Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 tehtud töövaidluskomisjoni otsusega ennistati hageja tööle, langes hagejal ära õiguslik alus saada koondamishüvitist ning hüvitist töölepingu lõpetamisel vähem etteteatatud aja eest. Seoses hageja tööle ennistamisega tekkis kostjal nõue hagejale 19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 02.10.2009 koondamisega tekkis hagejal samaliigiline nõue kostja suhtes.

MAAKOHTU LAHEND

Hageja väited selle kohta, et koondamise aluseks oli hageja vanus või töövõimetuse aste, ei ole tõendamist leidnud. Kostja esindaja seletuse kohaselt ei olnud kostja hageja töövõimetuse astmest isegi teadlik. Tervisekontrolli tulemusi kajastav tõend 06.03.2009 kinnitab, et hageja tervis vastab regioonikontori juhataja ametikohal töötamiseks. Seega on alusetud hageja väited nagu oleks kostja koondamisel tuginenud hageja halvale tervisele või vanusele. Töölepingu ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtub, et kostjal ei olnud hagejale teist ametikohta pakkuda. Kostja selgitustest ilmneb, et hagejale ei pakutud teist töökohta, sest ta oleks pidanud telleri kompetentsi saamiseks läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Muid vabu töökohti ei olnud. Samal ajal koondati ka investeerimiskonsultante, kes ei vajanud täiendavat koolitust ning kellele pakuti seetõttu telleri tööd. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja ei saanud eeldada enda täiendõppe korraldamist kostja poolt. 4-kuulise koolituse ja praktika korraldamist ei saa pidada lühiajaliseks töökohal toimuvaks väljaõppeks, mida tööandja oleks olnud antud juhul kohustatud pakkuma. Töötaja koolituse vajaduse ja selle pikkuse määrab tööandja, mitte töötaja. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS § 78 lg 3 järgi võib tööandja lg 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-107-04 järgi, kui kohus on andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 19.06.2009 on kostja maksnud hagejale koondamishüvitise ning hüvitise vähem etteteatatud aja eest kokku 160 948.30 krooni. Kostja on teinud tasaarvestuse 19.06.2009 välja makstud summade ning 30.09.2009 töölepingu ülesütlemisel seaduse kohaselt makstavate summade vahel. Ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtuvalt on kostja hagejale välja makstud 160 948.30 kroonist maha arvestanud järgmised summad: 15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud hüvitis töölt sunnitult puudutud aja eest summas 38 500 krooni; hüvitis 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest ning koondamishüvitis summas 80 207.88 krooni; kasutamata 7 puhkusepäeva eest summas 4637.32 krooni, töötasu 1818.18 krooni oktoobrikuu kahe tööpäeva eest. Maakohus leidis, et tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega ennistati hageja tööle, kadus hagejal õiguslik alus saada 19.06.2009 väljamakstud koondamishüvitist. Kostja võis alusetult makstud koondamishüvitise tasaarvestada hagejale väljamaksmisele kuuluvate summadega. Olukord, kus töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse sunnitult töölt puudumise aja eest välja keskmine töötasu ning töötajale jääb sama perioodi eest tasutud hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, on vastuolus hea usu põhimõttega. Sisuliselt tähendaks see seda, et töötaja saaks sama tööandja poolt sama aja eest kahekordselt tasustatud. M. Leesment ennistati tööle 19.06.2009. Sellest kuupäevast ennistub ka töösuhe ning töötajal on õigus saada sunnitult puudutud aja eest töötasu, mis vastavalt jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-09-55838 oli 61 904.70 krooni. Töötajale oli välja makstud hüvitis koondamisest etteteatamata jätmise aja eest ning koondamishüvitis. Koondamist ei ole toimunud, mis on

