2-09-43761/30 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Menetluskulu jaotus Jätta menetluskulud 90 % ulatuses W. OÜ kanda ja 10 % ulatuses V. P. kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 29.01.2008 sõlmitud töölepingu nr 29 kohaselt asus hageja kostja juurde tööle autojuhina katseajaga alates 30.01.2008, põhipalgaks oli 4 350 krooni kuus. 19.01.2009 käskkirjaga nr 34 karistas kostja hagejat distsiplinaarkorras noomitusega põhjusel, et hageja poolt teostatud lastemänguasjade veol avastati kaubasaaja juures kauba puudujääk summas 5 844,30 USA dollarit. Kauba väljasaatmisel oli veokil plomm, lattu saabudes see puudus. 03.03.2009 käskkirjaga nr 35 karistas kostja hagejat noomitusega tööaja režiimi rikkumise eest. Hagejale määrati trahv summas 3 759,50 poola zlotti, so 12 932,68 Eesti krooni, mille maksis kinni kostja. 03.03.2009 käskkirjaga nr 36 karistas kostja hagejat noomitusega juhatuse liikme I. J. solvamise eest. 03.03.2009 käskkirjaga nr 37 karistas kostja hagejat noomitusega ebaõigete andmete esitamise eest sõiduki pesu kohta, mis tõi kaasa tööandjale kahju tekkimise 500 krooni. 25.05.2009 lõpetas kostja hagejaga töölepingu nr 29 alates 25.03.2009 TLS § 86 lg 6 ja 7 alusel. Hageja sai kõigi ülalnimetatud käskkirjadega tutvuda 25.03.2009 töölepingu lõpetamise päeval. 03.04.2009 esitas hageja avalduse Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile distsiplinaarkaristuste tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töötaja omal algatusel töölt lahkunuks tunnistamiseks TLS § 79 alusel alates 25.03.2009, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise kuue kuu keskmise palga ulatuses s.o. 26 520 krooni, väljamõistmiseks ja töölähetuse päevaraha summas 11 000 krooni saamiseks. Avalduse kohaselt on tööandja distsiplinaarkaristuse kohaldamisel rikkunud oluliselt protseduurireegleid, kuna määras karistuse TDVS § 6 lg 1 sätestatud ühekuulise tähtaja möödudes. Samuti ei nähtu hageja konkreetne süüline tegu. 03.03.2009 distsiplinaarkaristuse käskkirjad nr 35 ja 36 ei vasta TDVS § 11 lg 2 p 3 sätestatule, kuna käskkirjadest ei ole aru saada, milles seisnes käskkirjas nr 35 väidetav tööaja rikkumine ja käskkirjas nr 36 väidetav juhatuse liikme solvamine. Nende alusel ei ole võimalik hinnata, kas töökohustuste rikkumine leidis aset ning oli süüline või mitte. Perioodil 09.01.2009 - 30.01.2009 viibis hageja töölähetuses Sloveenias ja Saksamaal 22 päeva. 09.02.2009 maksis kostja hagejale avanssi lähetuskulude katteks 3 000 krooni. Kostja ei ole hagejale päevaraha maksnud. Töölepingu p 4.1 ning väljakujunenud praktika kohaselt oli kostja tasunud hagejale tööülesannete täitmise eest miinimumpalka 4 350 krooni kuus ja lähetuskuluna

