsustasu leping (kokkulepe).
7.Hagiavalduses esitatud saamata jäänud töötasu nõue rajaneb töölepingu lisa nr 1 punktidel 5.3.1-5.3.3. Sellest tulenevalt tuli töötajale maksta lisaks põhipalgale ja lepingus märgitud lisatasule igakuiselt viimase teenindamisel olevate klientide poolt vastavalt tööandjale laekunud teenustasude (komisjonitasude) põhjal arvestatavat tulemustasu, mille määraks on 10-20% kindlustuslepingute teenustasudest (komisjonitasudest). Hagejal on seega õigus saada tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute pealt tulemustasu ka ajavahemikul alates 2008.a septembrist kuni 2009.a jaanuarini laekunud komisjonitasudelt. Hageja poolt sõlmitud kindlustuslepingud olid reeglina üheaastase kehtivusajaga, mistõttu laekusid kindlustusmaksed 2008.a alguses sõlmitud kindlustuslepingute osas kuni jaanuarini 2009 jne. Kuna tulemustasu suurus moodustus ca 2/3 ulatuses eelnevalt sõlmitud lepingute järgmaksetest ja 1/3 ulatuses lepingute uuendamisest (e aastamakse korraga tasumisest), siis lähtudes hageja lisatasust 2008.a kuude lõikes, leiab hageja, et ajavahemikul 2008.a septembrist kuni 2009.a jaanuarini on tööandja jätnud välja maksmata tulemustasu suuruses 20 000 krooni. Tulenevalt enne 1. juulit 2009.a kehtinud palgaseaduse (PalS) §-st 2 ja töölepingu lisa nr 1 p-st 5.3, palub hageja tööandjalt välja nõuda saamata jäänud tulemustasu summas 20 000 krooni. 5(20)
2-08-81191
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
8.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine oli õigustatud ja seaduslik. Töösuhe on lepinguline suhe, mille kestvusesse peavad panustama mõlemad osapooled. Lisaks lepingulisele suhtele on töösuhtele iseloomulik alluvussuhe, millise raames peab töövõtja täitma tööülesandeid ja tööandja poolt talle täitmiseks edastatud seaduslikke korraldusi. Kui tööandja kõige tähtsamateks kohustusteks on anda töötajatele kokkulepitud tööd ja maksta palka, siis töötaja kõige olulisemaks kohustuseks on teha kokkulepitud tööd ja täita erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust vastavalt TLS §-le 50. Kostja tuvastas 15. septembril 2008.a hageja poolse töökohustuste jämeda rikkumise. Hageja oli pikaajaliselt ja järjepidevalt alates 2007. aasta lõpust kuni 15. septembrini 2008.a (ehk rikkumise tuvastamise kuupäevani) kuritarvitanud kostja usaldust ja kasutanud talle tööülesannete täitmiseks usaldatud töövahendit ja tööandja vara, milleks oli mittestatsionaarne arvuti (nn laptop), selleks mitteettenähtud eesmärgil ja sihtotstarbel. Hageja edastas tööülesannetega seotud infovahetuse eesmärgil loodud tööandja elektronposti aadressilt XXX kostja mitmele töötajale (sh P maakler I.K , R esinduse juhataja A.S , V esinduse maakler A.H ) ebaobjektiivseid, desinformeerivaid, tõele mittevastavaid ning laimava sisu ja halvustava alatooniga ekirju. Hageja oma kirjades kritiseeris ja kommenteeris täiesti valimatult ja mõõdutundeta kostja juhtorgani poolt vastuvõetud otsuseid, mis olid tehtud eelkõige eesmärgiga säilitada ettevõtte pikaajalist jätkusuutlikust ning toimimist ka majanduslanguse tingimustes, oma kolleege ja kostja koostööpartnerite töötajaid. Kostja ei saa nõustuda hageja arvamusega, et kirjades esitatud mõtteavalduste puhul oli tegemist konstruktiivse ehk edasiviiva kriitikaga. Kirjades ei esine ettepanekuid, mida oleks võimalik vaadelda väidetud konstruktiivse kriitikana. Kõik hageja sõnavõtud piirdusid üksnes halvustavate kommentaaridega. Juhul kui hageja tegelikuks siiraks sooviks oli tööprotsesside jms parem korraldus, siis oleks hagejal olnud võimalik vastavasisulisi ettepanekuid tööandjale ka esitada. Hageja töökoht asus tema otsese juhi T.O ’aga ühes ruumis, mille suuruseks oli ca 15 ruutmeetrit. Kostja hinnangul on hageja süüline ning kostja huve eirav käitumine tõendatud. Hageja oma pidevate negatiivsete kirjadega langetas nii teiste töötajate, kui ka lõpuks iseenda vaimset meelsust ja töötahet, mida ta ka ise e-kirjades kinnitas. Oma tegudega kaasneda võivatest tagajärgedest (töölepingu lõpetamine) oli hageja kostja hinnangul hästi teadlik, kuid ilmselt lootis hageja kergemeelselt nende mittesaabumist. Tööandja poolt hageja valdusesse usaldatud materiaalsed vahendid ja sidekanalid olid hagejale kasutada antud töölepingust tulenevate töökohustuste täitmise eesmärgil, mitte alusetult tööandja juhtkonna (sh ka omanike) poolt vastuvõetud juhtimisotsuste ja tegude ning teiste kaastöötajate-kolleegide laimamiseks ja kritiseerimiseks. Seejuures saatis hageja kõnealuseid e-kirju tööajal (kostja poolt tasustatud ja tööülesannete täitmiseks ettenähtud tööajanormi arvelt). Hageja rikkus sellega pooltevahelist töölepingut ning TLS §-ga 50 kehtestatud kokkulepitud töö tegemise kohustust, samuti rikkus hageja TLS § 48 lg 1 p-st 4 tulenevat kohustust, käitudes tööandja ja teiste kolleegide suhtes ebaviisakalt. Iga mõistliku isiku arusaama kohaselt võib hageja käitumist lugeda ilmselgelt tööandja huvidega vastuolus olevateks ja töötajapoolseks töökohustuste jämedaks rikkumiseks vastavalt TLS § 86 p-le 6 ja 103 lg-le 2. Töötaja on tööandja silmis oma usalduse kaotanud. Usaldus töötaja vastu võib kaduda, kui töötaja tegutseb tööandja huvide vastaselt või kahjustab muul viisil ettevõtte majandustegevust. Usaldus halvab ärisuhteid ning see avaldab paratamatult mõju tööandja varalisele seisundile. Hageja kahjustas tööandja tavapärast majandustegevust sellega, et kaasas enda suuresti tööajal 6(20)
2-08-81191 toimuvasse kirjavahetusse ettevõtte erinevaid töötajaid (alates R regiooni juhist A.S ’ist kuni P maakler I.K ’ini). Samas maksis kostja töötajatele palka, eeldades tööülesannete nõuetekohast täitmist. Teiste kostja töötajate kaasamine lõi tööandja jaoks olukorra, kus märkimisväärne osa töötajatest tegeles tööajanormi arvelt asjadega, mis ei täitnud ettevõttele omanike poolt seatud ja püstitatud eesmärke, milliseks on omanikele kasu teenimine läbi majandustegevuse. Kostja märgib samuti, et hageja poolt saadetud kirjade puhul ei saa rääkida ühest või kahest emotsioonipuhangu ajendil kirjutatud kirjast – tegemist oli pikaajalise protsessiga. Eelnimetatud põhjustel ei pidanud tööandja edasise töösuhte jätkumist võimalikuks. Kostja hinnangul ei ole igal juhul põhjendatud hüvitise väljamõistmine töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses (355 336 kr). TLS § 117 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei ole oma hagiavalduses samas selgitanud, miks tuleks hüvitis käesoleval juhul välja mõista maksimaalses ulatuses. Hageja ja kostja vaheline töösuhe kestis vähem kui kaks aastat ning põhjusel, et hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine oli tingitud hagejast, ei ole hageja poolt õigusliku aluseta esitatud kuue kuu keskmise palga ulatuses esitatud hüvitisenõue põhjendatud. Kostja vaidlustab ka hageja esitatud keskmise töötasu arvestuse. Kostja arvestuste kohaselt oli hageja keskmine kuupalk ajavahemikus 2008.a märtsistaugustini 41 367 krooni.