tuvastatud töötaja enda poolt esitatud nõude alusel. Seega on töötaja saanud hüvitise 160 948.30 krooni alusel, mis hiljem on ära langenud. Tööandjal on tasaarvestuse õigus tulenevalt VÕS § 197 lg-s 1 sätestatust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-107-04 märgitust. 19.06.2009 hagejale väljamakstud koondamishüvitis 8 keskmise kuupalga ulatuses katab töötaja keskmised kuupalgad kuni 19.02.2010. Töötajaga sõlmitud tööleping öeldi etteteatamistähtaega järgimata teistkordselt üles 02.10.2009, millest tulenevalt oli töötajal TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 1 alusel õigus saada hüvitist kokku 4 kuu keskmise palga ulatuses, s.o kuni 02.02.2010. Kostja poolt 19.06.2009 makstud hüvitis on katnud kõik hageja nõuded seoses temaga sõlmitud töölepingu uue ülesütlemisega 02.10.2009. Kostjal on õigus tasaarvestada saamata jäänud töötasu hüvitis 61 904.70 krooni, hüvitis 02.10.2009 koondamisest vähem etteteatatud aja eest ja koondamishüvitis summas 80 207.88 krooni, hüvitis kasutamata 7 puhkusepäeva eest 4 637.32 krooni ja tasu oktoobrikuu kahe tööpäeva eest 1 818.18 krooni, kokku 148 568.17 krooni ulatuses. Kostja ei võlgne hagejale midagi, mistõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja intressi nõue. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et töölepingu ülesütlemisest etteteatamata jätmise aja eest hüvitise maksmine on tööandja risk ning seda summat ei saa tasaarvestada. Töölepingu lõpetamine töötaja koondamise tõttu alates 19.06.2009 on tunnistatud seadusega vastuolus olevaks, seega tühiseks. Selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult makstud ning raha tuleb maksjale tagastada. Ei ole seadusest tulenevat alust ega mõistlikku põhjendust jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistati tühiseks. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

