Stepan Blinnikovi hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
8340 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Stepan Blinnikovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Stepan Blinnikov, esindaja Katrin Prükk
esindajad
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri kaudu Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. veebruari 2010 otsus muutmata.
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 26. veebruari 2010 otsus
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Stepan Blinnikovi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses
ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Stepan Blinnikov esitas maakohtule hagiavalduse Ida Politseiprefektuuri 02.05.2008 otsuste alusele väärteoasjades nr 2440,08,004564 ja 244,08,004686 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt peeti hageja 14.04.2008 sõiduki juhtimisel kinni ning 15.04.2008 on Ida Politseiprefektuuris hagejale koostatud kolm väärteoprotokolli: - protokoll AB 984645 14.04.2008 kella 23.26 ajal Ida-Virumaal Tallinn-Narva maantee 158. km lubatust suurema sõidukiiruse ületamise kohta mitte vähem kui 56 km/h (LS § 7422 lg 3) ja sõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt (LS 741 lg 1); - protokoll AB484642 14.04.2008 kella 23.29 ajal Kohtla-Järvel X juures mootorsõiduki juhtimise kohta joobeseisundis (LS § 7419 lg 1), mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt (LS § 741 lg 1), lubatust suurema sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 109 km/h (LS § 7422 lg 3) ja sõiduki peatumismärguande eiramise eest (LS § 7430); - protokoll AB984644 14.04.2008 kella 23.31 Kohtla-Järve X maja juures joobeseisundis politseiniku seadusliku korralduse eiramise eest (KarS § 276). Viru Maakohtu 15.04.2008 otsusega väärteoasjas nr 4-08-3596 tunnistati S. Blinnikov süüdi LS § 7419 lg 1, § 741 lg 1, § 7422 lg 3, § 7430 järgi ning karistati 20 päeva arestiga. Ida Politseiprefektuur on koostanud 02.05.2008 otsuse väärteoasjas nr 2440,08,004686 selles, et S. Blinnikov, olles joobeseisundis, eiras 14.04.2008 kell 23.31 Kohtla-Järve X maja juures politseiametniku seaduslikku korraldust ning KarS § 276 alusel on määratud S. Blinnikovile karistuseks rahatrahv 19 trahviühikut, s.o 1140 krooni. Ida Politseiprefektuur on koostanud 02.05.2008 otsuse väärteoasjas nr 2440,08,004564 selles, et 14.04.2008 kell 23.26 juhtis S. Blinnikov mootorsõidukit Tallinn-Narva maantee 158. km ületades sõidukiirust 50 km/h võrra, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ning liiklusseaduse § 7422 lg 3 alusel karistati S. Blinnikovi rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 7 200 krooni. S. Blinnikov sai 26.06.2008 Jõgeva kohtutäitur Ivi Kalmetilt täitmisteated trahvide summas 8340 krooni sissenõudmiseks, mille aluseks on Jõhvi Politseijaoskonna 02.05.2008 otsused väärteoasjades 244,08,004564 ja 2440,08,004686. Hageja oli seisukohal, et teda on ühtede ja samade tegude eest karistatud kahel korral: Viru Maakohtu 15.04.2008 otsusega ja Ida Politseiprefektuuri 02.05.2008 otsustega. Hagejale süüks arvatavate tegude kvalifikatsioonid on kattuvad. Topeltkaristamisega on rikutud põhiseaduse § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud põhimõtteid. Kahekordse karistamise keeld tähendab ka kahekordse karistuse täideviimise keeldu. Vastasel korral oleks keeld sisutühi olukorras, kus hageja sai topeltkaristamisest teada alles pärast karistusotsuste jõustumist.