9.Mittevaralise kahju tekitamise alusena on hageja välja toonud kostja poolt töölepingu lõpetamise protseduuri mittejärgimise ja teadvalt valede andmete esitamise hageja suhtes, mida hageja käsitleb isiklike õiguste rikkumisena, ning mis on kaasa toonud hageja tervisehäired. Lepinguvälise kahju hüvitamiseks peab olema tuvastatud õigusvastane tegu ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja tagajärje vahel ning kahju olemasolu. Käesoleval juhul ei esine ühtegi nendest. Hageja väited valeandmete esitamise kohta ning kostja tegevuse tõttu tervisekahjustuse tekkimise kohta on alusetud ja tõendamata. Kostja ei ole rikkunud töölepingu lõpetamise protseduuri. Isegi kui kohus tuvastab, et töölepingu lõpetamine ei olnud läbi viidud seaduse nõuete kohaselt, on selleks juhuks ettenähtud iseseisvad õiguskaitsevahendid (ennistamine, hüvitis). Isegi kui kõik loetletud elemendid eksisteeriksid, ei saaks rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Kuivõrd kostja ei ole hagejale tervisekahjustust ega ravimisõltuvust põhjustanud, puudub alus ka varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
10.Seonduvalt saamata töötasu väljamõistmise nõudega märgib kostja, et töösuhte lõppemise hetkel kehtinud töölepingu 5. punkt nägi ette, et töötaja põhipalk on 16 000 krooni ning lisaks töölepingu punktide 5.1 ja 5.2 kohaselt makstavale põhipalgale ja lisatasule makstakse töötajale igakuiselt viimase teenindamisel olevate klientide poolt tööandjale laekunud teenustasude (komisjonitasude) põhjal arvestatavat tulemustasu, mille määr kasvas sõltuvalt kuus laekunud summast. Seega sõltus tulemustasu saamine sellest, kas ja kui palju oli tööandjale laekunud teenustasusid nendelt tööandja klientidelt, keda hageja teenindas. Tulemustasu suurus arvutati summade põhjal, mis olid tööandjale palgaarvestuse aluseks olnud kalendrikuul laekunud. Kui tööandjale laekus arvestusperioodil teenustasusid vähem kui töölepingus määratud alampiir (75 000 kr), töötajal tulemustasu saamise õigust ei olnud. Kostja leiab, et poolte vahel ei olnud kokkulepet selle kohta, et töötajale arvestatakse ja makstakse tulemustasu ka nende summade eest, mis töölepingu kehtivuse ajal laekunud ei ole. Samuti puudus 7(20)
2-08-81191 kokkulepe selle kohta, et töötajale jätkatakse tasu maksmist ka siis kui tööleping on lõppenud ja töötaja enam neid kliente ei teeninda. Tulemustasu maksmise kohustus ei tekkinud mitte töötaja poolt kindlustuslepingulepingu sõlmimisel vaid teenustasu laekumisel. PalS § 32 kohaselt oli tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad, st tööandja pidi välja maksma kõik summad, mida töötaja oli töölepingu lõppemisel õigustatud nõudma. Praegusel juhul ei olnud töötajal õigust nõuda tulemustasu nende maksete eest, mis tööandjale töölepingu lõppemise hetkeks laekunud ei olnud. Kuivõrd poolte vahel puudus kokkulepe, et palga maksmist jätkatakse ka pärast töölepingu lõppemist, tuleb hageja nõuded jätta täielikult rahuldamata. Isegi kui nõustuda hageja poolt tulemustasu kokkulepetele antud tõlgendustega, ei ületanud vaidlusalusel arvestusperioodil hageja teenindamisel olnud klientidelt laekunud teenustasud töölepingus määratud alampiiri (75 000 kr).
KOSTJA VASTUHAGI SISU
11.Kostja CKOÜ on esitanud 7. oktoobril 2009.a hageja vastu vastuhagi, milles palub MK’lt kostja kasuks välja mõista 75 489 krooni ning lisaks vastuhagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 5933,40 krooni ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kuni põhinõude täitmiseni. 8. oktoobri 2009.a avaldusega on hageja vastuhagi põhinõuet vähendanud 75 000 kroonini (vt toimik, II kd, lk 200).