päevaraha 500 krooni päevas. Hagejal on õigus päevarahale vastavalt TLS § 51 lg 3, PalS § 27 sätestatule ning Vabariigi Valitsuse 22.01.2000 määruses nr 453 kehtestatud korrale. Töövaidluskomisjoni 28.07.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-2/2009-09 otsustati tühistada W. OÜ poolt 19.01.2009 välja antud distsiplinaarkaristuse käskkiri nr 34 ning 03.03.2009 välja antud distsiplinaarkaristuste käskkirjad nr 35, 36 ja 37, millega karistati hagejat noomitusega ning tunnistati ebaseaduslikuks poolte vahel 29.01.2008 sõlmitud töölepingu nr 29 lõpetamine TLS § 86 p 6 ja 7 alusel 25.03.2009 ning loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel 25.03.2009. Ühtlasi mõistis töövaidluskomisjon välja W. OÜ-lt hageja.kasuks rahalise hüvitise TLS § 117 lg 2 järgi kolme kuu keskmise palga suuruses summas 13 050 krooni ning töölähetuse päevarahad summas 11 000 krooni. W. OÜ ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 02.09.2009 kohtule hagiavalduse, mille vormistas 09.10.2009 ümber ITVS § 24 lg 4 kohaselt ümber taotluseks kohtule V. P. töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras ning palus tunnistada käskkirjaga nr 35 määratud distsiplinaarkaristus seaduslikuks; vähendada TLS § 117 lg 2 alusel määratud hüvitis 0 kroonini, tunnistada töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud päevaraha väljamakstuks ning kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja W. OÜ vastuväited W. OÜ väidetel rikkus hageja Poola Vabariigis veokite osas kehtestatud sõiduaja režiimi, mille tõttu määrati trahv 3 759,50 Poola zlotti (12 572,50 Eesti krooni). Veok peeti kinni kuni trahvi tasumiseni. Töötaja palvel kandis tööandja töötajale raha üle, kuid tol hetkel ei teatanud töötaja trahvi tegelikust põhjusest. Peale hageja reisilt tagasitulekut määrati talle distsiplinaarkaristusena noomitus 03.03.2009 käskkirjaga nr 35. Käskkirja vormistamisel ei ole kostja rikkunud TDVS § 11 lg 2 ettenähtud vormistamise korda. Kostja möönab, et töölepingu lõpetamise käskkirja vormistamisel oli tegemist vorminõuete rikkumisega, kuna kajastamata jäid hagejale määratud eelnevad distsiplinaarkaristused. Kostja palus vähendada hagejale makstava hüvitise summat 0 kroonini. Ta on tasunud hagejale perioodi 09.01.2009 – 30.01.2009 eest päevarahadena kokku 7 162 krooni. Hageja unustas, et firma telefoni kasutades ületas ta kokkulepitud limiiti 4 554,52 krooni võrra, mis vastavalt töölepingule kuulus töötasust maha arvestamisele. Sellest tulenevalt on kostja päevaraha (4 555,52 + 7 162=11 717,52) hagejale täies ulatuses välja maksnud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tühistas W. OÜ poolt 03.03.2009 välja antud distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 35, millega karistati V. P. noomitusega, mõistis välja hageja kasuks hüvitise TLS § 117 lg 2 järgi kolme kuu keskmise palga suuruses 13 050 krooni ja lähetuse päevarahad summas 11 000 krooni. Otsuse kohaselt töövaidluskomisjoni 28.07.2009 otsust töövaidlusasjas nr 9.4-2/2009-09 ei ole pooled vaidlustanud osades, millega tühistati W. OÜ distsiplinaarkaristuse käskkirjad nr-d 34, 36 ja 37, millega tunnistati ebaseaduslikuks poolte vahel 29.01.2008 sõlmitud töölepingu nr 29 lõpetamine 25.03.2009 TLS § 86 p 6 ja 7 alusel ning loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel 25.03.2009. Eelmärgitud osades on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud vastavalt ITVS § 25 lg 1 ning kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. TLS § 131 lg 2 alusel kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2009, seni kehtinud seadust.