Kuigi TMS § 221 lg 1 ei näe sundtäitmise lubamatuks tunnistamist topeltkaristamise alusel, ei ole nimetatud paragrahvis sätestatud nimekiri ammendav. Hageja on seisukohal, et temale ei saa ette heita seda, et ta ei vaidlustanud kohtuvälise menetleja otsuseid. Ta osales maakohtus väärteo arutamise juures ja eeldas, et seal arutati asja ammendavalt. Hageja ei vaidlusta tsiviilkorras mitte karistusotsust, vaid nende täitmist, kuna karistusotsuseid ei saa enam vaidlustada, sest need on jõustunud.
2.Ida Politseiprefektuur vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi ei ole hagiavalduses viidatud ühelegi TMS § 221 lg 1 nimetatud põhjusele ning seega ei ole hagil õiguslikku alust. Hageja ei ole kasutanud menetlusaluse isiku õigusi ning ei esitanud väärteoasjas vastulauset ega vaidlustanud väärteootsuseid, samuti ei esitanud kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Jõustunud karistusotsuseid ei ole võimalik vaidlustada tsiviilkohtus hagimenetluse korras. Samuti ei anna nimetatud asjaolud alust täitedokumendi lubamatuks tunnistamiseks. Täiendavas vastuses märkis kostja, et hagejale koostati kolm väärteoprotokolli, kuid kohus oli arutusel vaid üks: 2440,08,004566. Iga protokoll sisaldas rikkumise kirjeldust ja kvalifikatsiooni ja hageja pidi aru saama, et kohus arutati vaid ühes protokollis fikseeritud tegusid. Hagejale antud kahes protokollis oli märgitud, et nendes asjades tehtavad otsused saab kohtuvälise menetleja juures kätte alates 15.05.2008. Hagejale koostati kolm väärteoprotokolli, kuna tegemist oli eri kohtades eri ajal toime pandud rikkumistega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 26. veebruari 2010 otsusega hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud jäeti hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi võib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud, tasaarvestatud. TMS § 221 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused hõlmavad eelkõige olukordi, kus sundtäidetav nõue on kas täidetud või esinevad muud õiguslikud asjaolud, mis lubavad täitmise edasi lükata. Nimetatud eelduste hulgas ei ole märgitud olukorda, kus isikut on karistatud kahel korral sama teo eest. Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-134-07, mille järgi ei ole TMS § 221 lg 1 loetelu ammendav. Samas on riigikohus andnud juhiseid nimetatud loetelu laiendamiseks: eelkõige olukorrad, kus ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud (näiteks notariaalsed lepingud) ning ka olukord, kus võlgnikul on nõudele sellised vastuväited, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda. Maakohus leidis, et hageja olukord tema suhtes täitmisel olevate väärteootsustega ei kuulu kummassegi valdkonda: väärteootsustele oli võimalik esitada kaebus ning siis oleks kohus sõltumatu organina väärteootsused läbi vaadanud. Asjaolu, et hageja ei teadnud või ei teadvustanud endale seda, et tema suhtes koostatakse kohtuvälise menetleja juures 15.05.2008 kaks väärteootsust, ta ei läinud neile ka järgi ja otsused pöörati sundtäitmisele, ei ole sellised uued asjaolud, mis ei võimalda nende otsuste täitmist. Kui hageja oli arvamusel, et teda võidakse karistada või on karistatud korduvalt ühe teo eest, oleks ta pidanud üles näitama suuremat hoolsust ja selgitama välja, kas tema suhtes tehakse väärteootsused ka nende kahe väärteoprotokolli alusel, kus oli märgitud otsuse kättesaamise kuupäevaks 15.05.2008. Väärteomenetluses on isiku kaitse piisavalt tagatud tema kaebeõigusega ning väärteoasja läbi