12.Vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled 7. novembril 2006.a lisaks töölepingule (mille alusel asus hageja kostja juures tööle kindlustusmaakleri ametikohale) lojaalsustasu lepingu, mille kohaselt kohustus hageja maksma kostjale kokku 100 000 krooni, kui on täidetud kaks tingimust. Esimeseks tingimuseks oli, et hageja ei lõpeta töölepingut omal algatusel, samuti ei põhjusta töölepingu lõpetamist kostja algatusel töökohustuste rikkumise, usalduse kaotamise või töötaja korruptiivse teo tõttu kuni 31. oktoobril 2009.a. Teise tingimuse järgi pidi hageja täitma töölepingu 9. punktis sätestatud konkurentsikeeldu vähemalt kuni 31. oktoobrini 2009.a. Lojaalsustasu lepingu punkti 2.2 kohaselt loeti lojaalsustasu täiendavaks eritasuks töölepingus sätestatud konkurentsikeelu kohustuse täitmise eest. Vastavalt töölepingu alapunktile 9.1 kohustus hageja mitte osutama ilma kostja eelneva kirjaliku loata kostjale otseselt või kaudselt konkurentsi. Konkurentsikeeld lepiti kokku töölepingu kehtivuse ajaks ning kuueks kuuks pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu punkti 9.2 (a) järgi hõlmas konkurentsikeeld muu hulgas töö tegemist lepingu alusel tööandjale otseselt või kaudselt konkurendiks olevale kolmandale isikule. Töölepingu punktis 9.3 sisalduva määratluse kohaselt olid kostja konkurentideks kõik Eesti Vabariigis asuvad või tegutsevad juriidilised isikud ja füüsilisest isikust ettevõtjad, kes pakuvad samu või sarnasid teenuseid, mis on seotud kindlustusvahendusega. Töölepingu alusel maksis kostja hagejale igakuist eritasu 2000 krooni ning lojaalsustasu kokkuleppe alusel täiendavalt 75 486 krooni. Lojaalsustasu lepingu punktist 2.3 tuleneb, et juhul kui lojaalsustasu lepingu punktis 2.2 kokkulepitud tingimusi rikutakse, kohustub hageja lojaalsustasuna saadud summa kostjale tagasi maksma. Kostja leiab, et hageja on konkurentsikeeldu rikkunud. Hagejaga lõpetati tööleping 16. septembril 2008.a distsiplinaarkaristusena TLS § 86 lg 6 ja 7 alusel hageja lugupidamatu, ebalojaalse ja tööandja huve kahjustava käitumise tõttu. Kostjale on teatavaks saanud, et pärast töölepingu lõppemist asus hageja alates 2008.a oktoobrist, s.o vähem kui kuu aega peale hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamist, tööle AKOÜsse kindlustusmaakleri ametikohale. Hageja uue tööandja peamiseks tegevusalaks on sarnaselt kostjaga kindlustusmaakleri teenuse osutamine. AKOÜ-l on sarnaselt kostjale esindused T , T ja P . Seega tegutsevad kostja ja hageja uus tööandja samal tegevusalal samades piirkondades ning tegemist on konkurentidega töölepingu punkti 8(20)
2-08-81191 9.3 mõttes. Seejuures kutsus hageja oma uude töökohta kaasa ka hulgaliselt kostja kliente ja hageja tööle asumine kostja konkurendi juurde tõi kaasa olulise kahju. Töölepingu sõlmimise ja lõppemise ajal kehtinud TLS § 50 p 6 kohaselt on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga, need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. Kuivõrd hageja on konkurentsikeelust kinnipidamise kohustust rikkunud, kuulub konkurentsipiirangu eest makstud eritasu hageja poolt kostjale tagastamisele. See tuleneb lojaalsustasu lepingu punktis 2.3. Hagejale on kostja poolt tasutud konkurentsikeelu järgimise eest igakuiselt eritasu kokku 44 000 krooni ja lojaalsustasuna vastavalt lojaalsustasu lepingule kokku 75 486 krooni. Vastuhagi hõlmab vaid lojaalsustasu lepingus kokku lepitud hüvitise tagastamist, kuna töölepingujärgse igakuiselt makstud eritasu tagasinõude õigust poolte vahel kokku lepitud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal õigus nõuda hagejalt lojaalsustasu tagastamist summas 75 486 krooni, samas piirdub kostja nõudega 75 000 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja pidi vastavalt lojaalsustasu lepingule tagastama eritasu hiljemalt ühe kuu jooksul alates vastava arve esitamisest. Kostja esitas hageja vastu lojaalsustasu tagastamise nõude ja arve 10. novembril 2008.a, millega palus eritasuna saadu tagastada hiljemalt 9. detsembriks 2008.a. Hageja vastas, et ei täida nõuet. Eeltoodu põhjal leiab kostja, et vastuhagi esemeks oleva põhinõude täitmisega viivitamise eest on tal õigus nõuda viivist alates
9.detsembrist 2008.a. Vastuhagi esitamise seisuga on viivitatud päevi 302 ning viivise suurus seega 5 933,40 krooni (s.o 75 486*0,095:365*302).
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
13.Hageja vaidleb vastuhagile vastu. Hageja hinnangul puudub kostjal õigus nõuda tagasi lojaalsustasu, kuna lojaalsustasu tagasinõudmise kriteeriumid on täitmata ning samuti on lojaalsustasu kokkulepe tühine osas, millega taotletakse lojaalsustasu tagastamist. Tulenevalt kostjaga sõlmitud lojaalsustasu lepingust oli kostja õigustatud nõudma lojaalsustasu tagastamist üksnes juhul, kui on täidetud lojaalsustasu lepingu kaks ülalnimetatud tingimust. Lojaalsustasu lepingust tulenevalt peavad nimetatud tingimused olema täidetud üheaegselt. Kui üks neist tingimustest täidetud ei ole, siis tekib tööandjal õigus lojaalsustasu tagasi nõuda. Hageja leiab, et ta ei ole nimetatud tingimusi rikkunud ning seetõttu ei ole tööandjal õigus lojaalsustasu tagasi nõuda. Töötaja ei ole omal soovil töölepingut lõpetanud ning samuti ei ole ta andnud tööandjale alust töölepingu lõpetamiseks töökohustuste rikkumise tõttu. Kuigi tööandja püüab väita, et töötaja on rikkunud töökohustusi ja see on viinud töölepingu lõpetamisele, on hageja seisukohal, et tööandjal puudus alus töölepingu lõpetamiseks töötaja poolsete kohustuste rikkumise tõttu ning seega ei ole täidetud tingimused lojaalsustasu tagasinõudmiseks. Hageja lisab, et kuivõrd töölepingu lõpetamise alused ei võimaldanud hagejal saada ei töötutoetust ega ka töötuskindlustushüvitist, siis ei jäänudki tal midagi muud üle, kui asuda tööle konkurendi juurde. Töölepingu ebaseaduslik lõpetamine kostja poolt ei jätnud töötajale seega muud võimalust, kui uuesti tööle asuda. 9(20)
2-08-81191 Hageja on ka seisukohal, et lojaalsustasu kokkulepe on töötaja olukorda kahjustav kokkulepe enne 1. juulit 2009.a kehtinud TLS § 15 tähenduses. Sisuliselt on töötajaga kokkulepitud kahekordne konkurentsikeeld ning kahekordne eritasu maksmise skeem. Lojaalsustasu maksmist ei saa siduda konkurentsikeelu rikkumisega, sest konkurentsikeeld ja selle eest eritasu maksmine on kokku lepitud töölepingus. Lojaalsustasu kokkulepe võrreldes töölepingus ettenähtud konkurentsikeelu kokkuleppega on töötaja jaoks ebasoodsam kokkulepe ning ülalviidatud TLS §-st 15 tulenevalt tühine. Kuivõrd kostjal puudub alus nõuda lojaalsustasu tagastamist, on põhjendamatu ka viivisenõue.
MENETLUSE KÄIK
14.Asja sisulise arutamise käigus 8. septembri 2010.a ja 27. oktoobri 2010.a kohtuistungitel jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja esindaja palus rahuldada vastuhagi. Kohus kuulas istungitel tunnistajatena üle I.K ’i ja A.S ’i.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus leiab, et põhihagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
16.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - hageja töötas kostja juures tähtajatu töölepingu alusel alates 7. novembrist 2006.a kindlustusmaaklerina; - 16. septembri 2008.a kuupäeva kandva käskkirjaga on kostja määranud hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise töötaja poolt töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu (TLS § 86 p 6 ja 7) alates 17. septembrist 2008.a; - kostja on tasunud hagejale 7. novembril 2006.a sõlmitud lojaalsustasu lepingu alusel eritasu 75 489 krooni ulatuses.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas esinesid TLS § 86 p-de 6 ja 7 kohased alused töölepingu lõpetamiseks, ning juhul kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, siis milline peaks olema tööandja poolt töötajale makstava kompensatsiooni suurus. Samuti vaidlevad pooled, selle üle, kas hagejal on lisatasuna saamata tulemustasu, kas hagejal on tekkinud kostja õigusvastase käitumise tõttu hüvitamisele kuuluv varaline ja mittevaraline kahju. Erimeelsus esineb ka selles, kas poolte vahel sõlmitud töölepingus sisalduv konkurentsikeeld ning 7. novembril 2006.a sõlmitud lojaalsustasu leping lojaalsustasu tagastamise kohustuse osas on kehtivad. Juhul kui konkurentsikeeld ja lojaalsustasu leping kehtivad, on pooltel vaidlus, kas on täidetud lojaalsustasu lepingus nimetatud lojaalsustasu tagastamise tingimused.