03.03.2009 käskkirja nr 35 osas ei ole arusaadav, milles seisnes väidetav hageja rikkumine. Poolas hageja poolt tööajarežiimi mittejälgimine ei ole Poola võimude poolt tuvastanud. Kostja enda tegevus põhjustas trahvi määramise ja selles ei saanud hageja süüdi olla. Kostja ei kajastanud piisava põhjalikkusega distsiplinaardokumendis süütegu ja selle asjaolusid, ei näidanud ära õigusakti sätet, mida hageja rikkus ja selle rikkumise tagajärgi kostjale. Ei võtnud hagejalt seletust, mis oleks hagejale andnud reaalse võimaluse distsiplinaarmenetluses oma õigusi kaitsta TDVS § 7 mõtte kohaselt, mistõttu ei leidnud tõendamist hageja süü TDVS § 2 tähenduses. Riigikohus lahendis 3-2-1-111-01 on asunud seisukohale, et käskkiri, mis on välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes, on ebaseaduslik. Riigikohus lahendis 3-2-1-48-02 on leidnud, et tööandja või kohtu otsustus töötaja töökohustuse rikkumise tunnistamisel põhineb töötaja süüteo asjaoludele antud hinnangul ja töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Kohus asus seisukohale, et kostja 03.03.2009 käskkiri nr 35 tuleb tühistada, kuna on koostatud distsiplinaarkaristuse vormistamise nõudeid oluliselt rikkudes. Kohus leidis, et kuna töövaidluskomisjoni 28.07.2009 otsus on jõustunud, millega tunnistati hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning hageja ei soovi tööle ennistamist, siis on hagejal õigus nõuda TLS § 117 lg 2 järgi hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja taotles rahalise hüvitise väljamõistmist kuue kuu keskmise palga ulatuses 26 520 krooni. Hageja sai töölepingu p 4.1 järgi miinimumpalka 4 350 krooni kuus. Kohus pidas põhjendatuks hageja hüvitise nõue rahuldada osaliselt TLS § 117 lg 2 järgi, s.o. kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 13 050 krooni. Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määruse nr 453 „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“ § 9 kohustab tööandjat maksma töötajale teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest töölähetuse päevarahasid tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirest, kus paikneb töökoht. Hageja viibis 09.01.2009 - 30.01.2009 (22 päeva) lähetuses Sloveenias ja Saksamaal. Kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud hagejale päevarahade maksmist 22 päeva eest summas 11 000 krooni. Kostja on maksnud 06.02.2009 reisikulusid 3 000 krooni ja 16.02.2009 summas 4 162 krooni, s.o raha, mille eest maksab hageja lähetuses teemakse, tollimakse jne, ning mille kohta koostab hageja kuludokumendid pärast lähetusest saabumist. Kui lähetus kestis 09.01.2009 - 30.01.2009, siis alles pärast seda toimus reisikulude tasumine hagejale. Lähetuse päevarahad ei kuulu maksustamisele, mistõttu ei moodusta 7 162 krooni 22 päeva päevaraha. Põhjendamatu ja asjakohatu on kostja väide, et töölepinguga oli ette nähtud firma telefoni kasutamise eest limiiti ületav summa hageja töötasust maha arvata. Poolte vahel sõlmitud töölepingus sellist tingimust ei ole märgitud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 09.01.2009 - 30.01.2009 töölähetuses oldud 22 päeva päevaraha 11 000 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tunnistada käskkirjaga nr 35 määratud distsiplinaarkaristus seaduslikuks, vähendada töövaidluskomisjoni 29.07.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-27/2009-09 TLS (vana redaktsioon) § 117 lg 2 alusel määratud hüvitis 0 kroonini, tunnistada töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud päevaraha väljamakstuks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on viidanud distsiplinaardokumendi puudulikkusele, kuna see ei kajasta kohtu hinnangul piisava põhjalikkusega süütegu ja selle asjaolusid, ei ole ära näidatud õigusakti sätet, mida vastustaja rikkus ja selle rikkumise tagajärgi apellandile. Apellant antud hinnanguga ei nõustu,

