Andres Bubnise hagi OÜ Piva Kivi vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
112 051.70 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andres Bubnise apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. oktoober 2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Andres Bubnis, esindaja vandeadvokaat Rein Napa Vastustaja (kostja): OÜ Piva Kivi (RK: 11436433), esindaja Tiit Vajak Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 otsus osas, millega jäeti Andres Bubnise hagi OÜ Piva Kivi vastu täielikult rahuldamata. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Andres Bubnise hagi OÜ Piva Kivi vastu osaliselt ja mõista OÜ-lt Piva Kivi Andres Bubnise kasuks välja 68 783.30 krooni (kuuskümmend kaheksa tuhat seitsesada kaheksakümmend kolm krooni ja 30 senti), s.h 38 337.60 krooni palga eest ja 30 445.70 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Muus osas jätta hagi rahuldamata. Jätta
maakohtus
ja
ringkonnakohtus
kantud
Edasikaebamise kord
menetluskuludest 61.4 % OÜ Piva Kivi kanda ja 38.6 % Andres Bubnise kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Andres Bubnis esitas maakohtule hagi OÜ Piva Kivi vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.07.2008 töölepingu töötamiseks ehitusviimistlejana tähtajaga kuni 31.10.2008, s.o ehitusobjektide valmimiseni. Hageja töökohaks oli Soome ja tema tööülesanneteks oli katuste survepesuriga pesemine ja värvimine. Hageja töötas kahel objektil Helsingi linnas: Vaskihuhdantie 4 ja Vaasankatu 23. Hageja töötasuks oli töölepingu p 4.2 kohaselt 39,12 krooni/m2 (2,5 EUR/m2), lisatöö puhul 156 krooni (10 EUR) tunnis. Kostja väljastatud tõendist nähtuvalt moodustasid hagejale makstavad põhitasu ja lisatasu ühe ruutmeetri kohta Vaskihuhdantie 4 objektil kokku 42,24 krooni (2,7 EUR), Vaasankatu 23 objektil kokku 50 krooni (3,2 EUR). Hageja ning kostja arvestused hageja töömahtude kohta objektidel on erinevad, mistõttu on hagejale tasutud teostatud tööde eest oluliselt vähem, kui hageja selleks töölepingu kohaselt õigustatud on. Hageja andmetel moodustas tema töömaht Vaskihuhdantie 4 objektil kokku 4790 m2 ning Vaasankatu 23 objektil kokku 1455 m2. Kostja on talle tasunud Vaskihuhdantie 4 objekti eest 99 278 krooni, s.o 2350 m2 eest ning Vaasankatu 23 objekti eest 58 118 krooni, s.o 1160,5 m2 eest. Arvestades tegelikke tööde mahtusid ning poolte vahel kokkulepitud põhitasu ja lisatasu määrasid, pidi kostja hagejale tasuma kokku 275 079,6 krooni (202 329,6 krooni Vaskihuhdantie 4 ja 72 750 krooni Vaasankatu 23). Hageja nõudis kostjalt vähem saadud palka summas 81 606 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest ühe kuu keskmist palka summas 30 445,70 krooni.
2.OÜ Piva Kivi hagi ei tunnistanud. Vaskihuhdantie 4 objektil töötas hageja koos M. K. ja Vaasankatu objektil üksi. Kostja on tasunud hagejale Vaskihuhdantie 4 objektil töötamise eest 99 278 krooni ja Vaasankatu 23 objektil töötamise eest 58 118 krooni. Hageja ei esitanud vastuväiteid ega nõudeid tööde teostamise ja töötasu maksmise ajal. Ühtegi töömahtu kinnitavat tõendit hageja esitanud ei ole. Pooltevahelise töölepingu p 2.6 kohaselt oli teostatud töömahu määratlemine kostja kui tööandja õigus ja kohustus. Kostja määratles hageja poolt teostatud töömahu, millele hageja kohapeal vastu ei vaielnud. Hageja viited suulisele kokkuleppele töötasu osas on ekslikud ja tõendamata. Pooled leppisid kokku selles, et Vaskihuhdantie objektil on töötasuks 2,7 EUR m2 eest ja Vaasankatu objektil 3,2 EUR m2 eest, mis sisaldas ka päevaraha arvestusega 500 krooni päevas. Kuna hagejal puudub kostja vastu põhinõue, siis on alusetu ka viivisenõue.