18.Eeltoodut arvestades käsitleb kohus alljärgnevalt esmalt küsimust vaidlustatud töölepingu lõpetamise õiguspärasusest ja võimaliku kompensatsiooni suurusest töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest (I). Seejärel analüüsib kohus saamata töötasu nõude (II) ja kahju hüvitamise nõuete (III) põhjendatust ning lahendab hageja nõude konkurentsikeelu kokkulepe ja lojaalsustasu lepingu tühisuse tuvastamiseks (IV), millest sõltub vähemalt osaliselt ka vastuhagis esitatud nõuete rahuldamine. Lõpuks võtab kohus seisukoha poolte esitatud täiendavate väidete osas (V), otsustab 10(20)
2-08-81191 menetluskulude jaotuse (VI) ning lahendab rakendatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused (VII). I
19.Vastavalt 1. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel muu hulgas kohaldamisele enne 1. juulit 2009.a kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (TDVS) ja palgaseadus. Samuti kuuluvad VÕS § 1 lg-s 1 sätestatust lähtudes vaidluse lahendamisel kohaldamisele võlaõigusseaduse üldosa normid.
20.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kostja on hagejaga töölepingu lõpetamise 16. septembri 2008.a käskkirjas (vt toimik, I kd, lk 14-15) viidanud lepingu lõpetamise õiguslike alustena toona kehtinud TLS § 86 p-dele 6 ja 7. Käskkirjas kirjeldatud asjaoludel nimetatud õiguslikud alused töölepingu lõpetamiseks kohtu hinnangul puudusid. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
21.TLS § 86 p 6 kohaselt võib tööandja lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-s 6 ettenähtud alusel võimalik, kui töötaja süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. TLS § 103 lg-s 2 sätestatud erandi kohaselt võib tööandja töölepingu lõpetada siiski ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt ei olnud hageja töölepingu lõpetamise ajal distsiplinaarkorras karistatud. Seega ei ole üks TLS § 103 lg-s 1 sätestatud töölepingu lõpetamise vajalikest eeldustest igal juhul täidetud ning asjas saab kaaluda üksnes TLS § 103 lg 2 rakendatavust. Seejuures tuleb esmalt tuvastada, kas hageja on üldse töökohustusi rikkunud. Tööandja on töölepingu lõpetamise käskkirjas hagejale ette heitnud TLS § 48 lg 1 p-s 4 ja § 50 p-s 4 sätestatud kohustuste rikkumist. TLS § 48 lg 1 p-st 4 tulenevalt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud olema teineteise suhtes viisakad. TLS § 50 p 4 järgi on töötaja kohustatud hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist või kahjustavad teiste töötajate või kolmandate isikute vara. Kostja käsitluse kohaselt seisnesid töölepingu lõpetamise tinginud lepingurikkumised hageja poolt töövahendite ebaõiges kasutamises ning tööandja laimamises ja halvustamises, mis tekitas hageja kaastöötajates meelestatuse tööandja vastu, usalduskriisi ja motivatsioonilanguse.
22.Töölepingu lõpetamise käskkirjas märgitud asjaoludel on etteheited hageja ülalnimetatud töökohustuste rikkumise kohta põhjendamatud. Vastavalt TDVS § 11 lg 2 p-dele 2 ja 3 pidi tööandja dokumendis, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, muu hulgas ära näitama töötaja süüteo ning selle toimepanemise aja. Kõnealuses käskkirjas süüteo toimepanemise aega ega ajavahemikku märgitud ei ole. Käskkirjas sisalduva süüteo kirjelduse (käskkirja 4. lõik) ja asja materjalide põhjal võib siiski järeldada, et kostja etteheited hagejale puudutavad viimase poolt 12. septembri 2008.a 11(20)
2-08-81191 A.S ’ile saadetud e-kirja (vt toimik, I kd, lk 193). See on ka käskkirja sisust mõistlikult arusaadav. Kõnesolevas e-kirjas hageja poolt avaldatu ei ole kohtu hinnangul olemuselt n-ö konstruktiivne kriitika, mille eesmärgiks oli kostja tööprotsesside tõhustamine. Peamiselt on hageja oma kirjas väljendanud isiklikku frustratsiooni ja pahameelt tööandja juhtimisotsuste ning äriühingu halva finants-majandusliku käekäigu üle. Üheselt mõistetavaid ettepanekuid töökorralduse parandamiseks nimetatud kirjas ei sisaldu. Peamiselt on kiri kantud soovist asetada kaastöötajaid, eeskätt R. R’i, ja kostja juhatuse liiget H.N ’a negatiivsesse konteksti. Eelnimetatud isikute tegevust ja otsuseid kirjades sisuliselt ei analüüsita. Kirjades on märgitud küll üksnes kõnealuste inimeste eesnimi, kuid kostja töötajaskonna siseselt oli kindlasti üheselt arusaadav, kellest on kirjades jutt. Samas on tegemist kahe kostja töötaja (A.S töötas kostja juures toona reigioonijuhina) omavahelise suhtlusega, kuhu kolmandad isikud ei olnud hõlmatud. Kaastöötajate ja tööandja juhtkonna kritiseerimine kahe töötaja omavahelises suhtluses võib olla küll moraalselt taunitav, kuid ei peaks üldjuhul viima õiguslike sanktsioonideni. Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul õiguslik tähtsus asjaolul, et suhtluseks kasutati tööandja poolt töötajate kasutusse antud sidekanaleid (e-postiaadresse). Tsiviilasjas kohtule esitatu põhjal võib järeldada, et arvuti ja elektrooniliste sidekanalite kasutamine töötajate poolt ei olnud kostja ettevõttes millegagi reglementeeritud. Taolises olukorras on ebamõistlik eeldada, et tööalast e-postiaadressi ei võinud töötaja kasutada isiklikuks suhtluseks. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja ja A.S omavaheline suhtlus oleks takistanud kostja tööprotsesse või et töötajatel oleks jäänud seetõttu mõni tööülesanne täitmata. Muu hulgas ei saa seda järeldada ka A.S ’i poolt kohtule antud ütlustest (vt toimik, III kd, lk 196-197). Tööandja esindaja H.N ’a poolt 4. veebruari 2008.a e-kirjas töötajatele esitatud palvet lõpetada ettevõtte infokanalites (nn listides) toimuv diskussioon lisatasude süsteemi üle (vt toimik, I kd, lk 205-206), ei saa võrdsustada tööandja poolt elektrooniliste sidekanalite kasutamise osas korra kehtestamisega. Liiatigi pidas H.N oma kirjas eeldatavalt silmas n-ö ahelkirju, kuhu olid hõlmatud paljud kostja töötajad.