vaatamiseks TMS § 221 lg 1 alusel puudub alus. Hageja viidatud asjaolud ei anna materiaalselt ega formaalselt alust tunnistada kehtivate väärteootsuste täitmine lubamatuks. Kohus ei saa tsiviilmenetluses asuda sisuliselt hindama väärteomenetluse läbiviimist, väärtegude toime panemist, tõendatust ning hageja karistamise aluseid ja õigsust. Hageja suhtes läbi viidud kolme väärteomenetluse materjalidest nähtub, et hageja suhtes koostatud väärteoprotokollid kajastavad erinevad tegusid, mis on toime pandud erinevates kohtades (Tallinn-narva mnt 168. km-l ja kahes eri kohas Kohtla-Järve linnas: XXX ja XXX). Tegude ajaline vahe on väike, seega pani hageja teod toime vahetult üksteise järel: algselt ületas kiirust, sõites 113 km/h (esimene protokoll), eiras seejärel peatumise märguannet ja suurendas kiirust, sõites asulas 168 km/h, olles samal ajal alkoholijoobes (teine protokoll), kusjuures mõlema rikkumise ajal puudus tal juhtimisõigus. Kolmas protokoll on koostatud selle kohta, et pärast peatumist hageja põgenes politseiametnike eest, kuigi talle oli antud korraldus seisma jääda. Seega ei ole õige hageja väide, et rikkumised kattuvad ja oleks saanud näiteks kiiruse ületamise kohta teha vaid ühe protokolli. Kattuvaks on vaid asjaolu, et hagejal puudus mõlema teo ajal juhtimisõigus. Seega ei ole hagejat siiski karistatud ühe ja sama teo eest kahel korral, maakohus karistas hagejat vaid rikkumiste eest, mis olid eriti jultunud: peatamise märguande eiramine, asulas sõitmine kiirusega 168 km/t, mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes ja selleks luba omamata. Muude rikkumiste eest on karistusotsuse teinud kohtuväline menetleja. Hageja väide, et ta arvas, et maakohtus arutatakse kõiki tema rikkumisi, on asjakohatu ja tõendamata: hagejale on antud kolm väärteoprotokolli 15.04.2008, tema suhtes on kohtus arutatud üht väärteoprotokolli, mille juures on hageja ise viibinud ja kasutanud ka tõlgi abi, ta on saanud koopia 15.04.2008 otsusest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.S. Blinnikov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 26. veebruari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kui ringkonnakohus ei pea ise uue otsuse tegemist võimalikuks, saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ekslikult leidnud, et Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-07 ja TMS § 221 lg 1 loetelu koostoimes annab ammendavad alused TMS § 221 lg 1 kohaldamiseks. Maakohtu otsuse lk 3 viitega Riigikohtu lahendile kasutatud sõna „eelkõige“ viitab sellele, et Riigikohtu eesmärk ei olnud anda ammendavaid TMS § 221 lg 1 kohaldamise aluseid. TMS § 221 lg 1 annab näidisloetelu olukordadest, kus täitedokumendi täitmine on lubamatu. Lubamatuks tuleb pidada ka sellise lahendi täitmist, mis rikub topeltkaristamise keeldu. Vastupidine seisukoht looks põhiseadusvastase olukorra, kus isikut mitmekordselt sama süüteo eest karistada küll ei tohi (PS § 23 lg 3), kuid, kui seda on tehtud, siis rahalise karistuse täitmisele pööramist ei ole võimalik väärata. Isegi kui asuda seisukohale, et TMS § 221 lg 1 kohaldamise alused tulenevad ammendavalt normi näidisloetelu ja Riigikohtu lahendi koostoimest, esineb käesoleval juhul alus TMS § 221 lg 1 kohaldamiseks; 2) ei ole kohtueelne menetleja väärteoasjas sõltumatu organ, vaid üks menetlusosaline. Kohtueelse menetleja ja hageja vaidlust ei ole sõltumatu organ läbi vaadanud. Maakohus on ekslikult leidnud, et väärteootsusele oli võimalik esitada kaebus. Selline võimalus oli käesoleval juhul kõigest illusoorne. Kohtueelne menetleja saatis väärteod arutamisele kohtusse, kus neid arutati ning tehti lahend. Apellandil puudus alus arvata, et ka kohtuväline