inimeste arendamine, isiklik mõju. Kuivõrd eesmärgid puudusid, oli täiesti silmakirjalik asuda teise koondamise ajal väidetavalt mingeid töötulemusi hindama, kui eelnevalt on tuvastatud, et hindamine osutus võimatuks. Kuigi deklaratsioon ja hindamismeetod olid 02.10.2009 koondamisteatises välja toodud, polnud vastustaja lisanud teatisele ühtegi võrdlustabelit, hindamiskaarti jm, mille järgi oleks kõige kehvemaks kuulutatud töötaja saanud enda kaitseks midagi kosta ja ehk isegi käimasoleva vaidluse algatamist vältida. Võrdlustabeli esitas vastustaja töövaidluskomisjoni istungil, tabel on vormistatud 27.11.2009, s.o ligi 2 kuud hiljem koondamisteatisest. Tabelit ei ole allkirjastanud apellandi vahetu ülemus P. L. , vaid I. E. , kellega apellandil puudus tööalane suhe, tabelil puudub apellandi allkiri tutvumise kohta. Tabelisse on sisestatud ka isikud, kes pole kontorijuhatajad, vaid allusid kontorijuhatajatele. Lisaks jääb arusaamatuks, miks välistati Lõuna-Eesti regioonikontori juhatajate võrdlemisel Võru, Põlva, Valga jt Lõuna-Eesti linnade pangakontorite juhatajate tööalased näitajad. Apellant leiab, et tegelikku võrdlust ning võrdluse lähteandmeid koondamise hetkel ei eksisteerinud ning arvestades vastustaja varasemaid kinnitusi hindamisvõimatusest ja isegi kinnitusest 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole), on usutav, et tegelikku töötajate võrdlemist ning hindamist pole toimunudki; 2) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi taotluse välja nõuda vastustajalt hindamiskaardid. Kuna tsiviilasjas menetleti töövaidluskomisjonile esitatud avaldust, mis loetakse hagimenetluses hagiavalduseks (ITVLS § 24 lg 5), on lahendamata hagi taotlused: nõuda tööandjalt töötaja hindamiskaart ning nõuda tööandjalt nende töötajate hindamiskaardid, kellega M. Leesmenti enne lepingu ülesütlemist võrreldi. Toimiku lk 67 esineva tõendi kaudu pole võrdse kohtlemise sisu objektiivselt kontrollitav. Seega ei olnud maakohtul võimalik jõuda ka järeldusele, et apellanti on koondamise situatsioonis võrdselt koheldud. Apellant on seisukohal, et maakohus on sellega rikkunud kohtumenetluses poolte võrdse kohtlemise printsiipi (TsMS § 7). Kuna maakohtul polnud koondamise protseduuri võimalik kontrollida, on otsus põhjendamata, ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele. 3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et töötaja tööle ennistamisel taastus koondamise vajadus, sest üks kontorijuhataja oli liigne. Vastustajal oli nii 19.06.2009 kui ka 02.10.2009 võimalik koondada inimene muul ametikohal ja jätta apellant tööle või pakkuda apellandile muud tööd Lõuna-Eesti regioonis. Maakohus, leides, et võrdluse aluseks olid nii hageja kui teiste võrreldavate töötajate puhul 2009. a I poolaasta töötulemused ning hindamise aluseks olid ühesugused näitajad, muuhulgas töötaja äriline mõtteviis, tulemuslikkus ja initsiatiiv, kliendikesksus, inimeste arendamise ja koostöö oskus ning isiklik mõju ja, et hindamiskaardid ja aastavestluste vormid olid kättesaadavad jooksvalt ka panga siseveebis, ei ole otsuses põhjendanud, millistele tõenditele sellised järeldused tuginevad. Maakohus tugineb vastustaja esindaja suulistele väidetele kui tõsikindlatele ning lubatavatele tõenditele ning vastustaja on ka ise väitnud, et hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et võrrelda tuli 2009. a I poolaasta töötulemusi. Apellant on seisukohal, et võrreldavaid töötulemusi ei olnud ja vastustaja on ise kinnitanud, et võrdlus oli võimatu, see asjaolu on tõendatud 15.09.2009 töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega. Komisjoni jõustunud otsus on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes; 4) ei seisnenud koondamise põhjus tegelikult kõige kehvemates tööalastes tulemustes, vaid apellandi vanuses ning puudes. VKS § 3 lg 6 järgi peetakse diskrimineerivaks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta. Hageja poolt töölepingu lõpetamise vaidlustamine juunis 2009 võis mõjuda asjaoluna, miks temast sooviti 02.10.2009 vabaneda.