23.Menetluses esitatud väidetest järelduvalt heidab kostja hagejale tegelikult ette ka epostiaadressilt XXX kaastöötajatele saadetud n-ö masspostitusi, milles on halvustatud nii tööandjat kui tööandjaga lepingulistes olevaid teisi töövõtjaid. Kostja on menetluses nende väidete kinnituseks esitanud 11. oktoobril 2007.a, 7. novembril 2007.a, ja 4. veebruaril 2008.a hageja poolt saadetud e-kirjade väljatrükke (vt toimik, I kd, lk 195, 197, 198-199). Taolised tööandjat ja mõningaid kaastöötajat halvustavad masspostitused võivad olla iseenesest vaadeldavad TLS § 48 lg 1 p-st 4 tuleneva kohustuse rikkumisena. Samas ei nähtu vaidlusalusest käskkirjast, et ülalviidatud massipostitused oleksid töölepingu lõpetamise põhjuseks. Kohtu hinnangul ei oma distsiplinaarkaristuse seaduslikkuse kontrollimise seisukohast tähtsust see, kas töötaja (hageja) oli teadlik, milliseid rikkumisi kostja talle tegelikult ette heidab (nagu kostja on menetluses väitnud). 16. septembril 2008.a kehtinud TDVS § 11 lg 1 kohustas tööandjat distsiplinaarkaristuse määramise dokumenteerima vastavalt sama paragrahvi teises lõikes loetletud miinimumnõuetele. Käskkirjas fikseerimata asjaoludele ei olnud tööandjal võimalik distsiplinaarkaristuse määramisel tugineda. Juba ülalviidatud TDVS § 11 lg 2 p-st 3 tulenevalt tuli tööandjal esitada distsiplinaarkaristuse määramise dokumendis ka töötaja süüteo kirjeldus. Kohtu hinnangul eeldab süüteo kirjeldamine piisavalt konkreetsete faktiliste asjaolude esitamist, mille tuvastamisega tööandja seostab töölepingu rikkumist töötaja poolt. Vastasel juhul poleks võimalik muu hulgas kontrollida, kas tööandja on täitnud TDVS § 9 lg 1 nõuded, mille kohaselt võis töötajale ühe süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Eelnenule võib lisada, et distsiplinaarkaristuste määramisel 16. septembril 2008.a e-kirjade saatmise eest 11. oktoobril 2007.a, 7. novembril 2007.a, ja 4. veebruaril 2008.a oleks 12(20)
2-08-81191 tõenäoliselt ületatud ka TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline karistuse määramise tähtaeg.
24.Isegi kui hageja ja A.S vahel toimunud kirjavahetus oleks vaadeldav TLS § 48 lg 1 pst 4 ja § 50 p-st 4 tulenevate töötaja kohustuste rikkumisena, ei oleks siiski tegemist töökohustuste jämeda rikkumisega TLS § 103 lg 2 mõttes, mis õigustanuks töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel. TLS § 103 lg-s 2 sätestatu saaks kohaldamisele tulla eeskätt töötaja töölepingust tuleneva põhikohustuse – teha tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile – esmakordse jämeda rikkumise puhul. TLS § 48 lg 1 pst 4 ja § 50 p-st 4 tulenevad kohustused on aga olemuselt kõrvalkohustused. Tsiviilasja menetluse käigus esitatud õiguslikes käsitlustes on kostja seda ka ise väitnud. Taoliste kohustuste esmakordne rikkumine ei saa kohtu hinnangul olla üldjuhul aluseks töötaja suhtes kõige raskema distsiplinaarkaristuse – töölepingu lõpetamine – määramisele (kui ei esine TLS § 86 p-des 7, 8 või 12 sätestatud lepingu lõpetamise alust). Vastavalt TDVS § 8 lg-le 1 ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.
25.Teine 16. septembri 2008.a käskkirjas viidatud töölepingu lõpetamise alus – TLS § 86 p 7 – annab tööandjale õiguse töötajaga töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Selle sätte kohaldamise täiendavad eeldused tulenevad TLS § 104 lg-st 2, mille järgi võib usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; seadnud ohtu tööandja vara säilimise; või põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Käskkirjast järelduvalt on kostja heitnud hagejale ette, et viimane häälestas kaastöötajaid tööandja vastu, mistõttu langes käive ning äriühingu majandusnäitajad. Nagu kohus on juba eelpool märkinud, ei selgu vaidlusalusest käskkirjast, milles kaastöötajate väidetav vaenulik häälestamine konkreetselt seisnes. Samuti ei ole kostja kohtu hinnangul tõendanud, et tööandja äritegevuse käive langes ja majandusnäitajad halvenesid ning et see oli tingitud hagejale ette heidetavast tegevusest. Samuti ei ole kohus veendunud, et hageja poolt koostatud ja kaastöötajale edastatud e-kiri oleks kaasa toonud kostjale (saamata tulu näol) kahju tekkimise reaalse ohu. Kahju tekkimise abstraktse ohu loomune töötaja poolt ei ole TLS § 86 p 7 rakendamiseks piisav.
26.Võttes aluseks ülaltoodu, tuleb töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel tunnistada ebaseaduslikuks, kuna leping on lõpetatud asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja avalduste kohaselt ei soovi ta tööle ennistamist, mistõttu tuleb ta lugeda vastavalt ITLS § 29 lgle 2 töölt lahkunuks omal algatusel (TLS § 79 lg 1) alates 17. septembrist 2008.a.
27.Seonduvalt poolte väidetega lisab kohus, et TLS § 48 lg 1 p-s 4 nimetatud kohustuse rikkumise seisukohast puudub tähtsus sellel, kas vaidlusaluseid e-kirju kirjutati tööajal või mitte ning kas selleks kasutati tööandja arvutit või töötaja isiklikku arvutit. Tulenevalt TLS §-st 53 lasub TLS § 48 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustus töölepingu pooltel ka pärast tööaja lõppu ja töös ettenähtud vaheaegadel. Samuti ei muudaks rikkumist olematuks asjaolu, et hageja väidetavalt ei olnud vaidlusaluse kirjavahetuse algatajaks.
28.Hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuulub rahuldamisele osaliselt. TLS § 117 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITLS § 30 lg-s 2 sisalduva täpsustuse kohaselt tuleb 13(20)
2-08-81191 hüvitise suuruse leidmisel arvestada töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Hageja on käesoleval juhul taotlenud hüvitise väljamõistmist maksimaalses suuruses, s.o enda kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohtu arvates ei ole hüvitise väljamõistmine hageja poolt soovitud ulatuses siiski põhjendatud. Ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaolud ega seaduserikkumise iseloom ei ole kohtu arvates sellised, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist hageja taotletud maksimummääras. Samas ei saa tööandja rikkumisi lepingu lõpetamisel pidada ka väheolulisteks. Arvestades eeltoodut, samuti seda, et tegemist ei olnud pikaajalise töösuhtega, peab kohus õiglaseks ja piisavaks, et kostja tasub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hagejale hüvitist kolme keskmise kuupalga suuruses summas.