kuna käskkirjas on selgelt kirjas, millal ja kus toimus süütegu ning millised negatiivsed tagajärjed on see toonud tööandjale, nimelt trahvi tasumine. Euroopa Parlamendi Nõukogu määrused ning nende muudatused, mis reguleerivad maanteeveo sõiduaja režiimi, on toodud trahviotsuses, millel on vastustaja allkiri, kinnitades, et ta on sellega tutvunud. Samas ei ole antud õigusaktidele viitamine kohustuslik TDVS § 11 mõttes. Kohus on tuginenud TDVS §-le 7, mis annab tööandjale õiguse seletuse nõudmiseks, kuid ei ole kohustuslik. Käskkirja nr 35 tekstist on nähtav, et noomitus on määratud tööaja režiimi rikkumise eest. Kohtu jaoks jäi arusaamatuks, milles seisnes väidetav hageja rikkumine. Selgitust ei toonud ka eesti keelde tõlgituna esitatud Poola Vabariigi Vojevodkonna Maanteetranspordi Inspektori 19.02.2009 otsus, kus rahatrahvi määruse põhjendusena on toodud rikkumiste detailne kirjeldus. Apellandile jäi arusaamatuks kohtu järeldus, ole Poola võimud ei tuvastanud vastustaja poolt tööajarežiimi rikkumist. Sel juhul jääb küsimuseks, missugused rikkumised olid tuvastatud Poola võimude poolt, mille eest lõpuks rahatrahv määrati. Kui lugeda trahviotsuse põhjenduse esimest lauset „veokijuhi vastava dokumentatsiooniga varustamise kohustuse rikkumine maanteetranspordi teostamisel või autovedudel isiklikuks tarbeks“ võib tekkida valearusaam nagu autojuht ei olnud varustatud vastava dokumentatsiooniga. Antud lahtri viimasest lausest nähtub, et veokijuhiks oli V. P., kes esitas kontrollimiseks vajalikud dokumendid, välja arvatud tööajagraafikud, juhikaart, mille eest määrati trahv 500 poola zlotti. Vastustaja oli varustatud juhikaardi ja tööajagraafikutega, mille ta jättis esitamata. Töövaidluskomisjonis ega esimese astme kohtus ei ole vastustaja antud otsusele ning selle põhjendusele vastu vaielnud, mis on tõlgendatav omaksvõtuna TsMS § 231 lg 4 mõttes. Kui kohus leidis omaalgatuslikult ilma pooltelt seisukohti küsimata, et just apellant jättis midagi tegemata, siis jättis kohus uurimata ka ülejäänud Poola võimude poolt fikseeritud rikkumised, nimelt maanteeveo käigus puhkeaja ebaseaduslik lühendamine autojuhi poolt. Kohus leidis põhjendamatult, et vastustaja ei saanud kuidagi nimetatud rikkumistes süüdi olla. Selline kohtu hinnang on rajatud oletusele ning läheb vastuollu esitatud tõendiga, mis viitab sellele, et kohus ei hinnanud tõendit igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, millega rikkus TsMS §

määramisel, alla kirjutamisest keeldumine ning ebaviisakas suhtlemine tööandjaga, tekitas sellist emotsionaalset pinget, kus tööandja vormistas uue karistuse töölepingu lõpetamise vormis, unustades viidata töölepingu lõpetamise aluseks olevale süüteole (ebaviisakas käitumine ning protseduurireeglite mittetäitmine) ja selle toimepanemise ajale ning kirjeldada asjaolusid, vahetult enne töölepingu lõpetamist määratud distsiplinaarkaristusi, mille tagajärjel otsustas tööandja lõpetada töölepingu. Apellant on möönnud, et kõik eelkirjeldatu jäi käskkirjas kajastamata, kuid leiab, et vaidlusalusel juhul, kus töötaja teadis distsiplinaarkaristuse põhjusest, ei ole proportsionaalne üksnes vorminõuete rikkumise eest kohustada tööandjat maksma töötajale välja kolm keskmist kuupalka, mis moodustab poole seadusega ettenähtud maksimumhüvitisest. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et vastustaja on töötanud üksnes aasta apellandi juures. Antud asjaolule viidati ka kohtuistungil. Võttes arvesse, et vastustaja on töölt samal päeval, 25.03.2009, lahkunud, ilma sellekohast avaldust esitamata ning palus töövaidluskomisjonis tunnistada tööleping lõppenuks alates 25.03.2009, ei olnud ta sunnitud töölt ära olema ühtegi päeva tööandjast tulenevatel põhjustel, vaid tegi seda omal vabal tahtel. TLS (kuni 01.07.2009) § 117 lg 2 ei näe ette hüvitise miinimumi, milleks võib olla ka null krooni kõiki ülaltoodud asjaolusid arvestades. Vastustaja ei lükanud ümber asjaolusid, mis olid distsiplinaarkaristuse sisuliseks aluseks, vaid vaidlustas karistusi üksnes vorminõuete rikkumise tõttu. Kohus jagas töövaidluskomisjoni arvamust, et apellant pole tõendanud päevarahade maksmist. Apellant kandis vastustajale päevarahana üle kokku 7 162 krooni, mille kohta on esitatud maksekorraldused. Antud summa puhul on kohtu seisukohalt tegemist rahaga, mille eest maksab vastustaja lähetuses teemakse, tollimakse jne. Apellandile teadaolevalt ei olnud kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et antud raha arvelt olid tasutud teemaksud või tollimaksud, seda enam et tegemist oli euroopasisese veoga, mistõttu on kohtupoolne väide väär ning alusetu. Kohtule esitati tõendid, et vastustaja on ületanud firma telefoni kasutamisel kokkulepitud limiiti 4 554,52 krooni võrra. Kõnede eristus oli esitatud. Pooled leppisid kokku, et limiidi ületamisel arvestatakse vastav summa töötasust maha. Sellest tulenevalt oli päevaraha 11 000 krooni, võttes arvesse mahaarvestamisele kuuluva telefoniarve, 7 162 krooni tasumisega välja makstud ja antud töötaja nõue ei kuulu rahuldamisele. Kuigi kohtule oli esitatud eraldi vormistatud kokkulepe ja selle tõlge, ning seda uuriti kohtuistungil, märkis kohus lahendis, et ei leidnud sellist tingimust töölepingus. Apellant leiab, et kohus ka selles osas ei uurinud kõiki temale esitatud tõendeid. Nimetatud tingimus ei sisaldu töölepingus, vaid eraldi kokkuleppes. Täielikult argumenteerimata on kohtu otsustus jätta poolte menetluskulud apellandi kanda. Nimetatud otsustus on ebaseaduslik, hagi rahuldati osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jäta menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud seadusesättest tulenevalt puudus kohtul seaduslik alus, mille järgi võis ta hagi osalise rahuldamise korral panna kõik menetluskulud kostja kanda. Töötaja nõudis 26 520 krooni hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning päevaraha summas 11 000 krooni, seega kokku 37 520 krooni. Töövaidluskomisjon ning maakohus mõistsid apellandilt välja kokku 24 050 krooni (64%). Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele menetlusõiguse normi rikkumise tõttu töölähetuse päevarahasid puudutavas osas ning menetluskulude jaotamise osas. Ülejäänud osas tuleb otsus jätta muutmata. Maakohtu seisukoht on õige, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadust. TsMS § 651 lg1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Alljärgnevalt kolleegium analüüsib maakohtu otsust vaidlustatud nõuete osas. Nõue W.OÜ 03.03.2009 käskkirja nr 35 tühistamiseks V. P. distsiplinaarkaristuse kohaldamise osas. Maakohus tuvastas, et W.OÜ 03.03.2009 käskkirjaga nr 35 karistati V. P. distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta rikkus tööaja režiimi, mille eest sai Poolas rahatrahvi 3 759,50 zlotti, so 12 932,68 krooni. Rahatrahv maksti ära firma poolt (t.lk. 29). Kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud käskkirjast on võimalik aru saada, et töötajale heideti ette asjaolu, et 19.02.2009 Poolas tehti kindlaks töötaja poolt tööajarežiimi rikkumine, mis tõi kaasa tööandjale rahatrahvi maksmise. Õige on aga see maakohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkirjas ei ole märgitud, milles konkreetselt väljendus tööajarežiimi rikkumine, so. millisel kuupäeval ja millist nõuet töötaja rikkus. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise ajal kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg 1 andis tööandjale õiguse nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Eelnimetatud seaduse paragrahv 7 lõike 3 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Käesolevas tsiviilasjas ei saa kolleegiumi arvates töötaja süüd lugeda tõendatuks ainuüksi Poolas tehtud trahvi otsusega. Apellandi poolt viidatud Poola Mazoovia Vojevodkonna Maanteetranspordi Inspektori 19.02.2009 otsusest ilmneb, et V. P. esitas tahhograafist võetud juhikaardi ja kaks õiendit, mis tõestavat veoki mittejuhtimist kontrollitud ajavahemikul, kuid esitatud õiendid veoki mittejuhtimise kohta ei vastanud EÜ määruse nr 561/2006 lisas toodud näidisele. Nimetatud dokumentaalsest tõendist ei ole võimalik teha ühest järeldust selles, kas töö- ja puhkeaja režiimi rikkumine toimus autojuhi süülise käitumise tõttu, kes ei järginud kehtestatud nõudeid ja ei esitanud vajalikke dokumente, või otsuses väidetav töö- ja puhkeajarežiimi rikkumine loeti tuvastatuks seetõttu, et töötaja ei olnud varustatud nõuetekohaste dokumentidega. Viimast asjaolu ei saa töötajale süüks panna. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses oleva seisukohaga, et enne distsiplinaarkaristuse kohaldamist tuli välja selgitada töötaja süü olemasolu. Arvestades rahatrahvi otsuses märgitud asjaolusid, tuli tööandjal välja selgitada, mis siis toimus Poola maanteedel ning mis põhjustel töötaja ei esitanud vajalikke dokumente, kui ta oli nendega varustatud. Kui töötaja ei järginud veokijuhile kehtestatud nõudeid tööaja osas, siis mis oli selle põhjuseks. Nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks ei ole kostja pidanud vajalikuks võtta töötajalt seletust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et TDVS § 11 sätestab distsiplinaarkaristuse vorminõuded, millele vaidlustatud käskkiri nr 35 ei vastanud. Arvestades eeltoodut nõustub kolleegium maakohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud seaduslik ning maakohus on vaidlustatud kostja käskkirja nr 35 tühistanud põhjendatult.

Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise nõue. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja lõpetati tööleping ebaseaduslikult TLS § 86 p 6 ja 7 alusel. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 117 sätestas tööandja vastutuse töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel. Nimetatud paragrahvi lõike 2 järgi, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega apellandi väide selles, et tööandja ei peaks üldse hüvitist maksma, ei vasta TLS § 117 mõttele. Maakohus on pidanud põhjendatuks välja mõista hageja kasuks TLS § 117 lg 2 järgi kolme kuu keskmise palga. Kolleegium nõustub maakohtuga ning leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust ringkonnakohtul maakohtu otsust muuta. Seadusest tulenevalt oli kohtule antud õigus otsustada hüvitise suuruse üle, mida on ka maakohus teinud, ning ei ole välja mõistnud hageja kasuks hüvitist maksimummääras. Apellatsioonkaebuses viidatud distsiplinaarkaristused on tühistatud ning hageja süü olemasolu ei ole tõendamist leidnud. Asjaolu, kui kaua hageja töötas kostja juures ning millal ta asus uuesti tööle teise tööandja juurde, ei oma õiguslikku tähendust rahalise hüvitise määramisel. Töölähetuse eest saamata jäänud päevaraha nõue. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja viibis 09.01.2009 - 30.01.2009 töölähetuses välisriikides kokku 22 päeva, mille eest oli töötajal õigus saada päevaraha kokku 11 000 krooni. Maakohus tuvastas, et päevaraha ei ole töötajale nimetatud perioodi eest välja makstud. Vastavalt töölähetuse ajal kehtinud palgaseaduse (PalS) § 27 lg-le 2 töölähetusse saadetule hüvitatakse:1) sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi; 2) majutuskulud lähetuspaigas; 3) muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning 4) makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Nimetatud paragrahvi lõike 3 kohaselt töölähetuse hüvituste ja