Maakohus on leidnud, tuginedes vastustaja selgitustele, et hagejale ei pakutud teist töökohta, kuna telleri kvalifikatsiooni omandamiseks oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika ning muid vabu töökohti ei olnud. Apellant on seisukohal, et kuna vastustaja esindajat ei kuulatud maakohtus üle vande all ja seda ei saadud tema rollist tulenevalt ka teha, ei ole vastustaja esindaja seletus tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes. Maakohus on jätnud kontrollimata, kas ka tegelikult peab 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika läbima apellant kui pangakontori juhataja, kelle alluvuses töötasid tellerid ning kelle tööstaaž panganduses oli 16 aastat. Teise töö pakkumata jätmine koondamisel on otseselt TLS § 89 lg 3 rikkumine. Maakohus on otsuses vääralt kohaldanud nii TLS § 3 kui ka TLS § 89 lg 4. Maakohus on ilma igasuguse põhjenduse ja kontrollita lugenud apellandi väidetavalt kõige kehvemad töötulemused tuvastatuks ning seega töölepingu ülesütlemise kehtivaks; 5) peab VKS § 8 lg 2 järgi isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Maakohus on vääralt jätnud kohaldamata VKS § 8 lg 2, mis on viinud ebaõige kohtulahendini; 6) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TLS § 78 lg 3, mille järgi on tööandjal õigus töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse. Käesolevas tsiviilasjas ei ole aga töötajale tehtud ettemakseid. 2009 juunis esimese koondamise puhul apellandile makstud koondamishüvitis ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis brutosummas 160 948.30 krooni ei ole ettemakse. Kuna hüvitise puhul pole tegemist ettemaksega, ei ole võimalik apellandile välja makstud hüvitisi tasaarvestada võlgnetava töötasuga. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et sunnitult puudutud aja eest hüvitis, puhkuse rahaline hüvitis ja 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis ning koondamishüvitis on töötasud, millest saab kinnipidamisi teostada. Kuna seaduse järgi saab tasaarvestada töötasu vaid varem välja makstud ettemaksega, polnud vastustaja õigustatud 02.10.2009 lõpparve väljamaksmisel tegema ühepoolset tasaarvestust apellandi kirjaliku nõusolekuta. Apellant on menetluses möönnud, et vastustajal võib esineda summa tagasinõude õigus koondamishüvitise, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitise osas, kuivõrd nimetatud põhimõte on tuletatav Riigikohtu lahendist 3-2-1-107-04. Nimetatud lahendis on käsitletud koondamishüvitist, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitist. Tegemist on kahe täiesti erineva hüvitise liigiga. Koondamishüvitis ja koondamisest mitteetteteatamise hüvitis on TLS-ist tulenevad tööandjapoolsed kohustused töösuhte koheseks ülesütlemiseks koondamise alusel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult makstud ning raha tuleb maksjale tagastada ning et ei ole seadusest tulenevat alust ega mõistlikku põhjendust jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistatud tühiseks. Maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale tagastada, s.t apellant peab vastustajale raha tagastama. Vastustaja pole alusetult saadu tagastamise nõuet esitanud, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 439.

kuid selgitab, et vastupidiselt apellandi seisukohale neid ka ei hinnatud. Koondamisel hinnati 2009. a I poolaasta tulemusi. Vastustajale jääb selgusetuks, millistele tõenditele tugineb apellant väites, et tema ei olnud võrreldav teiste kontorijuhatajatega. Vastustaja on esitanud töötulemuste hindamise võrdlustabeli, mida maakohus on otsuse tegemisel hinnanud. Apellandiga 02.10.2009 töölepingu lõpetamisel selgitas Lõuna-Eesti regiooni direktor P. L. apellandile, et on koostatud töötulemuste põhjal võrdlus, kuid seda apellandile välja ei anta, kuna see sisaldab informatsiooni ka teiste töötajate töötulemuste kohta. Kuna Töövaidluskomisjon nõudis töötulemuste võrdlust, esitas vastustaja võrdlustabeli töövaidluskomisjonile. Võrdlustabelil olev kuupäev 27.11.2009 on täiendiga „kirja juurde" ning kirja number 200.120-030/55715 on aga Töövaidluskomisjonile 27.11.2009 saadetud vastuse number. Vastustaja peab mitteoluliseks fakti, kes dokumendile tööandja poolt alla kirjutab. Dokumendi originaalil on Swedbank AS-i ametlik tempel, mis kinnitab dokumendi ehtsust. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida apellant nimetatud kuupäevale ning allakirjutanud isikule viidates taotleb; 2) on vastustaja seisukohal, et alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus ei määra reegleid, mille alusel koondamise olukorras töötajaid selekteerida, reeglid määrab tööandja ise, arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet. Seadus ei kohusta koondatavate ringi kindlaksmääramisel lähtuma ettevõttest tervikuna. Swedbank AS on teinud organisatsioonis kokkuleppe, mille kohaselt koondamise situatsioonis võrreldakse kõiki sarnast tööd samas piirkonnas tegevaid töötajaid, käesoleval juhul siis Tartu linnas töötavaid kontorijuhatajaid ning kontori müügi- ja teenindusjuhte. Apellant on ebaõigesti tõlgendanud vastustaja ütlusi 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole) ning ebaõigesti järeldanud, et tegelikult hindamist ei olegi toimunud. Vastustaja viitas hindamiskaartide esitamise võimatusele konkreetse istungi raames, mitte aga asjaolule, et hindamisaluseid üldse ei ole. Vastustaja esitas 08.04.2010 kohtuistungil nii organisatsioonis üldiselt kehtiva kompetentside hindamise aluseks oleva dokumendi, kui hinde kujunemist selgitava tabeli. Vastustaja on seisukohal, et apellant on kogu menetluse ajal hindamiskaartide tõendamisväärtust ülehinnanud; 3) on apellandi seisukoht, et kohus on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ning viide kohtu erapoolikusele, alusetu ja pahatahtlik. Kohtul oli võimalik hinnata asjas esitatud tõendeid (töötulemuste võrdlustabel, hindamise aluskriteeriume kirjeldavad tabelid) ning jõuda järeldusele, et töötajaid on võrdsetel alustel hinnatud ning pidada sellest tulenevalt töölepingu ülesütlemist ka õiguspäraseks. Apellandi tõlgendus, et 15.09.2009 Töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud asjaolu, et apellandi võrdlemine oli võimatu, on meelevaldne ja väär. Viidatud töövaidluskomisjoni otsus kohustas vastustajat apellanti teiste kontorijuhatajatega võrdlema ning pidas toetumist võrdlemise võimatusele ebaseaduslikuks. Ebaõige on apellandi seisukoht, et koondamise põhjus ei seisnenud tegelikult kõige kehvemates tööalastes tulemustes vaid apellandi vanuses ning puudes. Vastustaja on esitanud kohtule nii töötajate tööalaste tulemuste hinnangutest koosneva võrdlustabeli kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsuse, mille järgi sobis apellant töötama juhataja ametikohal. Mõlemale tõendile on maakohus ka otsuses viidanud. Hinnates esitatud dokumentaalseid tõendeid on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et vastustaja poolt ei ole toimunud apellandi suhtes diskrimineerimist tema vanusest või puudest tulenevalt; 4) nõustub vastustaja apellandiga, et TLS § 89 lg 3 järgi peab tööandja koondamisel pakkuma võimalusel uut tööd, kuid töö pakkumise kohustus on tööandjal võimalusel ning kohustus kehtib juhul, kui see ei too tööandjale kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Apellant ei ole