29.Kostja poolt esitatud õiendi kohaselt oli keskmise palga arvutamise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001.a määrusega nr 275) § 2 alusel arvestatud hageja keskmine kuu töötasu (periood 2008.a märts-august) 41 367 krooni (vt toimik, III kd, lk 85). Hageja väidete kohaselt peaks keskmine kuu töötasu olema suurem – 59 213,02 krooni. Hagile lisatud palgaarvestuse koonddokument (vt toimik, I kd, lk 46) toetab siiski kostja väiteid keskmise palga suuruse kohta. Ülalnimetatud keskmise palga arvutamise korra (edaspidi nimetatud kord) § 2 järgi arvutatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Liites viidatud koondokumendist nähtuvad hageja brutopalga, ärisaladuse eest makstud lisatasu ja tulemustasu (komisjon) summad, moodustab hageja poolt töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kalendrikuu (s.o 2008.a märts-august) palga summa 248 206 krooni (sh oli palk märtsis 56 238 kr, aprillis 49 258 kr, mais 35 912 kr, juunis 35 800 kr, juulis 34 220 kr ja augustis 36 778 kr). Samal ajavahemikul oli 125 (kalendaarset) tööpäeva, mis teeb korra § 3 lg 1 järgi arvutatava ühe tööpäeva keskmiseks palgaks 1985,65 krooni (248 206 kr : 125 p). Ühe kuu keskmine kalendaarsete tööpäevade arv perioodil 2008.a märts-august oli 20,83 (125 p : 6). Vastavalt korra § 4 lg-le 4 tuleb hageja keskmise kuupalga suuruseks seega lugeda 41 361,09 krooni (1985,65 kr * 20,83). Hageja on keskmise palga leidmisel (vt toimik, I kd, lk 43) ilmselt arvestanud ka enda puhkusetasusid ja autokompensatsiooni summasid, mida aga ei saa korra § 2 lg 3 sätestatu järgi keskmise palga arvestamisel arvesse võtta. Lähtudes TsMS § 5 lg-test 1 ja 2, peab kohus põhjendatuks lähtuda otsuse tegemisel siiski kostja poolt vaidlustamata hageja keskmise palga suurusest – 41 367 krooni.
30.Kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis moodustab eeltoodut arvestades käesoleval juhul seega 124 101 krooni (3*41 367 kr). II
31.Hageja nõue saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks summas 20 000 krooni rahuldamisele ei kuulu. Hageja väidete kohaselt on tal saamata tulemustasuna maksmisele kuuluv lisatasu ajavahemiku eest alates 2008.a septembrist kuni 2009.a jaanuarini. Vastavalt TLS § 49 p-dele 2 ja 7 oli tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses ning täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. PalS § 2 lg 1 määratles palka kui tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Sama sätte järgi koosnes palk põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Põhipalk oli sama paragrahvi teises lõikes sisalduva määratluse kohaselt töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Lisatasu oli PalS § 2 lg 4 järgi summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete 14(20)
2-08-81191 täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
32.Vaidlustamata asjaolude kohaselt kehtisid hageja ja kostja vahelises töösuhtes alates 1. maist 2008.a 20. märtsil 2008.a sõlmitud palgakokkulepped, mis olid vormistatud töölepingu lisana nr 1 (vt toimik, I kd, lk 130-131). Vastavalt viidatud kokkulepetele oli hageja põhipalgaks 16 000 krooni (bruto) kalendrikuus. Hagejal oli õigus igakuiselt tema teenindamisel olevate klientide poolt töötajale laekunud teenustasude (komisjonitasude) põhjal arvestatavale tulemustasule. Töötaja õigus tulemustasule tekkis kõnealuse töölepingu lisa alapunktidest 5.3.1-5.3.3 järelduvalt juhul, kui tema kindlustuslepingute müügist laekunud teenustasude (komisjonitasude) maht kalendrikuus on vähemalt 75 000 krooni. Kohus ei nõustu iseenesest kostja käsitlusega, mille kohaselt oleks hageja seoses töölepingu lõpetamisega õiguse vaidlusalusele tulemustasule kaotanud. Vastavalt PalS § 31 lg 5 esimesele lausele arvutatakse palka palgaarvestusaja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Seega on pooled 20. märtsil 2008.a sõlmitud palgakokkulepetes eeldatavalt silmas pidanud, et tulemustasu arvestamisel võetakse aluseks need kalendrikuud, mil töötaja kindlustuslepinguid müüs (st tööandja heaks tööd tegi). Tulemustasu suurus sõltub küll laekumistest ning selgub hiljem. PalS § 32 lg-s 1 sisalduva normi eesmärgiks ei ole välistada töötaja nõudeid töötasule (sh lisatasule), mis ei olnud töölepingu lõpetamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. See kohustab tööandjat maksma välja üksnes rahasummad, mille saamiseks töötaja on töölepingu lõpetamise päeval õigustatud.
33.Samas puuduvad käesolevas asjas tõendid selle kohta, et hageja poolt enne töölepingu lõpetamist sõlmitud kindlustuslepingute müügist laekunud teenustasud oleksid vaidlusalustel kalendrikuudel (2008.a september, oktoober, november ja detsember ning 2009.a jaanuar) ületanud 75 000 krooni. Kostja poolt esitatud tõenditest järelduvalt jäid kuude laekumised vahemikku 31 081-47 373 krooni (vt toimik, III kd, lk 103 ja 104-106). Hageja poolt tulemastasu suuruse kohta esitatud arvestused on üksnes hüpoteetilised. Menetluses on hageja ka möönnud, et osad kliendid lahkusid pärast töölepingu lõpetamist kostja juurest ning tulid temaga uue tööandja juurde kaasa (vt toimik, III kd, lk 88). Seega võisid laekumised kostjale pärast hageja töölt lahkumist väheneda. Arvestades ülaltoodut, leiab kohus, et hagejal ei ole õigust hagetavale tulemustasule tekkinud. III
34.Hageja on palunud kostjalt välja mõista mittevaralise kahju summas 150 000 krooni. Kohtu hinnangul ei kuulu nõue rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisel on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralist kahju ega selle rahalist suurust otseselt võimalik tõendada ei ole. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Käsitletava nõude aluseks olevaid asjaolusid on hageja menetluse kestel korduvalt täpsustanud ja täiendanud. Nii on hageja leidnud, et mittevaralist kahju on kostja tekitanud talle töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega, millega seoses on hageja tervis olulisel määral halvenenud, sh tekkinud depressiooni tõttu. Samuti on hageja hinnangul tekkinud tal mittevaraline kahju seoses kostja poolt ebaõigete andmete avaldamisega kolmandatele isikutele. Kostja on rikkunud ka hageja põhiseaduslikku õigust talle edastatud sõnumite saladusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 43), lugedes hageja nõusolekuta e-postiaadressile XXX saadetud kirju ning sellelt aadressilt edastatud kirju. 15(20)
2-08-81191
35.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja nõude rahuldamine töölepingu rikkumisest, sh lepingu ebaseaduslikust lõpetamisest, tingitud mittevaralise kahju hüvitamiseks on kohtu hinnangul õiguslikult välistatud. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 1 võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kostja ei ole praegusel juhul rikkunud tööandja töölepingust tulenevaid kohustusi, mis oleks suunatud töötaja mittevaralise huvi järgmisele. Samuti tuleb märkida, et depressiooni haigestus hageja olemasolevatest tõenditest nähtuvalt juba enne töölepingu (ebaseaduslikku) lõpetamist (vt täpsemalt otsuse põhjenduste p 39).