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 21. juuni 2010 otsusega Andres Bubnise hagi OÜ Piva Kivi vastu töövaidluses rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue poolte vahel 01.07.2008 sõlmitud töölepingust, mille kohaselt töötas hageja ehitusviimistlejana tähtajaga kuni 31.10.2008, s.o ehitusobjektide valmimiseni. Hageja töökohaks oli Soome ja tema tööülesanneteks katuste survepesuriga pesemine ja värvimine. Hageja töötas kahel objektil Helsingi linnas: Vaskihuhdantie 4 ja Vaasankatu 23. Nimetatutest esimesel objektil töötas hageja koos M. K. , teisel objektil üksi. Nimetatud asjaolude osas pooltel vaidlus puudus. Töölepingu p 2.6 kohaselt oli teostatud töömahu määratlemine kostja kui tööandja õigus ja kohustus. Kostja määratles hageja poolt teostatud töömahu, millele hageja kohapeal vastu ei vaielnud. Palgamäär oli töölepingu p 4.2 kohaselt 39,12 krooni/m2, s.o 2,5 EUR/m2. Vaasankatu 23 objekti pind oli 1160 m2 ja hageja tegi seal tööd üksinda. Vaskihuhdantie 4 objekti pind oli 4700 m2 ja hageja tegi seal tööd koos M. K. , seega kokkuleppe kohaselt pidi kumbki töötaja saama tasu poole pinna, s.o 2350 m2 eest. Hageja sõnul oli neil tööandjaga suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi tööandja maksma ruutmeetri eest rohkem, kui oli töölepingus kokku lepitud. Tööandja maksis hagejale töötasu Vaskihuhdantie 4 objekti eest 2,7 EUR/m2 ja Vaasankatu 23 objekti eest 3,2 EUR/m2. Samas on arvestuses märgitud, et see sisaldab ka lähetustasu. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud selline suuline kokkulepe, et objekti eest makstav tasu ei oleks sisaldanud lähetustasu, vaid seda tulnuks arvestada eraldi. Kuna pooltevaheline suuline kokkulepe ei ole tõendatud, tuleb lähtuda töölepingust. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et tulenevalt M. K. tööõnnetusest tegi hageja Vaskihuhdantie 4 objektil rohkem tööd. Seega tuleb lähtuda sellest, et Vaskihuhdantie 4 objektil tegi hageja tööd koos M. K. ja tal on õigus saada töötasu 2350 m2 eest. M. K. on sellises ulatuses töötasu juba saanud ega ole seda vaidlustanud. Töölepingu kohaselt oli hageja õigustatud saama töötasu Vaasankatu 23 objekti eest 1160m2 x 39,12 krooni/m2= 45 379,2 krooni ja Vaskihuhdantie 4 objekti eest 2350 m2 x 39,12 krooni/m2= 91 932 krooni, kokku seega 137 311,2 krooni. Brutosummast kuulus kinnipidamisele töötuskindlustusmakse 0,6% x 137 311,2 krooni = 823,9 krooni ja tulumaks 21 % (arvestades tulumaksuvaba miinimumi 4 kuud x 2250 krooni= 9000 krooni) (137 311,2 krooni – 9000 krooni) x 21% = 26 945,35 krooni. Kokku kuulus kinnipidamisele 823,9 krooni + 26 945,35 krooni = 27 778,25 krooni. Järelikult oli hagejal õigus saada töötasu 137 311,2 krooni – 27 778,25 krooni = 109 532,95 krooni. Lisaks oli töölepinguga ette nähtud lähetustasu 500 krooni päevas. Töölähetuses viibis hageja kokku 82 päeva. Järelikult oli tal õigus saada 82 päeva x 500 krooni = 41 000 krooni lähetustasu. OÜ Piva Kivi maksis A. Bubnisele töötasu 40 255,37 krooni + 5000 krooni + 30 010 krooni + 15 646 krooni + 18 627 krooni + 39 116 krooni + 8 741,50 krooni + 400 EUR sularahas (s.o 400 x 15,6466 = 6 258,64 krooni) = 163 654,51 krooni. Seega sai hageja 163 654,51 krooni, ehkki oli õigustatud saama 109 532,95 krooni + 41 000 krooni = 150 532,95 krooni. Järelikult on hageja saanud tööandjalt isegi rohkem, kui ta oli õigustatud saama. Tööandja on maksekorralduste kohaselt teinud ülalnimetatud makseid vahemikus 09.07.2008 kuni 14.10.2008. Järelikult ei ole tööandja viivitanud lõpparve maksmisega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Andres Bubnis esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega välja mõista OÜ-lt Piva Kivi A. Bubnise kasuks vähem arvestatud palka 81 606 krooni ja keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest ühe kuu keskmise palga ulatuses 30 445.70 krooni ning menetluskulud jätta OÜ Piva Kivi kanda.
Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus arvestanud töölepinguga kokkulepitust: töölepingu p 4.2 sätestas tükitöö palgale lisaks ka tasu lisatööde eest. Lepingu p 7.2 kohaselt oli tööandja kohustuseks hüvitada töötajale ka sõidukulud ja sideteenuste kulu seoses tööülesannetega, p-ga 7.4 aga lepiti kokku töötajale päevaraha maksmine teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest arvestusega 500 krooni päevas. Seega ei leppinud pooled kirjalikus töölepingus kokku, et hageja töötasu ehk tükipalga ja lisatasu sisse on arvestatud ka lähetustasu ja ka hilisem selline kokkulepe olnuks vastavalt TLS §-dele 15, 51 lg 3 ja palgaseaduse §-le 27 lg 2 p 4 kui töötaja olukorda halvendav ja vastuolus seadusega kehtetu. Kuna maakohus ei ole arvestanud pooltevahelises töölepingus ega ka seaduses sätestatuga, on kohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Asjaolu, et lisatööde eest tasustamise leppisid apellant, M. K. ja tööandja esindaja kokku selliselt, et tükitasu on sellel objektil 2,5 EUR asemel 2,7 EUR (see lepiti kokku töö tegemise käigus erinevalt töölepinguga kokkulepitud ajatasust) ruutmeetri eest, on tõendatud tunnistaja M. K. ütlustega. See kajastub ka tööandja 13.03.2009 tõendil (tl 24); sama tõend kinnitab veel seda, et objektil Vaasankatu 23, kus apellant tegi tööd üksinda, arvestas tööandja tükipalgaks 3,2 EUR/m2 eest; 2) tõendasid M. K. ütlused veel seda, et ajaks, mil temaga juhtus tööõnnetus, olid nad koos apellandiga jõudnud ära teha 2500 m2 katusest ja edasise 2200 m2 katusepinda tegi apellant üksinda. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta tunnistaja ütlustega ei ole arvestanud; 3) ei ole tööandja menetluses kordagi väitnud, et töö Vaskihuhdantie 4 objektil olnuks M. K. tööõnnetuse toimumise päevaks tervikuna, s.o 4700 m2 ulatuses, tehtud. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et apellandil oli õigus saada palka sellel objektil vaid 2350 m2 eest ja 2,5 EUR/m2. Kuna apellant viimistles sellel objektil kokku 1250 + 2200 = 3450 m2, oli ta õigustatud saama ka kokkulepitud tükipalka selle tema poolt tehtud töö eest; 4) ei ole maakohus otsuses põhjendanud seda, miks ja milliste tõendite alusel on maakohus otsuse arvestustes A. Bubnisele väljamakstud palga õigsuses temale otsekuludeks, s.o sõidurahaks ja sideteenuste eest tasumiseks kooskõlas töölepingu p-ga 7.2 välja makstud 400 EUR, millelt tööandja ei ole kinni pidanud palgalt kinnipidamisele kuuluvaid makse, arvestanud apellandi saadud palga hulka ja miks maakohus on vastustaja vastuhagi ja ka vastuväidete puudumisel leidnud, et A. Bubnis on saanud päevaraha rohkem, kui ta oli õigustatud saama.