menetleja määrab karistused. Kohtuvälise menetleja otsuste peale kaebuse esitamise tähtaeg möödus enne, kui hageja otsuste tegemisest teadlikuks sai; 3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud üles näitama suuremat hoolsust ja selgitama välja, kas tema suhtes tehakse väärteootsused ka nende kahe väärteoprotokolli alusel, kus on märgitud otsuse kättesaamise kuupäevaks 15.05.2008. Apellant leiab, et ühelgi Eesti Vabariigi kodanikul ei ole põhjust arvata, et teda võidakse karistada või on karistatud korduvalt ühe ja sama teo eest. Ka apellandil ei olnud põhjust arvata, et tema põhiõigusi hakatakse rikkuma. Topeltkaristamisest sai ta teada alles täitmisteate kättesaamisega; 4) jääb apellandile arusaamatuks, milliseid „kaht väärteoprotokolli“ maakohus silmas peab. Kõigi kolme väärteoprotokolli puhul oli kohtuvälise menetleja lahendi kättesaamise kuupäevaks märgitud 15.05.2008. Pärast väärtegude läbivaatamist maakohtus puudus hagejal põhjus arvata, et 15.05.2008 tehakse talle kättesaadavaks veel ka kohtuvälise menetleja lahendid ja tal tuleb neile järele minna. Väärteoasja kohtulikul arutamisel arutati kõiki apellandi 14.04.2008 rikkumisi. Väärteoasja kohtumaterjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, et ka väärteoasja arutanud kohus oleks olnud teadlik, et osad apellandi eelmise päeva väärteod on eraldatud eraldi väärteoasjaks; 5) on ebaõige maakohtu järeldus, et apellant ületas esmalt lubatud sõidukiirust ja seejärel suurendas kiirust veelgi ning seega pani nõnda toime kaks erinevat süütegu. Apellant on seisukohal, et lubatud sõidukiiruse ületamine on käesoleval juhul vältav süütegu. Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-64-07 p 9). Tegu vältab senikaua, kui süüteokoosseisu kestvalt, s.t ilma oluliste katkestusteta täidetakse (Riigikohtu lahend 3-1-1-31-08, p 7.1). Väärteoprotokollist ei nähtu, et apellant oleks kahe kiirusemõõtmise vahel kiiruseületamise katkestanud. Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse piiridest (3-1-1-75-03, p 7). Ühestki kolmest väärteoprotokollist ei nähtu aga maakohtu poolt käesolevas asjas sedastatu, et pärast auto peatumist hageja põgenes politseiametnike eest, kuigi talle oli antud korraldus seisma jääda. Selle asemel on protokollis 4566/10972 kirjas „tahtlikult eiras politseisõiduki poolt antud kohustusliku peatumise märguannet“ ja protokollis 4686/3752 kirjas „eiras politseiametniku seaduslikku korraldust“. Politseiniku seadusliku korralduse eiramise mõiste hõlmab politseisõiduki poolt antud kohustusliku peatumise märguande eiramise mõistet; 6) selgitas apellant, milliseid küsimusi arutati väärteo kohtulikul läbivaatamisel maakohtus. Vastustaja ei viidatud apellandi selgituste tõendamatusele. Ka maakohus ei teinud hagejale ettepanekut oma väiteid täiendavalt tõendada. Vastupidi, apellandi esindaja ettepanekut kuulata apellant üle vande all pidas maakohus tarbetuks. Seega ei saa maakohus tugineda ja otsuse rajada apellandi väidete tõendamatusele. Maakohus on ekslikult leidnud, et apellant pidi aru saama, et tema suhtes on käimas kolm erinevat väärteomenetlust, millest vaid üht menetleti kohtus. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid, mis kinnitavad, et ehkki koostati kolm väärteoprotokolli, viidi edasised väärteomenetluse toimingud kõigi väärtegude osas läbi ühiselt: menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll vormistati kõikide väärtegude kohta ühine, samuti tunnistajate M. S. ja V. R. ülekuulamise protokoll. Seega ei ole kõigi väärtegude ühine arutamine tõendatud mitte ainult apellandi poolt antud seletustega. Kõigi väärtegude kohta ühiste seletuste küsimine nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses tekitasid apellandis veendumuse, et kõiki 14.04.2008 väärtegusid arutatakse koos. Kuna apellandi teada langetas kohus väärteoasjas otsuse kõigi tema 14.04.2008 väärtegude suhtes, nõustus ta maakohtu otsusega väärteoasjas ega kaevanud seda edasi ja kandis karistuse
ära, ehkki karistus oli väga range. Maakohus, lubades sundtäitmise läbiviimist kohtueelse menetleja otsuste alusel, rikub oluliselt õiguskindluse põhimõtet.