36.Hageja väited tema maine kahjustamise kohta ebaõigete andmete avaldamise teel ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud. Vastavalt VÕS §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas juhul, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. VÕS § 1046 lg-st 1 tulenevalt on isiku au teotamine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Vastavalt VÕS § 1047 lgle 1 on isiklike õiguste rikkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.
37.Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hageja kohta ebaõigeid andmeid avaldanud.
22.septembril 2008.a kuupäeva kandvas kirjas, mille kostja on saatnud enda klientidele (vt toimik, I kd, lk 211), märgitu kohaselt on hagejaga otsustatud tööleping lõpetada tööandjast mittetulenevatel põhjustel. Kirjast ei saa kohtu arvates otseselt ega kaudselt järeldada hageja n-ö vallandamist kostja poolt. Töölepingu lõpetamise õiguslikke aluseid ega töölepingu lõpetamisega seonduvaid asjaolusid kirjas ära toodud ei ole. Töölepingu lõpetamine tööandjast mittetulenevatel põhjustel võib olla tingitud ka nt töötaja mittevastavusest oma ametikohale või tehtavale tööle (tööoskuse või tervise tõttu) või töötaja pikemaajalisest töövõimetusest. Samuti ei ole 17. septembri 2008.a e-kirjas, milles H.N on teavitanud kostja töötajaid töölepingu lõpetamisest hagejaga (vt toimik, III kd, lk 137-138), esitatud ebaõigeid faktiväiteid. Isegi kui ülalviidatud kirjad sisaldaksid ebaõigeid või mittetäielikke faktilisi andmeid, siis ei ole sellega tekitatud hagejale mittevaralist kahju, mis peaks kuuluma rahaliselt hüvitamisele. Vastavalt VÕS § 134 lg-le 2 tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Hageja väited klientides ja (endistes) kaastöötajates tekkinud usaldamatuse kohta ei ole kohtu hinnangul asjas tõendamist leidnud. Hageja enda väidetest järelduvalt tulid ligikaudu 70% kostja juures töötamisel tema teenindamisel olnud klientidest hageja uue tööandja (AKOÜ) juurde kaasa (vt toimik, III kd, lk 88). Ka kostja poolt AKOÜ tegevuskoha aadressile edastatud lojaalsustasu tagastamise nõudekiri (vt toimik, III kd, lk 130 ja 132-135) ei sisalda iseenesest ebaõigeid faktiväiteid, kirjas esitatud nõude õiguslik põhjendatus ei ole kohtu arvates siinkohal määrav. Isegi kui nõudekirja sisuga said seetõttu tutvuda kolmandad (kõrvalised) isikud, ei ole hagejal kohtu hinnangul tekkinud sellest hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. 16(20)
2-08-81191
38.Õige on hageja väide, et kostja on rikkunud hageja õigust sõnumisaladusele. Tegemist on isikliku õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes. PS §-st 43 tulenevalt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Poolte esitatust järelduvalt on kostja seadusjärgne esindaja H.N lugenud hageja nõusolekuta tema poolt saadetud ja temale saadetud e-kirju või on kostja juhatuse liige võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel. PS § 43 keelab tööandjal lugeda töötaja elektroonilist posti, isegi kui tööandja on võimaldanud töötajale vastava internetiteenuse (e-postiaadressi) tööülesannete täitmiseks. Kohus nõustub hagejaga, et töötaja poolt e-posti teel saadavate ja edastavate sõnumite kontrollimine oleks võimalik eeldusel, kui tööandja on selles töötajaga kokku leppinud või kui töötajat sellest eelnevalt mõislikult informeerinud. Esitatud asjaolude põhjal otsustades ei olnud kostja praegusel juhul arvuti kasutamise ega elektrooniliste sidekanalite kasutamisega seonduvat aga mingilgi viisil reguleerinud ning vastavat korda töötajatele teatavaks teinud. Samas ei esine selle rikkumise puhul ülalviidatud VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis õigustaksid mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Kohus lisab, et kostja poolt esitatud 3. mai 2010.a kinnitusest nähtub, et hageja e-posti aadress (XXX) on käesolevaks hetkeks suletud (vt toimik, III kd, lk 149-150).
39.Samuti ei ole kohtu hinnangul usaldusväärselt tõendatud hageja väide, et kostja oleks põhjustanud talle isikuõiguste rikkumisega (millest tõendamist on leidnud üksnes sõnumisaladuse rikkumine) tervisekahjustuse. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab aga isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel teo ja kahju vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Hageja poolt esitatud haigusloo väljavõttest (vt toimik, III kd, lk 55-58) nähtub, et tal on diagnoositud raske korduv depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Haigusloo väljavõttes algavad sissekanded 13. novembrist 2008.a. Samas on hageja tsiviilasja menetluse käigus 3. veebruaril 2010.a toimunud kohtuistungil kinnitanud (vt toimik, III kd, lk 88), et seoses depressiooniga pöördus ta esmakordselt arsti poole aasta enne töölepingu lõpetamist, kui toimusid palgamuudatused tööandja (st kostja) juures. Seega esinesid hagejal haigussümptomid eelduslikult juba märkimisväärselt enne seda, kui leidsid aset sündmused, millega hageja mittevaralise kahju tekkimist seostab. Hageja poolt põetava depressiooni näol on ilmselt tegemist pikemaajalise terviserikkega. Hagiavalduse esitamise järgselt on hageja lihtsalt uuesti arsti poole pöördunud.
40.Samadel põhjustel tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue kahju hüvitamiseks summas 4900 krooni (vt toimik, III kd, lk 80-83). Puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju (kulutused ravimitele) vahel.
41.Hageja poolt menetluse käigus täiendavalt esitatud väited tal esineva silmahaiguse ja ravimisõltuvuse kohta ei ole millegagi tõendatud. IV
42.7. novembril 2006.a poolte vahel sõlmitud lojaalsustasu leping (vt toimik, I kd, lk 1617), mida pooled on menetluses nimetanud ka lojaalsustasu kokkuleppeks, on kohtu hinnangul TLS §-st 15 tulenevalt kehtetu (tühine) osas, mis puudutab kostjale eritasu (lojaalsustasu) tagastamise kokkulepet. Kokkuleppe kehtivust tervikuna ei pea kohus 17(20)
2-08-81191 hagi ja vastuhagi piire arvestades võimalikuks analüüsida. TLS § 15 kohaselt on kehtetud töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust. Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Lojaalsustasu lepingut tuleb lugeda töölepingu lisaks, kuna see sõlmiti seoses töösuhtega ning sisaldab otseselt viiteid töölepingu tingimustele. Pooled on lojaalsustasu lepinguga kokku leppinud kostja poolt hagejale konkurentsikeelu piirangu järgmise eest täiendava eritasu maksmises, see nähtub üheselt ka lepingu alapunktist 2.2 (b). Enne 1. juulit 2009.a kehtinud TLS regulatsioon ei välistanud (erinevalt kehtiva töölepingu seaduse § 24 lg-st 3) töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest eritasu maksmist juba enne töölepingu lõppemist. Lojaalsustasu lepingu alapunkt 2.2 (b) sisu on lepingu punktide 2.1 ja 2.3 koosmõjus põhimõtteliselt kooskõlas poolte vahel sõlmitud töölepingu 9. punkti ning TLS § 50 p 6 teise lausega. Samas sisaldab alapunkt 2.2 (a) tingimusi, mis ei ole ühildatavad TLS § 50 p-ga 6. Lojaalsustasu lepingu punktiga 2.2 (a) on töötaja lojaalsustasu saamise õigus seatud sõltuvusse veel täiendavatest tingimustest. Seega halvendatakse töötaja olukorda võrreldes seaduses sätestatuga. Muu hulgas on eelduseks ka see, et töötaja ei põhjusta kuni 31. oktoobrini 2009.a töölepingu lõpetamist tööandja algatusel töökohustuste rikkumise, usalduse kaotamise või töötaja korruptiivse teo tõttu. Ilmselgelt pidid nii alapunktis 2.2 (a) kui alapunktis 2.2 (b) sisalduvad tingimused olema lojaalsustasu saamiseks täidetud – vastasel juhul tekib töötajal lojaalsustasu lepingu järgi saadud eritasu tagastamise kohustus. Taolist järeldust toetab ka lojaalsustasu lepingu punkt 2.3.