5.OÜ Piva Kivi palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 otsuse muutmata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) puuduvad apellatsioonkaebuses viited õigusnormidele, mida maakohus apellandi arvates rikkus (TsMS § 633 lg 3 p l ja p 2). Ainuke apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorm on TsMS § 657 lg l p 2 ja seda normi ei saanud maakohus kuidagi rikkuda; 2) on etteheited kohtule kokkulepete osas töötasu ja päevarahade maksmise kohta põhjendamatud. Maakohus juhindus otsuse tegemisel poolte kirjalikust töölepingust, kus oli vastav kokkulepe olemas. Kuigi pooled väitsid, et nad leppisid hiljem kokku töölepingust erinevas töötasustamise korras, ei olnud kohtul seda võimalik tuvastada, kuna mõlemal poolel oli asjast erinev nägemus, mistõttu kirjalik tööleping oli ainuke pooltest sõltumatu tõend, millest kohus sai juhinduda. Apellandi versioon uuest kokkuleppest, mille kohaselt pooled tegid seaduse nõuetega vastuolus oleva kokkuleppe, millest tuleb arvesse võtta ainult apellandile kasulikku osa, on vastuolus hea usu ja mõistlikkusega. Vastustaja ei oleks leppinud kokku kõrgemas tasus, kui see vastavalt kokkuleppele poleks sisaldanud kõiki makstavaid tasusid; 3) andis M. K. ütlusi ka selle kohta, et apellant ega ka tunnistaja ei mõõtnud tööde teostamise ajal või järgselt kordagi töö mahtu. Vastavalt töölepingule oli töö mahu tuvastamine vastustaja kohustus ja õigus. Vastustaja tuvastas töö mahud pärast vastava objekti lõpetamist ja vastavalt
varasemale kokkuleppele, arvestas Vaskihuhdantie 4 objektil töö mahtu võrdselt mõlemale töö teostajale. Tuvastada töö mahtu mitu aastat peale tööde teostamist ei ole aga kuidagi võimalik; 4) on vaidlus, kas apellandi poolt saadud 400 EUR oli töötasu või kuluhüvitis, tähtsusetu, kuna ka seda arvesse võtmata poleks hagi kuulunud rahuldamisele. Samas puuduvad kohtuasjas tõendid, mis võimaldaksid väita, et nimetatud 400 eurot maksti välja töölepingu p 7.2 alusel; 5) kuna apellant esitas rahalise nõude, oli kohus kohustatud muuhulgas kontrollima ka vastavaid poolte esitatud arvestusi ja tuvastama, kui palju ja millisel alusel pidi apellant raha saama ja kui palju ta tegelikkuses sai. Kohtu tuvastamine, et apellant on saanud raha rohkem, kui tal üldse õigus oli, ei too apellandile kaasa mingeid täiendavaid õiguslikke tagajärgi. Vastustaja esitas omapoolsed vastuväited kõigi apellandile tasutud summade (sealhulgas ka päevarahade) osas ja kohus nõustus antud küsimuses vastustaja seisukohaga; 6) ei esitanud vastustaja vastuhagi, kuna ei pidanud mõttekaks vaidlust keerukamaks ajada ja olles samas veendunud, et apellandi majanduslik olukord ei võimaldaks vastuhagi rahuldamise korral nõuet realiseerida. Vastuhagi mitteesitamine ei saa aga kohtul takistada tuvastamast apellandile kahjulikke asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 otsus, millega jäeti A. Bubnise hagi OÜ Piva Kivi vastu täielikult rahuldamata, tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A. Bubnise hagi osaliselt ja mõistab OÜ-lt Piva Kivi A. Bubnise kasuks välja vähem makstud palga katteks 38 337.60 krooni ja lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest 30 445.70 krooni, kokku 68 783.30 krooni. Muus osas jätab ringkonnakohus hagi rahuldamata. Seoses hagi osalise rahuldamisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.
7.Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja ekslikult leidnud, et puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et hageja tegi tulenevalt M. K. tööõnnetusest Vaskihuhdantie 4 objektil rohkem tööd kui kostja poolt arvestatud 2350 m2. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt töötas ta koos hagejaga Vaskihuhdantie 4 objektil 30.0629.07.2008, s.o kuni tööõnnetuseni. Selle ajaga tegid nad koos hagejaga ära ca 2500 m2 ja mõlema osa tehtud tööst oli võrdne. Hageja on tuginenud oma nõude alusena tunnistaja M. K. ütlustele. Maksekorraldused (t.l 38-40) tõendavad, et kostja maksis talle nimetatud töö eest töötasu ja lähetuse katteks kokku 68 612.50 krooni. Töölepingu p 7.4 alusel maksis kostja tunnistajale päevaraha 500 krooni päevas. Eelmärgitud asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud ega esitanud omapoolseid tõendeid. Tunnistaja M. K. makstud 68 612.50 kroonist moodustab päevaraha 15 000 krooni (30 päeva x 500 krooni) ning palk 53 612.50 krooni. Lähtudes palgamäärast 39.12 kr/m2 on kostja arvestanud M. K. palka 1370 m2 eest (53 612.50 : 39.12 kr/m2). Hageja ja tunnistaja M. K. on kinnitanud, et nende töö maht vaidlusalusel objektil oli võrdne. Vaskihuhdantie 4 objekti kogu töömaht oli 4700 m2 ning sellest tulenevalt tegi hageja sellel objektil tööd kokku 3330 m2 ulatuses. Hagejale maksti palka 2350 m2 eest ja tal on õigus saada lisaks 980 m2 eest palka (1370 m2 + 2350 m2 + 980 m2 = 4700 m2). Kostja vastuväide, et hagejale maksti palka kogu tehtud töö eest, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et pärast M. K. tööõnnetust töötas objektil lisaks hagejale veel keegi kolmas isik ning 980 m2 töö eest ei oleks hagejal õigus palka saada. Samuti ei ole kostja tõendanud, et Vaskihuhdantie 4 objektil jäid tööd lõpuni tegemata. Hageja nõue on selles osas põhjendatud ja talle tuleb täiendavalt välja mõista palka 38 337.60 krooni (980 m2 x 39.12 kr).