menetluse käigus tõendanud, et vastustajal oli 02.10.2009 apellandile tööd pakkuda. Apellant on küll väitnud, et temale teadaolevalt on mõned töötajad organisatsioonis saanud telleri pakkumise, kuid oma vastavasisulisi väiteid ei ole apellant tõendanud ning menetlusosalisena antud seletused ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Vastustaja on viidanud asjaolule, et tellerina töötamiseks, juhul kui selline vakants apellandi koondamise hetkel oli, oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Kui apellant isegi oleks tõendanud vakantse telleri ametikoha olemasolu tema koondamise hetkel, oli vastustajal õigus valida kellele koondatavatest pakkumine teha. Seega ei ole vastustaja rikkunud TLS § 89 lg 3 sätestatud teise töö pakkumise kohustust; 5) ei ole maakohus jätnud kohaldamata võrdse kohtlemise seaduse § 8 lg 2 ning on leidnud põhjendatult, et menetluses esitatud tõendid, töötulemuste võrdlustabel ja Medicover Eesti AS-i poolt väljastatud tõend on piisavad jõudmaks järeldusele, et vastustaja ei ole apellanti diskrimineerinud. Kuna Töövaidluskomisjon tegi 15.09.2009 otsuse apellant tööle ennistada ja taastada endine olukord, langes ära õiguslik alus apellandil koondamishüvitist ja hüvitist töölepingu lõpetamisel vähem etteteatatud aja eest saada. Vähem etteteatatud aja eest on apellant saanud ka töötasu. Ennistamine tingis õiguslikult olukorra, kus töölepingut ei ole lõpetatud, mis tähendab, et sellel alusel saadu on omandatud õigusliku aluseta. Tööandjal on TLS § 78 alusel õigus töötaja töötasust ilma töötaja nõusolekuta kinni pidada töötajale tehtud ettemakse, mille puhul on töötajal tagasimakse kohustus. VÕS § 197 alusel saab tasaarvestada samaliigilisi sissenõutavaks muutunud vastastikke kohustusi, milleks on töösuhtes ainult rahalised kohustused. Seoses apellandi tööle ennistamisega ehk endise õigusliku olukorra taastamisega tekkis vastustajal nõue apellandi suhtes 19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 02.10.2009 koondamisega tekkis apellandil samaliigiline nõue vastustaja suhtes. Vastustaja lähtus tasaarvestuse tegemisel eeltoodud kohtulahendist ja mõistlikkuse põhimõttest. Vastustaja pidas ebamõistlikuks, teha apellandile täiendavaid väljamakseid ning hakata apellandilt juba väljamakstud summasid VÕS § 1027 alusel tagasi nõudma. Ka Riigikohus on sellist tasaarvestamist mõistlikuks pidanud. TLS § 100 lg 5 kohaselt on hüvitise eesmärk tagada töötajale tasu, millele tal oleks olnud õigus etteteatamistähtaja järgimisel. Vastustaja on apellandile 19.06.2009 maksnud välja kokku 8 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise, muuhulgas ka hüvitise vähem etteteatatud aja eest 4 kuu ulatuses, st sisuliselt töötasu, millele apellandil oli õigus kuni 19.02.2010. Sama perioodi eest on makstud ka töötasu (ennistamisest kuni uue koondamiseni) ning vastavalt Töövaidluskomisjoni otsusele ka hüvitist sunnitult töölt puudutud aja eest. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt täidetud TLS § 100 lg-s 5 sätestatud eesmärk. Vastustaja nõustub apellandiga, et menetluses pole vastustaja nõuet, kuid ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale tagastada, st apellant peab vastustajale raha tagastama. Kuna maakohus ei ole raha tagastamise kohustuse osas otsust teinud, ei ole maakohus rikkunud TsMS § 439.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