43.Arvestades ülaltoodut, tuleb kostja lojaalsustasu lepingule rajanev 75 000 krooni tagastamise nõue jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja ei ole sattunud viivitusse lojaalsustasu tagastamise nõude täitmisega (vastav nõue kostjal puudub), puudub alus ka kostja viivisenõude rahuldamiseks.
44.Töölepingu 9. punktis sisalduvad konkurentsikeelu kokkulepped on kohtu hinnangul õiguslikult kehtivad ning selles osas ei saa hageja tuvastusnõuet rahuldada. Kostjal tööandjana võis eksisteerida õigustatud huvi hoida saladuses enda kliendibaasi ja äriplaaniga seonduvat informatsiooni, millele hagejal oma ametikohast tulenevalt oli ligipääs. Konkurentsipiirang on töölepingus nii ruumiliselt, ajaliselt kui esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Tööandja on maksnud hagejale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest töölepingu kehtivuse ajal ka igakuist mõistlikku hüvitist (eritasu), arvestades keelu ajalist ja esemelist ulatust. V
45.Seonduvalt poolte vastuväidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Hageja on asunud menetluse käigus väitma (vt nt toimik, III kd, lk 180), et kostja on distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkunud ka sellega, et käskkirjal töölepingu lõpetamise kohta puudub TDVS § 12 lg 1 järgi nõutav hageja allkiri, samuti ei ole kostja võtnud käskkirjale tunnistajate allkirju (TDVS § 12 lg 2). Kohtu hinnangul ei saa mainitud väitega arvestada, kuna seda ei ole hagi aluseks oleva asjaoluna hageja poolt algselt märgitud. Taolise põhimõtteliselt uue asjaolu esitamine on vaadeldav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes, mis oleks võimalik üksnes kohtu või kostja nõusolekul. Samuti tuleks hagi muutmise avaldus esitada kohtule vastavalt hagiavalduse kohta sätestatud vorminõuetele (TsMS § 376 lg 3). Hageja on väitnud, et kostja poolt asja menetluse käigus kohtule esitatud e-kirjade (väljatrükid), mida hageja on (väidetavalt) kirjutanud, ei ole autentsed ning nende sisu on muudetud. Hageja sellesisulised väited on aga üldsõnalised ning hageja ei ole neid 18(20)
2-08-81191 kohtu ettepanekutele vaatamata konkretiseerinud. Eeltoodust johtuvalt ei pea kohus võimalikuks hageja kõnealuseid väiteid sisuliselt hinnata. Tõendid M.M elektroonilise kirjavahetuse võltsimise kohta (vt toimik, III kd, lk 68-76) ei seondu kohtu arvates käesoleva asjaga.
46.Kohtu hinnangul ei ole asjakohased hageja poolt esitatud tõendid, mis puudutavad hageja ja kostja (esindaja) vahelist töölepingu sõlmimisele eelnenud suhtlust (vt toimik, II kd, lk 119-128). Samuti ei sisaldu I.K ’i ütlustes (vt toimik, III kd, lk 172173) tsiviilasja lahendamise seisukohast olulist informatsiooni. Kohus jätab viidatud tõendid TsMS § 238 lg-st 1 ja lg 5 esimesest lausest juhindudes asja lahendamisel arvestamata. VI
47.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Raha maksmisele suunatud nõudeid on hageja esitanud lõplikult kogusummas 530 178 krooni. Käesoleva otsusega rahuldab kohus need nõuded 124 101 krooni ulatuses, mis moodustab ligikaudu 23% nõuete kogusummast. Hageja mittevaralise nõude – lugeda tühiseks poolte vahel sõlmitud konkurentsikeelu kokkulepe ja lojaalsustasu kokkulepe lojaalsustasu tagastamise osas – rahuldab kohus osaliselt, lojaalsustasu lepingu suhtes. Lisaks tuleb arvestada sellega, et hageja on menetluse käigus loobunud nõudest tagastada talle mobiiltelefoni SIM-kaart numbril XXX. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja TsMS § 168 lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Arvestades eeltoodut ning menetluses tuvastamist leidnud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise fakti, peab kohus põhjendatuks jätta põhihagiga seonduvad menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes 75% ulatuses hageja kanda ja 25% ulatuses kostja kanda. Vastuhagiga seonduvad menetluskulud jätab kohus kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). VII
48.Käesolevas tsiviilasjas 18. mail 2009.a tehtud määrusega on Harju Maakohus arestinud põhihagi haginõude tagamiseks kostja CKOÜ pangakontod ja -hoiused Eesti Vabariigis tegutsevates krediidiasutustes 355 278 krooni ulatuses (vt toimik, II kd, lk 19(20)
2-08-81191 100-103). 7. septembri 2010.a määrusega on kohus kooskõlas TsMS §-iga 385 tühistanud eelnimetatud 18. mai 2009.a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ning asendanud selle kohtu tagatiste kontole kostja poolt 3. septembril 2010.a makstud rahaga summas 355 278 krooni (vt toimik, III kd, lk 169(a)-169(c)). Kostja on ülalnimetatud rahasumma tasunud Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034799018 AS-is SEB Pank, viitenumber 3100057358, selgitus: „Hagi tagamise 18.05.2010 määruse tagatis tsiviilasjas nr 2-08-81191“ (maksekorralduse nr 1666). Kuivõrd kohus põhihagi osaliselt ei rahulda, kuulub hagi tagamine TsMS § 386 lg-s 4 sätestatust lähtudes käesoleva kohtuotsusega 124 101 krooni ületavas osas tühistamisele. Kostjal tuleb pärast otsuse jõustumist kohtule teatada, millisele arvelduskontole ta soovib deposiidis oleva rahasumma tagastamist. Muus osas tuleb jätta 7. septembri 2010.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kooskõlas TsMS § 445 lg-ga 2 jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna kuni kohtuotsuse täitmiseni.
Indrek Parrest kohtunik
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.