8.Pooltevahelise töölepingu p 4.2 järgi oli hageja palgamäär 39.12 krooni (2.5 EUR) 1 m2 eest. Hageja väide, et suulise kokkulepe alusel lubas kostja maksta palka Vaskihuhdantie 4
objektil 2.7 EUR 1 m2 eest ja Vaasankatu 23 objektil 3.2 EUR 1 m2 eest, ei ole tõendatud ning maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude selles osas rahuldamata. Üksnes asjaolu, et kostja on märkinud 13.03.2009 väljastatud töötasu tõendis (t.l 24), et hagejale kokku makstava summa 157 396 krooni arvestamisel on ta lähtunud 1 m2 palgamäärast 2.7 EUR ja 3.2 EUR koos päevarahaga, ei saa järeldada, et pooled oleksid töölepingu sõlmimisel või tööde tegemise käigus leppinud kokku selliselt, et 1 m2 palgamäär on vastavalt 2.7 EUR ja 3.2 EUR ning lisaks sellele maksab kostja hagejale päevaraha 500 krooni päevas. Hageja selline seisukoht ei tulene esitatud tõenditest. Eelmärgitud töötasu tõendis (t.l 24) on esmalt märgitud, et töötajale on makstud kokku 157 396 krooni ja see koosneb päevarahast 59 500 krooni ning netotöötasust 97 896 krooni, millelt on kinni peetud tulumaks ja töötukindlustus. Maksekorraldused (t.l 31-37) tõendavad, et kostja on maksnud hagejale töötasu ja päevaraha kokku 157 396 krooni ning see on kooskõlas töölepingus kokkulepituga. Seega ei ole kostja hageja tükipalga sisse arvestanud päevaraha, nagu seda ekslikult leiab hageja. Hageja väidet ei kinnita ka tunnistaja M. K. ütlused. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks teinud lisatöid, mille eest oleks tal õigus lisaks palka saada. Arve-kviitungi nr 2 09.07.2008 alusel on kostja maksnud hagejale 400 EUR. Maakohus on ekslikult leidnud, et nimetatud summa (s.o 6258.64 krooni) tuleb arvestada palga sisse. Hageja esitas nimetatud tõendi osas vastuväite ja kinnitas, et 400 EUR maksis kostja töölepingu p 7.2 alusel lähetuskulude katteks. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud vastupidist ega ka selgitanud, miks nimetatud 400 EUR ei ole arvestatud töötasu tõendis (t.l 24), siis puudub alus väita, et lisaks 157 396 kroonile on kostja maksnud hagejale palga ja päevaraha katteks 400 EUR.
9.TLS § 119 lg 2 (kuni 01.07.2009 redaktsioon) järgi lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmist palka. PalS § 32 lg 1 kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjale saada olevad summad. Hageja keskmine palk lähtudes tema brutopalgast on 30 445.70 krooni ja selle arvutamise õigsusele ei esitanud kostja vastuväiteid ringkonnakohtu istungil. Kuna kostja on jätnud hagejale töölepingu lõppemisel välja maksmata 38 337.60 krooni, siis tuleb kostjale hageja kasuks välja mõista seoses lõpparve kinnipidamisega 30 445.70 krooni. Riigikohus on 19.03.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 asunud seisukohale, et TLS § 119 lg 2 kohaldamist ei välista asjaolu, et töölepingu pooled vaidlevad lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja lõpparve suuruse üle.
10.Hageja nõudis kostjale 112 051.70 krooni väljamõistmist ja hagi rahuldati 68 783.30 krooni ulatuses, s.o 61.4 % ulatuses. Seoses hagi osalise rahuldamisega ning lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja TsMS § 171 lg-st 1 jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 61.4 % ulatuses kostja kanda ja 38.6 % ulatuses hageja kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.