päevaraha alammäärad ning maksmise tingimused määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Maakohus on põhjendatult töövaidluse lahendamisel juhindunud Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määrusest nr 453 „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“, mille § 3 kohaselt töölähetuse kulud hüvitatakse ja päevaraha makstakse tööandja kirjaliku otsuse alusel, milles näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja päevaraha määrad. Seega tööandja kirjalikust otsusest peavad nähtuma väljamakse summad ja mille eest on need makstud. Apellatsioonkaebuses oleva väitega sellest, et 06.02.2009 ja 16.02.2009 reisikulude makset tuleb lugeda töötaja päevarahaks, kolleegium ei nõustu. Õige on, et kostja on maksnud 06.02.2009 reisikulusid 3 000 krooni ja 16.02.2009 summas 4 162 krooni, mida hageja on lugenud reisil olevate kulude tasumiseks teemaksete, tollimaksete ja muude kulude katmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid reisikulude väljamaksete kohta ei ole võimalik lugeda päevaraha makseteks. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 oli kostja kohustuseks vastuväidete esitamise korral tõendada, et töötajale on päevaraha välja makstud, mida ta ei suutnud tõendada. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha selles, kas tööandja võis töötaja töötasust ja töölähetuse päevarahadest kinni pidada telefoni kasutamisel limiiti ületavat summat.

Apellant on palunud arvestada sellega, et hageja ületas kehtestatud telefoniarvete limiidi, millest tulenevalt oli tööandjal õigus seda summat kinni pidada ka päevarahadest. Maakohtu seisukoht on õige, et telefoni kasutamise eest limiiti ületavat summat ei saanud töötasust kinni pidada, kuivõrd vastav tingimus töölepingus puudus. Ammugi ei saanud seda kinni pidada töölähetuse päevarahadest. Vaidlus puudub selles, et kostja oli kehtestanud 29.01.2008 limiidi telefoni kasutamiseks, milliseks summaks oli 500 krooni. Tööandja teatise kohaselt summa, mis ületab limiiti, peetakse töötasust kinni, välja arvatud sisenevad telefonikõned, mis on sooritatud tööandja juhtkonna korraldusel. Nimetatud korraldusega on hageja tutvunud, kuid seda ei saa lugeda hageja nõusoleku andmiseks töötasust kinnipidamiseks. Töövaidluses on kostja esitanud vastuväite, et tal on nõue töötaja vastu seonduvalt telefoni kasutamise limiidi ületamisest summas 4554,52 krooni. Asjaolus, et nimetatud suuruses oli telefoni kasutamise limiit hageja poolt ületatud, vaidlus puudub. Apellatsioonikohtu istungil oli vastustaja nõus õigusrahu saavutamise huvides töölähetuse päevaraha summat vähendama 3000 krooni võrra. VÕS § 1 lg 1 järgi võlaõiguse üldosas sätestatud kohaldatakse ka töölepingule. VÕS §197 lg 1 järgi kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sisuliselt on kostja oma vastuväidetes esitanud tasaarvestusnõude. Kolleegium leiab, et nõuete tasaarveldamine on lubatud ka töövaidlustes. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, millises osas sisaldas telefonilimiiti ületav 4554,52 krooni ka tööandja huvides tehtud kõnesid, siis tuleb töötajale väljamõistmisele kuuluvat päevaraha summat vähendada tema poolt tunnistatud 3000 krooni võrra. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks päevaraha 8000 krooni. Menetluskulu jaotus Kolleegium võttes arvesse hagi osalist rahuldamist peab õiglaseks tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätta menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda ja 10% ulatuses hageja kanda. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise nõudega ei nõustunud kostja, kes esitas hagiavalduse kohtusse, Seetõttu on apellandi seisukoht ekslik, et menetluskulude jaotamisel tuleks arvesse võtta, et töötaja nõue on rahuldatud osaliselt. Hageja oli töövaidluskomisjoni otsusega nõus.