võrreldavaid töötulemusi ei olnud ning seetõttu oli võrdlus võimatu. Samuti on alusetu apellandi väide, et töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsusega on tuvastatud asjaolu, et apellandi võrdlemine teiste töötajatega oli võimatu. Viidatud töövaidluskomisjoni otsuses on asutud seisukohale, et „lisas 4 toodud töökohustused kontori juhataja ja nimetatud asendustellerite juht=regioonikontori juhataja vahel ei erine olulisel määral ja tööandjal oli võimalus töötulemuste võrdlemiseks“. Maakohus on õigesti leidnud, et kui hageja ennistati töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsuse alusel tööle, siis taastus koondamissituatsioon. Apellant on ekslikult leidnud, et maakohtu vaidlustatud otsusest tuleneb, et sellises olukorras muutus just hageja liigseks ja tuli koondada. Maakohus ei ole seda otsuses leidnud. Kuna oli koondamissituatsioon, siis pidi tööandja, arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet, välja selgitama töötaja, kellele tööleping erakorraliselt üles öelda, ning kostja ongi seda antud juhul teinud, koostades töötulemuste võrdlustabeli võrreldavate töötajate kohta ja selle alusel otsustades, kellele töötajatest tööleping erakorraliselt üles öelda.

et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Antud juhul on kostja tõendanud, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ning seda tõendavad nii töötulemuste võrdlustabel kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsus, mille järgi apellant sobib töötama juhataja ametikohal.

tema oskused vastasid telleri ametikohale ning ta oleks olnud suuteline töötama tellerina ilma täienduskoolitust ja praktikat läbimata, kuid ta ei ole seda teinud. Siinkohal on õige maakohtu seisukoht, et kui teisele töökohale asumisel on vajalik töötaja täiendusõpe, siis otsustab tööandja, kas selline töötaja täiendusõpe põhjustab talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi või mitte. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole rikkunud TLS § 89 lg-s 3 sätestatud teise töö pakkumise kohustust.

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.