5.Vastustaja Eesti Vabariik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi: 1) ei selgu apellandi seisukohtades ükski TMS § 221 lg 1 nimetatud põhjustest, seega ei ole kaebusel õiguslikku alust. TMS § 221 alusel hagi esitamise põhjuseks ei saa olla teises menetluses tehtud vead, vaid üksnes täitemenetluse käigus selgunud asjaolud. Vaidlustatud otsuseid väärteoasjades ei ole tühistatud või täidetud; 2) vastavalt VTMS § 70 lg 1 antakse väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Igalt väärteoprotokollilt nähtub, et S. Blinnikov on väärteoprotokollid isiklikult allkirja vastu kätte saanud ning talle oli teada, millal on lahend kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav; 3) ei puuduta vaidlustamata ja jõustunud otsustega määratud karistuste problemaatika sundtäitmisele pööramist ja selle lubamatust. Käesolev vaidlus on rajatud väärteomenetluslikele küsimustele, milliste lahendamine ei ole tsiviilkohtumenetluse küsimus. Apellant ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuseid kohtus vaidlustanud ning kohtuvälise menetleja lahendid on jõustunud; 4) on põhjendamatu apellandi väide, et kohtuväline menetleja on väärteomenetluses üks menetlusosaline. VTMS § 16 kohaselt on menetlusosalised väärteomenetluses menetlusalune isik ja tema kaitsja. Kohtuvälise menetleja otsustele väärteoasjades oli apellandil võimalik esitada kaebus ning siis oleks kohus sõltumatu organina väärteootsused läbi vaadanud. Väärteoprotokollide vormistamisel 15.04.2008 sai apellant enda kätte koopiad kõigist kolmest väärteoprotokollist. Iga väärteoprotokoll sisaldas rikkumise kirjeldust ja kvalifikatsiooni ja olles tutvunud VTMS §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega, sh õigusega teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, pidi S. Blinnikov olema teadlik, millist väärteoasja konkreetselt menetleb kohus ja millist kohtuväline menetleja. Väärteoasja kohtumaterjalide juures on Ida Prefektuuri kaaskiri, millest nähtub et kohtule saadeti arutamiseks väärteomaterjalid väärteoasjas nr 2440,08,004566 aresti taotlemiseks. Asjaolu, et apellant ei teadnud või ei teadvustanud endale seda, et kohtus lahendati ainult üks väärteoasi, ei ole selline asjaolu, mis ei võimalda teiste väärteootsuste täitmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
26.veebruari 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
7.Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Antud juhul on sissenõudja Ida Politseiprefektuur esitanud kohtutäiturile täitmise korraldamiseks kaks täitedokumenti:
-kohtuvälise menetleja 02.05.2008 otsus väärteoasjas nr 2440,08,004686 selles, et S. Blinnikov, olles joobeseisundis, eiras 14.04.2008 kell 23.31 Kohtla-Järve XXX maja juures politseiametniku seaduslikku korraldust ning KarS § 276 alusel on määratud S. Blinnikovile karistuseks rahatrahv 19 trahviühikut, s.o 1140 krooni; - kohtuvälise menetleja 02.05.2008 otsus väärteoasjas nr 2440,08,004564 selles, et 14.04.2008 kell 23.26 juhtis S. Blinnikov mootorsõidukit Tallinn-Narva maantee 158. km ületades sõidukiirust 50 km/h võrra, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ning liiklusseaduse § 7422 lg 3 alusel karistati S. Blinnikovi rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 7200 krooni. TMS § 2 lg 1 p 9 kohaselt täidetakse käesoleva seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad järgmisest täitedokumendist: kohtuvälise menetleja otsus ja määrus väärteo eest karistusena määratud rahatrahvi sissenõuete kohta. Seega on 02.05.2008 otsused väärteoasjas nr 2440,08,004686 ja väärteoasjas nr 2440,08,004564 täitedokumentideks ning kohtutäitur oli õigustatud korraldama nende täitmist.
8.Õige on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole menetluse kestel esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tunnistada kehtivate väärteootsuste täitmine lubamatuks. TMS § 221 reguleerib juhtumit, mil täitedokumendist nähtuv nõue ei ole mingil põhjusel täidetav. Õige on maakohtu seisukoht, et kuna käesoleval juhul on täitedokumentideks kohtuvälise menetleja otsused, mis on vastavalt VTMS sätetele vaidlustatavad iseseisvas menetluses, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames hakata hindama seda, kas kohtuvälise menetleja jõustunud otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Nähtuvalt asja materjalidest, on S. Blinnikov on väärteoprotokollid isiklikult allkirja vastu kätte saanud ning talle oli teada, millal on lahend kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav (kohtuvälise menetleja lahend oli kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 15.05.2008). Vastavalt VTMS § 114 lg 1 p-le 2 on menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja käesoleva seadustiku § 73 lõike 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsuse peale ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt kaebus käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud üldmenetluses tehtud otsuse peale esitatakse maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Saades väärteoprotokollid isiklikult allkirja vastu kätte, pidi S. Blinnikov olema teadlik sellest, et kohtuvälise menetleja otsused olid kättesaadavad menetleja juures alates 15.05.2008 ning VTMS § 114 lg 4 kohaselt algas maakohtule kaebuse esitamise tähtaeg alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus oli menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, s.o alates 15.05.2008. S. Blinnikov on olnud ise hooletu ning ei ole kasutanud talle seadusega antud õigust edasi kaevata kohtuvälise menetleja otsuste peale. Asjaolu, et S. Blinnikov ei vaidlustanud maakohtus tähtaegselt kohtuvälise menetleja otsuseid, ei anna talle alust esitada vastavaid vastuväiteid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames. Apellandi väite kohaselt on kohtuväline menetleja väärteoasjas menetlusosaline ning seetõttu ei ole kohtuvälise menetleja ja hageja vaidlust sõltumatu organ läbi vaadanud. VTMS § 16 kohaselt on menetlusosaline menetlusalune isik ja tema kaitsja. Vastavalt VTMS § 17 lg-le 1 on kohtumenetluses kohtumenetluse pooled menetlusosaline ja kohtuväline menetleja.
Seega tulenevalt VTMS §-st 16 ja 17 lg-st 1 ei ole kohtuväline menetleja menetlusosaline ja apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige.
9.Õige on maakohtu seisukoht, et hageja pidi aru saama, et tema suhtes on käimas kolm erinevat väärteomenetlust ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Hageja sai väärteoprotokollid isiklikult allkirja vastu kätte ning seega oli ta teadlik, et protokollide alusel tehtavad kohtuvälise menetleja otsused olid kättesaadavad menetleja juures alates 15.05.2008, s.o tal ei olnud mingit alust eeldada, et otsused kõigi väärteoprotokollide alusel teeb maakohus.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.